Mittetulundusühingu Jägala Kalateed, Eesti Kalastajate Seltsi ja Eesti Ihtüoloogia Seltsi kaebus Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduse nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – Mittetulundusühing Jägala Kalateed (kaebaja I), Eesti Kalastajate Selts (kaebaja II) ning Eesti Ihtüoloogia Selts (kaebaja III), ühine volitatud esindaja vandeadvokaat Margus Kõiva Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kolmas isik I – Wooluvabrik OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaadi abi Siiri Paljupuu Kolmas isik II – Jõelähtme vald, volitatud esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada vastustajale tema 26.09.2022 kaebuse vastuse lisad 1–5 ja 15–16.
2.Tagastada kaebajatele tema 21.11.2022 esitatud menetlusdokumendi lisad 1–2.
3.Jätta Mittetulundusühingu Jägala Kalateed, Eesti Kalastajate Seltsi ja Eesti Ihtüoloogia Seltsi kaebused nii tühistamis- kui ka tuvastamisnõuetes rahuldamata.
Mõista Mittetulundusühingult Jägala Kalateed, Eesti Kalastajate Seltsilt ja Eesti Ihtüoloogia Seltsilt solidaarselt Wooluvabrik OÜ kasuks välja menetluskulu 3250 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.03.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Linnamäe hüdroelektrijaam (edaspidi Linnamäe HEJ või elektrijaam) rajati aastatel 1922– 1924 ning see asub Jägala jõel Harjumaal Jõelähtme vallas Jõesuu külas Jõelähtme vallale kuuluval Tammi kinnistul (registriosa nr 6321702, katastritunnus 24505:002:0030). Linnamäe HEJ taastati 2002. aastal ning alates sellest ajast on toimunud ka järjepidev Jägala jõe paisutamine ning hüdroenergiast elektrienergia tootmine. Alates 21.12.2016 on Linnamäe HEJ pais kultuuriministri käskkirjaga nr 180 tunnistatud kultuurimälestiseks.
2.Linnamäe HEJ ehitised asuvad Jägala jõe lõigul, mis kuulub keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ (edaspidi määrus nr 73) § 2 punktist 20 tulenevalt lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Lisaks asuvad Linnamäe HEJ ehitised Jägala jõe hoiualal, mille kaitse-eesmärk on nõukogu 21.05.1992 direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiivi1) II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse (Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määruse nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ § 1 lg 1 punkt 1). Jägala jõe hoiuala kuulub Jägala loodusala nime all Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. Nimekiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning see kinnitati Natura võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12.11.2007 otsusega nr 2008/24/EÜ. Jägala loodusala kaitse-eesmärkideks on kaitsta lisaks ka saarmase (Lutra lutra) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) isendite elupaiku.
3.Linnamäe HEJ käitamiseks ning Jägala jõe paisutamiseks hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks kehtib täna Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus 15.08.2008 väljastatud vee-erikasutusluba nr L.VT.HA-171918 (edaspidi vee erikasutusluba2008). Ehkki vee erikasutusluba2008 pidi kehtima kuni 15.01.2013, siis on seda uue veeloa taotluse menetluses korduvalt pikendanud ning see kehtib pärast järjekordset pikendamist kuni 31.12.2024. 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotluse menetlus ei ole seniajani lõppenud ning Keskkonnaamet viib läbi Linnamäe HEJ tagantjärele Natura hindamise ja erandi hindamise mõjude hindamise menetlust (edaspidi Natura tagantjärele hindamine).
4.06.12.2021 avalikustas Keskkonnaamet „Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamise ja hüdroenergiast elektritootmine“ tagantjärele Natura hindamise ja „Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamise ja hüdroenergiast elektritootmine“ Natura hindamise viimase etapi – Natura erandi etap – aruanded. Aruannetes leiti, et Linnamäe HEJ tegevuse jätkamine ei ole võimalik Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust kahjustamata. Samuti leiti aruannetes, et Natura erandi kohaldamise tingimused ei ole täidetud, kuna taotletavaks tegevuseks on alternatiivid, ülekaalukat avalikku huvi ei esine, ehk elektritootmine ja paisutamine ei ole kultuuripärandi aspektist vältimatult vajalikud või ülekaalukad avalikud huvid ja neid tegevusi saab lubada loodusaladel vaid sel juhul, kui need ei mõjuta negatiivselt Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke ja terviklikkust.
5.Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldusega nr 163 „Nõusolek tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel“ (edaspidi korraldus nr 163) andis Vabariigi Valitsus
Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21.05.1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta 2 (27)
Keskkonnaametile keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 29 lg 3 alusel nõusoleku tegevusloa andmiseks Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamiseks elektrienergia tootmisel. Vabariigi Valitsus leidis, et Linnamäe paisul vee paisutamine ja selle tulemusel Linnamäe HEJ-s hüdroenergia kasutamine elektri tootmiseks on jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Jägala loodusala moodustamist, ning hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Jägala loodusalale kui Natura 2000 võrgustiku alale on tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel.
6.Mittetulundusühing Jägala Kalateed (edaspidi MTÜ Jägala Kalateed või kaebaja I), Eesti Kalastajate Selts (edaspidi Kalastajate selts või kaebaja II) ja Eesti Ihtüoloogia Selts (edaspidi Ihtüoloogia selts või kaebaja III)2 esitasid 07.07.2022 ühise kaebuse, milles taotlevad Vabariigi Valitsuse korralduse nr 163 tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist. Kohus võttis kaebuse menetlusse nõuetes tühistada Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus nr 163 ning või kui tegemist on menetlustoiminguga, siis tuvastada selle õigusvastasus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebajate seisukoht
7.1.Kaebajatel on keskkonnaorganisatsioonidena kaebeõigus ning seda ei mõjuta ka asjaolu, et kaebaja III asutati pärast korralduse nr 163 andmist. Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (edaspidi KeÜS) seletuskirja kohaselt ei pea selts keskkonnaorganisatsiooni kriteeriumitele vastamiseks olema eelnevalt tegutsenud. Sellisel juhul tuleb hinnata põhikirjast tulenevate keskkonnakaitseliste eesmärkide elluviimise võimekust.
7.2.Korraldus on eelhaldusakt, mitte menetlustoiming. Tegemist on lõplikult tuvastatud asjaoludega, millest Keskkonnaamet ei või veeloa andmisel mööda minna. Ka korraldusest nr 163 endast nähtub, et vastustaja eesmärgiks oli piiritleda asja lõplikuks otsustamiseks avalik huvi ning saavutada selle põhjal tegevusloa andmine. Korraldus nr 163 oleks menetlustoiming, kui Keskkonnaamet oleks pöördunud tegevusloa andmise sooviga Vabariigi Valitsuse poole ja taotlenud täidetud eeltingimuste põhjal selleks KeHJS § 29 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse nõusolekut. Seda Keskkonnaamet ei teinud.
7.3.Vastustaja selgitused korralduse nr 163 õigusliku mõju kohta on vastuolulised. Ühelt poolt leiab vastustaja, et korraldus nr 163 on Keskkonnaametile siduv, ent teisalt leiab, et korraldus nr 163 jätab veeloa taotluse lahendamise tulemuse täiesti lahtiseks. Vabariigi Valitsus on vastuse kohaselt andnud Keskkonnaametile üksnes nõusoleku veeloa väljastamiseks.
7.4.Linnamäe pais tõkestab Jägala jõge, mis kuulub Jägala loodusala osana Natura 2000 võrgustikku. Ka asub Linnamäe pais Jägala jõe sellel osal, mis on kantud määruse nr 73 lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse ning kus looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 51 lg 1 kohaselt on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. LKS § 51 lg 1 1 kohaselt on jõe või selle osa loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud üksnes tingimusel, et sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi ning lisaks
Jägala Kalatee, Kalastajate selts ja Ihtüoloogia Selts edaspidi ühiselt kaebajad 3 (27)
sätestab kehtiva veeseaduse (edaspidi VeeS) § 174 lg 3, et määruse nr 73 loetellu kantud jõel peab paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Vana veeseaduse kohaselt tuli läbipääs tagada juba 01.01.2013, kuid seni ajani ei ole Linnamäe paisul seda tehtud.
7.5.Kolmas isik I taotleb Linnamäe HEJ tegevuse jätkamiseks uut vee erikasutusluba selliselt, et ta oleks vabastatud kalade läbipääsu tagamise kohustusest. Veeloa andmise menetluses koostas Keskkonnaamet Natura tagantjärele hindamise ja leidis, et erandi kohaldamine ei ole võimalik. Kalade üles- ja allavoolu läbipääsu puutumine mõjutab oluliselt jõe elustikku ja ökoloogilist seisundit ning eelduslikult ka Natura 2000 Jägala loodusala kaitse-eesmärkideks oleva loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide elupaiku ning I lisas nimetatud elupaigatüüpi. KeHJS § 29 lg-te 3 ja 4 alusel oleks loa saanud anda üksnes järgmiste tingimuste üheaegsel esinemisel: 1) alternatiivsed lahendused puuduvad; 2) projekt tuleb ellu viia üldiste huvide mõjuval põhjusel, sh sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel; 3) Vabariigi Valitsus annab nõusoleku; 4) liikmesriik võtab enne loas määratud tegevusega alustamist kasutusele vajalikud hüvitusmeetmed ja meetmetest teavitatakse Euroopa Komisjoni.
7.6.Korraldus nr 163 on kooskõlas HMS § 63 lg 2 punktiga 3 tühine, kuna Vabariigi Valitsusel puudus pädevus korralduse vastuvõtmiseks. Korraldus nr 163 tugineb KeHJS § 29 lg-le 3, mille kohaselt saab Vabariigi Valitsus anda nõusoleku keskkonnamõju hindamisel tegevusloa andmiseks. Viidatud norm ei ole asjakohane nende projektide osas erandi tegemisel, mille mõju KeHJS ei reguleeri (Riigikohtu lahend 3-17-1739). Praegusel juhul puudub keskkonnamõju hindamise menetlus, kuna Keskkonnaamet lõpetas selle 09.07.2021, mistõttu on korraldus nr 163 antud volitusnormita. Loodusdirektiivi sätete alusel Natura erandi hindamisel (sh tagantjärele hindamisel) KeHJS § 29 lg 3 ei kohaldu ning puuduvad ka teised siseriiklikud või Euroopa Liidu õiguse sätted, mis annaksid Vabariigi Valitsusele pädeva asutuse rolli või nõusolekuna vormistatud ennetava kaalutlusotsuse langetamise pädevuse. Kui Vabariigi Valitsus soovib nõusoleku andmise pädevust loodusdirektiivi alusel Natura tagantjärele hindamisel, on selle eelduseks direktiivi vastava osa ülevõtmine ning menetlusnormide selgesõnaline kehtestamine siseriiklikus õiguses. Vabariigi Valitsuse seadus (edaspidi VVS) võimaldab § 49 lg 2 alusel viia Vabariigi Valitsusele otsustamiseks ministri valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, kui küsimus puudutab ka teiste ministeeriumide valitsemisalasid ja kokkulepet ei saavutata. Tegemist ei ole normiga, mis saaks täita seadusliku aluse põhimõtte kohast volitusnormi. VVS § 49 lg 2 ei saa anda ühele ministrile (käesoleval juhul eelnõu Vabariigi Valitsusse viinud kultuuriminister) võimaluse asendada Vabariigi Valitsuse korralduse kaudu pädeva haldusorgani (Keskkonnaameti) kaalutlusi ennetavalt oma kaalutlustega. Ka Tallinna Ringkonnakohus selgitas asjas 3-21150, et korraldus nr 163 ei ole Keskkonnaameti kaalutlusõigust redutseeritud.
7.7.Nõusolek oleks tühine ka siis, kui nõusolek oleks formaalselt antud keskkonnamõju hindamise menetluse raames. Praegusel juhul ei pöördunud Keskkonnaamet nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse poole, kuna Keskkonnaamet leidis Natura tagantjärele hindamise menetluses, et alternatiivsed lahendused Linnamäe paisul ja tootmisseadet kasutades elektrienergia tootmisele on olemas. Lisaks ei tuvastanud Keskkonnaamet sellise ülekaaluka avaliku huvi olemasolu, mille tõttu võiks loobuda Natura 2000 ala kaitseeesmärkide saavutamisest ja ala terviklikkuse taastamisest. Vabariigi Valitsuse korraldus nr 163 aga asendab Keskkonnaameti kaalutused ja põhjused ning asub väitma, et alternatiivid tegevusele puuduvad. Seega segi kui vastav keskkonnamõju hindamise menetlus eksisteeriks ja tegemist oleks KeHJS sätete alusel läbi viidava menetlusega, ei anna KeHJS § 29 lg 3 Vabariigi Valitsusele võimalust sekkuda kultuuriministri initsiatiivil ennetaval 4 (27)
Keskkonnaameti tegevusloa andmise menetlusse. Kaebajatele teadaolevalt ei kaasatud Keskkonnaametit korralduse nr 163 menetlusse.
7.8.Täidetud ei ole loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaldamise eeldused (vt ka Euroopa Kohtu lahend asjas C-304/05 ja C-241/08). Kuna artikli 6 lg 4 kohaldamine on erand lg-st 3, siis tuleb seda sätet tõlgendada rangelt (Euroopa Kohtu lahend asjas C-239/04) ja seda võib kohaldada ainult tingimustes, kus kõik direktiivi artikli 6 lg 3 nõuded on täidetud. Keskkonnaamet on kooskõlas loodusdirektiivi artikli 6 lg-ga 3 projekti mõjud kindlaks teinud, kuid lg 4 eelduste hindamist lõpule ei viidud, mistõttu ei ole ka selle kohaldamise eeldused täidetud ja Vabariigi Valitsus andis nõusoleku tegevuseks ennatlikult. Puuduvad siseriiklikud normid, mis saaksid asendada asjassepuutuvaid loodusdirektiivi sätteid.
7.9.Korraldus nr 163 anti väljaspool avatud menetlust, mida tuleb pidada menetlusnõuete rikkumiseks. Euroopa Komisjoni juhendi kohaselt on üldsusel ka juhul, kui kava või projekti hinnatakse üksnes elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel, õigus osaleda loa andmise menetluses. Selline järeldus on vastavuses Euroopa Kohtu Århusi konventsiooni nõudeid käsitleva praktikaga (C-243/15, punkt 49). Menetluses osalemine hõlmab eelkõige õigust „„keskkonnaasjade otsustamise igas etapis tõhusalt osaleda“, esitades „kavandatava tegevuse kohta asjakohaseid kommentaare, teavet, analüüse ja arvamusi kirjalikult või avalikul arutelul või järelepärimisel, kus viibib taotleja, vajaduse järgi ka suuliselt““ (otsus kohtuasjas C-243/15, punkt 46). Korralduse eelnõu ei avalikustatud ega kooskõlastatud isegi teiste ministeeriumitega. Korraldus sisaldab teavet, väiteid, põhjendusi ja järeldusi (eeskätt kultuuriväärtuste, muinsuskaitse ja energia valdkonnas), mis ei ole avatud menetlust läbinud (HMS § 46 jj). Arvestades vastuolu avatud menetluse läbinud menetlusdokumentide ja korralduse nr 163 vahel võib järeldada, et menetlusnõuete rikkumine mõjutas otseselt asja otsustamist (HMS § 58).
7.10.Korraldus nr 163 on antud kaalutlusvigadega, kuna kaalumata on kavandatud tegevuse mõju Natura 2000 alale. Korralduse andmise ajal oli teada, et tegevus Linnamäe paisul teadaolevalt kahjustab Jägala loodusala kaitse-eesmärke. Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava kohaselt on hoiuala liikide ja elupaikade negatiivne mõju seotud eeskätt paisutusega, sh Linnamäe HEJ-ga ning paisutust likvideerimata ei ole võimalik loodusala kaitse-eesmärkide täitmine. Vabariigi Valitsus ei ole korralduse andmisel välja selgitanud, käsitlenud ega sisuliselt kaalunud Wooluvabrik OÜ senise ja taotletava tegevuse keskkonnamõju, sh Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele avaldatavat mõju. Vabariigi Valitsus ei ole kaalunud negatiivse mõju ulatust ja laadi ega kõrvutanud seda korralduses kavandatud tegevuse õigustamiseks aluseks võetud avaliku huviga. Vabariigi Valitsus ei ole käsitlenud juba eksisteerivat keskkonnaalast teavet ega oodanud ära Keskkonnaameti Natura tagantjärele hindamise ning Natura erandi hindamise tulemusi. Korraldus nr 163 ei sisalda täpset teavet, mis võimaldaks määrata kindlaks, millist laadi peavad olema võimalikud asendusmeetmed (või isegi võimaldaks järeldada, et asendusmeetmed vastupidiselt Keskkonnaameti järeldustele eksisteerivad). Korraldus nr 163 lähtub põhjendamatult eeldusest, et negatiivsete tagajärgede tuvastamisel ja alternatiivsete lahenduste puudumisel on Vabariigi Valitsusel piiramatu diskretsioon Natura 2000 kaitseeesmärkide ja terviklikkuse asendamiseks valitud avalikule huvile tugineva tegevusega. Korralduse nr 163 seletuskirja punkt 2 kohaselt ei nõustunud aga Vabariigi Valitsus 05.05.2022 kabinetinõupidamisel põhimõtteliselt Keskkonnaameti hinnanguga, et ei esine asjaolusid Natura erandi kohaldamiseks. Vabariigi Valitsus on kaalumis- ja põhjendamiskohustuse täitmisest sisuliselt loobunud. Vabariigi Valitsus on keskkonnaaspektide käsitlemata jätmisega teinud kaalutlusvea (HMS § 4 lg 2) ning rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6), mistõttu on vaidlustatud otsus sisuliselt õigusvastane. 5 (27)
7.11.Hüvitusmeetmete puutumine välistab loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaldamise. Keskkonnaamet hindas Natura erandi hindamise etapis hüvitusmeetmeid ning leidis, et Jägala loodusala kaitseväärtusi ei ole võimalik samas või suuremas mahus kompenseerida ja hüvitusmeetmete rakendamine ei ole võimalik. Vähemas mahus kompenseerimine oleks vastuolus Natura erandi tegemise põhimõttega, mille kohaselt peavad hüvitusmeetmed tagama kahjustatud elupaigatüübi või liigi elupaiga samaväärse toimivuse, kui oli algse Natura 2000 ala puhul. Keskkonnaamet leidis, et hüvitusmeetmete rakendamine ei võimalda tagada ka vastavate kaitseväärtuste Natura 2000 võrgustiku alade geograafilist esindatust ja sidusust. Jääb arusaamatuks, kuidas sellises olukorras peaks Keskkonnaamet need hüvitusmeetmed leidma, mistõttu ei ole Keskkonnaametil ka võimalik korraldus täita. Olukorras, kus hüvitusmeetmed ettenähtavalt puuduvad, on tegevust õigustavate üldiste huvide piiritlemine ainetu, sest Natura 2000 erandit ei ole võimalik rakendada.
7.12.Korraldus tugineb väärale teabele, kaalumisvigadele ning järeldusi on põhjendatud puudulikult. Natura 2000 erandi kaalumisel ei ole üksikisiku erahuvi asjakohane kaalutlus, ehkki korralduses käsitletakse just kolmanda isiku I võimalust teenida HEJ opereerimisega tulu eeskätt mälestise säilitamise kontekstis. Kolmandale isikule I tulu teenimise võimaluse tagamine, käitaja kulude vähendamine või käitaja majandustegevuse jätkamiseks tagatiste andmine ei ole loodusdirektiivi art 6 lg 4 kohaselt asjakohased kaalutlused. Korraldusega püütakse jätta mulje, et ilme Linnamäe HEJ toimimiseta pole kultuurimälestise säilitamine võimalik, kuid muinsuskaitse seaduse § 33 kehtivus ei sõltu sellest, kas mälestise omanik leiab sellele tulutoova majandusliku rakenduse. Tähelepanuta on jäetud muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 35, mis sätestab võimaluse taotleda mälestise saamiseks riigilt toetust, ehkki võimalikuks võib pidada, et vaidlustatud korralduse põhjenduste taga ongi soov vältida toetuste maksmist. Selline mõttekäik jätab tähelepanuta selle, et Natura erandi kohaldamisega kaasneks Keskkonnaministeeriumi haldusala kohustus tagada tõenäoliselt miljonite eurode ulatuses hüvitusmeetmete rakendamine. Kuigi teoreetiliselt peaks hüvitusmeetmete kulud saastaja maksab põhimõtte alusel kandma Wooluvabrik OÜ. Jääb arusaamatuks, kuidas peaks kolmas isik I suutma katta hüvitusmeetmete kulud, olles samal ajal võimetu hooldama ühte paisu rajatist.
7.13.Korraldus on kultuurimälestise ulatuse ja kasutuse osas eksitav ning korraldus sisaldab läbivalt eksitavaid viiteid Linnamäe HEJ ajaloolisele ja kultuuriloolisele väärtusele ja sellest väidetavalt tulenevale säilitamise ning tootmise jätkamise vajadusele. Muinsuskaitseamet on MTÜ-le Jägala Kalateed kinnitanud, et ameti käsutuses ei ole dokumenti, mis kinnitaks Linnamäe HEJ paisu tunnistamist kauneimaks tööstusehitiseks. Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu 31.03.2016 ettepaneku alusel tunnistati kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 kultuurimälestiseks ainult Linnamäe HEJ paisu rajatis koos mittetöötava kalatrepiga (kultuurimälestiste registri kanne nr 30418). Kaasaegne HEJ hoone, jalakäijate sild, HEJ mehhanismid ning turbiinid ega ka säilinud ajaloolised müüritised ei ole kultuurimälestisena kaitse all ega kuulu mälestise koosseisu. Vaidlustatud korralduses käsitletakse eksitavalt Natura 2000 erandit õigustava kultuuripärandina nii kultuurimälestiseks tunnistatud rajatisi kui teisi kinnistule püstitatud ehitisi. Kultuurimälestis ei moodusta seadmete kogumit, millega oleks üldse võimalik elektrienergiat toota. Pais ja mittetöötav kalatrepp ei moodusta oma algses funktsioonis töötavat objekti. Kõik teised ehitised ja seadmed nende kahe rajatise ümber on ca 20 aastat tagasi asendatud kaasaegsetega.
7.14.Paljasõnalised on ka väited kultuuripärandi kahjustamise kohta ning korraldus tugineb põhjendamatult eeldusel, et ainult vee erikasutuse jätkamine (paisutamine ja hüdroenergia tootmine) tagab kultuuripärandi kaitse, rahvusvaheliste kohustuste täitmise ning piirkonnas kaitse alla võetud arheoloogiapärandi ja harjumuspärase maastiku säilitamise, samuti energia 6 (27)
valdkonna eesmärkide saavutamise. Sellised järeldused tuginevad kaalutlusvigadele. Linnamäe HEJ piirneb Jägala jõe kõrgendikul asuva kultuurimälestisega „Linnus Jägala linnamägi“ (reg nr 17535). Vaidlustatud korralduse p-s 3.1.2 esitatakse väide, et mitte ühegi senises menetluses kalade läbipääsuks väljapakutud lahendusvariandi elluviimisel ei ole tagatud kaitsealuse paisu terviklik ja pikaajaline säilimine, enamik lahendusvariante ohustavad kaitsealuseid arheoloogiamälestisi ja võimalikku arheoloogiapärandit paisjärve kaldal ja/või all. Korralduse punkti 3.1.4 kohaselt eemalduks vee langetamisega jõgi linnamäest oluliselt ja muistset keskkonda iseloomustav maastiku rekonstruktsioon kaoks. Vaidlust ei saa olla selles, et paisutus on sellel Jägala jõe lõigul hiljutine ja lühiajaline nähtus, mis ei ulatu muinasaega. Muistset keskkonda iseloomustas Jägala linnamäega piirnev kärestikuline jõgi, mitte paisutus. Vaidlustatud korralduses ei käsitleta ega kaaluta kaitsealuse paisu ja kalatrepi rajatise säilitamise ja eksponeerimise võimalusi kalatrepi rajamise korral. Eeldus, nagu tooks elektritootmisest loobumine kaasa kultuuriväärtuse hävimise on paljasõnaline. Eeldus, nagu kaasneks paisutuse alandamise ja kalatrepi rajamisega paisu ohustamine, rikkumise või hävitamine või rahvusvaheliste kohustuste rikkumine, on põhjendamata. Vaidlustatud korralduses ei ole kaalutud ega analüüsitud kultuurimälestiseks oleva paisu avalikes huvides kasutamise võimalusi paisutuse alandamisel või biotoobile vaba läbipääsu tagamisel. Riigikohus on juba sarnases asjas selgitanud, et muinsuskaitseline huvi ei õigusta käitajale energia tootmiseks loa andmist, samuti et kõrvalekaldumist loodusdirektiivi nõuetest ei õigusta avalik huvi hüdroenergia tootmise vastu. Ka Muinsuskaitseamet on Kunda I paisu osas möönnud, et hüdroenergia tootmine ei ole muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamiseks vajalik.
7.15.Korralduses käsitletakse esmatähtsana kohaliku omavalitsuse eesmärki säilitada olemasolev olukord ning vältida seeläbi Natura ala kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalike muudatuste tegemine. Komisjoni juhendi kohasel on mõistlik arvata, et „[ülekaalukate] üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste, sh sotsiaalsete või majanduslike põhjustega“ peetakse silmas olukordi, kus planeeritavad kavad või projektid on hädavajalikud: (a) kodanike elu põhiväärtuste (tervis, julgeolek, keskkond) kaitsmisele suunatud meetmete või poliitika raames; (b) riigi ja ühiskonna jaoks eriti oluliste strateegiate raames või (c) konkreetseid avalike teenuste osutamise kohustusi täitva majanduslikku või sotsiaalset laadi tegevuse raames. Kohaliku elukeskkonna muutusteta säilitamise eesmärk ei vasta nendele kriteeriumitele.
7.16.Vaidlustatud korralduse p 4 kohaselt on Linnamäe HEJ summaarne koguvõimsus 1152 kW ning aastatoodang vahemikus 5-7 GWh. Korralduses käsitletakse Linnamäe HEJ-s kui kõrge energia muundamise kasuteguriga juhitava võimsusega jaama. Linnamäe HEJ toodang on väiksem suvel ning see on vastutsükliline päikesele ning seetõttu heaks alternatiiviks päikesest tulenevale elektritoodangule perioodidel, mil päikeseelektri toodang on madalam. Selline väide on eksitav, sest Linnamäe HEJ ei ole juhitava võimsusega elektritootja ning elektrienergia tootmine sõltub vooluhulkadest. Linnamäe HEJ aastane tootmismaht jääb vahemikku 3,2–7,9 GWh, s.t 48%, mis jääb selgelt alla korralduses märgitud 90%-le. Keskkonnaametile esitatud andmetest nähtub, et 25% ajast jääb Linnamäe HEJ tootmisvõimsus isegi alla 35% ning osadel kuudel langeb tootlikkus nullini. Linnamäe HEJ tootlikkuse „juhtimine“ seisneb Natura 2000 ala koosseisu kuuluva veekogu veetaseme pidevas muutmises. Veerežiimi muutmine (veetaseme kõigutamine) on üks Linnamäe HEJ Natura 2000 alale avaldatavatest ebasoodsatest mõjudest. Esiteks on selline praktika vastuolus LKS § 51 lg-ga 51, mis keelab sellel Jägala jõe lõigul koelmuala kaitseks veerežiimi muutmise. Teiseks ei vabasta ka veetaseme kõigutamine jaama sõltuvusest Jägala jõe muutuvatest vooluhulkadest. Sarnaselt päikese- ja tuuleenergiaga on tegemist juhitamatu energiaallikaga. Ka väited energiajulgeolekusse panustamisest on ülepaistutatud, kuna Puuduvad tõendid selle kohta, et süsteemihaldur saaks Linnamäe HEJ-d hädaolukorra puhul 7 (27)
juhtida. Ei ole tõendatud, et jaam oleks ehitatud ümber saartalituse jaoks. Seega puudub Linnamäe HEJ-s sageduse hoidmise automaatika ning autonoomseks tööks vajalikud kondensaatorid ja sagedusautomaatika. Linnamäe HEJ-l puudub võimekus katkestuse korral iseseisvalt piirkonda elektrienergiaga varustada. Lisaks ei kvalifitseeru Linnamäe HEJ ka elutähtsa teenuse osutajaks. 1.1.1.2.Linnamäe HEJ ei moodusta olulist osa Eesti taastuvenergia toodangust ning selle töö lõpetamine ei sea ohtu Eesti taastuvenergia eesmärkide saavutamist. Statistikaameti andmetel moodustas hüdroenergia 2020. aastal taastuvenergiast 1,2% ning Linnamäe HEJ panus taastuvenergiatoodangus oli 0,23%. Eestis vastutab varustuskindluse eest Elering AS, kes on Varustuskindluse aruandes 2021 ära märkinud, et Eestis elektrisüsteemi võimekuse hindamisel ei arvestata Eesti hüdroenergiaga, kuna Eestis on nii vähe installeeritud võimsust, et selle modelleerimine ei oma süsteemi võimekuse analüüsides nähtavat mõju. See kinnitab, et loodusdirektiivi art 6 lg 4 kohaseid üldiste huvide seisukohalt eriti mõjuvaid põhjuseid tegelikult ei eksisteeri.
7.17.Kui kohus peaks vaatamata kaebuse põhjendustele leidma, et vaidlustatud korraldus ei ole pädevuse puudumise tõttu tühine, siis on põhjendatud taotluse esitamine Euroopa Kohtule eelotsuse küsimiseks. Üheks selgitamist vajavaks küsimuseks võib olla see, kas liikmesriik on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korralduse andmisega täitnud Natura 2000 ala kaitsmise ja looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemise vältimise kohustuse nõuetekohaselt, lubades kava või projekti üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel elluviimise. Nõuetekohasuse hindamisel on oluline, et pädev asutus on leidnud, et kavandatud tegevusele on olemas alternatiivid ja loodusdirektiivi art 6 lg-s 4 nimetatud asendusmeetmed puuduvad. Kui kohus peab eelotsuse küsimist põhjendatuks, soovivad kaebajad esitada täpsema ettepaneku eelotsuse küsimuste sõnastamiseks.
8.Vastustaja seisukoht
8.1.Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Korraldus ei ole tühine, kuna selle on andnud pädev haldusorgan. Kaebajad esitavad kaebuses mahuka käskkirja põhjenduste kriitika ja oma subjektiivse arusaama sellest, milline saab olla hüdroelektrijaama muinsuskaitseline ja/või kultuuriväärtus. Samas ei ole konkreetse kaasuse kontekstis need asjad omavahel üldse seotud. Objekti kultuuriväärtuse hindamine on Linnamäe HEJ puhul Muinsuskaitseameti pädevuses ning ei sõltu sellest, kas kaebajad neid hinnanguid jagavad. Veeloa väljastamise otsustab Keskkonnaamet. Praegune vaidlus saaks puudutada vaid Vabariigi Valitsuse KeHJS § 29 lg 3 alusel antud nõusoleku kehtivust, aga mitte seda, kas või miks on Linnamäe hüdroelektrijaama pais aastal 2016 tunnistatud kultuurimälestiseks.
8.2.Vaidlustatud korraldus on sisult eelhaldusakt, kuid sellega ei otsustatud veeloa andmist või selle andmisest keeldumist. Seejuures jääb vastustaja esialgse õiguskaitse taotlusele vastamisel väljendatud seisukohale, mille kohaselt sisaldab KeHJS § 29 lg 3 endast erivolitust tegevusloa osas nõusoleku andmiseks ja selles nõusolekus esitatud põhjendused on põhimenetluses veeloa väljastajale siduvad. Vabariigi Valitsuse nõusoleku andmisel ei ole käsitletud muid vee erikasutusloa andmise või andmata jätmise eeldusi, vaid üksnes selliseid, mida on silmas peetud KeJHS § 29 lg 3 rakendamisel. Vaatamata antud nõusolekule, mis omab veeloa menetluses Keskkonnaametile siduvat tähendust selles esitatud asjaoludel ja põhjendustel, on veeloa menetlus eraldiseisev haldusmenetlus, mida reguleerib eriseadusena Veeseadus (VeeS). Teoreetiliselt on Keskkonnaametil võimalik veeloa andmisest keelduda, kui esinevad muud seaduses sätestatud keeldumise alused, mida vastustaja korralduses nr 163 käsitletud ei ole. Korralduses käsitlemist leidnud keskkonnaalased kaalutlused ja seisukohad Natura 2000 erandi osas on aga Keskkonnaametile veeloa andmise menetluses siduvad. 8 (27)
8.3.Kaebajatel puudub kaebeõigus ning kaebajate paljasõnaline viide põhikirjale ei ole piisav, et pidada MTÜ-d keskkonnaorganisatsiooniks. Põhikiri on ühingu liikmete omavahelisi suhteid reguleeriv ühingu (sise)dokument, millel väljapoole õiguslikku tähendust ei ole (vt detailsemad põhjendused allpool). Keskkonnakaitseliste eesmärkide täitmine saaks olla tuvastatav reaalsete tegevuste kaudu (KeÜS § 31), mitte tuleneda liikmete omavahelisi suhteid reguleerivast põhikirjast. Pelgalt põhikirja olemasolu MTÜ-le kaebeõigust ei anna. Määrav on organisatsiooni reaalne tegevus. Kaebaja III asutati vahetult enne kohtusse pöördumist ja pärast korralduse nr 163 vastuvõtmist. Seega ei ole kaebajal III ka reaalset kontrollitavat tegevust ning ta asutati üksnes kohtumenetluse tarbeks. Vastustaja arvates on ilmne, et korralduse vastuvõtmise momendil olematu õigussubjekti õigusi rikkuda või riivata ei ole võimalik. HKMS § 158 lg 2 kohaselt haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kuivõrd kaebajat III õiguslikus mõttes sel hetkel ei eksisteerinud, siis ei saaks ükski tema argument olla kaebuse rahuldamise aluseks.
8.4.Kaebus sisaldab argumente, mis ei ole konkreetse vaidluse olemust arvestades asjakohatud, kuna praegusel juhul ei kavatseta rajada uusi paise või rekonstrueerida olemasolevaid, mis tõstaksid veetaset. Samuti ei ole kavas muuta veekogu sängi ja hüdroloogilist režiimi. Midagi sellist ei ole korraldusega otsustatud. Ka see, et paisu omanik on kohustatud tagama kalade läbipääsu ei ole seotud menetlusega ning seda ei olnud vajalik hinnata. Vaidlust ei ole, et käitaja peab omama veeluba ning et selle väljastab Keskkonnaamet, kuid korraldusega nr 163 ei olegi otsustatud veeloa andmist või sellest keeldumist, vaid sellega on antud Keskkonnaametile üksnes nõusolek veeloa väljastamiseks. Praegu on vaidluse all korralduse nr 163 õiguspärasus ja selle kontrolli lähtekohaks on korralduse andmise aluseks olnud volitusnorm (täpsemalt KeHJS § 29 lg 3).
8.5.Täidetud on Natura 2000 erandi kohaldamise eeldused. Keskkonnaameti arvamus, kas Natura erandi kohaldamise eeldused on/ei ole täidetud, ei oma tähtsust ka seetõttu, et Vabariigi Valitsuse asus korralduses nr 163 seisukohale, et tegevuse elluviimine hoolimata ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel võimalik siis, kui: a) puuduvad alternatiivsed lahendused; b) esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused; c) Natura 2000 võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on sobivad hüvitusmeetmed. Vabariigi Valitsus on neid argumente vaidlustatud korralduses käsitlenud ja leidnud, et kõik need tingimused on üheaegselt täidetud. KeHJS § 29 lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Erinevalt Keskkonnaametist leidis Vabariigi Valitsus, et praegu on Natura 2000 erandi kohaldamise eeldused täidetud ja kohaldamine võimalik.
8.6.Linnamäe HEJ-s hüdroenergia tootmiseks erineb erakordne avalik huvi ning vastustaja jääb korralduse punktides 3 ja 4 toodud seisukohtade juurde. Keskkonnaamet järeldused ja hinnangud ei ole määravad ning need on kaebajad lihtsalt oma kaebusesse üle võtnud. Kui väidetavaks probleemiks on kalade läbipääs, siis tuleb see küsimus lahendada koostöös teiste ametkondade ja veeloa taotlejaga. Keskkonnaametil on veeloa andmise menetluses kaalumisruum ja tal on võimalik teha VeeS § 174 lg 4 alusel ka erandeid ning vabastada isik kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest. Sellise erandi tegemise võimaluse kasuks räägib ka asjaolu, et Linnamäe HEJ paisust mõni kilomeeter ülesvoolu asub Jägala juga, mis ise moodustab looduslikku kalatõkke. See asjaolu erinevalt Linnamäe paisust ei näi kaebajatele mingisugust probleemi valmistavat.
9 (27)
Paisjärv eksisteeris olemasoleval kujul juba 2005. aastal, kui moodustati hoiuala ja ole olemas ka 2007. aastal, kui kinnitati Natura alade nimekiri. Vaidlusaluse käskkirjaga anti nõusolek tegevusloa andmiseks, kuid selle tulemuseks ei ole keskkonnas või looduses olemasoleva olukorra muutumine. Vabariigi Valitsus võttis arvesse, et Linnamäe HEJ-s on vee paisutamine ja hüdroenergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist. Riigikohus selgitas 28.01.2021 otsuses nr 3-17-1739, et nii elupaiga halvendamise kui ka liigi häirimise kindlakstegemisel on lähtealuseks elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärk on hoida ära kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine halvenemine, s.t tegemist on esmajoones ennetusmeetmetega. Ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel vastu võetud meede ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Loodusdirektiiv ei saa kohustada Eesti riiki taastama olukorda, mis valitses paisu asukohas ligi 100 aasta eest. Loodusdirektiivi artikli 6 lg 2 võtab Natura aladel üle LKS § 32 lg 2 ning sätte eesmärgiks on olukorra halvenemise ennetamine ja lähtealuseks on elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Nõusoleku andmisega ei kaasne mingit faktilist tegevust, mis tooks endaga kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu. Tegevusest hoidumise või selle keelamise all on Riigikohus vastava tegevuse all mõelnud vee erikasutusloa taotluses kavandatavat tegevust. Ka Wooluvabrik OÜ ei taotle vastustaja teadmise kohaselt mingeid muudatusi senises tegevuses, vaid soovib energiatootmist jätkata.
8.7.Kaebajate käsitlus, millega kohaselt on korraldus õigusliku aluse puudumise tõttu tühine, jääb vastustajale arusaamatuks. Korralduse andmise aluseks oli KeHJS § 29 lg 3. Hüvitusmeetmed määrab ning nende rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet. Vastustaja ei nõustu kaebajaga ka selles, et enne otsuse tegemist oleks tulnud ära oodata Keskkonnaameti poolt KMH algatamine, tegevusloa andmise soovi ja andma Keskkonnaamet kaalutluste ja põhjenduste alusel nõusoleku või sellest keelduma. Selliseid tingimusi KeHJS § 29 lg 3 ei kehtesta. Nõusolek tegevusloa andmiseks anti erivolituse alusel ning konkreetse juhtumi kontekstis ning sisuliselt lahendas Vabariigi Valitsus ministeeriumite üleselt lahendanud aastaid kestnud vaidluse selle üle, kas konkreetsel juhul saaks rakendada Natura 2000 erandit ja kas on võimalik hüdroenergia tootmisega jätkata olemasolevas ajaloolises asukohas Linnamäel. Need seisukohad on edasises veeloa menetluses Keskkonnaametile siduvad ja amet ei saa neid ümber hinnata.
8.8.Korraldus ei ole formaalselt õigusvastane. Kaebajate väidetest võib aimata, et nende arvates projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine toimub eksklusiivselt loodusdirektiivi alusel ning KehJS § 29 lg 3, millest tuleneb Vabariigi Valitsuse pädevus anda nõusolek nn Natura erandi rakendamiseks, on kohaldatav üksnes etteulatuval, mitte aga tagantjärele keskonnamõju hindamisel. Selline seisukoht ja lähenemine on vale. Ehkki loodusdirektiiv ei reguleeri otsesõnu projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist ja see direktiiv on asjaomases osas sõnastatud moel, et see näib puudutavat vaid projekti keskkonnamõju etteulatuvat hindamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et loodusdirektiivi art 6 lg 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud juhtudel tuleneb sellest sättest liikmesriigile kohustus korraldada projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine (vt otsus asjas C-399/14: Grüne Liga Sachsen, p 46). Eesti õigusesse on liikmesriigile üldiseid kaitsekohustusi sätestav loodusdirektiivi art 6 lg 2 üle võetud erinevate KeHJS ja LKS sätetega (eeskätt LKS § 32 lg 2), mis näevad otsesõnu ette või millest tuleneb kaudselt, et erikaitsealadel (hoiualadel) on keelatud looduslike ja liikide elupaikade seisundit halvendada ning kaitstavaid liike häirida, kui selline halvendamine või häirimine võib oluliselt kahjustada asjasse puutuvate regulatsioonide kaitse-eesmärkide saavutamist. Ehkki loodusdirektiiv ei reguleeri otsesõnu projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist ja see direktiiv on asjaomases osas sõnastatud moel, et see näib puudutavat vaid projekti 10 (27)
keskkonnamõju etteulatuvat hindamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et loodusdirektiivi art 6 lg 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud juhtudel tuleneb sellest sättest liikmesriigile kohustus korraldada projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine (vt otsus asjas C-399/14: Grüne Liga Sachsen, p 46). Eesti õigusesse on liikmesriigile üldiseid kaitsekohustusi sätestav loodusdirektiivi art 6 lg 2 üle võetud erinevate KeHJS ja LKS sätetega (eeskätt LKS § 32 lg 2), mis näevad otsesõnu ette või millest tuleneb kaudselt, et erikaitsealadel (hoiualadel) on keelatud looduslike ja liikide elupaikade seisundit halvendada ning kaitstavaid liike häirida, kui selline halvendamine või häirimine võib oluliselt kahjustada asjasse puutuvate regulatsioonide kaitse-eesmärkide saavutamist. Eelnevast tuleneb, et KeHJS § 29 lg 3, mis annab Vabariigi Valitsusele pädevuse anda nõusolek nn Natura erandi rakendamiseks, kehtib nii projekti keskkonnamõju etteulatuval kui ka tagantjärele hindamisel. Järelikult võis valitsus ka vaidlusalusel juhul oma nõusoleku andmisel tugineda KeHJS § 29 lg-le 3. Riigikohus selgitas otsuse 3-17-1739, et Eesti õigus – nagu ka loodusdirektiiv ise – ei reguleeri projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist otsesõnu, on Eesti riigi pädeval asutusel õigus ja ka kohustus selline hindamine läbi viia. Kui lähtuda kaebaja (arvatavast) loogikast, siis ei tohiks ka Keskkonnaametil olla pädevust projekti keskkonnamõju hinnata tagantjärele ja anda hinnangut Natura erandi eelduste täidetusele tagantjärele – see aga ilmselgelt nii ei ole.
8.9.Korralduse andmine ei eeldanud avatud menetluse kohaldamist ning ka kaebaja ei viia ühelegi normile, kus selline kohustus vastustajale oleks pidanud tulenema (vt HKMS § 46 lg 1). Kaebaja viidatud juhendid ja kohtupraktika puudutavad „loa andmise menetlust“, mitte aga nõusoleku andmist. Lisaks on Euroopa Komisjoni juhend (suunised) nn pehme õiguse akt, mis ei too Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele siseriiklikule üksusele kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta, et Euroopa Komisjoni tõlgendavad teatised ei ole õiguslikud siduvad, Euroopa Kohtu otsus asjas C-360/09: Pfleiderer, p 21). Juhendi õiguslikku mittesiduvust on otsesõnu mööndud märgitud juhendis endas: „Olles /.../ tõlgendav dokument“ ja „Igal juhul on liikmesriikidel vabadus ise valida praktiliste meetmete rakendamiseks kõige sobivam viis /.../“ (vt juhendi alapeatükk „Käesoleva dokumendi eesmärk ja laad“).
8.10.Korralduse andmisel kaaluti asjakohaseid argumente. Kaebajad jätavad tähelepanuta, et praegusel juhul ei olnud korralduse fookuses mitte see, kas esineb kavandatud tegevuse kahjulik mõju Natura 2000 alale, vaid see, kas on võimalik kohaldada Natura erandit olukorras, kus jätkuv tegevus võib Natura ala kaitse eesmärke ohustada. Teisisõnu oli kaalumise kohaks küsimus, kas vaatamata tegevuse kahjulikule mõjule on siiski erandit kohaldades võimalik kavandatavat tegevust ellu viia. Vastustajale oli juba korralduse vastuvõtmise hetkel teada, et Keskkonnaameti enda arvates pole taotletavat tegevust võimalik jätkata ilma Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke kahjustamata. Kaalutlusõiguse realiseerimisel on vajalik välja selgitada asja otsustamiseks olulised asjaolud, mitte kõikvõimalikud asjaolud. Loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaselt on tegevuse elluviimine ebasoodsast mõjust hoolimata võimalik, kui a) puuduvad alternatiivsed lahendused; b) esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused; c) Natura 2000 võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on sobivad hüvitusmeetmed. KeHJS § 29 lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Korralduse fookus ongi seetõttu suunatud avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste esiletoomisele, mis põhjendaksid eeldatava kahjuliku tegevuse jätkamise võimalikkust. Neid aspekte on korralduses ka äärmiselt põhjalikult käsitletud. Nii on korralduse p 3.1 selgitatud objekti suurt kultuurilist väärtust, mh selgitakse Linnamäe HEJ paisu staatust kultuurimälestisena kultuuriministri 21.12.2016 käskkirja nr 180 alusel (vt p 3.1.1.), kultuurimälestise 11 (27)
kasutusvajadust funktsionaalse ja sihtotstarbelisena (vt p 3.1.2), kirjeldatakse Eesti rahvusvahelisi muinsuskaitselisi kohustusi (vt p 3.1.3), tuuakse esile arhitektuuripärandiga seonduv (p 3.1.4) ja käsitletakse kultuurmaastiku kui kultuuripärandi elemente (p 3.1.5). Lisaks analüüsitakse kohaliku tasandi huve (vt p 3.2) ja käsitletakse põhjalikult alternatiividega seonduvat (vt p 4). Seejuures selgitatakse korralduses (vt p 5), et sobivate hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet vastavalt KeHJS § 29 lg 4 tegevusloa andmisel. Korralduse kokkuvõte sisaldub p 6 ja vastuvõetud otsus on formuleeritud p 7. Valitsus hindas korralduses seda, kas vaatamata võimalikule kahjulikule tegevusele saaks see jätkuda kohaldades Natura 2000 erandit ning leidis, et erandi rakendamine on võimalik. Vastustaja on lähtunud selle küsimuse otsustamiseks asjakohasest kaalutlustest. See, et vastustaja ei ole jõudnud Keskkonnaametiga, kes on vastandlikel seisukohtadel ja kelle ainsaks looduskaitseliseks huviks on paisjärve likvideerimine, sarnastele järeldustele, ei tähenda kaalutlusreeglite rikkumist.
8.11.Vabariigi Valitsus ei pidanud otsustama hüvitusmeetmete üle, seda teeb Keskkonnaamet veeloa andmise menetluses. Kaebajate esitatud hüpotees, et hüvitusmeetmeid ei eksisteeri, on lihtsalt spekulatsioon. Kaebajad ei vii ise läbi ühtegi haldusmenetlust. Kui nad üksnes tsiteerivad Keskkonnaameti väidetavaid seisukohti, siis see kinnitab arvamust, et kaebajad proovivad käesolevas asjas võtta ise endale Keskkonnaameti rolli ning kaebajate endiga see olukord puutumust ei oma.
8.12.Kultuuriministri käskkiri 180 on kehtiv ning 18.12.2020 väljastatud käskkirja nr 190 osas toimub vaidlus haldusasjas 3-21-150. Ka praeguse vaidluse raames ei saa kahtluse alla seada neid toiminguid, mida teostasid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet enne 21.12.2016 käskkirja andmist. Veel vähem on need argumendid asjakohased Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduse hindamisel. Puudub igasugune alus ja vajadus hinnata kaebajate 07.07.2022 esitatud kaebuse alusel 21.12.2016 käskkirja nr 180 õiguspärasust. Tegu on endiselt kehtiva haldusaktiga. Kaebajad esitavad kaebuses mahuka käskkirja põhjenduste kriitika ja oma subjektiivse arusaama sellest, milline saab olla hüdroelektrijaama muinsuskaitseline ja/või kultuuriväärtus. Samas ei ole konkreetse kaasuse kontekstis need asjad omavahel üldse seotud. Objekti kultuuriväärtuse hindamine on Linnamäe HEJ puhul Muinsuskaitseameti pädevuses ning ei sõltu sellest, kas kaebajad neid hinnanguid jagavad. Praegune vaidlus saaks puudutada vaid Vabariigi Valitsuse KeHJS § 29 lg 3 alusel antud nõusoleku kehtivust, aga mitte seda, kas või miks on Linnamäe hüdroelektrijaama pais aastal 2016 tunnistatud kultuurimälestiseks.
9.Kolmanda isiku I seisukoht
9.1.Vastustaja tegevus Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahelise patiseisu lõpetamiseks oli põhjendatud. Linnamäe paisu ja HEJ töö jätkamist on arutatud korduvalt ning juba 10.10.2019 oli Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel arutelu all Linnamäe paisu küsimus ning võimalikud lahendused edasiminekuks. Kabinetinõupidamise tulemusena leidis Vabariigi Valitsus, et keskkonnahuvid ei kaalu Linnamäe paisu puhul üles majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Seega avaldas Vabariigi Valitsus koos tolleaegsete keskkonna- ja kultuuriministriga seisukohta, et pigem peaks Linnamäe paisu kui ehitismälestise säilitama ning võimaldama jätkata hüdroelektrijaamal tööd. Selline 10.10.2019 kabinetinõupidamise seisukoht oli samaaegselt kahe asjassepuutuva valitsemisala ministri kokkulepe VVS § 49 lg 2 esimese lause tähenduses, millega antud juhist oleks pidanud järgima oma menetluses ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse kuuluv Keskkonnaamet. Asjaolu, et pärast ministrite ja Vabariigi Valitsuse liikmete vahelise üksmeele saavutamist ei suutnud Keskkonnaamet mitme aasta jooksul (2019–2022) jõuda keskkonnaloa taotluse menetlusega lõppfaasi või arvestada Vabariigi Valitsuse tasandil 12 (27)
väljendatud ülekaaluka avaliku huviga paisutuse jätkamise poolt, muutis Wooluvabrik OÜ hinnangul vältimatuks selle, et Vabariigi Valitsus annab korralduse, millega lahendatakse erinevate valitsusasutuste vahelised erimeelsused ja mis on VVS § 41 lg 6 kohaselt Keskkonnaametile täitmiseks ja toimingute tegemisel arvesse võtmiseks. Kuivõrd küsimus taandub erinevate õiguslike huvide kollisiooni ületamisele (kultuuriväärtuslikud, muinsuskaitselised ja looduskaitselised huvid koos asjakohaste kaitsenormidega), siis oli põhjendatud Vabariigi Valitsuse poolt seisukoha andmine siduvamas vormis kui 10.10.2019 kabinetinõupidamise protokolli kujul.
9.2.Õige on väide, et Linnamäe tervikväärtus koos töötava HEJ-ga tuleb säilitada ning korralduses nr 163 on põhjalikud ja asjakohased kaalutused, mis selle järelduseni jõuti. Kuigi tuleb möönda, et ilma poolelioleva KMH menetluseta on küsitav KeHJS sätete kohaldamine sellise Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduses sisaldunud põhimõttelise seisukoha väljendamiseks, siis on Vabariigi Valitsusel õigus lahendada VVS § 101 lg 3 alusel erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste (Muinsuskaitseamet ja Keskkonnaamet, Kultuuriministeerium ja Keskkonnaministeerium) vahelised õiguslikud vaidlused.
9.3.Korralduse nr 163 andmisel ei ole toimunud kaebajate viidatud ulatuslikke minetusi, mis saaksid olla aluseks kaebuse rahuldamisele. Korralduse andmisel olid kaasatud ministrid ja erinevate osapoolte arvamused on korralduses kajastatud. Vabariigi Valitsus ei ole teinud ka Keskkonnaameti asemel lõplikku otsust veeloa väljastamiseks.
9.4.Erinevalt kaebajate arvamusest, siis Linnamäe paisjärve säilitamise ja LKS § 51 lg-te 1 ja 11 vahel puudub vastuolu. LKS § 51 sätestab piirangud olukordadeks, kui kaitsealusel veekogul soovitakse olemasolevat paisu rekonstrueerida ulatuses, mis muudab senist olukorda. Vaidlus puudub selles, et Linnamäe HEJ ja paisjärv on praegusel kujul eksisteerinud alates 2002. aastast (st enne Jägala jõe arvamist Natura 2000 alade hulka). Oluline on tähelepanu juhtida ka asjaolule, et 15.06.2004 määruse nr 73 andmisel väljendas riik lõhejõgede kaitse alla võtmise määruse seletuskirjas selgelt seisukohta, et keskkonnaministri määrusega ei mõjutata kaitse alla võetavatel aladel olemas olevaid veeehitisi. Seega on paljasõnaline kaebajate eeldus, et Eesti riigi poolt 05.08.2004 korraldusega nr 615 tehtud ettepanek Natura 2000 võrgustiku alade kohta või Euroopa Komisjoni 12.11.2007 otsusega nr 2008/24/EÜ vastavate alade kinnitamine tähendab seda, et paisutus tuleb igal juhul ja eelkõige looduskaitselistel põhjendustel likvideerida. Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 seletuskirjast tuleneb üheselt, et kehtestatavad looduskaitselised piirangud ja meetmed ei kuulu kohaldamisele olemasolevate vee-ehitiste suhtes. Eeltoodu tõttu on ka ekslik asuda seisukohale, et Natura 2000 võrgustiku alade ja loodusdirektiivi sätteid tuleb tõlgendada rangeimal võimalikul viisil, mille kohaselt ei piisa keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks üksnes olemasoleva looduskeskkonna säilitamisest vaid on vajalik astuda täiendavaid samme ka keskkonna taastamiseks (muutmiseks).
9.5.Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist ja 2004–2007 aastatel liikide ja elupaikade kaitse alla võtmist tuleb mõista sellisena, et kaitse eesmärk on olemasolevate elupaikade ja – keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise eesmärgiga ning mis tahes hinnaga, seejuures hävitades loodusväärtuste taastamiseks muinsuskaitselisi ja sotsiaalmajanduslikke väärtusi. Vastupidise käsitluse puhul oleks pidanud 2004–2007 aastate otsustes ja eelkõige Jägala jõe hoiuala kaitse alla võtmise kaitseeesmärkides olema sõnaselgelt toodud eesmärkidena uute elupaikade loomine ning kudealade taastamine Linnamäe paisust ülesvoolu. Tegelikkuses avaldas keskkonnaminister 2004. aasta seletuskirjas, et Jägala jõe kaitse alla võtmine ei mõjuta olemasolevaid vee13 (27)
ehitisi. Isegi Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–2021 ei näinud ette, et Linnamäe paisjärve alla jääv jõelõik taastatakse. Jõeliste elupaikade taastamise eesmärk on ainsana sõnastatud Keskkonnaameti poolt koostatavas kaitsekorralduskavas, millega Keskkonnaamet on lubamatult laiendanud kõrgemalseisvate pädevate organite otsuseid seoses Jägala jõe ja Linnamäe paisu ümbritseva piirkonna kaitse-eesmärkidega (Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava perioodiks 2022-2026 on vaidlustatud haldusasjas nr 3-22-1199).
9.6.Kaebajad samastavad Vabariigi Valitsuse loodusdirektiivi artikli 6 lg-s 3 mainitud pädeva asutusega, milleks on aga Keskkonnaamet. Vaidlustatud korraldus on põhimõtteline otsustus, mille langetamine oli vajalik selleks, et lahendada erinevate valitsemisalade ametiasutuste vahel juba aastaid kestnud vastuolu. Vastava põhimõttelise otsuse tegemise juures viibisid asjassepuutuvad ministrid, kelle kaudu toimus muinsuskaitseliste ja looduskaitseliste huvide esitamine ja põhjendamine. Sellise põhimõttelise otsustuse tegemine ei ole samastatav loodusdirektiivi art-s 6 sätestatud otsustustega, millega seonduvalt kaebajad on viidanud avaliku menetluse ja kaasamise nõuete rikkumisele. Keskkonnaamet kui keskkonnaloa taotlust lahendama pädev ametiasutus peab vastava haldusmenetluse raames järgima kaebajate poolt viidatud nõudeid, kuid Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus ei olnud antud osana keskkonnaloa haldusmenetlusest.
9.7.Ebaselgeks jääb kaebaja käsitus, nagu oleks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusoleku küsimise õigus üksnes Keskkonnaametil ja siis, kui haldusmenetluse ja Natura hindamise tagajärjel on jõutud otsuseni keskkonnaloa väljastamise kohta. Sellisel juhul oleks KeHJS § 29 lg 3 nõusolek üksnes heakskiit pädeva asutuse otsusele, kui mitte meede selleks, et võimaldada Vabariigi Valitsusel kujundada eraldiseisev seisukoht vaidlusaluse tegevuse vajalikkuse, põhjendatuse ja lubatavuse kohta. Kaebajate lähenemise järgi ei ole põhimõtteliselt võimalik Vabariigi Valitsusel KeHJS § 29 lg 3 alusel seisukohta väljendada juhul, kui Keskkonnaamet on jõudnud järelduseni, et keskkonnaluba ei väljastata, sest sellisel juhul ei esitaks Keskkonnaamet ka taotlust VV nõusoleku saamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajate tõlgendus KeHJS § 29 lg 3 ja 4 regulatsioonist usutav ega kooskõlaline regulatsiooni eesmärgiga.
9.8.Kaebajad lähtuvad ekslikust eeldusest, nagu oleks Vabariigi Valitsus asunud täitma Keskkonnaameti ülesandeid. Vaidlustatud korraldusega ei kaasne vahetult mingi tegevuse lubamine või jätkumine – isegi VV 03.06.2022 korralduses on selgelt sõnastatud, et keskkonnaloa väljastamise ja pikendamise otsustab Keskkonnaamet, mitte Vabariigi Valitsus. Seetõttu ei ole asjakohased ka väited selle kohta, et hüvitusmeetmeid ei ole määratletud või KeA-d ega avalikkust ei ole kaasatud. Vastavate menetlustoimingute läbiviimine ning sobivate lahenduste leidmine (sh võimalike hüvitusmeetmete määratlemine) saaks toimuda üksnes KeA poolt läbi viidava haldusmenetluse raames. Vabariigi Valitsus on 03.06.2022 korraldusega nr 163 andnud erinevatele ametiasutustele põhimõttelise suunise selle kohta, millised väärtused ja põhjendused on ministeeriumide juhtide poolt peetud lõppastmes prevaleerivamateks. Seega on Vabariigi Valitsus lahendanud aastatepikkuse Keskkonnaministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi vahelise patiseisu vastavalt VVS § 101 lg-le 3.
10.Kolmanda isiku II seisukoht:
10.1.Linnamäe HEJ paisu näol on tegemist vana ja väärtusliku paisuga, mille abil on pikaaegselt toimunud ja jätkuvalt toimub vee paisutamine Linnamäe paisjärves. Linnamäe HEJ rajamine leidis aset aastatel 1922-1924 ning alates Linnamäe HEJ ehitamisest on olnud takistatud Jägala jõe loomulik voolamine ja kalade loomulik liikumine Jägala jões. 14 (27)
Vaatamata Linnamäe HEJ hoone õhkimisele nõukogude vägede poolt 1941 säilis Linnamäe HEJ pais. Linnamäe HEJ alustas uuesti hüdroelektrienergia tootmist aastal 2002, seega ajaliselt enne Eesti Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga 01.05.2004 ning hüdroenergiat toodetakse Linnamäe HEJ-s käesoleva ajani.
10.2.Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omab tähtsust Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt ei kohaldu jätkuva tegevuse korral, mis on alanud enne KMH direktiivide ning loodusdirektiivi ülevõtmise tähtaja lõppu, kohustused keskkonnamõju eelnevaks hindamiseks. Eesti kontekstis tähendab see, et KMH direktiivide ja loodusdirektiiviga seonduvalt ei saa olla asjakohane keskkonnamõju eelnev hindamine nende tegevuste osas, millega on alustatud enne Eesti Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga (C-209/04, punkt 56 ja C-266/08, punktid 47–48). Võimalik saaks olla üksnes niinimetatud Natura tagantjärele hindamine, kus võrreldaks, kas seisuga 05.08.2004 – kui Vabariigi Valitsus kinnitas Natura 2000 võrgustiku alade loetelu, milles sisaldus ka 5 km pikkune lõik Jägala jõest – võrreldes on Linnamäe paisjärves vee paisutamine halvendanud kaitstava elupaiga ja kaitstavate liikide seisundit. Euroopa Kohtu lahenditest C-6/04 (punktid 57–60) ja C-399/14 (punktid 43–46) lähtuvalt tuleks asuda seisukohale, et kui mingi tegevus, mis on alanud enne konkreetse ala arvamist Natura alade hulka, võib põhjustada elupaikade halvenemist või liikide häirimist, võib olla asjakohane Natura tagantjärele hindamise läbi viimine, hindamaks tagantjärele projekti mõju olemasolevale alale. Sellise Natura tagajärjele hindamise läbi viimisel tuleks kolmanda isiku hinnangul võrrelda konkreetse piirkonna seisukorda hetkel, kui alustati menetlust piirkonna Natura alade hulka arvamiseks, seisukorraga Natura tagantjärele hindamise ajal. Kui sellise hindamise tulemuseks on, et konkreetse ala Natura alade hulka arvamise menetluse algatamisel ei olnud elupaiga/elupaikade seisukord ja/või liikide häiritus halvem kui Natura tagantjärele hindamisel läbi viimise ajal, siis ei ole põhjust rääkida tegevuse negatiivsest mõjust. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr 3-17-1739 väljendatud seisukohaga (punktis 39–31).
10.3.Kolmanda isiku arvates on kaalutlused, millised nähtuvad Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 nr. 163 korraldusest ja millega sisustatakse avalikkuse jaoks esmatähtsaid ja erakordselt tungivaid põhjuseid Jägala jõel vee paisutamise ja hüdroelektrienergia tootmisega jätkamiseks, asjakohased.
10.4.Eesti Vabariik on ühinenud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga ning Jägala jõe alamjooksu piirkonnas ning Linnamäe paisjärve piirkonnas elab vähemalt 8 nahkhiireliiki ning mõlema eesmärgi – käsitiivaliste kaitse ning elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi taastamine – samaaegne saavutamine ei ole võimalik. Veelgi enam, üks eelmises lauses nimetatud eesmärk välistab teise. Kui taastada elupaigatüübi 3260 soodne seisund ehk lõpetada vee paisutamine ja likvideerida Linnamäe paisjärv, siis avaldab see olulist negatiivset mõju nahkhiirtele. Jääb üle küsida, kas loodusdirektiivi sisu ja mõttega on kooskõlas see, et elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi taastamist eelistatakse käsitiivaliste kaitsele ehk kas loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud kaitsealuste liikide seisukorra halvendamist võib lubada selleks, et tulevikus võib-olla õnnetuks taastada samas piirkonnas teatud elupaigatüübi soodne seisund. Seetõttu ei ole kolmanda isiku arvates välistatud, et käesoleva kohtuasja lahendamiseks tuleks Euroopa Kohtult küsida eelotsust seonduvalt loodusdirektiivi sisu ja mõtte välja selgitamisega. Kolmas isik II on seisukohal, et olukorras kus tuleb otsustada, kas eelistada kaitsta loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud tegelikkuses antud piirkonnas elavaid liike või loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi soodsa seisundi taastamist, omab prioriteeti tegelikkuses praegusel ajal elavate liikide kaitse. Seda põhjusel, et tegelikkuse teatud piirkonnas liikide, millised on nimetatud loodusdirektiivi II ja/või IV lisas, elamine on vaadeldavad kaitset vääriva reaalsusena. Vastavalt loodusdirektiivi artikkel 2 lg-le 1 on direktiivi eesmärgiks looduslike elupaikade 15 (27)
ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut. Seega on loodusdirektiivi esmaseks eesmärgiks olemasolevate elupaikade, loomastiku ja taimestiku kaitsmine. Tarvidus elupaiga, loomastiku või taimestiku soodsa seisundi taastamiseks loodusdirektiivi tähenduses võib tekkida ainult siis, kui kaitset väärivaid olemasolevaid elupaikasid, loomastikku ja taimestikku enam säilinud ei ole. Samasugune lähenemine nähtub loodusdirektiivi artikkel 6 lõigetest 1-2 ja 4, millest ilmneb, et liikmesriigid peavad kehtestama vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad loodusdirektiivi II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Seejuures peavad liikmesriikide poolt võetavad meetmed vältima loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide häirimist. Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide häirimine on lubatud vaid eriti mõjuval põhjusel, kusjuures liikmesriigil lasub sellisel juhul kohustus võtta tarvitusele vajalikud asendusmeetmed. Seejuures ei ilmne loodusdirektiivist, nagu oleks liikmesriikidel lubatud kehtestada erandeid direktiivi lisas II nimetatud loomaliikide kaitse osas seonduvalt sooviga asuda taastama mõne elupaigatüübi soodsat seisundit. Samasugune lähenemine ilmneb ka loodusdirektiivi artikkel 12 lg-st 1 ja artiklist 16, mille kohaselt liikmesriigid kehtestavad vajalikud meetmed, et tagada direktiivi lisas IV loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levialal, keelates muuhulgas nende loomaliikide tahtliku häirimise. Seejuures ei ilmne loodusdirektiivist, nagu oleks liikmesriikidel lubatud kehtestada erandeid direktiivi lisas IV nimetatud loomaliikide kaitse osas seonduvalt sooviga asuda taastama mõne elupaigatüübi soodsat seisundit.
10.5.Oluline on pidada silmas ka elektrienergia varustuskindlusega seonduvat temaatikat. Hetkel on Eestis ja laiemalt Euroopas oluliseks probleemiks asjaolu, et nõudlus elektrienergia vastu ületab elektrienergia pakkumise. See on toonud kaasa kohati väga kõrged elektrihinnad ning vajaduse toetada nii eratarbijaid kui ka ärikliente hakkama saamisel kõrgete elektrihindadega. Siia lisandub energiajulgeolekuga seonduv. Kui Vene Föderatsioon ja Valgevene Vabariik peaksid Baltikumi senisest elektrisageduse hoidmise süsteemist lahutama ning samaaegselt alandatakse veetaset Narva jões, mis tekitab olulisi probleeme Kirde-Eestis paiknevate soojuselektrijaamade jahutamisega, võib Eestis tekkida märkimisväärseid probleeme elektrienergia kättesaadavusega. Linnamäe HEJ olulisust ja sellest tingitud erakordselt tungivat vajadus jätkata hüdroenergia tootmist tõendavad ka Majandus- ja Kommunikatsiooni ning Eesti Teaduste Akadeemia seisukohad.
KOHTU PÕHJENDUSED
Tõenditest
11.Halduskohtule tõendite esitamist ning tõendite asja materjalide juurde võtmist reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) 6. peatükk. HKMS § 56 lg 1 kohaselt on tõend igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Riigikohus selgitas 25.04.2019 otsuses nr 3-17-1276, et ehkki haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, kuid sellest ei saa tuletada vajadust koormata toimikut asjas 16 (27)
tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda (punkt 20).
12.Vastustaja esitas vastuseks kaebusele kohtule arvukalt Riigi Teatajas avaldatud õigusaktide terviktekste, samuti väljavõtte Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandest ning Euroopa Liidu Toimimise lepingust. Seejuures on vastustaja selliste dokumentide esitamise vajadust põhjendanud mitte vajadusega tõendada mingit asjaolu, vaid põhjusel, et sellele on vaidlustatud korralduse viidatud või et sellele on kaebuses viidanud kaebaja, aga kohtule seda esitatud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole selliste tõendite ja dokumentide esitamine kohtumenetluses põhjendatud ning sellised tõendid koormavad menetlust asjatult. Sel põhjusel ei ole põhjust võtta toimikusse järgmisi vastustaja 26.09.2022 esitatud dokumente: kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri 180 (lisa 1) ja 18.12.2020 käskkiri nr 190 (vastustaja 26.09.2022 vastuse lisa 2), mis mõlemad on kättesaadavad Riigi Teatajast3 ning kohtul ei ole mingit alust arvata, et Riigi Teataja ei suudaks käskkirju autentsel kujul säilitada; Vabariigi Valitsuse 11.02.2016 määrus nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“, mis on samuti kättesaadav Riigi Teatajast4 (lisa 5). Lisaks ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et Linnamäe pais asub Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndis ning seda asjaolu ei ole vaja tõendada; vastustaja esitatud lisasid 15–16, mis on vastavalt „Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon“ ning „Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon“, mis mõlemad on kättesaadavad Riigi Teatajast 5 ning vaidlust, et Eesti on need ratifitseerinud ning need on Eesti suhtes jõustunud, ei ole; Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommentaaride väljavõte põhiseaduse preambuli osas (lisa 3), kuivõrd ükski menetlusosaline ei ole vaidlustanud korralduse väidet, et põhiseaduse preambul sätestab Eesti riigi kohustuse tagada eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade. Lisaks ei tugine ka ükski vastustaja esitatud väide sellele. Väljavõte Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 3 ja 167 (lisa 4), kuivõrd nende üle ei ole vaidlust ning need on kättesaadavad Euroopa Liidu Teatajast https://eurlex.europa.eu/. Eelnevast tulenevalt ning kooskõlas HKMS § 62 lg-ga 2 jätab kohus toimikusse võtmata ja tagastab kaebajale tema 26.09.2022 kaebuse vastuse lisad 1–5 ja 15–16.
13.Kohtul on lahendamata ka vastustaja 29.11.2022 taotlus jätta asja materjalide juurde võtmata kaebaja 21.11.2022 esitatud täiendavad tõendid6. Vastustaja hinnangul ei ole tõendid asjakohased ega oma asjas tõenduslikku väärtust ning need on eranditult koostatud kohtumenetluse ajal pärast korralduse vastuvõtmist. Kohus leiab, et lisa 1 ei ole praeguse vaidluste kontekstis asjakohane tõend, kuna seda asjaolu ei ole vaja tõendada. Vastustaja ei ole väitnud, et Linnamäe pais ei omaks Natura ala kaitseväärtustele mõju või et paisutuse
Kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri nr 180 on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/323122016001 ning 18.12.2020 käskkiri nr 190 on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/322122020001
https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007
Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943 ning Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon on kättesaadav https:// www.riigiteataja.ee/akt/13089076
Kaebaja esitas 21.11.2022 kohtule täiendavate tõenditena M. Kesleri hinnangu Jägala jõe alamjooksu siirdekalade potentsiaali kohta (lisa 1; allkirjastatud 17.11.2022); Keskkonnaõiguse Keskuse tehtud analüüsi Natura erandi kohaldamise ning vaidlustatud korralduse kohta (lisa 2; allkirjastamata ent koostatud pärast vaidlustatud haldusakti andmist); A. Ümar eksperthinnangu Eesti Ihtüoloogia Seltsile (lisa 3; allkirjastatud 21.11.2022); Elering AS vastus kaebajate küsimustele (lisa 4; e-kirjavahetuse kuupäev 15.11.2022) ning Tallinna Tehnikaülikooli hinnangu Linnamäe HEJ võimalikust mõjust Eesti elektrienergia tootmisel ja varustuskindluse tagamisel (lisa 5; allkirjastatud 21.11.2022) 17 (27)
lõppemisel oleks võimalik aja jooksul taastada kudealasid kuni Jägala joani, mis suurendaks merre rändavate nookalade arvukust. Seega tagastab kohus kaebajale 21.11.2022 esitatud lisa
1.Samuti tagastab kohus lisa 2, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Praegusel juhul jääb mulje, et kaebaja püüab Keskkonnaõiguse Keskuse analüüsiga oma kaebuse õiguslikku positsiooni tõendada. Ehkki kohtu hinnangul võiks kaebajale tagastada ka A. Ümara arvamuse (lisa 3), ent kuna kaebaja hinnangul tõendab see tema positsioone, siis võtab kohus selle toimikusse. Küll aga märgib kohus, et see tõend ei lükka ümber vastustaja esitatud tõendeid, mille kohaselt on Linnamäe pais ja HEJ väärtuslikud just selliselt nagu nad täna kasutuses on (vt vastustaja 26.09.2022 vastuse lisa 7 ja 10). Kohus märgib, et ka 21.11.2022 esitatud lisad 4 ja 5 ei oma korralduse õiguspärasuse hindamisel sisulist tähendust, kuna nendest ei saa järeldada, et Linnamäe HEJ oleks ebaoluline ning et vastustaja oleks korralduse andmisel lähtunud väärast kaalutlusest. Vaatamata sellel võtab kohus ka lisad 4 ja 5 asja materjalide juurde. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebajale 21.11.2022 lisad 1 ja
2.Lisad 3–5 võtab kohus asja materjalide juurde.
14.Kaebaja esitas kohtule täiendavaid tõendeid ka 22.12.2022 avalduses, kusjuures tegemist on osale varem esitatud menetlusdokumentide joonealustes märkustes esitatud väljatrükkidega. Kohus märgib, et ehkki esitatud tõendid on osalt n-ö kaebuse joonealused viited, siis ei pea kohus vajalikuks neid kaebajale tagastada, kuna sellisel juhul on tagatud nende dokumentide autentsus kohtumenetluse lõpuni. Lisaks on esitatud tõendite hulgas ka selliseid, millega kaebajad soovivad tõendada, et tegemist on keskkonnaorganisatsioonidega. Nõuetest
15.Kohus peab vajalikuks selgitada ka nõuetega seonduvalt. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja väited korralduse tühisusest väljuvad menetlusse võetud kaebuse nõuetest. Õige on vastustaja väide, et kohus tagastas korralduse nr 163 tühistuse tuvastamise nõude, aga vastustaja jätab tähelepanuta nõude tagastamise põhjuse. Nimelt selgitas kohus 28.07.2022 määruse punktis 15.3, et praegusel juhul on asjakohane Vabariigi Valitsuse korralduse tühistamise nõue, kuna HKMS § 41 lg 4 kohaselt saab kohus haldusakti tühisuse teha kindlaks tühistamiskaebuse alusel, mistõttu eraldiseisva tühisuse tuvastamise nõude esitamine ei ole vajalik. Seega vastupidiselt vastustaja väidetele ei ole kaebaja väited korralduse tühisusest asjakohatud ega välju ka menetlusse võetud kaebuse nõuetest. Kaebeõigusest
16.KeÜS § 30 lg 2 näeb keskkonnaorganisatsioonile ette kaebeõiguse, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Keskkonnaorganisatsiooniga on MTÜ puhul tegemist juhul, kui tema põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning ta edendab oma tegevusega keskkonnakaitset. Täiendavalt selgitab KeÜS § 31 lg 3, et keskkonnakaitse edendamise hindamisel tuleb arvesse võtta ühenduse võimet oma põhikirjalisi eesmärke ellu viia, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumise korral aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi. Kaebajate määratlemisel keskkonnaorganisatsioonina saab tugineda ka Århusi konventsiooni art 2 lg 5 määratlusele. Konventsioonis sätestatud tunnustele vastava keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust on tunnustanud ka Euroopa Kohus (vt nt Euroopa Kohtu 08.11.2016 otsus asjas nr C-243/15, p 55; Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2018 otsus asjas nr 3-18-551, p 8). Nii KeÜS § 30 lg 2 kui ka Århusi konventsiooni art 9 lg 2 alusel tuleb keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust eeldada ning tõlgendada organisatsiooni kohtusse pöördumise õigust laiendavalt (vt ka Euroopa Kohtu 14.01.2021 otsus asjas nr C-826/18). 18 (27)
Küll aga tuleb arvestada sellega, et keskkonnaorganisatsioonidele KeÜS § 30 lg-ga 2 ning §ga 31 antud kaebeõigus ning tema huvi põhjendatuse ja õiguste rikkumise eeldus on erandlikud kaebeõiguse alused (HKMS § 44 lg 3) ega ole piiramatud. Keskkonnaorganisatsioonidele antud erandlik kaebeõigus on mõeldud eelkõige selleks, et asjast huvitatud valitsusvälised organisatsioonid, kellel võivad puududa muud mõistlikud võimalused kaebuse esitamiseks, saaksid kaitsta keskkonnaalaseid huve. Konkreetsest vaidlusest saadav kasu peab aitama kaasa organisatsiooni edasiste keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Kirjeldatud olukorraga pole tegemist juhul, kui organisatsioon kasutab kaebuse esitamiseks üksnes enda juriidilist vormi, ent ei plaani edaspidi vaidlusaluste keskkonnaküsimustega tegeleda. Seetõttu peab keskkonnaorganisatsioon lisaks põhikirjalistele eesmärkidele olema valmis tõendama enda senist tegevust ning võimekust põhikirjalisi tegevusi ellu viia (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2022 määrus nr 3-21-1682, punkt 16). Riigikohus selgitas 11.10.2018 otsuses nr 3-17-2132, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused (punkt 9). Kohtu hinnangul on viidatud seisukoht kohaldatav ka eelhaldusakti vaidlustamisel.
17.Kohus jääb varem väljendatud seisukohale, mille kohaselt on kaebajatel KeÜS §-st 31 tulenev kaebeõigus ning seda ei väära ka asjaolu, et kaebaja III asutati pärast korralduse nr 163 andmist ning vahetult enne halduskohtusse pöördumist. Vaidlust ei ole, et kõik kaebajad on kantud MTÜ-dena äriregistrisse7 ning nende põhikirjades8 on põhikirjaliste eesmärkidena välja toodud järgmine:
17.1.Kaebaja I osas on põhikirjas märgitud, et ühingu eesmärgiks on mh siirdekalade asurkondade taastamine ja suurendamine tagades kaladele soodsa kudemis- ja kasvukeskkonna (punkt 1.4.1) ning põhitegevuseks tegevuspiirkonnas on mh märgitud jõgede hüdroloogilise režiimi parandamine, s.h. tõkestatuse ja vooluhulga inimtekkelise fluktueerimise vähendamise kaudu (punkt 1.5.1) ning Jägala Linnamäe tammist ülesvoolu kunagiste kudealade taastamine; veevarustuse maksimaalne tagamine; siirdekaladele kättesaadavaks tegemine, s.h. kalateede rajamine (punkt 1.5.2).
17.2.Kaebaja II osas on põhikirjas märgitud, et ehkki ühingu üldine eesmärk on Eesti harrastuskalastajate liitmine ühtsesse organisatsiooni, mis seisab kõikide Eesti kalastajate huvide ja õiguste eest, edendab jätkusuutliku harrastuskalastuse traditsioone ja kultuuri ning tagab nende järjepidevuse (punkt 2.7), siis alameesmärgiks on muu hulgas kalavarude kaitse ning kestvalt hea seisundi saavutamine.
17.3.Kaebaja III osas on põhikirjas märgitud ühingu eesmärgina ühendada kalade uurimisega tegelevaid isikuid ja edendada nendevahelist koostööd veekogude fauna ja seda mõjutavate tegurite uurimisel ning looduse mitmekesisuse teaduspõhisel säilitamisel.
18.Kaebajad selgitasid enda tegevust 21.11.2022 täiendavate seisukohtade punktis 2.2. Lisaks esitasid kaebajad 22.12.2022 täiendavad tõendid (lisad 8–14), et kaebajate I ja II näol on tegemist suhteliselt aktiivsete keskkonnaorganisatsioonidega. Mis puudutab aga kaebajat III, siis esitas kaebaja III 22.12.2022 oma liikmete CV-d (lisad 15–19) ning kohtule ei nähtu, et vahetult enne kohtusse pöördumist asutatud selts ei oleks suuteline oma põhikirjas toodud
Kaebaja I kanti äriregistrisse 29.12.2009; kaebaja II kanti äriregistrisse 25.03.2014 ning kaebaja III asutati 01.07.2022 ja kanti äriregistrisse 07.07.2022.
Kaebuse lisad 9-11 19 (27)
keskkonnakaitselisi eesmärke täitma. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajatel on kaebeõigus korralduse nr 163 vaidlustamiseks. Korralduse nr 163 õiguspärasus
19.Kohus jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et korraldus nr 163 oma olemuselt eelhaldusakt, mille vaidlustamiseks on kohane tühistamisnõue. Seejuures ei sõltu korralduse nr 163 õiguslik tähendus sellest, kas selle andmiseks pöördus Vabariigi Valitsuse poole Keskkonnaamet või otsustas nõusoleku anda Vabariigi Valitsus mõne teise menetlusosalise taotlusel või omal algatusel. Eelhaldusakti eesmärgiks on teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, vt HMS § 52 lg 1 punkt 2. Seega on eelhaldusakti ülesanne teatud küsimuste regulatiivne lahendamine selliselt, et nende juurde enam tagasi ei tulda. Ka eelhaldusakti resolutiivosa on igaühele kohustuslik, sh haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2).
20.Korraldusega nr 163 tegi vastustaja siduvalt kindlaks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud asjaolud mis lubaksid Keskkonnaametil väljastada veeloa vaatamata sellele, et kolmanda isiku I soovitud tegevusel on ebasoodne mõju Jägala loodusalale. Vastupidiselt Keskkonnaameti Natura tagantjärele hindamise aruannete tööversioonis toodule leidis vastustaja, et kolmanda isiku I taotletud tegevusele puuduvad alternatiivsed lahendused, ning võttes aluseks avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused – vajaduse tagada kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajaline ja terviklik säilimine ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamise, mis on pika ajaloo vältel välja kujunenud ja on tähenduslik nii kaasajas kui ka väärtuslik tulevastele põlvedele –, leidis vastustaja, et vaatamata Natura 2000 ala ebasoodsale mõjule on tegevuse lubatav. Seejuures ei ole Vabariigi Valitsus otsustanud veeloa andmist Keskkonnaameti eest ning samuti ei ole korralduse nr 163 andmine toonud kaasa olukorda, kus Keskkonnaameti kaalutlusõigus veeloa andmise või selle andmata jätmiseks oleks redutseerunud nullini. Küll aga tuleb Keskkonnaametil arvestada veeloa andmisel, et keskkonnaalaste argumentide kõrval eksisteerib ülekaalukas avalik huvi veeloa andmiseks ning üksnes ebasoodne mõju Natura 2000 alale ei ole piisav argument, et enne Natura ala moodustamist lubatud tegevuse jätkumine täielikult välistada.
21.Kaebaja argumendid tuginevad suuresti keskkonnakaitselistele kaalutlustele ning sellele, et Natura ebasoodsa mõju tõttu ei oleks vastustaja nõusolekut saanud anda. Kohus kaebajaga ei nõustu, kuna KeHJS § 29 lg 3 eesmärgiks ongi leida üles need kaalukad põhjused, miks vaatamata tegevuse ebasoodsale mõjule on siiski tegevuse lubamine võimalik. Selline järeldus tugineb KeHJS § 29 sõnastusel, mis korralduse nr 163 vastuvõtmise ajal kehtis alates 2015. aastast järgmises sõnastuses: „§ 29. Natura 2000 võrgustiku ala mõjutava tegevuse keskkonnamõju hindamise erisus (1) Kui hinnatakse mõju Natura 2000 võrgustiku alale: 1) peab keskkonnamõju hindamisel eelkõige arvestama ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust; 2) saadab otsustaja enne käesoleva seaduse § 22 kohast nõuetele vastavuse kontrollimist kaitstava loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks keskkonnamõju hindamise aruande. (2) Tegevusloa võib anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust ega kaitse eesmärki. (3) Kui hoolimata kavandatava tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on see tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel, võib tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul tuleb tegevusloa andmisel seada hüvitusmeetmete rakendamise kohustus, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitset. 20 (27)
Keskkonnaministeerium teavitab vastuvõetud hüvitusmeetmetest Euroopa Komisjoni viivitamata pärast loa andmist. Loas määratud tegevust ei tohi alustada enne hüvitusmeetmete rakendamist. (5) Kui kavandatav tegevus mõjutab eeldatavalt ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku alal esinevat esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) tähenduses, võib Vabariigi Valitsus anda nõusoleku ainult juhul, kui kavandatav tegevus on seotud inimese tervisega, elanikkonna ohutusega või olulise soodsa mõjuga keskkonnaseisundile. Teiste avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste korral võib loa anda ainult pärast Euroopa Komisjonilt arvamuse saamist. Loas määratud tegevust ei tohi alustada enne hüvitusmeetmete rakendamist.“.
KeHJS § 29 lg-d 1 ja 2 sätestavad käitumisjuhise olukordadeks, kus tegevusel Natura alale ebasoodne mõju puudub. KeHJS § 29 lg-d 3 ja 4 aga annavad käitumisjuhise olukorraks, kus Natura mõju hindamisel tuvastatakse ebasoodne mõju, mis välistaks Natura ala kaitseeesmärke arvestades tegevusloa andmise. Esmalt tuleb hinnata, kas taotletavale tegevusele on olemas alternatiivsed lahendused mis ei tooks Natura alale kaasa ebasoodsat mõju. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb hinnata, kas esinevad sellised avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjused, mis prevaleerivad keskkonnakaitselised aspektid ja ebasoodsa mõju Natura alale. Seejuures ei pea Vabariigi Valitsus nõusoleku andmisel hindama ja otsustama, kas milliste hüvitusmeetmete korral võib tegevusele nõueoleku anda. Hüvitusmeetmete väljatöötamine ja kehtestamine on Keskkonnaameti pädevuses (vt korralduse punkt 5 ja KeHJS § 29 lg 4).
22.Praegusel juhul ei ole vastustaja asunud väitma, et tegevusega ei kaasneks ebasoodsat mõju Natura alale (vt korralduse nr 163 punkt 1). Kuna Keskkonnaamet tuvastas ebasoodsa mõju, mis KeHJS § 29 lg 2 kohaselt välistaks kolmandale isikule I tegevusloa andmise, siis tuli KeHJS § 29 kohaselt järgmisena välja selgitada, kas tegevusloa väljastamine oleks võimalik Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Seda, kas esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused, otsustab Vabariigi Valitsus, mitte Keskkonnaamet, mistõttu Natura tagantjärele hindamise aruande tööversioonis toodud seisukohad, et selliseid põhjuseid ei esine, ei ole Vabariigi Valitsusele siduvad. KeHJS § 29 lg 3 alusel tehtav otsustus on muu hulgas poliitilise valiku tegemine, st tegemist otstarbekuse alusel tehtud otsustusega, kuhu kohus ei sekku (HKMS § 158 lg 3). Lisaks on tegemist sedavõrd laia diskretsiooni sisaldava otsustusega, mistõttu on kohtu roll otsuse õiguspärasuse hindamisel tavapärasest ahtam ning see piirdub sisuliselt ilmselgete vigade testiga. Seega saab kohus praegusel juhul sisuliselt kontrollida ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega ole teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel nõusoleku andmisel ilmselgeid vigu (meelevaldseid järeldusi) ning kas ta on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh oma otsust vajalikus ulatuses põhjendanud.
23.Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks mõne olulise asjaolu jätnud otsuse tegemisel arvesse võtmata. Asjaolu, et Keskkonnaameti ja vastustaja või kaebajate ja vastustaja seisukohad ei ühti, ei tähenda, et nõusoleku andmine oleks olnud õigusvastane. Samuti ei nõustu kohus, et otsus oleks põhjendamispuudustega. Vastustaja arutluskäik, miks nõusoleku andmine on lubatav ning millised on need ülekaalukad avalikud huvid mis nõusoleku andmise tingivad, on selged ja arusaadavad.
24.Võttes aluseks vaidlustatud korralduses toodud asjaolud, siis ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: Linnamäe hüdroelektrijaama pais rajati aastatel 1922–1924 ning see taastati olemasoleval kujul aastaks 2002, kui algas uuesti hüdroenergia tootmine; 21 (27)
Linnamäe HEJ rajatised asuvad Jägala jõe hoiualal, mille kaitse-eesmärkideks on loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse; Linnamäe HEJ asub Jägala loodusalal (Natura 2000 ala), mille kaitse-eesmärgiks on I lisas nimetatud kaitstav elupaigatüüp on jõed ja ojad (3260); II lisas nimetatud liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar); Euroopa Liiduga liitumisel (2004. aastal) ning ala Natura 2000 alana üles andmisel oli Linnamäe HEJ olemas ning olemas oli ka paisutus. Samuti eksisteeris paisutus ajal, mil moodustati hoiuala (2005. aastal) ning kinnitati Natura alad (2007. aastal)9; Jägala jõgi on kantud keskkonnaministri määruse nr 73 nimistusse ning seda Jägala joast allavoolu; Kultuurimälestiseks on tunnistatud Linnamäe HEJ pais; Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus andis Eesti Energia AS-ile 15.01.2008 vee erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni 15.01.2013 Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe HEJ-s Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks; Vee erikasutusluba kehtib tänaseni ning seda on 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotlemise menetluses korduvalt pikendatud; Keskkonnaamet algatas Eesti Energia 04.10.2012 taotluse alusel 19.03.2015 KMH menetluse, mis lõppes 09.07.2021 otsusega jätta aruanne heaks kiitmata ning keskkonnamõju hindamise menetlus lõpetati10; Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas 3-17-1739 viib Keskkonnaamet läbi tagantjärele Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamine ja hüdroenergiast elektritootmise Natura hindamise ning see menetlus ei ole lõppenud; Linnamäe paisul paisutamist ning hüdroenergia tootmist saab pidada jätkuvaks tegevuseks.
25.Kohus ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul puudus menetlus, mille raames KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolekut anda. Ehkki KeHJS regulatsioon ei ole just kõige õnnestunum ning see ei reguleeri Natura tagantjärele hindamise menetlust, siis kohtu hinnangul on KeHJS vastavad sätted kohaldatavad analoogia korras. Seega kohaldub KeHJS § 29 lg 3 a Natura tagantjärele hindamise menetluses. Kuna Natura tagantjärele hindamise menetlus ei ole lõppenud, siis oli vastustajal ka õigus nõusoleku andmiseks ning seda ka ilma Keskkonnaameti vastavasisulise taotluseta. Vaidlust ei ole, et Keskkonnaamet asus Natura tagantjärele hindamise menetluse töödokumendis seisukohale, et puuduvad sellised erilised asjaolud, mis võimaldaksid Natura erandi kohaldamist. Seega ei pidanud Keskkonnaamet ka vajalikuks pöörduda KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse poole. Võttes aluseks KeHJS § 29 lg 3 sõnastuse, siis on Vabariigi Valitsuse pädevuses otsustada, kas esinevad sellised erakorralised asjaolud, mis õigustaksid tegevusloa väljastamise vaatamata Natura ala ebasoodsale mõjule. Ehkki Keskkonnaamet võib vastavasisulise analüüsi läbi viia, siis ei saa Keskkonnaamet selliste asjaolude esinemist otsustada Vabariigi Valitsuse eest. Seega leiab kohus, et arvestades Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahelist patiseisu, siis oli Vabariigi Valitsusel õigus teha otsustus nõusoleku andmise kohta ka kultuuriministri taotluse alusel. Vastupidisel juhul sõltuks Vabariigi Valitsusele antud õiguse kasutamine üksnes tegevusloa andja otsustusest, kas ta
Vt vaidlustatud korralduse punkt 1 Kolmas isik I vaidlustas Keskkonnaameti 09.07.20021 otsuse Tallinna Halduskohtus (haldusasi 3-21-2106), ent kaebus tagastati. 22 (27)
soovib Vabariigi Valitsuse poole pöörduda või mitte. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et korraldus nr 163 on HMS § 63 lg 2 punkti 3 alusel tühine.
26.Seoses nõusoleku küsimise ja Natura tagantjärele hindamise aruande tööversiooniga on tähelepanuväärne, et sisuliselt on Natura tagantjärele hindamise töörühma liikmed eranditult seotud Keskkonnaameti ning keskkonna valdkonnaga. Kohtule ei nähtu, et avalikustatud aruannete koostamisse oleks kaasatud muinsuskaitse ja kultuuripärandiga seotud eksperte. Samas ei saa eitada, et KeHJS-i kohaselt on kuultuuripärandiga seonduv üks osa mõjude hindamise protsessist ning arvestades teema tundlikkust oleks olnud ka mõistlik, et menetlusse kaasatakse ka n-ö teise poole erialaeksperdid. Seega ehkki Natura hindamise tööversioonis sisaldub hinnang, mille kohaselt ei peeta Natura erandi kohaldamist võimalikuks, siis ei saa sellest järeldada, et Vabariigi Valitsus ei võiks asuda teistsugusele seisukohale ning vaatamata Natura tagantjärele hindamise aruandes esitatud seisukohtale, pidada siiski võimalikuks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusoleku andmist.
27.Kaebaja hinnangul on korraldus tühine ka HMS § 63 lg 2 punkti 5 alusel, ehk põhjusel, et sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja tugineb seejuures väitele, et kuna Keskkonnaamet tuvastas, et hüvitusmeetmed puuduvad, ent korraldusega kohustatakse Keskkonnaamet neid loa andmisel seadma, siis ei ole Keskkonnaametil võimalik korraldust hüvitusmeetmete osas täita. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei eelda KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine hüvitusmeetmete olemasolu nõusoleku andmise hetkel. See tuleneb selgelt KeHJS § 29 lg-te 3 ja 4 sõnastusest, kus lg 3 sätestab, mida arvesse võttes saab Vabariigi Valitsus nõusoleku anda. Hüvitusmeetmete rakendamise kohustus tuleneb KeHJS § 29 lg-st 4 ning selle sätte kohaselt on hüvitusmeetmete seadmine loa andja kohustus. Ehkki kaebaja teeb Natura tagantjärele hindamise aruande tööversioonist järelduse, et hüvitusmeetmete rakendamine ei ole võimalik, siis tegelikult sellist järeldust aruande tööversioonist ei nähtu11. Hüvitusmeetmete kava käsitleb töödokument „Natura erandi etapp“, täpsemalt selle punkt 312. Kuna tegemist ei ole lõpliku dokumendiga, vaid tööversiooniga ning kohtule ei ole teada, et Natura tagantjärele keskkonnamõju hindamise menetlus oleks lõppenud, siis ei ole välistatud, et nii korralduse nr 163 kui ka aruande avalikustamise järgselt on võimalik seda osa ka täiendada. Kohus nõustub vastustajaga, et Keskkonnaameti ning vastustaja seisukohad on Linnamäe HEJ tegevuse jätkamisel täiesti vastassuunalised ning kui vastustaja leidis, et erandi kohaldamine on võimalik, siis Keskkonnaamet on olnud jäigalt positsioonil, et senine tegevus Linnamäe paisul peab lõppema. Sellest seisukohast lähtuvalt on Keskkonnaamet ka Natura hindamise aruande tööversioonis välja toodud, et kuna alternatiivsed lahendused on olemas 13 ja puudub vajadus muu ülekaaluka avaliku huvi tuvastamiseks, siis ei ole vajalik ka hüvitusmeetmete võtmine. Korraldusega nr 163 asus vastustaja aga seisukohale, et tegevusele alternatiive ei esine ning tegevusloa väljastamine on avalikes huvides. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et erandi kaalumisel tuleb arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes tegevuse
Kaebuse lisad 2 ja 3 Kaebuse lisa 3
Natura hindamise tööversiooni kohaselt on alternatiivsed lahendused: Kokkuvõtvalt on tootlikumad taastuvenergiaallikad Eestis biomass, tuuleenergia, jäätmekütus ja päikeseenergia, mis on reaalseks alternatiiviks Natura ala kahjustavale hüdroenergia kasutamisele jõgede paisutamisel. Reaalseks alternatiiviks saab lugeda vaid uutel tehnoloogiatel põhinevat hüdroenergia kasutamist (nt PHAJ). Ka on teised alternatiivenergiaallikad oluliselt suurema tootlikkusega ja neid on võimalik rajada Natura 2000 võrgustiku alasid kahjustamata. Võrdluseks Linnamäe HEJ võimsus 1,15 MW, Aulepa tuulepargi koguvõimsus 48 MW (ühe tuuliku võimsus 3 MW), kavandatava Paldiski PHAJ võimsus 520 MW, kavandatava Liivi lahe meretuulepargi võimsus 1000 MW (ühe tuuliku nimivõimsus 6-20 MW). 23 (27)
eesmärgist, mitte aga sellest, et kuskil Eestis oleks elektri tootmine võimalik. Lisaks arvestas vastustaja tegevuse hindamisel ka seda, et tegemist on olemasoleva ja jätkuva tegevusega, mis algas juba enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning ala Natura alade nimekirja kandmist. Kuna kohtule ei nähtu, et hüvitusmeetmete rakendamine ei ole täielikult välistatud, siis ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et korraldus nr 163 on HMS § 63 lg 2 punkti 5 alusel tühine.
28.Kohus ei nõustu kaebajaga, et korralduse nr 163 andmine oleks eeldanud avatud menetluse läbiviimist ning seda ei nähtu ka kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni juhendmaterjali punktist 4.7.214. HMS § 46 lg 1 sätestab, et avatud menetlus viiakse läbi seaduses sätestatud juhtudel. KeHJS ei näe ette keskkonnamõju hindamise menetlusele avatud menetluse sätete kohaldamist, mistõttu ei pidanud vastustaja nõusoleku andmiseks avatud menetlust läbi viima. Keskkonnamõju hindamisele on kehtestatud tavapärasest haldusmenetlusest erinev menetluskord ning sellest ei nähtu, et mõju hindamise menetluses antud nõusolekutele tuleks kohaldada täiendavaid avalikustamise nõudeid. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja üldsõnaliselt viidatud keskkonnaõiguse või haldusmenetluse üldpõhimõtted ja Århusi konventsioon. Praegusel juhul andis Vabariigi Valitsus Keskkonnaametile sisulise nõusoleku väljastada veeluba ka sellisel juhul, kui antaval loal on ebasoodne mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele. Tegemist ei olnud loa väljastamisega, kuivõrd veeloa väljastab Keskkonnaamet, kes viib veeloa andmise menetluse läbi avatud menetluses.
29.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. Praegusel juhul leidis Vabariigi Valitsus, et avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tuginvad põhjused tegevuse lubamiseks seisnevad eeskätt kultuuripärandi kaitses ning kohaliku tasandi huvide kaitses. Nimelt märkis Vabariigi Valitsus vaidlustatud korralduse punktis 6 järgmist: „Vabariigi Valitsus kaalus eespool esitatud argumente ja asjaolusid ning võrdles keskkonnakaitselisi huvisid ning muinsuskaitselisi ja kohaliku omavalitsuse üksuse huvisid, samuti hindas alternatiivide puudumist. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia tootmiseks alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused seisnevad kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajalise ja tervikliku säilimise tagamises ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamises, mis on pika ajaloo vältel välja kujunenud ja on tähenduslik nii kaasajas kui ka väärtuslik tulevastele põlvedele säilitamiseks. Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia tootmiseks on eeldus, mis tagab kultuuriväärtusliku ehitise ja keskkonna säilimise olemasoleval kujul. Oma kaalutlustes võttis Vabariigi Valitsus arvesse, et Linnamäe HEJ-s on vee paisutamine ja hüdroelektrienergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist. Samuti võeti arvesse Jägala jõel asuvate hüdroelektrijaamade (Linnamäe HEJ, Jägala Energy HEJ) panust Eesti taastuvenergia tootmisse ning üldisesse energiajulgeolekusse.“. Kohtu hinnangul on tegemist asjakohaste kaalutlustega ning seda ei muuda ka see, et kaebajad keskkonnaorganisatsioonidena nende kaalutlustega ei nõustu. Kohus ei pea vajalikuks muus osas korralduse põhjendusi siinkohal korrata, ent kohtu hinnangul on praegusel juhul asjakohanevälja tuua, et muinsuskaitselised kaalutlused võivad olla piisavad selleks, et lubada Natura ala kaitse-eesmärke kahjustavat tegevust (Riigikohtu otsus nr 3-17-1739, punkt 32). See, kas eelistada keskkonnakaitselisi
eesmärke või säilitada kultuuripärandit on valiku ja otstarbe küsimus ning kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks otsuse tegemisel olnud meelevaldne.
30.Lisaks peab kohus vajalikuks peatuda ka sellel, et vastustaja on põhjendatult korralduses välja toonud, et Linnamäe pais eksisteeris juba ajal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ning andis Jägala jõe suudmest kuni Jägala joani Natura 2000 alade nimekirja. Kaebajate sooviks on taastada Jägala jõe looduslik olukord. Kohtu hinnangul ei saa loodusdirektiivist ega ka sellega seotud kohtupraktikast tuletada, et Eesti peaks taastama Jägala jõel olukorra, mis valitses ca 100 aastat tagasi ning seda põhjusel, et olemasolevale paisule ja tegevusele vaatamata esitati ala Natura alade nimekirja. Loodusdirektiivi artikli 3 lg 1 kohaselt koosneb Natura 2000 võrgustik aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, ning mis võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Seega ei näe ka loodusdirektiivi artikkel 3 ette, et igal juhul tuleks taastada kunagine olukord, vaid oluline on tagada, et võrreldes Natura ala moodustamisega ala seisund ei halveneks. Seda loogikat kinnitab ka nt Euroopa Kohtu praktika, kus on mööndud, et loodusdirektiivi artikli 6 lg 2 alusel võetud meetmed ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu (C-399/14).
31.Kaebaja väited, et kohaliku tasandi huvisid esitatakse kallutatult on paljasõnaline ning see tugineb sisuliselt väitel, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on poliitilised. Kohus nõustub vastustajaga, et kohaliku elu küsimusi otsustab kohalik omavalitsus ning on tähelepanuväärne, et alates 2002. aastast, mil Linnamäe HEJ taastati ning see alustas oma senist tööd on kohaliku omavalitsuse jätkuv seisukoht olnud, et Linnamäe HEJ peaks tegevust senisel viisil jätkama. Vabariigi Valitsus on vaidlustatud korralduses põhjalikult selgitanud, milles kohaliku tasandi huvid seisnevad ning asjaolu, et kaebajad vastustajaga ei nõustu, ei muuda korraldust õigusvastaseks.
32.Korraldust ei muuda õigusvastaseks ka see, et kaebajate arvamus Linnamäe HEJ panusest elektrienergiatootmisse erineb vastustaja omast. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et praeguse vaidlust kontekstis ei oma sisulist tähendust Linnamäe HEJ toomismahud jms. Elektrienergia tootmist analüüsis vastustaja korralduses nr 163 alternatiivide kontekstis ning leidis, et vaatamata oma väiksusele on Linnamäe HEJ tegevus kliimapoliitika eesmärke silmas pidades oluline. Vastustaja on sellele seisukohale jõudmist põhjendanud korralduse punktis 4 ning kohtu hinnangul ei ole tegemist meelevaldse järeldusega. Linnamäe paisu ja HEJ näol on tegemist olemasoleva tootmisüksusega, mis on elektrienergia tootmises osalenud veidi enam kui 20 aastat ning kaebaja väited, et kolmas isik I võiks tegeleda elektri tootmisega alternatiivsetel viisidel on põhjendamatu. Ei saa olla vaidlust, et põhimõtteliselt on igale tegevusele võimalik leida alternatiiv või alternatiivne koht, kuid praegusel juhul tuleb otsuste tegemisel lähtuda sellest, et tegemist on olemasoleva tootmisüksusega, mis asus selles kohas juba Natura 2000 ala moodustamisel. Riigikohus selgitas 18.02.2021 otsuses nr 3-17-2562, et: „Euroopa Komisjon on seoses loodusdirektiivi art 6 lg-ga 2 leidnud, et Natura ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla Natura ala määramise ajal registreeritud taseme, kuid parema seisundi saavutamise korral tuleks lähtuda paranenud seisundist (teatis 2019/C 33/01, p 3.5). Sellega haakub Euroopa Kohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb hindamisel võtta arvesse kõiki tegureid, mis esinesid ala loetellu kandmise päeval, samuti kõiki tegureid, mis on ilmnenud või võivad ilmneda sellel alal projekti osalise või täieliku teostamise järgselt pärast nimetatud kuupäeva (otsus asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 62). Kuna loodusdirektiivi art 6 lg-d 2-4 on suunatud ühtse kaitsetaseme tagamisele (samas, p 52) ja lg 3 alusel projektile loa andmine ei tohi kaasa tuua olulist halvenemist või häirimist lg 2 tähenduses (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p 36), on neid seisukohti kohane arvestada ka art 6 lg 3 kohaldamisel.“. Seega olukorras, 25 (27)
kus taotletav tegevus eksisteeris juba Natura ala moodustamise ajal on hinnangute tegemise lähtekohaks, et tegevus ei tohi kaasa tuua olulist halvenemist või häirimist. Praegusel juhul on aga kaebajad selle asjaolu täielikult välja jätnud ning leidnud, et sisuliselt tuleks taastada ajalooline olukord, ent üksnes selle erisusega, et ehitised võivad kasutult keskkonda jääda. Asjaolu, et Keskkonnaamet on läbi kaitsekorralduskavade otsustanud taastada Linnamäe paisul paisu rajamisele eelnenud olukorra ei tähenda, et see eesmärk tuleb igal juhul saavutada. Meetmed, mis kaitse korraldamiseks kavandatakse peavad olema proportsionaalsed ning kooskõlas loodusdirektiivi artikliga 3 ja 2 lähtuma sellest, et võrreldes ala Natura alade hulka arvamisega olemasolev olukord ei halveneks.
33.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). Seejuures tuleb menetluskulude hüvitamisel arvestada HKMS §-s 109 sätestatud põhimõtteid ning Riigikohtu 11.05.2022 otsuses nr 3-20-663 avaldatud seisukohti. Viidatud lahendis muutis Riigikohus menetluskulude väljamõistmise praktikat õigusabiteenuse eest makstud tasule lisanduva käibemaksu osas. Riigikohus selgitas, et HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Esindajakulu (HKMS § 103 lg 1 punkt 1) väljamõistmiseks piisab tõendamisest, et menetlusosalisel on tekkinud asjaomase kulu kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11).
34.1.Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist summas 27 369 eurot (käibemaksuga). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate taotletud menetluskulud nende endi kanda.
34.2.Vastustaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 16 830 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et vastustaja menetluskulude välja mõistmine kaebajatelt ei ole põhjendatud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, kuivõrd tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega. Asjaolu, et selle ülesande täitmise ettevalmistavat menetlust kandis Kultuuriministeerium, kelle igapäraste tegevuste hulka looduskaitseliste ja energeetikaalaste küsimustega tegelemine üldiselt ei kuulu ei oma menetluskulude jaotamise otsustamisel tähendust.
34.3.Kolmas isik I (Wooluvabrik OÜ) taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 3250 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul ei saa pidada kolmanda isik I esindajakulusid asja mahtu arvestades põhjendamatuks või ebavajalikuks, mistõttu tuleb need kaebajatel need kolmandale isikule I solidaarselt hüvitada.
34.4.Kolmas isik II (Jõelähtme vald) taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2739 eurot (sh käibemaks). Kolmas isik II ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleks tema menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Kohtu hinnangul ei saa pidada ka kolmanda isiku II menetluskulusid ülemäärasteks või muul viisil põhjendamatuteks, ent nende väljamõistmisel tuleb hinnata, kas vaidlus oli seotud kolmanda isiku II põhitegevusega. Nimelt ei keela kohtupraktika haldusorganil halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamist, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude 26 (27)
väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2010 otsus nr 3-3-163-10, punkt 32). Kohtu hinnangul ei väljunud praegune vaidlust kolmanda isiku põhitegevuse raamidest. Kolmandal isikul on koosseisulised juristid, kes oleks saanud kolmandat isikut ka esindada. Sel põhjusel leiab kohus, et kolmandal isikul II oli olemas piisav kompetents kohtumenetluses osalemiseks, mistõttu ei olnud välise õigusabi kasutamine kohtu hinnangul vältimatu.
35.Eelnevast tulenevalt tuleb kaebajalt kolmanda isiku I kasuks välja mõista menetluskulud summas 3250 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) MUUDETUD RIIGIKOHTU 11. DETSEMBRI 2025 KOHTUOTSUSEGA.
27 (27)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.