Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk 05.11.2024, Tartu 3-21-1411 X.X.-i kaebus Tallinna Vangla vastu lühiajalise kokkusaamise korraldusega seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 29.09.2023. a otsus X.X.-i ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/ apellant ‒ X.X. , esindaja vandeadvokaat Raiko Paas Vastustaja/apellant ‒ Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta käesoleva asja materjalide juurde haldusasjast nr xxx Tallinna Vangla vastus kaebusele ja vastuse lisa nr 3.
2.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2023. a otsus resolutsiooni punktide 1 ja 3 osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 1500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning menetluskulu 45 eurot.
4.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks 500 (viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja menetluskulu summas 15 eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
5.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) tema enda kanda.
6.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 05.11.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 22.11.2018 taotluse, milles vahistatu X.X. avaldas soovi kohtuda oma perega (elukaaslane ja kolm alaealist last) lühiajalise kokkusaamise raames klaasist vaheseinata. Vangla lubas kokkusaamise, mille ajaks määras 10.12.2018, kuid 05.12.2018 teatas vangla, et kokkusaamine toimub siiski vaheseinaga eraldamisega ning selle uus aeg on 12.12.2018.
2.Tartu Halduskohus tegi 18.03.2020 asjas nr xxx otsuse, milles tuvastas, et Tallinna Vangla 05.12.2018. a otsus, millega asendati eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamine klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, oli õigusvastane. Otsus on jõustunud.
3.X.X. esitas 10.03.2021 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, kuna vangla lubas tal esialgu perega kokku saada klaasist vaheseinaga eraldamiseta, kuid hiljem siiski keeldus sellest. Selline käitumine mõjus talle inimväärikust alandavalt ja tegi põhjendamatuid takistusi pereelule.
4.Tallinna Vangla jättis 25.05.2021. a otsusega nr 5-37/21/36-4 kahjunõude rahuldamata. Kuigi vangla nõustus enda tegevuse õigusvastasusega, leidis ta, et rikkumine ei olnud sellise raskusastmega, et see õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist.
5.X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 2018. a detsembris klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ära jätmisega summas 8000 eurot. Kaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgnevad. Vangla käitus klaasist vaheseinata kohtumist lubamata kaebajaga õigusvastaselt. See on tuvastatud ka Tartu Halduskohtu otsusega asjas nr xxx. Kuna kaebajale oli varasemalt korduvalt keeldutud klaasist vaheseinata kokkusaamist võimaldamast, tekitas vangla lubav otsus ja seejärel sellest sõnamurdlik keeldumine kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu ning pani ennast tundma alandatuna. Rikuti ka kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. 05.12.2018 keeldumise puhul ei ole viidatud ühelegi konkreetsele põhjusele, miks ei saanud kaebajale võimaldada kokkusaamist soovitud ja algselt lubatud viisil.
6.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 1500 eurot. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Ühtlasi mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 45 eurot. Ülejäänud osas jäid menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
7.2.Tartu Halduskohus tuvastas 18.03.2020. a otsusega asjas nr xxx, et vastustaja 05.12.2018. a otsus, millega ta asendas eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, on õigusvastane. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega.
Halduskohus märkis, et talle ei nähtu, et kaebajal oleks olnud võimalik vältida või kõrvaldada võimalikku kahju RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.
7.3.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses perekonnaelu ja inimväärikuse rikkumisega. Halduskohus nõustus kaebajaga, et vastustaja otsus algselt anda nõusolek ja siis mitte lubada kokkusaamist klaasist vaheseinata kaebaja elukaaslase ja alaealiste lastega (toona 5-, 12- ja 13-aastased), rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema laste ja elukaaslasega on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 kaitsealas. Vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi muu hulgas isiklikes huvides. Vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VSKE). 2018. a detsembris nägi VSKE § 31 lg 2 1 p 3 ette vahistatu õiguse kohtuda ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise raames oma laste ja elukaaslasega. 22.11.2018 Tallinna Vanglas registreeritud taotluses selgitati, miks kaebaja vajab oma perega kokkusaamist ilma vaheseinata (VSKE § 33 lg 3). Sellisel viisil kokkusaamisest ilmajätmine mõjutas negatiivselt kaebaja õigust hoida peresuhteid.
7.4.VangS 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 sätestab: „Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ Praegusel juhul on vastustaja oma õigusvastase keeldumisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui tema vahi all pidamisega paratamatult kaasnes. Kaebaja on kohtule esitanud kriminaalasjas nr 1-16-483 koostatud kohtuistungi protokolli, kust nähtub, et kriminaalasja menetlev kohtunik oli juba 2018. a juunis vastustajale teada andnud, et tal ei ole midagi selle vastu, kui kaebaja oma kolme lapse ja elukaaslasega ilma vaheseinata kohtub. Kohus ei olnud selle vastu jätkuvalt ka 07.11.2018. Seega ei ohustanud kaebaja kohtumine oma perega ilma vaheseinata ka kriminaalmenetluse huve. Samuti ei ole vangla väitnud, et selline kokkusaamine võinuks ohustada vangla julgeolekut. Kuna vastustaja on lubatud klaasseinata kohtumise õigusvastase ära jätmisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui vahi all pidamisega vältimatult kaasnes, on vastustaja rikkunud ka kaebaja inimväärikust.
7.5.Halduskohus leidis, et on usutav, et pere- ja eraelu puutumatuse ning inimväärikuse rikkumisega tekitati kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu ning alandust. Eeltoodu on käsitletav mittevaralise kahjuna, mis on hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel. Vastustaja õigusvastase otsuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.
7.6.RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus on süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastustaja tegevust kaebaja sellisel viisil ilmajätmisest vaheseinata lühiajalisest kokkusaamisest tuleb pidada tahtlikuks.
7.7.Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lõige 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaebaja on palunud talle välja mõista hüvitise 8000 eurot. Kaebaja viibis vahi all 2015. a suvest alates ning sellest ajast kuni 2018. a detsembrini ei olnud vangla võimaldanud talle lühiajalisi kokkusaamisi oma perega klaasist vaheseinata. Vastustaja 25.05.2021. otsusest nähtub, et pikaajalisi kokkusaamisi võimaldati kaebajale alles
alates 2019. a augustist. See tähendab aga, et kaebajal ei olnud ligi 3,5 a võimalik oma perega vahetult kohtuda. Seega on klaasist vaheseinata kokkusaamise võimaldamata jätmise korral tegemist olulise riivega. Eriti tugeva õiguste riive põhjustas asjaolu, et kaebaja ei saanud 2018. a detsembris oma sel ajal 5-aastase pojaga vahetult kohtuda. Tuleb eeldada, et nii noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse, telefoni ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi. Kaebaja õigusi riivas intensiivselt veel ka see, et ta ei saanud vahetult kohtuda ka oma kahe teise alaealise pojaga. Tähtis on ka see, et kaebaja taotles juba 2018. a juunis vastustajalt perega ilma kaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist. Vastustaja ei saanud kaebajale toona kokkusaamist võimaldada, sest kaebaja oli selleks ajaks viidud Viru Vanglasse (Tallinna Vanglas viibis kaebaja ainult siis, kui kriminaalasjas toimusid Harju Maakohtus kohtuistungid). Kuigi nimetatud keeldumine ei olnud õigusvastane näitab see, et kaebaja üritas juba ligi pool aastat varem saada perega lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Samas ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks enne 2018. a juunit taotlenud klaasseinaga eraldamata lühiajalist kokkusaamist. Ka 08.11.2018 esitatud taotluses ei taotlenud ta klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalist kokkusaamist (nähtub asjast nr xxx). Kaebajal oli alates 2015. aastast võimalik VSKE § 31 lg 2 1 p 3 alusel taotleda klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi perega. Kirjeldatud aegadel ilma klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste taotlemata jätmine on hüvitise suurust vähendav asjaolu. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et põhjendatud on kaebajale mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1500 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Vastustaja esitas 30.10.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kaebaja kaebus osaliselt rahuldati (mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis 1500 eurot ja menetluskulud summas 45 eurot) ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.
8.1.Vastustaja leiab, et kaebajale ühel korral, so 10.12.2018, klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist kahju, mille eest tuleks talle maksta rahalist hüvitist 1500 eurot. Isegi kui nõustuda, et kaebajale on kahju tekkinud, on välja mõistetud hüvitis liiga suur. Kaebajale ei võimaldatud ühel korral klaasiga eraldamata lühiajalist kokkusaamist. Tartu Ringkonnakohus on pidanud põhjendatuks asjas nr 3-16-2015 vahistatule kahel korral perega pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise eest hüvitist summas 250 eurot ning asjas nr 3-19-1455 vahistatule kolmel korral perega pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise eest hüvitist summas 200 eurot. Vastustaja hinnangul on kahju tekkimise jaatamise korral kaebajale käesolevas asjas piisavaks hüvitiseks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, mida Tartu Halduskohus 18.03.2023. a otsusega asjas nr xxx juba ka tegi.
8.2.Vastustaja on asjas nr xxx võtnud õigeks, et käitus õigusvastaselt, kui rahuldas esmalt kaebaja taotluse klaasist vaheseinaga eraldamata kokkusaamise võimaldamiseks 10.12.2018, kuid võimaldas kokkusaamise 12.12.2018 lõpuks siiski vaheseinaga eraldamisega. Küll aga ei olnud vastustaja tegevus kaebajale klaasist vaheseinata kokkusaamise mitte võimaldamisega kuidagi tahtlik. Vastustaja on selgitanud, et kaebajale registreeriti klaasiga eraldamata lühiajaline kokkusaamine ekslikult – kokkusaamise taotluse menetlemisel ilmnesid asjaolud, mis välistasid kaebajale klaasiga eraldamata kokkusaamise võimaldamise, mistõttu lubati kaebajale perega lühiajaline kokkusaamine klaasiga eraldamisega, kuid ekslikult jäi kokkusaamiste graafikusse märge klaasiga eraldamata kokkusaamise kohta.
8.3.Halduskohus on põhjendamatult tuvastanud kaebaja õiguste riive määras, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Kaebaja oli Viru Vanglas vahistatuna ning paiknes Tallinna Vanglas siis, kui kriminaalasjas toimusid kohtuistungid. Jääb arusaamatuks, kuidas on halduskohtu järeldus, et kaebajal ei olnud vahistamisest kuni 2018. a detsembrini, st umbes 3,5 aasta jooksul võimalik perega vahetult kohtuda, seostatav Tallinna Vangla tegevusega. Halduskohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et tegemist on eriti tugeva riivega, kui kaebaja ei saanud 10.12.2018 klaasiga eraldamata kokkusaamisega toimumata jäämise tõttu vahetult kohtuda oma lastega, eriti just sel ajal 5-aastase lapsega.
9.Kaebaja esitas 30.10.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2023. a otsus hüvitise suurust puudutavas osas ja teha asjas uus otsus või saata asi uueks arutamiseks tagasi Tartu Halduskohtule. Kaebaja hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusnormi sellega, et jättis üle kuulamata kaebaja taotletud tunnistaja.
9.1.Halduskohus jättis arvesse võtmata, et kaebajale tekitas täiendavaid üleelamisi asjaolu, et talle oli eelnevalt lubatud kokkusaamist vahetult ilma klaasist vaheseinata, kuid hetk enne kohtumise toimuma pidamist jäeti see ilma igasuguse põhjenduseta ära.
9.2.Halduskohtu väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 12.10.2023. a lahendis nr r 82939/17, 27166/19 (Takó ja Visztné Zámbó vs Ungari), et kinnipeetava füüsiline eraldamine külastajatest klaasvaheseinaga võib olla teatud asjaoludel õigustatud turvakaalutlustel, kuid seda ei saa pidada vajalikuks, kui puudub tuvastatud turvarisk. Kohus mõistis kaebajatele sellega seotud üleelamiste eest välja hüvitise 5000 eurot. Viidatud lahendi erinevus võrreldes praeguse asjaga seisneb selles, et käesoleval juhul on kaebaja läbielamised suuremad, kuivõrd kaebajale lubati algselt klaasist vaheseinata kohtumist, kaebaja ootas seda, kuid hiljem sellest keelduti selgitusi esitamata.
9.3.Kaebaja esitas halduskohtule taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kes keeldus kaebajale kohtumise võimaldamisest ja kes oskaks öelda, miks kohtumine ära jäeti. Kohus jättis selle taotluse õigustamatult rahuldamata. Kaebaja põhjendas taotluse esitamist sellega, et tunnistaja ütlustel on tähtsus kahju suuruse hindamisel.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.1.Kohus ei ole rikkunud menetlusnorme, jättes kaebaja taotletud tunnistaja üle kuulamata. Vastustaja ei saa avaldada kaebajale klaasist vaheseinata kokkusaamise keeldumise konkreetseid põhjuseid ning seda ei saaks teha ka kaebaja poolt tunnistajana märgitud endine vanglaametnik. Arvestades sündmusest möödunud ajaperioodi ning asjaolu, et endisel vanglaametnikul puudub juurdepääsuõigus asjakohastele materjalidele, ei ole kaebaja poolt tunnistajana märgitud endine vanglaametnik selleks isikuks, kelle ülekuulamise kaudu oleks võimalik välja selgitada asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.
10.2.Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et asjaolusid arvestades on kaebajale välja mõistetud liiga suur hüvitis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus võtab esmalt uurimisprintsiibist tulenevalt käesoleva asja materjalide juurde haldusasjast nr xxx Tallinna Vangla 23.09.2019. a vastuse kaebusele ja vastuse lisa nr 3 ehk Tallinna Vangla 21.06.2018. a päringu Harju Maakohtule.
12.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsus põhjendustega, et vangla tegevus, millega keelati kaebajal 10.12.2018 lähedastega kokkusaamine klaasist vaheseinata olukorras, kus vangla oli seda varem juba lubanud, oli õigusvastane, kuna alandas kaebaja inimväärikust ning rikkus tema pere- ja eraelu puutumatust, tekitades sellega kaebajale mittevaralise kahju, mis tuleb hüvitada rahas, ning, et vangla tegevuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ja et tegemist on vangla süülise käitumisega.
13.1.Käesolevas asjas on vaidluse all olukord, kus kaebaja hinnangul ei võimaldanud vangla õigusvastaselt temale lühiajalist kokkusaamisi lähedastega klaasist vaheseinata ruumis, kuigi seda algselt lubati. Juba lubatud vaheseinata kokkusaamise ära jätmine 10.12.2018 tekitas tema hinnangul mittevaralist kahju, sest vangla sekkus ülemääraselt tema perekonnaellu ning sellel oli ka inimväärikust alandav iseloom. Kaebaja palus mõista vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja rahaline hüvitis 8000 eurot. Vangla hinnangul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmiseks alust, sest kaebaja õiguste riive ei olnud sedavõrd intensiivne, et see õigustaks rahalise hüvitise määramist ning ühel korral, so 10.12.2018, klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas.
13.2.RVastS § 9 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahjunõudes märgitud ajavahemikul kehtinud VSKE § 31 lg 21 p 3 nägi ette, et eraldamiseta võib kokkusaamise võimaldada mh ka vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1 määratleb kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgi, milleks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Seega on perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega lühiajalise kokkusaamise korraldamisel lubatud kasutada ruume, kus osalejaid klaasist vaheseinaga ei eraldata. VSKE § 31 lg 21 p 3 oli kohaldatav ka vahistatu lühiajalise kokkusaamise puhul (VSKE § 1 lg 2, VangS § 94 lg-d 1 ja 4). Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VSKE § 31 lg 21 p-st 3 tulenevalt on kinni peetaval isikul õigus taotleda lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vanglal lasub kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et eriti väikelapsega kokkusaamise puhul ei piisa üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond (vt RKHK 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 31). Juba lubatud vaheseinata kokkusaamise õigusvastane ära jätmine 10.12.2018 ning selle asemel lühiajalise kokkusaamise korraldamine ikkagi nii, et kokku saavad isikud on eraldatud klaasist vaheseinaga ning omavaheline suhtlus toimub telefoni kaudu, riivas oluliselt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele ja ka inimväärikust. Vahistatu peresuhted tema laste ja elukaaslasega (laste emaga) on samuti PS § 26 kaitsealas. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja kasutatud lühiajalise kokkusaamise korralduse puhul on isikute vahetu suhtlus oluliselt piiratum, vahetu lähedus ja füüsiline kontakt pole võimalik. On ilmne, et selline kokkusaamise korraldus raskendas kokku saajate omavahelist suhtlemist ning põhjustas ebamugavustunnet. Vangla on jätnud piisavalt arvestamata sellega, et kaebaja lapsed olid alaealised (noorim kokkusaamise taotlemise ajal 5-aastane). Kohtupraktikas on rõhutatud, et väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud olulist mõju ning klaasist vaheseinaga eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks asjakohane lahendus, mistõttu ei saa perekonnaelu põhiõiguse riivet pidada sellisel juhul väheintensiivseks (RKHK 26.05.2022. a määrus käesolevas asjas p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus möönab, et kaebaja perekonnaelu riive intensiivsus võib olla
mõnevõrra madalam elukaaslasega lühiajaliste kokkusaamiste korralduse puhul, kuid ka nendel juhtudel ei saa negatiivset mõju kaebajale pidada väheoluliseks. Pereelu puutumatuse rikkumisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju, sest ta pidi taluma hingelisi üleelamisi. Perekonnapõhiõiguse rikkumisest tingitud mittevaraline kahju on hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel (RKHK 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 26). Riigikohtu seisukoha järgi tuleb sarnastes olukordades isiku subjektiivse õiguse riive intensiivsuse hindamisel hinnata tema olukorda tervikuna 1, mitte õigusvastastel tingimustel korraldatud kokkusaamist isoleeritult. Riigikohus osutas eeltooduga eelkõige sellele, et mõnes olukorras võib kokkusaamine vaheseinata olla isiku jaoks tavapärasest olulisem. Kaebaja viibis vahi all 2015. a suvest alates. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks sellest ajast kuni 2018. a detsembrini võimaldatud perega lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata. Vastustaja 25.05.2021. a otsusest nähtub, et ka pikaajalisi kokkusaamisi võimaldati kaebajale alles alates 2019. a augustist. Seega ei olnud kaebajal vahialusena, so umbes 3,5 aasta jooksul, võimalik perega vahetult kohtuda. Seetõttu märkis halduskohus põhjendatult, et vangla poolt esmalt ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamine 10.12.2018 ja siis viis päeva enne kokkusaamise toimumise aega selle ära jätmine põhjustas kaebaja õiguste olulise riive. Eriti tugeva õiguste riive põhjustas asjaolu, et kaebaja ei saanud 2018. a detsembris jätkuvalt vahetult kohtuda ka oma alaealiste lastega. Alternatiivsed suhtlusvõimalused (kirjad, telefonikõned, lühiajalised kokkusaamised vaheseinaga) võisid sellisel juhul riive intensiivsust vähendada üksnes mõningal määral, kuid mitte oluliselt. Nimetatud asjaolud ei ole siiski piisavad lugemaks kaebaja õiguste riivet ebaoluliseks ega võimalda asuda seisukohale, et kaebajale pole mittevaralist kahju üldse tekkinud.
13.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja õiguste riive ebaoluliseks pidamiseks alust vastustaja väide, et kuna suurema osa ajast enne 2018. aastat viibis kaebaja vahistatuna Viru Vanglas, siis ei ole 2018. aastale eelnev seostatav Tallinna Vangla tegevusega ja ühekordse eelnevalt lubatud vaheseinata kokkusaamise ära jätmisega. Nagu juba märgitud, viitas Riigikohus käesolevas asjas 26.05.2022 tehtud määruses, et sarnastes olukordades tuleb isiku subjektiivse õiguse riive intensiivsuse hindamisel hinnata tema olukorda tervikuna, mitte üksnes õigusvastastel tingimustel korraldatud kokkusaamist isoleeritult. Samuti selgitas Tallinna Ringkonnakohus 30.09.2020. a otsuses asjas nr 3-19-1455 p-s 20 näiteks, et kuigi kaebaja oli vahistatu Tallinna Vanglas umbes üks aasta ja kolm kuud ning enne seda viibis ta vahistatuna arestimajas umbes 6,5 kuud ja arestimajas viibitud perioodil ei saanud vangla vahistatule kokkusaamisi võimaldada, on tegemist asjaoluga, millega vangla pidanuks hilisemate taotluste lahendamisel arvestama.
13.4.RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevust kaebaja ilmajätmisel klaasist vaheseinata lühiajalisest kokkusaamisest tuleb pidada tahtlikuks. Tallinna Vangla leidis apellatsioonkaebuses, et tema tegevus kaebajale klaasist vaheseinata kokkusaamise mitte võimaldamisega ei olnud kuidagi tahtlik, sest kaebajale registreeriti klaasiga eraldamata lühiajaline kokkusaamine 10.12.2018 ekslikult, sest hiljem kokkusaamise taotluse menetlemisel ilmnesid tegelikult asjaolud, mis välistasid kaebajale klaasiga eraldamata kokkusaamise võimaldamise, mistõttu lubati kaebajale perega lühiajaline kokkusaamine klaasiga eraldamisega, kuid ekslikult jäi kokkusaamiste graafikusse endiselt varasem märge klaasiga eraldamata kokkusaamise toimumise kohta. Kui viga avastati, siis 05.12.2018 taotlejale ka teatati, et sellist kokkusaamist ei toimu ja vangla võimaldab 12.12.2018 kokkusaamise klaasiga eraldatult. Kaebaja nõudis käesolevas asjas hüvitist lähedastega klaasseinata kohtumise keelamise eest
Vt RKHK 26. mai 2022. a määrus asjas nr 3-21-1411 (p 14).
olukorras, kus vangla oli seda varem juba lubanud, kuid siis muutis meelt. Varasema kohtuotsusega asjas nr xxx on tuvastatud vangla vaidlusaluse käitumise õigusvastasus. Tallinna Vangla 23.09.2019. a vastusest halduskohtule asjas nr xxx nähtub järgmine vangla seisukoht: „Hinnanud kaebaja 22.11.2018 esitatud lühiajalise kokkusaamise taotluse menetluse asjaolusid, võtab Tallinna Vangla kaebuse selles osas õigeks. Tallinna Vangla käitus õigusvastaselt, kui rahuldas kaebaja taotluse ilma klaasist vaheseinata kokkusaamise võimaldamiseks 10.12.2018, kuid võimaldas siiski kokkusaamise vaheseinaga eraldamisega 12.12.2018.“ Tartu Halduskohus tunnistaski asjas nr xxx tehtud otsusega õigusvastaseks kaebaja 22.11.2018. a taotluse kohta Tallinna Vangla poolt tehtud 05.12.2018. a otsuse nr 2-2/18/26624-4, millega Tallinna Vangla asendas eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega. Kuna varasemalt on õigusvastaseks tunnistatud kogu kaebaja 22.11.2018. a taotlusega seonduv lühiajalise kokkusaamise korraldus Tallinna Vanglas, sh see, et algselt lubatust keelduti ja vahetu kokkusaamise asemel toimus kokkusaamine siiski klaasist vaheseinaga, ei ole ringkonnakohtu arvates alust asuda seisukohale, et tegemist ei olnud tahtlusega üksnes tulenevalt sellest, et muuhulgas jäid ekslikult kokkusaamiste graafikusse ebaõiged märked.
13.5.Ringkonnakohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et rikkumise iseloom ja raskus ei õigusta antud juhul üldse rahalise hüvitise määramist. Nagu juba märgitud, ei olnud kaebajal vahialusena 2018. a detsembrikuu seisuga umbes 3,5 aasta jooksul olnud võimalik perega vahetult kohtuda. Eeldada võib, et elukaaslase ja alaealiste lastega pikemat aega lähedalt suhtlemise võimaluse puudumine ja sellest õigusvastane ilmajäämine ka 2018. a detsembris, võis põhjustada kaebajale sellist hingelist valu ja kannatust, et õigustada selle hüvitamist rahas ka sellega kaebaja inimväärikuse alandamise tõttu. Vastustaja on oma õigusvastase tegevusega rikkunud kaebaja inimväärikust ja õigust perekonnaelu puutumatusele RVastS § 9 lg 1 mõttes olulisel määral, mille hüvitamine on kohane rahalise hüvitise väljamõistmise teel. Kaebajale vangla õigusvastase tegevuse tulemusena põhjustatud negatiivse mõju hüvitamiseks ei piisa üksnes tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures viitab ringkonnakohus EIK-i seisukohtadele 01.03.2022. a otsuses Kalda vs Eesti asjas nr 35245/19, milles samuti peeti lühiajalise kokkusaamise ebakohase korralduse puhul rahalist hüvitist põhjendatuks. Samuti pidas Riigikohus põhjendatuks mõista vanglas kokkusaamiste korralduses esinenud rikkumiste korral välja rahalise hüvitise (RKHK 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on kahju rahas väljamõistmine põhjendatud. Lubatud kokkusaamise õigusvastase ära jätmisega rikkus vangla mh kaebaja olulist põhiõigust perekonnaelu puutumatusele. Põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus tähendab muuhulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKHK 04.04.2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 43). Õiguskirjanduses on samuti leitud, et kinnipeetava vanglaväline suhtlemine, eriti kui see tähendab lapsega suhtlemist, ei ole kinnipeetava privileeg, vaid see on mõlema poole õigus.2
14.Ringkonnakohus nõustub aga vastustajaga selles osas, et kaebajale välja mõistetud hüvitisesumma 1500 eurot on liiga suur.
14.1.Vaidlust ei ole, et kaebaja soovis esitatud kaebuses vanglalt hüvitist saada 8000 eurot. Halduskohus mõistis vaidlusaluses otsuses vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja nii kaebaja inimväärikuse alandamise kui ka tema pere- ja eraelu puutumatuse rikkumise tõttu. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel ka seda, et vangla rikkus kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele ning riive intensiivsus oli kõrge, sest vaheseinata kokkusaamise ära jäämine mõjutas oluliselt kaebaja suhtlemisvõimalusi väikelastega. Samas
K. Žurakovskaja-Aru „Lapse õigus vs. Võimalus suhelda vangistuses vanemaga – vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratult“, Juridica VI/2015, lk 407.
märkis halduskohus igati põhjendatult ka seda, et kuna kaebaja ei olnud enne 2018. a juunit taotlenud klaasseinaga eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi ja ei taotlenud seda näiteks ka 08.11.2018 esitatud taotluses, siis on see väljamõistetava hüvitise suurust vähendav asjaolu. Halduskohus viitas hüvitise suurusega seoses ka sellele, et käesolevas asjas ei erine kaebaja õiguste riive intensiivsus ja kahjuhüvitise vähendamist tingiv asjaolu Riigikohtu otsuses nr 3-19-1416 käsitletust sedavõrd, et oleks põhjendatud nimetatud lahendis vanglalt hüvitisena väljamõistetud rahasummaga (1500 eurot) võrreldes teistsuguse suurusega hüvitise määramine. 14.2. Ringkonnakohus selle halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Asjas nr 3-191416 olid asjaolud käesoleva haldusasja asjaoludega võrreldes ringkonnakohtu hinnangul siiski piisavalt erinevad selleks, et mõista käesolevas asjas kaebaja kasuks välja väiksem hüvitis, kui eelviidatud Riigikohtu otsuses. Asjas nr 3-19-1416 nõudis vahistatu hüvitist selle eest, et tema neli taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks perega, sh kaebaja lapse ja lapse emaga, jäeti vangla poolt läbi vaatamata, kuna seadus ei näinud tol ajal vahistatule sellist kokkusaamise vormi ette. Nimetatud asjas oli kaebaja ajaks, kui tema taotlused õigusvastaselt läbi vaatamata jäeti, ilma lähedastega vahetu kokkusaamise võimaluseta olnud üle kahe aasta, kuid ta ei taotlenud selle aja jooksul ka vaheseinaga eraldamata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist, kuigi sellise võimaluse VSKE ette nägi.
14.3.Käesolevas asjas viibis kaebaja vanglates vahistatuna alates 2015. a suvest ja käesoleva asjaga seotud 22.11.2018. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks perega ilma klaasist vaheseinata, esitas ta hetkel, kui oli olnud vanglas 3,5 aastat. Haldusasjas nr xxx tehtud ja jõustunud otsuses tuvastati üksnes selle taotluse lahendamisega seotud Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus. Kaebaja oli küll Tallinna Vanglale esitanud taotlused ka 18.06.2018 (taotles vaheseinata kokkusaamist) ja 08.11.2018 (ei märkinud, et soovib vaheseinata lühiajalist kokkusaamist), kuid nende taotluste alusel kokkusaamiste ära jäämise õigusvastasust Tallinna Vangla poolt Tartu Halduskohus oma 18.03.2020. a otsuses ei tuvastanud ja see otsus on jõustunud. Seega tuleb ka käesoleva asja lahendamisel siiski arvestada sellega, et tuvastatud on vastustaja tegevuse õigusvastasus vaid 22.11.2018. a avalduse alusel ära jäänud vaheseinata kokkusaamise osas, so erinevalt haldusasja nr xxx asjaoludest on õigusvastane ainult üks vaheseinata kokkusaamise ära jäämine ja ainult ühe, so 10.12.2018. a lubatud kokkusaamise õigusvastase ära jätmisega seoses on esitatud käesolevas asjas ka kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei taotlenud enne 2018. a suve ehk kogu varasema vahi all olemise aja jooksul vanglatelt lühiajalist kokkusaamist perega ilma klaasist vaheseinata, kuigi tal selleks seadusest tulenev võimalus samuti oli. Asja materjalide juurde võetud Tallinna Vangla 23.09.2019. a vastusest kaebusele ja vangla 21.06.2018. a päringust Harju Maakohtule nähtub, et kaebaja ei olnud enne 2018. a täielikult oma perest eraldatud. 21.06.2018. a päringus on nimelt märgitud, et vahistatu X.X. on sama kuupäeva seisuga saanud 25 lühiajalist kokkusaamist perega (elukaaslase ja lastega) ning vastuses kaebusele märkis Tallinna Vangla, et vahetult enne esimese vaheseinata kokkusaamise taotluse esitamist, sai kaebaja 25.05.2018 kokku elukaaslase ja pojaga endiselt ka vaheseinaga lühiajalise kokkusaamise raames. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et kaebaja oleks kogu 3,5 aastase perioodi jooksul olnud täiesti ilma võimalusest oma laste ja elukaaslasega suhelda. Eeltoodu on ringkonnakohtu arvates samuti alus hüvitisesumma täiendavaks vähendamiseks olukorras, kus kaebaja oli tõesti vahialusena 3,5 aastat ilma vahetu lühiajalise kokkusaamisvõimaluseta, kuid seda põhjusel, et ta enne 2018. a suve sellist kokkusaamisvõimalust vanglalt ei taotlenudki. Samuti tuleb käesoleval juhul arvestada asjaoluga, et ka 10.12.2018 toimuma pidanud kokkusaamine ei jäänud täiesti ära, vaid see võimaldati 12.12.2018, tõsi küll, vaheseinaga lühiajalise kokkusaamisena, kuid 12.12.2018 kaebaja ja tema pereliikmete vaheline kokkusaamine siiski toimus.
15.Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 500 eurot 2018. a detsembris ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ära jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
15.1.Riigikohus asus juba 10.10.2013 haldusasjas nr 3-3-1-38-13 tehtud otsuse p-s 21 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha põhjal mõistetakse mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus sai lähtuda üksnes kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Riigikohus on korduvalt viidanud sellele, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega, märkides, et seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset, kuna ka Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (RKHK 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416/43, p 33). Käesolevas haldusasjas viidatud 17.06.2021. a otsuses mõistis Riigikohus kaebajale tema perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja küll 1500 euro suuruse hüvitise, kuid ringkonnakohus põhjendas eespool, miks ta peab põhjendatuks käesolevas asjas siiski väiksema hüvitisesumma väljamõistmist. 20.10.2021. a lahendis asjas nr 3-19-2061 on ka Riigikohus mõistnud kaebajale kahjuhüvitisena välja 1500 eurost väiksema summa vaidluses, mille sisuks oli kinnipeetavale kahe pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine aasta ja kolme kuu pikkusel perioodil.
15.2.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on ka käesolevas asjas väljamõistetud hüvitis kooskõlas kohtupraktikaga, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga selle kaudu, et Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina ka selliseid hüvitisi, mille suurus küll jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kuid mis siiski arvestab riigisisest kohtupraktikat ja elatustaset.
16.Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, milles nõutakse tema kaebuse täies ulatuses rahuldamist ja Tallinna Vanglalt hüvitisena 8000 euro väljamõistmist, ei ole seega alust.
16.1.Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõigust sellega, et ei rahuldanud tema taotlust kuulata tunnistajana üle Tallinna Vangla ametnik T. Ristikivi, et teada saada, mis põhjustel keelduti 10.12.2018 perega kohtumise võimaldamisest ilma klaasist vaheseinata. Kaebaja leidis, et nende asjaolude kindlakstegemisel on tähtsus rikkumise ulatuse ja raskuse kindlakstegemisel ning need ilmestavad vastustaja suhtumist kaebajasse. Asja materjalidest nähtuvalt jättis halduskohus 07.06.2023. a määruses rahuldamata nii asjas istungi korraldamise taotluse kui ka eelnimetatud tunnistaja ülekuulamise taotluse. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohus märkis oma 07.06.2023. a määruses seetõttu igati
põhjendatult, et Tartu Halduskohus on juba 18.03.2020. a otsusega asjas nr xxx teinud kindlaks, et kaebaja 22.11.2018. a taotluse kohta tehtud 05.12.2018. a otsus nr 2-2/18/266244, millega Tallinna Vangla asendas eraldamiseta toimuma pidanud 10.12.2018. a kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega 12.12.2018, ehk keeldus sisuliselt algselt lubatud vaheseinata kokkusaamist lubamast, oli õigusvastane. Tallinna Vangla võttis nimetatud haldusasjas esitatud tuvastamiskaebuse selles osas õigeks. Seega ei ole käesolevas asjas enam vaidlust selle üle, et kirjeldatud Tallinna Vangla tegevus, sh keeldumine, oli õigusvastane. Halduskohtu hinnangul ei olnud kaebaja hüvitamiskaebuse lahendamisel enam niivõrd oluline välja selgitada, mis põhjusel täpselt Tallinna Vangla lõpuks ei lubanud 10.12.2018 toimuma pidanud eraldamiseta kokkusaamist, asendades selle hiljem klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, vaid see, millist mõju vastustaja õigusvastane tegevus kaebajale avaldas, st kuidas kaebaja õigusi rikuti ja milline kahju kaebajale tekkis. Ka rikkumise raskust ja ulatust tuli halduskohtu arvates hinnata eelkõige kaebajale nimetatud rikkumisest tekkinud negatiivsete mõjude kaudu. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud vastava taotluse rahuldamata ning selle rahuldamata jätmine ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on kohtumenetluse normide olulise rikkumisega HKMS § 199 lg 2 p 3 mõttes, mis toob kaasa halduskohtu 29.09.2023. a otsuse tühistamise ja asja halduskohtusse uueks arutamiseks tagasi saatmise.
16.2.Samuti pole mingit alust nõustuda kaebaja väitega, et kaebajale tekitas veel täiendavaid üleelamisi ka asjaolu, et talle oli eelnevalt lubatud kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata, kuid hetk enne kohtumise toimuma pidamist jäeti see ilma igasuguse põhjenduseta ära. Nimetatud olukorra tunnistas õigusvastaseks juba Tartu Halduskohus asjas nr xxx ning selle otsuse pinnalt asus halduskohus ka käesolevas asjas seisukohale, et vastustaja rikkus selliselt käitudes kaebaja inimväärikust ning ka pere- ja eraelu puutumatust, mõistes seetõttu Tallinna Vanglalt välja rahalise hüvitise kaebaja kasuks.
16.3.Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja tema kasuks halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamiseks ei anna alust ka viited EIK-i erinevatele lahenditele, kus on kaebaja(te) kasuks mõistetud välja suuremaid hüvitisi, näiteks 12.10.2023. a lahendile nr 82939/17, 27166/19 (Takó ja Visztné Zámbó vs Ungari), kus teemaks oli samuti kinnipeetava füüsiline eraldamine külastajatest klaasvaheseinaga ja millega mõisteti kuumalegi kaebajale sellega seotud üleelamiste eest välja hüvitis 5000 eurot.
16.4.Viidatud lahendiga seoses on asjakohatu ka kaebaja väide, et selle sisu erinevus võrreldes praeguse asjaga seisneb üksnes selles, et käesoleval juhul on kaebaja läbielamised suuremad, kuivõrd kaebajale lubati algselt klaasist vaheseinata kohtumist, kaebaja ootas seda, kuid hiljem sellest keelduti selgitusi esitamata. 12.10.2023. a lahendi nr 82939/17, 27166/19 (Takó ja Visztné Zámbó vs Ungari) sisust nähtuvalt anti Ungaris 2017. a välja juhis, et edaspidi on külastajatel ja kinnipeetavatel füüsiline kontakt keelatud ning nad saavadki suhelda vaid läbi klaasvaheseina. Eestis võimaldavad VangS ja VSKE jätkuvalt nii vahistatul kui ka kinnipeetaval kohtuda ka ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise raames oma perekonnaliikmetega.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 29.09.2023. a otsus resolutsiooni punktide 1 ja 3 osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 1500 eurot 2018. a detsembris ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ära jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning menetluskulu 45 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja menetluskulu summas 15 eurot (kaebus rahuldatakse 6,25% ulatuses ja
halduskohtumenetluses tasutud 240 euro suurusest riigilõivust 6,25% on 15 eurot). Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Seega jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmist.
19.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.