Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-1416 17. juuni 2021 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Nele Parrest ja Viive Ligi X kaebus pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise ja sportimisvõimaluste piiramisega tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Katri Aavik Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2020. a otsus X kassatsioonkaebus Tallinna Vangla vastukassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kassatsioonkaebus. Jätta Tallinna Vangla vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. mai 2020. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
8.oktoobri 2020. a otsus.
3.Teha asjas osaotsus, millega rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja 1500 eurot pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ülejäänud osas jätta nõue pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
Saata Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks X nõue Tallinna Vangla vastu kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks.
5.Asendada kaebaja nimi avaldatavas otsuses tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja peeti 22. augustil 2016 kinni kriminaalasjas kahtlustatavana. 24. augustil 2016 rahuldas Pärnu Maakohus prokuröri taotluse kaebaja vahistada.
2.Kaebaja esitas 18. oktoobril 2018, 28. novembril 2018, 25. jaanuaril 2019 ja 14. märtsil 2019 Tallinna Vanglale pikaajalise kokkusaamise taotlused. Kaebaja soovis saada kokku oma 2013. a detsembris sündinud lapsega, samuti oma õe, ema ja oma lapse emaga. Tallinna Vangla tagastas taotlused läbivaatamatult põhjusel, et vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 ei näinud vahistatule ette pikaajalise kokkusaamise võimalust.
3.Kaebaja pöördus 21. veebruaril 2019 halduskohtusse, et vaidlustada Tallinna Vangla otsus tagastada tema 28. novembri 2018. a taotlus kohtuda oma lapse, õe ja emaga (haldusasi nr 3-19-329).
3-19-1416 Tallinna Halduskohus rahuldas 10. juuli 2019. a otsusega kaebuse ja kohustas vastustajat kaebaja esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Tallinna Vangla registreeris 2. mail 2019 kaebaja taotluse hüvitada talle mittevaraline kahju, mis tekkis põhjusel, et kaebaja ei saanud kasutada spordisaali ega -vahendeid (3000 eurot) ning et talle ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi tema lähedastega (15 000 eurot). Kaebaja leidis, et vastustaja on rikkunud tema õigust perekonnaelu puutumatusele. Kahju tekkimist tuleb sellises olukorras eeldada. Kaebaja lähisuhe oma lapse emaga purunes ning laps võõrandus temast. Lisaks ei saanud kaebaja piisavalt suhelda oma ema ja õega. Seejuures piiras prokuratuur kaebaja suhtlemist oma lapse ja tema emaga vähem kui ühe kuu vältel. Kaebaja võimalus kehakultuuriga tegeleda on olnud piiratud juba ligi kolm aastat. Piirang on tema puhul ebaproportsionaalne. Kaebajat vaevavad seetõttu seljavalud. Kaebaja on pöördunud psühhiaatri poole rahustite saamiseks.
5.Riigikohus tunnistas 11. juuni 2019. a otsusega nr 5-18-8/19 VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja edasiulatuvalt kehtetuks. Riigikohus omistas otsuse tagasiulatuva mõju isikutele, kes selle otsuse jõustumise ajaks olid seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise.
6.Kaebaja esitas 21. juunil 2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kohtuasi nr 3-19-1165), milles palus kohustada vastustajat läbi vaatama tema taotlused, mille vastustaja oli registreerinud
18.märtsil 2019. Kaebaja taotles pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ja spordisaali või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise võimalust. Kaebaja palus tühistada taotluste kohta tehtud vangla otsused ja vaideotsused. Tallinna Halduskohus rahuldas 5. veebruari 2020. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Vangla otsused pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise kohta ja kohustas vastustajat vaatama läbi kaebaja taotlused pikaajaliseks kokkusaamiseks lähedastega. Ülejäänud osa kaebusest jättis kohus rahuldamata.
7.Tallinna Vangla jättis 15. juuli 2019. a otsusega nr 5-37/19/70-4 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. VangS § 55 lg 1 järgi tuleb kinnipeetavale tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid täpsemaid tingimusi selleks pole sätestatud. Vahistatul ei ole võimalik külastada spordisaali ega kasutada osakonnas olevaid spordivahendeid, kuna teda hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil ta töötab või õpib. Vahistatul on võimalik sportida oma kambris ning tunniajase jalutuskäigu jooksul värskes õhus. Osades jalutusaedades on olemas mõned treeningvahendid, näiteks lõuatõmbekang. Meditsiinikaardi järgi on kaebaja kurtnud seljavalu
15.märtsil 2017, 10. aprillil 2017 ja 22. oktoobril 2018, kuid tegu on olnud ajutiste vaevustega, mille leevendamiseks on meditsiinitöötaja soovitanud kaebajale võimlemisharjutusi. Vangla tegevus ei ole õigusvastane, kuna liikumispiirang tuleneb seadusest. Pikaajaliste kokkusaamiste keelu tõttu tekkinud võimalikku kahju tuleb hakata arvestama ajast, mil kaebaja esitas esimese pikaajalise kokkusaamise taotluse (18. oktoobril 2018). Asjades nr 3-4-1-9-10 ja 3-14-51567 ei pidanud Riigikohus ligikaudu sama kaua vahi all viibinud isikute puhul pikaajalise kokkusaamise keeldu ebaproportsionaalseks. Vahistatule seatud piirangud on põhjendatud eesmärgiga tagada kriminaalmenetluse läbiviimine. Kuni 11. juunini 2019 kehtis VangS § 94 lg 5, mille järgi ei olnud vahistatutele pikaajalised kokkusaamised lubatud. Vastustaja on seadust järgides kõik taotlused läbivaatamatult tagastanud. Vastustajal polnud kaalutlusõigust. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, pole kahju hüvitamise eeldused täidetud. Perekonnaelu puutumatuse riive kaasneb vahistamisega paratamatult. Kaebajale on võimaldatud regulaarselt lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega. Kokkusaamised on jäänud sageli toimumata, kuna külastajad pole kohale tulnud. Kaebaja on saanud oma õelt ja emalt enam kui 50 korral pakke ning kasutanud aktiivselt helistamise võimalust. Seega on kaebajale olnud tagatud 2(11)
3-19-1416 piisav vanglaväline suhtlemine. Kaebaja ei ole taotlenud lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinata (justiitsministri 31. detsembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg 21 p 3). Vastustaja on seda pikka aega vahi all viibinud isikutele mõjuval perekondlikul põhjusel võimaldanud. Kriminaalasjas süüdistatakse kaebajat muu hulgas oma lapse ema vastu vägivalla kasutamises, seega on kaebaja ise põhjustanud peresuhete võimaliku halvenemise. Tervisekaardi kanded vaimse ega füüsilise tervise halvenemist ei kinnita. Kaebaja pöördus psühhiaatri poole 10. juunil 2019, kuid arsti hinnangul oli tema käitumine rahulik.
8.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15. juuli 2019. a otsuse nr 5-37/19/70-4 tühistamiseks ja mittevaralise kahju eest 18 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja vähendas 14. aprilli 2020. a avaldusega algset kahjunõuet, nõude suuruseks jäi 15 000 eurot (13 000 eurot pikaajaliste kokkusaamiste keeluga põhjustatud kahju eest, 2000 eurot piiratud sportimisvõimaluste tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks). Kaebuse kohaselt on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) mitmes sarnases asjas tuvastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumise, nt asjad nr 42615/06, 39633/10 ja 14411/16. Riigikohus tuvastas otsuses nr 5-18-8/19 vastuolu põhiseadusega. Kahju hakati tekitama vanglasse sattumise päevast, mitte taotluse esitamise päevast. Kaebaja esitas taotlused üksnes kohtutee avamiseks. Vanglaametnike seisukoht oli, et taotlemine on mõttetu ja taotluse rahuldamine võimatu. Taotluse varasem esitamine ei oleks midagi muutunud, arvestades rikkumise struktuurset iseloomu. Tallinna Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 1-17-1676, et kaebaja puhul ei esine õigusemõistmise vastase kuriteo toimepanemise ohtu. Kaebaja endine elukaaslane ei karda teda. Pärast kriminaalasjas arutluse all olnud episoodi elas kaebaja enne vahistamist ligi aasta elukaaslasega koos. Elukaaslane käis poolteist aastat lühiajalistel kokkusaamistel, toetas kaebajat rahaliselt ja saatis pakke. Pärast seda lähisuhe katkes, sest elukaaslast ei lubatud kaebajaga pikaajalisele kokkusaamisele. Kaebaja ei mõista, miks oli vaja takistada tema kokkusaamisi lapse, vanemate ja õega. Kaebaja perekond elab Pärnus. Lähedased ei taha sõita 4˗5 tundi selleks, et rääkida ühe tunni vältel kaebajaga klaasi tagant telefoniga. Kokkusaamisel, kus isikud pole klaasist vaheseinaga eraldatud, ei tohi nad üksteist puudutada. Vastasel juhul katkestab ametnik kokkusaamise. Pakid, kirjavahetus ja kõned ei asenda pikaajalisi kokkusaamisi. Magasini 35 hoones võimaldati telefonikõnesid kümme minutit nädalas. See ei ole peresidemete säilimiseks piisav. Lähedastega suhtlemise takistamine põhjustab vaimseid ja füüsilisi kannatusi, ärevust, masendust, unetust ja depressiooni. Kaebaja ei saanud ennast ka sportides välja elada. Vastustaja väide, et jalutusaedades on treeningvahendid, on vale. Kaebaja ei saanud ühtegi korda boksi, kus oleks olnud treeningvahendid. Isegi kahest korrast nädalas oleks piisanud. Kambris ei käi aken lahti ja valitseb õhupuudus. Kambris võimlemine oleks kõigi sealviibijate olukorda halvendanud. Kaebaja oli kolme aasta vältel 23 tunniks päevas väiksesse ruumi suletud. Arst kirjutas kaebajale pidevalt välja salvi põlvede, selja ja puusaliigeste valu vastu ning silmatilku.
9.Tallinna Vangla võimaldas kaebajale 24. augustil 2019 pikaajalise kokkusaamise õe, lapse, ja viimati nimetatu emaga.
10.Tallinna Halduskohus jättis 14. mai 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja oli vahistatu staatuses 22. augustist 2016 kuni 7. novembrini 2019, mil jõustus teda süüdimõistev kohtuotsus asjas nr 1-17-1676. Selle aja vältel hoiti kaebajat 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. Kaebaja sai kambrist välja üheks tunniks päevas jalutuskäigule vabas õhus asuvasse jalutusboksi. Kaebusest saab järeldada, et kaebaja väitel kahjustas spordivahendite ja spordisaali kasutamise keeld ennekõike tema tervist. Vahistatut tuleb hoida lukustatud kambris eraldi teistesse kambritesse paigutatud vahistatutest (VangS § 90 lg-d 3 ja 5). Kehtivast õigusest ei tulene vahistatu õigust nõuda, 3(11)
3-19-1416 et ta saaks kasutada spordisaali või -vahendeid, seega oli vangla tegevus õiguspärane. Kaebaja esitatud tõendid sportimisvõimaluste kohta vanglas pole asjakohased. Liikumispiirang oli kohtu hinnangul proportsionaalne ja paratamatu. Vangla peab võimaldama kinnipeetavatel kehakultuuriga tegeleda (VangS § 55 lg 1), kuid vanglal pole kohustust võimaldada igal kinnipeetaval harrastada talle meeldivat spordiala. Kaebajal oli võimalik tegeleda kehakultuuriga nii kambris kui ka jalutusboksis. Ka vaid keharaskusega treenides on võimalik end vormis hoida ja oma tervise eest hoolt kanda. Spordisaali ja -vahendite keelamine pole kaebaja tervist kahjustanud. Kaebaja väitel rikkus vastustaja tema pere- ja eraelu puutumatust (põhiseaduse (PS) § 26), kui ei võimaldanud talle pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega. Kaebaja oli Riigikohtu otsuse nr 5-18-8/19 tegemise ajaks esitanud vastustajale kahju hüvitamise taotluse, seega on VangS § 94 lg 5 tema suhtes tagasiulatuvalt kehtetu. Seega on kõik vastustaja otsused, millega ta keeldus kaebajale pikaajalist kokkusaamist võimaldamast, õigusvastased. Lähedastega kokkusaamise keeld võis olukorras, kus kaebajale polnud veel kordagi pikaajalist kokkusaamist võimaldatud, põhjustada kaebajale hingelist üleelamist, muret ning ärevust. Lühiajalised kokkusaamised, pakkide saamine ja telefonikõned pikaajalist kokkusaamist ei asendanud. Need võivad aga mõjutada kahjuhüvitise suurust. Pelgalt asjaolust, et kaebaja ei ole taotlenud lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata, ei saa järeldada, et kaebajale ei ole tekkinud kahju. Kahjuhüvitisena pole põhjust käsitada seda, et kaebajale võimaldati kokkusaamine pärast kohtumenetlust asjas nr 3-19-329. Kahju polnud võimalik esmaste õiguskaitsevahenditega kõrvaldada. On ilmne, et vangla ei oleks taotluseid ega vaideid rahuldanud. Mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi avaliku võimu kandja süü tuvastamine. Vastustaja ei rikkunud kaebaja õigusi süüliselt: vangla kohaldas kehtivat seadust, mis keelas vanglal võimaldamast pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega. Kuigi süü puudumise tõttu pole vaja asuda kaaluma hüvitise suurust, haakub eelneva järeldusega ka RVastS § 13, mis seob kahju hüvitamise selle ettenähtavuse ja vajaliku hoolsuse järgimisega. Hüvitise vähendamist tingivad asjaolud võivad olla sedavõrd kaalukad, et välistavad hüvise väljamõistmise. Nii on see ka praegusel juhul. Vanglale ei olnud ettenähtav, et kehtiva sätte rakendamine põhjustab kaebajale õigusvastaselt kahju.
11.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
12.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 8. oktoobri 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsusega sportimisvõimaluste puudumise kohta. Ringkonnakohus mõistis kaebajale pereelu puutumatuse rikkumise tõttu tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitise 150 eurot. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja süüd pikaajaliste kokkusaamiste keelamisel tuleb eeldada. Määrav on avaliku võimu kandja (riigi) süü. Vastustaja tegutses põhiseadusega vastuolus oleva normi alusel riigi nimel. Samuti tegutses riigi nimel seadusandja, kui võttis vastu põhiseadusvastase normi. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on erandlik ning nähtud ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste riive korral. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ei ole põhjust lähtuda EIK praktikast. Arvestada saab Eesti üldist elatustaset ning varem sarnastes asjades välja mõistetud hüvitisi (vrd Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-1455). Kaebaja õigust perekonnaelu elada, eelkõige õigust kohtuda ja säilitada peresidemeid oma lapse ja tema emaga, piirati ebaproportsionaalselt ca kümne kuu vältel (alates esimese taotluse esitamisest
18.oktoobril 2018 kuni pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseni 24. augustil 2019). Võib eeldada, et see põhjustas kaebajale selliseid kannatusi, mis tuleb hüvitada rahas. Lähtudes eeltoodud
4(11)
3-19-1416 kaalutlustest ning rikkumise iseloomust ja ulatusest, pidas ringkonnakohus piisavaks hüvitiseks 150 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kaebuse tervikuna rahuldada. Väljamõistetud summa on ebaproportsionaalselt väike, arvestades rikkumise kestust (vrd EIK otsused nr 36813/97 p-d 206 ja 214 ning 12350/04, p 55). Seejuures jättis ringkonnakohus kaebaja kanda halduskohtus tasutud riigilõivu 200 eurot. Rikkumise kestust on valesti arvestatud: kaebaja ei saanud pikaajalisi kohtumisi omastega kolme aasta vältel. Spordisaali ja jalutusboksides olevaid vahendeid ei saanud kaebaja kasutada kolm aastat, neli kuud ja kümme päeva. Vastustaja oleks pidanud võimaldama kaebajale kambriväliseid tegevusi, sh sportimist. Pikaajalise kokkusaamise taotlusi ei võetud vahistatutelt isegi vastu. Ilmselgelt soovis kaebaja juba varem lähedastega kohtuda. Kohe, kui kokkusaamisi võimaldati, hakkasid kaebaja lähedased kohtumistel käima. Kaebajal ei olnud tõhusat õiguskaitsevahendit (EIÕK art 13). Kaebaja juhib tähelepanu haldusasjas nr 3-19-1165 tehtud kohtuotsuse p 10.2 viimasele lõigule. See asi jäigi vaid paberi peale, reaaluses kaebajal sellest kasu ei olnud. Kaebaja palub seda hüvitise määramisel arvestada.
14.Vastustaja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub kaebuse täielikult rahuldamata jätta. Vastustaja täitis kehtivat seadust, seega ei käitunud ta süüliselt. RVastS § 13 lg 3 järgi vabaneb vangla vastutusest, kuna tal ei olnud võimalik kahju tekkimist vältida. Mittevaralise kahju tekkimist ei saa praegusel juhul eeldada. Kaebaja on kahju kirjeldanud üldsõnaliselt, leides, et ei peagi oma valu ja kannatusi tõendama. Peresuhete halvenemise põhjustas kaebaja ise oma vägivaldse käitumisega: kaebaja on kasutanud füüsilist vägivalda lapse ja tema ema vastu. Kriminaalasjas on välja toodud, et kaebaja lõi last TV-puldiga. Kaebaja on saanud oma lähedastega suhelda telefonikõnede ja lühiajaliste kokkusaamiste abil, samuti sai kaebaja pakke. Kaebaja lähedased jätsid paljudele vangla korraldatud lühiajalistele kokkusaamistele tulemata. Kaebaja tihe suhtlus oma lähedastega näitab, et nende suhted säilisid ja kahju pole tekkinud. Hiljem on võimaldatud ka pikaajalisi kokkusaamisi, kuid näiteks 20. juuni 2020. a kokkusaamisele kaebaja laps ei saabunud, tulid vaid kaebaja ema ja õde. Kaebaja lapse ema on käinud koos lapsega pikaajalistel kokkusaamistel kahel korral. Isegi kui vastustaja süüd eeldada, ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millega on põhjendatud 150 euro suurune hüvitis. Piisavaks hüvitiseks oleks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja ei olnud vahistatu staatuses ülemäära pikka aega. Tallinna Vanglas viibis kaebaja alates
2.detsembrist 2016. VSKE § 45 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul. Vangla võib kokkusaamisi võimaldada ka sagedamini, kuid kinnipeetaval pole subjektiivset õigust seda nõuda. Seega ei saa eeldada, et kõik neli kaebaja esitatud taotlust oleks rahuldatud. Vangla keeldumised ei toonud kaasa kaebaja õiguste riivet sedavõrd pika aja jooksul, et õigustatud oleks rahaline hüvitis. Asjas nr 3-16-2015 mõisteti kinnipeetavale, kellele ei võimaldatud kahel korral pikaajalisi kokkusaamisi tema kolme alaealise lapsega, välja 250 euro suurune hüvitis. Kehakultuuriga oli kaebajal võimalik tegeleda igapäevaste jalutuskäikude ajal. Õigusaktidest ei tulene nõuet tagada kinnipeetavatele võimalus konkreetsel viisil kehakultuuriga tegeleda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1).
16.Kolleegium andis 23. aprilli 2021. a teatisega menetlusosalistele avalduste esitamiseks tähtaja kuni 11. maini 2021. Kaebaja taotles seepeale võimalust toimikuga tutvuda. Kaebaja esitas 5(11)
3-19-1416
31.mail 2021 oma seisukoha ning selgitas, et kuigi toimik jõudis Tallinna Vanglasse 7. mail 2021, sai kaebaja sellega temast sõltumatutel asjaoludel tutvuda alles 25. mail 2021. Kolleegium leiab, et kaebaja 31. mai 2021. a avaldus tuleb võtta asja juurde, kuna kaebajal oli selle hilinenult esitamiseks mõjuv põhjus ning avalduse asja juurde võtmine ei põhjusta menetluse viibimist (HKMS § 51 lg 4). Avaldus ei sisalda selliseid seisukohti, et vastustajale peaks tagama võimaluse neile kassatsioonimenetluses vastata.
17.Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Tallinna Vangla 15. juuli 2019. a otsus nr 5-37/19/70-4, millega vastustaja jättis tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, ja hüvitada 15 000 euro suurune mittevaraline kahju. Kolleegium selgitab, et RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. Seetõttu tuleb kaebaja esitatud nõudeid tõlgendada ühe nõudena, milleks on Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõue.
18.Kolleegium käsitleb esmalt kaebaja nõuet hüvitada talle pikaajaliste kokkusaamiste keelu tõttu tekitatud mittevaraline kahju (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha kaebaja nõude kohta hüvitada talle sportimisvõimaluste piiratuse tõttu tekkinud mittevaraline kahju (II). Viimaks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuste taotlused (III). I
19.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
20.Vastustaja otsused, millega ta tagastas kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlused, on avaliku võimu kandja tegevus avalik-õiguslikus suhtes. Vastustaja otsused olid õigusvastased, sest nende aluseks olnud VangS § 94 lg 5 on asjassepuutuvas osas tunnistatud põhiseadusvastaseks ja kehtetuks (Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2019. a otsus nr 5-18-8/19). Normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamisel on kaebaja puhul tagasiulatuv mõju, kuna kaebaja oli Riigikohtu üldkogu otsuse jõustumise ajaks seadusega ettenähtud korras vaidlustanud talle pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise (21. veebruaril 2019 esitatud kaebus haldusasjas nr 3-19-329).
21.Kaebaja on kasutanud RVastS §-des 3 ja 6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja esitas 18. oktoobril 2018, 28. novembril 2018, 25. jaanuaril 2019 ning 14. märtsil 2019 lähedastega pikaajalise kokkusaamise taotlused. Vastustaja tagastas taotlused. Kaebaja esitas haldusasjades nr 3-19-329 ja 3-19-1165 halduskohtule kaebused, milles vaidlustas talle pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist.
22.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas kaebaja õigusi on rikutud, kas kaebajal on tekkinud RVastS § 9 alusel hüvitatav kahju, kas vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos, kas kahju tekitati süüliselt ning kas kahju tuleks hüvitada rahas, arvestades muu hulgas vastutust piiravaid asjaolusid.
23.Vastustaja õigusvastane keeldumine võimaldada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi tema 2013. aastal sündinud pojaga, samuti tema ema ja õega rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on PS § 26 kaitsealas (üldkogu otsus nr 5-18-8/19, p 58). Tegu on isikutega, kes on loetletud VangS § 25 lg-s 1 lähedaste hulgas, kellega kinnipeetavatele võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi. Riigikohtu üldkogu on sedastanud, et 6(11)
3-19-1416 pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatu õigust hoida peresuhteid. Keeld riivab seetõttu vahistatu PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (otsus nr 5-18-8/19, p-d 58 ja 59).
24.Kaebaja taotles kokkusaamisi ka oma lapse emaga. VangS § 25 lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Kaebaja selgituste järgi katkes tema lähisuhe elukaaslasega vähemalt mingiks ajavahemikuks. Samas võimaldas vastustaja
24.augustil 2019 kaebajale pikaajalise kokkusaamise, kuhu lubati ka kaebaja lapse ema. Seega saab eeldada, et ka (endise) elukaaslasega kokkusaamise võimaldamata jätmine rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele.
25.Tallinna Ringkonnakohus leidis 2. oktoobril 2018 asjas nr 1-17-1676 tehtud määruses, et õigusemõistmise vastaste süütegude toimepanemise ohtu pole kaebaja puhul vahistamise alusena ära näidatud. Kaebaja oli esimese taotluse esitamise ajaks (18. oktoobril 2018) viibinud vahi all enam kui kaks aastat. Lähedastega kokkusaamise piirang ei olnud kaebaja puhul eesmärgipärane ega mõõdukas (vrd üldkogu otsus nr 5-18-8/19, p-d 63˗70).
26.Kolleegium nõustub kohtute hinnanguga, et pereelu puutumatuse rikkumisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju, sest ta pidi taluma hingelisi üleelamisi. Perekonnapõhiõiguse rikkumisest tingitud mittevaraline kahju on hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel (vt kolleegiumi otsus nr 3-16-1903/69, p 31 ja seal viidatud lahendid). Vastustaja õigusvastane otsus ja kaebajal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses.
27.RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Piisab ka organisatsioonilisest süüst (kolleegiumi otsused nr 3-16-1903/69, p 33 ja 3-14-52324/185, p 18.2), st arvesse tuleb võtta süüd avaliku võimu kandja mistahes otsustustasandil. Nii vastustaja tegevust kui ka selleni viinud VangS § 94 lg 5 kehtestamist tuleb pidada tahtlikuks.
28.Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. Seejuures ei ole põhiseadusvastane seadus haldusorgani vastutust piiravaks või välistavaks asjaoluks RVastS § 13 mõttes (otsus nr 3-16-1903/69, p 34). Seetõttu ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et ta vabaneb vastutusest RVastS § 13 lg 3 alusel.
29.Kaebaja palus pereelu riive eest mõista välja hüvitise 13 000 eurot. Ringkonnakohus leidis, et mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks on praegusel juhul 150 eurot. Ringkonnakohus põhjendas seda viitega Eesti üldisele elatustasemele ja õigustraditsioonidele ning asjaolule, et kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlused jäid rahuldamata kümne kuu vältel. Ringkonnakohus leidis, et piirang oli ebaproportsionaalne ja sellega tekitatud kahju tuleb rahas hüvitada eelkõige seepärast, et kaebajal ei võimaldatud kohtuda oma lapse ja emaga. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud hüvitise suurust määrates juhinduma EIK praktikast.
30.Praegusel juhul tuleb hüvitist määrates arvestada seda, et ajaks, mil vastustaja kaebaja taotlused läbi vaatamata jättis, ei olnud ta oma lähedastega pikaajalisi kokkusaamisi saanud juba enam kui kahe aasta vältel. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine perekonnapõhiõiguse olulise riive, seda eriti kaebaja 2013. aasta detsembris sündinud lapse puhul. Tuleb eeldada, et nii noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. Kuigi võimalus suhelda 7(11)
3-19-1416 kirjavahetuse ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga – vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on kinnipeetav lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud (vt VangS § 24 lg 1 ja VSKE § 31 lg 2), ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru (2015), lk 414).
31.VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. Kuigi selle sätte sõnastus ei ole hästi õnnestunud ja selles sisalduv norm võib jääda lugejale raskesti mõistetavaks, tuleneb sellest kinnipeetava õigus taotleda eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega ning vangla kohustus lahendada selline taotlus kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures ei piisa eriti väikelapsega kokkusaamise puhul üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond.
32.Kaebaja ei taotlenud vastustajalt klaasseinaga eraldamata lühiajalist kokkusaamist. Kaebaja väitel oli selliseid kokkusaamisi 2016. ja 2017. aastal sama hästi kui võimatu saada ning neid saadi ainult kohtu kaudu. Kaebaja väidab, et vanglaametnike selgituste järgi ei tohtinud sellisel kokkusaamisel last puudutada, vastasel juhul kokkusaamine katkestati. Kuna selline kokkusaamine oleks kaebaja meelest last traumeerinud, ta kokkusaamist ei taotlenud. Kaebaja väitel muutus vangla praktika 2019. aastal ning last lubatakse ka kallistada (kaebaja 14. aprilli 2020 seisukoht). Vastustaja väitis vastuses kaebusele (1. oktoobril 2019), et lühiajalistel klaasist vaheseinaga eraldamata kokkusaamistel on vahistatutele lubatud füüsilist kontakti lähedastega, sh lapsi süles hoida. Kaebajal oleks olnud võimalik esitada vanglale VSKE § 31 lg 21 p 3 kohase kokkusaamise taotlus, märkides ära, et ta soovib ka füüsilise kontakti võimaldamist lapsega. Kui vangla oleks keeldunud, oleks kaebajal olnud võimalik kaitsta oma õigusi kohtu poole pöördudes. Seega on kaebaja jätnud kasutamata ühe võimaluse lapsega suhete hoidmiseks. Tegu on asjaoluga, mida saab arvestada hüvitise suuruse üle otsustades (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1).
33.Ringkonnakohus eksis, leides, et hüvitise suuruse üle otsustades ei ole põhjust järgida EIK praktikat. Kolleegium on EIK lahenditele tuginedes selgitanud, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes EIK praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole EIK enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole EIK määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (vt kolleegiumi otsus nr 3-18-562/32 p-d 10 ja 11, EIK otsus asjas Shmelev jt vs. Venemaa (41743/17), p-d 91 ja 92 ning seal viidatud kohtupraktika).
34.Kõige enam rikkus kaebaja õigust pereelu puutumatusele asjaolu, et talle ei võimaldatud pikaajalist kokkusaamist tema pojaga. Kohtuasjas pole välja toodud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et poeg ei oleks isaga pikaajalisele kokkusaamisele tulnud. Vastustaja meelest ei ole 150 euro suurune hüvitis taotletud kokkusaamiste võimaldamata jätmise eest praegusel juhul põhjendatud, kuna kaebaja on kasutanud füüsilist vägivalda lapse ja tema ema vastu. Kaebajat süüdistati kriminaalasjas vägivalla kasutamises oma elukaaslase lapse vastu, mitte paari ühise lapse vastu, kellega kaebaja kokkusaamisi taotles (vt kohtuasi nr 1-17-1676). Kuna kaebajale võimaldati hiljem kokkusaamine oma pojaga, pole põhjust arvata, et süüdistus vägivaldses käitumises elukaaslase lapse suhtes oleks kokkusaamise lubamist mõjutanud. 8(11)
3-19-1416 Kaebaja pereelu põhiõiguse riivet süvendab see, et kaebajale ei võimaldatud taotletud pikaajalisi kokkusaamisi ka oma lapse emaga (kes oli tema faktiliseks abikaasaks vahi all viibimise perioodi alguses ja, vaatamata suhete võimalikule katkemisele vahepeal, vangla hinnangul ka 2019. aastal), samuti oma õe ja emaga. Hüvitise suurust tuleb vähendada põhjusel, et kaebaja ei kasutanud võimalust taotleda klaasiga eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist lapsega.
35.Eeltoodu põhjal, samuti arvestades EIK välja mõistetud hüvitise suurust sarnase rikkumise puhul (vt Varnas vs. Leedu (42615/06)), peab kolleegium põhjendatuks mõista kaebajale tema perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1500 euro suuruse hüvitise. II
36.VangS § 55 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavatele võimalus tegeleda kehakultuuriga. Selline võimalus tuleb tagada ka vahistatutele, arvestades seejuures eelvangistuse kohta sätestatud erisusi (VangS § 90 lg 1). Sellisteks erisusteks on kehakultuuriga tegelemise võimaluste kontekstis nõue, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, mil ta töötab või õpib (VangS § 90 lg 3 esimene lause), ning nõue, mille kohaselt tuleb vanglateenistusel teha kõik võimalik, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (VangS § 90 lg 5).
37.Vangla tegevus vahistatule kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamisel on avaliku võimu kandja tegevus avalik-õiguslikus suhtes. Kohtute hinnangul oli vastustaja tegevus õiguspärane.
38.Võimalus tegeleda kehakultuuriga teenib eesmärki hoida kinnipeetavate füüsilist ja vaimset tervist. Vanglal tuleb VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustust täites seda eesmärki silmas pidada. Pikema aja vältel 23 tunniks ööpäevas oma kambrisse suletud vahistatu tervis võib väheste liikumisvõimaluste ja kehakultuuriga tegelemise võimaluste piiratuse tõttu kannatada saada. Sellise isiku tervise kaitseks ei pruugi piisata sellest, et vangla ei takista tal kambris või jalutushoovis keharaskustega harjutusi või venitusi teha. Kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Vangla kohustuse ulatuse kindlaks määramisel pole esmatähtis see, kas vangla arst on isikule konkreetsed harjutused ette kirjutanud. Piisavad võimalused kehakultuuriga tegeleda aitavad muuhulgas meditsiinilist nõustamist ja sekkumist vajavaid probleeme ennetada.
39.EIK on selgitanud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata värskes õhus kehakultuuriga tegelemise (outdoor exercise) võimalusele, selle kestusele ja tingimustele. Tegu on kinnipeetava heaolu ühe põhitagatisega. Värskes õhus sportimise rajatised peaksid olema piisavalt ruumikad ja hõlmama varjualust halva ilma puhuks (Ananyev jt vs. Venemaa (42525/07 ja 60800/08), p-d 150 ja 151). EIK on korduvalt märkinud, et värskes õhus sportimise lühike kestus, mis piirdub ühe tunniga päevas, on faktoriks, mis halvendab sellise kinnipeetava olukorda, kes on ülejäänud ajaks suletud oma kambrisse (vt nt Yevgeniy Alekseyenko vs. Venemaa (41833/04), p 88 ja Gladkiy vs. Venemaa (3242/03), p 69). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on selgitanud, et mida pikem on vahi all viibimise periood, seda mitmekesisem peab režiim olema. Seejuures tuleb igaühele tagada vähemalt tunniajane värskes õhus kehakultuuriga tegelemise võimalus sobilikes tingimustes (CPT „Remand detention“, väljavõte 26. üldraportist, avaldatud 2017, p 58).
40.Kuigi VangS § 55 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmisel tuleb vanglal arvestada VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud erisustega, ei välista nimetatud sätted siiski pikaajalisele vahistatule piisavate kehakultuuriga tegelemise võimaluste tagamist. Siinkohal on oluline silmas 9(11)
3-19-1416 pidada ka seda, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt (PS § 22 lg 1) käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistatu kinnipidamistingimused olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguste ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. Näiteks võib vanglal olla võimalik paigaldada vahistatu jalutusboksi sportimist hõlbustavaid ja mitmekesistavaid vahendeid (nt lõuatõmbekang) või viia vahistatu paaril korral nädalas avaramasse või paremini varustatud jalutusõue. Kuivõrd pikka aega vahi all viibivaid kinnipeetavaid ei ole eeldatavasti palju, ei muuda piisavate sportimisvõimaluste tagamist VangS § 90 lg-tes 3 ja 5 sätestatud nõudeid järgides võimatuks ka sellega kaasnev koormus.
41.Kaebaja viibis vahi all üle kolme aasta. Selle aja vältel piirdusid tema võimalused kehakultuuriga tegeleda võimalusega võimelda kambris, kus ta viibis valdava osa ööpäevast, ja sportida tunniajase jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Kaebaja väitel viibis ta kambris koos teiste kinnipeetavatega ning kambris oli õhupuudus, mistõttu ei saanud seal kehakultuuriga tegeleda. Kaebaja on selgitanud, et taotles vastustajalt mitmekesisemate liikumisvõimaluste tagamist, paludes võimalust kasutada vähemalt kord või kaks nädala jooksul ruumikamat ja paremini varustatud jalutusboksi (kaebaja 14. aprilli 2020. a seisukoht).
42.Kohtud ei ole selgitanud, kas kaebaja viibis kambris üksi või mitmekesi. Kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (vt VangS § 45 lg 1). Kohtud ei ole välja selgitanud ka seda, kui suur oli jalutusboks, milles kaebaja sai teha oma igapäevase jalutuskäigu (vt VangS § 55 lg 2), ning milline oli selle sisustus. Hinnang vastustaja tegevuse õiguspärasusele sõltub seega asjaoludest, mida pole praeguses kohtuasjas kindlaks tehtud. Kohtul tuleb eeltoodut arvestades kindlaks teha, kas kaebajal oli võimalik tegeleda kehakultuuriga minimaalsel vajalikul tasemel.
43.Kohtud pole välja selgitanud, kas kaebaja on kasutanud RVastS §-des 3 ja 6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebaja sõnul taotles ta vastustajalt võimalust kasutada avaramat jalutusboksi. Kohtuasja materjalide hulgas kaebaja taotlust pole.
44.Kaebaja väidab, et on vastustaja tegevuse tõttu pidanud taluma valusid ning tema tervis on kahjustada saanud. Halduskohus leidis, et esitatud tõenditest ei nähtu, et spordisaali või -vahendite kasutamise keeld oleks kaebaja tervist kahjustanud. Halduskohus märkis, et nõustub vastustaja selgitustega ega korda neid. Kohus leidis, et kaebaja esitatud dokumendid (10. aprilli 2020. a seisukoha lisad 3 ja 4, 27. aprillil 2020 esitatud lisa 2) ei tõenda, et kaebajale oleks piiratud sportimisvõimaluste tõttu tekkinud tervisekahjustus.
45.Halduskohtu järelduse põhjendatuse kontrollimiseks tuleb uurida vastustaja antud selgitusi, millega halduskohus neid kordamata nõustus. Vastustaja sedastas 15. juuli 2019. a otsuses, et kaebaja on tervisekaardi järgi kurtnud seljavalu 15. märtsil 2017, 10. aprillil 2017 ja 22. oktoobril 2018. Vastustaja hinnangul on olnud tegu ajutiste vaevustega. Meditsiinitöötaja on soovitanud kaebajale võimlemisharjutusi, kuid rippes harjutusi nende hulgas pole. 1. oktoobril 2019 kohtule esitatud vastuses märkis vastustaja, et on üldteada, et liigesed kuluvad ja valutavad inimese vananemisel.
46.Toimikus on kaebaja tervisekaart ajavahemiku 11. maist 2018 kuni 26. septembrini 2019 kohta. Halduskohus pole seda tõendit uurinud ega kontrollinud vastustaja väidet, et kaebaja vaevused olid ajutised. Vastustaja on viidanud vaid üksikutele tervisekaardi väljavõtetele. Kaebaja võimaliku tervisekahju hindamiseks on aga oluline uurida tervisekaarti tervikuna, samuti muid kaebaja esitatud tõendeid (mh 14. aprilli 2020. a seisukoha lisad 3 ja 4, 27. aprilli 2020. a seisukoha lisa 2). Kui halduskohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel vastustaja tegevuse õigusvastasuse, tuleb tal kõiki 10(11)
3-19-1416 esitatud tõendeid kogumis hinnates välja selgitada, kas kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju tervise kahjustamise tõttu (HKMS § 61 lg 1, RVastS § 9 lg 1). Samuti tuleb kohtul kontrollida, kas kaebaja on pidanud kannatama valu ulatuses, mis võiks kvalifitseeruda tema inimväärikuse alandamiseks (vt PS § 18, VangS § 41 lg 1 ja RVastS § 9 lg 1). Kolleegium märgib, et kaebaja on sündinud 1976. aastal, seega ei saa pelgalt kaebaja vanusest järeldada valude või terviseprobleemide paratamatust.
47.Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et vastustaja tegevus on olnud õigusvastane, tuleb halduskohtul selgitada, kas vastustaja tegevuse ja võimaliku kahju vahel on põhjuslik seos. Viimaks tuleb kohtul nõude lahendamiseks analüüsida, kas võimalik kahju tekitati süüliselt ning kas kahju tuleks hüvitada rahas, arvestades süü vormi ja raskust ning vastutust piiravaid asjaolusid (RVastS § 13). III
48.Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustaja vastukassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium teeb osaotsuse, millega rahuldab osaliselt kaebaja nõude pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega tekitatud kahju hüvitamiseks (HKMS § 171 lg 3, § 230 lg 5 p 5). Kolleegium mõistab kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Ülejäänud osas jätab kolleegium kaebaja nõude pikaajaliste kokkusaamiste keeluga tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kolleegium saadab Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks kaebaja nõude sportimisvõimaluste piiramisega tekitatud mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks (HKMS § 230 lg 5 p 3).
49.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Halduskohus vabastas kaebaja 19. augusti 2019. a määrusega osaliselt riigilõivu tasumisest ja kohustas teda tasuma 200 euro suuruse osa lõivust. Kaebaja menetluskuluks on seega esimese astme kohtumenetluses tasutud riigilõiv 200 eurot. Kuna kaebuse rahuldamise ulatus selgub pärast teise osaotsuse tegemist, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse halduskohtu otsustada. Seejuures tuleb silmas pidada, et kaebuse rahuldamise ulatus ei sõltu menetluskulude jagamise kontekstis mitte üksnes sellest, mis ulatuses rahuldatakse kaebaja kahjunõue, vaid ka sellest, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustavad õiguslikud küsimused, mille alusel kohus kaebuse osaliselt rahuldab (vt kolleegiumi otsus nr 3-18-529/137, p 38.4).
50.Kuna otsus sisaldab eriliiki isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 art 9 lg 1 tähenduses, tuleb kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.