A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.03.2018 otsuste nr 15.28/20-1 ja 15.2-9/60-1 ja 21.05.2018 vaideotsuse nr 15.2-8/30-1 tühistamiseks, Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks ning varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – A, volitatud esindaja Olga Väina ja Andrei Vesterinen Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Grete Raidma ja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 17. aprillil 2019
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 22.03.2018 otsused nr 15.2-8/20-1 ja 15.2-9/60-1 ja 21.05.2018 vaideotsus nr 15.2-8/30-1.
3.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit väljastama Ale tema 08.08.2017 taotluse alusel Eesti kodaniku isikutunnistus.
4.Tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse õigusvastasus kaebajale alates 08.09.2017 isikutunnistuse väljastamata jätmisel.
Jätta kaebus varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
6.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt A kasuks välja menetluskulud kogusummas 120 eurot. Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.06.2019. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega.
Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.– 5. /.../
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukoht
6.1.– 6.2. /.../
7.Vastustaja seisukoht
7.1.–7.4. /.../
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja: vanematelt võeti vanemlikud õigused ära 10.06.1975 jõustunud kohtuotsusega; elas ja kasvas 01.09.1972–1976 xxxxxxx internaatkoolis, mille baasil avati 1987. aastal xxxxxxx lastekodu; 1998. aastal Eesti passi taotlemisel ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumenti; omandas 1998. aastal Eesti kodakondsuse KodS1995 § 4 punkt 7 alusel. Menetlusosaliste vahel on vaidlus eeskätt selles, et kas kaebaja, kelle vanematelt olid ära võetud vanemlikud õigused ja kes oli lastekodu asemel paigutatud xxxxxxx internaatkooli xxxxxxx, on käsitatav isikuna, kelle suhtes kohaldub KodS1995 § 4 punkt 7. KodS1995 § 4 punkt 7 sätestas1, et Eesti kodakondsuse omandavad Eestis püsivalt elavad lastekodudes kasvanud isikud, kui ei ole tõendatud nende kuulumine mõne teise riigi kodakondsusesse.
9.Kohus leiab, et KodS1995 § 4 punktis 7 sätestatud lastekodu on määratlemata õigusmõiste, mille peab sisustama PPA seadusandja juhiste ja eesmärkide abil (vt Riigikohtu 13.06.2005 otsus nr 34-1-5-05, punkt 16). Kohtu hinnangul omistab PPA KodS1995 § 4 punktile 7 põhjendamatult kitsa tähenduse, mis välistab sätte kohaldamise laste suhtes, kelle vanematelt vanemlike õiguste äravõtmisel ei pidanud riik vajalikuks suunata neid lastekodusse, vaid otsustas nad paigutada internaatkooli. Kohtule ja menetlusosalistele ei ole teada, miks otsustati kaebaja paigutada
1938. aasta kodakondsuse seadus on kättesaadav DIGARIS ning selle 22.11.1994 vastu võetud muudatus, millega täiendati kodakondsuse seaduse § 4 punktiga 7, on kättesaadav Riigi Teatajas (RT I, 1994, 88, 1491)
2 (7)
lastekodu asemel internaatkooli, kuid kaebaja tõi kohtuistungil välja, et koos temaga oli internaatkoolis veel 6 last, kelle vanematelt olid vanemlikud õigused ära võetud, ning nad paigutati internaatkooli põhjusel, et xxxxxxx lastekodu puudus. Et xxxxxxx võis 1976. aastal lastekodu puududa ning kaebaja paigutati sel põhjusel internaatkooli, kinnitab kohtu hinnangul ka tõik, et xxxxxxx lastekodu moodustati 1987. aastal xxxxxxx nimelise internaatkooli pinnalt. Seega ei saa välistada, et xxxxxxxx nimeline internaatkool täitis xxxxxxx ka lastekodu ülesandeid.
10.KodS1995 § 4 punkti 7 menetlusdokumentidest2 nähtub, et sätte eesmärgiks on olnud orbude kodakondsuse küsimuse lahendamine. Seda on PPA selgitanud ka vaideotsuse punktis 21, 02.03.2018 kirjas, otsuste nr 20-1 ja 60-1 punktis 9, märkides seejuures, et kasvatusasutuse nimi on olulisem selle sisust. Samuti on PPA selgitanud, et sätte eesmärgiks oli lahendada lastekodus kasvanud orbude probleem, kuna lastekodu kasvandikel olid tekkinud raskused kodakondsuse vormistamisel, sest kõigi nõutavate dokumentide ja andmete saamine ei olnud nendest mitteolenevatel põhjustel tihtipeale võimalik.
11.Kohtu hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjus kohelda erinevalt ja eristada KodS1995 § 4 punkti 7 alusel lapsi, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud, üksnes sel põhjusel, et kas riik otsustas lapse paigutada asutusse, mille nimes sisaldub sõna lastekodu, või otsustas ta paigutada lapse internaatkooli. Seda kinnitab kohtu hinnangul ka 08.02.1995 vastu võetud sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud lastekodu definitsioon, mille kohaselt on lastekodu orbudele ja vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele asenduskoduks loodud asutus3. Kaebaja kirjeldas kohtuistungil oma elukorraldust internaatkoolis ning ka PPA kinnitas istungil, et muu hulgas pakkusid internaatkoolid ka asenduskodu orbudele ja vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele. Et internaatkooli paigutati erineva taustaga lapsi, kinnitavad ka tolle aja materjalid4, kus on selgitatud, et internaatkoolidesse võetakse vastu orbusid, lapsi paljulastelistest perekondadest, üksikemade, sõja- ja tööinvaliidide lapsi, samuti lapsi, kelle kasvatamiseks perekonnas puuduvad vajalikud tingimused. Seega ei nähtu kohtule asjaolusid, mis õigustaksid vanemliku hoolitsuseta laste erinevat kohtlemist ja välistaksid KodS1995 § 4 punkti 7 kohaldamise internaatkooli paigutatud lapse puhul, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud, kes oli riigi ülalpidamisel ning kelle osas täitis internaatkool asenduskodu rolli.
12.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA on vääralt sisustanud KodS1995 § 4 punktis 7 sätestatud lastekodu mõistet, mistõttu on PPA otsused nr 20-1 ja nr 60-1 õigusvastased ja need tuleb tühistada. Kuna otsused on õigusvastased juba sel põhjusel, et PPA on vääralt kohaldanud KodS1995 § 4 punkti 7, siis ei analüüsi kohus täiendavalt PPA väiteid, mis puudutavad kaebaja Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmist KodS § 32 lg 2 alusel.
13.Kuna kohus tühistab PPA otsused 20-1 ja 60-1, siis tuleb kaebaja lugeda Eesti kodanikuks, kellele tuleb väljastada tema poolt 08.08.2017 (tlk 66) taotletud Eesti kodaniku isikutunnistus. Kohustamisnõude eelduseks on haldusorgani kohustus haldusakt anda või toiming sooritada ning isik peab olema esitanud haldusorganile vastavasisulise taotluse (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-d 1 ja 3).
Vt mh 08.02.1995 vastu võetud ning 01.04.1995 jõustunud sotsiaalhoolekande seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/12854001 (11.02.2019)
Vt J. Sõerd. Mis on internaatkool?: abiks lektorile. 1962 (https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:241883)
3 (7)
Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja tunnistati Eesti kodanikuks 1998. aastal, mil PPA tegi õiguslikult siduvalt kindlaks, et kaebaja on Eesti kodanik. Selline otsus on oma olemuselt haldusakt, mis kehtib kuni selle kehtetuks tunnistamiseni (haldusmenetluse seadus (HMS) § 61 lg 2). Seega on kaebajal Eesti kodaniku õigused ja kohustused seni, kuni on õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud, et tal ei ole õigust Eesti kodakondsusele ning selle kohta on antud haldusakt. Kuna kohus tühistab PPA vaidlustatud otsused, siis ei ole haldusakti, millega oleks õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud, et kaebajal ei ole õigust kodakondsusele. Üksnes sel põhjusel, et PPA-l tekkis kaebaja 08.08.2017 taotluse järgselt kahtlus, et kaebaja võidi ekslikult määratleda Eesti kodanikuna, ei ole alust lugeda, et isiku Eesti kodaniku õigused ja kohustused on lõppenud ja isik ei ole Eesti kodanik. Seega tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue. Kuna kaebajat tuleb PPA otsuste nr 20-1 ja 60-1 tühistamise järgselt lugeda Eesti Vabariigi kodanikuks, siis tuleb PPA-d kohustada kaebajale taotletud isikutunnistust väljastama (HKMS § 41 lg 3). Kohus ei saa kohustada PPA-d väljastama kaebajale Eesti kodaniku passi, kuna kaebaja ei ole vastavasisulist taotlust PPA-le esitanud (RVastS § 6).
14.Kohus selgitab, et kaebajale isikutunnistuse väljastamine ei välista, et PPA uuendab 1998. aasta kodakondsuse andmise menetluse ja hindab uuesti kaebaja kodakondsusega seotud asjaolusid, misjärel võib PPA siiski õiguspärase menetluse tulemusel leida, et kaebajat ei ole alust lugeda Eesti kodanikuks. Seejärel on PPA-l võimalik kaebajale väljastatud isikutunnistus kehtetuks tunnistada.
Mittevaralise kahju hüvitamise nõue
15.Kaebaja on taotlenud kohtult mittevaralise kahju hüvitamist kogusummas 8000 eurot. Kaebaja põhjendab mittevaralise kahju hüvitamise taotlust asjaoluga, et PPA õigusvastase tegevuse tõttu ei saanud ta reisida, töötada. Kohtuistungil tõi kaebaja täiendavalt välja ka selle, et isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu ei saanud ta pöörduda arstide poole.
16.RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib täiendavalt RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole hüvitada isikutele haldusorgani igasuguse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju, vaid üksnes süüliselt tekitatu kahju, mille tekkimist ei olnud võimalik vältida või mida ei saa kõrvaldada haldusakti tühistamise nõudega (RVastS § 7 lg 1). Viidatud normidest nähtuvad kahjunõude rahuldamise eeldused: a) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes või tegevusetus; b) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; c) isikule süüliselt kahju tekitamine; d) põhjuslik seos
4 (7)
õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; e) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Olukorras, kus üks või mitu nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik.
17.Kaebaja ei ole toonud välja, millisele RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguslikule alusele mittevaralise kahju hüvitamise nõue tugineb. Ka kohtuistungil ei täpsustanud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude alust. Kaebaja väidetest tulenevalt on kaebaja nõue mõistetav kui väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamine.
18.Isikut tõendavate dokumentide väljastamist reguleerib määrus nr 77, mille § 35 sätestab isikut tõendavate dokumentide väljaandmise taotluse läbivaatamise tähtaja pikendamise. Nimetatud sätte alusel on tähtaja pikendamine lubatud, kui isikut tõendava dokumendi väljaandmise seadusliku aluse olemasolu või taotleja isikusamasuse kontrollimine võtab aega kauem, kui on taotluse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaeg. Praegusel juhul ei olnud vaidlust kaebaja isikusamasuses ega ka selles, et isikut tõendava dokumendi taotlemise ajal oli kaebaja 1998. aastal tunnistatud Eesti kodanikuks. Seega on kaebajal Eesti kodaniku õigused ja kohustused seni, kuni on õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud, et tal ei ole õigust Eesti kodakondsusele ning selle kohta on antud haldusakt. Seega ei kaotanud kaebaja Eesti kodakondsust pelgalt sel põhjusel, et isikut tõendavate dokumentide taotluse esitamise järgselt tekkis PPA-l kahtlus, et kaebajat võidi 1998. aastal ekslikult määratleda Eesti kodanikuna. Seega pidi PPA kaebajale isikutunnistuse väljastama hiljemalt 30 päeva jooksul taotluse saamisest (vt määruse nr 77 § 34), misjärel oleks PPA-l olnud võimalik algatada KodS § 32 sätestatud menetlus ja selgitada välja, kas kaebajale on kodakondsus antud ekslikult ja kas teda saab lugeda Eesti kodanikuks KodS § 32 alusel. Kui menetluse tulemusel selgub, et isik on loetud Eesti kodanikuks siiski ekslikult ja teda ei saa lugeda Eesti kodakondsuse omandanuks, siis saab isikule välja antud Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi tunnistada kehtetuks. Samuti ei ole välistatud isikutunnistuse väljastamine lühemaks tähtajaks, kuna isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 20 lg 1 kohaselt antakse isikutunnistus välja kehtivusajaga kuni viis aastat. Kohtu hinnangul ei ole eesmärgipärane ja proportsionaalne seada Eesti kodanikuks tunnistatud kaebajat KodS § 32 sätestatud menetluse läbiviimise ajaks välismaalase staatusesse, kes menetluse ajal õiguspäraseks riigisviibimiseks peaks taotlema elamisluba vms. Kohtu hinnangul ei anna määruse nr 77 §-s 35 sätestatud alus „isikut tõendava dokumendi väljaandmise seadusliku aluse olemasolu kontrollimine võtab aega kauem“ keelduda Eesti kodanikuks tunnistatud isikule tähtaegselt isikutunnistuse väljastamisest. Kohtu hinnangul on nimetatud alus suunatud menetlustele, kus Eesti kodakondsusesse kuulumist ei ole riik varem tuvastanud ja isik taotleb Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente esimest korda. Kuna PPA pidi kaebajale isikutunnistuse väljastama taotluse esitamisest 30 päeva jooksul, siis oli PPA tegevus kaebajale isikutunnistuse väljastamata jätmisel õigusvastane alates 08.09.2017.
19.Isikutunnistus tõendab isiku kodakondsust, kuid sellel on ka muid funktsioone ning see on vajalik mitmete igapäevaste toimingute teostamiseks (nt pangas isikusamasuse tõendamine jms). ITDS § 5, et Eesti kodanikul peab olema isikutunnistus, mistõttu selle õigusvastane väljastamata jätmine on käsitatavad inimväärikuse alandamisena. Küll aga ei ole kaebaja toonud välja selliseid asjaolusid, mille puhul saaks väita, et temale osaks saanud kannatused oleksid ületanud sellise taseme, et need tuleks hüvitada rahas. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja nõue osas, mis puudutab
5 (7)
ajavahemikku, kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas, kuna vanglas viibides ei ole kehtiva isikutunnistuse olemasolu vajalik ning selle omamata jätmine ei saanud kaebajale kahju tekitada.
20.HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Eelnevast tulenevalt tuvastab kohus PPA tegevuse õigusvastasuse kaebajale isikutunnistuse väljastamisel alates 08.09.2017 kuni otsuste nr 20-1 ja nr 60-1 tegemiseni.
Kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue
21.Kaebaja esitas kohtule ka varalise kahju hüvitamise nõude, mis seisneb saamata jäänud töötasus kogusummas 9600 eurot.
22.Ka varalise kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 ning seda täpsustab RVastS § 8, mille kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega on kahjunõude rahuldamise eeldused: a) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes või tegevusetus; b) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; c) kahju tekitamine; d) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; e) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Olukorras, kus üks või mitu nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik.
23.Kohtu hinnangul puudub põhjuslik seos kaebajale tekkinud varalise kahju ning vastustaja väidetava õigusvastase tegevuse või viivituse vahel, mistõttu on üks kahju hüvitamiste eeldustest täitmata ning kaebus tuleb varalise kahju hüvitamise nõudes jätta rahuldamata. Muude kahjunõude rahuldamise eelduste käsitlemine vajalik ei ole.
24.Varalise kahju tõendamiseks esitas kaebaja kohtule X OÜ 27.08.2017 kirja (tlk 55). Esmalt märgib kohus, et kohus ei pea esitatud tõendit usaldusväärseks, kuna kohtuistungil väitis kaebaja, et kuulis töökohast tuttavate kaudu ja kirjutas oma CV 2017. aasta novembris (helisalvestis alates 13.06), kuid X OÜ kirjast nähtuvalt pidi kaebaja esitama oma CV enne 27.08.2017. Samuti seavad esitatud tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla asjaolu, et kaebaja selgitas kohtuistungil, et talle helistati augusti keskpaigas ja tal paluti kirjutada CV (helisalvestis alates 13.08), kuid kaebaja viibis alates 08.08.2017 Tallinna Vanglas. Esitatud tõendi usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et kaebajal puudub igasugune varasem töökogemus vastava töö tegemiseks, kuna kaebaja on töötanud bussijuhina, taksojuhina ja traktoristina (helisalvestis 13.11). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et isik, kellel puuduvad varasemad kokkupuuted ehitustöödega ning tööprotsesside korraldamisega, võetaks tööle tööprotsesside korraldajana, ilma isikuga sisuliselt tutvumata ning üksnes põhjusel, et kaebaja on suurema osa oma ajast viibinud vanglas ning oskab sel põhjusel kinnipeetud isikutega suhelda.
25.Ent isegi kui eeldada, et kaebaja esitatud X OÜ 27.08.2017 kiri on tegelik, siis ei oleks saanud kaebaja nii kui nii 28.08.2017 tööle asuda, kuna ta viibis alates 08.08.2017 Tallinna Vanglas, kust ta vabanes 2017. aasta novembri keskpaigas. Samuti ei taotlenud kaebaja 2017. aasta augustis PPA-lt Eesti Vabariigi passi, millega ta oleks saanud reisida Venemaale, mis oli aga kohustuslik, et kaebaja saaks tööle asuda. Seega ei ole tõendatud, et kaebajale väidetavalt tekkinud varaline
6 (7)
kahju oleks tekkinud PPA tegevusest tingitult. Et kaebajat oleks soovitud tööle võtta ka pärast vanglast vabanemist, kaebaja tõendanud ei ole.
26.Eelnevast tulenevalt jääb kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Menetluskulud
27.Kaebaja ei esitanud kohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks, kuid kaebuse esitamisel tasus kaebaja 288 euro suuruse riigilõivu (tlk 30). Halduskohtumenetluses kulude hüvitamise üldpõhimõte on, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 1 ja lg 2).
28.Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt, siis tuleb proportsionaalselt rahuldatud osaga mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja ka viimase kantud riigilõiv. Kohus rahuldas kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõuetes ning mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Ehkki kohus ei mõistnud kaebajale mittevaralise kahju hüvitist välja rahas, siis ometi tuvastas kohus PPA tegevuse õigusvastasuse ja rahuldas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude kooskõlas HKMS § 41 lg-ga 5. Kuna kohus leidis eelnevalt, et ehkki PPA tegevus oli õigusvastane alates 08.09.2017, siis kuna kaebaja kuni Tallinna Vanglast vabastamiseni ei oleks saanud nii kui nii isikutunnistust kasutada, siis peab kohus põhjendatuks, et hüvitamisele kuuluv riigilõiv arvestatakse ajavahemiku 10.11.2017–22.03.2018 pinnalt, millele vastas mittevaralise kahju nõue ca 4000 euro ulatuses (4000x0,03, vt riigilõivuseaduse § 60 lg 2). Seega tuleb PPA-l hüvitada kaebajale 120 eurot. Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Prigoda
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.