X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 06.06.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant X
Menetlusosalised
Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tartu Vangla 28.01.2019. a vastus nr 1-10/198-17.
2.Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 06.06.2018. a otsuse resolutsiooni punkt 1. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 250 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 06.06.2018. a otsuse resolutsiooni punkt 2 ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Jätta ülejäänud kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.10.2019 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis kinnipidamisasutuses alates 13.12.2011. Tartu Maakohus võttis 14.12.2011. a määrusega kaebaja vahi alla. Tartu Vanglas on kaebaja viibinud järgnevatel ajavahemikel: 07.03.–05.12.2012 ja 11.12.2012–25.09.2014. Kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev Tartu Ringkonnakohtu otsus 06.06.2014.
2.Kaebaja esitas 24.03.2014 Tartu Vanglale avalduse nr 6-23/446-1 (tl 19), milles soovis erandkorras pikaajalist kokkusaamist oma perega. Kaebaja põhjendas oma taotlust sellega, et ta on viibinud üle kahe aasta kinnipidamisasutuses eeluuritavana ning menetluse lõppu ei ole veel näha.
3.Tartu Vangla keeldus 25.04.2014. a vastuses nr 6-23/446-2 (tl 49) pikaajalise kokksaamise võimaldamisest VangS 94 lg 5 alusel, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses.
4.13.05.2014 esitas kaebaja Tartu Vanglale avalduse nr 6-23/701-1 (tl 20), milles taotles pikaajalist kokkusaamist oma laste ning elukaaslasega. Taotluses viitas kaebaja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 09.07.2013. a lahendile asjas 42615/06.
5.Tartu Vangla keeldus 27.05.2014. a vastuses nr 6-23/701-2 (tl 49p) kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS 94 lg 5 alusel, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses.
6.Kaebaja esitas 11.06.2014 vanglale avalduse nr 6-23/866-1 (tl 21), milles taotles pikaajalise kokkusaamise võimaldamist laste ja elukaaslasega.
7.Tartu Vangla keeldus 10.07.2014. a vastuses nr 6-23/866-2 (tl 50) pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS 25 lg 3 alusel, kuna kaebaja viibis vastuvõturežiimil.
8.07.08.2014 esitas kaebaja vanglale avalduse nr 6-23/1183-1 (tl 22-22p), milles taotles pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslase ja lastega. Avalduselt nähtub inspektor-kontaktisiku lubav resolutsioon.
9.Tartu Vangla keeldus 15.09.2014. a vastuses nr 6-23/1183-2 (tl 50p) pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest VangS 25 lg 3 alusel, kuna kaebaja viibis jätkuvalt vastuvõturežiimil.
10.01.09.2014 esitas kaebaja vanglale avalduse nr 6-23/1324-1 (tl 23), milles palus pikaajalist kokkusaamist oma laste ja elukaaslasega. Avalduselt nähtub inspektor-kontaktisiku osaliselt lubav resolutsioon.
11.17.09.2014 esitas kaebaja vanglale avalduse nr 6-23/1421-1 (tl 24), milles taotles pikaajalist kokkusaamist oma laste ja elukaaslasega. Avalduselt nähtub inspektor-kontaktisiku keeldumine taotluse hilinenult esitamise tõttu.
12.25.09.2014 saabus Tartu Vanglasse Justiitsministeeriumi 22.09.2014. a otsus nr 11-6/14-6492 (tl 51-53) kaebaja ümberpaigutamise kohta Viru Vanglasse. Samal päeval paigutati kaebaja Tartu Vanglast ümber Viru Vanglasse.
13.Kaebaja esitas 20.07.2016 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/139-1 (tl 7-18), milles palus hüvitada temale tekitatud mittevaralise kahju summas 1000 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega.
14.Tartu Vangla teavitas 21.09.2016. a kirjaga nr 1-13/139-2 (tl 6) kaebajat kahju hüvitamise taotluse menetlustähtajast mittekinnipidamisest ning selgitas, et taotlus lahendatakse 21 päeva jooksul pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsust asjas nr 3-4-1-2-16.
15.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 05.10.2016 hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-5, 65-68, 73, 84-85) Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega. Kaebaja hinnangul jättis vastustaja õigusvastaselt tema taotlused pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks rahuldamata, ei võimaldanud 16.-18.09.2014 lubatud kokkusaamist ega teavitanud kaebaja lähedasi ja Viru Vanglat 16.-18.09.2014 kokkusaamise ärajäämisest ega 03.-05.10.2014 lubatud kokkusaamisest, millega rikkus põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelule ning §-s 27 sätestatud õigust riigi positiivsele tegevusele, aga samuti alandas kaebaja inimväärikust ja rikkus õigust heale halduse tavale (PS § 14 ja 18). Tuginedes EIK praktikale, arvas kaebaja, et VangS § 94 lg-s 5 kehtestatud piirang on vastuolus PS §-dega 12, 26 ja 28, aga samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-dega 8 ja 14, kuna sätestab imperatiivselt vahistatud isikutele pikaajaliste kokkusaamiste keelu. Kaebaja pidas VangS § 94 lg-s 5 kehtestatud piirangut ebaproportsionaalseks. Kaebaja arvates ei olnud tema olukord sarnane haldusasjas nr 3-4-1-2-16 analüüsitud olukorraga. Kaebaja soovis pikaajalisi kokkusaamisi elukaaslasega ja kolme alaealise lapsega, kuid Tartu Vangla keeldus 2 aasta ja 6 kuu vältel pikaajalistest kokkusaamistest üle 7 korra. Esmalt esitas kaebaja taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, kui ta oli kohtualune, mitte vahistatu. 11.06.2016 esitas kaebaja taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks juba süüdimõistetuna. Kaebaja hoidmine vastuvõtuosakonnas üle kolme kuu oli põhjendamata. Kaebaja palus halduskohtul arvestada 21.07.2016. a kahju hüvitamise taotluses esitatud põhjendustega ning taotles seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot ja kantud menetluskulude väljamõistmist. Ühtlasi taotles kaebaja VangS § 25 lg 3 ja § 94 lg 5 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.
16.Vastustaja esitas 08.11.2016 kohtule hiljem täiendatud vastuse kaebusele (tl 47-48p, 7677p, 99-100) koos tõenditega ja palus jätta kaebuse rahuldamata.
17.Tartu Halduskohus jättis 06.06.2018. a otsusega (tl 102-107) kaebuse rahuldamata. Kuivõrd kaebaja oli kohtu all süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p-s 1, § 392 lg 2 p-s 2, ja § 375 lg-s 1 oli kaebajale esitatud süüdistus oma raskuselt võrreldav Riigikohtu 16.11.2016. a otsuse nr 3-4-1-2-16 aluseks olnud kriminaalasjades esitatud süüdistuste raskusega. Kaebaja vahi all pidamise ajaline pikkus ületas kaheaastast perioodi ning vastustaja keelduvate otsuste negatiivne mõju kestis 25.04.–25.06.2014 ehk 2 kuud. Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus, et pikaajalise kokkusaamise ärajäämisest tingitud kaebaja perekonnaelu riive ei olnud ebaproportsionaalne. Kuna kaebajal oli võimalik esitada kriminaalasjas tõkendi määranud kohtule asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotlus, ei analüüsinud halduskohus, kas peale 2012. a juulit oli endiselt vaja kehtestada kaebajale kriminaalmenetluse raames pikaajaliste kokkusaamiste keeldu lähedastega. Seega ei pidanud halduskohus VangS § 94 lg-t 5 käesoleval juhul PS-ga ega EIÕK-ga vastuolus olevaks. Halduskohus selgitas, et kaebaja oli 25.04.2014. a seisuga endiselt vahistatu, mistõttu kohaldas vastustaja kaebaja suhtes VangS § 94 lg-t 5 õigesti. Kuna hüvitamiskaebuse läbivaatamisel
hindab kohus haldusakti või toimingu sisulist õiguspärasust, ei pidanud halduskohus kaebaja väidet Tartu Vangla vastuste põhjendamata jätmise kohta asjakohaseks. Halduskohus märkis siiski, et nii VangS § 94 lg 5 kui ka VangS § 25 lg 3 on imperatiivsed õigusnormid, mistõttu puudus vastustajal kohustus peale faktilise asjaolu väljatoomist ning õigusliku aluse märkimist vaidlusaluseid vastuseid rohkem põhjendada. Seega leidis halduskohus, et Tartu Vangla 25.04.2014. a ja 27.05.2014. a vastused on õiguspärased haldusaktid. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et VangS § 25 lg-st 3 tulenev keeld pikaajalistele kokkusaamistele vastuvõtuosakonnas viibivatele kinnipeetavatele riivab ebaproportsionaalselt tema õigusi. Vastuvõtuosakonda paigutamise eesmärgiks on üksiku kinnipeetava vangistuse täideviimise seisukohalt oluliste julgeolekuriskide väljaselgitamine, kohtlemisuuringu läbiviimine ja muude tema karistuse täitmise jaoks tähtsate asjaolude tuvastamine. Nende toimingute takistamatut läbiviimist pidas halduskohus VangS § 25 lg-st 3 tuleneva keelu legitiimseks eesmärgiks ning piirangut pikaajalistele kokkusaamistele selle eesmärgi saavutamiseks sobivaks. Halduskohus pidas meedet ka vajalikuks, kuna vastuvõtuosakonnas viibimise aeg on piiratud kolme kuuga ja vastustajal on kohustus läbi viia ette nähtud toimingud tähtaegselt. Kuivõrd vastuvõtuosakonnas selgitatakse ka seda, kas kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele, on teiste isikute julgeoleku tagamise eesmärgil oluline vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava teiste isikutega vahetute kontaktide piiramine. Halduskohus leidis, et see on ilmselgelt ainuke efektiivne meede legitiimse eesmärgi saavutamiseks ning asus seisukohale, et tegemist oli mõõduka õiguse riivega. Halduskohus märkis, et vastuvõtuosakonnas on kinnipeetaval lubatud lühiajalised kokkusaamised ja neil on õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, mis oluliselt leevendab pikaajaliste kokkusaamise keeldu. Võttes arvesse ka vastuvõtuosakonnas viibimise maksimaalset aega leidis halduskohus, et VangS § 25 lg 3 on osas, mis sätestab vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise keelu, põhiseaduspärane. Halduskohus selgitas, et VangS § 14 lg-s 4 sätestatud vastuvõtuosakonnas viibimise perioodi arvestamine algab hetkest, kui vanglasse saabub maakohtu poolt saadetud isiku suhtes tehtud jõustumismärkega kohtulahendi ärakiri. Kaebaja suhtes langetatud süüdimõistva Riigikohtu otsuse ärakiri registreeriti Tartu Vanglas 25.06.2014. Seega lõppes vangla sisekorraeeskirja §-s 45 sätestatud tähtaeg 25.09.2014. Sellest tulenevalt nii 10.07.2014 kui ka 15.09.2014 seisuga viibis kaebaja õiguspäraselt vastuvõtuosakonnas, mistõttu leidis halduskohus, et ka Tartu Vangla 10.07.2014. a ja 15.09.2014. a vastused on õiguspärased haldusaktid. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja sõnaselgelt viitas kaebuses kahjunõudes esitatud põhjendustele, kus ta tugines õiguskantsleri 22.12.2014. a vastuses nr 7-4/141245/1405265 tuvastatud asjaoludele, siis järelikult ka need etteheited moodustavad kaebuse eseme. Halduskohus nõustus vastustajaga, et vastustaja ei saa kohustada teist vanglat võimaldama kaebajale pikaajalist kokkusaamist Tartu Vangla poolt lubatud ajal. Halduskohus pidas usutavaks, et kuigi Tartu Vangla oli kaebaja ümberpaigutamise menetluse algatajaks, ei saanud ta tõsikindlalt teada kaebaja ümberpaigutamisest Viru Vanglasse ja selle kuupäevast, kuna selle küsimusega sisuliselt tegeles Justiitsministeerium. Kuigi Tartu Vangla rikkus kaebaja PS §-st 14 tulenevat õigust heale halduse tavale, kui ei teavitanud kaebaja lähedasi 16.– 18.09.2014 lubatud pikaajalise kokkusaamise ärajäämisest ega teavitanud Viru Vanglat ajavahemikul 03.–05.10.2014 lubatud kokkusaamisest, ei tekitanud see halduskohtu hinnangul kaebajale sellist laadi ebamugavusi, mida saab kvalifitseerida kaebaja inimväärikust alandava kohtlemisena või muu riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste rikkumisena. Halduskohus möönis, et kaebaja jaoks oli emotsionaalselt raske teada saada kokkusaamisest ilmajäämisest, kuid selle pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei oleks olnud seaduslik. Seejuures ei takistanud miski kaebajat teavitada oma lähedasi lubatud pikaajalise kokkusaamise ärajäämisest või Viru Vanglat 03.–05.10.2014 lubatud kokkusaamisest. Halduskohtu arvates vääris tähelepanu asjaolu, et kaebaja 17.09.2014. a
taotluse rahuldamine oli õiguslikult võimatu, kuna vastustaja lubas kaebajale pikaajalise kokkusaamise 03.–05.10.2014.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
18.Kaebaja esitas 05.07.2018 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 111-115p), milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja rahuldada hüvitamiskaebus. Kaebaja leiab, et halduskohus ei võtnud otsuses seisukohta kaebuse põhjenduste osas seoses kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega tema kolme lapsega ning rikkus sellega oluliselt kohtumenetluse normi. Asjas nr 3-4-1-2-16 ei hinnanud Riigikohus lastega pikaajaliste kokkusaamiste keelu õiguspärasust. Kaebaja peab seda keeldu ebaproportsionaalseks ning PS §-dega 11, 12, 26 ja 27 ning EIÕK art-ga 8 ja 14 vastuolus olevaks. Kaebajale tema kolme lapsega üle 2,5 aasta pikaajaliste kokkusaamiste keelamine on kaebaja hinnangul EIÕK art 3 mõttes ebainimlik ja alandav kohtlemine. VangS § 94 lg-s 5 ja § 25 lg-s 3 sätestatud piirangud puudutasid ka kaebaja elukaaslase ning laste õigusi, mida samuti tulnuks asja lahendamisel arvestada. Vähemalt lastega seonduvas osas on halduskohus ebaõigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Riigikohus ei välistanud 16.11.2016. a otsuses nr 3-4-1-2-16, et VangS § 94 lg 5 kohaldamine võib teistsuguste asjaolude, sealhulgas teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste VangS § 25 lg-s 1 märgitud isikute gruppide, kelle kokkusaamise vahistatuga VangS § 94 lg 5 välistab, puhul viia vahistatu ja tema perekonnaliikme perekonnaelupõhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni. Kaebaja leiab, et lastega pikaajaliste kokkusaamiste keelamise osas oligi tema puhul olukord teistsugune. Tulenevalt EIK-i praktikast ei saa riik isikule pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel tugineda üksnes keelavale õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on selline keeld konkreetse isiku puhul vajalik ja põhjendatud, kuid Tartu Vangla ei ole seda oma otsustes teinud. Ka kaebajale seatud piirang elukaaslasega pikaajalistele kokkusaamistele ei olnud õiguspärane. Halduskohus ei ole otsuses arvestanud EIK-i praktikaga ning on ebaõigesti võtnud arvesse vastustaja poolt tagantjärgi kohtumenetluses esitatud põhjendusi. Samuti ei nõustu kaebaja halduskohtu väitega, et negatiivne mõju kestis talle vaid 2 kuud ning selgitab, et negatiivne mõju kestis 2 aastat ja 9 kuud. Halduskohus oleks pidanud arvestama ka seda, et kaebaja kriminaalasja menetlus oli jõudnud kassatsioonimenetlusse, mistõttu ei saanud kaebaja puhul enam rääkida kriminaalmenetluse ohustamisest ega vajadusest kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Ka kaebajale kehtestatud suhtlemiskeeld elukaaslasega lõppes 2012. a juulis. Halduskohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks halduskohtu hinnangul ei ole VangS § 94 lg 5 põhiseaduse või EIÕK-ga vastuolus. Kaebaja hinnangul on VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus, kuna kehtestab imperatiivselt pikaajaliste kokkusaamiste keelu kõigile vahistatutele ega arvesta vahi alla võtmise põhjusi, kriminaalasja asjaolusid ega kulgu ning neist lähtuvat tegelikku tarvidust vahistatu suhtlust oma perega piirata. Ka ei arvesta VangS § 94 lg 5 laste huvidega, isiku vahi all viibimise pikkust ja sellega kaasnevat perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvavat riivet. Ka VangS § 94 lg 5 ja § 25 lg 3 põhiseaduspärasuse korral oleks halduskohus pidanud need sätted PS § 123 lg 2 alusel kohaldamata jätma. Kaebaja perega kokkusaamise keeld oli vastuvõtuosakonnas viibimise ajal ebavajalik ja ebaproportsionaalne. Asjaolude väljaselgitamine saanuks toimuda ka siis, kui kaebaja oleks ühe ööpäeva saanud elukaaslase ja kolme lapsega olla. Kaebaja märkis, et ta viibis vastuvõtuosakonnas samas kambris, kus ta viibis vahistatuna ning vastuvõturežiimi ajal ei tegelenud kaebajaga mitte keegi peale ühe ametniku ühel korral. Seega jääb kaebajale arusaamatuks, kuidas oleks pikaajaline kokkusaamine perega ohustanud vangla julgeolekut.
19.Tartu Vangla palub hiljem täiendatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 120-122, 135136) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
Tartu Vangla tunnistab, et tulenevalt Riigikohtu 11.06.2019. a otsusest nr 5-18-8 olid Tartu Vangla keeldumised kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest õigusvastased. Kaebaja ei ole Tartu Vangla 25.04.2014. a otsust nr 6-23/446-2 ega 27.05.2014. a otsust nr 6-23/701-2 vaidlustanud vanglas ega halduskohtus. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitsmiseks. Lisaks selgitab vangla, et 25.04.2014. a ja 27.05.2014. a otsuste tegemise ajal oli VangS § 94 lg 5 veel kehtiv õigusnorm. Vangla ei saa omal algatusel valida, millist õigusnormi täita ja millist mitte. Seetõttu ei saa rääkida 25.04.2014. a ja 27.05.2014. a keeldumise puhul vangla süülisest tegevusest, mistõttu ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud. Lisaks ei õigusta õiguse eraelule rikkumise tuvastamine veel hüvitise väljamõistmist, kuna vangla keelduvad otsused ei puudutanud pikka ajaperioodi. Esmasele keeldumisele eelnenud aeg ei saa õigustada hüvitise väljamõistmist olukorras, kus kaebaja enne 2014. a märtsi vanglalt pikaajaliste kokkusaamiste lubamist taotlenud ei ole. Väheintensiivse õiguste rikkumise korral võib kahju lugeda hüvitatuks ka õigusvastasuse tuvastamisega. Käesoleval juhul on Tartu Vangla hinnangul piisavaks hüvitiseks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Tartu Vangla palub vaatamata tähtaja ületamisele täiendavad seisukohad vastu võtta ja lugeda tähtaeg ületatuks mõjuvatel põhjustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 06.06.2018. a otsuse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
21.Kuigi vastustaja esitas täiendavad seisukohad ringkonnakohtu määratud tähtaega ületades, peab ringkonnakohus HKMS § 51 lg 4 alusel võimalikuks Tartu Vangla 26.06.2019. a seisukohad vastu võtta.
22.Esmalt lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel lahendab menetluskulude jaotamise ja muud menetluslikud küsimused (II). I
23.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb mõista kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise eest kaebaja vahi alla viibimise ajal välja kahjuhüvitis summas 250 eurot. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.
24.Riigikohus tunnistas 11.06.2019. a otsusega nr 5-18-8 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse tagasiulatuva mõju kaebajale asjas nr 5-18-8, samuti isikutele, kes selle otsuse jõustumise ajaks olid seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna kaebaja oli Riigikohtu 11.06.2019. a otsuse nr 5-18-8 tegemise hetkeks seadusega ette nähtud korras taotlenud talle pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, on VangS § 94 lg 5 tema suhtes tagasiulatuvalt kehtetu. Seega olid Tartu Vangla 25.04.2014. a ja 27.05.2014. a keeldumised kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste lubamisest õigusvastased, kuna keeldumisteks puudus seaduslik alus.
25.Seejuures nõustub ringkonnakohus aga halduskohtu 06.06.2018. a otsuse p-dega 17-18 ehk põhjendustega kaebaja vastuvõtu osakonnas viibimise ajal pikaajaliste kokkusaamiste keeldumisi ning ümberpaigutamisega seonduvate pikaajaliste kokkusaamiste ära jätmisi puudutavas osas ega pea vajalikuks neid korrata.
26.Ringkonnakohus nõustub, et kinnipeetava vastuvõtuosakonda paigutamise eesmärgiks on üksiku kinnipeetava vangistuse täideviimise seisukohalt oluliste julgeolekuriskide väljaselgitamine, kohtlemisuuringu läbiviimine ja muude tema karistuse täitmise jaoks tähtsate asjaolude tuvastamine. Seega leiab ringkonnakohus, et võttes arvesse vastuvõturežiimi eesmärke ning vastuvõturežiimi maksimaalselt kolmekuulist kestust, ei ole põhjust kahelda kaebajale vastuvõtuosakonnas viibimise ajal kohaldatud pikaajaliste kokkusaamiste keelu põhiseaduspärasuses. Seda järeldust ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangul ka see, kui sagedasti kaebajaga selle perioodi jooksul vastuvõturežiimi eesmärkide täitmiseks otse suheldi. Ka asjaolu, et enne vastuvõturežiimile suundumist keeldus vangla õigusvastaselt kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest, ei muuda vastuvõturežiimi ajal sellist keeldumist ebaproportsionaalseks, kuna VangS § 25 lg-s 3 sisalduva piirangu eesmärgid ning nende tagamise vajadus on VangS § 94 lg-st 5 eraldiseisvad. Seega olid ka Tartu Vangla 10.07.2014. a ja 15.09.2014. a vastused õiguspärased. Samuti ei rikkunud Tartu Vangla halduskohtu otsuses välja toodud põhjustel kaebajale seoses tema 01.09.2014. a ega 17.09.2014. a taotlustega kaebaja selliseid õigusi, mis tingiksid RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamise.
27.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleval juhul on Tartu Vangla rikkunud kaebaja eraelu puutumatust ning tekitanud sellega kaebajale kahju. Kuivõrd Tartu Vangla järgis siseriiklikku õigust, tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Kohtupraktikas on märgitud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seejuures on üldjuhul piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15).
28.Vastustaja heidab kaebajale ette, et kaebaja ei ole RVastS § 7 lg 1 mõttes kasutanud esmaseid õiguskaitse vahendeid oma õiguste kaitsmiseks ja taastamiseks. Riigikohus on selgitanud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (RKHKo 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist kaebaja soovitud kuupäevadel polnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega kõrvaldada (vt RKHKo 27.06.2017, 3-3-1-9-17, p 15). Vastustaja käesolevas asjas esitatud seisukohtadest nähtub selgelt, et ka esmaste õiguskaitse vahendite kasutamisel kaebaja poolt ei oleks vastustaja kaebaja vaideid rahuldanud, kuivõrd ajal, mil kaebajal oleks olnud võimalik Tartu Vangla 25.04.2014. a ja 27.05.2014. a vastuste peale vaided esitada, VangS § 94 lg 5 veel kehtis. Kohtumenetluses ei oleks kaebaja aga enam vaidemenetluse pikkuse tõttu saanud esitada kohustamisnõuet pikaajaliste kokkusaamiste lubamiseks. Tagasiulatuvalt VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine ei saa aga ringkonnakohtu hinnangul tuua endaga kaasa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise etteheidet.
29.RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15).
30.Kaebaja taotles mittevaralise kahju 1000 euro hüvitamist seoses Tartu Vangla poolt kuuel korral kaebaja ja tema elukaaslase ning kolme alaealise lapse pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega. Kohus tuvastas, et Tartu Vangla tekitas kaebajale RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatavat mittevaralist kahju vaid kahel korral Tartu Vangla 25.04.2014. a ja 27.05.2014. a vastustega, keeldudes kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest. Seejuures leiab ringkonnakohus, et kaebajale tekitati hüvitamist väärivat kahju peaasjalikult sellega, et talle ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi tema lastega. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses viidatud EIK-i lahendites on peetud vahistatu ja tema elukaaslase pikaajaliste kokkusaamiste piirangut ebaproportsionaalseks vaid olukorras, kus kinnipeetava elukaaslane ei ole olnud tunnistaja ega kaassüüdistatav vahistatu kriminaalasjas. (EIKo 09.07.2013, 42615/06, Varnas vs. Leedu, p 120; EIKo 23.09.2019, 39633/10, Costel Gaciu vs. Rumeenia, p 60). Kuna kaebaja elukaaslane oli kohtu all kaebajaga samas kriminaalasjas, ei pea ringkonnakohus vangla õigusrikkumist kaebaja ja tema elukaaslase pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel oma kaalult samaväärseks kaebaja lastega pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest, on ringkonnakohtu hinnangul mõistlikuks ja piisavaks hüvitise suuruseks 250 eurot.
31.Lähtuvalt eelnevast rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. II
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja tasus halduskohtule esitatud kaebuselt riigilõivu 30 eurot (tl 32) ning ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 30 eurot (tl 117). Kaebaja nõude suuruseks oli 1000 eurot. Ringkonnakohus mõistab kaebajale välja 250 eurot ehk rahuldab kaebuse 25% ulatuses. HKMS § 108 lg 2 järgi tuleks 25% menetluskuludest mõista välja vastustajalt ja jätta kaebaja kanda 75%. Arvestades kaebuse rahuldatud osa muudab ringkonnakohus kohtukulude jaotust ja mõistab Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda.
33.Kuna halduskohus asendas kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X, siis leiab ka ringkonnakohus, et vastavalt HKMS § 175 lg-le 3 tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
34.Tartu Vangla edastas ringkonnakohtule kohtunõude vastusena täiendavad selgitused selle kohta, kuidas on alaealisel lapsel võimalik ilma täisealisest pereliikmest saatjata osaleda pikaajalisel kokkusaamisel kinnipeetavast vanemaga. Ringkonnakohus peab asja õigemaks lahendamiseks võtta haldusasja materjalide juurde Tartu Vangla 28.01.2019. a vastus nr 1-10/198-17. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.