Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 05.09.2019, Tartu 3-19-294 M.S. kaebus Tartu linnasekretäri poolt valijate nimekirjas muudatuste tegemisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 20.02.2019. a otsus M.S. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M.S. Vastustaja Tartu linn
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.02.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta M.S. poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.10.2019 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsusse saabus 04.02.2019 M.S. taotlus, milles ta palus teha muudatus valijate arvestuse aluseks olevates rahvastikuregistri andmetes ning kanda ta valijate nimekirja ja tagada tema osalemine 2019. a Riigikogu valimistel.
2.Tartu linnasekretär jättis 06.02.2019. a vastusega nr 20-4.1/18833 M.S. taotluse rahuldamata. Vastuse kohaselt puudub linnasekretäril Riigikogu valimise seaduse (RKVS) praegusel kujul kehtivuse korral seaduslik alus isiku kandmiseks valijate nimekirja.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 16.02.2019 Tartu linnasekretäri kaudu M.S. kaebus, milles ta palus teha Tartu linnasekretärile ettekirjutus korraldada kaebaja kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid ja tagada kaebaja osalemine 2019.
a toimuvatel Riigikogu valimistel. Lisaks palus kaebaja tunnistada RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-ga 57 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. protokolli art-ga 3. Kaebaja leidis, et riigisisene õigus, mis keelab vanglakaristust kandvatel isikutel Riigikogu valimistel hääletada, on vastuolus EIÕK 1. protokolli art-ga 3 ja PS §-ga 57, mistõttu tuleb kohaldada välislepingu sätteid.
4.Tartu Halduskohus võttis 20.02.2019. a otsusega haldusasja materjalide juurde karistus- ja rahvastikuregistri väljavõtted kaebaja andmete kohta, kaebaja kui kinnipeetava põhiandmed (kokku 4 lk) ning kriminaalasja nr xxx materjalide juurest Helsingi esimese astme kohtu otsuse nr xxx (108 lk) ja Helsingi teise astme kohtu otsuse nr xxx (69 lk) eestikeelsed tõlked (resolutsiooni p 1); jättis M.S. kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja poolte menetluskulud nende enda kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Riigikohtu üldkogu selgitas 01.07.2015. a otsuses nr 3-4-1-2-15, et vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, s.h karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Samuti leidis üldkogu, et tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 art-t 3. EIK leidis, et üldine, automaatne ja valimatu vanglakaristust kandvate kinnipeetavate parlamendivalimistel hääletamise keeld on konventsiooniga vastuolus (kohtuasi Hirst vs Ühendkuningriik (nr 2), nr 74025/01, 06.10.2005, p 82). Kohtuasjas Frodl vs Austria leidis EIK, et hääleõigust võib piirata üksnes kitsalt määratletud isikute grupi puhul, kes kannavad pikaaegset vanglakaristust (nr 20201/04, 08.04.2010, p 28). Kohtuasjas Söyler vs Türgi asus EIK seisukohale, et kõigilt tahtliku kuriteo eest vanglakaristust kandvatelt kinnipeetavatelt hääleõiguse äravõtmine ei ole konventsiooniga kooskõlas (nr 294411/07, 17.09.2013, p 42). Üldkogu hinnangul ei ole PS §-ga 57 kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. Samas on EIK rõhutanud, et EIÕK protokolli nr 1 art-st 3 tulenevad õigused ei ole absoluutsed (EIK suurkoja 06.10.2005. a otsus nr 74025/01: Hirst vs Ühendkuningriik, p 60). Karistusregistri andmetel tunnistati kaebaja Helsingin hovioikeuse ehk teise astme kohtu 09.04.2014. a otsusega nr xxx süüdi kuriteos, mille eest mõisteti talle karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. Karistuse kandmine Tartu Vanglas lõpeb 27.03.2025. M.S. süüks arvati neli rasket narkokuritegu ning leiti, et M.S.le tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus, mis on lähedal seaduses sätestatud maksimumkaristusele (13 aastat), võttes karistuse määramisel arvesse kuritegude objektiks olevate narkootikumide kogusest ja laadist tulenevat märgatavat kahjulikkust ja ohtlikkust ning tegevuse jätkuvust ja planeeritust, samuti M.S.ainete sisseveo ja vahendamise korraldaja rolli olulisust ja märkimisväärsust. Arvestades, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning kaebaja toime pandud rasket kuritegu ja talle mõistetud kuriteo raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on kaebaja hääleõiguse piirang proportsionaalne. 2) Kuna RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3 ega PS-ga, puudub kaebuse lahendamisel vajadus ja alus tunnistada vastavad RKVS-i sätted põhiseadusvastaseks ning jätta need kohaldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.M.S. esitas 24.02.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.02.2019. a otsus ja rahuldada tema kaebus ning tunnistada RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 vastuolus olevaks PS-ga 57 ja EIÕK 1. protokolli art-ga 3. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Helsingi esimese ja teise astme kohtute otsustest ei lähtu, et kaebaja põhiõigust osaleda valimistel on piiratud. Soome Vabariigis on säilinud kinnipeetavate põhiõigus osaleda valimistel. Soome kohtuotsuse täitmisel on Eesti õigussüsteemis kohaldatav valimistel
osalemise keeld käsitletav lisakaristusena. Arusaamatu on kohtu kontroll kaebaja hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsusest. Kohus ületab oma pädevust antud küsimuses. Kohtu väide piirangu proportsionaalsusest on paljasõnaline.
6.Tartu linn esitas 14.03.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta M.S. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus hindas õigesti hääletamisõiguse piirangu vastavust kaebaja suhtes. Kaebaja hääletamisõiguse piirang on proportsionaalne. 2) Kohustamisnõue ei ole enam asjakohane ega eesmärgipärane. Võimalik on tuvastamisnõude lahendamine, mille lubatavus on kohtu hinnata.
7.M.S. esitas 05.06.2019 vastuse kohtunõudele, milles ta soovis kohustamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 07.06.2019. a määrusega kaebaja 05.06.2019. a taotluse kaebuse nõude muutmiseks ja läks kohustamisnõudelt üle tuvastamisnõudele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et M.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10.Apellatsiooniastmes on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kaebajale kui kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud ja Riigikogu liikmete valimispäeval 03.03.2019 vanglakaristust kandvale isikule kohalduv hääletamisõiguse piirang oli õiguspärane. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja väitel ei ole Helsingi esimese ja teise astme kohtuotsustega tema õigust valimistel osaleda piiratud. Ka on Soome Vabariigis kinnipeetavatel õigus parlamendivalimistel osaleda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja kumbki väide asjakohane. Kaebaja hääletamisõigust Riigikogu valimistel ei reguleeri Soome Vabariigi, vaid Eesti Vabariigi seadused ning igal riigil on suveräänne õigus otsustada, millistel tingimustel võib tema kodanike hääletamisest osavõttu piirata. Seetõttu ei olnud Soome Vabariigi kohtutel mingit alust kaebaja valimisõiguse piiramiseks. Ka asjaolu, et kohtuotsustega ei piiratud kaebaja õigust osaleda Soome Vabariigi parlamendi, Eduskunna valimistel, ei oma käesoleva vaidluse kontekstis mingit tähtsust, kuna käesolevas haldusasjas ei vaielda kaebaja õiguse üle osa võtta Eduskunna valimistest. Ringkonnakohus märgib, et Eesti Vabariigi kodanikuna polnuks kaebajal Eduskunna valimistel osalemiseks nagunii mingit õigust. Seetõttu ei kinnita Helsingi esimese ja teise astme kohtute otsused käesolevas haldusasjas mingilgi viisil kaebaja väidet, mille kohaselt tuleks Eesti Vabariigis tagada kinnipeetavatele õigus parlamendi valimistel osaleda.
12.Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohaldatav valimistel osalemise keeld on käsitletav lisakaristusena. Põhiseaduse § 58 järgi võib seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Riigikohus on leidnud, et tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga, mis tähendab, et vanglakaristust kandvate isikute hääleõigust võib piirata, kui hääleõiguse piirang sisaldub seaduses, selle eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes (RKÜK 01.07.2015. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 49). Karistusseadustiku (KarS) 3. peatüki 3. jaos on nimetatud füüsilisele isikule süüteo eest
kohaldatavad lisakaristused, mille hulgas valimisõiguse piirangut nimetatud ei ole. Vastavate lisakaristuste näol on tegemist karistuste hulka kuuluvate sanktsioonidega, mis tähendab, et nende kohaldamine ei ole võimalik ilma süülise teota (KarS, kommenteeritud väljaanne, J. Sootak, P. Pikamäe, Juura 2015, lk 153). Hääletamisõiguse piiramist kaebaja suhtes ei ole alust samastada kriminaalasjas süüteo toimepanemises süüdimõistmise korral kohtu poolt mõistetava lisakaristusega. Ühtlasi ei tulene vastav piirang KarS-st, vaid RKVS-st. RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Ringkonnakohus märgib, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, s.h KarS-iga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud (RKÜK 01.07.2015. a otsus nr 3-4-1-2-15, p 51). Vastav piirang Eesti Vabariigi Riigikogu liikmete valimisel kohalduks kaebajale ka juhul, kui ta kannaks karistust Soome Vabariigis. Põhiseadusest ega RKVS-ist ei nähtu, et käesoleval juhul omaks tähtsust see, millise riigi kohtuotsuse alusel on isik süüdi mõistetud ja oma karistust kannab.
13.Halduskohus on otsuse tegemisel põhjendatult arvesse võtnud EIK praktikat EIÕK kui Eestile kohustusliku välislepingu kohaldamisel. Halduskohus viitas otsuses (p-d 11-13) asjakohastele Riigikohtu ja EIK lahenditele, millele tuginedes asus õigele järeldusele, et vastuolu kinnipeetava hääleõiguse piirangu ja isiku põhiõiguste vahel saab esineda vaid juhul, kui vastava keelu kehtestamisel ei võeta arvesse kinnipeetava karistuse pikkust, süüteo laadi ja tõsidust ning muid individuaalseid asjaolusid. EIK on tuvastanud EIÕK protokolli nr 1 art 3 rikkumise juhul, kui kinnipeetava hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsust ei ole kontrollitud, võttes arvesse kinnipeetava karistuse pikkust, süüteo laadi ja tõsidust ning muid individuaalseid asjaolusid. Seetõttu kontrollis halduskohus käesolevas haldusasjas põhjendatult kaebaja hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsust. Kaebaja hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsuse kontrollimine oli asjakohane piirangu põhiseadusega kooskõla hindamiseks (vt ka käesoleva otsuse p 12). HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Vastav säte annab kohtule õiguse jätta kaebaja õigusi riivav seadus selle vastuolu korral Eesti Vabariigi põhiseaduse või ka Euroopa Liidu õigusega kohaldamata. Sel põhjusel on ebaõige kaebaja väide, et halduskohus ületas piirangu proportsionaalsuse kontrollimisel oma pädevust. Ringkonnakohus märgib, et konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve (PSJK 28.05.2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). Seetõttu on kaebaja vastuväide halduskohtu poolt normikontrolli teostamisele vastuolus kaebaja enda huvidega.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohtu väide piirangu proportsionaalsusest on paljasõnaline. Vaidlust ei ole halduskohtu otsuses (p 14) märgitu õigsuse üle, mille kohaselt arvati kaebajale Soome kohtute poolt süüks neli rasket narkokuritegu, mille eest mõisteti 12 aastat vabadusekaotust, mis on lähedal maksimumkaristusele (13 aastat). Kaebaja karistuse kandmine lõpeb 27.03.2025. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus (otsuse p 15) asjaolusid kogumis hinnates pidanud seetõttu õigustatult kaebaja suhtes kehtivat keeldu hääletada 03.03.2019 toimunud Riigikogu liikmete valimisel proportsionaalseks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus otsuses ka põhjendatult, et kuna RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3 ega põhiseadusega, siis puudub kaebuse lahendamisel vajadus ja alus tunnistada vastavad RKVS-i sätted põhiseadusvastaseks ja jätta need kohaldamata.
15.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M.S. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.02.2019. a otsuse muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot, tl 87) tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.