Priit Petteri kaebus Keskkonnainspektsiooni 23. jaanuari 2019. a ettekirjutuse nr 669 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Priit Petter, volitatud esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja – Keskkonnainspektsioon Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet Kolmas isik – Elva vald
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Priit Petteri kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. augustil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnainspektsioon (vastustaja) tegi Priit Petterile (kaebaja) 23. jaanuaril 2019 ettekirjutuse nr 669 Tartu maakonnas Elva vallas Elva linnas Verevi järve maaüksusel Käo oja ehituskeeluvööndis oleva kanali/süvendi likvideerimiseks (tl-d 6-7). Ettekirjutuse aluseks on asjaolu, et kaebaja on Verevi järve maaüksuse omaniku, Elva linna, ja Elva-Peedu metsapargi valitseja, Keskkonnaameti, nõusolekuta rajanud ehituskeeluvööndisse paadikanali.
2.Kaebaja esitas 20. veebruaril 2019 vastustajale vaide (tl-d 8-11). Kaebaja selgitas, et ettekirjutuse tegemiseks puudub alus, kuna ta ei ole vaidlusalusel maaüksusel ehitustöid teinud ega pinnase reljeefi muutnud. Samuti on ettekirjutus ebaselge, sellest ei selgu kaebaja kohustused, mistõttu ei ole see täidetav.
3.Vastustaja tegi 28. veebruaril 2019 vaideotsuse, millega jättis vaide rahuldamata ja ettekirjutuse nr 669 muutmata (tl-d 12-13). Kaebaja ei ole välistanud, et on toime pannud tegusid, mis on ära toodud vaidlusaluse ettekirjutuse faktiliste asjaoludena ning õiguspärane on ettekirjutusega adressaadile jäetud võimalus valida erinevate kohaste likvideerimisabinõude vahel.
4.Kaebaja esitas 27. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus peatada esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse nr 669 kehtivus ning tühistada ettekirjutus nr 669 (tl-d 1-4). Kaebaja esitas 3. mail 2019 kohtule täiendava seisukoha ning märkis, et eelistab vaidluse lahendamist kompromissiga (tl-d 80-81). Kaebaja esitas 18. juunil 2019 kohtule täiendava seisukoha ja menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega (tl-d 98-101).
5.Tartu Halduskohus võttis 2. aprilli 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Keskkonnainspektsiooni, kaasas menetlusse kolmanda isikuna Elva valla, kaasas menetlusse arvamuse andmiseks Keskkonnaameti ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (tl-d 21-23).
6.Vastustaja esitas 25. aprillil 2019 (tl-d 27-28) ja Elva vald ning Keskkonnaamet esitasid
7.Kohus palus 21. mai 2019. a kohtunõudes vastustajal teada anda, kas ta peab asja lahendamist kompromissiga võimalikuks (tl 82). Vastustaja leidis 28. mai 2019. a vastuses, et haldusasja lahendamine kompromissiga ei ole võimalik ja kohtumenetlust tuleb jätkata (tl-d 83-86).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb vastustaja 23. jaanuari 2019. a ettekirjutuse nr 669 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja ei ole ehituskeeluvööndis ehitustöid teostanud. Vastustaja on eksinud, kui on lugenud keskkonnainspektori poolt tuvastatud süvendi ehitiseks ehitusseadustiku (EhS) tähenduses. Kanali/süvendi näol on tegemist oja ääres asuva kaebajale kuuluva kinnistu maapinna madalama osaga, mis on oja veega kevadel rohkem, suvel vähem üle ujutatud. Kaebaja ei ole vaidlusalusel alal pinnareljeefi muutnud, sh kanaleid ega süvendeid rajanud, ega ole lubanud seda teha ka kellelgi teisel. Kaebaja möönab, et on vaidlusalusel alal puhastanud maapinna ja eemaldanud pajuvõsa. Kuigi nende tööde
3-19-562 teostamise ajal juhtus traktoriga õnnetus, mille tagajärjel vajus traktor vesise ja pehme pinnase sisse, on selle õnnetuse tagajärjed likvideeritud ning pinnasereljeefi muutust see endaga kaasa ei toonud. Nimetatud tööde tegemise tellis kaebaja vastava teenuse pakkujalt ning seadis tingimuseks, et tööde käigus pinnasereljeefi ei muudeta. Alale ei ole pinnast juurde toodud ega sealt minema viidud. 2) Süvendi suuruse ega sügavuse tõttu ei ole sellel ei kevadel ega suvel võimalik mistahes paati hoida ega sellega sõita. Nimelt mõõdeti süvendis 2018. a sügisel vee sügavuseks ca 15 cm. Suvel muutub see süvend aeg-ajalt maapinna kuivamise ja vee kadumise tõttu täiesti kuivaks. See kõik toimub looduslike protsesside tagajärjel, ilma kaebaja sekkumiseta. 3) Ettekirjutuses ei ole välja toodud, mil moel vaidlusaluse ala pinnareljeef väidetavate ehitustööde tulemusena võrreldes varasemaga muutunud on. Kaebaja ei tuvastanud Maa-ameti fotolaos vaidlusaluse ala kohta olevatelt fotodelt mingeid märkimisväärseid muudatusi võrreldes praeguse olukorraga. 4) Pinnase puhastamine ning võsa eemaldamine ilma pinnareljeefi muutmata ei saa olla ehitustööd, mis on looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 3 kohaselt keelatud. 5) Ettekirjutus on tühine, kuna sellest ei selgu kaebaja kohustused ning seetõttu ei ole kellelgi võimalik ettekirjutust täita. Vaidlusaluses ettekirjutuses on toodud kaebaja kohustusena keskkonnainspektsiooni poolt tuvastatud kanali/süvendi likvideerimine ajavahemikul 28. jaanuar kuni 30. juuni 2019. Sellisel kujul pandud kohustus on liialt üldsõnaline ning ei võimalda, peale kohustuse täitmise tähtaja, tuvastada muid tingimusi, millele tuginedes loetakse ettekirjutus täidetuks ja sunniraha ei rakendata. Ettekirjutus ei sisalda mingeid selgitusi ega täpsustusi, koordinaatide, kõrguste, mahtude vms osas, mille alusel saaks seda täita. 6) Selge on, et ettekirjutusega ei soovita, et kaebaja istutaks tagasi pajuvõsa või pinnasetöödega eemaldatud heina, seda enam, et nii pajud kui ka hein on juba ise taastuma hakanud. Ka ei saa pinnase puhastamise ja võsa eemaldamise väljundiks olla mingi rajatud ehitis. Samas nõutakse ettekirjutuses just ehitise (kanali) likvideerimist. 7) Isegi kui ettekirjutus ei ole eeltoodud põhjustel tühine, on see õigusvastane, kuna see ei ole selge ja üheselt mõistetav.
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Sündmuskoha vaatluse 14. juuni 2018. a protokollist nähtub, et vaidlusalune kanal on rajatud Verevi järve maaüksusele ja Käo oja veekaitsevööndis on teostatud puu- ja põõsarinde raiet, mis ulatub ka H. Raudsepa tn 7 maaüksusele (tl-d 30-33). Ümber kanali on teostatud pinnase planeerimistöid. Sündmuskoha vaatluse protokolli lisana kanti rikkumise asukoht Maa-ameti kaardiserveri kahele väljavõttele, paadikanal fotografeeriti ning selle joonis koostati Maakatastri kitsenduste väljavõttele, mis koos moodustavad 14. juuni 2018. a sündmuskoha vaatluse protokolli lisa. 2) EhS § 3 lg-test 1 ja 2 tulenevalt asus vastustaja seisukohale, et vaidlusalune kanal on rajatis EhS mõistes, kuna see on inimtegevuse tagajärjel tekkinud kindlasse kohta, sellel on kindel eesmärk ning seda on võimalik eristada teistest asjadest. 3) Elva linn ega Keskkonnaamet ei ole andnud kõrvalasuvate H. Raudsepa tn 7 ja H. Raudsepa tn 5 maaüksuste omanikule P. Petterile nõusolekut kanali rajamiseks. 4) Haldusmenetluse käigus on kaebaja selgitanud kanali rajamist mitmeti. 10. juulil 2018 koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt teostas kaebaja tuttav 2017. a kevadel tema maaüksustel planeerimistöid ja traktorist vajus kopaga ümber. Päästetööde käigus eemaldati võsa ja traktor kaevati välja. „Seetõttu tekkiski Käo oja ehituskeeluvööndisse süvend, mille ta (kopajuht) hiljemalt vormis kanaliks, et see oleks
3-19-562 ilusam vaadata“. (tl 39p) Haldusmenetluse alustamise teatele vastas kaebaja, et „tegemist ei olnud mingi paadikanali rajamisega, vaid maa peal pinnase korrastamisega, liigutamisega“. Kohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja, et on vaidlusalusel alal puhastanud maapinna ja eemaldanud pajuvõsa ning tööde teostamise käigus vajus traktor vesise ja pehme pinnase sisse. Õnnetuse tagajärjed on likvideeritud ning see pinnasereljeefi muutust endaga kaasa ei toonud. Siiski ei ole kaebaja mitte üheski oma selgituses põhjendanud, mispärast sattus tema kinnistul kaeve- ja pinnasetöid teostanud traktor üldse võõrale kinnistule ja ehituskeeluvööndisse. 5) Ettekirjutusega on jäetud adressaadile võimalus valida erinevate kohaste abinõude vahel, kuidas konkreetselt täita talle pandud kohustust likvideerida ehituskeeluvööndis olev kanal/süvend.
10.Kolmas isik ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 1) Verevi järve maaüksusele rajatud kanal on rajatis EhS mõistes. 2) Lisaks rajatud kanalile on Käo oja veekaitsevööndis teostatud ilma Keskkonnaameti nõusolekuta ka puu- ja põõsasrinde raiet, mis jääb Elva-Peedu metsapargi territooriumile. 3) Kaebaja on kanali rajamisega mõjutanud ranna ja kalda kaitse eesmärke ning võib seega ohustada kalda püsivust ja elustikku. Lisaks mõjutab rajatud kanal inimeste ja loomade liikumist.
11.Keskkonnaamet ei nõustu kaebusega, esitades kokkuvõtvalt järgmised seisukohad. 1) Keskkonnaametilt, kui pargi valitsejalt, ei ole Käo oja kaldal teostatud tegevusteks nõusolekuid taotletud. 2) Tuginedes Maa-ameti geoportaali ortofotodelt nähtuvale infole, on muudetud Käo oja looduslikku kaldajoont, sh rajatud süvend ja teostatud veekaitsevööndis puittaimestiku raiet. Kaevatud süvend paikneb Käo oja kalda ehituskeeluvööndis ja on rajatise tunnustega nii paikvaatlusel nähtu, lisadena esitatavate fotode kui ka kohtuasjas esitatud info põhjal. Maa-ameti geoportaali ajaloolistel ortofotodel 2012 kuni 2017 on tuvastatav, et süvendi asukohas on olnud sirge kaldajoon. Lisaks on puude võrad ulatunud veepiirini, mis viitab samuti süvendi/kanali puudumisele antud asukohas. Ortofotodelt ja reljeefikaardilt ei ole tuvastatav, et rajatud süvendi asukohas oleks olnud madalam reljeef. Põhikaardi andmetel ei ole samuti Käo ojal antud asukohas süvendit/oja sopistust olnud. 2018. a ortofotolt on tuvastatav, et Käo oja kaldale on tekkinud süvend/kanal. Keskkonnaameti hinnangul ei saa selline süvend tekkida vesisesse ja pehmesse pinnasesse vajunud traktori väljatõmbamise tagajärjel, vaid tegemist on siiski selgelt inimtegevuse tagajärjel kujunenud süvendi/kanaliga ja muudetud on oja kaldajoont. Samuti on ortofotodelt tuvastatav ja seda kinnitavad ka lisadena 4 ja 7 esitatavad fotod, et süvendi rajamisel välja tõstetud pinnas on laiali planeeritud süvendi kallastele. 3) Süvendi/kanali säilitamist Keskkonnaamet ei toeta ja peab põhjendatuks selle likvideerimist ja Käo oja loodusliku kaldajoone taastamist.
3-19-562
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohtu menetluses on P. Petteri kaebus Keskkonnainspektsiooni 23. jaanuari 2019. a ettekirjutuse nr 669 tühistamiseks. Vaidlustatud ettekirjutusega tegi Keskkonnainspektsioon lähtudes LKS § 702 lg-st 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-st 1 ettekirjutuse likvideerida Tartu maakonnas Elva vallas Elva linnas Verevi järve maaüksusel Käo oja ehituskeeluvööndis olev kanal/süvend.
13.Poolte vahel pole vaidlust selles, et - kaebaja ei küsinud Käo oja kaldal teostatud tegevusteks nõusolekut Verevi järve (17001:002:0053) maaüksuse omanikult, Elva linnalt, ja Elva-Peedu metsapargi valitsejalt, Keskkonnaametilt; - ortofotodelt, mis puudutavad Käo oja kaldajoont aastatel 2012, 2017 ja 2018 nähtub, et Käo oja kaldajoon on 2018. aastal tekkinud süvendi tõttu võrreldes varasemaga muutunud.
14.Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebaja tegi vaidlusalusel maaüksusel ehitustöid ja muutis pinnase reljeefi või mitte. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse tegemiseks puudub vajadus ja õiguslik alus, kuna kaebaja ei ole ehituskeeluvööndis ehitustöid teostanud.
15.Maa-ameti geoportaali ortofotodelt on näha märkimisväärne muudatus võrreldes varasemate aastatega. Kui aastatel 2012-2017 ortofotodel on tuvastatav süvendi asukohas sirge kaldajoon, siis 2018. a ortofotolt on tuvastatav süvend, ning veekaitsevööndis kasvanud puu- ja põõsarinne on suures osas eemaldatud (tl-d 75-78). Varasemate aastate ortofotodel on puude võrad ulatunud veepiirini, mis viitab samuti süvendi/kanali puudumisele selles asukohas. Kahtlemata muutub veekogude veetase ja kaldajoon ka looduslikult, kuid käesoleval juhul on ilmselge, et inimtegevuse tulemusel on muudetud Käo oja looduslikku kaldajoont, sh rajatud süvend ja teostatud veekaitsevööndis puittaimestiku raiet. Seetõttu ei ole usutav kaebaja väide selle kohta, et ta ei ole vaidlusalusel alal pinnareljeefi muutnud. Kaebaja on ka ise kohtumenetluses nentinud, et fotodelt nähtuvalt on Käo oja kaldajoon 2018. aastal tekkinud süvendi tõttu võrreldes varasemaga muutunud. Asjaolu, et alale ei ole pinnast juurde toodud ega sealt minema viidud, ei tõenda veel seda, et pinnareljeefi ei muudetud.
16.Kaebaja leiab, et pinnase puhastamine ja võsa eemaldamine ilma pinnasereljeefi muutmata ei saa olla ehitustööd, mis on LKS § 38 lg 3 kohaselt keelatud. Kohus kaebajaga ei nõustu. LKS § 35 lg 1 p-de 1-3 kohaselt on Käo oja kaldal kalda piiranguvöönd, kalda ehituskeeluvöönd ja veekaitsevöönd. LKS § 38 lg 1 p 5 kohaselt on Käo oja kaldal ehituskeeluvööndi laius 25 m põhikaardile kantud veekogu piirist. LKS § 38 lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Vastustaja peab keskkonnainspektori poolt tuvastatud süvendit ehitiseks EhS § 3 lg 1 tähenduses, kuna see on inimtegevuse tagajärjel tekkinud kindlasse kohta, sellel on kindel eesmärk ning seda on võimalik eristada teistest asjadest. Kaebaja hinnangul on vastustaja eksinud, kui on lugenud süvendi ehitiseks EhS tähenduses. Kohus nõustub Keskkonnaametiga, et kaevatud süvend on rajatise tunnustega nii paikvaatlusel nähtu, lisadena esitatavate fotode kui ka kohtuasjas esitatud info põhjal. Ortofotodelt ja reljeefikaardilt ei ole tuvastatav, et rajatud süvendi asukohas oleks olnud madalam reljeef. Kohus nõustub Keskkonnaametiga ka selles, et selline süvend ei saa tekkida vesisesse ja pehmesse pinnasesse vajunud traktori väljatõmbamise tagajärjel, vaid tegemist on inimtegevuse tagajärjel kujunenud süvendiga. Uute kanalite rajamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis on lubatav vaid üld- või detailplaneeringu alusel ning läbi kohaliku
3-19-562 omavalitsuse poolt taotletava ehituskeeluvööndi vähendamise Keskkonnaameti peadirektori nõusolekul.
17.Kaebaja jätab täiesti tähelepanuta ka asjaolu, et vaidlusalune süvend rajati Käo oja veekaitsevööndisse. Veeseaduse (VeeS) § 29 lg 2 p 2 kohaselt on ojadel veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist 10 m. Veekaitsevööndis on keelatud puu- ja põõsarinde raie ilma Keskkonnaameti nõusolekuta (§ 29 lg 4 p 2). Eelnevast tulenevalt ei olnud võsa eemaldamine lubatud ka VeeS § 29 lg 4 p 2 kohaselt. Mis puudutab veekaitsevööndis pinnase puhastamist, siis VeeS § 29 lg 4 p 3 kohaselt on lubatud vaid selline majandustegevus, mis puudutab veest väljauhutud taimestiku eemaldamist, heina niitmist, roo lõikamist ja heina ning roo koristamist ning karjatamist.
18.Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kaebaja seadis maapinna puhastanud ja pajuvõsa eemaldanud teenuse pakkujale tingimuseks, et tööde käigus pinnareljeefi ei muudeta. Kaebajal ei olnud õigust Elva linna kui Verevi järve maaüksuse omaniku nõusolekuta tema maaüksusel maapinda puhastada ja pajuvõsa eemaldada. Tõele ei vasta ka kaebaja väide, et kanali/süvendi näol on tegemist oja ääres asuva kaebajale kuuluva kinnistu maapinna madalama osaga – kinnistu omanikuks ei ole kaebaja, vaid Elva linn (tl 24). Kaebaja ei ole selgitanud, mispärast sattus tema kinnistul kaeve- ja pinnasetöid teostanud traktor võõrale kinnistule ja ehituskeeluvööndisse.
19.KorS § 28 lg 1 järgi on pädeval korrakaitseorganil ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul. KorS § 6 lg 1 ja LKS § 702 lg 1 kohaselt on pädevaks korrakaitseorganiks praegusel juhul Keskkonnainspektsioon. KorS § 15 lg-st 1 tulenevalt vastutab avaliku korra eest isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Seega näeb seadus üldjuhul ette nn käitumisvastutuse ehk avaliku korra eest vastutab üksnes konkreetne isik, kelle tegevus või tegevusetus põhjustas ohu või korrarikkumise. Praegusel juhul tähendab see, et avaliku korra eest vastutab kaebaja. Korrarikkumiseks KorS § 5 lg 1 tähenduses on ilma vastava nõusolekuta ehituskeeluvööndisse rajatud kanal/süvend, millega rikutakse LKS § 38 lg 1 p-i 5 ja lg-t 3.
20.Kaebaja leiab, et ettekirjutus on tühine, kuna sellest ei selgu kaebaja kohustused ning seetõttu ei ole kellelgi võimalik ettekirjutust täita. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-s 5 nimetatud haldusakti ebaselgus või mittetäidetavus saab tühisuse kaasa tuua vaid siis, kui haldusakti pinnalt ei ole võimalik kindlaks teha selle regulatiivset sisu; muul juhul võib tulla kõne alla selle tühistamine. Seejuures tuleb arvestada, et ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on võimalik lisaks resolutiivosale arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võib ettekirjutusega jätta valiku erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada (vt
3-19-562 Riigikohtu 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-14-02, p 23; 20. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-15-443, p-d 12 ja 13). Kohtu hinnangul vastab vaidlusalune ettekirjutus kõigile eelnimetatud tingimustele ning on piisava konkreetsusastmega. Täpsemaid juhiseid võib vastustaja anda hiljem. Kaebaja märgib ka ise, et taastamistööde kooskõlastamist ja kontrolli vastustajaga saaks teha ka suuliselt.
21.Kaebajal on ettekirjutusega palutud likvideerida Tartu maakonnas Elva vallas Elva linnas Verevi järve maaüksusel ehituskeeluvööndis olev süvend/kanal. Lisaks on ettekirjutuses viidatud 23. novembri 2018. a kirjale, milles Keskkonnaamet on andnud enda seisukoha, mille kohaselt tuleb kanal/süvend likvideerida ja ala jätta looduslikule uuenemisele (tl 47p). Ka on kaebajale 15. oktoobril 2018 esitatud kirjas (ärakuulamine haldusmenetluses) selgitatud, et auk tuleb kinni ajada, ala tasandada ja jätta looduslikule arengule (tl 92p). Ettekirjutuses on selgitatud, millisel ajavahemikul peab süvendi likvideerimine toimuma. Mõistlikule inimesele on arusaadav, mida vastustaja sellega silmas pidas. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et vaidlustatav haldusakt ei ole sellisel kujul täidetav. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et ilma mingite fotode jm lisadeta ei ole olnud võimalik ettekirjutust täita.
22.Kohtul pole põhjust kahelda ka vastustaja väites, et Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon on olnud kogu haldusmenetluse vältel valmis andma kaebajale selgitusi ettekirjutuse täitmiseks. Haldusmenetluse raames on kaebajal olnud õigus ärakuulamisele ja seda õigust on kaebaja ka kasutanud (tl-d 92-93, 95). Ka on kaebajale haldusmenetluses selgitatud, et tal on õigus esitada hiljemalt 8. novembril 2018 arvamus, milliseid meetmeid rakendades ja milliseks tähtajaks oleks kaebajal võimalik korraldada õnnetuse tagajärjel tekkinud augu Käo oja ehituskeeluvööndist likvideerimine või võimalikud vastuväited kavandatavale ettekirjutusele.
23.Vaidlusaluses ettekirjutuses sisaldunud sunniraha rakendamise hoiatuse (tl 7p) põhjendamisega seonduvalt selgitab kohus, et hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult konkreetse suurusega sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorganil ei ole võimalik kõiki sunniraha rakendamist mõjutavaid asjaolusid prognoosida juba ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal (Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Selline teatav määramatus seab paratamatult piirangud ka hoiatuselt nõutava motivatsiooni põhjalikkusele. Kuna sunnivahendi rakendamise hoiatus (ATSS § 7 ja § 10 lg 1) ja sunniraha tasumise korraldus on olemuselt (menetlus)toimingud, mitte haldusaktid, siis on nende põhjendamine võimalik ka tagantjärele ja üksnes isiku nõudel (HMS § 108; vt lahend nr 3-3-1-72-14, p 19). Ettekirjutuses määratud 250 euro suurust sunniraha, mida rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmise korral igakuiselt, ei ole alust pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks, arvestades tuvastatud rikkumise raskust ja iseloomu.
24.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja poolt Tartu maakonnas Elva vallas Elva linnas Verevi järve maaüksusel Käo oja ehituskeeluvööndisse rajatud süvend/kanal on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane ning vastustaja ei ole likvideerimisettekirjutust tehes rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Kohus jätab kaebaja kaebuse Keskkonnainspektsiooni
23.jaanuari 2019. a ettekirjutuse nr 669 tühistamiseks rahuldamata.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad tema menetluskulud kaebaja enda kanda. Teised menetlusosalised ei ole kohtult
3-19-562 menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seetõttu jäävad ka nende potentsiaalsed menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.