Aleksander Šubini kaebus Viru Vangla 28.10.2016. a käskkirja nr 6-1/828 tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 24.08.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viru Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Aleksander Šubin Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 24.08.2018. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta Aleksander Šubini kaebus rahuldamata.
2.Kaebaja poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 20.06.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vangla paigutas 03.11.2014. a käskkirja nr 6-1/1591-KP alusel A. Šubini 09.01.2015 Viru Vangla avavanglaosakonda.
2.Viru Vangla otsustas 28.10.2016. a käskkirjaga nr 6-1/828 (tl 3-4) paigutada A. Šubin
ümber Viru Vangla kinnisesse osakonda, tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 21 lg-st 1 ning justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p-st 3 ja § 20 lg-st 1. Käskkirja kohaselt koostati kaebajale 2011. a riskihindamine, mille põhjal ta hinnati kõrgohtlikuks avalikkusele. Kaebajale koostati 2013. a riskihindamine, milles tema ohutase alandati, nagu hiljem selgus ebaõigesti, ohtlikuks. Vangla leidis, et kuna vangistuse jooksul kaebaja ohtlikkuse tase tegelikult ei muutunud, oli 2013. a antud hinnang väär. Kaebajale koostati uus riskihindamine, milles tema ohutase määrati taas kõrgohtlikuks. Hinnang tugines olulises osas sellele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud tapmise, mõrva ja kehalise väärkohtlemise eest, ta on korduvalt kasutanud vägivalda ja tema tegude tagajärjeks on olnud suur kahju (inimestelt on võetud elu). Vangla möönis, et kaebaja avavanglaosakonnas paiknemine on olnud positiivne, mis aga ei ole määrav, sest ohtlikkuse hindamine toimub peamiselt toimepandud kuritegude põhjal. Kui kaebaja on kõrgohtlik, siis ei vasta ta avavanglasse paigutamise eeldustele ja karistuse edasine kandmine avavanglaosakonnas ei ole võimalik.
3.A. Šubin esitas 31.10.2016 Viru Vangla 28.10.2016. a käskkirja nr 6-1/828 peale vaide, mille Viru Vangla jättis 25.11.2016. a vaideotsusega nr 6-12/282-2 (tl 5) rahuldamata.
4.A. Šubin esitas Tartu Halduskohtule 06.12.2016 kaebuse ja täiendava avalduse. Kaebaja ei nõustunud tema ümberpaigutamisega kinnisesse vanglasse, kuna tema hinnangul on talle 2013. a antud hinnang „ohtlik“ õige ja 2016. a antud hinnang „kõrgohtlik“ vale.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 24.08.2018. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla 28.10.2016. a käskkirja nr 6-1/828 ning mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Halduskohus leidis, et vastustaja tõi kaebaja ümberpaigutamist tingiva asjaoluna välja vaid selle, et kaebajale 2013. a koostatud riskihindamisel tehti viga. Seda ei saa aga pidada VangS § 21 lg 1 kohaldamist õigustavaks asjaoluks. Käsitlemist ei ole leidnud kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise tagajärjed kaebajale. Kohtu hinnangul oli Viru Vangla 03.11.2014. a käskkiri andmise ajal õiguspärane, kuna tugines haldusakti andmise ajal kehtinud riskihinnangule. Andmise ajal õiguspärase haldusakti isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise alused on toodud HMS § 66 lg-s 2, mida käesoleval ajal ei esine. Kuna 2016. a käskkirja andmisel kaalutlusõigust ei teostatud, siis tuleneb sellest käskkirja õigusvastasus. Üheski õigusaktis ei ole mõisteid „ohtlik“, „kõrgohtlik“ või „üliohtlik“ defineeritud või hinnangu andmise eeldusi kirjeldatud. Kohus mõistis täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sisalduvat tingimust „kinnipeetav ei ole riskihindamise tulemusel kõrg- või üliohtlik“ nii, et sättes nimetatud ohtlikkus kujutab hinnangut, mis põhineb justiitsministri 15.04.2008. a määruse „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava (ITK) koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend) § 3 lg 4 alapunktides toodud valdkondades välja selgitatud asjaoludel ja nende valdkondade raames kinnipeetavale antud hinnangutel. Neist ei tulene, et ümberpaigutamisel arvestatav ohtlikkus põhineb eelkõige kinnipeetava sooritatud kuritegudel. Vangistuses puutub isik kokku eeskätt vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning tähendust omab tema ohtlikkus just nende isikute suhtes. Muude valdkondade osas antud hinnangud kaebaja ohtlikkusele ankeetides puuduvad. See ei ole piisav, et anda kaebajale kõikehõlmav kõrgohtlik hinnang. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja ümberpaigutamise aluseks olnud riskihinnang seetõttu õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas Tartu Halduskohtu 24.08.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus lõi vaidlusaluse otsusega olukorra, kus kohtuotsus läheb vastuollu täitmisplaani § 17 lg 1 p-ga 3, sest ohuhinnang „kõrgohtlik“ on kaebaja suhtes jätkuvalt kehtiv. Samuti on kaebaja vabastamise kuupäevani rohkem kui 18 kuud, mistõttu kaebaja ei vasta ka selles osas õigusnormist tulenevale avavanglaosakonda paigutamise tingimusele. Kohus andis kinnipeetava ohtlikkuse hindamisele uue sisu, mis aga ei tulene ühestki seadusest ning on vastuolus täitmisplaani ja juhendiga. Vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja ohtlikkusele antud hinnang „kõrgohtlik“ on õige. Ainuüksi probleemide puudumine kaebaja avavanglaosakonnas viibimise ajal ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kinnipeetava riskide hindamisel tehtav ohuotsustus on vangla kaalutlusotsus, mille osas kohtuliku kontrolli võimalus on HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Vangla tugines hinnangu andmisel ka kinnipeetava varasemale kriminaalsele käitumisele ja kohus ei tuvastanud, et vangla otsustuse tegemise aluseks olevad andmed oleksid ebaõiged. Kohus eksis menetlusnormide vastu, asudes riskihindamist käsitledes sisuliselt vangla eest kaalutlusõigust teostama. Kaebaja paigutamise osas uue otsuse tegemiseks oli vanglal seaduslik alus olemas, milleks oli VangS § 21 lg 1 ja ümberpaigutamise menetluslikku korda sätestava täitmisplaani § 17 lg 1 p 3.
7.Kaebaja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et vangla on andnud ühepoolse hinnangu riskihindamisele, tuginedes ainult kaebaja kuritegudele. Kaebaja märgib, et on praeguseks läbinud agressiivsuse asendamise treeningu, mis on riske vähendav asjaolu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 24.08.2018. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab A. Šubini kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
9.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viru Vangla paigutas 03.11.2014. a käskkirja nr 6-1/1591-KP alusel A. Šubini alates 09.01.2015 Viru Vangla avavanglaosakonda. Viru Vangla otsustas 28.10.2016. a käskkirjaga nr 6-1/828 paigutada kaebaja ümber Viru Vangla kinnisesse osakonda. Käskkirja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: igale kinnipeetavale koostatakse riskihindamine ning kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse peamiselt toime pandud kuritegude põhjal; kaebajale koostati 2011. aastal riskihindamine, mille põhjal ta hinnati kõrgohtlikuks avalikkusele (risk ühiskonnas); kaebajale koostati 2013. aastal riskihindamine, milles tema ohutase alandati ohtlikuks; kontrollimisel selgus, et 2013. aastal kaebajale antud ohuhinnang oli vale; kaebajale koostati uus riskihindamine, milles tema ohutase määrati taas kõrgohtlikuks. Hinnang tugines sellele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud tapmise, mõrva ja kehalise väärkohtlemise eest, ta on korduvalt kasutanud vägivalda ja tema tegude tagajärjeks on olnud suur kahju (inimestelt on võetud elu); kui kaebaja on kõrgohtlik, siis ei vasta ta avavanglasse paigutamise eeldustele ja karistuse edasine kandmine avavanglaosakonnas ei ole võimalik.
10.Kaebaja vaidlustas vangla 28.10.2016. a käskkirja halduskohtus ja halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses kokkuvõtvalt, et Viru Vangla 28.10.2016. a käskkiri tuleb tühistada, kuna ainuüksi eelnev viga riskihindamisel ei saa olla VangS § 21 lg 1 kohaldamist õigustav asjaolu; vangla pole kaalunud HMS § 64 lg-s 3 sätestatut; ei esine HMS § 66 lg-s 2 toodud aluseid ning läbiviidud riskihindamine ei ole õiguspärane ega kooskõlas juhendiga.
11.Ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et vaidlusalune 28.10.2016. a käskkiri nr 6-1/828 on igati õiguspärane, vastab HMS §-de 54 ja 56 nõuetele ning haldusakti tühistamiseks alus puudub. Samuti on 28.10.2016. a käskkirja aluseks olnud riskihindamine viidud läbi igati korrektselt ja kooskõlas juhendiga, mistõttu ei ole alust seda õigusvastaseks pidada.
12.VangS § 21 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Lisaks nimetatud sättele reguleerib kinnipeetava ümberpaigutamise menetluslikku külge täitmisplaan. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (kirjastus Juura 2014, lk 76) selgitatakse VangS § 21 lg 1 lause üks kohta muuhulgas, et selles peetakse silmas ka olukorda, kus vangistuse avatud täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus selleks avavanglasse paigutamise aluste äralangemise tõttu. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseid reguleerib esmalt VangS § 20 lg 1 ja ka täitmisplaani § 17. VangS § 20 lg 1 järgi võib kinnipeetava tema nõusolekul avavanglasse paigutada, kui ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisav alus oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Vaidlusaluse käskkirja alusena viitas vangla ka täitmisplaani § 17 lg 1 p-le 3, mille kohaselt paigutatakse kinnipeetav tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda individuaalse täitmiskava alusel, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik, ta on täitnud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid täita, narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis, alkohoolsete jookide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete tõttu planeeritud tegevused on täidetud ja kinnipeetav vastab lõikes 2 sätestatud tingimustele (28.10.2016. a käskkirja andmise hetkel kehtinud täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 sõnastus). Käskkirjas märkis vangla, et kuna 2013. a riskihindamine oli kaebaja ohutaseme osas vale, tehti see uuesti ja 27.10.2016 kinnitatud riskihindamisega hinnati kaebaja kõrgohtlikuks, mistõttu tuli kaebaja paigutada tagasi vangla kinnisesse osakonda, sest täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 ei võimalda kõrgohtlikuks hinnatud kinnipeetavat avavangla osakonda paigutada ega teda seal edasi hoida. Samas nähtub kaebaja kohta pärast 27.10.2016 tehtud riskihindamist koostatud ITK-st (tl 75-76), et selleks kuupäevaks, millal on kaebajal karistusaja lõpuni jäänud vähem, kui 18 kuud, on alles 25.05.2019 ning vastustaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud kaebajat kuidagi avavanglaosakonnas hoida ega saa teda ka sinna tagasi paigutada, kuna vaidlusaluse käskkirja andmise ajal oli kaebaja kohtuotsusest tuleneva vabastamise kuupäevani aega rohkem kui 18 kuud, mistõttu kaebaja ei vastanud ka sellele VangS § 20 lg-s 1 ja täitmisplaani § 17 lg-s 1 nimetatud avavanglaosakonda paigutamise või tema seal edasi hoidmise tingimustele.
Nagu juba märgitud, võib VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava, kelle ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ära kandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ära kandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Sellest sättest ei tulene aga kinnipeetavale subjektiivset õigust saada avavanglasse või avavangla osakonda ja sinna jääda juhul, kui ta on avavangla osakonda mingiks ajavahemikuks siiski paigutatud. Tõlgendades vangistusseaduse §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täitmise ees (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, lk-d 43 ja 73). Tulenevalt juhendi § 8 lg-test 5 ja 6 ei saanud kaebajale samuti tekkida õiguspärast ootust, et tema suhtes 2013. aastal koostatud riskihinnangut ei muudeta. Tegemist on kinnipeetava kohta perioodiliselt tehtava hinnanguga. Juhendi § 8 lg 5 kohaselt viib inspektor-kontaktisik täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel viie tööpäeva jooksul läbi uue riskihindamise ja vajaduse korral muudab koostatud täitmiskava kümne tööpäeva jooksul arvates riskihinnangu koostamisest. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt on lg-s 5 nimetatud asjaoludeks eelkõige kinnipeetava suhtes uue süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine ja uue teabe saamine kinnipeetava sotsiaalse, majandusliku või terviseseisundi kohta, mille tõttu on vaja muuta kavandatud sekkumisi või paigutada kinnipeetav teise vanglasse. Tegemist ei ole aga ammendava või suletud loeteluga. Juhendi § 8 lg-s 6 on lahtise loeteluna toodud juhud, mil korduv riskihindamine tuleb läbi viia. Siiski ei välista nimetatud norm, et muude sättes nimetamata asjaolude ilmnemisel uut riskihindamist läbi viia ei või. Seega on igati põhjendatud, et ka kinnipeetava suhtes vahepeal antud ekslik hinnang parandatakse. Samuti on riskihindamise eesmärk saada ülevaade kinnipeetavast lähtuvatest ohtudest ja sellele teadmisele tuginedes koostada ITK tegevuste ja abinõude kavandamiseks karistuse kandmise ajal (juhendi § 3 lg 5). Samuti kasutatakse riskihindamise tulemust paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel (juhendi § 3 lg 6). Seega on oluline, et kinnipeetavale antav ohuhinnang oleks võimalikult objektiivne ning kajastaks õigesti just sellest isikust lähtuvat ohtu. Vastavalt sellele on vastustajal õigus igal ajal viia kinnipeetava suhtes läbi uus riskihindamine ja selle tulemusel muuta ka talle antud ohuhinnangut. Sellise tegevuse keeldu ei ole juhendis ette nähtud. Vastupidi, nagu juba märgitud, on juhendi § 8 lg-s 5 sätestatud vastustaja kohustus uute asjaolude ilmnemisel viia läbi uus riskihindamine. Kui riskide hindamisel on tehtud viga kinnipeetavale soodsas suunas (on hinnatud ohtu tegelikust madalamaks), tuleb ka selline viga parandada. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et uue riskihindamise piisavaks ajendiks on ka juba kahtlus sellest, et kinnipeetava ohtlikkust on hinnatud ebaõigesti. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebajale 2013. a koostatud riskihindamisel tehtud viga ja selle parandamisel selgunud kaebaja ohutaseme tõusu ohtlikust tagasi kõrgohtlikuks, ei saa pidada VangS § 21 lg 1 kohaldamist õigustavaks asjaoluks, mis võimaldaks kaebaja ümberpaigutamist uuesti kinnisesse vanglasse.
13.Kuna kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust kindlale ohutasemele ITK-s ja riskihinnangus ega ka subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks või sinna jäämiseks ning vanglal on kohustus kinnipeetava suhtes koostatud ITK-d perioodiliselt üle vaadata ja neid vajadusel muuta, siis ei nõustu ringkonnakohus ka halduskohtu selle seisukohaga, et 28.10.2016. a käskkirja andes oleks vangla pidanud kaaluma ka HMS § 64 lg-s 3 toodut, s. h kaebaja usaldust ja huvi 2014. a käskkirja kehtima jäämiseks.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et 28.10.2016. a käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel sai kohus hinnata ka läbiviidud riskihindamise õiguspärasust, kuna see oli aluseks kaebaja osas uue ITK koostamiseks ja muutis ka kaebajale 2013. aastal antud ohutaseme hinnangut, mis oligi aluseks kaebaja Viru Vangla avavanglaosakonnast kinnisesse vanglasse ümber paigutamiseks. Ka riigikohus on 10.04.2019 asjas nr 3-18-111 tehtud määruses märkinud, et ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26). Kolleegium selgitas lisaks, et ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel ning juhendi § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (juhendi § 3 lg 4 p 10). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (juhendi § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt juhendi § 8 lg-d 5 ja 6). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust.
15.Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtuga, nagu oleks kaebaja suhtes 2016. a läbi viidud riskihindamine olnud õigusvastane ja seega ei oleks seda saanud kasutada kaebaja avavanglaosakonnast kinnisesse vanglasse ümber paigutamise otsustamisel. Ringkonnakohtu arvates on kaebaja kohta 2016. a koostatud riskihindamine (ankeet nr 128988) õiguspärane ja ka kooskõlas juhendi §-st 3 tulenevate nõuetega. Kinnipeetavate riskihindamise läbiviimise metoodiline alus ja tulemuste kvalifitseerimine ei ole kehtivas õiguses selgelt reguleeritud, kuid juhendi §-s 3 on sätestatud, millistele asjaoludele tuleb riskihindamise käigus tähelepanu pöörata. Juhendi § 3 lg 4 kohaselt annab riske hindav ametnik hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava: 1) kuritegelikku käitumist; 2) eluaset; 3) tööd ja haridust; 4) majanduslikku toimetulekut; 5) suhteid; 6) sõltuvusainete tarbimist ja probleemkäitumist; 7) tervist ja emotsionaalsest seisundit; 8) mõtlemist ja käitumist; 9) hoiakuid; 10) ohtlikkust. Vastustaja on selgitanud, et riskihindamine annab tulemuseks ühe neljast ohutasemest – väheohtlik, ohtlik, kõrgohtlik või üliohtlik. Täitmisplaani regulatsioonis (§ 5 lg 11 p 4, § 17 lg 1) on kinnipeetava paigutamine osaliselt seatud sõltuvusse sellest, kui ta on hinnatud kõrgvõi üliohtlikuks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine on siiski teatava kaalutlusruumiga otsustus, mille kontrollimisel saab halduskohus piirduda vaid kaalutlusreeglite järgimise kontrolliga ning ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorganil eest. Samuti ei saa ebaõigeks pidada seda, kui kinnipeetava ohtlikkust hinnatakse peamiselt tema toimepandud kuritegude põhjal. Ohutasemeid ei määrata vastustaja selgituste kohaselt konkreetsete kuritegude ega paragrahvi järgi, sest ohtlikkus ei sõltu kuriteo liigist, vaid tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning süüdimõistetu käitumisest ja elukorraldusest üldisemalt. Eeltoodu tuleneb ringkonnakohtu hinnangul ka juhendi § 3 lg-st 4
ja riskihindamise ankeedi sisust, millest nähtub, et kinnipeetava ohtlikkust hindama asudes tuleb lisaks isiku toimepandud kuritegudele ja käitumisele pöörata tähelepanu ka järgmistele asjaoludele: ohu olemusele (mis liiki ohuga on tegemist); ohu ulatusele (kui palju inimesi ja kes on ohustatud); ohu vahetusele (kas oht on personaalne, varitseb üksikisikut või on üldisem, ähvardab ühiskonda); ohu sagedusele (kui tihti võib oht ilmneda); ohu tõenäosusele (kas oht võib ilmneda või mitte); ohu tingimustele (mis asjaoludel võib oht ilmneda). Nende alusel saab määrata ohutaseme ning selle, kelle suhtes ohtlikkus avaldub. Kuigi isiku ohtlikkust hinnatakse peamiselt tema poolt toimepandud kuritegude põhjal, arvestatakse ohutaseme määramisel siiski ka isiku varasemat kuritegelikku käitumist, toimepandud kuriteo asjaolusid ja nende tagajärgi, samuti sotsiaal-majanduslikku poolt. Ohutaseme hindamisel arvestatakse ka riske ja ohtu suurendavaid ning vähendavaid tegureid, mida käesoleval juhul ankeedist nr 128988 nähtuvalt ka kõigi juhendi § 3 lg-s 4 loetletud ja hindamisele kuuluvate asjaolude puhul tehtud on. Mida rohkem ohtlikkust suurendavaid asjaolusid kinnipeetavat iseloomustavad, seda kõrgema ohutaseme järgi saab teda hinnata. Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskemad tagajärjed süüdimõistetu tegudel on ja mida tõenäolisemalt ta neid (raskete tagajärgedega tegusid) uuesti toime võib panna. Nagu juba märgitud, on riskihindamises kasutusel neli ohtlikkuse taset, mis erinevad üksteisest ohutunnuste olulisuse, sündmuse tõenäolise toimumise ja tagajärje tõsiduse poolest. Taseme „ohtlik“ puhul ilmnevad ohtlikkuse tunnused juhul, kui muutub isiku eluviis või muutuvad isikut ümbritsevad olud, näiteks kui isik lõpetab talle määratud ravimite võtmise, kaotab elukoha või purunevad tema suhted. Varasemas käitumises on viiteid, et isik võib ohustada teisi. Sellise ohutaseme korral paneb isik toime ohtlikke tegusid ainult teatud tingimustel, kuid üldiselt tema käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Taseme „kõrgohtlik“ puhul võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Isik võib igal ajal toime panna tegusid, mille tagajärjed on eluohtlikud või rasked, sest tema käitumine on ettearvamatu ja omakasupüüdlik. Kaebaja ohutaseme määramisel arvestati riskihindamisest, ITK-st ja vastustaja selgitustest nähtuvalt ka sellega, et kaebaja kannab hetkel karistust väga raskete kuritegude eest. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajat varasemalt kriminaalkorras karistatud kriminaalkoodeksi (kehtis kuni 31.08.2002) § 100 (tapmine) toimepanemise eest. Hetkel kannab kaebaja karistust Viru Maakohtu 31.03.2010. a otsuse nr 1-08-2279 alusel karistusseadustiku § 114 lg 1 p 1 ja 4 (mõrv- piinaval või julmal viisil, vähemalt teist korda) ning KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) eest. Karistuse kandmise tähtaeg lõpeb kaebajal 25.11.2020. Seega on kaebaja tegusid hinnates selge, et ta on kasutanud korduvalt vägivalda ning tegude tagajärjeks on olnud suur kahju, s. o kaebaja tegude tulemusel on saabunud kannatanute surm. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebaja ohutaseme hindamisel tuli arvestada ka seda, et tema ohtlikkust suurendab teo tahtlik toimepanemine ning seda korduvalt ning selliseid tegureid, mis vähendaksid kaebajast tulenevat ohtu riskihindamisel ei tuvastatud. Selliste asjaolude pinnalt ei saa kaebajale vahepeal antud madalamat ohutaset pidada õigeks ning juba üksnes kuritegude toimepanemise asjaolud annavad alust hinnata kaebaja kõrgohtlikuks. Varasemal hindamisel vea tegemist kinnitab ringkonnakohtu arvates ka see, kui uuel hindamisel saadakse õiguspäraselt teistsugune tulemus, kuigi asjaolud ei ole muutunud. Käesoleval juhul nii ongi juhtunud. Kuna riskihindamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud, siis tuleb sellest järeldada 2013. aasta hinnangu ekslikkust.
Nagu juba märgitud, puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda enda ohtlikkuse määratlemist ühel või teisel konkreetsel tasemel. Kinnipeetaval on õigus nõuda vaid seda, et tema ITK koostatakse ja ohutase määratletakse vastavalt kehtestatud korrale. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendit rikutud ning juhendist ei tulene ka seda, et vangla pidanuks kaebaja ohtlikkust hindama pigem seoses vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning olukorras, kus kaebaja paikneb avavangla tingimustes.
16.Nagu juba märgitud, on ka 28.10.2016. a käskkiri nr 6-1/828 ringkonnakohtu hinnangul igati õiguspärane ja vastab HMS §-de 54 ja 56 nõuetele, kuna vastustaja on selles põhjendanud kaebaja kõrgohtlikuks hindamist piisavalt selgelt ja arusaadavalt, selgitades miks kaebaja poolt kuritegude toimepanemise asjaolud on sellised, et kaebajast lähtuvat ohtu tuleb pidada kõrgeks. Nii on vastustaja selgitanud, et ohtlikuks hinnatakse isik, kui ohtlikkuse tunnused ilmnevad olukorras, kus muutub isiku eluviis või keskkond tema ümber, kuid üldiselt tema käitumises ohtlikkust suurendavaid asjaolusid ei ilmne. Kõrgohtlikuks hinnatud isikul võivad ohtlikkuse tunnused ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärjeks on suur kahju. Isikust lähtuv oht avalikkusele või ka konkreetsele täiskasvanud isikule vägivallaga seotud kuritegude toimepanijate osas saab realiseeruda just rünnete kaudu teiste isikute vastu. Seetõttu oli igati põhjendatud juba kaebaja poolt selliste kuritegude toimepanemise fakti tõttu jaatada tema kõrgendatud ohtlikkust teiste isikute suhtes. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja selgitus on kooskõlas täitmisplaani § 17 mõttega, vältides nende isikute avavanglasse paigutamist ja seal hoidmist, kelle osas on kahtlus, et nendest lähtuv oht võib igal ajal realiseeruda, tuues kaasa rasked tagajärjed. Nõustuda tuleb ka sellega, et mida raskemad on isikust lähtuva ohu realiseerumise võimalikud tagajärjed, seda väiksem peab olema ohu realiseerumise tõenäosus selleks, et pidada proportsionaalseks täitmisplaani § 17 lg 1 p-st 3 tulenevat keeldu isiku avavanglasse paigutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka selles osas, et on omistanud just kaebaja toimepandud kuritegudele ja nendega seostud asjaoludele määrava tähenduse kaebajast lähtuva ohu hindamisel. Ka Riigikohus on 27.02.2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-1-14 (p 19) näiteks sedastanud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks, tuleb jaatada tema menetluslikke õigusi selle küsimuse otsustamisel, sh õigust kaalutlusvigadeta otsustusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja 28.10.2016. a käskkirja andmisel rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi ning haldusaktis toodud põhjendused ja kaalutlused on vaidlusaluse otsustuse tegemiseks olnud igati piisavad. Kohtu hinnangul on vangla põhjendanud, milles 2013. aasta riskihinnangu ekslikkus seisnes, selgitades, et vanglal oli uue riskihinnangu tegemisel õigus omistada tuvastatud asjaoludele õige kaal ja tähendus. Kinnipeetava ITK-d arutatakse kinnipeetavaga (VangS § 16 lg 2), mis muuhulgas hõlmab kohustuse arutada kinnipeetavaga ka seda, kui ohutaset muudetakse. 28.10.2016. a käskkirjast nähtuvalt on kaebaja selles osas ka ära kuulatud ja ta on saanud 27.10.2016 esitada omapoolsed vastuväited ohuhinnangu muutmisele, mille osas on vangla ka selgitanud, miks vangla arvates kinnipeetava poolt välja toodu nende seisukohta ohtlikkuse taseme tõstmise osas ei muuda. Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 kohaselt võib kinnipeetava paigutada avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda individuaalse täitmiskava alusel, kui kinnipeetav ei ole riskihindamise tulemusel kõrg- või üliohtlik. Kuna 2016. a riskihindamise tulemusena kaebaja ohutase muutus ohtlikust kõrgohtlikuks, siis kehtivast õigusest tulenevalt tuli vanglal lõpetada kaebaja avavanglas hoidmine ja paigutada ta vangla kinnisesse osakonda tagasi. Kuivõrd vanglas avastati kaebaja ohutaseme ebaõige hindamine ning kaebaja ohuhinnang muutus
selliseks, mis välistab ITK alusel kaebaja avavanglasse paigutamise ja tema seal hoidmise jätkamise, siis ei saa pidada kaebaja avavanglasse paigutamise lõpetamist õigusvastaseks.
17.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu 24.08.2018. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab esitatud kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.