Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. aprill 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-990
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Patem OÜ kaebus Tehnilise Järelevalve Ameti 23. märtsi 2017. a järelevalvemenetluse lõpetamise teate nr 16-2/16-1218-023 ja 7. aprilli 2017. a vaideotsuse nr 16-2/16-1218-026 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – Patem OÜ, volitatud esindaja Almar Sehver, seaduslik esindaja JM Vastustaja – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (Tehnilise Järelevalve Ameti õigusjärglane), volitatud esindajad Margit Tammistu ja Valmond Mikli Kolmas isik – Genoke Trading OÜ, volitatud esindajad v.adv Katrin Prükk, Tauno Kais ja Viljar Sedrik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Genoke Trading OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
3-17-990
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 27. mail 2019. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-17-990 Tuletõkkevärvide puhul tuleb lähtuda standardist EN 13501-2. Toote tulepüsivuse klassifikatsiooni määramiseks on vaja eelnevalt teha katsetused asjakohase katsestandardi alusel ning viia läbi katsetulemuste hindamine klassifitseerimisstandardi (antud juhul EN 13501-2) järgi. Seega ei saa tulepüsivust käsitada ainult katsestandardi kontekstis, vaid tegemist on standardite süsteemiga, millega on reguleeritud toote tulepüsivuse määratlemine. IFC sertifikaadi ja selle alusdokumentide väljaandmisel kasutati sellel ajal kehtinud klassifitseerimisstandardit EN 13501-2:2007+A1:2009, kus viidatakse kohalduva katsemeetodina eelstandardile ENV 13381-4 (EN 13501-2:2007+A1:2009 p 7.4.3). Hetkel kehtivas standardis EVS-EN 13501-2:2016 (jõustunud 22.06.2016) viidatakse katsemeetoditena uutele standarditele EN 13381-4 ja EN 13381-8 (EN 13501-2:2016 p 7.4.3). Need standardid ei oma tagasiulatuvat mõju, mistõttu ei ole asjakohane väita, et eelstandardi ENV 13381-4 kohased katsetulemused oleks kaotanud kehtivuse. IFC sertifikaat nr IFCC1126 on välja antud 02.03.2015.
3-17-990 tegemist ei ole Euroopa Liidus ühtlustatud standardiga hõlmatud tootega (TNVS § 6 lg 1 p 1). Protherm Steel tootesertifikaat on väljastatud üksnes toote Eestis turustamiseks, mistõttu ei kohaldu päritolumaa nõuetele vastavusest tulenev ohutuse eeldus (TNVS § 6 lg 1 p 2). Sellest tulenevalt tuleb toote ohutust hinnata TNVS § 6 lg 3 p-de 1–6 kohaselt. Metallkonstruktsioonide kaitsmise puhul on asjakohased ka Euroopa tehnilise hinnangu juhised ETAG 018-1 (aprill 2013) ja ETAG 018-2 (2011) ning standardid EN 13381-4:2013 ja EN 13381-8:2013. Protherm Steel toote omadusi (reaktiivne tuletõkkevärv) ei saa lugeda tõendatuks. Sõltumata sertifikaadi kehtivusest või mittekehtivusest tuli TJA-l kontrollida reaktiivse tuletõkkevärvi toimivuse tõendatust. Standardite uuendamise käigus on muutunud nõuded reaktiivsetele tuletõkkevärvidele. ETAG 018-2 lisa G näeb ette lisatestide sooritamise ja hinnangute andmise vajaduse selleks, et oleks võimalik (osaliselt) tugineda kehtetu standardi ENV 13381-4 alusel tehtud testidele. Kuid ka sellisel juhul saab tootesertifikaati väljastada vaid kehtiva standardi EN13381-8 alusel. Eelstandardi ENV13381-4 ja standardi EN13381-8 rakendamisel on erinevad tulemused – kehtiva standardi alusel määratud materjali paksused on suuremad kui kehtetu eelstandardi katsemetoodika alusel määratud tuletõkkevärvi paksused. ENV13381-4 alusel määratud tuletõkkevärvi paksused ei taga metallkonstruktsioonide tulepüsivust ettenähtud aja jooksul. Ühendkuningriigi sertifitseerimisasutus ei saanud sertifikaati väljastada kehtetu standardi alusel ja samal ajal kinnitada, et seda toodet võib turustada üksnes Eestis. TJA oleks pidanud ise kontrollima Protherm Steel sertifikaadi kehtivust ja seda, kas tootel on kehtivatele nõuetele vastav toime. Briti värvitootjate organisatsioon BCF (British Coatings Federation) andis samuti hinnangu sertifikaadile IFC1126, leides, et see ei vasta nõuetele, ning tegi 22.08.2016 sertifitseerimisasutusele ettepaneku vastav tootesertifikaat tühistada.
3-17-990 4 alusel. Riiklikul turujärelevalveasutusel puudub pädevus toimetada järelevalvet liikmesriigi sertifitseerimisasutuse
tegevuse üle. Kehtivat akrediteeringut omava sertifitseerimisasutuse väljastatud tootesertifikaat annab kindluse, et toode on nõuetekohane. Sertifitseerimisasutuse üle järelevalvet teostav amet on kinnitanud, et sertifitseerimisasutuse IFC akrediteering on kehtiv, mistõttu puudub TJA-l alus kahelda IFC väljastatud tootesertifikaadi nr IFCC1126 kehtivuses ja nõuetekohasuses. Protherm Steel toimivus reaktiivse tuletõkkena on tagatud, kuna sellele antud tulekindluse hinnang ja klassifitseerimisprotokoll on kehtivad ning sertifitseerimisasutus teeb tehase tootmisohje üle pidevat järelevalvet. Ekslik on kaebaja seisukoht, et eelstandardi ENV 13381-4 alusel tootele antud hinnang ei ole kehtiv, kuna vahepeal on kehtestatud katsestandardid. Tuletõkkevärvide puhul tuleb lähtuda klassifitseerimisstandardist EN 13501-2. Toote tulepüsivuse klassifikatsioonini jõudmiseks on vaja eelnevalt teha katsetused asjakohase katsestandardi kohaselt ning hinnata katsetulemusi klassifitseerimisstandardi (antud juhul EN 13501-2) alusel. Klassifitseerimisstandard määrab kindlaks kogu protsessi reeglistiku ja määrab asjakohase katsestandardi. Seega ei saa tulepüsivust käsitada ainult katsestandardi kontekstis, vaid tegemist on standardite süsteemiga, millega on reguleeritud toote tulepüsivuse määratlemine. Samuti on väär seisukoht, et kuna klassifitseerimisstandardis olev viide eelstandardile on dateerimata, tuleb TNVS § 42 lg 2 alusel arvestada standardi hilisemaid muudatusi. Eelstandardi puhul ei ole tegemist katsestandardi varasema versiooniga, mistõttu TNVS § 42 lg 2 ei kohaldu. Protherm Steel tootesertifikaadi nr IFCC1126 ja selle alusdokumentide väljaandmisel kasutati tol ajal kehtinud klassifitseerimisstandardit EN 13501-2:2007+A1:2009, kus viidatakse kohalduva katsemeetodina eelstandardile ENV 13381-4. Eelstandard ENV 13381-4 hõlmas katsemetoodikat nii reaktiivsetele kui ka passiivsetele tuletõkkevärvidele. Kehtivas klassifitseerimisstandardis EVS-EN 13501-2:2016 (jõustunud 22.06.2016) viidatakse katsemeetoditena uutele katsestandarditele EN 13381-4 ja EN 13381-8. Need nõuded kohalduvad tuletõkkevärvide nõuetele vastavuse tõendamisele alates 22.06.2016 ega oma tagasiulatuvat mõju. Asjakohatud on ka kaebaja viited Euroopa tehnilise hindamise juhise ETAG 18-2 lisale G. Juhist ei kohaldata alates 01.07.2013. Juhis oleks asjakohane siis, kui tootja sooviks tuletõkkevärvile paigaldada CE-märgist. Tuletõkkevärvi nõuetele vastavuse tõendamiseks ei ole see kohustuslik ning J. F. Amonn S.p.A. ei ole seda ka teinud.
3-17-990 kasutamise osas (p 1). Halduskohus mõistis TJA-lt Patem OÜ kasuks välja menetluskulud 1230 eurot ja jättis Genoke Trading OÜ menetluskulud tema enda kanda (p 2). Tuletõkkevärvide osas puuduvad ühtlustatud nõuded ja harmoneeritud standard. Seetõttu tuleb toote ohutuse hindamisel lähtuda TNVS § 6 lg-st 3. Määruse nr 49 § 6 järgi toimub tuletõkkevärvi vastavushindamine toimivuse püsivuse hindamise ja kontrollimise süsteemi 1 kohaselt, mille all mõistetakse sama määruse § 1 lg 3 kohaselt määruse (EL) nr 305/2011 lisas V sätestatud vastavushindamissüsteeme (vt ka määruse nr 305/2011 lisa V p 1.2). Vastustaja selgituste kohaselt viidi vaidlusaluse toote katsetuste hindamine läbi klassifitseerimisstandardi EN 13501-2:2007 alusel, mis sätestab kogu protsessi reeglistiku ja toob välja asjakohase katsestandardi. Klassifitseerimisstandard EN 13501-2:2007 viitas katsestandardile ENV 13381-4. Vaidlusalune sertifikaat ega 30.09.2015 vastavusdeklaratsioon klassifitseerimisstandardile EN 13501-2:2007 tuginemist ei kinnita. Samuti pole esitatud nimetatud standardit, mistõttu puudub võimalus kontrollida, et see kohustab järgima katsestandardit ENV 13381-4. Isegi kui Protherm Steeli katsetusi hinnati klassifitseerimisstandardi EN 13501-2:2007 alusel ja viimane kohustas katsetusi tegema standardi ENV 13381-4 järgi, saab toote ohutust eeldada vaid juhul, kui järgitud on kehtivat standardit. Standardi kehtetuks tunnistamine ei pea tooma kaasa standardi kehtivuse ajal väljastatud sertifikaatide kehtetuks tunnistamist, kuid praegusel juhul väljastati Protherm Steelile sertifikaat ajal, mil aluseks võetud standard oli juba kehtetuks tunnistatud. Selliselt väljastatud sertifikaat ei saa algusest peale olla nõuetekohane tõend toote nõuetele vastavuse hindamiseks. Järelikult ei ole tegemist olukorraga, kus nõuetekohaselt väljastatud sertifikaat peaks saama kehtida kehtivusaja lõpuni. Kuigi praegusel juhul ei ole tegemist harmoneeritud standardiga, saab analoogia korras lähtuda TNVS § 41 lg-st 2. Kui standard on mingil põhjusel tunnistatud kehtetuks, ei saa sellele tuginemine olla toote ohutuse usaldusväärne tõend. Kui standardi kehtetuks tunnistamise eesmärk ei ole selle jätkuva kasutamise vältimine, puuduks vajadus nende kehtetuks tunnistamiseks. Järelikult tuleb toote ohutuse tõendamisel lähtuda kehtivast standardist. Olukorras, kus klassifitseerimisstandardis EN 13501-2:2007 oli ebaõige viide katsestandardile ENV 13381-4, tulnuks pärast katsestandardi ENV 13381-4 kehtetuks tunnistamist ja asendamist uue katsestandardiga lähtuda uuest katsestandardist vaatamata asjaolule, et klassifitseerimisstandardisse jäi parandus õigeaegselt sisse viimata. Ei ole usutav, et klassifitseerimisstandardi EN 13501-2:2007 järgne hindamisprotsess ei võimalda vajadusel arvestada uue kehtestatud standardiga. Vastasel juhul puudunuks mõistlik põhjus tunnistada kehtetuks standardit ENV 13381-4 ja kehtestada uusi standardeid, kui see ei omaks standardi EN 13501-2:2007 muutmata jätmise tõttu mingit mõju reaktiivsete tuletõkkevärvide tegelikele katsetustele. Lisaks nähtub BCF 22.08.2016 kirjast ja selle lisast, et standard ENV 13381-4 peatati 2006. aastal pärast seda, kui uuringute käigus selgus, et standardis dokumenteeritud hindamismeetodid prognoosisid reaktiivvärvide korral taladele ja sammastele kaitsepaksusi, mis ületasid enam kui kahekordselt tulekatsetustes terasosadele tegelikult peale kantud paksusi. Lisaks andis õõnesosade hindamismeetod, milles kasutatakse tala/samba hindamisandmetele kohaldatud korrektsioonitegurit, tulemuseks mittekonservatiivseid paksusi – palju väiksemaid kui õõnesosade tulekatsetamise ajal tegelikult vaja oleks olnud. Euroopa Standardikomitee tunnistas 2006. aastal standardi ENV 13381-4 sobimatuks reaktiivsete tulekaitsevärvide katsetamiseks ja hindamiseks selle kehva prognoositavuse tõttu sedalaadi tulekaitseks.
6(16)
3-17-990 Järelikult oli standard ENV 13381-4 ebasobiv reaktiivsete tuletõkkevärvide toime tõendamisel. Seega eksisteerib põhjendatud kahtlus Protherm Steeli väidetavas toimes. Standardi ENV 13381-4 asendamine uuega nähtub mh ka Euroopa Komisjoni 03.05.2000 otsusest nr 2000/367/EÜ, millega rakendatakse nõukogu direktiivi 89/106/EMÜ ehitustoodete ja ehitiste ning nende osade liigitamise puhul tulekindlustoimivuse järgi. Kuigi viidatud direktiiv tunnistati määruse (EL) nr 305/2011 jõustumisel kehtetuks, näitab see, et standardi ENV 13381-4 asendamine otsustati juba oluliselt varem. Muudatust on põhjendatud vajadusega võtta arvesse asjaomaste uurimismeetodite tehnilist arengut ning lisada tulekindlad avatäited. Vastustaja on pannud põhjendamatult suurt rõhku kolmanda isiku ja tootja rahaliste vahendite säästmise soovile võrreldes tarbijate huviga toote ohutuse ja konkurentide huviga ausa ja õiglase konkurentsiolukorra vastu. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus on olemas sama liiki ohutum toode (TNVS § 7 lg 3), vaid vana standardi järgsed kontrollitulemused olid ebatäpsed ega õigustanud tulemusi, millele toote toimivuse reklaamimisel tuginetakse. Sellises olukorras ei ole toote ohutuse eeldamine võimalik. Seda ei muuda asjaolu, et senisel kasutamisel ei ole toode ohtlikuks osutunud. Vastustaja viited pädevuse puudumisele ei ole põhjendatud. Kuna Protherm Steeli müüakse Eesti turul, vaidlusalune sertifikaat on väljastatud toote turustamiseks Eestis ja tegemist on harmoneerimata valdkonnaga, on järelevalvepädevus Eesti järelevalveorganil (TNVS § 49 lg 1, § 50 lg 5 p 1, § 54 lg 1). 01.09.2016 e-kirjas kinnitati IFC akrediteeringut, mitte vaidlusaluse sertifikaadi kehtivust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7(16)
3-17-990 Halduskohus ei selgitanud, miks peaks toote ohutust tõendama standardiga. Standardi kasutamine on üldiselt vabatahtlik (TNVS § 4 lg 1 p 4). Halduskohus ei ole viidanud õigusaktile, millest tuleneb kohustus kohaldada katsestandardit ENV 13381-8. Lisaks ei sisalda toimiku materjalid viidatud standardit. Ka ei ole halduskohus välja selgitanud, milline on standardi eesmärk ja käsitusala. Tuletõkkevärvide puhul tuleb lähtuda klassifitseerimisstandardist 13501-2 ja selles viidatud asjakohasest katsestandardist, mis moodustavad standardite süsteemi. Kuna Protherm Steel sertifikaadi ja selle alusdokumentide väljaandmise ajal kehtis klassifitseerimisstandard EN 13501-2:2007+A1:2009, tuleb kohaldada seda ja selles viidatud eelstandardit ENV 13381-4, hoolimata asjaolust, et eelstandard ENV 13381-4 alates 01.05.2013 enam ei kehti (vt ka TNVS § 42 lg 2). Klassifitseerimisstandard EN 13501-2:2007+A1:2009 viitab eelstandardile ENV 13381-4 (dateerimata). Eelstandardi ENV 13381-4 muudatuseks ei ole katsestandard EN 13381-8, mistõttu ei saa viimast kohaldada. TNVS § 42 lg 2 näeb ette, et dateeritud viite korral järgitakse standardit dateeringu seisuga. Eesti Standardikeskus on selgitanud, et kui selliselt viidatud standardile on hiljem tulnud uustöötlus või muudatus või standard on tunnistatud kehtetuks, tuleb dateeritud viite korral järgida standardi dateeringu kuupäevaga versiooni. Sellisel juhul on võimalik, et järgida tuleb kehtetut standardit. Seega ei tähenda standardi kehtetuks tunnistamine, et seda ei saa kohaldada. Katsestandarditele ei pruugi viidata üksnes klassifitseerimisstandard EN 13501:2, vaid ka teised standardid ja õigusaktid. Sellest, et viide eelstandardile ENV 13381-4 jäeti klassifitseerimisstandardis EN 13501:2 muutmata, ei järeldu, et viide oli pärast 01.05.2013 ebaõige. Tänaseni on Euroopas kasutusel mitmed eelstandardile ENV 13381-4 vastavad tulekaitsevärvid. Halduskohtule ei ole standardeid esitatud ega kohus neid ise välja nõudnud. Seega ei võinud otsuses standarditele tugineda. BCF on Protherm Steel tootjaga konkureerivate ettevõtjate katusorganisatsioon, kelle arvamus ei ole erapooletu ega sobi tõendiks. Standardeid väljastab standardiorganisatsioon, kes saab selle peatamist ja sobimatust tõendada. Halduskohus rahuldas üksnes osad Patem OÜ nõuded (kohustamisnõue jäi rahuldamata), mistõttu ei ole menetluskulude vastustaja kanda jätmine, samuti Genoke Trading OÜ menetluskulude tema enda kanda jätmine põhjendatud.
8(16)
3-17-990 Tallinna Ringkonnakohus leidis 18.12.2017 määruses, et kaebajal on kaebeõigus, kuna rikutud on kaebaja subjektiivset õigust ettevõtlusvabadusele. Nõuetele mittevastava toote turustamine tekitab ebaausat konkurentsi, sest Patem OÜ poolt levitatavad tooted ja kolmanda isiku turustatav Protherm Steel on sertifitseeritud erinevate katsestandardite alusel (vt Riigikohtu 23.03.2016 otsus asjas nr 3-3-1-85-15; 22.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-42-14; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2017 määrus asjas nr 3-17-990). Kaebuse eesmärk on saavutatav. Kohus saab hinnata, kas vastustaja on teinud menetluse lõpetamisel kaalutlusvea. Halduskohus on pidanud tühistamiskaebust lubatavaks (otsuse p 7). TNVS § 5 lg 4, määruse nr 49 § 1 lg 1 ja määruse (EL) nr 305/2011 lisa V sisaldavad nõudeid mitmesuguste toimingute läbiviimiseks, et kontrollida toote nõuetele vastavust. Vaidluse esemeks ei olnud hinnata toote nõuetele vastavust, vaid küsimus sertifikaadi IFC1126 väljastamise aluseks olevas standardis, mis mõjutavad toote nõuetele vastavuse, ohutuse ja toime tõendatuks lugemist. Kui Protherm Steel toimivusdeklaratsioon (J. F. Ammon S.p.A. 30.05.2015 vastavusdeklaratsioon) ei põhine nõuetekohastel dokumentidel, ei saa selles osas jaatada toote nõuetele vastavust. Sertifikaat IFCC1126 ei tõenda nõuetekohaselt reaktiivse tuletõkkevärvi toimet, kuna katsetused on läbi viidud kehtetu eelstandardi alusel. Kehtiv standard sätestas olulised sisulised muudatused võrreldes varasema eelstandardiga. Praegusel juhul ei ole võimalik toote ohutust eeldada (TNVS § 6 lg-d 1–2, halduskohtu otsuse p 13) ja seda tuleb hinnata (TNVS § 6 lg 3, halduskohtu otsuse p 14). Reaktiivsed tuletõkkevärvid ei ole hõlmatud Euroopa Liidu harmoniseeritud standardiga ja puuduvad andmed, et Protherm Steel oleks turule lastud Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis vastavalt kohalduvatele nõuetele. Toote ohutuse hindamisel on aktiivne kohustus tootjal või toote levitajal. Ohutus ja toote toime on vaadeldava toote puhul erilise tähtsusega, sest reaktiivse tuletõkkevärvi eesmärk on tulekahju korral kaitsta hoone metallkonstruktsioone tule eest. Protherm Steel on ainus reaktiivne tuletõkkevärv Eesti turul, mille tootesertifikaat põhineb kehtetul katsestandardil ENV 13381-4. Protherm Steel värvipaksused on arvestatud kehtetu standardi alusel, mis nägi ette teistsuguse metoodika vajaliku värvipaksuse leidmiseks. Seega on Protherm Steel tuletõkkevärvi arvestuslikud paksused ekslikud ega taga reaalselt nõutavat tulepüsivust. Protherm Steel tootja on valinud toote ohutuse hindamise aluseks tuginemise kohalduvatele standarditele (vt ka TNVS § 6 lg 3 p 1) ning asjakohaste standardite hulka kuulub ka EN 133818 (eelnevalt ENV 13381-4). Sellele viitab ka toote sertifikaat. Seetõttu ei oma ka tähtsust, et standardi kasutamine on üldiselt vabatahtlik, sest tootja valik on standardi järgimise muutnud tema jaoks kohustuslikuks. Toote ohutuse ja nõuetele vastavuse tõendamiseks piisab tuvastusest, et IFC sertifikaat on väljastatud ebaõige standardi alusel. Klassifitseerimisstandardis EN 13501-2:2007+A1:2009 sisaldunud viide ei olnud kohaldatav pärast 01.05.2013, kui katsestandard ENV 13381-4 kaotas kehtivuse ja selle asemel jõustusid katsestandardid EN 13381-4 (passiivsed tuletõkked) ja EN 13381-8 (reaktiivsed tuletõkked). Klassifitseerimisstandard EN 13501-2:2007+A1:2009 viitas eelstandardile ENV 13381-4 (p 7.4.3) ning viide uuele katsemeetodile EN 13381-8 asendati klassifitseerimisstandardis alles 22.06.2016, kui jõustus EVS-EN 13501-2:2016. Puudub alus väita, et viidatud standardi kehtetu versioon peaks jääma edasi kehtima, kui viide muutub ebatäpseks (vt ka TNVS § 42 lg 2). Asjaolu, et Protherm Steel sertifikaadi väljastamise ajal paralleelselt kehtinud klassifitseerimisstandardis EN 13501-2:2007+A1:2009 (ja EVS 13501-2:2007+A1:2009) sisaldus viide eelstandardile EVS 13381-4, ei anna õigust tugineda kehtivuse kaotanud 9(16)
3-17-990 standardile, ei pikenda kehtetu standardi kehtivusaega ega anna õigust sellele tugineda pärast selle kehtivuse lõppemist. Viide eelstandardile on klassifitseerimisstandardis dateerimata, mis TNVS § 42 lg 2 alusel tähendab, et tuleb arvestada standardi hilisemaid muudatusi. ETAG 0182 lisa G näeb ette lisatestide sooritamise ja hinnangute andmise vajaduse selleks, et oleks võimalik (osaliselt) tugineda kehtetu standardi ENV 13381-4 alusel tehtud testidele. Kuid ka sellisel juhul saab tootesertifikaati väljastada vaid kehtiva standardi EN13381-8 alusel. Seega ei saa dateerimata viide ega standardite süsteemi olemasolu tuua kaasa olukorda, kus oleks võimalik tugineda kehtetule standardile. Samas ei ole vaidlusalune tootesertifikaat väljastatud mitte klassifitseerimisstandardi 13501-2, vaid katsestandardi ENV 13381-4 alusel. Eelstandard on standardiorganisatsiooni poolt ajutiselt vastu võetud standardiprojekt eesmärgiga saada selle rakendamise käigus vajalikke kogemusi standardi koostamiseks. 2002. aastal kehtinud standardi ENV 13381-4 alusel saadud rakendamiskogemuse alusel kehtestati 2010. aastal standardid passiivsetele ja reaktiivsetele tuletõkkevärvidele (EN 13381-4 ja EN 13381-8), mis alates 01.05.2013 muutusid ainsateks kehtivateks standarditeks, asendades täielikult eelstandardi. Eelstandardile vastavad tulekaitsevärvid võivad turul olla, kui nende sertifikaadid on väljastatud enne eelstandardi kehtivuse lõppu (01.05.2013). BCF 22.08.2016 kirjast nähtub, et ENV 13381-4 metoodika ei olnud sobilik metallkonstruktsioonide reaktiivsete tuletõkkevärvide toimivuse hindamiseks ning juba 2006. aastal otsustati see peatada ja alustada uue standardi väljatöötamist. Halduskohtu määratud menetluskulude jaotus on õige.
I
10(16)
3-17-990
11(16)
3-17-990 Seega tuleb Patem OÜ kaebuse muutmise taotlus rahuldada. Haldusasja menetlus jätkub nõuetes tuvastada TJA 23.03.2017 järelevalvemenetluse lõpetamise teate nr 16-2/16-1218-023 ja 07.04.2017 vaideotsuse nr 16-2/16-1218-026 õigusvastasus. II
12(16)
3-17-990 dokumente, et toote nõuetele vastavust tõendada.1 Vaidlusaluse tuletõkkevärvi Protherm Steel nõuetele vastavuse tõendamiseks esitas kolmas isik sertifitseerimisasutuse IFCC sertifikaadi, mille kohaselt on toote osas läbi viidud erinevad testimised vastavalt kontrollimise süsteemile 1 (määruse nr 49 § 6 järgi peab tuletõkkevärvi vastavushindamine toimuma kontrollimise süsteemi 1 kohaselt). Kolmandal isikul oli põhimõtteliselt võimalik tõendada vaidlusaluse toote nõuetele vastavust pädeva asutuse (IFCC) väljastatud sertifikaadi alusel ning määruse nr 49 §s 6 sätestatud nõuded (vastavushindamine kontrollimise süsteemi 1 kohaselt) olid iseenesest täidetud (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 03.12.2001 direktiivi 2001/95/EÜ art 3 lg 2). Seega on küsimus selles, kas olukorras, kus toote testimised viidi läbi sertifikaadi väljastamise ajal kehtinud (harmoniseeritud) klassifitseerimisstandardi EN 13501-2:2007+A1:2009 alusel, kuid mis sisaldas mh viidet eelstandardile ENV 13381-4, mis kaotas kehtivuse alates 01.05.2013, võivad katsetulemused tekitada põhjendatud kahtluse toote vastavuses nõuetele ning sellest tulenevalt järelevalvemenetluse toimetamise vajaduse.
Vt analoogia korras ka kriitikat dateerimata viidete kasutamise kohta harmoneeritud standardites: Euroopa Komisjoni 26.07.2016 teatis nr 2016/C272/01 Euroopa Liidu toote-eeskirjade rakendamise kohta, lk 50.
13(16)
3-17-990 läbiviimiseks. Muudatuste põhjendusteks oli asjaolu, et varasemad kihipaksused (mis tulenesid eelstandardist ENV 13381-4) ei pruukinud nõutaval määral tagada õõneskonstruktsioonide tulepüsivust reaktiivsete tulekaitsevärvide puhul. Vastustaja selgitus, et viidatud standardid muutusid kohustuslikuks alates 2016. aastast, peab silmas klassifitseerimisstandardi EN 135012:2007+A1:2009 uue versiooni kehtivusaega, milles mh viidatakse katsestandarditele EN 13381-4 ja EN 13381-8. Seejuures anti reaktiivsete tuletõkkevärvide katsetamiseks vajalik standard EN 13381-8 välja juba 2010. aastal ning asendati uue versiooniga 2016. aastal. Standard EN 13381-4 passiivsetele tuletõkkevärvidele väljastati 2013. aastal. Kuigi EVS-EN 13381-4 avaldamisviide3 ei viita sellele, et eelstandardit ENV 13381-4 tuleks käsitada standardi EN 13381-4 eelmise versioonina, nähtub standardi eessõnast, et see asendab eelstandardit ENV 13381-4: 20024 (vrdl standardi EN 13381-8 eessõna, mis viitab sama standardi 2010. aasta versiooni asendamisele5). Seega, kuna klassifitseerimisstandardis EN 13501-2:2007+A1:2009 sisaldus dateerimata viide eelstandardile ENV 13381-4, oleks ringkonnakohtu hinnangul tulnud katsetuste toimetamisel lähtuda sellel ajal kehtinud standardist EN 13381-4. Nimetatud standardit ei saanud aga kasutada reaktiivsete tuletõkkevärvide puhul. Kohtumenetluses on selgitatud, et tulekaitsevärvi Protherm Steel osas viidi katsetused läbi 2009. aastal (vt 28.05.2018 kohtuistungi helisalvestis 10:47:12; need katseprotokollid võeti aluseks ka 2015. aasta sertifikaadi väljastamisel) ning sertifikaadi uuendamisel kontrolliti üksnes varasemate katseprotokollide nõuetele vastavust. Eelnevalt selgitatu tõttu oleks ringkonnakohtu hinnangul tulnud varasemate katseprotokollide vastavust kontrollida standardi EN 13381-8 alusel.
Vt Eesti Standardi EVS-EN 13381-8:2013 eelvaadet. Kättesaadav: https://www.evs.ee/eelvaade/evs-en-13381-82013-en.pdf.
14(16)
3-17-990 praegusel juhul tehtud –, ei pruugi selline üldine viide tagada, et toode vastab tegelikult nõutavale toimimise tasemele (vrdl nt määruse (EL) nr 305/2011 preambula p 5).
OÜ
Patem OÜ taotleb ringkonnakohtus menetluskulude hüvitamist summas 660 eurot (ilma käibemaksuta). HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus võtab menetluskulude jaotusel arvesse asja mahukust, õiguslikku keerukust, menetlustoimingute arvu ning kohtuistungi ajakulu. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsiooniastmes kantud õigusabikulude suurus põhjendatud ning vastavuses haldusasja keerukusega. Samuti tuleb arvestada sellega, et ringkonnakohtus vaadati haldusasi läbi kohtuistungil. Patem OÜ menetluskulud summas 660 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastustajalt välja mõista. TTJA ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). 15(16)
3-17-990 (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.