Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 29. märts 2019, Tartu
Haldusasi
Ilja Lilitškini kaebus Tartu Vangla 23. novembri 2018. a käskkirja nr 6-1/1318 õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks ning Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a määrus Ilja Lilitškini määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ilja Lilitškin Vastustaja Tartu Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a määrus osas, millega Tartu Halduskohus tagastas kaebaja nõude vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Saata asi halduskohtule käskkirja õigusvastasuse tuvastamisnõude menetlemiseks ja kohustamisnõude lubatavuse hindamiseks uueks menetlemiseks. Muus osas jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu määrus muutmata.
3.Võtta asja materjalide juurde määruskaebuse vastusena esitatud inspektorkontaktisiku selgitus, Ilja Lilitškini kirjavahetuse kaart ja Tartu Vangla
11.veebruari 2019. a käskkiri nr 6-1/195.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
1.Tartu Vangla kohaldas 23. novembri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1318 Ilja Lilitškini suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.
2.Ilja Lilitskin esitas 16. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla 23. novembri 2018. a käskkirja nr 6-1/1318 ja mõista talle välja hüvitis 1000 eurot. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse.
3.Tartu Halduskohus tagastas 30. jaanuari 2019. a määrusega I. Lilitškini kaebuse. Määruses märkis halduskohus järgnevat.
3.1.Kaebaja on kinnipeetav, mistõttu peab ta lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 ning vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-dest 5 ja 8 läbima enne kohtusse pöördumist tühistamis- ja hüvitamiskaebuse esitamisel kohustusliku kohtueelse menetluse. Üksnes tuvastamisnõude esitamisel ei ole see nõutav.
3.2.Kaebaja küll esitas vaide täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja peale, ent võttis selle 9. jaanuaril 2019 tagasi. Kohtule esitatud vaide koopial on märge „võtan tagasi“ koos kuupäeva ja allkirjaga. Kahju hüvitamise taotlust kaebaja vanglale esitanud ei ole. Kuna kaebaja ei ole tühistamis- ja hüvitamisnõude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, tagastas halduskohus nende nõuete osas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
3.3.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks puudub kaebajal aga ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Praegusel juhul on efektiivsemaks õiguskaitsevahendiks käskkirja tühistamisnõue, mistõttu ei ole tuvastamisnõude esitamine lubatav. Halduskohus tagastas tuvastamisnõude HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
3.4.Halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, kuna kaebuse tagastamise tõttu esialgse õiguskaitse esemega seonduvat vaide- ega kohtumenetlust ei olnud.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.I. Lilitškin esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a määruse järgnevatel põhjendustel tühistada.
4.1.Kaebaja soovis, et halduskohus tuvastaks vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse. Tuvastamisnõude osas ei pea kaebaja läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust.
4.2.Halduskohus kohaldas normi, mida ei eksisteeri. Seejuures viitab kaebaja halduskohtumenetluse seadustikule.
4.3.Kaebaja esitas halduskohtule ka kohustamisnõude, mis seisnes selles, et vastustaja lõpetaks õigusvastase karistava tegevuse ja viiks läbi käskkirja peale esitatud vaide menetluse. Halduskohus võttis kaebajalt võimaluse oma õigusi kohtumenetluses kaitsta. Halduskohus ei andnud kaebajale võimalust oma seisukohti selgitada ja põhjendada. Ühtlasi võib kaebaja märgitust aru saada, et ta soovis, et kohus oleks ta istungil ära kuulanud.
4.4.Kaebaja esitas vaide tähtaegselt, kuna ta sai oma õiguste rikkumisest teada 1. jaanuaril 2019. Vanglaametnik ütles aga kaebajale, et vaie on esitatud mittetähtaegselt ning võtku kaebaja oma vaie sel põhjusel tagasi. Kaebaja uskus vanglaametniku juttu ning võttis oma vaide 9. jaanuaril 2019 tagasi.
4.5.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse, kuid seda ei võetud vastu. Kaebaja väidab, et ta esitas nõude ka vaide menetlusse võtmise kohta. Avaldused adresseeris kaebaja vangla direktorile.
4.6.Vaide võib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 1 kohaselt esitada ka suuliselt. Seda kaebaja tegigi, kui ta nõudis kartserikaristuse tühistamist (haldusakt nr 6-1/1318). Kontaktisik ei protokollinud kaebaja suuliselt esitatud vaiet. Seda võib kinnitada ka kaebaja kambrikaaslane.
4.7.Kaebaja on määruskaebuses esitanud rohkearvuliselt väiteid, mis puudutavad talle ebaõiglaselt määratud karistust ning paigutamist eraldi lukustatud kambrisse.
5.Tartu Vangla vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta märkides järgnevat.
5.1.Halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt ning seda kõigi nõuete osas. Tuvastamiskaebust ei pea halduskohus igal juhul sisuliselt menetlema, sest selle nõude läbivaatamisele seab piirid HKMS § 45 lg 2 regulatsioon.
5.2.Kaebaja väide, et halduskohus on kohaldanud normi, mida ei eksisteeri, on põhjendamatu ja segane, sest halduskohtumenetluse seadustik ja selle viidatud normid on selgelt kehtivad.
5.3.Kaebaja ei ole halduskohtule kohustamisnõuet esitanud. Kaebaja selgitustest mõistab Tartu Vangla, et kaebaja soovis vangla õigusvastase karistava tegevuse lõpetamist, pidades selle hulka kuuluvaks ka nõuet viia läbi käskkirja peale esitatud vaide menetlus. Õigusvastase karistava tegevuse lõpetamise nõuet ei saa pidada kohustamisnõudeks HKMS § 37 lg 2 p 2 tähenduses. Kindlasti ei saa sellise nõude esitamisest järeldada isiku soovi ja tahet esitada kohustamisnõue vaide menetlemiseks.
5.4.Vaide tagasivõtmisel ei petnud vanglaametnik kaebajat. Tartu Vangla kontrollis vaide tagasivõtmisega seotud asjaolusid ja inspektor-kontaktisiku selgitustest nähtuvat mingit kinnipeetava survestamist või petmist vms ei toimunud. Vaide tagasivõtmine oli kaebaja enda vabatahtlik otsus. Kuivõrd kaebaja andis vaide käskkirja vaidlustamiseks üle 3. jaanuaril 2019, aga vaidlustatud käskkiri oli talle teatavaks tehtud juba 23. novembril 2018, ei saa inspektorkontaktisiku selgitusi tähtaja ületamise kohta pidada ebaõigeteks või eksitavateks, sest vaie oligi esitatud 30-päevast tähtaega ületades.
5.5.Väär on ka kaebaja väide, nagu ei oleks kontaktisik temalt väidetavalt esitatud kahju hüvitamise taotlust vastu võtnud. Vangla dokumendihaldusprogrammist nähtuvalt ei ole kaebaja siiani vangale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks taotlust esitanud. Samas nähtub mainitud programmist, et kaebaja pöördumisi on registreeritud nii 2019. a jaanuaris kui ka veebruaris.
5.6.Kaebaja heidab vanglale ette ka seda, et vangla ei protokollinud tema suuliselt esitatud vaiet. Sõltumata selle väite tõele vastavusest ja sellest, et HMS § 76 lg 1 annab õiguse esitada vaie ka suuliselt, on VangS § 11 lg 4 erinorm, mille kohaselt tuleb kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks esitada kirjalikult. Seega sai praegusel juhul vaidemenetlus alata vaid kirjaliku vaide esitamisega.
5.7.Asjakohatud on kaebaja väited täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse suhtes, sest nendele väidetele saaks hinnangu anda vaid asja sisulise läbivaatamise käigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Halduskohus leidis kaebust tõlgendades, et kaebaja esitas järgnevad nõuded: - tühistada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri; - tuvastada eelnevalt nimetatud käskkirja õigusvastasus; - hüvitada kaebajale 1000 eurot, mis on tekkinud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu.
8.Vaidlusalune käskkiri anti 23. novembril 2018. Samal kuupäeval kinnitas kaebaja, et on käskkirjaga tutvunud (tl 20 ja 20p). Juhindudes HMS §-st 75, pidi kaebaja nimetatud käskkirjale vaide esitama 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai. Järelikult oleks kaebaja pidanud vaide esitama hiljemalt 27. detsembril 2018. Kaebaja vaie (tl 21 ja 21p) registreeriti alles 7. jaanuaril 2019. Seega oli vaie esitatud mittetähtaegselt ning kaebaja vastupidised väited on alusetud. Ühtlasi on mõistetamatu ka kaebaja väide, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada alles 1. jaanuaril 2019, kuigi haldusaktiga tutvudes pidi kaebaja mõistma haldusaktist talle tulenevaid tagajärgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma tähtsust ka see, mis motiividel kaebaja vaide tagasi võttis. Kaebajale selgitati vaide esitamisega seonduvat tähtaja probleemi ning paluti kaebajal võtta seisukoht, kas ta soovib vaide menetlemise jätkamist või mitte. Vastav vestlus leidis aset kaebaja ja inspektor-kontaktisiku vahel. Seda kinnitab vanglaametniku selgitus, mille vangla esitas määruskaebusele vastates ringkonnakohtule. Nimetatud tõendi võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Ühtlasi selgub esitatud tõendist, et tõepoolest võttis kaebaja vaide tagasi toetudes informatsioonile, mis inspektor-kontaktisik
talle andis. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et teda eksitati vaide esitamise järgselt, kuna see, et vaie ei olnud tähtaegselt esitatud, vastab tõele. Vaide tagasivõtmine oli kaebaja enda valik ning ta tegi seda olles informeeritud vaidemenetlust takistavatest puudustest. Ühtlasi selgitati kaebajale, et tal on võimalik esitada põhjused, miks ta ületas vaide esitamiseks ettenähtud tähtaega. Kaebaja vastavaid põhjendusi esitada ei soovinud. Vaide tagasi võtmine tähendab aga seda, et puudub vaie, mida vangla saanuks sisuliselt menetleda.
9.VangS § 11 lg 4 sätestab, et kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse kirjalikult, kui valdkonna eest vastutav minister ei ole määrusega lubanud ka suulise taotluse esitamist. Kuna vangistusseadus on eriseaduseks haldusmenetluse seadusele (VangS § 11 lg 1), ei saa kinnipeetav vaiet suuliselt esitada vaatamata sellele, et see võimalus on sätestatud HMS § 76 lg-s 1. Järelikult ei ole asjakohane kaebaja väide, et ta esitas vaide suuliselt, aga kontaktisik jättis selle üles täheldamata.
10.Väide, et kaebaja on esitanud vangla direktorile avalduse, et tema toona esitatud vaiet edasi menetletaks, ei vasta samuti tõele, sest vangla esitatud kirjavahetuse kaardist, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde, ei nähtu, et taoline kiri oleks vangla direktorile saadetud. Samuti ei tulene haldusmenetluse seadusest võimalust vaidemenetlust uuendada (HMS § 44), vähemalt mitte põhjusel, mille kaebaja on välja toonud. Ühtlasi ei saa nõustuda kaebajaga ka selles, et vangla keeldub tema taotlusi ja avaldusi vastu võtmast, sest inspektor-kontaktisik on oma selgituses vastupidist kinnitanud ning ka vangla väidab vastuses määruskaebusele, et vangla dokumendiregistrist nähtuvalt on kaebaja esitatud pöördumisi registreeritud nii 2019. a jaanuaris kui ka veebruaris. Seega on halduskohtu järeldus, et tühistamisnõuet ei saa lähtudes HKMS § 121 lg 1 p-st 4 menetleda, õige.
11.Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue ei ole lubatud, kuna efektiivsemaks õiguskaitsevahendiks on käskkirja suhtes tühistamisnõude esitamine. Kohtupraktikas on leitud, et „varasema efektiivsema õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei piira HKMS § 45 lg 2 järgi kaebeõigust. Tõhusam õiguskaitsevahend piirab tuvastamiskaebuse esitamist HKMS § 45 lg 2 järgi vaid siis, kui seda on võimalik tuvastamiskaebusega kohtusse pöördumise ajal veel kasutada.“ (RKHK
18.septembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-31-14, p 20; 16. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-29-14, p 39). Kaebaja sai vaidlusaluse käskkirja kätte selle andmise päeval 23. novembril 2018 (tl 20p) ja esitas kaebuse 16. jaanuaril 2019. Seega ei olnud siis enam tühistamisnõude ega ka vaide esitamine tähtaja möödumise tõttu võimalik ja järelikult ei olnud kaebuse esitamise ajal kaebajal enam efektiivsemat õiguskaitsevahendit, mis oleks piiranud tuvastamiskaebuse esitamist. Kuna halduskohus on leidnud, et esialgselt esitatud kaebuses sisaldus tuvastamisnõue ja seda on määruskaebuses kinnitanud ka kaebaja, tuleb kaebus halduskohtusse tuvastamisnõude menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi saata.
12.Kolmanda nõudena esitas kaebaja kahju hüvitamise nõude. Kahju tekkis kaebaja arvates talle seetõttu, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ka selle nõude puhul ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, kuigi ta väidab, et ta adresseeris kahju hüvitamise taotluse otse vangla direktorile ning saatis selle talle kirja teel. Vangla märgib vastuses määruskaebusele, et vangla dokumendihaldusprogrammist nähtuvalt ei ole kaebaja siiani vangale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks taotlust esitanud. Ka ei kinnita taotluse esitamist kaebaja kirjavahetuse kaart. Ringkonnakohtul ei ole alust vastustaja esitatud väidetes ja seda kinnitavates tõendites kahelda.
13.Kaebaja heidab määruskaebuses halduskohtule ette, et viimane ei võtnud seisukohta tema esitatud kohustamisnõude osas. Vaidlustatud määruses ei ole tõepoolest kohustamisnõuet eraldi käsitletud, ehkki kaebuses on muuhulgas märgitud, et „kohustada kostjat lõpetama
kartserirepressioonid ja viia hageja süüdimõistetu režiimile vangla hoones S“ (tl 11). Asja edasisel menetlemisel saab halduskohus ka kohustamisnõude lubatavusele hinnangu anda.
14.Kaebaja hinnangul ei andnud halduskohus talle võimalust oma seisukohti selgitada ning hindas asjas esitatud tõendeid vääralt. Lisaks soovis kaebaja asjas istungit, kuid seda talle ei võimaldatud. Kaebuse nõuetele vastavuse hindamine toimub ettevalmistava menetluse käigus. Need menetluslikud toimingud, mida kohus selles faasis teeb, ei eelda istungi läbiviimist. Istungi korraldamise üle otsustamine toimub alles seejärel, kui kaebus on menetlusse võetud (HKMS § 122 lg 1 ja § 126 lg 1). Kaebuse tagastamise tõttu halduskohus sellesse staadiumisse ei jõudnudki. Kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel ei peagi kohus analüüsima kaebaja esitatud seisukohti meetme kohaldamise õiguspärasuse kohta, vaid nendele asjaoludele saab kohus anda hinnangu eelkõige pärast asja menetlusse võtmist ning kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.
15.Määruskaebuse seisukoht, et halduskohus on kohaldanud normi, mida ei eksisteeri, on alusetu. Mitte ükski halduskohtumenetluse seadustiku säte, millele halduskohus on tuginenud, ei ole kehtetu.
16.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb I. Lilitškini määruskaebus osaliselt rahuldada. Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a määrus tuleb tühistada osas, millega halduskohus tagastas kaebuse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Selle nõude osas tuleb asi halduskohtusse tagasi saata menetluse jätkamiseks. Halduskohtul tuleb võtta seisukoht ka kaebuses esitatud kohustamisnõude osas. Muus osas jääb Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2019. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.