Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1467
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 26. aprilli 2017. a käskkirja nr 1-1/17/31 osaliseks tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lubada vangla territooriumil suitsetada
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2019. a otsus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, esindaja Martin Ziehr
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1467 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. juulil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 82 kandis kuni 30.09.2017 kehtinud redaktsioonis pealkirja „Suitsetamise korraldus“. § 82 lg 2 kohaselt võis kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, mil kinnipeetaval oli õigus seal viibida. Paragrahvi 82 lg-d 21 ja 3 sätestasid nõuded sigarettide ja nende hoidmise kohta. Justiitsminister andis 06.10.2016 määruse nr 21, millega muutis „Vangla sisekorraeeskirja“ suitsetamist puudutavaid sätteid. Muudatused jõustusid 01.10.2017. Muudetud redaktsioonis kannab § 82 pealkirja „Suitsetamisest loobumise korraldus“. Lõige 1 kehtib muutmata kujul, kohustades vanglat kinnipeetava vastuvõtmisel välja selgitama, kas kinnipeetav suitsetab ja kas ta soovib suitsetamisest loobuda. Loobumissoovi korral on kinnipeetavale tagatud nõustamine. Lõiked 2 ja 21 tunnistati kehtetuks. Lõige 3 reguleerib nüüd sigarettide hoidmist vaid avavanglas ja kinnise vangla avavangla osakonnas. Paragrahvi 641 punktide 3 ja 31 muutmisega lisati keelatud esemete ja ainete loetellu süütamisvahendid ja suitsetatavad tubakatooted.
2.Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/31 p-dega 1.16, 1.18, 1.19, 1.23 ja 1.25 muudeti Tallinna Vangla kodukorda ja selle seletuskirja, keelates vangla territooriumil suitsetamise ja vangla kauplusest sigarettide ostmise, samuti sigarettide, elektrooniliste sigarettide, muude tubakatoodete ja suitsetamistarvete omamise. Käskkirja need punktid jõustusid 01.10.2017.
3.Tallinna Vangla kinnipeetav XX esitas Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja eelmärgitud nõuete kehtetuks tunnistamiseks. Justiitsiministeerium jättis 18.06.2018 vaideotsusega nr 11-7/3627-2 vaide rahuldamata.
4.XX esitas 16.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/31 p-de 1.16, 1.18, 1.19, 1.23, 1.25 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lubada vangla territooriumil suitsetada. Kaebaja palus kontrollida vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 641 p 31 vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS), tühistada tubakatoodete keeld vanglas ja lubada kinnipeetavatel suitsetada vangla territooriumil. Suitsetamise keeld vanglas sunnib kaebajat nikotiini puudumise pärast kannatama ja on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3. Nikotiini puudumine põhjustab kaebajal ärrituvust, närvilisust ja unehäireid.
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kohtupraktikas (haldusasi nr 3-18-381 jm) on piirangut peetud põhiseaduspäraseks ja leitud, et suitsetamise positiivsed mõjud (tervise kaitse, vangla julgeoleku tagamine ja tervishoiukulude säästmine ning sõltuvusest vabanemine) kaaluvad üles vabaduse suitsetada. Suitsetamine ei ole isiku absoluutne põhiõigus. Vangla on riigiasutus, kus suitsetamine on tubakaseaduse (TubS) § 30 lg 2 p 1 kohaselt lubatud üksnes suitsetamisruumides. Selliste ruumide rajamise kohustust asutusel ei ole. Sigarettide eluosakonda toimetamine ja suitsetamine on vangla julgeolekut ja teiste isikute tervist ohustav. Kaebaja ei ole terviseprobleemide tekkimist suitsetamisest sunnitud loobumise tõttu tõendanud. Võõrutusnähud tekivad, kuid mööduvad hiljemalt paari nädala järel pärast suitsetamisest loobumist. Kuna kaebaja suitsetas enne vanglasse saabumist enda väitel umbes paar sigaretti päevas, ei ole talle nikotiinasendusravi näidustatud. Unehäired on tervisekaardi andmetel põhjustatud seljavalust. Ärritumist ja närvilisust kurtis kaebaja alles umbes 2,5 kuud pärast suitsetamise mittevõimaldamist. 2(8)
3-18-1467
6.Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Piirang on põhiseaduspärane. Vanglas ei ole võimalik tubakavaba elu- ja töökeskkonda tagada teisiti kui suitsetamise täieliku keelamisega vangla territooriumil. Õigus tervise kaitsele on kaalukam kui kaebaja vaba eneseteostuse põhiõigus.
7.Tallinna Halduskohtu 28.02.2019 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Käskkirja vaidlustatud punktid on kooskõlas TubS § 30 lg-ga 1, VangS § 41 lg-ga 2, § 15 lgtega 2, 3 ja 4, § 105 lg-tega 1 ja 2 ning VSKE § 641 p-dega 3 ja 31. Õigus suitsetada on kaetud üldise vabadusõigusega (PS § 19). Tervise kaitse on selle põhiõiguse piiramisel legitiimne eesmärk, sest piirang avaldab positiivset mõju nii kinnipeetavate kui teiste vangla territooriumil viibivate isikute tervisele. Suitsetamise negatiivseteks mõjudeks on südame-veresoonkonna, hingamis- ja seedeelundkonna jmt seotud haigused. Lisaks on tubakasuits ohtliku mõjuga seda läheduses sisse hingavatele mittesuitsetavatele isikutele. Suitsetamisest loobumine aitab ennetada ning vähendada mitmeid terviseriske ning piirang aitab säästa tervishoiukulusid. Samuti on vangla julgeoleku tagamine avalikest huvidest lähtumisel kaalukas argument. Vangla väitel on aset leidnud hulgaliselt juhtumeid, kus kinnipeetavad on üritanud sigarette eluosakondadesse toimetada, eesmärgiks suitsetada neid siis, kui see lubatud ei ole või kasutada sigarette nn maksevahendina. Sigarettide eluosakondadesse toimetamine kahjustab vangla julgeolekut. Süütamisvahendite puudumisel on selleks kasutatud mitte ettenähtud viise (elektrijuhtmed, patareid, isevalmistatud süütevahendid jmt), mis võivad kaasa tuua ohud nii kinnipeetavate endi tervisele, vangla varale kui ka näiteks vangla elektrisüsteemile. Need väited on eluliselt usutavad. Eelmärgitud eesmärgid kaaluvad üles kaebaja vabadusõiguse riive. Suitsetamisest võõrdumisel võisid kaebajal esineda negatiivsed mõjud. Kaebaja on vanglasse tulles ise kinnitanud, et suitsetab paar sigaretti päevas. Nikotiinisõltuvus ei saanud olla seega sellise intensiivsusega, et tekitaks kaebajale olulisi terviseprobleeme. Võõrutusnähud võivad eelduslikult esineda esimestel nädalatel suitsetamisest võõrutamisel. Kaebaja on aga suitsetamise keelamisest tulenevaid terviseprobleeme, nagu ärevus ja närvilisus kurtnud alles paari kuu möödumisel suitsetamise keelu kehtestamisest. Eeltoodut arvestades ei saanud nimetatud närvilisus ja ärevus olla sel ajal enam tingitud suitsetamise keelamisest. Mõjud ei kvalifitseeru piinamiseks. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse tõttu tuleb rahuldamata jätta ka kohustamisnõue.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 28.02.2018 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellant palub tunnistada VSKE § 641 p 31 põhiseadusega vastuolus olevaks. Vaidlustatud käskkiri on vastuolus PS §-dega 12, 19 ja 26 ning EIÕK art-tega 8, 9 ja 14. Sellist piirangut ei ole üheski teises riigis. Õiguskantsleri 24.09.2009 märgukirjas nr 6-3/081677/0905742 leiti, et vanglas suitsetamise täielik keeld ei ole põhiseaduspärane. Võimalik on vaid keelata suitsetamise ruume. See 3(8)
3-18-1467 järeldus tuleneb ka TubS §-st 30. Sama seisukohta väljendas õiguskantsler ka 27.07.2015 märgukirjas nr 18-2/150902/150293, 15.04.2016 märgukirjas nr 18-2/160449/1601615 ja 17.05.2017 märgukirjas nr 14-1/151225/1702121. Suitsetamise keeld piirab ka eraelu puutumatust (Tartu Halduskohtu 16.06.2011 otsus asjas nr 3-10-2660). Passiivset suitsetamist on võimalik piisavalt vältida suitsetamisruumide rajamisega. Halduskohtu väidetega saaks keelata suitsetamise kogu riigis. Vabaduses viibides puutuvad mittesuitsetajad suitsetajatega kokku nagunii.
9.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas piirab suitsetamise keeld tema era- või perekonnaelu. Viide kohtuasjale nr 3-10-2660 ei ole asjakohane, sest selles asjas käis vaidlus kartseris suitsetamise piiramise üle olukorras, kus teistel kinnipeetavatel oli suitsetamine lubatud. TubS § 30 lg 1 lubab haldusorganil otsustada suitsetamise lubamine asutuse ruumides või territooriumil omal äranägemisel. Seadusega ei ole ette nähtud, millises vormis selline otsus peab olema. Seega võib otsuse teha ka vangla kodukorraga. Apellanti ei kohelda ebavõrdselt, sest vangla territooriumil on suitsetamine keelatud kõigil isikutel. Tähtsust ei oma, et teised isikud peale kinnipeetavate saavad vangla territooriumilt lahkuda. Suitsetamine ei ole isiku absoluutne põhiõigus. Kui isik kasutab PS §-s 19 sätestatud põhiõigust suitsetada, siis ei tohi ta seda tehes asuda teiste isikute õigusi rikkuma. Teistel isikutel on õigus puhtale õhule ja tervise kaitsele. Vanglas ei ole võimalik tubakavaba elu ja töökeskkonda tagada teisiti, kui suitsetamise täieliku keelamisega vangla piiratud territooriumil, kuna vangla keskkond on kinnine ja kinnipeetavate liikumine piiratud. Suitsetamise keeld on seatud PS §-st 28 tuleneva õiguse (õigus tervise kaitsele) kaitseks. Ameerika Ühendriikides on suitsetamine keelatud kõigis föderaalvanglates ja 20 osariigi vanglates, samuti Kanada föderaalvanglates. VSKE seletuskirjas on selgitatud, et teiste riikide kohtutes on sellist piirangut peetud õiguspäraseks.
10.Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Isikul ei ole õigust nõuda, et TubS § 30 lg-s 2 nimetatud kohas oleks suitsetamisruum ning seega ka suitsetamine lubatud. VangS § 15 lg 2 p 3 kohaselt on vanglas kinnipeetavale keelatud ained või esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib ministri määrusega kehtestada keelatud asjade nimekirja. Viidatud sätete koosmõjus on alus keelata vanglas suitsetamine. Suitsetamise näol ei ole tegemist eluks vajaliku ega vältimatu tegevusega, mille mittevõimaldamine tooks isikule kaasa pöördumatu kahju tekkimise. Seetõttu ei saa suitsetamise keelustamisest tingitud ebamugavusi pidada inimväärikuse alandamiseks. Tegemist ei ole eraelu riivega ning suitsetamise keeld laieneb vanglas kõigile isikutele, mistõttu ei ole ebavõrdset kohtlemist. Vaba eneseteostuse piirang on proportsionaalne ja kaitseb teiste isikute ja kinnipeetavate endi tervist. Suitsetamine kujutab endast teaduslikult tõestatud tõsist ohtu nii suitsetajate endi tervisele, kui ka nende kinnipeetavate ja vanglaametnike tervisele, kes ei suitseta, kuid on sunnitud viibima suitsetavate kinnipeetavate läheduses. Suitsetamise kahjulikkus on üldteada, sest teatavasti kahjustab krooniline tubakasuitsetamine südame-veresoonkonda, hingamis-, 4(8)
3-18-1467 seede-, kuse-suguelundkonda ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Tubakatoodetes leiduvat nikotiini peetakse närvimürgiks. Tubakasuitsetamine ise on sõltuvushaigus, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna tubakasuitsu sissehingamisega kaasnevad tõsised ohud inimeste tervisele, siis sisaldub kohustus kaitsta tubakasuitsu eest muu hulgas ka õiguses elule ja õiguses võimalikult heale tervisele, nagu on sätestatud mitmetes rahvusvahelistes õigusaktides (sh Maailma Terviseorganisatsiooni põhikirjas, laste õiguste konventsioonis, konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis) ning ametlikult sätestatud ka WHO raamkonventsiooni preambulis ning mitmete riikide põhiseaduses. WHO raamkonventsiooni artiklis 8 ette nähtud tõhusad meetmed kaitseks tubakasuitsu eest eeldavad, et suitsetamine ja tubakasuits kaoksid teatavatest kohtadest ja keskkondadest täielikult, et tagada 100% suitsuvaba keskkond. Ventilatsioonisüsteemid, eraldi suitsetamisruumid ja osalised piirangud ei paku inimestele piisavat kaitset keskkonnas oleva tubakasuitsu eest. Uuringud on näidanud, et isegi väljatõmbeventilatsiooniga suitsetamisruumid ei hoia ära suitsu levimist teistesse ruumidesse. Piirangu põhiseaduspärasust on Justiitsministeerium põhjalikumalt analüüsinud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ muutmise määruse seletuskirjas. Halduskohtu otsuse õiguspärasust kinnitab kohtupraktika (asjades nr 3-18-214, 3-18-381, 3-18356). Õiguskantsleri seisukohti on võetud arvesse VSKE kehtestamisel. Vanglatöötajate tervise kaitseks ei piisa sellest, kui suitsetamine on keelatud üksnes siseruumides, sest vanglaametnikel tuleb teenistusülesannete täitmisel viibida ka jalutusboksides või suitsetavate kinnipeetavate vahetus läheduses. Suitsetamise keelustamine on toimunud järk-järgult ning astutud on toetavaid samme, et üleminek uuele korrale oleks võimalikult sujuv. Kinnipeetavatele on kättesaadav psühholoogiline nõustamine ja arstiabi. Erinevalt õiguskantslerist leiab Justiitsministeerium, et suitsetamise keelustamine vähendab salakaubandust, kus sigarette kasutatakse maksevahendina. Kinnipeetavatel õnnestus sageli toimetada sigarette siseruumidesse. Pärast suitsetamise keelu jõustumist vähenes vanglas konfiskeeritud esemete arv (vt vastustaja 28.12.2018 vastuse p 20).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.
12.Vangla kodukorrast tulenev suitsetamise keeld tugineb TubS § 30 lg-le 1. Sätet ei saa mõista nii, et valdaja (praegusel juhul vastustaja) peab looma TubS § 30 lg-s 2 sätestatud juhtudel võimaluse ruumis või maa-alal suitsetamiseks, rajades suitsuruumi. TubS § 30 lg 2 ei ole erisus lõikest 1 selles osas, et võtab ruumi või maa-ala valdajalt võimaluse otsustada suitsetamise üle, vaid seab täiendava piirangu suitsetamise lubamisele. Seetõttu ei pea ka TubS § 30 lg-s 2 nimetatud kohas suitsetamisruumi nõuetele vastava ruumi olemasolul valdaja võimaldama sellises ruumis suitsetamist, erandina TubS § 30 lg-st 1. Õiguskantsleri 24.09.2009 märgukirjast1 välja loetav teistsugune seisukoht on ringkonnakohtu arvates ekslik. Üldteadaolev on, et kõigis TubS § 30 lg-s 2 nimetatud kohtades (sh spordihoonetes, rongides, kontoriruumides ja kultuuriasutuste ruumides) ei ole suitsetamisruume rajatud. TubS § 30 eesmärk ei ole luua õiglast ja tasakaalustatud lahendust suitsetajate ja mittesuitsetajate huvide
3-18-1467 tasakaalustamiseks, vaid piirata inimese tervise huvides (TubS § 1 lg 1) suitsetamiseks lubatud kohti.
13.VangS § 15 lg-d 2 ja 3 võimaldavad justiitsministril kehtestada määrusega esemete loetelu, mille omamine vanglas kinnipeetava poolt on keelatud. Sama paragrahvi lõike 4 alusel saaks vanglateenistus keelata ka esemed ja ained, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad lõike 2 tingimustele. Praegusel juhul välistab VSKE § 82 lg 3 ja § 641 p 31 vastustaja kaalutlusruumi. VSKE nende sätete põhiseadusevastasus ei tooks aga vältimatult kaasa kaebuse rahuldamist, arvestades vanglale TubS § 30 lg 1 alusel antud otsustusruumi. Kodukorra seletuskirjas on sellele sättele tuginetud. Kaebuse rahuldamine eeldab ühtaegu nii VSKE viidatud sätete kohaldamata jätmist kui ka konkreetsel juhul kaebajale vangla kodukorrast tuleneva piirangu ebaproportsionaalsust.
14.Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei ole põhjust pidada VSKE neid sätteid põhiseadusevastaseks ja kaebajale laienevat piirangut ebaproportsionaalseks.
15.Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebaja huvi suitsetada kaitseb PS §-ga 19 kaitstud üldine eneseteostuse vabadus. Era- ja perekonnaelu puutumatus puudutab elukorraldust ja suhtlemist juhtudel, kui see ei avalda kahjustavat mõju ümbritsevatele inimestele, st avalikust sfäärist väljaspool. Isegi kui õigus suitsetada oleks kaitstud eraelu puutumatusega, ei tooks see kaasa teistsugust õiguslikku tagajärge, sest ka eraelu puutumatuse piirangud, mis praegu tuginevad VangS §-le 15 ja TubS § 30 lg-le 1, on lubatavad tervise, teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning avaliku korra (st ka vangla julgeoleku) kaitseks.
16.Ekslik on vastustaja ja Justiitsministeeriumi arusaam, et kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ei ole piiratud, sest vanglas on kõigil inimestel suitsetamine keelatud. Selle järelduse saaks teha vaid juhul, kui pidada ainsana võrreldavateks gruppideks kinnipeetavaid ja teisi vanglas viibivaid inimesi. Ringkonnakohtu arvates on omavahel võimalik võrrelda kinnipeetavaid ka selliste inimestega, kes viibivad vabaduses. Suitsetamise keeld avaldab kinnipeetavatele oluliselt ulatuslikumat mõju võrreldes vanglateenistujatega või inimestega, kes viibivad vanglas mitte kinnipeetavana, vaid muidu lühiajaliselt. Viimastel on võimalik suitsetada muul ajal vanglast väljaspool viibides või suitsetamise eesmärgil lausa vanglast lahkuda. Kinnipeetavatele avaldab vanglas suitsetamise keeld seetõttu oluliselt suuremat mõju ning nende samasugune kohtlemine võrreldes piiranguga hõlmatud teiste vanglas viibivate inimestega eeldab märksa kaalukamaid põhjendusi.
17.Suitsetamise keeldu ei saa pidada vangistusega kaasnevaks paratamatuks ebamugavuseks. VSKE muutmise määruse seletuskirjast (I kd tl 80jj) nähtub, et suitsetamise keeld kehtib vaid väga väheste riikide vanglates; ka Euroopas on levinum varem Eestis kasutusel olnud suitsetamise piirangud ajale ja kohale.2 Vangistusega paratamatult kaasnevaks ebamugavuseks ei saa pidada ebamugavust, mis ei tulene isikuvabaduse puudumisest või vangla seisukorrast, vaid on kehtestatud asjaomase asutuse poolt täiendavalt.
18.Ringkonnakohus jagab õiguskantsleri 15.04.2016 märgukirjas3 väljendatud seisukohta, et suitsetamise keeldu ei saa õigustada vangistuse täideviimise eesmärkidega, sest see keeld ei aita Vt ka Angela Arbus. Eesti vanglates kehtestatud täieliku suitsetamiskeelu õiguspärasus. Magistritöö. Tartu Ülikool 2019, lk 48; Natalja Bobik. Eesti vanglates absoluutse suitsetamise keelu kohaldamise põhiseaduspärasus. Magistritöö. Tallinna Tehnikaülikool 2018, lk 68jj.
3-18-1467 kaasa karistuse mõistmisele ega aita vältida uute kuritegude toimepanemist. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et suitsetamine on kuritegeliku käitumise riskifaktor ja mõjutab tulevast õiguskuulekat käitumist.
19.Inimese tervise või rahvatervise alaseid kaalutlusi eraldivõetuna ei saa pidada kaebajale rakendatud piirangu piisavaks õigustuseks, arvestades sellega kaasnevat ebavõrdset kohtlemist vabaduses viibivate isikutega. Kuigi suitsetamise absoluutne keeld aitab vältida olulisi terviseriske, on inimest vähem piirav arsti üksikul ettekirjutusel põhinev suitsetamise keeld, sõltuvalt konkreetse inimese terviseseisundist; ning passiivse suitsetamise vältimiseks TubS § 30 lg 3 nõuetele vastavate suitsetamisruumide kasutamine. Riigi tervishoiu rahastamisega kaasnevatest kuludest saavad kinnipeetavate suitsetamisega kaasnevad kulud olla vaid väga väikesed, arvestades kinnipeetavate suhtarvu kõigist riigi elanikest.
20.Oluline argument on vanglatöötajate passiivse suitsetamise vältimise vajadus, millele on viidanud nii vastustaja kui Justiitsministeerium. Seda eesmärki on õigesti ja piisavalt selgitatud VSKE muutmise määruse seletuskirjas (p 2.1.2.1 osas „Tervisliku töö ja elukeskkonna tagamine“.4
21.Määravaks tuleb pidada aga VSKE muutmise määruse seletuskirjas ja vastustaja vastuses kaebusele välja toodud argumenti seoses kinnipeetavate vaheliste suhete, distsiplinaarsüütegude ja vangla julgeolekuga, mis kaaluvad ringkonnakohtu hinnangul üle kaebaja õiguse suitsetada. Sigarettide vanglas lubamine piiratud tingimustega – keelates teiste inimeste tervise kaitseks suitsetamise mujal kui jalutuskäigu ajal õues – on kaasa toonud arvukalt distsiplinaarsüütegusid kinnipeetavate poolt. Vastustajal tuli kulutada suurel hulgal ressursse selliste rikkumiste ärahoidmiseks ja nende toimepanemisel kinnipeetavate karistamiseks. Veelgi enam, nagu nähtub neist dokumentidest, on kinnipeetavad olnud varmad kasutama sigarette maksevahendina ning sigarettide lubamine kinnipeetavatele soodustab seetõttu kinnipeetavate vaheliste võlasuhete ja seeläbi subkultuuride levikut. Vangla kohustus tagada kinnipeetavate õiguskuulekas käitumine ja ära hoida vangistuses tekkivaid kinnipeetavate omavahelisi äri- ja võlasuhteid, mis võivad kahjustada isiku taasühiskonnastumist ja kinnipidamise eesmärke, õigustab praeguse juhtumi asjaolusid arvestades piirangu kohaldamist.
22.Kaebaja on vanglasse saabumisel kinnitanud, et suitsetas varem umbes paar sigaretti päevas. Sellises koguses suitsetamise võimalusest ilmajäämine ei muuda kaebaja suitsetamisharjumist kuigivõrd. Piirangu proportsionaalsuse hindamisel on oluline seegi, et vangla pakub juba pikema aja jooksul kinnipeetavatele nõustamist suitsetamisest ilmajäämisega kaasnevate võõrutusnähtudega toimetulekuks ning kinnipeetavatele on kättesaadav arstiabi võimalike tervisehäiringute vältimiseks ja leevendamiseks. On üldteada asjaolu, et võõrutusnähud ei ole päevas paari sigareti suitsetamise võimalusest ilmajäämise järel sedavõrd tugevad, et tervishoiutöötaja abiga ei oleks võimalik neist suuremate raskusteta üle saada. Üldiselt teadaolevalt raskendab suitsetamisest loobumist eelkõige sotsiaalne keskkond ja ümbritsevate inimeste suitsetamine, mis kaebaja puhul arvesse ei tule.
23.Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Vt ka eelviidatud A. Arbuse magistritöö lk 28 ja 69jj.
7(8)
3-18-1467
24.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb HKMS § 108 lg 1 kohaselt jätta apellandi menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ja kaasatud haldusorgani kinnitusel neil menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.