Otsuse avalikult teatavaks 17.09.2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-18-2385
Haldusasi
Metsaekspertiisid OÜ kaebus tühistada Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus nr 2018100087-1454, millega jäeti metsaregistrisse kandmata Mäeotsa kinnistu kohta taotletud andmed ning kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud taotlused
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Metsaekspertiisid OÜ, esindaja advokaat Kristjan Aava Vastustaja: Keskkonnaagentuur
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus nr 2018-100087-1454, millega jäeti metsaregistrisse kandmata Mäeotsa kinnistu kohta taotletud andmed ning kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti menetlema ja lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud taotlused.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2215 eurot.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.10.2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.09.11.2018 esitas kaebaja Keskkonnaagentuurile (edaspidi nimetatud ka kui vastustaja/ KAUR) taotluse metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse (edaspidi nimetatud ka kui metsaregister) Mäeotsa maaüksuse (asukoht Otepää vald, Valga maakond, katastritunnusega 63601:001:2012) metsa inventeerimisandmete kirje kande taotlused.
2.Vastustaja 26.11.2018 otsusega (tl 6) jäeti taotletud andmed metsaregistrisse kandmata.
3.21.12.2018 saabus Tallinna Halduskohtule Metsaekspertiisid OÜ kaebus tühistada Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus nr 2018-100087-1454, millega jäeti metsaregistrisse kandmata Mäeotsa kinnistu kohta taotletud andmed ning kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud taotlused. 02.01.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 14.06.2019 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja menetlustähtajad.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja hinnangul on vastustaja otsus õigusvastane. Kaebaja seisukohti kokkuvõtvalt on vastustaja tuginenud oma 26.11.2018 otsuses metsa inventariseerimisel, metsamajanduslike tööde planeerimist reguleerivatele õigusakti sätetele ning eksinud metsa korraldamise juhendis sätestatu vastu. Lisaks eeltoodule on vastustaja jätnud Mäeotsa kinnistul välja selgitamata faktilised asjaolud. Kõik viidatud minetused on tinginud õigusvastase otsuse 2018-1000871454, millest tulenevalt palub kaebaja otsuse tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja taotlused uuesti lahendama.
4.1.Kaebaja leiab, et otsus on materiaalselt õigusvastane. Kaebaja toob välja, et ta on taotlustes esitanud andmed Mäeotsa maaüksuse eraldiste 2 ja 7 kohta, kirjeldades metsa seisundit, vanust, rinnaspindala ning varude suurust. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 määruse nr 2 „Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus“ (edaspidi metsaregistri põhimäärus) lisaga on esitatud andmed raie kohta ning väljaraie protsent 100%. Vastustaja on vaidlustatud otsuses esitanud viite kahele normile. MS § 29 lg-le 1, mille kohaselt raiutakse lageraie korral raielangilt ühe aasta jooksul raie algusest arvates kõik puud, välja arvatud: i) § 29 lg 1 p-i 1 kohaselt seemnepuudeks jäetavad 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe hektari kohta ja elujõuline järelkasv; ja ii) § 29 lg 1 p-i 3 kohaselt säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme tihumeetrit ühe hektari kohta. Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitseeeskiri“ § 16 lg 5 kohaselt tuleb raielangile jätta hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks.
Vastustaja peab ebaõigeks raie protsendina 100% määramist ning leiab, et inventeerimisandmete esitaja peaks vähendama raie protsenti, et tagada MS ja kaitse-eeskirja kohaste seemne- ja säilikpuude olemasolu. Kaebaja hinnangul on vastustaja raiemahtude vähendamise nõudega ületanud HMS § 4 lg-s 2 märgitud volituse piire, mis on lisaks vastuolus ka metsa majandamise eeskirja § 13 lg 1-3 ja metsa korraldamise juhendi §-ga 7. Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse § 6 lg 2 p-d 1-3 sätestavad, et vastustaja sisestab, töötleb ja väljastab inventeerimisandmeid; tagab registrisse kantud inventeerimisandmete asjakohasuse ja õigsuse ning tagab registri inventeerimisandmetega seotud kasutajatoe. Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse § 6 lg 3 p-d 1-3 sätestavad, et Keskkonnaamet sisestab, töötleb ja väljastab metsateatiste ning välitööde, metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi andmeid; tagab registrisse kantud metsateatiste ning välitööde, metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi andmete asjakohasuse ja õigsuse; tagab registri metsateatiste, välitööde, metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi andmetega seotud kasutajatoe. Kaebaja hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses asunud sisuliselt lahendama metsamajanduslike küsimusi, nõudes raiemahtude vähendamist inventariseerimisel ning on sellega ületanud temale põhimäärusega pandud volitusi, sest metsauuendamisega seotud küsimused alluvad Keskkonnaameti pädevusse metsaressursi riikliku registri põhimääruse § 6 lg 3 alusel. Lisaks volituste ületamisele on vastustaja nõue, kirjeldada seemnepuid kahel eraldisel vastuolus ka metsa korraldamise juhendi §- ga 7, mis sisustab nõuded metsaeraldise kirjeldamisele ning millest juhindutakse ka andmete kandmisel metsaregistrisse, viidatud säte ei nõua, et metsaeraldise kirjeldamisel peab kirjeldama seemne- ning säilikpuid eraldiseisvalt. Puutuvalt vastustaja etteheidetesse vaidlustatud otsuses, seoses säilikpuudega, selgitab vastustaja, et säilikpuudega seonduv lahendatakse raietööde käigus ning sellele eelnevas metsateatise menetluses MS §-s 41 sätestatud korras. Seoses säilikpuude kirjeldamisega juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et säilikpuuna arvestatakse muuhulgas surnud puid ning lamapuitu, samuti raietööde käigus vigastatud ning murdunud puid, mida metsa korraldamise juhendi § 8 lg 9 alusel ei kirjeldata kui surnud puude või lamapuidu tagavara on kuni 20 tihumeetrit hektari kohta. Kaebaja hinnangul tuleb seemnepuude ning säilikpuude regulatsiooni MS §-s 29 tõlgendada koostoimes metsa korraldamise juhendi §-ga 8, mis sisustab nõuded metsaeraldist iseloomustavate takseertunnuste määramise ja arvutamise tingimused, ning millest nähtuvalt ei pea kirjeldama säilikpuid siis, kui nende maht on kuni 20 tihumeetrit hektari kohta. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja ebaõigesti kohaldanud MS § 29 lg-s 1 sätestatut, nõudes säilikpuude eraldi kirjeldamist. Tulenevalt eeltoodust on kaevatav otsus metsa korraldamise juhendiga vastuolus.
4.2.Taotluste õiguspärasuse hindamisel on kaebaja hinnangul keskseks küsimuseks see, kas taotlustega esitatavad inventeerimisandmed peavad kajastama andmeid metsa kohta või kajastama detailset teavet edasisel metsa majandamisel kasutatavate võtete kohta. Kaebaja selgitab, et inventeerimisandmed ei pea, kuid võivad kajastada andmeid planeeritava majandustegevuse kohta. Käesoleval juhul heidab vastustaja kaebajale ette seda, et kaebaja ei ole kava koostamisel arvesse võtnud küsimusi, s.o täpsemalt seemne- ja säilikpuudega seonduvat, mis tegelikkuses tuleb lahendada raie tegemise käigus, mitte metsaregistrisse andmete kandmisel. Kaebaja põhjendab enda seisukohti alljärgnevalt.
MS § 11 lg 2 kohaselt koosneb metsa korraldamine metsa inventeerimisest ja metsamajanduslike tööde planeerimisest. Uuendusraie tegemise eelduseks on MS § 11 lg 42 kohaselt kehtivad inventeerimisandmed. Kaebaja on 09.11.2018. a taotlustes esitanud metsa inventeerimisandmed, sh puuliigi, vanuse, tagavara suuruse jne. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja etteheited kaevatavas otsuses asjakohased. Kaebaja selgitab, et seemnepuude jätmise eesmärgiks on metsa uuendamine looduslikult, see tähendab, et seemnepuud peavad tagama uue metsapõlve tekke. Viidatud metsa uuendamise võtet ei kasutata aga olukorras, kui eraldisele planeeritakse uus istutus, seejuures on võimalik, et raietööde käigus otsustatakse istutamisest loobuda ning tagada metsa uuenemine läbi seemnepuude. Tulenevalt eeltoodust, olukorras kus planeeritakse metsa uuendamist istutamise teel, kasvataks seemnepuude jätmine omaniku kulutusi seetõttu, et nõuaks edaspidi täiendavate hooldustööde tegemist, seetõttu oleks vale ka kanda metsaregistrisse andmed seemnepuude kohta, kui nende säilitamine istutuse korral ei ole nõutud. Kaebaja selgitab, et metsa uuendamise võtted otsustatakse metsamajanduslike tööde ning nendele eelnevate haldusmenetluste raames, mida kontrollib ja viib läbi Keskkonnaamet. Seejuures on omanik vaba metsa uuendamisvõtete valikul, olles piiratud ajaliselt MS § 24 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul tagaks metsa uuenemise. Tulenevalt eeltoodust on kaevatav otsus õigusvastane, sest otsuse aluseks on võetud asjaolud (n.o metsamajandamist puudutavad tingimused), mis ei ole metsa inventeerimisel asjakohased. Kaebaja hinnangul on tegemist olulise kaalutulusveaga, mis on tinginud ebaõige otsuse.
4.3.Kaebaja leiab, et vastustaja on teinud otsuse faktilisi asjaolusid välja selgitamata, mida kinnitab vastustaja e-kiri kuupäevast 28.11.2018. a (tl 7), millest nähtub, et vastustaja ei ole Mäeotsa maaüksusel välikontrolli teinud ning vaidlustatud otsus on tehtud ilma välitööde aktita. Sisuliselt on vastustaja esitanud nõude seemnepuude ning säilikpuude kirjeldamiseks olukorras, kus vastustajale ei ole teada, kas maaüksusel on seemne- ja säilikpuid, mis vastaks metsa majandamise eeskirja §-le 10. Tulenevalt eeltoodust ei ole vastustaja kogunud otsuse eelduseks olevaid andmeid ega tuvastanud faktilisi asjaolusid.
4.4.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus rikub tema, kui vastavalt MS § 12 metsakorraldustööde tegevusluba nr KME000012 omava ettevõtja subjektiivseid õigusi kahes asjaolus. Esiteks osutab kaebaja majandustegevusena metsakorraldustööde teenust, mis hõlmab metsaregistrisse kantavate inventeerimisandmete kogumise ning kande taotluse esitamise. Kande tegemisest õigusvastane keeldumine võib kaasa tuua kaebaja vastutuse tellija (kinnistu omaniku) ees. Täiendavate metsakorraldustööde tegemine registrikande saavutamiseks suurendab kaebaja kulusid ning ebaõigete kannete tegemine metsaregistrisse võib kaasa tuua võlaõigusliku vastutuse kinnistu omaniku ees. Teiseks võib vaidlustatud otsus tuua kaasa kaebaja majandustegevuse sunnitud lõpetamise. MS § 13 p 1 ja 2 annab vastustajale pädevuse tunnistada kehtetuks Metsaekspertiisid OÜ metsakorraldustööde tegevusluba, kui loa omaja on rikkunud metsakorraldustöödele esitatavaid nõudeid kolme kuu jooksul 15 protsendil katastriüksustel, mille metsade inventeerimisandmed on loa omaja esitanud metsaregistrisse kandmiseks või moonutab puistu andmeid nii, et see võib kaasa tuua keskkonnakahju. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine tooks kaasa vaide esitaja ettevõtlusvabaduse äärmiselt olulise riive ja majandustegevuse peatamise.
4.5.Kaebaja märgib, et vastupidiselt Keskkonnaagentuuri seisukohale, ei ole metsaregistri näol tegemist õigustloova registriga ning lisaks on vastustaja ebaõigesti sisustanud inventeerimisandmeid, mille kontrollimise kohustus vastustajal on.
4.6.Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse § 3 sätestab, et metsaregistri andmetel on informatiivne tähendus, kui seadusest ei tulene teisiti. Arvestades metsaregistri eesmärki, milleks on koguda ja säilitada andmeid metsa paiknemise, pindala, tagavara, kasutamise ja seisundi kohta, saabki kõnealune register olla ainult informatiivse sisuga, mitte õigustloov nagu seda on vastustaja avaldanud. Tulenevalt eeltoodust leiab kaebaja, et isegi kui metsaregistrisse kantakse metsa edasise majandamise liigina 100% ulatuses lageraie, ei ole selline kanne muutuda õiguslikult siduv Keskkonnaametile, kelle pädevuses on hilisemalt kontrollida metsa uuendamist ja majandamist omaniku poolt, et oleks tagatud MS § 24 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt on metsaomanik kohustatud rakendama MS § 24 lg-s 2 nimetatud metsa uuendamise võtteid ulatuses, mis hiljemalt viis aastat ning loo, siirdesoo, madalsoo, raba, osja, tarna ja lodu metsakasvukohatüüpides kümme aastat pärast raiet või metsa hukkumist tagab uuenenud metsa.
4.7.Kaebaja hinnangul nõuab vastustaja kaebajalt selliste andmete esitamist, mida ei saa käsitleda inventeerimisandmetena. Lihtsustatult viitab metsaregistri põhimäärus § 8 lg 1 p 2 vaidlusaluste inventeerimisandmete sisustamisel metsa korraldamise juhendi §-le 15, mis omakorda viitab MS §-le 24 lg-le 2 mis annab küll loetelu metsa uuendamise võtete osas, kuid andmed ning nõuded säilik- ja seemnepuudele, mille esitamist ja inventariseerimist vastustaja nõuab ning mis on tinginud käesoleva vaidluse, on sätestatud MS §-s 29. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et vastustaja on ka oma vastuses põhjendanud vaidlustatud otsust MS §-s 29 sätestatuga, mis on kaebaja hinnangul asjakohatu säte ning käesolevas vaidluses inventeerimisandmete sisustamisel kohaldamisele ei peaks kuuluma. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja arvates selge, et vastustaja nõuab selliste andemete esitamist, mis ei ole inventeerimisandmed metsaregistri põhimääruse § 8 lg 1 mõistes, mistõttu tuleks käesolev kaebus rahuldada ja Keskkonnaagentuuri 26.11.2018 otsus 2018-100087-1454 tühistada. Samal alusel tuleks kohustada Keskkonnaagentuuri uuesti lahendama 09.11.2018 esitatud taotlus.
4.8.Kaebaja hinnangul rikub vastustaja ka haldusorgani vastuolulise käitumise keelu põhimõtet. Kaebaja esitas kohtule oma väite kinnituseks väljatrüki kinnistutest (tl 33), kus on metsaregistris märgitud metsa majandamisviisiks lageraie ning vastustaja on kaebaja taotluste alusel teinud kanded koos lageraie märkega metsaregistrisse, ilma nõudmisteta inventeerida ning kirjendada seemne- ja säilikpuid. Kaebaja soovib rõhutada, et kõik käesolevale menetlusdokumendile lisatud väljatrükis märgitud taotlused on vastustaja poolt läbi vaadatud ning rahuldatud peale 26.11.2018. a, s.o peale vastustaja poolt metsakorraldajatele saadetud ekirja, mis oli lisatud ka vastustaja 17.01.2019. a menetlusdokumendile (tl 27). Seejuures on oluline rõhutada, et tegemist on ainult vähese osaga taotlustest, mis on lahendatud ilma säilikja seemnepuude nõudeta, alates 26.11.2018. Kaebaja hinnangul näitab vastustaja käitumine seda, et vastustaja ei ole mitte muutnud metsaregistri taotluste lahendamisel praktikat faktiliste asjaolude või õigusliku olukorra muutumise tõttu, vaid parktika on erinevate taotluste puhul paralleelselt vastupidine. Kaebaja hinnangul on vastustaja vastuoluline käitumine oluline kaalutlusõiguse rikkumine HMS § 4 lg 2 mõistes, mis on tinginud ebaõige otsuse nr 2018-100087-1454, mille tühistamist kaebaja käesolevas haldusasjas taotleb.
4.9.Seoses nõudega seemnepuude arvu määramiseks selgitab kaebaja, et matemaatiliselt nagu vastustaja on oma 01.07.2019 menetlusdokumendis kirjeldanud, ei ole võimalik seemnepuude arvu määrata, sest seemnepuudele kehtivad sellised subjektiivsed omadused, mis ei ole statistiliselt või matemaatiliselt ilma faktilisi asjaolusid välja selgitamata kindlaksmääratavad. Metsa majandamise eeskiri § 10 lg 1 sätestab, et seemnepuudeks jäetakse hea tüvevormi, kitsa ja pika elusvõra, kiire kasvu ja hea tervisliku seisundiga puud. Asjaolu, et seemnepuude
määramisel tuleb juhinduda faktilistest asjaoludest, mis on vastavalt eraldisel välja kujunenud vahetult enne metsa planeeritavat raiet, kinnitab ka MS § 29 lg 2, mille kohaselt seemnepuid ei jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas metsa uuendamiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde käigus. Samuti pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu või 50 meetrit seemnekandvuse eas arukaasiku servast. Eeltoodud sätete valguses on selge, et seemnepuudega seotud küsimused, nende arv, vastavus ning liigid selgitatakse välja peale inventeerimist hilisemal metsamajandamisel, täpsemalt metsateatise menetlemisel Keskkonnaametis, kooskõlas MS §-ga 41. Lisaks on vastustaja nõue seemne- ja säilikpuude arvu määramiseks inventeerimisandmetes eluliselt ebaõige, võttes arvesse inventeerimisandmete kehtivust, nimelt sätestab MS § 11 lg 41, et metsa inventeeritakse ülepinnalise takseerimisega katastri- või majandamisüksuste kaupa või statistilise valikmeetodiga. Metsa inventeerimisandmed, välja arvatud statistilise valikmeetodiga saadud, kehtivad kümme aastat nende kandmisest koos metsakaardi andmetega metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse. Registrisse kantavad inventeerimisandmed ei tohi olla vanemad kui üks aasta. Kaebaja hinnangul on ainetu kontrollida inventeerimisel seemne- ja säilikpuude arvu või määrata nende arvu inventeerimisel koos raieliigiga, kui reaalselt samade andmete alusel metsa majandamiseni, s.o raietöödeni võib metsa omanik jõuda alles 9-10 aasta pärast, missugusel juhul tuleb lahendada seemnepuude küsimus metsateatise menetlemisel Keskkonnaametis.
4.10.Puutuvalt vastustaja seisukohta, et enamikel metsa omanikel puudub metsanduslik haridus, mistõttu vältimaks seda, et metsa edasisel majandamisel ei satuks omanik vastuollu kehtivate õigusaktidega, mistõttu tuleks raieprotsent määrata inventeerimisandmetes, soovib kaebaja avaldada, et ka selline seisukoht on vale ning vastustaja võtab endale sellise haldusülesande täitmise, milleks tal volitusi ei ole ning mis ei ole kooskõlas vastustaja õigusaktidest tulenevate eesmärkide ja ülesannetega. Metsaomanikke nõustavad metsakonsulendid, piirkondlikud metsaspetsialistid, metsakorraldajad ja kaitseala valitsejad, seega ei saa väita, et metsaomanikud juhinduksid ainult metsamajandamiskavast või inventeerimisandmetest. Kaebaja kordab veel, et isegi kui omaniku keegi ei nõusta, kontrollib Keskkonnaamet metsa majandamisel nii raie lubatavust, vastavust, mahtu ja kõiki ülejäänud asjaolusid, sõltumata inventeerimisandmetesse märgitud majandamisviisist.
4.11.Kaebaja leiab, et vastustaja 01.07.2019. a menetlusdokumendi p-s 3 avaldatud vastustaja dokument, millest tuleneb vastustaja metoodika lageraie protsendi määramisel, ei ole õiguspärane haldusakt, kuna see ei vasta HMS § 54 nõuetele. HMS § 60 lg 1 sätestab, et õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Kaebaja hinnangul viitab vastustaja õigusvastasele haldusaktile, mida ei ole avaldatud ega kättesaadavaks tehtud kaebajale teadaolevalt ühelegi andmeesitajale.
4.12.Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud: õigusabikulud 2200 eurot, millele lisandub käibemaks 440 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot so kokku summas 2655 eurot. Kaebaja palub välja mõista menetluskulud ilma käibemaksuta ehk summas 2215 eurot. Kaebaja on lisanud taotlusele menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 50-54).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.
5.1.Vastustaja ei ole otsusega nr 2018-100087-1454 ületanud HMS-i § 4 lõikes 2 märgitud volituste piire ning ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei pea kontrollima
inventeerimisandmete sisulist vastavust metsaseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vastustaja ei pea kontrollima metsaregistrisse esitatavate andmete vastavust metsaseaduse § 29 lõike 1 punkti 1 ja punkti 3 nõuetele. Metsaregistri põhimääruse § 9 lõige 3 kohustab vastustajat enne inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmist inventeerimisandmed sisuliselt läbi vaatama ja kontrollima, kas esitatud inventeerimisandmed vastavad ka sisuliselt metsaseadusele. Inventeerimisandmetel on õiguslik tähendus metsaseaduse mõttes. Inventeerimisandmed muutuvad kehtivateks nende kandmisest metsaregistrisse, sest sellest hetkest on nad kättesaadavad kolmandatele isikutele. Juhul, kui andmete sisestamisel metsaregistrisse tekib kahtlus andmete õigsuse osas, lähtub vastustaja kui registri volitatud töötleja, aga ka kui metsakorraldustööde tegijate üle järelevalvet tegev asutus metsaseaduse sätetest, mis reguleerivad metsakorraldustööde tegevusloa peatamist või kehtetuks tunnistamist. Andmeid enne tuvastatud vigade parandamist metsaregistrisse ei kanta. Kohustus kontrollida andmete õigsust enne nende kandmist riiklikusse registrisse tuleneb nii metsaregistri põhimääruse § 9 lõikest 3 kui ka § 6 lõike 2 punktist 2, mille kohaselt vastustaja tagab registrisse kantud andmete asjakohasuse ja õigsuse. Ebaõigeid inventeerimisandmeid, mis ei vasta metsaseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele, ei saa metsaregistrisse kanda. Ebaõigete andmete kandmise soov metsakorraldustöid tegeva ettevõtte poolt võib anda ebaõige ettekujutuse ka metsaomanikule, justkui oleks 100% lageraie õigusaktide alusel lubatud.
5.2.Vastustaja leiab, et tema otsus nr 2018-100087-1545 on kooskõlas metsaseadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega, sealhulgas metsa majandamise eeskirja § 13 lõigetega 1– 3 ja metsa korraldamise juhendi §-dega 7, 8, 9. Vastustaja hinnangul on kaebaja esitatud inventeerimisandmetes (lisa 2) Mäeotsa kinnistu eraldise 2 ja 7 kohta esitatud andmed: „Töö liik: LR (lageraie) 100%“, vastuolus metsaseaduse § 29 lõike 1 punktidega 1 ja 3 ning „Otepää looduspargi kaitse eeskirja“ § 16 lõikega 5.
5.2.1.Seoses Mäeotsa kinnistule seemnepuude jätmisega märgib vastustaja kõigepealt, et metsaseaduse § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt raiutakse lageraie korral kõik puud, välja arvatud seemnepuudeks jäetavad 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi arukaske, saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe hektari kohta ja elujõuline järelkasv. Metsaseaduse § 29 lõike 2 kohaselt seemnepuid ei jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas metsa uuendamiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde käigus. Samuti pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu või 50 meetrit seemnekandvuse eas arukaasiku servast. Eraldis 2 osas on kaebaja esitatud inventeerimisandmete koosseisus märkinud järgmised puud: kuusk, kask, saar, haab ja vaher, millest kask ja saar sobivad seemnepuudeks (MS-i § 29 lg 1 p 1). Esitatud inventeerimisandmete järgi on nimetatud puid kokku 61 tk/ha. Seega ei saa väita, et seemnepuudeks sobivaid puid eraldisel ei ole. Seemnepuid ei tule jätta 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu kõrvale (MS-i § 29 lg 2), seetõttu ei ole tarvis seemnepuid jätta eraldise 4 serva. Seega eraldisel 2 (suurus 2,7 ha) tuleb jätta seemnepuid 1,5–1,7 ha suurusele pinnale ehk 30–119 tk. Eraldis 7 osas on kaebaja esitatud inventeerimisandmete koosseisus märkinud järgmised puud: hall lepp, kask, kuusk, haab ja mänd, millest kask sobib seemnepuuks. Esitatud andmete järgi on kaske märgitud 145 tk/ha. Metsaseaduse § 29 lõike 2 kohaselt pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu servast, st seemnepuid ei tule jätta eraldiste 4, 8 ja serva. Seega eraldisel 7 (suurus 1,91 ha) tuleb jätta seemnepuid 1 ha suurusele pinnale ehk 20–70 tk/ha.
Kaebaja väidab, et seemnepuude kirjeldamise nõue on vastuolus metsakorraldamise juhendi §ga 7, mis kaebaja hinnangul sisustab nõuded metsaeraldise kirjeldamisele ning millest juhindutakse ka andmete kandmisel metsaregistrisse. Vastustaja selgitab, et nimetatud säte sätestab, millised on kohustuslikud takseertunnused eraldise kirjeldamisel. Kaebaja märgib küll õigesti, et nimetatud säte ei nõua metsaeraldiste kirjeldamisel seemnepuude ega säilikpuude kirjeldamist. Samas kaebaja eksib väites, et nimetatud sättest lähtuvalt juhindutakse ka andmete kandmisel metsaregistrisse. Vastustaja selgitab, et metsaregistrisse andmete kandmisel juhindutakse metsaregistri põhimääruse lisast. Metsaregistri põhimääruse lisa punktis II on märgitud esitatavate inventeerimisandmete koosseis.
5.2.2.Seoses Mäeotsa kinnistule säilikpuude jätmisega märgib kaebaja kõigepealt, et Metsaseaduse § 29 lõike 1 punkt 3 sätestab, et lageraie korral raiutakse raielangilt ühe aasta jooksul raie algusest arvates kõik puud, välja arvatud säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme tihumeetrit ühe hektari kohta. Metsa korraldamise juhendi § 8 lõike 9 alusel hinnatakse eraldisel silmamõõduliselt surnud puude ja lamapuidu tagavara tihumeetrites hektari kohta. Surnud puude ja lamapuidu määramine on kohustuslik, kui seda on vähemalt 20 tihumeetrit hektari kohta. Vastustaja leiab, et kaebaja on märkinud õigesti, et säilikpuudeks võib jätta ka surnud puid ja et surnud puid ei tule kirjeldada, kui neid on alla 20 tm/ha. Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ § 16 lõike 5 kohaselt tuleb raiete tegemisel metsamaal, välja arvatud hall-lepikutes, säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Selleks tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Eraldis 2 osas tuleb Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 135 „Otepää looduspargi kaitseeeskiri“ § 16 lõike 5 kohaselt jätta säilikpuid vähemalt 20 tm/ha kohta ning kuna nõue on üle 20 tm/ha kohta, tuleb need säilikpuud ka kirjeldada (metsa korraldamise juhend § 8 lg 9). Eraldisel 7 on nähtuvalt kaebaja esitatud inventeerimisandmetest 49% halli leppa, 40% kaske, 5% kuuske, 5% haaba, 1% mändi ja tegemist on hall-lepikuga, millele Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrus nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lõige 5 ei kohaldu. Juhul, kui surnud puid on alla 20 tm/ha, siis ei tule neid kirjeldada.
5.3.Vastustaja leiab, et tal ei ole kohustust teostada välikontrolli ega tuvastada faktilisi asjaolusid looduses enne inventeerimisandmete kandmise või mitte kandmise otsuse tegemist. Metsaregistri põhimäärus ei sätesta, et vastustajal oleks kohustus teostada välikontrolli enne inventeerimisandmete kandmist metsaregistrisse. Vastustajale esitatakse aastas umbes 8000– 10 000 esmast taotlust inventeerimisandmete kandmiseks metsaregistrisse. Seega, ei ole eluliselt mõeldav, et kõikide esitatud taotluste korral teostaks vastustaja metsaosakonna spetsialist kinnistul välikontrolli. Välikontrolli teostab vastustaja juhul, kui kameraalselt tunduvad metsakorraldaja esitatud andmed kahtlased, ebaloogilised vms ning otsust ei ole võimalik teha ilma metsakorraldaja esitatud inventeerimisandmeid looduses kontrollimata. Vastustajal ei olnud põhjust kahelda, et kaebuse esitaja esitatud inventeerimisandmed: puuliik, kõrgus, rinnasdiameeter, vanus, rinnaspindala, kasvukohatüüp, on ebaõiged. Seega, seemnepuude ja säilikpuude jätmise vajalikkust hindas vastustaja kaebaja taotluses esitatud inventeerimisandmete alusel.
5.4.Vastustaja leiab, et temavaidlustatud otsus nr 2018-100087-1545 ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja leiab, et Kaebaja märgib oma kaebuses õigesti, et ebaõigete
kannete tegemine metsaregistrisse võib kaasa tuua võlaõigusliku vastutuse kinnistu omaniku ees. Seetõttu on vastustaja teinud otsuse nr 2018-100087-1545, millega on jäetud inventeerimisandmed metsaregistrisse kandmata, sest vastustaja hinnangul oleks tegu ebaõige kandega, mis võib anda metsaomanikule ebaõige ettekujutuse, justkui oleks 100% lageraie õigusaktide alusel lubatud. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsus ei või kaasa tuua kaebajale majandustegevuse sunnitud lõpetamist. Vastustaja võib teha kaalutlusotsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks metsaseaduse §-s 13 esitatud alustel. Vastustaja metsaosakonna juhataja Taivo Denks on edastanud 26.11.2018 ametliku e-kirja kõikidele metsakorraldusettevõtetele, kus on muuhulgas märgitud järgmist: „Käesoleval aastal tehtud metsaregistrisse mittekandmise otsuseid, kus põhjuseks on märgitud seemne- ja/või säilikpuude mittejätmine, ei arvestata metsakorraldusfirmade ega metsakorraldajate veaprotsendi arvestamisel.“ (tl 27p). Lähtuvalt eelnimetatust ei ole vastustaja arvates kaebaja väited subjektiivsete õiguste rikkumise kohta asjakohased.
5.5.Vastustaja selgitab vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadele, et vastustaja 17.01.2019 esitatud vastuses, ei ole vastustaja avaldanud ega väitnud, et taotlusega esitatud inventeerimisandmete hulgas peavad olema kajastatud metsakorraldustööd. Vastustaja selgitab täiendavalt, et metsaregistri põhimääruse § 8 lg 2 sätestab, et metsa inventeerimise andmed esitatakse määruse lisas toodud metsaregistri andmeformaadis. Seega, nõuded, millised inventeerimisandmed, millises koosseisus ja millises formaadis tuleb esitada andmete kandmiseks metsaregistrisse, need nõuded tulenevad metsaregistri põhimääruse lisast: „metsaressursi arvestuse riikliku registri andmeformaat“. Vastustaja selgitab täiendavalt, et vastavalt metsaregistri põhimääruse lisale: „metsaressursi arvestuse riikliku registri andmeformaat“, on esitatavad andmed eraldise töö plokis järgnevad: töö liik, järjekord, raiutav puuliik, raiutava puuliigi vanus, raiutava puuliigi rinne, väljaraie protsent, uuendatav puuliik, töö aasta. Vastustaja juhib tähelepanu, et metsaressursi riikliku registri määruse lisas on eelnimetatud kategooriate kohta järgnevad märkused: töö liik – kohustuslik, kui esitatakse töö andmed; raiutav puuliik – võib olla täidetud, kui kavandatav töö on raie; raiutava puuliigi vanus – võib olla täidetud kui kavandatav töö on raie; raiutava puuliigi rinne – võib olla täidetud, kui kavandatud töö on raie; väljaraie protsent – võib olla täidetud, kui kavandatav töö on raie. Lähtudes eeltoodust, ei ole inventeerimisandmete kohustusliku elemendina kohustuslik esitada andmeid: töö liik, raiutav puuliik, raiutava puuliigi vanus, raiutava puuliigi rinne, väljaraie protsent. Eelpool nimetatud andmed võivad olla esitatud aga ei ole eelduseks inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmiseks. Samas, kui nimetatud andmed on siiski esitatud, on vastustaja kohuseks vastavalt metsaregistri põhimääruse § 9 lõikele 3 kontrollida kõikide esitatud andmete vastavust metsaseadusele ja teistele metsaseaduse alusel vastuvõetud õigusaktide. Lisaks eeltoodule on vastustaja metsaosakonna juhataja T. Denks metsakorraldustöid tegevatele ettevõtetele saadetud e-kirjas avaldanud, et inventeerimisandmete registrisse kandmiseks esitamisel ei ole metsamajanduslike tööde kirjeldamine kohustuslik. Vastustaja selgitab täiendavalt, et lähtuvalt metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (RT I, 2006, 30, 232; 2010, 22, 108, jõustus 1. jaanuaril 2007. a.) on inventeerimisandmetel õiguslik tähendus metsaseaduse mõttes. Inventeerimisandmed muutuvad kehtivateks nende kandmisest metsaregistrisse, sest sellest hetkest on nad kättesaadavad kolmandatele isikutele. Lähtuvalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et vastustaja ei saa teadvalt ebaõigeid andmeid kanda metsaregistrisse. Juhul, kui kohus ei nõustu metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas toodud seisukohaga, et
inventeerimisandmetel on õiguslik tähendus metsaseaduse mõttes, siis ei muuda see faktilist olukorda, et inventeerimisandmed on kättesaadavad kolmandatele isikutele ning valed andmed võivad anda ebaõige ettekujutuse edasiseks metsamajandamiseks.
5.6.Vastustaja ei nõua kaebajalt metsamajanduslike tööde, mis on metsaressursi arvestuse riikliku registri andmeformaadi kohaselt andmeväli: töö (edaspidi: töö), esitamist. Metsa inventeerimisandmed saab esitada ka ilma andmevälja töö andmeteta. Juhul, kui kaebaja oleks esitanud taotluse, milles ei oleks olnud esitatud andmeid: töö, oleks Mäeotsa kinnistu andmed olnud võimalik metsaregistrisse kanda. Aga juhul, kui kaebaja esitab metsa inventeerimisandmed koos andmetega, mille koosseisus on ka andmed: töö, peab vastustaja kontrollima esitatud andmete vastavust õigusaktidele ja mittevastavaid andmeid ei saa metsaregistrisse kanda.
5.7.Vastustaja hinnangul kuuluvad andmed, mis esitatakse metsaregistri põhimääruse lisa kohaselt inventeerimisandmete koosseisus, inventeerimisandmete hulka (metsaregistri põhimääruse § 8 lõige 2). Kui esitatavad andmed: töö, ei kuuluks inventeerimisandmete koosseisu, siis vastustajal ei oleks õiguslikku alust neid andmeid metsaregistrisse kanda. Metsaregistri põhimääruse § 6 lõige 2 sätestab, et Keskkonnaagentuur: 1) sisestab, töötleb ja väljastab inventeerimisandmeid; 2) tagab registrisse kantud inventeerimisandmete asjakohasuse ja õigsuse; 3) tagab registri inventeerimisandmetega seotud kasutajatoe. Seega, vastustaja sisestab metsaregistrisse ainult inventeerimisandmeid ja vastutab nende õigsuse eest. Teiste andmete, mis ei ole inventeerimisandmed, metsaregistrisse kandmise õigust vastustajal ei ole. Vastustaja hinnangul kuuluvad aga kõik andmed, mis on esitatud määruse lisa andmeformaadi kohaselt, inventeerimisandmete koosseisu
5.8.Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest, kus on metsaregistris märgitud andmeväli: töö lageraie 100%, käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane. Metsaregistris olevaid andmeid, kus on märgitud töö lageraie 100%, ei saa automaatselt käsitleda kui õigusaktidega vastuolus olevat tingimust ja seetõttu ei ole kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Vastustaja selgitab täiendavalt, et igal konkreetsel kinnistul ja eraldisel tuleb hinnata seemnepuude ja säilikpuude jätmise vajalikkust lähtuvalt konkreetse eraldise suurusest, eraldisel paiknevate puude arvust ja liigist ning konkreetselt sellele kinnistule kohalduvatest õigusaktidest. St seda, et kanne metsaregistrisse, kus on andmed töö lageraie 100%, on väga paljude kinnistute korral õigusaktidega kooskõlas. Juhul, kui vastustaja avastab, et metsaregistrisse on kantud ebaõigeid või puudulikke andmeid, siis vastavalt metsaregistri põhimääruse § 12 lõikele 2 määrab vastustaja andmete esitajale tähtaja õigete ja korrektsete andmete esitamiseks. Lisaks ei ole kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest käesoleva asja lahendamisel asjakohane, kuna lisaks faktilisele olukorrale (eraldise suurus, puistu koosseis, naabereraldiste koosseis, asukoht) on ka õiguslik olukord erinev võrreldes Mäeotsa kinnistu andmetega, sest kaebaja esitatud väljatrükk kinnistutest ei sisalda ühtegi kinnistut, mis asuks „Otepää looduspargi kaitse eeskirja“ kohaldamisalas või ka mõne teise looduspargi kaitse eeskirja kohaldamisalas. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja käitub vastuoluliselt taotluste lahendamisel, kuna iga taotluse lahendamisel on faktiline (eraldise suurus, puistu koosseis, naabereraldiste koosseis, asukoht) ja õiguslik olukord (ehk kas kinnistule kohaldub ka nt mõne looduspargi kaitse-eeskiri) erinev.
5.9.Vastustaja selgitab täiendavalt, et inventeerimisandmetes esitatud andmete: Töö liik: LR (lageraie) 100% kontrollimisel tuleb esmalt vaadata, kas eraldisel kasvab seemnepuudeks sobivaid puid (st puid, mille liigid on loetletud MS § 29 lg 1 p 1). Inventeerimisandmetes esitatakse rinnaspindala hektari kohta puuliikide lõikes (ühik: m2/ha) ja puistuelemendi keskmine rinnasdiameeter (ühik: cm). Rinnasdiameetri järgi arvutatakse ühe puu keskmise
rinnaspindala (S=Pii*r2) (selle arvutise teeb metsakorraldusettevõte). Teades rinnaspindala hektari kohta puuliikide lõikes ja ühe puu keskmist rinnaspindala saab arvutada puude arvu hektari kohta. Puude arv hektari kohta on toodud inventeerimisandmetes (ühik: tk/ha) – selle arvutab metsakorraldusettevõte ja esitab selle vajadusel metsaregistrisse). Seega, vastustaja saab esitatud inventeerimisandmetest teada, milline on kavandatud seemnepuude arv, selleks on vaja puude arv hektari kohta korrutada kasvama jäetud puude protsendiga ning saadud korrutis jagada 100-ga. Vastustaja kontrollib, et esitatud andmed vastavad ka MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele ning korrutades puude arvu hektari kohta kasvama jäetud puude protsendiga ja jagades saadud korrutise 100-ga, saab vastustaja teada, kas kavandatav seemnepuude arv jääb vahemikku 2070 tk/ha ehk kas vastab MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele. Vastustaja leiab, et seemnepuude jätmise kohustus on olemas olenemata sellest, kas raielangile kavandatakse uus istutus või mitte. Olukorrad, kus ei tule lageraielangile seemnepuid jätta, on loetletud ammendavalt MS § 29 lõikes 2, mille kohaselt seemnepuid ei jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas metsa uuendamiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde käigus. Samuti pole seemnepuude jätmine kohustuslik langi osas, mis asub lähemal kui 30 meetrit seemnekandvuse eas okaspuistu või 50 meetrit seemnekandvuse eas arukaasiku servast. Vastustaja saab seemnekandvuseas puistu olemasolu vaadata metsaregistrist või kontrollida looduses.
5.10.Kavandatud soovituslikud metsamajanduslikud tööd märgitakse metsamajandamiskavas ja võib märkida ka inventeerimisandmetes. Metsa omanik ei pea metsateatise esitamisel järgima metsamajandamiskavas või inventeerimisandmetes märgitud soovituslikke metsamajanduse töid. Enamikel metsaomanikel ei ole metsanduslikku haridust ning tihti metsaomanikud majandavad metsa metsamajandamiskavas või metsaregistris olevate inventeerimisandmetes olevate soovituste järgi. Selleks, et kehtivate inventeerimisandmete järgi majandades ei satuks metsaomanik vastuollu kehtivate õigusaktidega, tuleb inventeerimisandmetes metsamajanduslike tööde kavandamisel näidata lubatud raieprotsent, mis vastaks ka kehtivatele õigusaktidele. Metsaomanik on metsa uuendamisvõtete valikul suures määras vaba (väljaarvatud MS § 25 lg 8 toodud olukorras). Metsaomanik võib valida ise MS § 24 lõikes 2 sätestatud metsa uuendamise võtete vahel, samas peab ta järgima MS § 29, mille kohaselt on metsaomanik kohustatud jätma seemnepuid (välja arvatud sama § lõikes 2 toodud juhud).
5.11.Vastustaja märgib, et dokumenti, millest nähtuks arvutus, mille järgi saab teada, kui palju on nt kavandatud seemnepuid alles jätta (puude arv hektari kohta * kasvama jäetud puude protsent / 100 = kavandatud seemnepuude arv), ei ole Keskkonnaagentuuris kinnitatud. Vastustaja selgitab, et lageraie % 100 ei tähenda automaatselt õigusaktidega vastuolus olevat tingimust. Vastustaja kontrollib, kas esitatud inventeerimisandmete kohaselt on jäetud vastavalt MS § 29 nõutud arv seemne- ja/või säilikpuid. Samuti, kas eraldisele tulevad nõuded veel mõnest muust õigusaktist ning mis on nende tingimused. Eelpool toodud matemaatiline arvutus on elementaarne üldteadmine ja vastustaja on seisukohal, et üldteada matemaatilised arvutused ei ole haldusdokumendiks ning matemaatilisi üldteadmisi ei pea vastustaja direktori käskkirjaga kinnitama. Veelgi enam, kaebajal on olemas metsakorraldustööde tegevusluba, seega on kaebaja igapäevaselt tegev metsanduse valdkonnas ja omab professionaalseid teadmisi, mis tavainimestel metsanduse valdkonnast puuduvad. Seega kaebaja väide, et ta ei saa aru metsaregistris olevatest inventeerimisandmetest, ei ole asjakohane.
5.12.Vastustaja on seisukohal, et inventeerimisandmetes tuleb lageraie protsent esitada kindla arvuna. Nimetatud protsendi järgi saab arvutada, kas seemnepuude arv jääb MS § 29 nõutud vahemikku (20-70 tk/ha), eeldusel, et eraldisel on seemnepuudeks sobilikke puid.
5.13.Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et seemnepuudele kehtivad sellised omadused, mis ei ole faktilisi asjaolusid välja selgitamata kindlaksmääratavad, ei ole õige. Vastustaja selgitab, et metsa inventeerimise käigus ei määrata kindlaks konkreetseid puid, mis tuleb seemnepuudeks jätta. Küll aga saab inventeerimise käigus otsustada, kas lageraie korral tuleb eraldisele jätta seemnepuid või mitte. Vastustaja kontrollib, et esitatud andmed vastavad ka MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele ning korrutades puude arvu hektari kohta kasvama jäetud puude protsendiga ja jagades saadud korrutise 100-ga, saab vastustaja teada, kas kavandatav seemnepuude arv jääb vahemikku 2070 tk/ha ehk kas vastab MS § 29 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele. Vastustaja saab seemnekandvuseas puistu (inventeerimisandmetest) või kontrollida looduses.
olemasolu
vaadata
metsaregistrist
5.14.Kaebaja rõhutab enda vastuses, et Keskkonnaamet kontrollib metsa majandamisel nii raie lubatavust, vastavust, mahtu ja kõiki ülejäänud asjaolusid, sõltumata inventeerimisandmetesse märgitud majandamisviisist (andmeväli: töö) ja seetõttu ei oma tähtsust inventeerimisandmetega esitatud metsamajandamisviisi protsent (andmeväli: töö lageraie 100). Lähtuvalt eeltoodust jääb vastustajale arusaamatuks, miks kaebaja nõuab kohtu kaudu metsamajandamiseviisi andmete (andmeväli: töö) kandmist metsaregistrisse, kui kaebaja enda väidete kohaselt ei ole metsamajandamisviisi andmete (andmeväli: töö), andmed kellelegi olulised ega vajalikud (kaebaja väite kohaselt ei Keskkonnaametile ega metsaomanikele vm kolmandatele isikutele). Vastustaja on korduvalt selgitanud, et inventeerimisandmetena ei ole kohustuslik esitada metsaregistrisse kandmiseks metsamajandamistöödega seotud andmeid (andmeväli: töö). Vastustaja selgitab, et vastustajal on õigus kanda metsaregistrisse ainult inventeerimisandmeid (metsaressursi riikliku registri põhimääruse § 6 lg 2), kui kaebaja leiab, et metsamajandamistööd (andmeväli: töö) ei ole inventeerimisandmed, siis ei ole vastustajal ikkagi võimalik neid andmeid metsaregistrisse kanda, sest selleks puudub seaduslik alus (sel juhul olenemata sellest, kas need andmed on õiged või mitte).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:
7.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas 09.11.2018 Keskkonnaagentuurile taotluse metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse (metsaregister) Mäeotsa maaüksuse metsa inventariseerimisandmete kirje kande taotlused. Pooled ei vaidle selle üle, et taotlusel on eraldiste nr 2 ja nr 7 osas märgitud 100% eraldise tagavarast lageraiesse ning et nende eraldiste osas ei ole kajastatud ei surnud ega lamapuitu (tl 19-24).
8.Asjas on tuvastatud, et vastustaja otsustas oma 26.11.2018 otsusega jätta metsaregistrisse kandmata Mäeotsa kinnistu kohta kaebaja poolt 09.11.2018 taotletud andmed eraldise 2 ja eraldise nr 7 osas ilma, et oleks andnud kaebajale võimalust esitatud andmeid parandada. Põhjendusena on vastustaja andmete metsaregistrisse kandmata jätmisele märkinud eraldise 2 osas, et eksitud on metsa kasutamise võtete kavandamise aluste vastu. 100% eraldise tagavarast on määratud lageraiesse. Metsaseaduse (MS) § 29 lg 1 järgi peab ühe hektari kohta jätma säilikpuid kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta ja seemnepuudeks 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa,
künnapuud või jalakat ühe hektari kohta. „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ kohaselt tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Eraldise 7 osas märkis vastustaja, et eksitud on metsa kasutamise võtete kavandamise aluste vastu. 100% eraldise tagavarast on määratud lageraiesse. Metsaseaduse (MS) § 29 lg 1 järgi peab ühe hektari kohta jätma säilikpuid kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta ja seemnepuudeks 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe hektari kohta (tl 26).
9.Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vaidlus ka selle üle, et Mäeotsa kinnistu eraldis nr 2 ja eraldis nr 7 asuvad Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 vastu võetud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ mõjualas ja täpsemalt Otepää Looduspargi Otepää piiranguvööndis. Sellest tulenevalt laieneb neile metsa majandamise küsimustes „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16. Vaidlust ei ole, et eraldisele nr 7 ei kohaldu „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5, kuivõrd tegemist on hall-lepikuga.
10.Kohus loeb asjas tõendatuks, et 26.11.2018 saadetud e-kirjaga on Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhataja Taivo Denks saatnud metsakorraldajatele ja nende hulgas kaebajatele selgituse säilik- ja seemnepuude jätmise kirjeldamisest ja väljaraie protsendi määramisest. Ühtlasi on samas e-mailis märgitud, et käesoleval aastal tehtud metsaregistrisse mittekandmise otsuseid, kus põhjuseks on märgitud seemne- ja/või säilikpuude mittejätmine, ei arvestata metsakorraldusfirmade ega metsakorraldajate veaprotsendi arvestamisel (tl 27 ja selle pöördel).
11.Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas vastustaja keeldus õiguspäraselt kaebaja poolt taotletud kande tegemisest või mitte. Kaebaja leiab, et kande tegemisest keeldumisel ületas vastustaja oma volituse piire, lisaks puudus vastustajal alus keeldumiseks ning vastustaja poolt esitatud nõue kirjeldada seemnepuid kahel eraldisel on vastuolus metsa korraldamise juhendi §-ga 7. Kaebaja märgib, et säilikpuudega seonduv lahendatakse metsateatise menetluses MS § 41 sätestatud korras. Kaebaja leiab veel, et esitatavad inventariseerimisandmed ei pea, kuid võivad kajastada andmeid planeeritavate majandustegevuse kohta. Kaebaja hinnangul nõuab vastustaja kaebajalt selliste andmete esitamist, mida ei saa käsitleda inventariseerimisandmetena metsaregistri põhimääruse § 8 lg 1 mõistes. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning leiab, et kande tegemisest keeldumine oli õiguspärane.
12.Õiguslik regulatsioon Metsaseaduse (MS) § 9 lg 1 kohaselt peab riik metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise arvestust metsaressursi arvestuse riiklikus registris (edaspidi metsaregister). Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus (metsaregistri põhimäärus) § 2 sätestab, et metsaregistri pidamise eesmärk on koguda ja säilitada andmeid metsa paiknemise, pindala, tagavara, kasutamise ja seisundi kohta. Sama määruse § 3 kohaselt on metsaregistri andmetel on informatiivne tähendus, kui seadusest ei tulene teisiti. Metsaregistri põhimääruse § 6 lg 2 p 2 kohaselt tagab Keskkonnaagentuur registrisse kantud investeerimisandmete asjakohasuse ja õigsuse. Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 kohaselt kontrollib Keskkonnaagentuur esitatud inventeerimisandmete sisulist vastavust metsaseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuetele. Sisuliste puudustega andmed koos vigade tekkepõhjustega tagastatakse andmete esitajale nende parandamiseks. § 9 lg 4 märgib, et otsuse andmete kandmiseks metsaregistrisse teeb Keskkonnaagentuur 1 kuu jooksul arvates nõuetekohase taotluse saamisest.
Metsaregistri põhimääruse § 8 lg 1 sätestab, et metsa inventeerimisandmete kirje võib sisaldada järgmist: 1) metsaeraldise asukoha digitaalne metsakaart; 2) metsa inventeerimise andmed keskkonnaministri 16. jaanuari 2009. a määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend” §-de 7–12 ja 15–17 kohaselt; 3) metsaeraldise asukohakirjeldus, mis sisaldab maakonna, valla ja kinnistu nime või lähiaadressi ning katastritunnust; 4) andmete esitaja registrikood ja e-posti aadress; 5) metsakorraldaja isikukood. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et metsa inventeerimise andmed esitatakse määruse lisas toodud metsaregistri andmeformaadis. Metsa korraldamise juhendi § 7 sätestab, et eraldise kirjeldamisel kohustuslikud takseertunnused on: 1) kvartali number (kui see on olemas); 2) eraldise number; 3) eraldise pindala; 4) peapuuliik; 5) arenguklass; 6) tuleohuklass; 7) metsakasvukohatüüp; 8) kuivenduse tunnus; 9) boniteediklass;10) kõrgusindeks (H100).
13.Kohus leiab, et tulenevalt Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 ja § 6 lg 2 p 2 regulatsioonist oli ja on vastustajal pädevus kontrollida sisuliselt kaebaja poolt registrisse kandmiseks esitatud andmete vastavust metsaseadusele ning kaebaja väited vastustaja poolt volituste ületamisest ei ole ilmselgelt põhjendatud. Õige on vastustaja seisukoht ka selles, et kuivõrd andmed esitatakse metsaregistri põhimääruse lisas toodud andmeformaadis, siis tuli andmete esitamisel ja nende õigsuse ja asjakohasuse kontrollimisel muuhulgas arvestada vastava formaadi nõudeid. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on andmed esitanud vastavas andmeformaadis. Nimetatud formaadilt nähtub, et juhul kui märgitakse väljaraie protsent (), siis on väärtus 0...100. Samas ei ole nähtuvalt andmeformaadist vastavate andmete esitamine kohustuslik, kuid väljad võivad olla täidetud, kui kavandatud töö on raie. Muul juhul ei tohi vastavad väljad täidetud olla. Kohus märgib, et vastavate andmete (väljaraie protsendi) esitamine või mitteesitamine on eeltoodust tulenevalt kaebaja enda vaba valik ja mitte kohustus registrikande tegemise saavutamiseks. Samuti on kohus seisukohal, et nende andmete esitamisel on vastustajal Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 tulenevalt õigus ja kohustus kontrollida nende andmete vastavust metsaseaduse ja muude õigusaktide nõuetele. Lisaks märgib kohus, et nendel andmetel on ainult informatiivne tähendus ja need ei ole ühelegi isikule õiguslikult siduvad, sest sellist tähendust ei ole neile metsaseadusega antud. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust vastustaja seisukoht, et need on andmed, millest metsa omanik tavaliselt lähtub metsa reaalsel majandamisel. Küll aga on registripidaja kohustuseks tagada kõigi avalikkusele antavate andmete õigsus. Kohus rõhutab siinkohal veelkord, et nendest andmetest ei teki kellelgi ei õigust ega ka õiguspärast ootust, et just sellistel tingimustel saab metsa soovi korral majandada (teostada raiet). Kohus on seisukohal, et tulenevalt nende andmeväljade sisust ja õigusliku tähenduse puudumisest, on nende puhul tegemist andmete esitaja poolt vabatahtlikult esitatud metsa majandamisega seotud tegevuste kavatsuse väljendusega. Kohus nõustub kaebajaga, et kitsas mõttes ei ole siinkohal tegemist indekseerimisandmetega, mida näitab ka nende puudumine indekseerimisandmete hulgast kaebaja poolt välja toodud „Metsa korraldamise juhendi” §-de 7–12 ja 15–17 kohaselt ja metsa korraldamise juhendi § 7 toodud kohustuslike takseertunnuste hulgast. Samas vastab nende andmete kogumine siiski metsaregistri pidamise eesmärgile koguda ja säilitada andmeid metsa kasutamise kohta ja vastavate andmete kogumine ei ole iseenesest õigusvastane. Kohus on samas seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et nende andmete esitamine on nähtuvalt kehtestatud metsaressursi arvestuse riikliku registri andmeformaadist andmete esitajal võimalik, tuleb registripidajal vastavate andmete esitamise korral kontrollida ka nende
vastavust õigusaktidega seatud nõuetele. Teisisõnu on vastustajal kohustus kontrollida, kas esitatud kavatsetavad metsamajanduslike tööde teostamine on esitatud andmete alusel kehtivaid õigusakte arvestades õiguspäraselt võimalik ja kui see nii ei ole, siis tuleb vastustajal nõuda vastavate andmete parandamist. Kohus märgib, et sellisel juhul on andmete esitajal lisaks andmete parandamisele võimalik ka loobuda vastavate andmete registrisse kandmise taotlusest.
14.Küll aga leiab kohus, et käesoleval juhul on vastustaja teinud osaliselt õigusvastase otsuse nõudes lageraie % muutmist põhjendusel, et see ei vasta MS § 29 ja eraldise 2 osas ka „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5. MS § 29 lg 1 sätestab, et lageraie korral raiutakse raielangilt ühe aasta jooksul raie algusest arvates kõik puud, välja arvatud: seemnepuudeks jäetavad 20–70 hajali või mõnepuuliste gruppidena paiknevat mändi, arukaske, saart, tamme, sangleppa, künnapuud või jalakat ühe hektari kohta ja elujõuline järelkasv (p 1); säilikpuud ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud või nende säilinud püstiseisvad osad tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme tihumeetrit ühe hektari kohta (p 3). „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5 sätestab, et raiete tegemisel metsamaal, välja arvatud hall-lepikutes, tuleb säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Selleks tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Kohus märgib, et nendest sätetest lähtuvalt on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja esitatud andmetel on lageraie teostamine, arvestades nõudega säilitada seemne- ja säilikpuud seaduses sätestatud ulatuses õiguspäraselt võimatu ja selle ulatuse piiridesse jäämist saab kontrollida matemaatiliste arvutustega esitatud andmete alusel. Kohus on seisukohal, et vastustaja toodud selgitused on arvutuste teostamise osas on asjakohased (seemnepuude arv = puude arv hektari kohta korrutada kasvama jäetud puude protsendiga ning saadud korrutis jagada 100-ga), kuid need ei anna käesoleval juhul kohtu arvates veel alust andmete registrisse kandmisest keeldumiseks. Nimelt on tulenevalt metsaseaduse § 29 lg 2 sätestatust võimalik, et seemnepuid ei jäeta, kui raiutava metsa koosseisus pole seemnepuudeks sobivaid puid või kui langil on olemas metsauuendamiseks metsakasvukohatüübile sobivate puuliikide elujõuline järelkasv ja see säilitatakse raietööde käigus. Käesoleval juhul on vastustaja nende asjaolude esinemise sisuliselt eelduslikult välistanud ilma neid tegelikult tuvastamata või kaebajalt vastavat selgitust palumata. Sellest tulenevalt on vastustaja jätnud sisuliselt täitmata haldusorgani uurimiskohustuse. Seetõttu ei ole välistatud, et õiguslikult on käesoleval juhul võimalik olukord, et kaebajal on metsamajandamislubade taotlemisel võimalik õiguspäraselt teostada taotluses näidatud mahus lageraiet. Säilikpuude osas märgib kohus, et eraldise 2 osas ei ole kaebaja lähtuvalt esitatud taotlusest ühegi puu jätmist, mis saaks vastata säilikpuu tunnustele, ette näinud, mis on õigusvastane tulenevalt „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ §-i 16 lg-s 5 toodud nõuetest. Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti välja toonud, et Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 16 lg 5 kohaselt tuleb eraldisel 2 jätta säilikpuid vähemalt 20 tm/ha kohta ja tulenevalt selles ja metsa korraldamise juhendist tuleb säilikpuud ka kirjeldada. Kuna taotluse eraldise 2 kohta on vastavas osas märgitud surnud ja lamapuidu osas märgitud 0, siis tuleb vastavalt seadusele säilikpuud vajalikus mahus ette näha raiutava puidu osas vastavate puiduliikide all ja seaduspärane ei saa olla 100% raie kõigi puude liikide osas. Asjaolu, et sisuliselt on selliste puude arvu või protsenti keeruline määrata, ei tähenda, et see oleks võimatu. Juhul, kui kaebajal on selle määramisega teoreetilised raskused, tuleks tal
selgituste saamiseks pöörduda registripidaja poole. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei ole vastustaja ka nõudnud konkreetsete säilituspuude määramist, vaid seaduses ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjas toodud nõuete täitmiseks vajaliku raiemahu piirangu märkimist puutüüpide väljaraieprotsendi osas. Selline nõue on kohtu hinnangul õiguspärane, eriti arvestades seda, et kaebajal on võimalus vastavaid andmeid nende määratlemise raskuse puhul ka mitte esitada.
15.Kohus leiab, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud kaebaja 09.11.2018 toodud eraldise 7 osas toodud andmete registrisse kandmisest. Kohus kordab siinkohal sisuliselt eelmises punktis toodut seemnepuude osas ja leiab, et seemnepuude osas ei ole käesoleval juhul kaebaja lageraie osa määratlemisel esitanud õigusvastaseid andmeid samadel põhjustel, mis kohus on välja toonud eraldise 2 osas. Säilikpuude osas märgib kohus, et „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ § 16 lg 5 säilikpuude osas eraldisel 7 ei kohaldu, kuna käesoleval juhul on tegu on hall-lepikuga ja see on otsesõnu vastavas sättes säilikpuude säilitamise kõrgendatud nõudest vabastatud. Seega kehtib säilikpuude osas eraldisel 7, mis on 1,91 ha suurune, metsaseaduse 29 lg 1 p 3 toodud nõue, et säilikpuid tuleb säilitada tüvepuidu kogumahuga vähemalt 5 tihumeetrit ühe hektari kohta. Nähtuvalt esitatud taotlusest ei ole sellel näidatud ei surnud ega lamavaid puid ja järelikult tuleb säilikpuud leida indekseeritud puude mahu hulgast. Seetõttu ei ole ka käesoleval juhul õiguspäraselt võimalik teostada 100% raiet kõigi puuliikide osas ja esitatud taotlus on selles osas õigusvastane ning vastustaja on õiguspäraselt keeldunud selle kandmisest registrisse.
16.Kohus leiab sellele vaatamata, et vastustaja 26.11.2018 otsus nr: 2018-100087-1454 on õigusvastane. Vastavalt „Metsaressursside arvestuse riikliku registri põhimääruse § 9 lg 2 ja 3 näevad vastavalt vigade ja puuduste avastamisel andmetes ette nende tagastamise andmete esitajale puuduste kõrvaldamiseks. Põhimääruse § 9 lg 4 näeb ette otsuse tegemise andmete kandmiseks metsaregistrisse ühe kuu jooksul arvates nõuetekohase taotluse saamisest. Nendest regulatsioonidest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja oleks enne kaebaja 09.11.2018 taotluse registrisse kandmisest keeldumise otsuse tegemist pidanud andma kaebajale võimaluse taotluse puudused kõrvaldada ja alles kaebaja poolt puuduste kõrvaldamata jätmisel kaebaja poolt oleks vastustaja saanud langetada otsuse jätta taotlus rahuldamata ja esitatud andmed metsaregistrisse kandmata. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas esitatud materjalidest, et vastustaja oleks andnud kaebajale registri põhimääruses ettenähtud võimaluse parandada taotluse puudused. Kohus toob välja, et ta ei saa siinkohal arvestada vastustaja väitega, et kuna oli tegemist korduva samasisulise taotlusega, ei oleks kaebaja niikuinii puudusi kõrvaldanud. Selline väide on puhtalt oletuslik. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei saa puuduste kõrvaldamise võimaluse andmisena käsitleda ka vastustaja esitatud 13.08.2018 otsust nr 2018-10009-1180 kaebaja 23.07.2018 taotluse suhtes, sest ka sellest otsusest nähtub, et andmeid ei tagastata mitte paranduste tegemiseks, vaid et langetatakse lõplik otsus andmete metsaregistrisse kandmata jätmise osas 23.07.2018 taotluse kohta. See otsus on nähtuvalt selle punktist 2 käsitletav selgelt iseseisva otsusena, mida saab vaidlustada vaide korras või halduskohtus.
17.Kohus peab vajalikuks märkida, et ta ei pea õigeks kaebaja seisukohta nagu ei tohiks see koguda indekseerimisandmete kõrval muid andmeid metsaressurssi arvestuse riiklikku registrisse, sest registri põhimääruse § 2 lubab sellesse koguda ja säilitada andmeid ka näiteks metsa kasutamise kohta. Asjaolu, et osa nendest andmetest kogutakse enne tegelikku metsakasutusõiguse täpset kindlaksmääramist, ei tee nende kogumist õigusvastaseks. Lisaks sellele on metsatööde andmete osa vastava andmeformaadi sätestamise kaudu muudetud vabatahtlikuks ja nende andmete esitamata jätmine ei muuda inventeerimisandmete kandmist registrisse välistatuks. Samas ei tähenda vabatahtlik andmete esitamine seda, et registripidajal puuduks õigus ja kohustus vastavate andmete asjakohasuse ja õigsuse kontrolli õigus. Seetõttu
jätab kohus kaebaja väited seadusega kooskõlas olevate metsatööde andmete kogumise keelatusest ja õigusvastasusest tähelepanuta.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada, vastustaja 26.11.2018 otsus nr: 2018-100087-1454 on õigusvastane ja tuleb tühistada ning kohustada vastustajat uuesti menetlema ja lahendama Metsaekspertiisid OÜ poolt 09.11.2018 esitatud taotlused.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 2215 eurot. Vastustaja ei ole kaebaja menetlusekulude hüvitamise taotlusele sisulisi vastuväiteid esitanud ja ka kohtu arvates on arvestades asja mahtu ja keerukust tegemist vajalike ja põhjendatud kuludega. Kohus rahuldab taotluse täies ulatuses ja mõistab menetluskulud vastustajalt kaebajale taotletud ulatuses välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.