Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.05.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-19-1238 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

3-19-1238 Eesti kodakondsuse tuvastamine on haldusakt. Tuleb eristada kahte erinevat halduse tegevust: 1) isikut tõendavate dokumentide väljastamine kui toiming ning 2) dokumentide väljastamiseks vajalik kodakondsuse tuvastamine kui toimingu tegemiseks vajalike tingimuste kontroll. Õiguskantsler leidis 17.06.2019 kirjas, et PPA hinnang, mille kohaselt ei ole kaebaja kunagi olnud Eesti kodanik, on õigusvastane. Kaebajale 11.04.1994 passi väljastamisega on teda tunnustatud Eesti kodanikuna ja vastav tuvastav haldusakt kehtib tänaseni. See kehtis ka 27.03.2019 otsuse ja vaideotsuse tegemise ajal ning järelikult on väär nendes haldusaktides kajastatud seisukoht, et kaebajal puudub Eesti kodakondsus. Kui PPA tuvastab haldusmenetluse uuendamise käigus, et isik on Eesti kodanikuna määratletud ekslikult, ei tähenda see, et haldusakt, millega algselt tuvastati isiku kodakondsus, oleks automaatselt tühine. Tegemist on õigusvastase, kuid kehtiva haldusaktiga. Selle kehtetuks tunnistamisel oleks PPA pidanud teostama kaalutlusõigust ning arvestama ka usalduse põhimõttega. KodS § 32 lg 1 tuleb kohaldamisele alles pärast seda, kui haldusakt, millega algselt isiku kodakondsus tuvastati, on kehtetuks tunnistatud. Kaebaja eesmärgiks on säilitada oma senine elukorraldus, kus tema ekslikult Eesti kodanikuna määratlemine avastatakse pärast 25 aasta jooksul heas usus oma kodanikuõiguste kasutamist. Kaebaja on veetnud olulise osa oma elust Eestis ning on oma elu ja vara sidunud Eestiga.

3-19-1238 kehtetuks tunnistada üksnes hilisema haldusakti põhjenduste kaudu. Kuni 1994. a haldusakti ei ole kehtetuks tunnistatud, ei saa dokumentide väljastamisega seotud haldusaktide põhjendavas osas märgitust järeldada, et isiku suhtes on kodakondsuse puudumine siduvalt kindlaks tehtud. Järelikult ei ole kaebaja suhtes kodakondsuse puudumine kindlaks tehtud. Õige pole ka vastustaja seisukoht, et kaebaja pole kunagi Eesti kodanik olnudki. Kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud haldusaktid tühistada. Vaidlustatud haldusaktid tuleb tühistada ka põhjusel, et kaebaja kodakondsuse määratlemisel ei ole arvestatud kõikide tähtsust omavate asjaoludega. Teatud dokumentide puudumine arhiivides võib tekitada põhjendatud kahtluse, et konkreetne isik ei omanud mingil ajahetkel Eesti kodakondsust, kuid tõendeid tuleb hinnata kogumis. Arhiividest saadud vastustest ei saa tõsikindlalt järeldada, et kaebaja vanaema QQ (HH) polnud Eesti kodanik. Rahvusarhiivi 30.05.2019 vastuskirjast nähtuvalt on mitmetest eri fondidest otsitud HH-ga ja ka UU-ga seotud kirjeid. Samas ei ole tehtud päringuid nime QQ kohta, kuigi kaebaja on juba 1994. a-l esitanud vastustajale oma ema vanemate abielutunnistuse, mille kohaselt sõlmisid 04.01.1930 abielu GG ja CC. Olukorras, kus kohtule nähtuvalt ei hõlmanud arhiividest tehtud otsingud QQ nime ega ka nimekuju C, ei saa tõsikindlalt järeldada, et kaebaja vanaemal puudus kaebaja ema sünni ajal Eesti kodakondsus. Tegemist on minetusega, mis võis lõppjäreldust mõjutada. PPA on oma järelduses, et HH ei vastanud Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, tuginenud peamiselt kaudsetele tõenditele. PPA on viidanud 1913. a kirikutähele nr 29, mis on väljastatud Peterburi Jaani kogudusele, samuti 02.04.1914 Postimehes avaldatud teatele Peterburi Jaani kirikust, mille alusel kuulutati välja SS ja HH abiellumine. Kuna kirikutäht ei ole isikustatud, ei saa kindlalt väita, et HH lahkus püsivalt Eestist 1913. a-l. Ka ei lange Postimehes avaldatud nimi kokku kaebaja vanaema nimega HH. Vastustajale on olnud kättesaadav kaebaja vanaema abielutunnistus, mille kohaselt sõlmisid 04.01.1930 Leningradis abielu GG ja CC. Kaebaja kandis abielludes endiselt neiupõlvenime. Seega ei pruukinud 1914. a-l abiellujaks olla kaebaja vanaema, kes oli teate avaldamise ajal saanud äsja 17aastaseks. Kogutud lünklikud andmed ei välista võimalust, et kaebaja vanaema vastas Eesti kodakondsuse saamise tingimustele ja omandas Eesti kodakondsuse. Olukorras, kus vastustaja on samadele dokumentidele tuginedes 1994. a-l kaebaja kodakondsuse tuvastanud, on piiratud võimalus samade dokumentide baasil menetlus taasavada. Uusi asjaolusid (nt teave, et isik on esitanud valeandmeid) ei ole ilmnenud. Põhjendamatu on sellises uuendatud menetluses asetada tõendamiskoormus kaebajale ning tõlgendada PPA kahtluste kõrvaldamata jätmist kaebaja kahjuks. Möödunud 25 aasta tõttu võib olla raskendatud tõendite hankimine ka seepärast, et isikud, kes sündmusi mäletasid või teadsid, on surnud. Kuna ei ole tõendatud, et kaebaja ei ole sünnijärgne kodanik, ei saa PPA kaebajale seada KodS §-s 32 sätestatud tingimusi. Kuigi KodS § 3 lg 1 kohaselt peab sünnijärgse topeltkodakondsuse olemasolu korral kaebaja valima ühe või teise kodakondsuse vahel, ei saa PPA keelduda isikut kodanikuna tunnustamist ning esitada talle kodanikuna tunnustamiseks tingimusi. PPA-l tuleb edaspidi hinnata, kas aastakümneid hiljem ilmnenud asjaolud annavad piisava aluse varasema menetluse uuendamiseks ning kas konkreetsetest asjaoludest tulenevalt on varasema haldusakti kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Järgida tuleb HMS-i reegleid. Kaebaja ei ole vaidlustanud PPA tegevust osas, mis seondub talle lühendatud tähtajaga passi väljastamisega. Seega ei kontrolli kohus selles osas otsuste õiguspärasust, kuid selgitab, et 4(8)

3-19-1238 isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 24 lg 1, mille järgi antakse pass välja kehtivusajaga kuni 10 aastat, ei anna PPA-le õigust igakordselt otsustada, millise tähtajaga dokumendid Eesti kodanikule väljastatakse. Kui kehtiva haldusakti alusel on tuvastatud, et isik on Eesti kodanik, tuleb talle dokumendid väljastada maksimaalseks võimalikuks tähtajaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-1238 Tol ajal oli sellises vanuses abiellumine täiesti tavaline. Põhjendatud pole ka halduskohtu märkus, et 1930. a-l abielludes kandis CC endiselt neiupõlvenime. Rahvusarhiiv on 19.12.2017 teatisel märkinud, et 25.07.1927 tuli Leningradist X külla X tallu ja 16.08.1927 läks tagasi Venemaale Vene kodanik RR (sünd XX.XX.XXXX) koos poegade V ja W-ga. Samalt teatiselt nähtub, et X külas X talus elas sel ajal HH ema CC. Arvestades, et 1914. a abiellusid Peterburi Jaani koguduses HH ja SS, on HH ja RR sama isik. CC käis 1927. a-l Eestis külas oma emal, olles ise Vene kodanik. Need asjaolud jäid küll vaide- ja halduskohtumenetluses kajastamata, kuid kinnitavad täiendavalt, et HH (RR) oli 1927. a-l Venemaa kodanik, ta lahkus Eestist enne 1918. a-t ja ei saanud Eesti kodanikuks. Haldusorgani poolt ekslikult välja antud Eesti kodaniku dokumenti kasutanud heauskse isiku usalduse kaitseks ja õiguspärase ootuse tagamiseks näeb seadusandja ette isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemise haldusorgani poolt (KodS § 32 lg 1). Vastustajale ei ole antud kaalutlusõigust otsustamaks, kas isiku suhtes tuleb KodS § 32 lg-t 1 kohaldada. Nimetatud norm kuulub kohaldamisele sõltumata asjaolust, kui mitu aastat hiljem kodakondsuse puudumine tuvastati. PPA-l on kaalutlusõigus ning põhjendatud juhtudel õigus otsustada, millise tähtajaga dokumendid Eesti kodanikule väljastada. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, miks väljastati dokument 2 aastaks, arvestades muu hulgas sellega, et kaebaja teatas menetluse käigus, et asub loobuma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene, et kui isik esitab korduva taotluse Eesti kodaniku passi saamiseks, ei tohiks teha järelkontrolli või üldist kontrolli taotlejate dokumentide suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-1238 esinemisel ning mingit täiendavat haldusmenetlust pole selleks ette nähtud. Sünniga omandatud kodakondsus on isikul ka siis, kui ta pole selle realiseerimiseks mingeid samme astunud (nt taotlenud Eesti kodaniku isikutunnistust). Eeltoodu kehtib ka vastupidi. Kui isikule on Eesti kodaniku isikut tõendav dokument väljastatud ekslikult, ei tähenda see, et faktiliste eelduste puudumisest olenemata on ta omandanud kodakondsuse sünniga. Sellisel juhul loetakse isik sünniga Eesti kodakondsuse omandanuks PPA tuvastava haldusaktiga KodS § 32 alusel, arvestades selles sättes toodud erisusi. Küsimust, kas isik on kodakondsuse omandanud sünniga, ei tule lahendada eraldi haldusaktiga. Seetõttu ei ole välistatud PPA poolt Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljastamise menetluses kodakondsuse olemasolu korduv kontrollimine. Eesti kodakondsuse puudumise kohta ei pea vastustaja tegema eraldi otsust, vaid seda vaadeldakse Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljastamise tingimusena.

3-19-1238 2) sissekanne Vao Vallavalitsuse vallaelaniku registreerimise raamatus aastatest 1925–1932, mille järgi tuli 25.07.1927 Leningradist X külla X tallu ja 16.08.1927 läks tagasi Vene kodanik RR (sünd XX.XX.XXXX ukj) koos poegade V ja W-ga; 3) abielutunnistus, mille kohaselt sõlmisid 04.01.1930 Leningradi linna Vasileostrovski rajooni perekonnaseisu osakonnas abielu GG ja CC; 4) kaebaja ema QQ sündis XX.XX.XXXX Venemaal; 04.04.1959 abiellus ta Leningradis DD-ga; XX.XX.XXXX sündis Leningradis kaebaja XX (end D). Isegi juhul, kui jätta kõrvale isikustamata kirikutäht nr 29 aastast 1913, mille osas kaebaja väidab, et see võis olla väljastatud ka M vennale N-le, nähtub eeltoodud andmetest, et kaebaja vanaema lahkus Venemaale hiljemalt 1914. a-l ning puuduvad igasugused tõendid, et ta oleks sealt naasnud või Eesti kodakondsust muul viisil taotlenud enne kaebaja ema QQ sündi 1936. a-l. Olemasoleva info põhjal ei ole põhjendatud halduskohtu etteheide, et vastustaja pole järelepärimisi teinud kõikvõimalike nimekujudega. Vastustaja esitas ringkonnakohtule Rahvusarhiivi 20.12.2019 selgituse, mille kohaselt otsitakse infot alati võimalike erinevate nimekujudega, samuti tuuakse välja kõik samanimelised või sarnaste nimedega, kuid erinevate sünniaegadega isikute andmed. Vastusesse päringule märgitakse kõik mingilgi määral sarnased andmed ja nimekujud. Ringkonnakohus võtab selle tõendi asja materjalide juurde. Kaebaja esitas vastuseks apellatsioonkaebusele täiendavad tõendid: kaebaja 17.05.2019 vastus PPA 03.05.2019 kirjale ning selle vastuse lisad: HH postkaart NN-le, NN postkaart St Peterburist, väljavõte Rannu rajooni Uuemõisa külanõukogu majaraamatust 1977. aastast. Tegemist on haldusmenetluse käigus kogutud tõenditega ning ringkonnakohus võtab need toimiku materjalide juurde. Samas ei lükka need tõendid ümber seisukohta, et kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik. Asjaolu, et NN viibis ka Peterburis, ei kummuta kaebaja vanaema kohta tuvastatut. Samuti ei tee seda asjaolu, et 1977. a-l elas vanaema Eestis ja määratles end majaraamatus eestlasena.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.