Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. juuni 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1874
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 11. mai 2018. a otsuste nr 9.VH-2/6389-4 ja nr 3 ning 30. mai 2018. a otsuste nr 9.VH-2/6389-8 ja nr 4 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2019. otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MM
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX 6. aprilli 2019. a seisukoha lisad (II kd, tl 133–149p) haldusasja materjalide juurde võtmata.
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1874 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. juulil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-18-1874 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 19.07.2017 otsusega nr 2 XX-le vanemahüvitise perioodiks 03.09.2017–11.11.2018 summas 2907,15 eurot. Hüvitise suuruse arvutamisel lähtuti sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest, mille kohaselt oli XX 2016. a isikustatud sotsiaalmaks 10 871,22 eurot ja ühe kalendrikuu keskmine tulu 2959,85 eurot.
2.SKA tunnistas 11.05.2018 otsusega nr 9.VH-2/6389-4 perehüvitiste seaduse (PHS) § 46 lg-te 2 ja 3 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 1 ja § 67 lg 4 p 2 alusel tagasiulatuvalt kehtetuks SKA 19.07.2017 otsuse nr 2, märkides, et hüvitise määramisel võeti aluseks 2016. al XX eest R AS, A OÜ ja M OÜ (varasema ärinimega T OÜ) poolt deklareeritud sotsiaalmaks, kuid sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel on XX vanemahüvitise määramisel aluseks olnud 2016. a andmed 22.04.2018 muudetud ja M OÜ deklareeritud sotsiaalmaks 1925,57 eurot tühistatud. Seega ei ole määratud vanemahüvitis summas 2907,15 eurot õiguspärane. SKA määras 11.05.2018 otsusega nr 3 XX-le makstava vanemahüvitise suuruseks 2435,58 eurot. Hüvitise suuruse arvutamisel lähtuti sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest, mille kohaselt oli XX 2016. a isikustatud sotsiaalmaks 8945,65 eurot ja ühe kalendrikuu keskmine tulu 2435,58 eurot.
3.SKA tunnistas 30.05.2018 otsusega nr 9.VH-2/6389-8 PHS § 46 lg-te 2 ja 3 ning HMS § 66 lg 1 ja § 67 lg 4 p 2 alusel tagasiulatuvalt kehtetuks SKA 11.05.2018 otsuse nr 3, märkides, et hüvitise määramisel võeti aluseks 2016. a-l XX eest R AS ja A OÜ poolt deklareeritud sotsiaalmaks, kuid sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel on XX vanemahüvitise määramisel aluseks olnud 2016. a andmed 17.05.2018 muudetud ja A OÜ poolt deklareeritud sotsiaalmaks 7239,29 eurot tühistatud. Seega ei ole määratud vanemahüvitis summas 2435,58 eurot õiguspärane. SKA määras 30.05.2018 otsusega nr 4 XX-le makstava vanemahüvitise suuruseks 500 eurot. Hüvitise suuruse arvutamisel lähtuti sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest, mille kohaselt oli XX 2016. a isikustatud sotsiaalmaks 1706,36 eurot ja ühe kalendrikuu keskmine tulu 464,58 eurot.
4.SKA jättis 27.06.2018 vaideotsusega nr 1.1-10/1910 ja 31.07.2018 vaideotsusega nr 1.110/20814-3 rahuldamata vastavalt XX vaided SKA 11.05.2018 otsuse nr 9.VH-2/6389-4 ja 30.05.2018 otsuse nr 9.VH-2/6389-8 kehtetuks tunnistamiseks. PHS § 37 lg 2 ja § 46 lg-te 3–4 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 38 lg 1 kohaselt on sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmed SKA-le aluseks nii vanemahüvitise suuruse määramisel kui ka selle ümber arvutamisel ja tagasi nõudmisel. Sotsiaalmaksu andmed jõuavad sotsiaalkaitse infosüsteemi maksukohustuslaste registrist, mille vastustav töötleja on Maksu- ja Tolliamet (MTA), kelle pädevuses on ka maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimine (vt maksukorralduse seaduse (MKS) § 10). Töötamise registris (vt MKS § 251 lg 1 ja § 252 lg 2) ei ole kannet XX töötamise kohta M OÜ-s ega A OÜ-s ning esitatud ei ole tõendeid töötamise kohta. M OÜ juhatuse liikme 30.04.2018 selgitusest nähtuvalt on ettevõtja 2(7)
3-18-1874 ise oma deklaratsioone muutnud. A OÜ osas on MTA jõudnud arusaamisele, et äriühingul puudus kontrollitaval perioodil tegevus ja töötajad. Kuna seadus ei näe ette menetluse peatamist ning ka alusetult makstud vanemahüvitise nõuded aeguvad, samuti võiks isik sattuda hiljem alusetult makstud vanemahüvitise tagasimaksmisel raskustesse, siis ei pea SKA põhjendatuks ega otstarbekaks oodata uue otsuse tegemisega kuni asjaolude lõpliku selgumiseni.
5.XX esitas Tallinna Halduskohtule 02.10.2018 kaebused SKA 11.05.2018 otsuste nr 9.VH-2/6389-4 ja nr 3 tühistamiseks (haldusasi nr 3-18-1874) ning SKA 30.05.2018 otsuste nr 9.VH-2/6389-8 ja nr 4 tühistamiseks (haldusasi nr 3-18-1875). Tallinna Halduskohus liitis 05.11.2018 määrusega kaebused ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-18-1874). Kaebaja ei ole 11.05.2018 otsuste osas nõus, et kui ilmnevad uued asjaolud (sh M OÜ juhatuse liikme kinnitus, et kaebaja on äriühingus töötanud ja deklaratsioonid muudeti MTA survel), ei püüagi SKA neid sisuliselt kontrollida ja tegelikke asjaolusid välja selgitada. Enne 30.05.2018 otsuste tegemist ei antud kaebajale piisavalt aega oma seisukoha esitamiseks ja otsused on tehtud ilma kaebajat ära kuulamata. Ka vaidemenetluses on kaebajale antud mõista, et tema seiskohad ja tõendid ei saa kuidagi mõjutada SKA-d oma otsuseid ümber vaatama. Menetlus on olnud kallutatud ning kaebajale ei ole võimaldatud suhelda vastustaja ametnikuga isiklikult, vaid üksnes telefoni teel või e-postiga. Kaebaja esitatud tõendite alusel pidanuks SKA-l tekkima kahtlus, et kaebaja sotsiaalmaksu puudutavad andmed on ekslikud ning SKA pidanuks seetõttu andmete õigsust iseseisvalt kontrollima. SKA otsuste tühistamise korral oleks vastustaja kohustatud kuni uue otsuse tegemiseni maksma kaebajale vanemahüvitist senises ulatuses. Kaebaja on esitanud kaebused ka MTA 04.05.2018 maksuotsuse nr 12.2-3/039926-16 tühistamiseks (haldusasi nr 3-18-1876) ning MTA 23.11.2018 otsuse nr 12.2-3/040014-5-2 tühistamiseks ja MTA kohustamiseks parandada M OÜ maksudeklaratsioonid teda puudutavas osas (haldusasi nr 3-18-2318).
6.Sotsiaalkindlustusamet palus 05.12.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja sai otsuste tegemisel lähtuda üksnes tema kasutuses olevatest andmetest ning kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma töötamise või tulu teenimise kohta M OÜ-s ja A OÜ-s. Kaebaja suhtles SKA-ga pidevalt e-kirja teel ning tal oli võimalik esitada kõik andmed ja asjaolud, mille esitamist ta pidas vajalikuks. M OÜ ja A OÜ sotsiaalmaksu andmed on jätkuvalt tühistatud ning vastustajale ei ole sellises olukorras jäetud kaalutlusõigust. Kaebajale on sotsiaalmaksu deklareeritud tagantjärele ja samaaegselt, mis ei toeta väiteid tema töötamisest nimetatud äriühingutes. SKA-l ei ole pädevust M OÜ juhatuse liikme kinnituse põhjal otsustada, et sotsiaalmaks oli deklareeritud õigesti. Samuti ei ole vastustajal põhjust kahelda MTA tegevuses.
7.Tallinna Halduskohus jättis 21.01.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajal ei ole võimalik saavutada oma kaebuse eesmärki ilma MTA otsuseid ja tegevust vaidlustamata. Kuigi kaebaja on vastavasisulised kaebused ka esitanud (haldusasjad nr 3-18-1876 ja nr 3-18-2318), ei mõjutaks nende tulemus praeguse asja lahendamist, sest SKA otsuste õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga ning ka MTA otsuste hilisem tühistamine ei tingiks SKA otsuste õigusvastasust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2018 otsus nr 3-17-2685, p-d 10-11). Vaidlust ei ole selles, et sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel on A OÜ ja M OÜ poolt deklareeritud sotsiaalmaks tühistatud. SKA-l oli kohustus kontrollida kaebaja sotsiaalmaksu andmeid ning nende muutumisel arvutada vanemahüvitis ümber ja nõuda see tagasi. Vastustajal puudub seejuures kaalutlusõigus ja selline regulatsioon ei ole ka vastuolus põhiseadusega (vt Riigikohtu 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 68). Andmise ajal õiguspärase haldusakti võib tunnistada kehtetuks nii edasi- kui ka tagasiulatuvalt (HMS § 66 lg 2 p 1 ja lg 3) ning isik ei saa sellisel juhul tugineda usaldusele, et haldusakt jääb kehtima (HMS § 67 lg 4 p 2). Seega ei ole 3(7)
3-18-1874 registriandmete muutumise korral vanemahüvitise vähendamine ega ka tagasinõudmine vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Vanemahüvitise arvutamise aluseks on sotsiaalmaksu kohta sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmed ning SKA ei saa otsuse tegemisel arvestada muus vormis andmeid. Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse § 17 lg-st 2 ja § 18 lg-st 1 ning maksukohustuslaste registri põhimääruse § 2 lg-st 1 tulenevalt vastutab sotsiaalkaitse infosüsteemi antud maksualaste andmete õigsuse eest MTA. Ehkki sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse § 18 lg-d 2–5 näevad ette ka andmete parandamise korra, ei anna see SKA-le õigust sisuliselt sekkuda MTA vastutusalasse (vt MKS § 10 lg 2 p 1 ja § 5 lg 1). SKA saab edastada MTA-le oma kahtluse, et andmed on sisestatud valesti, kuid SKA ei saa esitatud andmeid muuta. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalused andmed sisestatud maksuhalduri haldusakti või maksukohustuslase enda deklaratsiooni alusel ning neid ei ole sotsiaalkaitse infosüsteemi esitatud ekslikult või kogemata. Seega ei ole õigusvastane see, et vastustaja ei seadnud infosüsteemist saadud andmeid kahtluse alla. Vanemahüvitise vähendamine ei ole meelevaldne ega kujuta endast haldusorgani omavoli, kui selleks esinevad seaduses toodud alused. Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole riivatud määral, mis võiks tingida vaidlustatud haldusaktide tühistamise. Kaebajale on antud võimalus esitada oma seisukoht ning asjas ei nähtu ühtegi asjaolu või tõendit, mille esitamine juba haldusmenetluses oleks viinud teistsugusele tulemusele. Maksuhalduri tegevuse õiguspärasuse hindamine ei ole SKA pädevuses, mistõttu ei olnud alust ka menetlust peatada. SKA otsuste tühistamist ei tingi seegi, et kaebajale ei võimaldatud isiklikku ärakuulamist, sest menetlustoimingu vorm on otstarbekuse küsimus, mida kohus ei kontrolli. Olenemata sellest, et SKA pidi lähtuma parandatud registriandmetest ja kaebaja seisukohtadega arvestamise võimalus oli piiratud, tuli kaebajale tagada õigus olla ära kuulatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2018 otsus nr 3-17-1525, p 12). Isegi kui möönda minetusi kaebaja ärakuulamisel, ei saaks see tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmist, sest ka siis, kui vastustaja peaks enne uue otsuse tegemist maksma kaebajale välja seni saamata jäänud vanemahüvitise, tuleks see samas kaebajalt tagasi nõuda. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta eelkõige MTA tegevuse vaidlustamist puudutavates haldusasjades. Kui kaebused MTA vastu rahuldatakse, saab kaebaja taotleda SKA-lt vanemahüvitise suuruse muutmist. Samuti on kaebajal võimalik esitada hüvitusnõue oma kohustusi rikkunud tööandja vastu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsus nr 3-16492, p 13).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.XX palub 20.02.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 06.04.2019, 07.04.2019, 15.05.2019 ja 30.05.2019) tühistada halduskohtu otsus SKA 30.05.2018 otsuseid nr 9.VH2/6389-8 ja nr 4 puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant ei vaidlusta halduskohtu otsust SKA 11.05.2018 otsuseid nr 9.VH-2/6389-4 ja nr 3 puudutavas osas. Apellant jääb kaebuses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et SKA 30.05.2018 otsused tuleb tühistada, sest SKA on oluliselt ja apellanti solvaval viisil rikkunud tema õigust olla ära kuulatud (HMS § 40). Apellant soovib, et temale makstaks kuni SKA uue otsuse jõustumiseni saamata jäänud vanemahüvitis tagantjärele.
9.Sotsiaalkindlustusamet palub 20.03.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. SKA 30.05.2018 otsustega seonduvalt ei ole rikutud apellandi ärakuulamisõigust. Vastustaja teavitas XX menetluse alustamisest 25.05.2018 ning andis talle võimaluse esitada oma seisukoht. Apellant esitas 29.06.2018 vaide, milles märkis, et ta on vastuolud toonud välja juba 11.06.2018 vaides ega hakka neid kordama. SKA andis 23.07.2018 täiendava võimaluse esitada oma 4(7)
3-18-1874 seisukohad hiljemalt 30.07.2018, kuid apellant seda võimalust ei kasutanud. Vastustajale ei ole ka praeguseks teada asjaolusid, mis annaksid alust vaidlustatud otsuste muutmiseks. A OÜ ja M OÜ poolt XX eest deklareeritud sotsiaalmaksu summad on 18.03.2019 seisuga jätkuvalt tühistatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Kuna apellant ei ole SKA 11.05.2018 otsustega seonduvalt halduskohtu otsust vaidlustanud, kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse õiguspärasust üksnes SKA 30.05.2018 otsustega seonduvas osas.
11.Apellant on 06.04.2019 seisukoha lisadena esitanud ringkonnakohtule SKA 10.09.2018 ettekirjutuse nr 9.EM-2/11980 (II kd, tl 133–135), millega nõutakse apellandilt tagasi temale alusetult makstud vanemahüvitis summas 14 777,37 eurot, ning andmed selle apellandile 05.04.2019 kättetoimetamise kohta (II kd, tl 136), samuti haldusasja nr 3-18-1876 menetluses ringkonnakohtu kaudu MTA-le esitatud 05.04.2019 kompromissettepaneku koos lisadega (II kd, tl 137–149p). Viimati nimetatu osas on apellant märkinud, et ei taotle selle toimikusse lisamist, kuid muud tõendid palub võtta asja juurde, sest ettekirjutuse teatavakstegemisega seonduv kinnitab, et SKA ei arvesta apellandi õigustega. Ringkonnakohus jätab eelnimetatud dokumendid HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel haldusasja nr 3-18-1874 juurde võtmata, sest need ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. SKA 10.09.2018 ettekirjutuse osas märgib ringkonnakohus, et kuna apellandi enda selgituste kohaselt on sama haldusakt tehtud temale teatavaks juba 10.09.2018, siis ei mõjuta ettekirjutuse korduv teatavakstegemine tema õiguste kaitse võimalusi. Eelkõige ei hakka korduvast teatavakstegemisest uuesti kulgema ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg (nt Riigikohtu 26.09.2011 otsus nr 3-3-1-42-11, p 11; 20.05.2003 määrus nr 3-3-1-37-03, p 14). See ei tähenda, et kaebaja õiguste kaitse poleks tagatud, sest tal on olnud võimalik vaidlustada ettekirjutust pärast selle esmakordset saamist.
12.Ringkonnakohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et kuna PHS § 37 lg 2 ja § 46 lg-te 2 ja 3 (samuti varem kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 lg-te 1 ja 2 ning § 7 lg 11) kohaselt peab SKA vanemahüvitise suuruse arvutamisel ja määratud vanemahüvitise suuruse põhjendatuse hilisemal kontrollimisel lähtuma üksnes sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud sotsiaalmaksu andmetest, siis on registriandmetel selles osas õiguslik tähendus ning SKA-l ei ole isegi registriandmete ebaõigsuse korral volitust arvutada vanemahüvitise suurus muude andmete põhjal. Vabariigi Valitsuse 05.03.2019 määrusega nr 12 kehtestatud sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse § 12 ja § 17 lg 2 kohaselt pärinevad isiku maksualased andmed maksukohustuslaste registrist (sama nägid ette kuni 14.03.2019 kehtinud Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määruse nr 137 § 12 ja § 17 lg 2). Sotsiaalmaksu kui riikliku maksu maksuhalduriks on MTA, kelle ülesandeks on muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust, määrata tasumisele kuuluv maksusumma ja nõuda sisse maksuvõlad (vt MKS § 3 lg 2 p 2 ja § 5 lg 1 ning § 10 lg 2 p-d 1–3). Eeltoodust tulenevalt ei ole SKA pädevuses ümber hinnata MTA maksuotsusega tuvastatud sotsiaalmaksu deklareerimist puudutavaid asjaolusid ega kontrollida või parandada maksukohustuslaste registri andmeid, vaid ta võib eeldada registriandmete ja nende parandamise õigsust. Kui SKA-l tekib temale esitatud asjaolude või tõendite pinnalt kahtlus isiku maksualaste andmete õigsuses, tuleb tal need edastada kontrollimiseks MTA-le. Kui MTA kinnitab sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud maksualaste andmete korrektsust, peab 5(7)
3-18-1874 SKA neist otsuse tegemisel ka lähtuma (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2018 otsus nr 3-172685, p 12; 27.03.2018 otsus nr 3-17-1525, p 14; 15.06.2017 otsus nr 3-16-492, p-d 12–13).
13.MTA 04.05.2018 maksuotsus nr 12.2-3/039926-16, millega vähendati A OÜ poolt 2016. a juulist kuni detsembrini deklareeritud tööjõumakse (sh arvestatud sotsiaalmaksu 7239,29 eurot) ja mis tingis apellatsioonimenetluses vaidluse all olevate SKA 30.05.2018 otsuste nr 9.VH-2/6389-8 ja nr 4 andmise, on jätkuvalt kehtiv haldusakt ning järelikult tuleb sotsiaalkaitse infosüsteemi andmed apellandi 2016. a juuli kuni detsembri sotsiaalmaksu kohta lugeda õigeks seni, kuni maksuotsus tühistatakse ja MTA peab andmeid muutma. Apellant on esitanud maksuotsuse tühistamiseks küll kaebuse haldusasjas nr 3-18-1876, kuid kohtuvaidlus ei ole veel lõppenud ja maksuotsuse kehtivust ei ole ka esialgse õiguskaitse korras peatatud. Kuna puudub vaidlus, et SKA 30.05.2018 otsuste aluseks olid MTA 04.05.2018 maksuotsuse alusel parandatud sotsiaalkaitse infosüsteemi andmed ja asjaolud ei ole senini muutunud, siis on SKA 30.05.2018 otsused õiguspärased (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.09.2018 otsus nr 3-172685, p 10). Kui apellandi maksualaseid andmeid muudetakse, tuleb SKA-l arvutada vanemahüvitise suurus uuesti.
14.Ringkonnakohus nõustub iseenesest apellandiga, et vanemahüvitise suuruse vähendamise kohta tehtud otsuse kui koormava haldusakti puhul on puudutatud isiku ärakuulamine oluline menetluslik nõue (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2018 otsus nr 3-17-1525, p 12). Samas on õige halduskohtu järeldus, et SKA võimalikud vead apellandi ärakuulamisõiguse tagamisel enne 30.05.2018 otsuste andmist ei saanud sisuliselt mõjutada asja otsustamist ega tingi seetõttu vaidlustatud otsuste tühistamist. Esmajoones tuleb arvestada, et SKA-l oli seadusest tulenev kohustus lähtuda sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud sotsiaalmaksu andmetest ning tal puudus võimalus neid andmeid ise muuta. Kuna XX sotsiaalmaksu andmed on jätkuvalt samad, mille alusel on antud SKA 30.05.2018 otsused, siis tuleks SKA-l nende tühistamise korral teha uued samasisulised otsused, mitte maksta apellandile tagantjärele välja varasemate ebaõigete andmete alusel arvutatud vanemahüvitist.
15.SKA algatas 11.05.2018 otsuse nr 3 kehtetuks tunnistamise 25.05.2018 teatega nr 9.VH2/6389-5 (II kd, tl 10), milles andis apellandile võimaluse esitada täiendavaid seisukohti kuni 29.05.2018. Apellant on tunnistanud teate kättesaamist 27.05.2018 ning SKA 31.07.2018 vaideotsusest nr 1.1-10/20814-3 (II kd, tl 13-16) nähtuvalt esitas XX 28.05.2018 taotluse pikendada seisukohtade esitamise tähtaega 2-3 nädala võrra, sest soovis kaasata juristi. Ehkki asjast ei nähtu, et SKA oleks tema taotlusele enne 30.05.2018 otsuse tegemist vastanud, mida ei saa pidada korrektseks, ei ole apellant ka hiljem vaidemenetluses esitanud selliseid tõendeid või selgitusi, mille kogumine või ettevalmistamine nõudnuks oluliselt lisaaega. Ka vaidemenetluses anti apellandile võimalus esitada täiendavaid seisukohti kuni 30.07.2018 ning XX solvamiseks ei ole alust pidada seda, et vastav teade saadeti talle puhkuse ajal lihtkirjaga ning 31.07.2018 vaideotsus tehti koheselt pärast eeltoodud tähtaja möödumist. Apellant pidi mõistma, et kui ta soovib esitada vaidemenetluses täiendavaid seisukohti, tuleb tal selleks olla valmis ka puhkuse ajal. Kuigi on usutav, et 30.07.2018 õhtul postitatud kirjaga saadetud seisukohad ei oleks pruukinud SKA-ni jõuda enne 31.07.2018 vaideotsuse tegemist, ei oma see asjas tähtsust, sest tegemist on üksnes hüpoteetilise väitega ja puuduvad andmed, et apellant oleks üldse soovinud SKA-le mingeid täiendavaid seisukohti esitada.
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.01.2019 otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude 6(7)
3-18-1874 nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse esitamisel on XX tasunud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 126), kuid pole esitanud ringkonnakohtule andmeid ringkonnakohtu menetluses kantud muude kulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.