M.S. kaebus Tartu linnasekretärile ettekirjutuse tegemiseks korraldada kaebaja kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid
Menetlusosalised
Kaebaja – M.S. Vastustaja – Tartu linn, esindaja linnasekretär Jüri Mölder
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja nr 3-19-294 materjalide juurde karistusregistri ja rahvastikuregistri väljavõtted kaebaja andmete kohta, kaebaja kui kinnipeetava põhiandmed (kokku 4 lk) ning kriminaalasja nr 1-16-5293 materjalide juurest Helsingi esimese astme kohtu otsuse nr 13/106201 (108 lk) ja Helsingi teise astme kohtu otsuse nr 14/114100 (69 lk) eestikeelsed tõlked.
2.Jätta M.S. kaebus rahuldamata.
3.Jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. märtsil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-294 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsusse saabus 4. veebruaril 2019 Tartu Vangla kinnipeetava M.S. taotlus teha muudatus valijate arvestuse aluseks olevas rahvastikuregistri andmetes ning kanda ta valijate nimekirja ja tagada tema osalemine 2019. a Riigikogu valimistel (tl 5).
2.Tartu linnasekretär jättis 6. veebruari 2019. a vastusega nr 20-4.1/18833 M.S. taotluse valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks rahuldamata (tl-d 6-6p). Linnasekretär selgitas, et vaidlust ei ole selle üle, et taotluse esitaja on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust ning Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 on kehtivad seadusesätted. Esitatud vastuse kohaselt ei ole haldusorgani pädevuses hinnata RKVS-i vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS) ja Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutele ega otsustada vastuolu korral PS-ga RKVS-i kohaldamata jätmist.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 16. veebruaril 2019 Tartu linnasekretäri kaudu M.S. kaebus Tartu linnasekretärile ettekirjutuse tegemiseks korraldada kaebaja kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid ning tagada kaebaja osalemine 2019. a toimuvatel Riigikogu valimistel (tl-d 3-4). Seejuures palus M.S. tunnistada RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 vastuolus olevaks PS §-ga 57 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. protokolli art-ga 3. Koos kaebuse edastamisega esitas Tartu linnasekretär omapoolsed kirjalikud selgitused (tl 2).
4.Tartu Halduskohus võttis 18. veebruari 2019. a määrusega M.S. kaebuse menetlusse (tl-d 13-13p).
5.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 18. veebruaril 2019 M.S. kohta tehtud Helsingin hovioikeuse 9. aprilli 2014. a otsuse nr 6/2014/114100 (tl-d 16-29p, 31-64p).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb Tartu linnasekretärile ettekirjutuse tegemist korraldada kaebaja kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid, põhjendades, et riigisisene õigus, mis keelab kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvatel isikutel Riigikogu valimistel hääletada, on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Vangidele kehtestatud üldine ja automaatne keeld osaleda valimistel on vastuolus EIÕK
1.protokolli art-ga 3 ja PS §-ga 57. Vastuolu tõttu tuleb kohaldada välislepingu sätteid.
7.Tartu linnasekretär edastas kohtule kaebuse omapoolsete selgitustega, milles kordas taotluse rahuldamata jätmisel esitatud põhjendusi.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Vaidlust ei ole selles, et 2019. a Riigikogu liikmete valimispäev on 3. märts 2019, kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik ja Riigikogu liikmete valimise päeva seisuga vähemalt 18-aastane, kaebaja elukohaks on rahvastikuregistris märgitud Tartu linn, Mõisavahe tn xxx ning ta on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Arvestades kohtule esitatud kaebust, millest tulenevalt on
3-19-294 kaebaja eesmärk tema lisamine valijate nimekirja, on vaidluse all küsimus, kas kaebajal kui kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud ja valimispäeval vanglakaristust kandval isikul on õigus hääletada 3. märtsil 2019 toimuvatel Riigikogu liikmete valimisel.
9.Kaebaja on seisukohal, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 on vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3, seda sisustava EIK-i kohtupraktikaga, samuti PS §-ga 57, ning talle peab olema tagatud hääletamisõigus.
10.RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lg 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva
30.päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.
11.PS § 57 lg 1 kohaselt on hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks. See säte on lähtekohaks hääletamisõigusele kui põhiõigusele. PS § 58, mis reguleerib kõrgeima riigivõimu teostamist rahva poolt, sätestab, et seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Seega näeb PS otsesõnu ette võimaluse kehtestada kinnipeetavate hääletamisõiguse piirang Riigikogu liikmete valimistel. Küll aga tuleb põhiõiguste piiramisel arvestada PS §-st 11 tulenevat nõuet, et põhiõiguse riivel peab olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
26.märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 28).
12.Riigikohtu üldkogu selgitas 1. juuli 2015. a otsuses asjas nr 3-4-1-2-15, et kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust. Samuti leidis üldkogu viidatud otsuses, et tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu EIK tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 art-t 3. EIK on leidnud, et üldine, automaatne ja valimatu vanglakaristust kandvate kinnipeetavate parlamendivalimistel hääletamise keeld on konventsiooniga vastuolus (kohtuasi Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), nr 74025/01, 6. oktoober 2005, punkt 82). Kohtuasjas Frodl vs. Austria leidis EIK, et hääleõigust võib piirata üksnes kitsalt määratletud isikute grupi puhul, kes kannavad pikaaegset vanglakaristust (nr 20201/04, 8. aprill 2010, punkt 28). Kohtuasjas Söyler vs. Türgi asus EIK seisukohale, et kõigilt tahtliku kuriteo eest vanglakaristust kandvatelt kinnipeetavatelt hääleõiguse äravõtmine ei ole konventsiooniga kooskõlas (nr 294411/07, 17. september 2013, punkt 42). Üldkogu hinnangul ei ole PS §-ga 57 kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada.
13.EIÕK protokolli nr 1 art 3 sätestab, et protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. EIK on selgitanud, et ehkki esmapilgul paistab EIÕK protokolli nr 1 art 3 sõnastuslikult erinevat teistest konventsiooniga tagatud õigustest, on EIK asunud selle sätte ettevalmistavat tööd arvesse võttes ja sätet kogu konventsiooni kontekstis tõlgendades seisukohale, et see sisaldab ka isiku hääletamis- ja kandideerimisõigust (EIK
3-19-294
2.märtsi 1987. a otsus asjas nr 9267/81: Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia, p-d 46‒51). Samas on EIK rõhutanud, et EIÕK protokolli nr 1 art-st 3 tulenevad õigused ei ole absoluutsed (EIK suurkoja 6. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik, p 60). EIK ei ole ülalviidatud lahendites pidanud kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramist iseenesest lubamatuks. EIK on sedastanud, et kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramise legitiimne eesmärk võib olla soov ennetada kuritegusid, tõsta kodanikuvastutust ja austust õiguskorra vastu ning tagada demokraatliku režiimi kohane funktsioneerimine ja säilimine (EIK suurkoja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia, p-d 90−91). Küll aga on EIK tuvastanud EIÕK protokolli nr 1 art 3 rikkumise juhul, kui kinnipeetava hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsust ei ole kontrollitud, võttes arvesse kinnipeetava karistuse pikkust, süüteo laadi ja tõsidust ning muid individuaalseid asjaolusid. Alljärgnevalt kontrollib kohus kaebaja hääletamisõiguse vastava piirangu proportsionaalsust.
14.Karistusregistri andmetel tunnistati kaebaja Helsingin hovioikeuse ehk Helsingi teise astme kohtu 9. aprilli 2014. a otsusega nr 6/2014/114100 süüdi kuriteos, mille eest mõisteti talle karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. Käesoleval hetkel viibib kaebaja Tartu Vanglas ning karistuse kandmine lõpeb 27. märtsil 2025. Eelnimetatud otsusest nähtuvalt jõudis Helsingi teise astme kohus sarnaselt esimese astme kohtuga seisukohale, et M.S. pani toime raske narkokuriteo. Kuriteo objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, kusjuures kurjategijad tegutsesid narkokuritegude ulatuslikuks toimepanemiseks spetsiaalselt organiseerunud rühmituse liikmetena. Jõusse jäänud esimese astme kohtu otsusest ilmneb, et M.S. organiseeris ajavahemikul 29. mai – 10. juuli 2012 toime pandud kuriteo episoodis nr 4 koos teiste isikutega salaveoauto hankimist, narkootikumi peitmist salaveoautosse ja salaveoauto saatmist Belgiast Soome, ning lisaks andis M.S. teistele isikutele ülesande ja juhtnöörid narkootikumide vastuvõtmise ja vahendamise korraldamiseks. Seejuures loeti tõendatuks M.S. osalemine narkootiliste ainete sisseveos (episoodid nr 5, 6 ja 8). Seega arvati M.S. süüks neli rasket narkokuritegu ning leiti, et M.S. tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus, mis on lähedal seaduses sätestatud maksimumkaristusele (13 aastat). Kohus võttis karistuse määramisel arvesse kuritegude objektiks olevate narkootikumide kogusest ja laadist tulenevat märgatavat kahjulikkust ja ohtlikkust ning tegevuse jätkuvust ja planeeritust, samuti M.S. ainete sisseveo ja vahendamise korraldaja rolli olulisust ja märkimisväärsust.
15.Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning kaebaja toime pandud rasket kuritegu ja talle mõistetud kuriteo raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on kaebaja hääleõiguse piirang kohtu hinnangul proportsionaalne ning kohus peab õigustatuks kaebaja suhtes kehtivat keeldu hääletada 3. märtsil 2019 toimuvatel Riigikogu liikmete valimisel.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Sellest sättest tulenevalt ei käsitle kohus haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas kaebuses esitatud asjaoludel on rikutud konkreetse isiku õigusi. Kuna kohus leiab, et RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3 ega põhiseadusega, puudub praeguse kaebuse lahendamisel vajadus ja alus tunnistada vastavad RKVS sätted põhiseadusvastaseks ning jätta need kohaldamata.
17.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kirjalikus menetluses kohtule menetluskulude väljamõistmiseks
3-19-294 menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Arvestades, et vastustajale kui haldusorganile ei saa olla väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud ning ka ei ole vastustaja esitanud kohtule vastavaid dokumente, ei mõista kohus vastustaja kasuks menetluskulusid välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.