Majandushaldusõigus › Tegevusload ja registreerimine

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.04.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(23)

3-16-871

otsusega

kaebused

rahuldamata

ja

3(23)

3-16-871 EAS-i 16.12.2015 otsus ja Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus Abikõlblikud on kulud, mis on vajalikud projekti elluviimiseks ja selle eesmärkide saavutamiseks, tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega ning tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil või sellele järgneva 45 päeva jooksul, kuid hiljemalt 31.12.2015. Lisaks peavad kulude tekkimise aluseks olevad tegevused olema toimunud projekti abikõlblikkuse perioodil. Projekti EU33285 üldine eesmärk oli arendada välja tööstusala, et toetada kohaliku ettevõtluse arendamist. Täpsemalt tuli rajada kommunikatsioonid 53 kinnistule, asustada aastatel 2011–2015 ca 45 kinnistut, luues seeläbi 995 uut töökohta ning olla toeks tööstusala ettevõtetele, pakkudes neile kommunikatsioone ja vajadusel lisateenuseid. Projekti tegevuste hulgas on välja toodud gaasitrasside ehitamine ja selle tegevuse tulemuseks on märgitud, et rajatakse 8,17 km gaasitrasse. Kaebaja I kinnitas kohtuistungil, et 8,17 km hõlmas nii tööstusala siseseid kui ka väliseid gaasitrasse. Puudub vaidlus, et tööstusala sisesed gaasitrassid rajati abikõlblikkuse perioodi jooksul. Vaidlus on selles, kas abikõlblikkuse perioodi jooksul tuli rajada ka tööstusala välised gaasitrassid või piisas gaasitrassiga liitumise lepingu sõlmimisest ja selle alusel võrguettevõtjale tasu maksmisest. Määruse nr 7 alusel jagatava toetuse eesmärk on ühtlustada erinevate piirkondade majanduslikku arengut. Majanduslikult väheaktiivsed piirkonnad soovitakse muuta ettevõtjate ja investorite seas atraktiivseks mh selle läbi, et arendatakse välja ettevõtluskeskkonna jaoks vajalikke infrastruktuure sisaldavad tööstuspargid, kus ettevõtjatel oleks võimalik kiiremini ja soodsamalt ettevõtlusega alustada. Määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 kohaselt toetatakse ettevõtluse arengu seisukohalt olulise avaliku tehnilise infrastruktuuri (sh küttetrasside) rajamist. Kaebaja I projekti eesmärk oli ehitada välja tööstusala kommunikatsioonid, et pakkuda tööstusparki asuvatele ettevõttele mh nende tegevuseks vajalikku gaasiühendust. Selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa üksnes tööstusala siseste gaasitrasside väljaehitamisest ja võrguettevõtjaga liitumislepingu sõlmimisest, vaid tagada tuleb ka tööstusala siseste gaasitrasside liitmine gaasivõrguga. Vastasel korral ei ole võimalik klientidele vajalikke ühendusi pakkuda. Järelikult jäi projekti eesmärk abikõlblikkuse perioodil saavutamata. OÜ-ga Vaivara Gaas 06.05.2010 sõlmitud leping ja maksekorraldused liitumistasu maksmise kohta kinnitavad, et kulud tekkisid abikõlblikkuse perioodil, kuid ei tõenda, et kulude tekkimise aluseks olevad tegevused (kaebajale I kuuluvate gaasiseadmete ja –torustiku liitmine gaasivõrguga) toimusid samuti abikõlblikkuse perioodil. Kaebaja I väited immateriaalse õiguse tekkimisest ei ole asjakohased – ükski õigusakt ei võimalda lugeda seda abikõlblikuks kuluks, vaid kõik toetuse arvelt finantseeritavad tegevused tuleb lõpule viia abikõlblikkuse perioodi jooksul. Kui toetuse arvelt finantseeritud gaasiühenduse tegelik rajamine sõltuks täielikult kaebaja suvast, ei saakski toetuse andja kontrollida, kas toetust on kasutatud sihipäraselt ja otstarbekalt. Avalike vahendite kontrollimatu kasutusse andmine ei ole avalikes huvides ega kooskõlas struktuuritoetuse kasutamise reeglitega. Kaebaja I viited EAS-i 26.07.2010 otsusele ei ole asjakohased, sest sellega ei muudetud projekti eesmärke, tegevusi ega abikõlblikkuse tingimusi. Kaebaja I 02.05.2010 projekti muutmise taotlusest saab järeldada, et kaebaja mõistis ka ise, et projekti eesmärgi täitmiseks tuleb gaasivõrguühendus välja ehitada. Asja lahendamist ei mõjuta see, et OÜ Vaivara Gaas jättis kaebaja I ees võetud kohustuse tähtaegselt täitmata. Toetuse saajal ei ole kohustust töid isiklikult teostada, kuid tal on kohustus tagada kulude abikõlblikkus, seega peab ta nõudma lepingupartnerilt tööde tähtaegset teostamist. Kaebaja I väide, et Skanska EMV AS ja Skanska Infra OY Eesti filiaali süül venis tööstusala siseste tööde lõpetamine ja see takistas gaasiühenduse loomist OÜ-ga Vaivara Gaas sõlmitud lepingus ettenähtud tähtajal, ei õigusta samuti abikõlblikkuse reeglite rikkumist. Vajadusel saanuks kaebaja I taotleda EAS-lt taotluse 4(23)

3-16-871 rahuldamise otsuse muutmist ja abikõlblikkuse perioodi pikendamist. Asjakohatu on kaebaja I etteheide, et tal ei olnud EAS-i õigusvastase tegevuse tõttu kliente ja seetõttu puudus vajadus gaasiühenduse järele. Isegi kui EAS jagas teistele taotlejatele toetust õigusvastaselt, ei takistanud see kaebajal EAS-i ees võetud kohustuste täitmist. Projekti eesmärke ja sellega võetud kohustusi arvestades pole kohane vaielda, kas gaasiühenduse tagamine oli üldse otstarbekas. Kaebaja I oli liitumistasu ära maksnud ja EAS oli liitumise eest toetuse välja maksnud (toetus moodustas 80% liitumistasust), seega ei saanud rahaliste vahendite puudumine gaasiühenduste rajamist takistada. Kuna OÜ Vaivara Gaas oli lepingujärgse tasu kätte saanud, puudusid ka temal takistused liitumistööde teostamiseks. Kuna kaebaja ei taganud gaasivõrguga liitumist abikõlblikkuse perioodil, muutus liitumislepinguga kaasnenud kulu mitteabikõlblikuks ning EAS-l tekkis õigus ja kohustus toetus tagasi nõuda (määruse nr 7 § 12 lg 4 p-d 3 ja 4, § 18 lg 8, STS2007_2013 § 18 lg 6 p-d 3-4, § 26 lg 1 ja lg 2 p-d 2, 4 ja 7, Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe esitamise kord“ (määrus nr 278) § 10 lg 1, lg 2 p-d 2 ja 6, lg 5). Nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 art 98 kohustab liikmesriike tegema eeskirjade eiramise korral finantskorrektsioone. Sama artikli lg 2 järgi võtab liikmesriik arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning fondi rahalist kahju (vt ka Euroopa Kohtu otsus C-406/14, pd 46–51). EAS on hinnanud toime pandud rikkumist, toetuse tagasinõudmise tagajärgi kaebajale I ja avalikke huve ning nõudnud toetuse tagasi tekitatud rahalist kahju arvestades ehk mitteabikõlblikuks muutunud toetuse ulatuses. Kaebaja I ei ole viidanud ühelegi asjakohasele kaalutlusele, mis andnuks põhjust jätta toetus tagasi nõudmata. Toetuse kasutamise tingimusi on rikutud ja seda ei ole võimalik enam kõrvaldada. Hiljem loodud võrguühendus ei muuda kulusid abikõlblikuks, sest abikõlblike kulude tekkimise aluseks olevad tegevused pidid toimuma abikõlblikkuse perioodil. Kuna gaasiühendus on ehitatud välja pärast toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist, ei olnud EAS-l võimalik otsust tehes sellega arvestada. Rikkumine oli välditav, sest kaebajal I puudusid takistused nõuda gaasiühenduse väljaehitamist abikõlblikkuse perioodi jooksul. Kaebaja I pidi toetuse taotlemisel viima end kurssi toetuse kasutamise tingimustega ja arvestama sellega, et tingimuste rikkumise korral tuleb toetus tagasi maksta. Kehtivate normide valesti tõlgendamise riski kannab kaebaja I ise. Kahtluse korral tulnuks küsida EAS-lt selgitusi. Euroopa Kohtu seisukoha järgi ei ole eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus karistus, vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on alusetu (liidetud asjad C-260/14 ja C-261/14, p 50). Seega on EAS-i 16.12.2015 otsus õiguspärane. Samadel põhjustel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus. EAS-i 14.04.2016 otsus ja Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus

Kaebaja I ei vaidlusta EAS-i 14.04.2016 otsuses kasutatud arvutuskäiku ega tagasinõutava summa suurendamist. Kaebaja I väitel on toetuse tagasinõudmine õigusvastane, sest ta ei ole kohustusi rikkunud, teda jäeti haldusmenetluses õigusvastaselt ära kuulamata ja EAS ei kaalunud võimalust suurendada tagasinõutava toetuse arvelt kaebaja I teise projekti toetuse summat. Toetuse kasutamise nõuete rikkumise ja toetuse tagasinõudmise õiguspärasuse osas saab lähtuda eespool EAS-i 16.12.2015 otsuse kohta esitatud põhjendustest. EAS oleks pidanud andma kaebajale I enne 14.04.2016 otsuse tegemist võimaluse otsuses kasutatud valemi kohta seisukoha esitamiseks, sest uue valemi kasutamine oli kaebaja jaoks varasemast koormavam (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 3). See ei too aga kaasa otsuse tühistamist, sest kaebaja I ei ole välja toonud ühtki põhjendust, mis oleks võinud viia EAS-i teistsuguse otsuse 5(23)

3-16-871 tegemiseni (HMS § 58). EAS ei pidanud suurendama kaebajalt I tagasinõutava summa võrra tema teise projekti toetussummat, sest toetuse tagasinõudmise ajaks oli teine projekt juba ellu viidud ja selle abikõlblikkuse periood oli lõppenud. Kui kaebaja I leiab, et EAS vähendas õigusvastaselt tema teisele projektile antavat toetust, tulnuks seda eraldi vaidlustada. Kui aga nõustuda kaebaja I tõlgendusega, et erinevad tööstuspargi rajamise projektid moodustavad tegelikult ühe projekti, välistab tühistatud toetuse taaskasutamise samas projektis määruse nr 1083/2006 art 98 lg 3. Seega on EAS-i 14.04.2016 otsus õiguspärane. Samadel põhjustel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus. EAS-i tegevus toetuste jagamisel

Kaebajad peavad õigusvastaseks EAS-i tegevust määruse nr 7 alusel toetuste jagamisel tööstusparkide rajamiseks piirkonda, kus kaebaja I oli asumas tööstusparki välja arendama. EAS-i kui eraõigusliku juriidilise isiku tekitatud kahju eest vastutab Rahandusministeerium (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 3, STS2007_2013 § 30 lg 1, määruse nr 7 § 3, Vabariigi Valitsuse 19.04.2007 määruse nr 111 “Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse andmist korraldavate asutuste määramine” § 5 p 4). Määruse nr 7 § 5 lg 6 p-de 7 ja 8 järgi ei toetata meetme raames investeeringuid uute või olemasolevate tootmisele ja logistikale suunatud alade arendamiseks või laiendamiseks piirkondades, kus olemasolevad ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud alad on sobivad või kohandatavad uute ettevõtete lisandumiseks ning kus on olemas erainvestorite poolt rajatud tööstusalad. EAS ei ole teistele taotlejatele (sh SA-le IVTA) toetusi jagades viidatud nõudeid rikkunud. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 ei ütle, et toetust saab ainult esimene taotleja. Seda ei ole sätestatud ka üheski muus struktuurifondide vahenditega seotud õigusaktis või rakenduskavas. Nende sätete eesmärk on vältida avalike vahendite arvelt tööstusparkide rajamist piirkonda, kus on juba tööstuspark olemas ja seega puudub kitsaskoht, mida oleks vaja hakata avalike vahendite abil kõrvaldama. Vaidlus puudub selle üle, et Narva piirkonnas puudusid olemasolevad tööstuspargid ning Ida-Virumaa majandus- ja tööstuselu aktiivsemaks muutmiseks peeti vajalikuks investeerida avalikke vahendeid tööstusparkide rajamisse, et muuta piirkond ettevõtjatele atraktiivsemaks ja hõlbustada nende ettevõtluse alustamist. Kaebaja I võis küll saada esimesena toetust, kuid see ei tähenda, et tema tööstuspark oli toetuse saamise hetkest olemas ja valmis ettevõtjaid vastu võtma. Asjaoludest nähtuvalt kulus tööstuspargi rajamiseks mitu aastat. Seega ei saa rääkida olemasolevast tööstuspargist, mis välistas teistele taotlejatele samal eesmärgil toetuse jagamise. See, kas oli mõistlik jagada toetust samasse piirkonda üheaegselt mitme tööstuspargi rajamiseks, seondub otstarbekuse küsimusega, mida kohus ei hinda (HKMS § 158 lg 3). EAS-i tegevus ei olnud õigusvastane. Pigem oleks olnud õigusvastane toetuse andmine ainult ühele taotlejale, sest sellega oleks antud ühele isikule konkurentsiolukorda moonutav eelis. Määruse nr 1083/2006 preambula p 61 järgi tuleks fondide tegevuse mõjususe, aususe ja püsiva mõju kindlustamiseks näha ette sätted, mis hoiaksid ära fondide kasutamise põhjendamatute eeliste loomise eesmärgil. Meetme eesmärgiks oli soodustada regionaalset arengut. Ainult ühele taotlejale toetuse jagamine ei pruugi võimaldada seda eesmärki saavutada. Iseenesest võib olla põhjendatud kaebajate väide, et piirkonna nõudlus tööstusalade järele oli madal. Toetuse jagamise eesmärgiks oligi suurendada nõudlust ja meelitada rohkem ettevõtjaid piirkonda, et sealset majanduselu elavdada. Kaebajate arvamuse ebaõigsus järeldub kaudselt ka sellest, et määruse nr 7 § 10 lg 42 kohaselt rakendatakse sama määruse § 5 lg-s 2 nimetatud projektide puhul jooksvat taotlemist. Kui meetme eesmärgiks olnuks anda igasse piirkonda toetust vaid ühele taotlejale, oleks määratud taotluste esitamiseks kindel tähtaeg ja valitud kõigi esitatud taotluste hulgast välja parim projekt. Kaebaja I tööstuspark on rajatud avalike vahendite arvelt ja toetuse eesmärk ei olnudki erainvestorite projektide toetamine.

6(23)

3-16-871 Kaebajad peavad neile kahju tekitavaks seda, et meetme raames jagati toetusi ka nende konkurentidele, mis ei võimaldanud neil endale kliente leida ja tulu teenida. Toetuse eesmärgiks ei olnud aga toetada tulu teenimist. Kui tööstuspargi rajamine Ida-Virumaale olnuks tulus ettevõtmine, poleks olnud vaja seda avalikest vahenditest rahastada. Õigusaktid näevad hoopis ette, et kui projektiga teenitakse tulu, siis tuleb selle võrra toetust vähendada (vt määruse nr 1083/2006 art 55, määruse nr 7 § 9 lg 4 p 71). Seda, et toetuse eesmärgiks ei olnud toetada tulu teenimist, näitavad nii taotlejale ja partnerile esitatavad nõuded, mis välistavad toetuse andmise äriühingutele (vt määruse nr 7 § 5 lg 6 p 4 ja § 8 lg-d 1 ja 2), kui ka projekti tulemusel loodud või soetatud varale esitatav nõue, et pärast projekti lõppemist peab vara jääma avalikku kasutusse (määruse nr 7 § 8 lg 2). Määruse nr 7 § 5 lg 2 p-st 1 nähtuvalt toetatakse avaliku infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist. Toetuse kaugem eesmärk on küll toetada ettevõtlust, aga mitte toetuse taotleja, vaid toetuse abil loodavasse tööstusparki asuvate ettevõtjate ettevõtlust, kelle tegevuses nähakse piirkonna majanduselu elavnemist (vt määruse nr 7 § 4, samuti “Riiklikus struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007–2013” lk-d 49, 96, 98). Kuna toetuse eesmärk ei olnud võimaldada taotlejal tulu teenida, puudub kaebajatel alus nõuda Rahandusministeeriumilt kahju hüvitamist selle eest, et neil ei õnnestunud oma projektiga tulu teenida (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 2). Projekti eduka elluviimise riski kannab kaebaja I ise. Kaebaja I toetuse taotlusele lisatud tasuvusanalüüs ei kinnita tema väidet, et ta eeldas toetuse taotlemisel, et turule mahub vaid üks tööstuspark. Kaebajale I oli toetust taotledes teada ka asjaolu, et riik panustab IdaVirumaa majanduslikku arengusse mh loodavale sihtasutusele maade üleandmisega, ja ta sai sellega toetust taotledes ja projekti ellu viies arvestada. Seega võib olla kaebajale I kahju tekkinud tema enda eksliku riskihinnangu tulemusena. Kaebaja väide, et EAS-i juhatus andis toetuse taotlemise menetluses kinnituse, et määruse nr 7 alusel saab toetust vaid esimene taotleja, ei ole tõendatud. Igal juhul ei prevaleeri haldusorgani ekslikud selgitused õigusnormide üle. EAS ei anna nõustamise käigus siduvaid hinnanguid. Kaebajate viited ebaseadusliku riigiabi andmisele on põhjendamatud. Praegusel juhul jagatakse toetust Euroopa Liidu enda poolt struktuurifondidest eraldatud vahendite arvelt. Euroopa Liidu struktuurivahendid on ühtekuuluvuspoliitika instrumentidena loodud Euroopa Liidu kui terviku majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks. Nende kasutamisel on eesmärgiks toetada Euroopa Liidu harmoonilist, tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut. Selleks võimaldatakse vähemarenenud riikidele ja piirkondadele toetusi arenguerisuste vähendamiseks, majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorralduste kiirendamiseks ning elanikkonna vananemisest tulenevate ohtude ennetamiseks (struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 6). Toetuse andmist reguleerivad õigusaktid on vastu võetud Euroopa Liidu struktuurifonde reguleerivate määruste alusel. Euroopa Kohus on otsuses C-408/16 (p 54) märkinud, et määruse nr 1083/2006 art 9 lg 5 sõnastusest koosmõjus määruse põhjendusega 22 tuleneb, et Euroopa fondidest rahastatakse ainult neid tegevusi, mis on kooskõlas aluslepinguga ja selle alusel vastu võetud aktidega. Eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ja mahajäämuse vähendamine ebasoodsates piirkondades on Euroopa Liidu lepingu (ELL) art-s 174 sätestatud eesmärk. ELL art 175 kohaselt toetab Euroopa Liit art-s 174 sätestatud eesmärkide saavutamist struktuurifondide kaudu. ELL art 176 järgi on Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) mõeldud selleks, et olla abiks põhiliste regionaalsete ebavõrdsuste korvamisel liidu piires, võttes osa arengus mahajäävate regioonide arengulisest ja struktuurilisest kohandamisest ning taandarenguga tööstuspiirkondade ümberkorraldamisest. Määruse nr 1083/2006 art-st 3 nähtuvalt toetatakse eeltoodud eesmärkide saavutamiseks ERF-i rahastamisvahenditest mh piirkondliku konkurentsivõime ja atraktiivsuse suurendamist ning ettevõtluse kaitsmist ja parandamist, ennetamaks majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Eelviidatud eesmärke korratakse ka määruse nr 7(23)

3-16-871 1080/2006 art-s 2. Määrus nr 1080/2006 art 3 lg 2 p b toob ühe ERF-st finantseeritava valdkonnana välja infrastruktuuri investeerimise. Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni koostöös koostatud “Ühenduse strateegiliste suuniste” järgi on üheks üldsuuniseks muuta Euroopa ja selle regioonid atraktiivsemaks investeerimise ja töötamise piirkonnaks. Piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamiseks toetatakse ettevõtluskeskkonna parandamist (sh ettevõtluse seisukohalt olulisi avaliku infrastruktuuri investeeringuid) ning tingimuste loomist kohaliku tööhõive edendamiseks. Ettevõtluse jaoks luuakse soodsamad tingimused regionaalsete tööstusparkide ja logistikakeskuste näol (struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 95). Seega on määruse nr 7 alusel infrastruktuuri investeerimiseks ettenähtud toetuste jagamine Ida-Virumaa mahajäämuse vähendamise eesmärgil kooskõlas Euroopa Liidu aluspõhimõtetega ja seda ei saa pidada keelatud riigiabiks. Ida-Virumaal olevat suurt tööpuudust ja vähest majanduslikku aktiivsust arvestades oli selge, et tavalised turutingimused seal ei toimi, erainvestori investeeringud ei oleks tulusad ja piirkonna mahajäämuse vähendamiseks tuleb panustada avalikke ressursse. Tegemist oli avalikes huvides tehtud investeeringuga, mitte konkreetsele ettevõtjale konkurentsieelise andmisega. Kuna Ida-Virumaal puudub konkurentsivõime, mis suudaks ilma avalike vahendite abita vähendada majanduslikku mahajäämust ning luua eeldusi jätkusuutlike töökohtade pakkumiseks, elujõuliste ettevõtete tekkeks ja erainvesteeringute kaasamiseks, samuti luua eeldusi piirkonna elanike arvu kasvuks (vt määruse nr 7 § 2 p 6), ei saa avalikest vahenditest toetuse jagamine sealset konkurentsiolukorda kahjustada. Euroopa Komisjon on pidanud toetuse jagamise eesmärke Euroopa Liidu õigusele vastavaks. Põhjendamatud on kaebaja I väited, et jagatud toetus mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust. See, et kaebajate tööstuspargi vastu tundsid huvi ka teiste liikmesriikide ja Venemaa ettevõtjad, ei mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust, sest nende ettevõtjate jaoks ei ole oluline, kas nad alustavad oma majandustegevust kaebaja I juures või mõnes teises tööstuspargis. Nende majandustegevust ei ole takistatud ja neile ei ole tekitatud kahju sellega, et neil on võimalus valida, millises tööstuspargis ja millise hinna eest nad soovivad ettevõtlusega alustada. Kuna kaebajate kahju hüvitamise nõuded on alusetud, ei kontrolli kohus täiendavalt, kas kaebajate kahju hüvitamise nõuded on tähtaegsed, kas kahju suurus on arvestatud õigesti ja kas kaebajatele saab ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. SA-le IVTA tasuta maade jagamine Kaebajate kahju hüvitamise nõuded tuginevad mh sellele, et riik on andnud SA-le IVTA üle tasuta maid, mis on seadnud kaebajad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda, takistanud neil oma projekti ellu viia ja tekitanud neile kahju. RVastS § 12 lg 1 järgi peab kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebajad on esitanud kahju hüvitamise nõude Rahandusministeeriumi vastu, kuid ei ole selgitanud, kuidas on Rahandusministeerium neile kahju tekitanud. Selles osas on kahjunõue esitatud vale vastustaja vastu ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kui kaebajatele on kahju tekitanud SA IVTA, tuleb see vaidlus lahendada maakohtus. Euroopa Kohtult eelotsuse ja Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimine Kaebajate vastuväited jäävad rahuldamata. Kuna toetust jagati riigisiseste õigusaktide alusel ja vaidluse all on nende tõlgendamine, ei ole eelotsuse küsimine vajalik. Ka Euroopa Komisjoni poole pöördumiseks ei ole alust. Keegi ei ole väitnud, et kaebajale I makstud toetus poleks ühisturuga kokkusobiv. Kaebajalt I nõuti toetus tagasi põhjusel, et ta rikkus abikõlblikkuse reegleid. Toetuse eeskirjade rikkumise puhuks näeb toetuse tagasinõudmise ette nii Euroopa Liidu õigus kui ka Euroopa Kohtu praktika (määrus nr 1083/2006 art 98; 8(23)

3-16-871 otsused C-408/16, p 64 ja C-406/14, p 46). Kaebaja I arvamus, et vaatamata abikõlblikkuse reeglite rikkumisele võib jätta temalt toetuse tagasi küsimata, on alusetu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-871 infrastruktuuri rajamiseks, väärindati sellega kaudselt kogu piirkonda ja otseselt kaebaja II kinnistuid ja seega kogu tööstusparki. Seega kitsamalt toetati avalikku projekti, kuid toetus mõjutas eeskätt eraõiguslikku kaebajat II. Halduskohtu järeldus toetuse eesmärgist on poolik. Ka kaebajate valitud lahendus toetas piirkonda eraettevõtjate poolt investeeringu tegemist selle vahega, et eraettevõtja investeeris piirkonna maadesse eesmärgiga need pärast tööstuspargi valmimist edasi müüa, mitte ei oodanud, kui riik tööstuspargi valmis arendab. Seega sisuliselt järgis eraettevõtja riigi poliitikat investeerida Ida-Virumaale, kuid sellise tegevuse tunnustamise asemel on riik ebaseadusliku riigiabi andmise ja määruse nr 7 rikkumisega selle püüdluse hävitanud. Sellise tegevuse tagajärjel tekkinud kahju tuleb kaebajatele hüvitada. Ida-Virumaal oli tööstuspargi rajamine mõeldav üksnes toetuse abil. Toetust oli võimalik anda ka erainvestori rajatavat tööstusparki teenindava infrastruktuuri rajamiseks, nagu käesolevas asjas. Toetuse eesmärk oli piirkondlikust eripärast tuleneva turutõrke kõrvaldamine ja tugeva tööstuspargi ellu aitamine, mis toetuse saamise järel oleks pidanud ise funktsioneerima ja end ise ära majandama. Samas on selge, et piirkonnas, kus esineb selline turutõrge, ei saa rajada mitut konkureerivat tööstusparki, sest neile ei jätku kliente. Sellise olukorra vältimisele olidki suunatud määruse nr 7 § 5 lg 6 p-d 7 ja 8. EAS on neid norme rikkunud. Halduskohus ei mõistnud, et toetuse eesmärk ei olnud tööstuspargi rajamine, vaid see oli vahend piirkonna ettevõtluse elavdamiseks. Ka tööstuspargi arendamine on ettevõtlus. EAS-i mõtlematu tegevuse tulemusel on Ida-Virumaal kuus tööstusparki (sh SA IVTA arendatavad 5 tööstusparki), kuigi nõudlust oleks vaid ühe jaoks, nagu kaebaja I juba toetust taotledes prognoosis. Kaebajate tööstuspark on esimese ja ainsana saanud toetuse õiguspäraselt. Halduskohus jättis kontrollimata kaebajate väite, et maade andmine SA-le IVTA kujutab endast ebaseaduslikku riigiabi (vt ELTL art 107 ja 108; Euroopa Kohtu otsused C-222/04, C81/10, C-284/12, C-74/16). Riik ei ole teavitanud SA-le IVTA maade andmisest Euroopa Komisjoni. Eesti riik on soodustanud ühte ettevõtjat – SA-d IVTA, kes on ettevõtja ELTL art 107 lg 1 mõistes, sest tema eesmärk on majandustegevus (äri- ja tootmismaa müük). Valikuliseks majanduslikuks eeliseks on SA-le IVTA riigi poolt tasuta maade andmine, sest tasuta anti maad vaid ühele äriühingule. Eelise andmine on omistatav Eesti riigile, sest SA-le IVTA võõrandati tasuta riigivara. Halduskohus jättis kontrollimata ka kaebajate väite, et EAS-i poolt õigusvastane toetuste jagamine teistele isikutele on ebaseaduslik riigiabi. Määruse nr 7 § 5 lg 6 p-dest 7 ja 8 tuleneb selgesõnaline keeld teistele isikutele toetuse andmiseks piirkonnas, kus on olemas ettevalmistatud alad või erainvestorite rajatud tööstusalad. Kaebajate varasem tegevus oli „olemasolev ettevalmistatud“ ja „erainvestori rajatud“ eespool viidatud sätete tähenduses. Selline tõlgendus on kooskõlas ka Euroopa Liidu õigusega. Toetuse maksmine struktuurifondi vahendite arvelt ei tähenda, et seda ei saaks pidada riigiabiks. Õigusvastase toetuse maksmisega on EAS tekitanud SA-le IVTA põhjendamatu konkurentsieelise, mis tähendab „eeskirjade eiramist“ määruse nr 1083/2006 art 2 p 7 mõistes. Toetuse andmist tuleb vaadata koos riigi poolt tasuta antud maa ja kohalike omavalitsuste poolt antud rahaliste vahenditega. Nende asjaolude koosmõjus on tekkinud SA-le IVTA toetuse andmisega põhjendamatu eelis, mis ei ole määruse nr 1083/2006 eesmärk. Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud: rikutud õigusnorm annab eraõiguslikule isikule õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (Euroopa Kohtu otsus C-224/01). Kaebaja I kahju seisneb tööstuspargi arendamisel mõttetuks osutunud kulutustes, mille suurust tõendavad tema majandusaasta aruanded; kaebaja II kahju seisneb kinnistu müügist saamata jäänud tulus ja

10(23)

3-16-871 kahju suurus põhineb eeskätt kinnisvara väärtuse hinnangutel. Kahju suurusele ei ole vastustaja vastu vaielnud. Kahjunõue on esitatud tähtaegselt. Halduskohus oleks pidanud küsima Euroopa Kohtult eelotsust.

11(23)

3-16-871 mitteabikõlblikkusel ja seda rikkumist ei saa peita EAS-le suunatud alusetute süüdistuste, sh väidetava ebaseadusliku riigiabi andmise taha.

3-16-871 selliseid tegevusi, mis on olemuslikult avaliku sektori ülesanne (s.o pole riigiabi). Tööstusparkide puhul hüvitati avalike teede ja sellise infrastruktuuri väljaehitamist, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja mis seetõttu ei ole majandusteenus või üldist majandushuvi pakkuv teenus. Teede ja tavapäraste ühendustrasside olemasolu ja rajamist ei saa pidada konkurentsieeliseks teiste ettevõtjate ees, sest nende olemasolu ja rajamine avalikest vahenditest on iseenesestmõistetav. Sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud kommertskasutuseks, jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. SA-le IVTA anti toetust varem riigile kuulunud maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga arendada välja ettevõtluseks sobiv infrastruktuur (vesi, kanalisatsioon, gaasitrass, teede valgustus, sideliinid, teed). Seega ei toetatud kaubandustegevust, isegi kui SA IVTA muu tegevus on seotud kaubandusega (nt kruntide müük), vaid avaliku võimu ülesannete täitmist. Järelikult ei antud SA-le IVTA majanduslikku eelist. Kaebaja viitab toetusmeetme tulemuse tühimõjule, kuna krundid on müümata. Toetusmeetme idee oli aga luua potentsiaal ja võimalused. See, et äririsk realiseerub, ei tähenda, et toetusmeede oli algusest peale ebavajalik. Kaebaja I väidab valesti, et kahju suuruse üle puudub vaidlus. Rahandusministeerium on korduvalt väitnud, et kahjusumma on põhistamata ja selle arvutuskäigud arusaamatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-871 Halduskohus on selgelt öelnud, et kaebajalt I ei nõutud toetust tagasi mitte selle tõttu, et abikõlblikkuse perioodil rajatud gaasitrasside pikkus ei olnud täpselt 8,17 km, vaid põhjusel, et tööstusala väliste gaasitrasside puhul oli OÜ-ga Vaivara Gaas sõlmitud üksnes liitumisleping ja makstud võrguettevõtjale tasu gaasivõrguga liitumise eest, kuid väliseid gaasitrasse ei olnud valmis ehitatud ja gaasivõrguga liitumist ei olnud tegelikult toimunud (s.o gaasitrassid ei olnud rajatud vastavalt projektis ettenähtule).

3-16-871 õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu. Aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab kahe tingimuse kumulatiivset täidetust: liidu õigusnormi rikkumist ettevõtja tegevuse (tegevusetuse) kaudu ja liidu eelarve kahjustamist (võimalikku kahjustamist). Aegumise alguspäev on neist hilisema sündmuse toimumise kuupäev (vt nt Euroopa Kohtu otsused nr C-59/14, p-d 24–26; C-349/17, p-d 124 ja 125).

3-16-871 IVTA konkurentsieelise, sest SA IVTA sai paisata enda tööstusparkide kinnistuid turule n-ö dumpinghinnaga. Tõenditest selgub, et SA IVTA alustas Narva piirkonnas arendatud tööstusparkide kinnistute müüki aastal 2011 ja jätkab seda tänaseni (vt II kd, tl 159 ja III kd, tl 129). Kaebaja I esitas Rahandusministeeriumile kahju hüvitamise nõude 08.07.2016 ja kaebaja II 18.10.2016.

3-16-871

3-16-871 tööstusala veel ettevõtjate vastuvõtmiseks valmis, vaid alles arendamisjärgus (nt kinnitati projekti EU33285 lõpparuanne alles 31.12.2012 ja EAS-i 16.12.2015 otsuse tegemise ajaks ei olnud gaasitrasse veel lõplikult valmis ehitatud), s.o see tööstuspark ei olnud „olemasolev“.

18(23)

3-16-871 soetatud vara jääb pärast projekti lõppemist avalikku kasutusse ning sellega ei anta mõnele isikule või asutusele põhjendamatut eelisseisundit (määruse nr 7 § 8 lg 2 ja § 15 p 19). Tööstuspargi sisese taristu rajamist toetati kuni äri- ja tootmismaa sihtotstarbega kruntide piirideni, s.o toetuse abikõlblikud kulud pidid olema seotud äripargi transpordi- ja sotsiaalmaa, mitte hiljem tööstusparki tegutsema asuvatele ettevõtjatele müüdavate äri- ja tootmismaa sihtotstarbega kinnistutega. Toetuse abil rajatud taristu pidi asuma eraldi kinnistutel või pidi olema kinnistutele seatud toetuse saaja kasuks asjaõigus teede ja kommunikatsioonide valdamiseks (vt määruse nr 7 § 8 lg 3 p-d 7 ja 8, § 9 lg 4 p 8). Tööstusala kruntide võõrandamisest saadud puhastulu tuleb EAS-le tagasi maksta (määruse nr 7 § 15 p 181).

3-16-871 võrreldavatel kinnistutel. Loogiliselt pidi tööstusparkide kinnistute turuhind Narva piirkonnas olema siiski madalam kui piirkondades, kus oli olemas erainvestorite poolne valmisolek rajada ainult erakapitalil põhinevaid tööstusparke. Narva piirkonnas oli tööstusparkide rajamine võimalik vaid avaliku sektori toetuse abil, sest ainult erakapitali kaasates ei tasunud arendamine ennast ära.

ehitustööd jätkuvad ja projekt lõppeb 31.05.2019, vt https://www.struktuurifondid.ee/et/narva-kulgutoostuspark-narva-logistika-ja-toostuspargi-2-etapp-60-ha-taristu-rajamine-2014

20(23)

3-16-871 juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-129-13, p 23). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg ning põhjuslik seos võib väljenduda ka sündmuste jadas, mille kahju tekitaja oma tegevusega loob (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 12). Põhjusliku seose kindlakstegemiseks kasutatakse elimineerimismeetodit, s.o tuleb küsida, kas kahju oleks tekkinud, kui õigusvastast tegu poleks toimunud. Avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitamise üle vaidlemisel peab kahju kannatanud isik saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga ning ta on tulust ilma jäänud just avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu (vt Riigikohtu 30.03.2016 otsus nr 3-2-1-157-15, p 13; vt ka Euroopa Kohtu otsus C-173/03, p 45 ja seal viidatud lahendid). Käesoleva vaidluse kontekstis tuleb täiendavalt silmas pidada, et kahju hüvitamine ei tohi tuua kaasa lubamatu konkurentsieelise andmist hoopis kaebajatele (vt nt Euroopa Kohtu otsus nr C-368/04, p-d 50 ja 57).

21(23)

3-16-871 riigiabi ja sellega kaasnenud konkurentsimoonutuse tõttu on õnnestunud müüa vaid 3 kinnistut (kokku ca 1,5 ha).

22(23)

3-16-871 põhjusi peale SA IVTA tööstuspargi kinnistute soodsama müügihinna, nt turundustöö tulemuslikkus (väidetavalt alustas kaebaja I müügitööd juba 2010. a aprillis, kuid see ei viinud ühegi tehinguni, kuigi kaebajatel oli SA-ga IVTA võrreldes ajaline edumaa – vt I kd, tl 42–45 ja 64), tööstuspargi asukoha atraktiivsus (SA IVTA tööstuspark asub Narva linnas, kus on läheduses ka teisi ettevõtjaid jm linnakeskkonna eelised), tööstusparki asuvale ettevõtjale pakutavate lisateenuste hulk (kaebaja I 24.11.2009 taotluses on märgitud, et lisateenuseid ei plaanita kalli hinna tõttu osutada), erinevad sihtgrupid (Ida-Viru maakonna arengukava 2014– 2020 lk-l 31 on märgitud, et SA IVTA Narva tööstuspark on ainus, millel oli 01.01.2015 seisuga tootmisettevõtete vajadusi arvestav taristu; kaebajate tööstuspark oli arengukavas märgitu kohaselt suunatud tööstus- ja logistikaettevõtetele ning kaubandus- ja teenindusettevõtetele) vms. Lisaks ei saa eeldada, et kõik ettevõtjad, kes soetasid kinnistu SA IVTA Narva tööstuspargis, oleksid ostuotsuse teinud ka siis, kui Narva piirkonnas oleks olnud ainult kaebajate tööstuspark, arvestades ühelt poolt kaebajate poolt soovitud hinda, tööstuspargi asukohta, lisateenuseid, taristu eripärasid jms ning teiselt poolt ettevõtjate spetsiifilisi vajadusi ja valmisolekut kaebajate soovitud hinna eest kinnistut soetada.

23(23)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.