Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 30.06.2020, Tartu 3-18-356 A kaebus Tartu Vangla direktori 04.05.2017. a käskkirja nr 1-1/49 ja 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ p 2.3 tühistamiseks, vangla kohustamiseks teha suitsetamist võimaldavaid toiminguid ning vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel Tartu Halduskohtu 14.03.2019. a otsus A apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant A Vastustaja I Tartu Vangla Vastustaja II Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja 16.02.2020. a ja 13.04.2020. a taotlused kohtumenetluse kiirendamiseks läbi vaatamata.
2.Võtta asja materjalide juurde kaebaja vabakasutuskonto väljavõte perioodi 10.02. –10.06.2020 kohta.
8.Otsuse avaldamisel asendada otsuses kaebaja nimi tähemärgiga A.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse resolutsiooni p-de 1, 4–7 peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.07.2020 (HKMS § 212 lg 1). Ülejäänud osas ei ole otsus edasi kaevatav. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsminister muutis 06.10.2016. a määrusega nr 21 (määrus nr 21) justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p 31 sõnastust ning sätestas, et kinnipeetavale on vanglas keelatud suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Muudatus jõustus 01.10.2017. VSkE muutmise määruse seletuskirja kohaselt tuleb vangla keskkond muuta täielikult suitsuvabaks, et kaitsta kinnipeetavate ja teenistujate tervist ning tagada vanglas julgeolek ja kord.
2.Tartu Vangla direktor muutis 04.05.2017. a käskkirjaga nr 1-1/49 vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorda (kodukord), lisades p 2.3, mille kohaselt on vangla territooriumil suitsetamine keelatud. Muudatus jõustus 01.10.2017.
3.Kaebaja leidis 11.12.2017 Tartu Vanglale esitatud taotluses, et suitsetamise keelu kehtestamisega tekitas vangla tema tervisele kahju ja rikutud on tema inimõigusi. Kaebaja taotles luba vanglas suitsetada, osta vangla kauplusest sigarette ja tikke, lubada neid kasutada igal ajal ja kohas ning hoida neid kambris.
4.Tartu Vangla jättis 21.12.2017. a otsusega nr 6-24/10739-2 kaebaja taotluse rahuldamata, sest kehtivatest õigusnormidest tulenevalt ei olnud vangla territooriumil suitsetamine ja tubakatoodete omamine lubatud.
5.Kaebaja esitas 21.12.2017. a otsusele vaide, mille Tartu Vangla jättis 19.01.2018. a vaideotsusega nr 1-11/704-2 rahuldamata, sest kodukorrast tuleneb vanglas suitsetamise keeld ja VSkE kohaselt on kinnipeetavale suitsetatavad tubakatooted vanglas keelatud.
6.Kaebaja esitas 15.02.2018 Tartu Halduskohtule hiljem muudetud ja korduvalt täiendatud kaebuse, milles palus tühistada kodukorra p 2.3, kohustada vanglat teostama suitsetamist võimaldavaid tegevusi ning hüvitada vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. Vangla 04.05.2017. a käskkiri oli kaebaja arvates vastuolus põhiseaduse (PS) inimväärikuse põhimõttega. Kaebaja ei kannatanud kahju lühiajaliselt. Olukord kutsus esile ärrituse, unetuse ja teised terviserikked, mida tuli kompenseerida medikamentidega. Kaebajale tekitati õigusvastase tegevusega füüsilist ja hingelist valu. Kaebaja füüsiline ja psüühiline tervis oli enne Tartu Vanglasse saabumist korras, kuid psüühiline tasakaal sai rikutud, kui ta sai teada suitsetamise keelust. Vaid kaebaja ainuisikuliselt oleks saanud vastu võtta otsuse suitsetamisest loobumisest või jätkamisest. Kaebaja jäeti enesemääramise õiguseta. Suitsetamise keeluga tekitati kaebajale mittevaraline kahju väärikuse alandamise teel ja tekitati ka kahju tervisele.
7.Tartu Vangla ja Justiitsministeerium palusid vastustes kaebusele jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus jättis 14.03.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda; tagastas kaebajale enam tasutud riigilõivu ning kuulutas menetluse kinniseks terviseandmeid puudutavas osas. a) Suitsetamise keelamine riivab PS §-s 19 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust. Suitsetamise keelamine kaitseb PS § 28 lg-s 1 sätestatud igaühe õigust tervise kaitsele. Riigil on kohustus tagada, et teenistujad ja kinnipeetavad ei oleks olukorras, kus neil ei ole võimalik vältida tubakasuitsu sissehingamist. Suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Kuna kinnipeetav ei rahasta vajaminevaid tervishoiuteenuseid ise, ei saa tal olla ainuõigust langetada ainuisikuliselt suitsetamisest
loobumise või suitsetamise jätkamise otsust. Kuna suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate tervishoid, võimaldab suitsetamise keeld kasutada otstarbekamalt maksumaksja raha (Tartu Ringkonnakohtu 06.12.2017. a määrus nr 3-17-1449, p-d 25-28). Suitsetamise keelamine aitab tagada ka vangla julgeolekut. Võimalik on vähendada ressursse, mida kulutatakse, et tagada siseruumides suitsetamise vältimine, tulekahjude kustutamine ja kahjude taastamine ning sigarettide ebaseaduslik käitlemine vanglas. Kinnipeetavate õiguste riivet vähendavaks on asjaolu, et suitsetamine keelati ära järk-järgult. Suitsetamise keelamine on proportsionaalne meede ega ole vastuolus PS-ga. 04.05.2017. a käskkiri ja kodukorra p 2.3 on õiguspärased haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõttes. b) Kuna puudub alus kodukorra p 2.3 tühistamiseks, on säte HMS § 60 lg 1 mõttes täitmiseks kohustuslik. Suitsetamise keelamine ning VSkE § 641 p-d 3 ja 31 on põhiseaduspärased, s.t formaalselt ja materiaalselt PS-ga kooskõlas. Seetõttu puudub alus sätete kohaldamata jätmiseks vastavalt PS § 15 lg-le 2 ja § 152 lg-le 1 ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-le 4. Kaebajal puudub õigus osta vangla kauplusest VSkE § 641 p-des 3 ja 31 nimetatud keelatud esemeid. Seega ei ole võimalik kohustada vanglat sooritama suitsetamist võimaldavaid toiminguid, kuna see oleks vastuolus kehtiva õigusega. c) Puudub avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ja kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja väited seoses väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega ei ole põhjendatud. Suitsetamisega harjunud inimesele tähendab suitsetamise võimaluse äravõtmine teatavaid ebamugavusi, kuid kaebajale kaasnenud võimalikud võõrutusnähud ei saanud olla niivõrd tõsised, et ületaksid raskusastme, mis võimaldaks pidada vangla tegevust kaebaja väärikust alandavaks. Kaebaja tervisehäireid ei ole võimalik otseselt seostada suitsetamise keelamisega. Suitsetamise keelamisega kaasnevat ärevust või võõrutusnähtusid ei saa pidada hüvitamisele kuuluvaks tervisekahjuks, kuivõrd tervisehäired saavad olla üksnes ajutised ning on üldteada, et suitsetamisest loobumine vähendab pikemas perspektiivis suitsetamisest tulenevaid terviseriske. d) Suitsetamise keelamine alates 01.10.2017 oli õiguspärane ja Justiitsministeeriumi koostatud õigustloovad aktid on suitsetamise keelamisega seonduvas osas PS-ga kooskõlas. Justiitsministeerium ei ole oma kohustusi rikkunud. Täidetud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale 17.03.2019 hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 ja teha uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldada. Veel palub kaebaja kontrollida suitsetamise keelu kestust ja seda, kas talle tuli kompenseerida medikamentidega veedetud aeg. a) Kohtuotsusest ei selgu, kas kohus vaatas tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamisnõuded läbi sisuliselt. Ka vaideotsustest ei nähtu, et vastustajad oleksid kaebuse taotluste ja põhjenduste kohta teinud sisulise otsustuse. Kohus ei järginud PS § 123. b) Piirangud peavad vastama karistuse täitmise eesmärkidele ja inimväärikuse põhimõtetele ega tohi moonutada seaduses kehtestatud õiguste ja vabaduste olemust. Suitsetamise keeld ei soodusta eesmärgi saavutamist ja on PS-ga vastuolus. Määrus nr 21, kodukorra p 2.3 ja 04.05.2017. a käskkiri on õigusvastased vastavalt tubakaseadusele (TubS), mis ei näe ette suitsetamise keeldu vanglates. c) Suitsetamise keeld kitsendab PS §-s 19 sätestatud üldist põhiõigust vabadusele. Kohaldada ei saa järgnevat Riigikohtu otsust: RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09, p 11. Nõue kohustada vanglat teostama suitsetamist lubavaid toiminguid on seaduslik PS § 3 mõttes. Käskkirjasid ei saa kaebaja suhtes kohaldada PS ja seadustega mittekooskõlas olevate sätete alusel (RKPJKo 13.06.2005, 3-4-1-5-05, p 7). Suitsetamise keeld ning VSkE § 641 p-d 3 ja 31 ei saa olla täitmiseks kohustuslikud HMS § 60 lg 1 mõttes.
d) Kaebaja väited seoses väärikuse alandamisega ja tervisele kahju tekitamisega on põhjendatud ja vastavuses Riigikohtu otsusega (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 36). Vastustajad rikkusid oma kohustusi. Sellega on täidetud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg 1). Suitsetamise keeld ei kaitse PS § 28 lg-s 1 sätestatud igaühe õigust tervise kaitsele. e) Tartu Vangla direktori 01.04.2019. a käskkirja nr 1-1/71 p-s 2.2 vangla tunnistab, et suitsetamise keeld rikkus vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavaid moel, mis austab nende inimväärikust ning tõi neile kaasa tuntavalt suuremate kannatuste ja ebamugavuste mittepõhjustamise karistuse kandmisel ajal, kui need, mis vältimatult kaasnevad vanglas viibimisega. Ka tunnistas Justiitsministeerium varem, et tõlgendas ekslikult Riigikohtu otsuseid suitsetamise keelamisest, mis viitab sellele, et esineb VangS § 41 lg 1 rikkumine (RKPJKo 31.12.2014, 3-4-1-50-14, p 33). f) Suitsetamise keeld ei ole proportsionaalne meede eesmärgi saavutamiseks seoses mittevabatahtliku tegevuse lõpetamisega, kus 781 päeva kestel täitevvõim tekitas kahju kaebaja tervisele. Tuvastada võib ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3, 14, 18 rikkumise. g) Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 3 ebaõige kohaldamine haldusasjas nr 3-17-2607 võib viia käesolevas asjas materiaalse ja menetlusõiguse ebaõige kohaldamiseni, ja seetõttu tuleb jätta RKPJKo 17.12.2019, 3-17-2607 kõrvale.
10.Tartu Ringkonnakohus tagastas 07.05.2019. a määrusega apellatsioonkaebuse osas, milles kaebaja palus kontrollida suitsetamise keelu kestust ning seda, kas kaebajale tuli kompenseerida medikamentidega veedetud aeg.
11.Tartu Vangla taotleb vastuses apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. a) Halduskohus vaatas sisuliselt läbi kaebaja tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamisnõuded. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub selgelt halduskohtu seisukoht iga nõude osas. Minetused kohtueelse menetluse läbiviimisel ei ole seotud kaebaja nõuete põhjendatusega ega tähenda, et suitsetamise keelamine oleks õigusvastane. Viide PS §-le 123 on asjakohatu. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millise välislepingu sätteid pidanuks kohus kohaldama. b) Suitsetamine ei ole isiku absoluutne põhiõigus. Kui isik kasutab PS §-s 19 sätestatud põhiõigust suitsetada, siis ei tohi ta seda tehes asuda teiste isikute õigusi rikkuma. Teistel isikutel on õigus puhtale õhule ja tervise kaitsele. Vanglas ei ole võimalik tubakavaba elu ja töökeskkonda tagada teisiti, kui suitsetamise täieliku keelamisega vangla piiratud territooriumil, kuna vangla keskkond on kinnine ja kinnipeetavate liikumine piiratud. Lisaks tervisekaitsele aitab suitsetamise keelamine tagada ka vangla julgeolekut. Seadusest ei tulene, et vangla valitsusasutusena ei saa suitsetamise lubamist otsustada. Vangla keelas suitsetamise seadusest tuleneva selge volitusnormi alusel ja seda ei saa pidada õigusvastaseks.
12.Justiitsministeerium taotleb vastuses apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. a) Väär on kaebaja väide, et kohtuotsusest ei selgu, kas kohus on vaidlusaluste aktide õiguspärasust sisuliselt hinnanud. Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohaldada tuleks välislepingu sätteid. Ükski Eesti suhtes siduv välisleping ei tunnista suitsetamist põhiõigusena. Rahvusvahelises kohtupraktikas on leitud, et suitsetamine ei ole piisavalt seotud identiteedi terviklikkuse, isiksuse arengu ega suutlikkusega luua ja arendada suhteid teiste inimestega, et seda EIÕK art 8 p 1 all kaitsta. b) Põhiseaduslik eneseteostusvabadus on lihtsa piiriklausliga põhiõigus, mida on võimalik piirata vangla julgeoleku tagamise, suitsetajate endi, kaaskinnipeetavate ja ametnike tervise kaitse ning maksumaksja raha otstarbekama kasutamise eesmärkidel. Vajadus kaitsta mittesuitsetajatest
ametnike ja kinnipeetavate tervist ning tagada neile tubakavaba töö- ja elukeskkond, on oluline avalik huvi, mis kaalub üles üksikisiku eneseteostusvabaduse. Tervisekaitsepõhiõiguse nimel rakendatavad sobivad ja vajalikud meetmed kaaluvad üles vaba eneseteostuse riive. c) Kohtupraktika toetab seisukohta, et aktid, millega vanglates suitsetamine keelustati, on õiguspärased (nt TrtHK otsus nr 3-18-381, TlnHK otsus nr 3-18-1467). Kuna nii justiitsministri määrus kui ka Tartu Vangla direktori käskkirjad on õiguspärased, ei ole põhjendatud kaebaja väide, et aktid tuleb jätta kohaldamata HMS § 60 ja HKMS § 158 lg 4 alusel.
13.Kaebaja esitas 16.02.2020 ja 13.04.2020 taotlused menetluse kiirendamiseks.
14.Kaebaja esitas 10.06.2020 esialgse õiguskaitse taotluse, millega palub kohustada Tartu Vanglat võimaldada kaebajal teha suitsetamistegevusi. Suitsetamist võimaldavate toimingute tegemise võimaluse puudumine avaldab halba mõju nii kaebaja füüsilisele kui psüühilisele tervisele. Lisaks suitsetamiskeelule kehtivad kaebaja suhtes ka muud suitsetamisega seotud piirangud. Suitsetamiskeeld on kestnud juba pikka aega, alates 01.10.2017 ja ei ole teada suitsetamiskeelu lõppemise aeg, seetõttu on see kaebaja hinnangul väga intensiivne tema õiguste piiramine. Võimalikke kahjulikke tagajärgi ei saa pidada väheoluliseks. Kaebaja leiab, et teda piiratakse rohkem, võttes temalt õigus tegevusele, mis ajab ära igavuse ja võtab ära stressi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja menetluse kiirendamise taotluste osas (I), lahendab seejärel kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (II), selgitab ringkonnakohtule esitatud täiendavate tõenditega seonduvat (III), käsitleb materiaalõiguslikke küsimusi (IV) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (V). I
16.Kaebaja esitas 16.02.2020 ja 13.04.2020 ringkonnakohtule taotluse menetluse kiirendamiseks. HKMS § 55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja esitas taotluse menetluse kiirendamiseks ning ringkonnakohus jättis 12.02.2020. a määrusega kaebaja taotluse kohtumenetluse kiirendamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas kaebajale, et vaatab asju läbi nende sissetulemise järjekorras ning käesoleva asja lahendamine ei ole viibinud seetõttu, et kohus pole teinud mõjuva põhjuseta vajalikke menetlustoiminguid. Tulenevalt asjaolust, et kaebaja 16.02.2020 ja 13.04.2020 esitatud taotlused on esitatud samadel asjaoludel ja samal alusel varasemalt lahendatud taotlusega, jätab ringkonnakohus kaebaja 16.02.2020 ja 13.04.2020 esitatud kohtumenetluse kiirendamise taotlused HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata. II
17.Kaebaja esitas 10.06.2020 esialgse õiguskaitse taotluse ja menetlusabi taotluse esialgse õiguskaitse taotluse riigilõivust vabastamiseks. Kaebaja on lisanud taotlusele vanglasisese isikukonto väljavõtte ajavahemiku 10.02.–10.06.2020 kohta. Ringkonnakohus võtab nimetatud vabakasutuskonto väljavõtte asja materjalide juurde, kuid võtab arvesse kaebaja majandusliku seisu ajavahemikul 10.02.–09.06.2020.
18.HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Ringkonnakohtu
hinnangul ei esine käesolevas menetlusstaadiumis aluseid menetlusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõttest perioodi 10.02.–09.06.2020 kohta nähtuvalt on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ebapiisav selleks, et tasuda riigilõivu 15 eurot. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastab ta esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu summas 15 eurot tasumisest.
19.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata vajaduse puudumise tõttu. Kaebaja soovib, et tal lubataks esialgse õiguskaitse korras suitsetada, olles suitsetamise keeldu talunud alates 01.10.2017. Kaebaja ei ole märkinud, mil viisil esialgse õiguskaitse kohaldamine kindlustaks tema õigusi põhivaidluse tulemuse selgumiseni ja milline on pöördumatu kahjulik tagajärg, mis võib muidu saabuda. Kohtu hinnangul ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel käesolevas menetlusstaadiumis kohtuotsuse täitmine raskendatud või võimatu ega too kaasa pöördumatud kahjulikke tagajärgi. Seega leiab kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub vajadus ning jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. III
20.Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse lisadena dokumendid, mida haldusasja toimikus ei ole, aga mis ei puuduta käesolevat vaidlust.
21.Lisa nr 4 on Tartu Vangla direktori 01.04.2019. a käskkiri nr 1-1/71. Kaebaja väitel tunnistab Tartu Vangla nimetatud käskkirja p-s 2.2, et suitsetamise keeld rikkus VangS § 41 lg-st 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavaid moel, mis austab nende inimväärikust ning tõi neile kaasa tuntavalt suuremate kannatuste ja ebamugavuste mittepõhjustamise karistuse kandmisel ajal, kui need, mis vältimatult kaasnevad vanglas viibimisega. Ringkonnakohus märgib, et kõnealuse käskkirja p-st 2.2. ei ole kuidagi tuletatav vangla väidetav tunnistus, kuna käskkirja sõnastus on järgmine: „/.../ 2. Tartu Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra seletuskirja“ tehakse järgmised muudatused: /.../ 2.2. punkti 7.1.15. esimesest lõigust jätta välja lause „/.../ Kõnealune piirang ei riku kinnipeetavate õigusi, sest kinnipeetaval on soovi korral võimalik suitsetada tavasigarette. /.../“. Tartu Vangla kodukorra seletuskirja viidatud punkti esimese lõigu terviktekst, millest käskkirja kohaselt tuli välja jätta tsiteeritud lause, oli järgmine: „Elektroonilise sigareti näol on tegemist elektroonilise seadmega, mis koosneb akust, kapslist (padrun), automaiserist (aurustaja) ja akulaadijast. Samas on elektrooniline sigaret määratletud ravimina, kui selle kapsel sisaldab nikotiini. Vanglal puuduvad võimalused kontrollida, mida konkreetselt kapsel sisaldab, seega võivad elektroonilise sigaretiga vanglasse sattuda keelatud ained, mis seavad ohtu vangla üldise julgeoleku. Ka on selle osadest võimalik valmistada tätoveerimisaparaati. Lisaks on elektroonilisi sigarette vajalik aeg-ajalt laadida, kuid kuna kinnipeetavad ei tohi tubakatooteid kambris hoiustada ja vanglaametnike teenistuskohustuste hulka ei kuulu kinnipeetavate elektrooniliste sigarettide laadimine, siis on nende laadimise korraldamine väga keeruline. Kõnealune piirang ei riku kinnipeetavate õigusi, sest kinnipeetaval on soovi korral võimalik suitsetada tavasigarette. Lisaks tuleb siinjuures rõhutada, et suitsetamine on tervistkahjustav tegevus ning selle õiguse tagamine ei saa olla olulisem kui vangla üldise julgeoleku tagamine.“ Tekstist nähtub, et tegemist on elektroonilist sigaretti käsitleva piiranguga, mis ei ole käesoleva vaidluse teemaks.
22.Lisa 5 on kaebaja pöördumine perearsti poole palvega teha meditsiinikaardile sissekanne, mille sisuks on, et suitsetamise keelustamisest tulenevaks kahjuks kaebajale on rahustavate medikamentide tarvitamise vajadus. Kaebaja ei ole selgitanud, mida ta selle tõendiga tõendada soovib ning kuna ringkonnakohus on 07.05.2019. a määrusega tagastanud ka kaebaja apellatsioonkaebuse osas, milles kaebaja palus ringkonnakohtul kontrollida seda, kas kaebajale tuli kompenseerida medikamentidega veedetud aeg, siis ei oma kaebaja 03.04.2019. a pöördumine perearsti poole käesoleva asja lahendamisel tähtsust.
23.Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus võtta kaebaja esitatud lisa 4 ja lisa 5 haldusasja toimikusse ning ringkonnakohus tagastab need kaebajale. IV
24.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
25.Kaebaja väitel ei selgu kohtuotsusest, kas halduskohus vaatas tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamisnõuded läbi sisuliselt. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Halduskohus on sisuliselt läbi vaadanud kaebaja tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamisnõude. Otsusest nähtub selgelt, et halduskohus on kujundanud seisukoha iga esitatud nõude osas. Halduskohus on analüüsinud suitsetamise keelamist reguleerivaid sätteid ja leidnud, et need on antud pädeva organi poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetele vastavad ning nende tühistamiseks puudub alus. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja nõue kohustada vanglat tegema suitsetamist võimaldavaid toiminguid ei ole põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kehtiva õigusega. Tartu Vangla vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet analüüsides on halduskohus leidnud, et puudus avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Justiitsministeeriumi vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet analüüsides on halduskohus jõudnud tõdemuseni, et ka Justiitsministeerium ei ole oma kohustusi rikkunud. Samuti on halduskohus selgitanud, miks ei ole põhjendatud kaebaja väited seoses väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Seega ei ole täidetud kahju hüvitamise eeldused. Eeltoodust tuleneb, et kaebaja väited kõigi nõuete sisulise läbivaatamise kohta on alusetud.
26.Asjakohatu on kaebaja väide, et halduskohus ei pidanud kinni PS §-st 123. PS § 123 kohaselt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses täpsustanud, millist välislepingut ta silmas pidas. Ringkonnakohtule ei ole teada selliseid välislepingu sätteid, mille kohaldamine käesoleval juhul oleks vajalik. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et määrus nr 21, kodukorra p 2.3 ja 04.05.2017. a käskkiri on õigusvastased vastavalt tubakaseadusele (TubS), mis ei näe ette suitsetamise keeldu vanglates. Riigikohus on märkinud, et kuigi TubS on Eesti õiguskorras peamine õigustloov akt, milles sätestatakse tubakatooteid, nende käitlemist ja tarbimist reguleerivad nõuded ja piirangud, ei välista see tubakatoodetega seonduva reguleerimist ka muu seadusega või seaduse alusel antud õigusaktiga. Asjaolust, et seadusandja ei ole kehtestanud TubS-s selge sõnaga tubakatoodete või suitsetamise keeldu vanglas, ei saa järeldada, et selline keeld ei võiks tuleneda VangS-st või selle alusel volitusnormi piire järgides antud õigusaktist (RKHKo 17.12.2019, 5-19-40, p 48).
27.Vanglas kehtestatud suitsetamise keelu väidetavat vastuolu põhiseadusega ning seost inimväärikusega on analüüsinud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
põhjalikult 17.12.2019. a otsuses asjas nr 5-19-40 (punktid 51-61). Selles märkis kolleegium, et tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium märkis, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. Kolleegium leidis, et kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles. Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel.1 VangS § 52 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VSKE § 82 lg 1 kohaselt selgitatakse kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel välja, kas kinnipeetav suitsetab ja kas ta soovib suitsetamisest loobuda. Kui kinnipeetav soovib suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine. Seega on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Kokkuvõttes leidis kolleegium, et kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend, tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Kolleegium oli seisukohal, et keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse, olla inimväärikalt koheldud, riivest.
28.Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas ja vastavad ammendavalt kaebaja apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud väidetele suitsetamise keelu põhiseadusvastasuse ning inimväärikuse alandamise kohta. Sellest tulenevalt ei ole ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidete põhjal alust hinnata suitsetamise keeldu vanglas kuidagi teisiti. V
29.Lähtuvalt eelnevast jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 07.05.2019. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks vabastamiseks. Seetõttu kehtis Tartu Halduskohtu 21.06.2018. a määrusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ja kaebaja oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 euro tasumisest. HKMS § 118 lg 3
sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
31.Kuna otsus sisaldab ka kaebaja terviseandmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja eraelu kaitseks kaebaja nimi otsuses tähemärgiga A.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.