3-16-871 MTÜ Virumaa Tööstuspark kaebused Ettevõtluse Arendamise SA 16.12.2015 ja 14.04.2016 otsuste ning Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsuse nr 9.213.1.2/00719-6 p 1 ja 14.07.2016 vaideotsuse nr 9.2-13.12/00719-8-3 tühistamiseks ning Rahandusministeeriumilt kahju hüvitise väljamõistmiseks; OÜ Virumaa Tehnopark kaebus Rahandusministeeriumilt kahju hüvitise väljamõistmiseks
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebaja I – MTÜ Virumaa Tööstuspark, volitatud esindaja vandeadvokaat Enno Heringson, seaduslikud esindajad Priit Kotkas, Mati Männisalu ja Heiki Luts Kaebaja II – OÜ Virumaa Tehnopark, volitatud esindaja vandeadvokaat Enno Heringson, seaduslik esindaja Priit Kotkas Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindajad Age Rebane ja Kati Jakobson-Lott Vastustaja II – Rahandusministeerium, volitatud esindajad Silvi Uljas, Laura Sofia Annus ja Piret Eelmets
Asja läbivaatamine
14.02.2018 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta MTÜ Virumaa Tööstuspark kaebused rahuldamata.
Jätta OÜ Virumaa Tehnopark kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
4.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-871 ja Tallinna Halduskohtu 12.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-1625 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.04.2018 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).
Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ettevõtluse Arendamise SA (EAS) rahuldas 25.02.2010 otsusega perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) ja regionaalministri 22.10.2007 määruse nr 7 „Meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ tingimused“ (regionaalministri määrus nr 7) alusel MTÜ Virumaa Tööstuspark (kaebaja I) 24.11.2009 taotluse projektile „Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp“ (registreerimisnumber EU33285) toetuse saamiseks. Projekti abikõlblikkuse periood oli 01.01.2010–31.12.2012.
2.EAS rahuldas 26.07.2010 otsusega osaliselt kaebaja I taotluse ja muutis oma 25.02.2010 otsust projekti aruandlustingimuste ja eelarve osas. Projekti kogumaksumuseks on 35 674 300 krooni (2 280 003,32 eurot), millest kaebaja I omafinantseering 5 351 145 krooni (342 000,50 eurot) ja toetus 30 323 155 krooni (1 938 002,82 eurot).
3.EAS luges 16.12.2015 otsusega kaebaja I projekti raames mitteabikõlblikuks 532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 426 136,53 eurot ja omafinantseering 106 055,77 eurot. EAS nõudis kaebajalt I toetuse 426 136,53 eurot koos intressidega tagasi. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmis kaebaja I OÜ-ga Vaivara Gaas 06.05.2010 gaasivõrguga liitumise lepingu summas 8 327 000 krooni (532 192,30 eurot), mille järgi OÜ Vaivara Gaas kohustus rajama gaasitrassi Virumaa Tööstuspargi piirist liitumispunktini Olgina alevikus asuva Alliksaare maaüksuse idaosas. Lepingu järgi kohustus võrguettevõtja lõpetama gaasivõrgu ja liitumispunkti ehitustööd ning olema valmis gaasitarne alustamiseks hiljemalt 01.09.2011 tingimusel, et liituja tasub tähtaegselt liitumistasu. Tasu on OÜ-le Vaivara Gaas välja makstud ja EAS on toetuse 6 667 587,87 krooni (426 136,53 eurot) kaebajale I üle kandnud 06.07.2010. EAS tuvastas, et projektis ettenähtud gaasivõrguga liitumist ei ole seni toimunud. Järelikult ei ole kulu aluseks olevat tegevust projekti abikõlblikkuse perioodil toimunud. Kuna projekti abikõlblikkuse periood lõppes 31.12.2012, ei ole nimetatud kulu osas abikõlblikkuse nõudeid võimalik enam täita. Gaasitrassi rajamise kulu tuleb lugeda mitteabikõlblikuks ja kulu osas väljamakstud toetus tagasi nõuda. Kaebaja I oli tööstusala sisesed gaasitrassid rajanud, kuid lisaks tööstusala sisestele gaasivõrkudele oli vaja projekti raames rajada ka trass liitumispunktini. Asjaolu, et kaebaja I on täitnud lepingust tulenevad oma kohustused, ei tähenda, et kulu aluseks olev tegevus on toimunud, kui lepingu teine osapool ei ole oma kohustusi projekti abikõlblikkuse perioodi jooksul täitnud. Isegi kui lepingu alusel tekkis kaebajal I õigus nõuda teiselt poolelt lepinguliste kohustuste täitmist, ei saa üksnes vastava nõude tekkimist käsitleda kulu aluseks oleva tegevuse teostamisena. Lisaks võttis kaebaja I
2(27)
3-16-871
põhjendamatult nõude aegumise riski. Lepingus sätestatud kuupäevaks gaasitrassi ja liitumispunkti ehitustööde edasilükkamine tööstuspargi ehituse edasilükkumise tõttu võis olla põhjendatud. Samas oli kaebajal I kohustus tagada, et nimetatud tööd teostatakse hiljemalt projekti abikõlblikkuse perioodi lõpuks. Kaebaja I selgitused, miks ei olnud otstarbekas gaasitrassi liitumise väljaehitamine, ei mõjuta selle kulu abikõlblikkust.
4.Rahandusministeerium jättis 06.04.2016 vaideotsusega nr 9.2-13.1.2/00719-6 kaebaja I vaide EAS-i 16.12.2015 otsuse peale rahuldamata (p 1), kuid tegi EAS-ile ettekirjutuse parandada 16.12.2015 otsuses tagasinõudmisele kuuluva summa suurust arvutuskäigu ebatäpsuse tõttu (p 2). Põhjendused:
4.1.Projekti dokumentides on tegevusena välja toodud gaasitrassi rajamine, mitte ainult liitumistasu maksmine. Toetuse andmise otsuse järgi pidid ka projekti elluviimiseks tehtavad tegevused olema teostatud abikõlblikkuse perioodil. Nii tööstuspargi siseseid kui ka väliseid gaasitrasse ei ehita kaebaja I ise, vaid tellib töö sisse. Ala siseste trasside puhul nõuab kaebaja I tööde teostamist, kuid ala väliste trasside ehitamist ei nõua, kuigi maksab tööde eest. Sarnaseid olukord tuleb käsitleda ühtmoodi, st ka ala väliste gaasitrasside ehitustöö tellimisel oleks pidanud nõudma liitumislepingu täitmist projekti abikõlblikkuse perioodil. Toetuse andmise seisukohalt ei ole oluline, kas tegevused täidab toetuse saaja ise või tellib ta töö teiselt isikult. Oluline on, et ettenähtud tegevused on reaalselt toimunud ja tegevuse tulemus projekti abikõlblikkuse perioodi lõpuks olemas. Kuna toetuse vastu lubatud tulemust (gaasitrassi) ei ole projekti abikõlblikkuse perioodil saavutatud, muutus vastav kulu abikõlbmatuks ja toetuse tagasinõudmise eeldused on täidetud.
4.2.EAS-i 26.07.2010 otsusest nähtuvalt moodustas kaebaja I omafinantseering projekti kogumaksumusest 15% ja toetus 85%. EAS tunnistas 16.12.2015 otsusega mitteabikõlblikuks 532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 426 136,53 eurot ja omafinantseering 106 055,77 eurot, mis teeb osakaaludeks 80% ja 20%. Mitteabikõlblikuks tunnistatud summast tuleb tagasinõudmisele kuuluvaks toetuse proportsiooniks arvutada 85%, so 452 363 eurot.
5.Kaebaja I esitas 05.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-871), mille kohus võttis menetlusse nõuetes tühistada EAS-i 16.12.2015 otsus ja Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsuse p 1.
6.EAS muutis 14.04.2016 otsusega oma 16.12.2015 otsuse p 1, luges projekti raames mitteabikõlblikuks 532 192,30 eurot, millest toetuse osa on 452 363,45 eurot ja omafinantseering 79 828,85 eurot. Kaebajalt I nõuti täiendavalt tagasi toetus 26 226,92 eurot koos intressiga. EAS tegi ekslikult tagasinõudmise otsuse toetuse osas summas 426 136,53 eurot, võttes aluseks konkreetse maksetaotluse toetuse ja omafinantseeringu proportsioonid. Kuna esimese maksetaotluse väljamaksmise ajal oli toetuse proportsioon 80,07% ja kõikidel järgnevatel kordadel 86,5%, on kokkuvõttes kaebaja I saanud toetust kõikidest abikõlblikest kuludest 85%, nii nagu kehtiv proportsioon ette nägi. Ka projekti lõpparuande kohaselt kinnitati 18.12.2012 projekti kogukulud summas 2 280 003,32 eurot, millest toetuse osa oli 1 938 002,82 eurot, s.o 85%. Seega oleks EAS pidanud tagasi nõudma 85% mitteabikõlblikest kuludest summas 452 363,45 eurot.
7.Rahandusministeerium jättis 14.07.2016 vaideotsusega nr 9.2-13.1.2/00719-8-3 kaebaja I vaide EAS-i 14.04.2016 otsuse peale rahuldamata. Põhjendused:
7.1.Kuna 14.04.2016 otsuse puhul on tegemist varasema otsuse tehnilise parandamisega ja EAS ei ole kogunud uusi tõendeid, siis ei olnud kaebaja I ärakuulamine vajalik. Kaebaja I ei ole väitnud, et EAS oleks uue arvutuskäigu osas eksinud. Järelikult ei ole menetlusökonoomika põhimõttest tulenevalt EAS-i otsuse tühistamine põhjendatud.
3(27)
3-16-871
7.2.Kuna projektide EU33285 “Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp” ja EU 38593 “Virumaa Tööstuspargi I etapi elektrivarustus ja turundus” toetatavad tegevused ja abikõlblikkuse periood on erinevad, ei saa neid STS2007_2013 § 2 p 5 järgi käsitleda ühe projektina. Tähtsust ei ole, kas tegemist on ühe või kahe projektiga, sest EAS nõuab tagasi konkreetsele tegevusele väljamakstud toetuse osa, mis muutus gaasitrassi rajamata jätmise tõttu abikõlbmatuks.
8.Kaebaja I esitas 11.08.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1625), mille kohus võttis menetlusse nõuetes tühistada EAS-i 14.04.2016 otsus ja Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus nr 9.2-13.1.2/00719-8-3. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.
9.Kaebaja I esitas 08.07.2016 Rahandusministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, mille Rahandusministeerium jättis 08.09.2016 vastusega nr 9.2-13.1.2/00719-12-1 rahuldamata. Põhjendused:
9.1.Ekslik on kaebaja I tõlgendus, et regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 välistab toetuse andmise enam kui ühele taotlejale samas piirkonnas. Virumaa Tööstuspargi otsuse tegemise ajal ei olnud Narva piirkonnas sobivaid või kohandatavaid tööstusalasid uute ettevõtete lisandumiseks. Samuti ei ole kaebaja I 100% eraõiguslik, sest asutajate hulgas on ka Vaivara vald ja AS KA Vaiko. Toetuse taotlejal lasub hoolsuskohustus oma investeeringu kavandamisel ja konkurentsi analüüsimisel. Kaebaja I teadis, et piirkonda on kavandamisel ka teisi tööstusalasid, neid on kajastatud Narva linna arengukavas. Kaebaja I tõi EAS-ile esitatud teostatavus-tasuvusanalüüsis välja, et Virumaa Tööstuspark ei suuda katta üksinda kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust. Kaebaja I ei näinud teistes tööstusparkides konkurentsisurvet, vaid pigem tekkida võivat sünergiat. Seega ei saanud kaebajal I tekkida õiguspärast ootust, nagu võimaldataks toetust regionaalministri määruse nr 7 alusel ainult esimesele taotlejale. Kaebaja I ei ole EAS-i otsuseid teiste tööstusparkide osas vaidlustanud.
9.2.Meetme raames antud toetus on kehtivate õigusaktidega kooskõlas. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg-st 1 tulenevalt analüüsitakse konkurentsikahju liikmesriikide vahelises kontekstis. Tegemist ei ole riigiabiga, sest puudub mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele ja konkurentsile. Toetuse said võrdsetel alustel nii kaebaja I kui ka teised tööstus- ja ettevõtlusalad ning ühtegi tööstus- ega ettevõtlusala, mida arendaks erasektor iseseisvalt ilma avaliku sektori toetuseta, piirkonnas ei ole. Kaebaja I ei ole tõendanud EAS-i tegevuse ebaseaduslikkust. Kaebajale I ei ole kahju tekitatud.
10.Kaebaja I esitas 05.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-1989), mille kohus võttis menetlusse nõudes mõista Rahandusministeeriumilt kaebaja I kasuks välja kahju hüvitis. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.
11.OÜ Virumaa Tehnopark (kaebaja II) esitas 18.10.2016 Rahandusministeeriumile kahju hüvitamise taotluse, mille Rahandusministeerium jättis 08.12.2016 vastusega nr 9.213.8.2/11756-1 rahuldamata. Põhjendused:
11.1.Meetme eesmärk ei ole tekitada piirkonda monopoliseisund, vaid tööstusalade turg kaugema eesmärgiga luua töökohti ja elavdada majandust toetatavates piirkondades. IdaVirumaal puudub vabaturu tingimustes tekkinud tööstusalade turg. Turutõrge regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 tähenduses tuvastatakse kogu määruse rakendamise ajal, seega ei ole uute ja kohendamist vajavate tööstusalade arv määratletud vaid ühe (esimese) tööstuspargiga. Erainvestori poolt rajatud tööstusalana tuleb käsitleda arendusi, mis on tehtud ilma avaliku sektori toetuse ja osaluseta. Ida-Virumaale ei ole erasektor ilma avaliku sektori toetuse ja osaluseta tööstusparki rajanud. Kaebaja I asutajaliikmeks olid ka Vaivara vald ja valla ettevõte AS KA Vaiko. Ta on avaliku sektori valitseva mõju all ja saanud oma tööstuspargi
4(27)
3-16-871
arendamiseks korduvalt avalikke vahendeid – ainuüksi meetme raames 2 korda. EAS andis kaebajale I toetust võrdselt teiste tööstus- ja ettevõtlusaladega.
11.2.Tööstusparkidele antud toetus ei ole riigiabi Euroopa Komisjoni 17.06.2014 määruse nr 651/2014, ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, tähenduses. Toetuste andmise ajal kehtis Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määrus nr 800/2008, EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks. Regionaalministri määrusega nr 7 ettenähtud toetuse abil edendatakse ebasoodsamates tingimustes olevaid piirkondi ja motiveeritakse tegema investeeringuid, mida ettevõtja ei ole nõus täies mahus turutingimustel tegema. Regionaalministri määruse nr 7 § 2 lg 2 p 1 kohaselt toetatakse tööstusparkide puhul vaid avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist, mille korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ega ole seetõttu majandustegevus või üldist majandushuvi pakkuv teenus. Sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud kommertskasutuseks, jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. Euroopa Kohus ja Euroopa Komisjon on olnud seisukohal, et sellise taristu rajamine, mille eest tavapäraselt makstakse avaliku võimu vahenditega, ei kujuta endast riigiabi, tingimusel, et neid ei rajata ainult ühe ettevõtja või ettevõtjate grupi huvides (Euroopa Kohtu 15.06.1993 otsus asjas nr C-225/91, p 29; Euroopa Komisjoni 12.07.2000 otsus Scott Paper SA/Kimberly Clark, p 152). Avalik võim täidab teid ja tavapäraseid ühendustrasse rajades oma ülesannet ning sellest kasu saavad ettevõtjad on nende rajamise eest maksumaksjana juba tasunud (Euroopa Komisjoni otsus Daimler-Benz AG juulist 1987). Euroopa Kohus on 24.07.2003 otsuses asjas nr C-280/00 märkinud, et kui abi saaja täidab avalik-õiguslikke ülesandeid, ei kujuta talle makstud abi endast riigiabi, kuna sellisel juhul puudub eelis. Euroopa Kohus on 19.12.2012 otsuses asjas nr C-288/11 märkinud, et kui taristu või selle osa ehitamine kuulub riigi avaliku võimu teostamise hulka, siis sellisel juhul ei kuulu taristu või selle asjakohaste osade riiklik rahastamine riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse. Regionaalministri määruse nr 7 alusel tööstusparkidele antud toetuse puhul ei olnud tegemist soodustuse andmisega ettevõtlusele ja seetõttu mõju liikmesriikide vahelisele kaubaturule ei esine.
11.3.Kaebaja II ajab segamini regionaalministri määruse nr 7 rikkumise ja riigiabi rikkumise. Antud juhul ei puuduta vaidlus riigiabi reeglite rikkumist, vaid regionaalministri määruse nr 7 võimalikku rikkumist. SA Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus (SA IVTA) on asutatud Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) kaudu), Jõhvi valla ning Narva, Kohtla-Järve ja Kiviõli linnade poolt. SA IVTA põhieesmärk on ettevõtluskeskkonna arendamine Ida-Virumaal ja 5 Ida-Virumaa omavalitsuses (Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Püssis ja Kiviõlis) tööstusalade aktiivne väljaarendamine. Antud juhul on ELTL art 107 lg-s 1 sätestatud teine riigiabi kriteerium täitmata, seega ei ole toetuse puhul tegemist riigiabiga. SA-le IVTA anti toetust varem riigile kuulunud maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga välja arendada ettevõtluseks sobilik infrastruktuur (vesi, kanalisatsioon, gaasitrass, teede valgustus, sideliinid ja teed). Tegemist on põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse ülesannete alla kuuluva tegevusega, mis ei ole majanduslikku laadi. Seda on leidnud ka Euroopa Komisjon oma otsuses SA.36346 (GRW). Ainus erinevus on selles, et SA IVTA ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, vaid nende poolt asutatud eraõiguslik isik. Samas on SA IVTA tegevused suunatud üheselt üksnes kinnistute arendamisele selliselt, et seni kasutult seisnud riigimaa taaselustatakse ja arendatakse nii, et seda oleks võimalik ettevõtjatele müüa. Seega ei ole SA IVTA tegevus majandustegevus, vaid tegemist on avaliku võimu ülesannete teostamisega.
11.4.Kahju hüvitamise taotlus on esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 toodud tähtaega rikkudes. SA IVTA ja kaebaja I tegutsevad samas kohas ning olid seega teadlikud teineteise olemasolust ja müügihindadest. Samuti on kogu teave jagatud toetuste kohta olnud algusest peale kõigile avalikult kättesaadav EAS-i ja Rahandusministeeriumi veebilehtedel. 5(27)
3-16-871
Kahju hüvitamise eeldused on täitmata. EAS ei ole käitunud õigusvastaselt. Kaebajad ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid väidetava kahju ärahoidmiseks. Kaebaja I (kelle juhatuse liige Priit Kotkas on ka kaebaja II juhatuse liige) oli toetuse taotlemisel teistest piirkonda rajatavatest tööstusparkidest teadlik. Konkurentsisituatsiooni analüüsimisel ei näinud ta Virumaa Tööstuspargile konkurentsisurvet, vaid tekkida võivat sünergiat. Kaebaja I jättis ainsana taotluses lubatud tegevused abikõlblikkuse perioodil teostamata ja on ainus, kel ei ole õnnestunud oma tööstuspargile kliente leida.
11.5.Põhjendatud ei ole väide, et SA IVTA müüs krunte alla turuhinna ja sellest tulenevalt tekkis kaebajale II kahju. Kinnisasja turuväärtus kujuneb pakkumise ja nõudluse kaudu ega ole alati võrdne asja omahinnaga. Kaebaja II ei ole tõendanud oma kinnistute turuväärtust. Pigem tekkis kaebajatele kahju nende enda tegevusest – liiga kõrge müügihinna tõttu kaotasid kliendid huvi selle tööstuspargi vastu.
12.Kaebaja II esitas 22.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-16-2661), mille kohus võttis menetlusse nõudes mõista Rahandusministeeriumilt kaebaja II kasuks välja kahju hüvitis. Kohus liitis kaebuse haldusasjaga nr 3-16-871.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kaebajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:
13.1.Toetuse tagasinõudmine on õigusvastane. Kaebaja I ei ole õigusnorme rikkunud ja on oma kohustused täitnud. Toetuse taotluses eristati gaasivõrguga seoses ala siseseid ja väliseid töid. Ala siseseks tööks olid kaebaja I poolt enda kinnistutele gaasitrassi rajamine. Vaidlus puudub, et ala sisesed gaasitrassid on rajatud. Kaebaja I kinnistute vahetus läheduses puudus gaasivõrk, millega saanuks kohe liituda. Selleks pidi OÜ Vaivara Gaas rajama liitumispunktini gaasitrassi, milleks sõlmiti 06.05.2010 gaasivõrguga liitumise leping. Liitumislepingu esemeks on liitumisõiguse loomine, so immateriaalne õigus. Liitumistasu maksmisega on kaebaja I omandanud õiguse gaasitrassiga liitumiseks, seega on projekti eesmärk saavutatud. Projekti eesmärgiks ei olnud rajada teatud arv kilomeetreid gaasitrasse, vaid gaasivarustuse võimaluse loomine. Projekt on lõpule viidud, projekti lõpparuanne kinnitatud ja kõik asjaolud EAS-i poolt kontrollitud 18.12.2012. Gaasitrassi kulud on kantud abikõlblikkuse perioodil (27.05.2010 ja 06.07.2010). Kulu tekkimise aluseks olevaks tegevuseks oli liitumislepingu sõlmimine, mitte liitumispunkti valmimine. Kaebajal I on OÜ Vaivara Gaas vastu nõudeõigus. Nõude aegumine hakkab hetkest, mil kaebaja I esitab OÜ-le Vaivara Gaas nõude. EAS ei ole varem nõudnud liitumispunkti ja ala väliste trasside osas muud, kui liitumistasu maksmist tõendavaid dokumente. Samasugune loogika kehtis ka elektrivõrkude väljaehitamisel ja liitumisel.
13.2.Toetuse tagasinõudmine on kaalutlusotsus. EAS ei ole kaalunud enda rikkumist riigiabi ebaseaduslikul jagamisel kaebaja konkurentidele. Seega on ta rikkunud kaalumiskohustust ja otsus kuulub juba seetõttu tühistamisele.
13.3.EAS-i 14.04.2016 otsus on õigusvastane esiteks põhjusel, et ka EAS 16.12.2015 otsus on õigusvastane. Teiseks seepärast, et kaebajat I ei kuulatud ära. Rahandusministeeriumile oli teada, et kaebaja I on saanud EAS-ilt toetust nii projektile EU33285 kui ka projektile EU38593. Kaebaja I ja EAS on käsitlenud neid projekte sisuliselt ühe projektina. Projekti EU33285 toetuse summa oli 1 938 002,82 eurot ja projekti EU38593 toetuse summa oli 298 905,18 eurot, mis teeb kokku 2 236 908 eurot. Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 9 järgi oli projekti maksimaalne summa 35 000 000 krooni (2 236 908 eurot), mis näitab, et neid projekte käsitleti ühe projektina, st projekti EU38593 oli võimalik toetada vaid summaga, mille võrra oli projekt EU33285 piirmäärast odavam. Kui EAS vähendab projekti EU33285 toetuse summat, on tal
6(27)
3-16-871
võimalik projekti EU38593 toetussummat suurendada, sest nimetatud projekt ei saanud toetust taotletud ulatuses ja kaebajal I on õigustatud ootus saada toetust 85% ulatuses. Seisukoht, et tegemist ei ole ühe projektiga, on üllatuslik ja sel juhul puudus põhjus nende projektide kogusummat regionaalministri määruse nr 7 piirmääraga võrrelda. Sellisel juhul saab EAS-i poolt kaebajalt I nõusoleku küsimist käsitleda petmisena.
13.4.Projekti elluviimine venis Skanska AS süül, kelle tõttu venisid teede ja tehnovõrkude ehitustööd aasta võrra. Seetõttu polnud kaebajal I mõistlik nõuda, et OÜ Vaivara Gaas ühendaks kaebaja I gaasivõrgu liitumispunktiga alates 01.09.2011. Võrguettevõtja valida jäi, kas ta ehitab liitumispunkti kohe välja või teeb seda alles siis, kui kaebaja I esitab vastava nõude. OÜ Vaivara Gaas otsustas viimase kasuks. Kaebaja I ei olnud nõuet vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks esitanud, sest tal ei olnud kliente ja puudus vajadus gaasi järele. Kohe, kui tekkis esimene klient, kes gaasivarustust vajas, asus võrguettevõtja liitumispunkti välja ehitama.
13.5.Kaebajal I ei olnud kliente EAS-i süül, kes jagas õigusvastaselt teistele tööstusparkidele regionaalministri määruse nr 7 alusel toetusi, rikkudes riigiabi reegleid ja konkurentsiseadust (KonkS) ning eelistades SA-d IVTA. Kaebaja I asutajaliikme OÜ Nordland otsus piirkonda investeerida põhines turuolukorra hindamisel. Piirkonna eripära arvestades oli selge, et turule mahub maksimaalselt üks uus ettevõtlusala. Plahvatuslikku tööstus- ja ärialade vajaduse kasvu ette näha ei olnud. Kaebaja I asutajate hulgas olid ka Vaivara vald ja valla ettevõte AS KA Vaiko (2/3 MTÜ hääleõigusest on kohaliku omavalitsuse kontrolli all). Väga oluliseks asjaoluks, mida OÜ Nordland ja kaebajad arvestasid, oli regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p-des 7 ja 8 sätestatud piirang, et toetust saab ainult üks selle piirkonna tööstuspark. Selline lähenemine oli põhjendatud, sest samaaegselt mitme projekti toetamine piirkonnas, kus ei pruugi turul nõudlust olla ühelegi, ei võimalda toetuse andmise eesmärke saavutada. Antud juhul oli esimeseks toetuse saajaks kaebaja I. Praeguseks on selgunud, et EAS on andnud toetusi ka teistele taotlejatele ja seda piirkonnas, kus oli olemas erainvestori poolt rajatud tööstusala (kaebaja I arendus). Tegemist on keelatud riigiabi andmisega ELTL art 107 lg 1 tähenduses. SA IVTA pakkus maad müügiks hinnaga 6 eurot/m2 kohta, kuigi kaebaja I prognooside kohaselt oli märgitud summa ainult klientidele müüdava kommunikatsioonidega liitumise hind, millele pidi lisanduma maa maksumus. Kuna SA IVTA sai oma maad riigilt tasuta, on tegemist konkurentsi moonutava riigiabiga. Tänaseks on realiseerunud kaebaja I prognoos, et 5 aasta jooksul realiseeritakse 20 ha arendatud maad. SA IVTA ongi vastavas ulatuses maad realiseerinud. Ebaseadusliku riigiabita oleks seda teinud kaebaja I. Olemas on ka mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele, sest sihtgruppidena nähti nii Eesti kui ka Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa ettevõtjaid. Rahandusministeeriumi viide MTÜ-le Intec-Nakro ei ole asjakohane, sest tegemist ei ole tööstuspargiga, vaid endise tööstushoonega, mis on ümber ehitatud klientidele pindade väljaüürimiseks. Tööstuspargid on sisuliselt suuremahulised kinnisvara arendused, mille puhul jaotatakse seni arendamata alad kruntideks ja rajatakse nende teenindamiseks uued kommunikatsioonid. Hoonestuse peavad kliendid ise rajama. Viide Püssi ja Kohtla-Järve tööstusaladele ei ole asjakohane, sest tegemist on teise piirkonnaga. Varasema õigusrikkumise toimepanemine ei õigusta uue õigusrikkumise toimepanemist. Kaebajale I oli teada Narva linna arengukavas välja toodud 3 tööstusala arendamine, kuid talle oli ka teada piirkonna kohalike omavalitsuste võimetus neid tööstusalasid ise rahastada. Narva linna arengukavas sisalduv tööstusalade arendamine ei õigusta regionaalministri määruse nr 7 rikkumist. Ka teised toetuse saajad ei ole suutnud vaatamata tasuta maa saamisele kõiki oma kinnistuid ära müüa, seega oli sedavõrd suures ulatuses samasisulise toetuse samasse piirkonda suunamine raiskamine. Kui toetust oleks saanud vaid üks taotleja, oleks tema projekt osutunud kasumlikuks. Kaebajad on kaotanud lootuse müüa oma kinnistuid mõistliku aja jooksul lähemas tulevikus.
7(27)
3-16-871
13.6.Kahju tuleb hüvitada Euroopa Liidu õiguse alusel ja Euroopa Kohtu praktikast lähtudes. Regionaalministri määrus nr 7 kuulub Euroopa Liidu õigussüsteemi ja lõi üksikisikutele õigusi. Kaebajal I oli õiguspärane ootus, et EAS täidab regionaalministri määruse nr 7 tingimusi. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 regulatsiooni oli selge ega andnud EAS-ile kaalumisruumi. Euroopa Liidu õiguse rikkumise olulisust hinnates ei või seda seada sõltuvusse riigiorgani süüst. Ebaseaduslik riigiabi andmine jätkub. Rikkumise ja kaebajale I tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, mis ei pea olema vahetu. Kasutada saab conditio sine qua non reeglit.
13.7.Kaebaja I on teinud kulutusi tööstuspargi väljaehitamiseks ja ülalpidamiseks. Nimetatud kulutused on osutunud tarbetuteks, sest kaebaja I äriplaani teostumine on osutunud võimatuks. Kaebaja I kahjuks on mitmesugused tegevuskulud 274 362,06 eurot ja tööjõukulu 34 095,45 eurot. Summad tuginevad kaebaja I auditeeritud majandusaasta aruannetele. Lisaks võttis kaebaja I 2010. a oma eesmärkide saavutamiseks laenu 766 939,78 eurot, mis tuli tagastada 2011.-2013. a. Tegelikkuses tuluprognoos ei realiseerunud ja kaebaja I pidi oma laenukohustuste täitmiseks võtma uusi laene. Neilt tasutav intress 130 640,60 eurot ja viivis 382 109,51 eurot on samuti kaebaja I kulu. Kokku taotles kaebaja I kahju hüvitamist 821 207,62 eurot. Kaebaja I suurendas 08.01.2018 kahju hüvitamise nõuet 1 407 407,79 euroni.
13.8.Kaebaja II on OÜ Nordland tütarettevõte, kes osales projekti investeerimisel, omandades suurel hulgal maid, tellides ja finantseerides detailplaneeringuid ning lastes projekteerida ja ehitada kommunikatsioone. Kaebaja I kaudu viisid kaebaja II ja Vaivara vald koostöös ellu Narva Äripargi projekti. Narva Äripark koosneb kaebajale II kuuluvatest maadest, mitte kaebajale I koosnevatest tee- ja sotsiaalmaadest. Ka kaebajale I kuuluvad maad kuulusid varem erainvestorile. Narva Äripark ise on vaid osa (valmis arendatud ca 25 ha, planeeritud ettevõtlusala ca 80 ha) oluliselt suuremast Futura arendusest (detailplaneeringu ala 320 ha), mis kuulub erainvestorile – OÜ-le Nordland või tema tütarettevõtetele. Projekti on finantseerinud vaid erainvestor. Vaivara valla ja tema ettevõtte panus ei ole olnud finantsiline. Avalikest vahenditest toetuse saamine ei muuda projekti avalikuks projektiks. EAS-i tegevus teistele taotlejatele samasse piirkonda toetuste andmisel halvas kaebaja II äriplaani elluviimise. Kaebaja II on müünud vaid 3 kinnistut. Müümata on 23,2616 ha maad. Kohalike omavalitsuste korraldada on küll teede ja kommunikatsioonide ehitus, kuid need ehitatakse arendajate kulul. Seega on asjakohatu väide, et tavapäraselt makstakse sellise taristu rajamise eest avaliku võimu vahenditega. Asjakohatu on väide, et SA IVTA on avaliku võimu teostaja ega tegele majandustegevusega. SA on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Sihtasutus ei saa avalikku võimu teostada isegi siis, kui selle asutaja on riik. Regionaalministri määruse nr 7 rikkumine on toonud kaasa konkurentsi moonutava olukorra. SA IVTA on müünud kinnistuid dumping-hindadega. Väide, et turuhind oligi selles piirkonnas sedavõrd madal, on põhjendamatu ja lükatud ümber kaebaja esitatud ekspertarvamusega. Kaebajale II tekitatud kahjuks on 15,16 eurot/m2 kohta (keskmine kinnistu hind 21,16 eurot/m2 miinus SA IVTA müüdud kinnistu hind 6 eurot/m2). Arvestades kaebaja II kinnistute pindala 232 616 m2, on talle tekitatud kahju suuruseks 3 526 458,56 eurot. Euroopa Kohtu praktikas ei ole hüvitamisele kuuluva kahju liiki piiratud ja hüvitamisele kuulub lisaks otsesele varalisele kahjule ka saamata jäänud tulu. Kaebaja II suurendas 14.09.2017 nõuet 4 922 154,56 euroni.
13.9.Kaebaja I kahju hüvitamise nõue on tähtaegne. 2012. a tehtud kulutused ei olnud sel hetkel veel käsitletavad kahjuna, vaid muutusid selleks alles hiljem, kui selgus nende tarbetus. Projekti abikõlblikkuse periood lõppes 31.12.2012. Kaebajal I oli kohustus tagada projekti eesmärgi täitmiseks vajaliku vara säilimine ja sihtotstarbeline kasutamine vähemalt 5 aasta jooksul arvates projekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisest. Seega lõppes projekt 31.12.2017 ja alles sellest hetkest saaks hinnata kõiki kaebaja kahjusid. Aegumine saab alata 2018. a algusest. Teise seisukoha järgi saaks aegumine alata alles 2014. a algusest, kui oli selge, et 8(27)
3-16-871
esialgne prognoos ei realiseerunud. Samas vajab majanduses prognooside täitumine mõningast lisaaega, millest tulenevalt võiks pigem asuda seisukohale, et seniste kulutuste tarbetus sai lõplikult selgeks 11.02.2016, kui ka uue laenuperioodi jooksul ei suutnud kaebaja I oma kohustusi täita. Seega ei ole kahjunõue üheski osas aegunud. Kui kohus leiab, et kahjunõue on 2012. a osas aegunud, palub kaebaja I tähtaja ennistada, sest ta oli veendunud, et kogu tema nõue on tähtaegne, ta ei saanud kuidagi teada, et tehtav kulu osutub tarbetuks.
13.10.Rahandusministeerium ei ole tõendanud, milliste kanalite kaudu on SA IVTA oma kinnistuid müünud ja kuidas pidanuks kaebaja II juhatuse liige seda märkama. Kõige varasemad kinnistud kanti kinnistusraamatus SA IVTA nimele alles 24.08.2011 ja osad 19.04.2012. 2012. a lõpu seisuga oli SA IVTA müünud kokku 8 kinnistut 5 erinevale isikule. See ei saanud tähendada kaebaja II jaoks veel midagi katastroofilist. Kaebaja II oli ise valmis kliente vastu võtma alles 2013. a algusest. Kaebaja II juhatuse liige ei pidanud teadma, mis hinnaga ja kui palju SA IVTA tööstuspargis kinnistuid müüakse, samuti seda, et EAS on vastuolus regionaalministri määrusega nr 7 SA-d IVTA toetanud. Alles 2013. a lõpp võis olla esimeseks hetkeks, kui kaebaja II oleks saanud analüüsida, miks tema tööstuspargis kinnistute müük ei edene. SA IVTA oli selleks ajaks müünud juba 15 kinnistut. Alates sellest ajast või pigem 2014. a algusest olnuks võimalik koostada piisava edulootusega kaebus. Tegelikkuses ei ole nõude esitamise tähtaeg alanudki. Kahjusid saaks hinnata alles 31.12.2017 seisuga. Kui kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, palub kaebaja II tähtaja ennistada.
13.11.Kaebajad ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, sest teistele taotlejatele toetuste jagamise hetkel oli kahju tekkimine hüpoteetiline. Kaebajad ei teadnud teiste taotlejate toetuse sisust ega osanud arvata, et SA IVTA asub maid müüma oluliselt alla turuhinna. Selliste asjaolude selgumisel olid vaidlustamise tähtajad möödas. Kaebajad ei pidanud EAS-i veebilehte jälgima ja võisid eeldada tema tegevuse õiguspärasust. Seega ei esine kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid.
13.12.Kaebajad soovivad, et kohus küsiks Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas toetuse andmine Ida-Virumaal mitmele taotlejale oli ELTL artiklitega 174 ja 175 kooskõlas ning kas tasuta maa andmist saab käsitleda keelatud riigiabina.
13.13.Isegi kui tunnistada, et kaebaja I on rikkunud omapoolseid kohustusi ja toetust ei ole abikõlblikkuse perioodil kasutatud, võib toetus olla siiski ühisturuga kokkusobiv ning seda EAS-i ja riigi poolsete rikkumiste tõttu. Ühisturuga kokkusobivuse üle on pädev otsustama Euroopa Komisjon. Seetõttu taotlevad kaebajad, et kohus küsiks Euroopa Komisjonilt seisukohta kaebajale I makstud toetuse kokkusobivuse kohta ühisturuga.
14.EAS palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused:
14.1.STS2007_2013 § 21 lg 1 kohaselt peab toetuse saaja toetust kasutama sihtotstarbeliselt ning kõik toetusest hüvitatavad kulud peavad olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud. Vabariigi Valitsuse 31.01.2007 määruse nr 26 “Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse kulude abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja kord” (Vabariigi Valitsuse määrus nr 26) § 2 lg 2 järgi peavad kulud olema tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil (või 45 päeva hiljem) ja kulude tekkimise aluseks olevad tegevused peavad toimuma projekti abikõlblikkuse perioodil. Antud juhul ei ole kulu aluseks olevat tegevust projekti abikõlblikkuse perioodil toimunud – gaasitrass on rajamata. Kuna projekti abikõlblikkuse periood lõppes 31.12.2012, ei ole nimetatud kulu osas abikõlblikkuse nõudeid võimalik enam täita. Gaasitrassi kulu tuleb lugeda mitteabikõlblikuks ning nimetatud kulu osas väljamakstud toetus tagasi nõuda STS2007_2013 § 26 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 “Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest
9(27)
3-16-871
teabe edastamise tingimused ja kord” (Vabariigi Valitsuse määrus nr 278) § 19 lg 1 alusel kui mitteabikõlblik kulu.
14.2.Projekti eesmärk ei ole vaid lepinguid sõlmida ja raha üle kanda, vaid et projekti abikõlblikkuse perioodi lõpuks oleks hooned ja trassid valmis ehitatud ning kasutatavad. Kaebajal I võib küll olla õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist OÜ-lt Vaivara Gaas, kuid nõue ei kehti lõputult ja aegumise korral ei täida toetus eesmärki. Toetuse tagasinõudmise aluseks on kulu mitteabikõlblikkus, mitte projekti eesmärkide mittesaavutamine. Asjaolu, et kulu on ilma paikvaatlust tegemata loetud abikõlblikuks, ei võta õigust hiljem paikvaatluse käigus tuvastatud rikkumise puhul kulude mitteabikõlblikkust tuvastada ja tagasinõude otsust teha. Kaebaja I ja OÜ Vaivara Gaas vahelise lepingu esemeks ei olnud vaid liitumisõiguse loomine, vaid OÜ Vaivara Gaas kohustus rajama liitumispunkti, lõpetama gaasivõrgu ja liitumispunkti ehitustööd ning olema valmis gaasitarne alustamiseks hiljemalt 01.09.2011 tingimusel, et liituja tasub tähtaegselt lepingu kohase liitumistasu. Abikõlblikkuse perioodil tasutud lepingukohane liitumistasu ei saaks olla iseenesest piisav abikõlbliku kulu tekkimise aluseks, kuna sellisel juhul puuduks toetuse andjal ülevaade ja kontroll, kas ja millal toetatud ja abikõlblikud tegevused üldse teostatakse. Kaebaja I on toetuse taotluses projekti tegevustena välja toodud, et gaasitrasside ehitamine toimub 01.01.2010–31.12.2012 ja rajatakse gaasitrass 8,17 km. EAS ei ole muutmistaotluse rahuldamisega gaasitrasside osas nõudeid muutnud.
14.3.Väär on kaebaja arvamus, et EAS on teistele taotlejatele toetusi jagades käitunud õigusvastaselt. Kogu teave jagatud toetuste kohta on olnud toetuste jagamise algusest peale kõigile avalikult kättesaadav EAS-i veebilehel. Kui kaebaja I leidis, et teiste tööstusparkide toetamine rikub tema õigusi, oleks tal olnud õigus esitada vastav kaebus. Kaebaja I oli Narvas samal perioodil arendamisel olevatest teistest tööstusaladest teadlik, kuna on teostatavustasuvusanalüüsis analüüsinud konkurentsisituatsiooni ning toonud välja info Ida-Virumaal ja Narva piirkonnas kavandamisel olevatest tööstusparkidest. Kaebaja I leidis, et Virumaa Tööstuspark ei suuda katta üksinda kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust. Kaebaja I ei näinud potentsiaalsetes konkurentides konkurentsisurvet, vaid pigem tekkida võivat sünergiat. Seega on valed kaebaja väited, et ta ei olnud teistest tööstusaladest teadlik ja konkurentsisituatsioon tuli üllatusena. Narva piirkonnas on senini vajadus uute tööstusalade järgi ning riik ja EAS on jätkuvalt selles piirkonnas uute tööstusalade loomist toetamas. Meetme toetusega rajatud tööstusalad on suutnud kliente leida, ainsaks erandiks on Virumaa Tööstuspark. Erinevates arengukavades on tööstusparkide rajamises nähtud piirkonna elavnemist ja arengu potentsiaali. Seega ei ole usutavad kaebaja I väited klientide nappuse kohta. Viited riigiabi andmisele on asjakohatud.
14.4.Kaebaja ei heida EAS-i 14.04.2016 otsuse osas ette arvutuskäigu ebaõigsust. Kaebaja tasaarveldamise soov ei ole kooskõlas seadusandlusega ega struktuuritoetuste jagamise põhitõdedega. STS2007_2013 § 27 lg 4 sätestab vastupidi rakendusüksuse võimaluse peatada toetuse väljamaksed toetuse saajale kõikide projektide osas kuni tagasinõutava summa lõpliku tagasimaksmiseni. Kaebaja väide, et EAS on mõlemaid projekte käsitlenud sisuliselt ühe projektina, on meelevaldne. Kuna kaebaja I on toetust taotlenud ja EAS on toetust andnud kahe eraldi projekti raames, ei saa väita, et tegemist on ühe projektiga. Kuigi mõlemad projektid on suunatud Virumaa Tööstuspargi rajamisele, olid projektide eesmärgid, tegevused, eelarve ja ajakava erinevad. Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 9 piirab ühe tööstuspargi toetamist maksimaalselt summaga 2 236 908 eurot. Kuigi sättes kasutatakse sõna “projekt”, on mõte olnud seada piirang ühe tööstuspargi kohta. See ei anna alust ajada segamini kahe erineva projekti erinevat tegevuskava, eelarvet, eesmärke, tegevusi ja ajakava ning asuda neid käsitlema ühe projektina. Toetuse rahuldamise otsus tehakse sel hetkel olemasolevate asjaolude pinnalt ja projekti EU38593 toetuse otsustamisel oli võimalik seda rahuldada üksnes osaliselt, millega
10(27)
3-16-871
kaebaja I nõustus. Pahatahtlikud on väited EAS-i poolt kaebajalt I nõusoleku väljapetmise kohta.
14.5.EAS ei ole 14.04.2016 otsuse tegemisel kogunud uusi tõendeid, vaid lähtunud varasemalt tuvastatud asjaoludest, mille osas on kaebaja I saanud esitada oma arvamuse ja vastuväited enne 16.12.2015 otsuse koostamist. 14.04.2016 otsus tehti põhjusel, et esialgses tagasinõudeotsuses oli kohaldatud vale toetusmäära. Tegemist oli tehnilise korrigeerimisega, mis ei olnud seotud toetuse tagasinõudmise sisuliste põhjendustega. Seetõttu puudus vajadus kaebajat I ära kuulata. Kaebaja I ärakuulamine ei oleks mõjutanud haldusakti sisu. Seega ei ole tegemist haldusakti tühistamise alusega.
14.6.Puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Vaidluse all ei ole Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine. Regionaalministri määrus nr 7 on siseriiklik regulatsioon. Tagasinõudeotsus tugineb asjaolul, et kaebajale I antud toetus ei vastanud osaliselt abikõlblikkuse reeglitele. Sellise küsimuse lahendamine ei eelda Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Kaebajate kahjunõuded tuginevad riigiabi reeglite ja regionaalministri määruse nr 7 sätete ebaõigele tõlgendamisele. Vastavad normid on selged. Kaebajad ei ole saanud kahju, sest SA IVTA on hindamisaruannetest nähtuvalt müünud kinnistuid turuväärtusega. Regionaalministri määruse nr 7 alusel toetuste jagamine on kooskõlas Euroopa Liidu eesmärkide ja õigusaktidega. Struktuurivahendite kasutamise rakenduskavad on kooskõlastatud Euroopa Komisjoniga. Seega on Euroopa Komisjon heaks kiitnud Eesti arendamise põhimõtted, kaasa arvatud piirkonna konkurentsivõime tugevdamise tegevused, ning leidnud, et need vastavad Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidele. Isegi kui Eesti oleks otsustanud seada piirangud üksnes ühe toetuse saaja toetamiseks ühes piirkonnas ja seejärel toetanud mitut ettevõtet, ei oleks see olnud vastuolus Euroopa Liidu lepingu (ELL) ega ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega, sest ühtekuuluvuse eesmärgi täitmisele (ühtse arengutaseme saavutamisele) aitab kaasa nii ühe kui ka mitme toetuse saaja toetamine vähemarenenud piirkonnas.
14.7.Kuna antud juhul on tegemist abikõlblikkuse reegli rikkumisega, mitte riigiabi reeglite rikkumisega, siis on asjakohatu Euroopa Komisjoni poole pöördumine ja ühisturuga kokkusobivuse hindamine. Kaebajale antud toetus ei olnud riigiabi ja tagasinõude aluseks ei ole riigiabi reeglite rikkumine. Tagasinõude õiguspärasust ei muuda ka asjaolu, et väidetavalt on riik ja EAS pannud toime omapoolseid rikkumisi. Erinevaid rikkumisi ei ole võimalik nö tasaarveldada. Tasaarveldada oleks võimalik üksnes rikkumistest tulenevaid tagajärgi (nt väljamõistetavat kahjuhüvitise summat kaebajalt I tagasinõutava toetuse summaga).
15.Rahandusministeerium palus jätta kaebused rahuldamata. Põhjendused:
15.1.Kaebaja I projektis on tegevusena kirjas gaasitrasside ehitamine 01.01.2010–31.12.2012 ja tegevuse tulemuseks 8,17 km gaasitrassi rajamine. Seega ei olnud projekti tegevuseks ainuüksi liitumistasu maksmine. Oluline pole, kas tööd teeb taotleja ise või tellib ta töö teiselt isikult. Oluline on, et ettenähtud tegevuse tulemus on projekti abikõlblikkuse perioodi lõpuks olemas. Gaasivõrguga liitumislepingu kohaselt kohustus OÜ Vaivara Gaas rajama gaasitrassi Virumaa Tööstuspargi piirist liitumispunktini. Seega pidi kaebaja I lisaks liitumislepingu sõlmimisele ja liitumistasu maksmisele nõudma võrguettevõtjalt ka gaasivõrguga ühenduse teostamist. Seni, kuni ühendust ei ole tagatud, ei ole ka projekt lõpuni ellu viidud ja tagatud tööstusala kasutajale võimalust kommunikatsiooniteenuseid kasutada. Kui toetuse andmisega ettenähtud tulemus ei ole abikõlblikkuse perioodil saavutatud, muutub kulu mitteabikõlblikuks. Kuna abikõlblikkuse periood on lõppenud, ei ole abikõlblikkuse tingimust enam võimalik täita. EAS ei lubanud 26.07.2010 otsusega projekti tegevusi muuta.
15.2.EAS-il on võimalik kuni 31.12.2025 kontrollida struktuuritoetustega kaasrahastatud projekte ja varasemate kontrollidega avastamata jäänud puuduste tuvastamisel sanktsioone 11(27)
3-16-871
rakendada. Kaebajal I ei saa olla tekkinud õigustatud ootust toetuse tagasinõudmata jätmise osas. Avalik huvi ühenduse põhimõtete järgimise ning struktuurifondide läbipaistva ja eesmärgistatud kasutuse vastu on kaalukam toetuse tagasinõudmise tagajärgedest taotlejale.
15.3.Kuna EAS ei kogunud enne 14.04.2016 otsuse tegemist uusi tõendeid, ei olnud kaebaja ärakuulamine vajalik. Kaebaja ei ole teinud etteheiteid tagasinõutava toetuse summa arvutuskäigu kohta.
15.4.Toetust anti kahe eraldi projekti raames. Erinevad nii tegevused kui ka abikõlblikkuse periood.
15.5.Toetuse määramisel ei olnud oluline, kes esimesena tööstuspargi rajas või toetust sai, vaid see, kas piirkonnas oli nõudlus uute või edasiarendatavate tööstusalade järele. Kaebajate tõlgenduse korral tuleks ka kaebajalt I toetus tagasi küsida. Otsus Püssi tööstusala juurdepääsuteede rekonstrueerimise toetamise kohta tehti 21.12.2009 ja Kohtla-Järve Järve tööstusala juurdepääsuteede rekonstrueerimise kohta 14.10.2009. MTÜ Intec-Nakro loodi juba 02.03.2004.
15.6.Olemasolev ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud ala on selline territoorium, kus on olemasolevad ettevalmistatud krundid, mida ei ole ettevõtjate poolt kasutusele võetud ja mis sobivad või on lihtsasti kohandatavad huvitatud ettevõtte poolt kasutusele võtuks. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 rakendumise tingimused ei ole täidetud, kui olemasoleva tööstusala tingimused ei sobi huvitatud lisanduvale või olemasolevale ettevõttele laiendamiseks või kasutusele võtmiseks ning sobitamiseks on vaja teha regionaalministri määruse nr 7 § 2 lg 2 p 1 kohaseid kulutusi, mis tööstuspargi puhul seisnevad vaid avaliku tehnilise infrastruktuuri, sh küttesüsteemi rajamises ja renoveerimises. Selliste kulutuste toetamise vajadust hinnatakse toetuse taotluse menetlemisel. Lubatavuse hindamisel lähtutakse teostatavus-tasuvusanalüüsist (regionaalministri määruse nr 7 § 9). Meetme eesmärk ei ole piirkonda monopoliseisundit tekitada, vaid vastupidi tekitada tööstusalade turg, et tagada ettevõtjatele võimalused tegeleda kaasaegsetes ja vajalikes tingimustes, sh kaugema eesmärgiga luua töökohti ja elavdada majandust regionaalministri määrusega nr 7 toetatavates piirkondades. Ida-Virumaal puudub vabaturu tingimustes tekkinud tööstusalade turg. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 tähenduses on turutõrge olukord, kus esineb vajadus olemasoleva või uue tööstuspargi kommunikatsioonide parendamiseks või väljaehitamiseks. Turutõrget tuvastatakse kogu regionaalministri määruse nr 7 rakendamise ajal, seega ei ole uute või kohendamist vajavate tööstusalade arv määratletud vaid ühe (esimese) tööstuspargiga, vaid muutub vastavalt uute ettevõtete vajadustele, et tagada tööstusalade klientide nõustumus tulla või jääda Ida-Virumaale ning luua uusi töökohti.
15.7.Erainvestori poolt rajatud tööstusalana tuleb mõista arendusi, mis on tehtud ilma avaliku sektori toetuse ja osaluseta. Ida-Virumaale, sh Narva piirkonda ei ole erasektor ilma avaliku sektori toetuse ja osaluseta tööstusparki rajanud. Kaebajate projekt ei olnud erasektori projekt. Kaebaja I asutajate hulgas olid peale OÜ Nordland ka Vaivara vald ja valla ettevõtte AS KA Vaiko. Kaebaja I on avaliku sektori valitseva mõju all ja on saanud tööstuspargi arendamiseks korduvalt avalikke vahendeid – ainuüksi meetme raames 2 korda. 2009. a sai Vaivara vald piirkondliku arengu kavandamise programmist toetust Virumaa Tööstuspargi rajamise tasuvusja teostatavusanalüüsi teostamiseks. EAS andis kaebajale I võrdselt teiste taotlejatega toetust, nähes piirkonnas olevat suurt tööpuudust ja erasektori huvi puudumist eravahenditest tööstusja ettevõtlusalade rajamiseks Ida-Virumaale.
15.8.Regionaalministri määruse nr 7 § 4 kohaselt on toetuse eesmärgiks tõsta piirkondade konkurentsivõimet, muutes piirkonnad atraktiivsemaks ettevõtjate, investorite, kvalifitseeritud tööjõu ja külastajate jaoks. See saavutatakse piirkondade arengupotentsiaali maksimaalset 12(27)
3-16-871
ärakasutamist takistavate tegurite kõrvaldamisega ja kiirendades majandusarengut piirkondadele omaste konkurentsieeliste väljaarendamisega. Regionaalministri määrusega nr 7 edendatakse ebasoodsamates tingimustes olevaid piirkondi. Toetusega motiveeritakse tegema investeeringuid, mida ettevõtja ei ole nõus täies mahus turutingimustel tegema, nt pika tasuvusaja tõttu ja kui tulu ei kata tehtavaid investeeringuid. Regionaalministri määruse nr 7 alusel tööstusparkidele antud toetuse puhul ei olnud tegemist soodustuse andmisega ettevõtlusele ja seetõttu mõju liikmesriikide vahelisele kaubaturule ei esine. Regionaalministri määruse nr 7 § 2 lg 2 p 1 kohaselt toetatakse tööstusparkide puhul vaid avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist, mille korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja mis seetõttu ei ole majandustegevus või üldist majandushuvi pakkuv teenus. Tööstuspargi toetatud teed on avalikult kasutatavad. Sellise taristu riiklik rahastamine, mis ei ole ette nähtud kommertskasutuseks, jääb riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja. Samal seisukohal on olnud ka Euroopa Kohus ja Euroopa Komisjon.
15.9.Kaebajad ajavad segamini regionaalministri määruse nr 7 rikkumise ja riigiabi rikkumise. Kaebajate etteheited riigiabi reeglite rikkumise kohta on asjakohatud. ELTL art 107 lg 1 järgi peavad abimeetme kvalifitseerimiseks riigiabina olema täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused: 1) toetust makstakse riigi vahenditest või riigi poolt; 2) toetus tekitab majandusliku eelise ettevõtjast toetuse saajale; 3) toetus soosib kindlaid ettevõtjaid ja teatud majandustegevust (abi valikuline kriteerium); 4) toetus mõjutab tõenäoliselt liikmesriikide vahelist kaubandust ja kahjustab konkurentsi. Kuna riigiabi teine kriteerium on täitmata, ei ole toetuse puhul tegemist riigiabiga. Euroopa Komisjon on leidnud oma otsuses SA.36346 (GRW), et riigimaa arendamine ja taaselustamine ametiasutuse poolt on avaliku võimu teostamine. ELTL art 107 lg-t 1 ei kohaldata, kui riik teostab avalikku võimu. SA-le IVTA anti toetust varem riigile kuulunud maa taaselustamiseks ja arendamiseks eesmärgiga välja arendada ettevõtluseks sobilik infrastruktuur. Tegemist on põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka kuuluva tegevusega, mis ei ole majanduslikku laadi. Ainus erinevus on selles, et SA IVTA ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutus, vaid viimaste poolt asutatud eraõiguslik isik. Samas on SA IVTA tegevused suunatud üksnes kinnistute arendamisele selliselt, et seni kasutult seisnud riigimaad taaselustatakse ja neid arendatakse nii, et neid oleks võimalik ettevõtjatele müüa. Seega ei toimu SA-le IVTA majandusliku eelise andmist. Toetust ei anta pelgalt arendaja huvides, sest toetatav objekt on suunatud avalikuks kasutamiseks.
15.10.Kahju hüvitamise kaebus on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on seotud kahjust ja selle põhjustajast teadasaamisega, mitte kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega. Kaebajatel pidi olema piisavalt teavet, mis hinnaga müüdi maid juba 2011. a ja 2012. a. Sellest ajast arvates 3 aasta jooksul pidi olema neile ka selge, kas neile on kahju tekitatud või mitte. Kahju ei saanud kuidagi tekkida või kaebajad ei saanud kahju tekkimises selgusele jõuda alles 11.02.2016, kui kaebaja I võttis oma laenukohustuste täitmiseks uue laenu. Kaebaja I väidab ise, et tal olid kõik vajalikud ehitustööd ja kommunikatsioonide liitumislepingud sõlmitud juba 2011. a lõpuks ja 2012. a alguses oldi valmis vastu võtma kliente. Kaebajad pidid juba 2011. a olema teadlikud samal ajal samas kohas müüdava maa hinnast, seega pidid nad olema kahju tekkimise võimalusest teadlikud juba 2011. a.
15.11.Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Haldusorgani tegevus ei ole õigusvastane. Puudub põhjuslik seos. Kaebajad ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Teave toetuste jagamise kohta oli algusest peale avalikult kättesaadav EAS-i veebilehel. Ei ole usutav, et tööstusalade rajamisega tegelev isik ei hoiaks end kursis piirkonna arengutega ja konkurentide tegevusega. Kaebaja I on toetuse taotlemisel teostatavus-tasuvusanalüüsis analüüsinud konkurentsisituatsiooni, toonud välja info Ida-Virumaal ja Narva piirkonnas kavandamisel olevatest tööstusparkidest ning leidnud, et Virumaa Tööstuspark ei suuda katta 13(27)
3-16-871
üksinda kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust. Kaebaja I ei näinud potentsiaalsetes konkurentides konkurentsisurvet, vaid tekkida võivat sünergiat. Seetõttu ei ole õiged kaebajate väited, et nad ei olnud teistest Narva piirkonnas arendatavatest tööstusaladest teadlikud ja konkurentsisituatsioon tuli üllatusena. Kaebaja I ja SA IVTA ei olnud ainsad Narva piirkonna tööstusalad, kes said meetmest toetust. Ainult kaebaja I jättis taotluses lubatud osa tegevusi abikõlblikkuse perioodil teostamata ja tema ainsana ei ole leidnud omale kliente. Kaebajad ei ole EAS-i haldusakte teistele taotlejatele toetuse andmise kohta ja EAS-i toiminguid toetuste väljamaksmise kohta vaidlustanud. Tühistamisnõude esitamine oli reaalselt võimalik ja selle kasutamine pidi olema arusaadav. Kaebajad ei ole pöördunud ka Siseministeeriumi või Rahandusministeeriumi poole palvega kontrollida EAS-i tegevuse seaduslikkust. Kaebaja ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist põhjendanud. Kuna kaebajad ei ole püüdnud neile tekkivat kahju ära hoida, siis ei ole kahju hüvitamine võimalik.
15.12.Turuhind kujuneb nõudluse ja pakkumise kaudu ega pea olema võrdne asja omahinnaga (asjale tehtud kulutustega). Kaebajad ei ole tõendanud, milline oli maade turuväärtus müügi hetkel. Põhjendatud ei ole, kuidas kaebaja II soovitud kõrgem müügihind vastaks nende kruntide turuväärtusele. Hindamisaruanded kinnitavad, et SA IVTA müüs krunte eelnevalt tuvastatud turuväärtuse alusel, mistõttu on viited dumping-hindadele alusetud. See omakorda viitab toetuse andmise vajadusele Ida-Virumaal. Piirkonna äri- ja tootmismaade madalat turuväärtust arvestades ei ole rentaabel tööstusparke välja arendada üksnes erakapitalil, kuna kinnistute müügist saadav tulu ei kata arendamiseks vajalikke kulutusi. EAS on jätkuvalt selles piirkonnas uute tööstusalade loomist toetamas. Kaebajate kahjunõue ei ole põhjendatud, kuna turuväärtusega kinnisasjade müük ei saa kuidagi konkurentide õigusi rikkuda. Kaebajatele võis kahju tekkida nende enda tegevuse tõttu – liiga kõrge müügihinna tõttu kaotasid kliendid huvi nende tööstuspargi vastu. Tegemist on ettevõtte äririskide realiseerumisega, millest tekkinud kahju tahavad kaebaja panna riigi õlule. Põhjendamatu on arvamus, et kõik huvilised on tööstusaladel kinnistud soetanud ja seetõttu jäävad kaebajate kinnistud müümata. Ida-Virumaa ettevõtlusaktiivsus on seni olnud ülejäänud Eestiga võrreldes madalamal tasemel.
15.13.Regionaalministri määrus nr 7 ei ole üksikisikule õigusi loov, sest ei loo õigust toetust saada, vaid annab võimaluse ehk kujundusõiguse toetuse taotlemiseks.
15.14.Kahjusumma on põhistamata ja selle arvutuskäik arusaamatu. Kaebaja I ei ole selgitanud, milliste eesmärkide saavutamiseks oli tal vaja laenu võtta. Viiviste kulu on kaebaja I ise põhjustanud ja see peab jääma tema kanda. Arusaamatuks jääb tööjõukulu 34 095,45 eurot. Kaebaja I majandusaasta aruannetest nähtub, et 2011. a maksti palgatulusid 5868 eurot, 2012. a 1619 eurot ja 2013. a 1619 eurot. 2015.-2016. a ei töötanud MTÜ-s ühtegi töötajat ja palgatasusid ei makstud.
15.15.KonkS § 341 järgi esitab Euroopa Komisjonile riigiabi teatise riigiabi andja, mitte kohus. Seega ei ole kohtul kohustust ega pädevust esitada Euroopa Komisjonile teatist abi ühisturuga kokkusobivaks lugemiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebajad on kokku 4 kaebuses vaidlustanud EAS-i 16.12.2015 ja 14.04.2016 otsuste ning Rahandusministeeriumi 06.04.2016 ja 14.07.2016 vaideotsuste õiguspärasust ning taotlenud Rahandusministeeriumilt kahju hüvitise väljamõistmist.
14(27)
3-16-871
EAS-i 16.12.2015 otsus ja Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus
17.EAS nõudis 16.12.2015 otsusega kaebajalt I talle makstud toetuse osaliselt tagasi, sest gaasivõrguga liitumistööd jäid abikõlblikkuse perioodil tegemata, mistõttu muutus selle eest makstud toetus mitteabikõlblikuks.
18.Vaidluse all ei ole asjaolud, et EAS-i 25.02.2010 otsuse järgi oli kaebaja I projekti EU33285 “Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp” abikõlblikkuse periood 01.01.2010– 31.12.2012. Kaebaja I sõlmis 06.05.2010 OÜ-ga Vaivara Gaas gaasivõrguga liitumise lepingu ning tasus võrguettevõtjale viimase poolt 06.05.2010 esitatud arve nr 2101 alusel 27.05.2010 ja 06.07.2010 kokku 9 992 400,01 krooni (638 630,76 eurot) koos käibemaksuga (ilma käibemaksuta 8 327 000 krooni ehk 532 192,30 eurot). EAS kandis 06.07.2010 kaebajale I üle sellega seotud toetuse 6 667 587,87 krooni (426 136,53 eurot). Samuti ei ole vaidluse all, et OÜ Vaivara Gaas liitis kaebaja I gaasitrassid võrku pärast EAS-i 16.12.2015 otsuse tegemist.
19.Pooled vaidlevad selle üle, milles seisnesid kaebaja I kohustused ja kas kaebaja I oli täitnud oma kohustused abikõlblikkuse perioodi jooksul. Samuti vaieldakse selle üle, kas esineb alus kaebajalt I toetuse tagasinõudmiseks.
20.STS2007_2013 § 21 lg 1 järgi peab toetuse saaja kasutama toetust sihtotstarbeliselt. Kõik toetusest hüvitatavad kulud peavad olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud. Sama seaduse § 22 p 2 järgi on toetuse saaja kohustatud kasutama toetust ettenähtud tingimustel ning p 4 kohaselt tagama kulude abikõlblikkuse. Sama seaduse § 23 lg 1 järgi makstakse toetus välja ainult abikõlblike kulude hüvitamiseks. Regionaalministri määruse nr 7 § 15 p 2 järgi on toetuse saaja kohustatud kasutama toetust vastavuses esitatud taotluse ja taotluse rahuldamise otsusega.
21.Eeltoodud sätetest nähtuvalt oli kaebajal I kohustus kasutada toetust sihtotstarbeliselt ja tagada hüvitatavate kulude abikõlblikkus. Seega tuleb tuvastada, milliseks otstarbeks kaebajale I toetust anti ja millised on kulude abikõlblikkuse tingimused.
22.Euroopa Nõukogu 11.07.2006 määruse nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (määrus nr 1083/2006), art 56 lg 4 järgi määratakse kulude abikõlblikkuseeskirjad riigi tasandil. Sama sätestab ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 05.07.2006 määruse nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (määrus nr 1080/2006), art 13.
23.STS2007_2013 § 2 p 2 järgi on abikõlblik kulu, mis on põhjendatud, mõistlik ja projekti elluviimiseks vajalik, mis on tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega. Vabariigi Valitsuse määruse nr 26 § 2 lg 2 järgi võib kulud lugeda abikõlblikeks, kui: 1) need on tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil või sellele järgneva 45 kalendripäeva jooksul, aga hiljemalt 31.12.2015; 2) kulude tekkimise aluseks olevad tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil. Sama paragrahvi lg 3 järgi on kulu tekkimise ajaks selle määruse tähenduses kuludokumendi koostamise kuupäev. Sama määruse § 15 järgi on mitteabikõlblik kulu selle määruse tähenduses kulu, mis ei vasta STS2007_2013 § 2 p-s 2 sätestatule. Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 1 järgi on meetme raames abikõlblikud need toetuse saaja või projekti elluviimisesse kaasatud partnerite kulud, mis on otseselt vajalikud sama määruse § 5 lg-tes 1–3 nimetatud abikõlblike tegevuste elluviimiseks ja projekti eesmärkide saavutamiseks. Sama määruse § 6 lg 3 p 1 järgi ei ole abikõlblikud Vabariigi Valitsuse määruse nr 26 §-s 15 nimetatud kulud.
15(27)
3-16-871
24.Eeltoodud sätetest järelduvalt on abikõlblikud kulud, mis on: 1) vajalikud projekti elluviimiseks ja selle eesmärkide saavutamiseks; 2) mis on tehtud kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega; 3) mis on tekkinud projekti abikõlblikkuse perioodil või sellele järgneva 45 kalendripäeva jooksul, aga hiljemalt 31.12.2015; 4) mille tekkimise aluseks olevad tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil.
25.Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 järgi toetatakse meetme raames tootmisele ja logistikale suunatud kohaliku ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri arendavaid projekte, mis sisaldavad järgmisi abikõlblikke tegevusi – ettevõtluse arengu seisukohalt olulise avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamine ja renoveerimine (juurdepääsuteed (v.a parklad ning asulasisesed teed, mis on funktsionaalselt käsitletavad riigi põhi- ja tugimaanteede osana), veeja kanalisatsioonisüsteemid, maaparandussüsteemid, välisvalgustus, elektri- ja sidevõrgud, küttetrassid).
26.Kaebaja I projekti EU33285 “Virumaa Tööstuspargi rajamise I etapp” üldeesmärk oli arendada välja tööstusala, et toetada kohaliku ettevõtluse arendamist. Arenduse spetsiifilisteks eesmärkideks oli rajada kommunikatsioonid 53 kinnistule kogupindalaga 196 000 m2, asustada 2011.-2015. a tööstusalal ca 45 kinnistut, luues seeläbi juurde 995 töökohta, ning olla toeks tööstusala ettevõtetele, pakkumaks neile kommunikatsioone ja vajadusel lisateenuseid. Projekti tegevuste hulgas on välja toodud gaasitrasside ehitamine ja tegevuse tulemuseks märgitud, et rajatakse gaasitrass 8,17 km.
27.Kaebaja I kinnitas kohtuistungil, et toetuse taotluses märgitud 8,17 km gaasitrasse hõlmas nii tööstusala siseseid kui ka väliseid trasse. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja I rajas tööstusala sisesed (kaebajale I kuuluvatele kinnistutele jäävad) gaasitrassid abikõlblikkuse perioodi jooksul. Vaidluse all on küsimus, kas abikõlblikkuse perioodi jooksul tulnuks rajada ka tööstusala välised gaasitrassid või piisas selles osas üksnes gaasitrassiga liitumise lepingu sõlmimisest. Vaidluse all ei ole, et liitumisleping sõlmiti ja selle alusel tasuti võrguettevõtjale abikõlblikkuse perioodil. Samuti ei vaielda selle üle, et tööstusala välised kinnistud ei kuulunud kaebajale I.
28.Kaebaja I väidab kaebuses, et projekti eesmärgiks ei olnud teatud arv kilomeetreid pika gaasitrassi rajamine. Toetuse taotluses märgitud gaasitrasside pikkus oli indikatiivne. Samas ei olegi EAS heitnud kaebajale I ette seda, et gaasitrassi ei ehitatud välja toetuse taotluses märgitud mahus. EAS heitis kaebajale I ette seda, et gaasivõrguga liitumine ei toimunud abikõlblikkuse perioodi jooksul.
29.Regionaalministri määruse nr 7 § 4 lg 1 järgi on meetme üldiseks eesmärgiks tõsta piirkondade konkurentsivõimet, muutes piirkonnad atraktiivsemaks ettevõtjate, investorite, kvalifitseeritud tööjõu ja külastajate jaoks. Sama lõike p 2 järgi on meetme üheks spetsiifiliseks eesmärgiks atraktiivsem kohalik ettevõtluskeskkond ja selle tulemusena uued töökohad piirkonnas. Regionaalministri määrusega nr 7 viiakse ellu “Elukeskkonna arendamise rakenduskava”1 (rakenduskava) (vt regionaalministri määruse nr 7 § 1 lg 1). Rakenduskava üheks prioriteetseks suunaks on piirkondade terviklik ja tasakaalustatud areng, mille üheks allvaldkonnaks on piirkondade konkurentsivõime tugevdamine (vt rakenduskava lk 95). Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise seisukohalt on mh oluline tööstusparkide väljaarendamine (vt
rakenduskava lk 96, 100) eesmärgiga muuta piirkonnad atraktiivsemaks investoritele ja kvalifitseeritud tööjõule (vt rakenduskava lk 99).
30.Kohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et regionaalministri määruse nr 7 alusel jagatava toetuse eesmärk on ühtlustada erinevate piirkondade majanduslikku arengut. Majanduslikult väheaktiivsed piirkonnad soovitakse muuta ettevõtjate ja investorite seas atraktiivseks mh seeläbi, et arendatakse välja ettevõtluskeskkonna jaoks vajalikke infrastruktuure sisaldavad tööstuspargid, kus ettevõtjatel oleks võimalik kiiremini ja soodsamalt ettevõtlusega alustada. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p-st 1 nähtuvalt toetatakse ettevõtluse arengu seisukohalt olulise avaliku tehnilise infrastruktuuri (sh küttetrasside) rajamist.
31.Kaebaja I projekti eesmärgiks oli ehitada välja tööstusala kommunikatsioonid, et pakkuda tööstusparki asuvatele ettevõtjatele nende tegevuseks vajalikke kommunikatsioone (sh gaasiühendust). Sellise eesmärgi saavutamiseks ei piisa vaid tööstusala siseste gaasitrasside väljaehitamisest ja võrguettevõtjaga liitumislepingu sõlmimisest. Projekti eesmärgi ja ka toetuse eesmärgi saavutamiseks tuleb tagada lisaks tööstuspargi siseste gaasitrasside liitmine gaasivõrguga. Vastasel korral ei ole kaebajal I võimalik pakkuda oma klientidele nende tegevuseks vajalikku gaasiühendust. Toetuse taotluse kohaselt tuli rajada 8,17 km gaasitrasse, mis kaebaja I selgituste kohaselt hõlmas nii tööstusala siseseid kui ka väliseid trasse. Järelikult oli projekti eesmärgiks rajada ka ala välised trassid ja projekti eesmärk ei piirdunud vaid liitumislepingu sõlmimisega, nagu kaebaja I on asunud hiljem väitma. Kaebaja I lisas oma toetuse taotlusele tasuvusanalüüsi Virumaa Tööstuspargi väljaarendamiseks, mille kohaselt hõlmavad Virumaa Tööstuspargi infrastruktuuriinvesteeringud endas mh gaasivarustuse väljaehitamist gaasivarustusega liitumisega (lk 25). Tasuvusanalüüsi kohaselt hõlmas projekti raames tööstusala rajamise I etapp mh gaasivarustuse ehitamist (lk 18). Ainuüksi liitumislepingu sõlmimisega ja liitumistasu maksmisega ei ole liitumist veel toimunud ja gaasivarustust tagatud. Gaasivarustuse tagamiseks on vaja gaasitrassid ühendada gaasivõrguga. Tasuvusanalüüsi kohaselt on tööstusalade klientide ootused valdavalt seotud kvaliteetse tööstusinfrastruktuuri tarbimise võimalusega, mis minimeerib investorite põhitegevusega mitteseonduvaid kulutusi (lk 35). Ilma gaasiühendust loomata ei ole tagatud tööstusparki asuvatele klientidele võimalust tööstusinfrastruktuuri tarbida. Järelikult jäid projekti eesmärgid saavutamata.
32.STS2007_2013 § 2 p 2 järgi peab abikõlblik kulu olema tehtud kooskõlas toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega. EAS-i 25.02.2010 otsuse p 2.2 järgi peavad projekti elluviimiseks tehtavad tegevused olema teostatud projekti abikõlblikkuse perioodil. Vabariigi Valitsuse määruse nr 26 § 2 lg 2 p 2 on kulud abikõlblikud, kui kulude tekkimise aluseks olevad tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil. STS2007_2013 § 15 lg 1 p-st 4 nähtuvalt tuleb taotluses sisalduva projekti tegevused lõpetada hiljemalt 31.12.2015.
33.Kaebaja esitas EAS-ile kuludokumendina OÜ-ga Vaivara Gaas sõlmitud gaasivõrguga liitumise lepingu ja liitumistasu maksmist tõendavad maksekorraldused. Nimetatud dokumendid tõendavad, et kulud on tekkinud abikõlblikkuse perioodil (vt Vabariigi Valitsuse määruse nr 26 § 2 lg 2 p 1 ja lg 3), kuid ei tõenda, et kulude tekkimise aluseks olevad tegevused toimusid projekti abikõlblikkuse perioodil. OÜ-ga Vaivara Gaas 06.05.2010 sõlmitud lepingu kohaselt oli lepingu eesmärgiks tööstuspargi liitmine gaasivõrguga. Lepinguga kohustus võrguettevõtja rajama liitumispunkti ning liitma kaebaja I gaasitorustiku ja gaasiseadmed võrguettevõtja gaasivõrguga. Seega oli kulude tekkimise aluseks olevaks tegevuseks kaebajale I kuuluvate gaasiseadmete ja –torustiku liitmine gaasivõrguga. Kaebajale I ei makstud toetust pelgalt lepingu sõlmimiseks, vaid kommunikatsioonide rajamiseks. Vabariigi Valitsuse määruse nr 26 § 2 lg 2 p 2 räägib kulude tekkimise aluseks olevast tegevusest, mitte immateriaalse õiguse tekkimisest. Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 räägib 17(27)
3-16-871
infrastruktuuri rajamisest, mitte liitumisõiguse tekkimisest. Regionaalministri määruse nr 7 § 6 lg 1 räägib abikõlblike tegevuste elluviimisest ja projekti eesmärkide saavutamisest. Määruse nr 1083/2006 art 56 lg-st 3 nähtuvalt saab toetuse määrata, kui kulud on tekkinud ellu viidud toimingute tulemusena. Seega ei ole väited immateriaalse õiguse tekkimise kohta asjakohased. Kaebaja I ei ole ka viidanud ühelegi õigusnormile, mis võimaldaks lugeda sellist immateriaalse õiguse tekkimist abikõlblikuks kuluks. Vastupidi, kehtivate õigusnormide kohaselt tuleb kõik toetuse arvelt finantseeritavad tegevused viia lõpule abikõlblikkuse perioodi jooksul. Ka määruse nr 1083/2006 art 88 lg 1 järgi loetakse toimingud (toimingute all peetakse määruses nr 1083/2006 silmas projekte – vt sama määruse art 2 p 3) lõpuleviiduks, kui nendega seotud tööd on tegelikult sooritatud. Järelikult on ka Euroopa Liidu õiguse seisukohalt oluline, et toetusega finantseeritavad tööd oleksid tegelikult tehtud, mitte ei toetata kaebajate viidatud immateriaalsete õiguste tekitamist. Toetust maksti antud juhul gaasiühenduse rajamise eest. Gaasiühendust ei ole Virumaa Tööstuspargis abikõlblikkuse perioodil rajatud. Kaebaja I väited immateriaalse õiguse tekkimise kohta tähendavad seda, et tööde tegelik teostamine on sõltuvuses kaebaja I suvast ega võimalda EAS-il kontrollida, kas toetust on kasutatud sihipäraselt ja otstarbekalt. Sellisel juhul jääb kontrollimatuks, kas ja millal kavatsetakse toetuse arvelt finantseeritud gaasiühendus rajada. Avalike vahendite kontrollimatu kasutusse andmine ei ole kindlasti avalikes huvides ega kooskõlas struktuuritoetuse kasutamise reeglitega, mh nõudega kontrollida toetuse kasutamise sihipärasust.
34.Asjakohatud on kaebaja I viited EAS-i 26.07.2010 otsusele. Nimetatud otsusega muudeti projekti aruandlustingimusi (määrati uued tegevus- ja finantsvahearuannete esitamise tähtajad) ja vähendati projekti eelarvet, kuid ei muudetud projekti eesmärke ega tegevusi, samuti mitte abikõlblikkuse tingimusi. Kaebaja I selgitas 02.05.2010 projekti muudatuse taotluses: “VTP on käesolevaks hetkeks läbi viinud projekti ehitustööde tegija valikuks riigihanke ja sõlminud liitumislepingu gaasivarustuse tagamiseks. Riigihankel tunnistati edukaks pakkumiseks Skanska EMV AS ja Skanska Infra OY Eesti filiaali ühispakkumine. Projektis ettenähtud ehitustööde maksumuseks kujunes riigihanke tulemusel kokku 27 347 300.- krooni (käibemaksuta). Gaasi liitumistasu suuruseks kujunes vastavalt liitumislepingule 8 327 000.krooni (käibemaksuta). Meie poolt EASile esitatud taotlus sisaldas ainult tehnilise infrastruktuuri väljaehitamiseks vajalikke töid, millised sõlmitud kahe lepinguga on kaetud. Eeldusel, et meie lepingupartnerid täidavad võetud kohutusi lepingute kohaselt, täiendavaid kulusid ei lisandu. Seega on käesoleva hetkega kujunenud projekti eelarve täitmiseks arvestuslikult kokku 35 674 300.- krooni. EAS juhatuse otsusega 25.02.2010.a. rahuldatud taotluse maksumuseks oli 43 710 710.- krooni, mille tulemusena on projekti esialgne eelarve käesolevaks hetkeks vähenenud kokku 8 036 410.- krooni.” Sellisest selgitusest ei saa kuidagi järeldada, et kaebaja I luges projektijärgsed tööd liitumislepingu sõlmimisega tehtuks. Vastupidi, kaebaja I viitab ise, et EAS-ile esitatud taotlus sisaldas tehnilise infrastruktuuri väljaehitamiseks vajalikke töid ja need on kaetud kahe sõlmitud lepinguga (ehitustööde leping ja gaasivarustuse leping). Järelikult mõistis ka kaebaja I ise, et projekti eesmärgi tagamiseks tuleb ehitada välja ka gaasivõrguühendus. Väited immateriaalse õiguse tekkimise kohta on tagantjärele otsitud.
35.Asjakohatud on kaebaja I viited sellele, et oma kohustused jättis tähtaegselt täitmata OÜ Vaivara Gaas, mitte kaebaja I. Toetuse saajal ei olegi kohustust töid isiklikult teha ja ta võib tööde tegemise teenuse sisse osta. Kuna kulude abikõlblikkuse tagamise kohustus on toetuse saajal, on ta kohustatud nõudma lepingupartnerilt tööde tähtaegset teostamist. Selle tegemata jätmist saab ette heita kui oma kohustuste täitmata jätmist.
36.Kaebaja I põhjendused selle kohta, et Skanska EMV AS ja Skanska Infra OY Eesti filiaali süül venisid tööstusala siseste tööde lõpuleviimine, mis takistas gaasiühenduse loomist lepingus kokkulepitud tähtajal, ei õigusta abikõlblikkuse reeglite rikkumist. Vajadusel saanuks kaebaja I 18(27)
3-16-871
taotleda regionaalministri määruse nr 7 § 12 lg 1 p 2 alusel EAS-ilt taotluse rahuldamise otsuse muutmist ja abikõlblikkuse perioodi pikendamist.
37.Täiesti asjakohatud on kaebaja I viited sellele, et tal ei olnud EAS-i väidetava õigusvastase tegevuse tõttu kliente ja seetõttu puudus vajadus gaasiühenduse järele. Isegi kui etteheited EAS-i poolsete rikkumiste kohta teistele taotlejatele toetuse jagamisel oleksid põhjendatud, ei õigusta see kaebaja I poolt oma kohustuste rikkumist, sest EAS-i võimalikud rikkumised ei saanud kuidagi takistada kaebajal I enda kohustusi täitmast. Kuna projekti ja toetuse eesmärgiks oli tagada tööstuspargis gaasiühendus, siis on asjakohatu arutleda selle üle, kas sellise ühenduse tagamine oli otstarbekas või mitte. Kaebajal I oli kohustus projekt tähtaegselt ellu viia ja gaasiühendus tagada. Kaebaja I oli liitumistasu juba ära maksnud ja EAS oli kaebajale I liitumise eest toetuse välja maksnud (seejuures moodustas toetus 80% liitumistasust), seega puudusid takistused gaasiühenduse rajamiseks (nt viited rahaliste vahendite puudumisele). Kuna OÜ Vaivara Gaas oli lepingujärgse tasu saanud, puudusid ka temal takistused liitumistööde teostamiseks.
38.Kuna kaebaja ei taganud gaasivõrguga liitumist abikõlblikkuse perioodil, muutus liitumislepinguga kaasnenud kulu mitteabikõlblikuks ning EAS-il tekkis õigus ja kohustus toetus tagasi nõuda (regionaalministri määruse nr 7 § 12 lg 4 p-d 3 ja 4, § 18 lg 8, STS2007_2013 § 18 lg 6 p-d 3-4, § 26 lg 1 ja lg 2 p-d 2, 4 ja 7, Vabariigi Valitsuse määruse nr 278 § 10 lg 1, lg 2 p-d 2 ja 6, lg 5). Ka määruse nr 1083/2006 art 98 kohustab liikmesriike eeskirjade eiramise korral tegema finantskorrektsioone. Sama artikli lg 2 järgi võtab liikmesriik arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning fondi rahalist kahju (vt ka Euroopa Kohtu 14.07.2016 otsus asjas nr C-406/14, p-d 46-51). Praegusel juhul on EAS kaalumist teostades hinnanud toime pandud rikkumist, toetuse tagasinõudmise tagajärgi kaebajale I ja avalikke huve ning nõudnud toetuse tagasi tekitatud rahalist kahju arvestades ehk mitteabikõlblikuks muutunud toetuse ulatuses. EAS ei ole kaalumisreegleid rikkunud. Kaebaja I ei ole viidanud ühelegi asjakohasele kaalutlusele, mis andnuks põhjust jätta toetus tagasi nõudmata. Toetuse kasutamise tingimusi on rikutud ja seda ei ole võimalik enam kõrvaldada. Hiljem loodud võrguühendus ei muuda kulusid abikõlblikuks, sest abikõlblike kulude tekkimise aluseks olevad tegevused pidid toimuma abikõlblikkuse perioodil. Praegusel juhul tehti need tegevused pärast abikõlblikkuse perioodi möödumist. Kuna gaasiühendus on ehitatud välja pärast toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist, on ka tegemist asjaoluga, millega ei olnud EAS-il võimalik otsust tehes arvestada. Otsuse tegemisel puudus EAS-il teadmine, millal ja kas üldse kavatseb kaebaja I saadud toetuse eest gaasiühendust rajada. Rikkumine oli välditav, sest kaebajal I puudusid takistused nõuda gaasiühenduse väljaehitamist abikõlblikkuse perioodi jooksul. Kaebaja I pidi toetuse taotlemisel viima end kurssi toetuse kasutamise tingimustega ja arvestama sellega, et nende tingimuste rikkumise korral tuleb tal toetus tagasi maksta. Kehtivate normide valesti tõlgendamise riski kannab kaebaja I ise. Kahtluse korral tulnuks küsida EAS-ilt selgitusi.
39.Euroopa Kohtu 26.05.2016 otsuse liidetud asjades nr C-260/14 ja C-261/14 (p 50) kohaselt ei ole eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus mitte karistus, vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on alusetu. Järelikult ei ole kaebajat I toetuse tagasinõudmisel karistatud, vaid nõutud tagasi alusetult saadud toetus.
40.STS2007_2013 § 26 lg 5 järgi võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 31.12.2025. Sama sätestab Vabariigi Valitsuse määruse nr 278 § 11 lg 7. Järelikult on EAS-il õigus nõuda toetus tagasi ka pärast abikõlblikkuse perioodi lõppu avastatud rikkumiste korral.
19(27)
3-16-871
41.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et EAS-i 16.12.2015 otsus on õiguspärane. Samadel põhjendustel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 06.04.2016 vaideotsus. EAS-i 14.04.2016 otsus ja Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus
42.EAS parandas 14.04.2016 otsusega Rahandusministeeriumi nõudel kaebajalt I tagasinõutava toetuse summat. Kui 16.12.2015 otsusega nõuti kaebajalt I tagasi 426 136,53 eurot (s.o 80,07% vaidlusalustest gaasivarustuse ehitamisega seotud kuludest), siis 14.04.2016 otsusega nõuti tagasi 452 363,45 eurot (s.o 85% vaidlusalustest gaasivarustuse ehitamisega seotud kuludest).
43.Kaebustest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja I EAS-i 14.04.2016 otsuses kasutatud arvutuskäiku ega tagasinõutava summa suurendamist. Kaebaja I kinnitas ka kohtuistungil, et tal ei ole selles osas EAS-ile etteheiteid. Seega ei laienda kohus kaebuse piire ja ei kontrolli, kas suuremas proportsioonis tagasinõue oli põhjendatud või mitte.
44.Kaebaja I vaidlustab nimetatud otsust seetõttu, et toetuse tagasinõudmine temalt on õigusvastane, sest ta ei ole oma kohustusi rikkunud. Samuti ei tagatud kaebajale I õigust olla enne otsuse vastuvõtmist ära kuulatud. Lisaks jättis EAS kaalumata võimaluse suurendada tagasinõutava toetuse arvelt kaebaja I teise projekti toetuse summat.
45.Kohus leidis eespool, et kaebaja I rikkus toetuse kasutamise nõudeid ja toetuse tagasinõudmine oli õiguspärane. Järelikult ei ole ka EAS-i 14.04.2016 otsus sel põhjusel õigusvastane.
46.Kohus nõustub kaebajaga I, et EAS pidanuks kaebaja I enne haldusakti andmist ära kuulama (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1). Kuigi tegemist oli vaid tagasinõutava toetuse ümber arvutamisega, oli uus otsus kaebajale I senisest koormavam ja kaebajale I tulnuks anda võimalus kasutatud valemi vaidlustamiseks (HMS § 40 lg 3 p 3).
47.Samas ei too igasugune menetlusnõuete rikkumine kaasa haldusakti tühistamist. HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu hinnangul ei mõjutanud praegusel juhul ärakuulamisnõude rikkumine asja otsustamist, sest kaebaja I ei ole ka kohtumenetluses toonud välja asjakohaseid põhjendusi, mis jäid EAS-il otsuse tegemisel arvestamata ja millest sõltus asja lahendus. Kohus selgitas eespool, et isegi kui EAS oleks rikkunud oma kohustusi teistele taotlejatele samasse piirkonda toetuste jagamisel, ei takistanud see kaebajal I oma kohustusi täita. Kuna kaebaja I oma kohustusi ei täitnud, siis on toetuse tagasinõudmine õiguspärane.
48.Asjakohatu on väide, et EAS pidanuks kaebajalt I tagasinõutava toetuse võrra suurendama kaebaja I teise projekti toetussummat. Vastustajate selgitustest nähtub, et toetuse tagasinõudmise ajaks oli kaebaja I teine projekt juba ellu viidud ja selle abikõlblikkuse periood lõppenud, seega puudus enam võimalus seda projekti täiendava summaga toetada.
49.Väited selle kohta, kas kaebaja I kahte projekti sama tööstuspargi arendamiseks saab pidada samaks projektiks ja kui suures summas pidanuks EAS teist projekti toetama, ei ole praeguses asjas asjakohased. Kui kaebaja leidis, et EAS vähendas õigusvastaselt kaebaja I teisele projektile määratavat toetust, tulnuks kaebajal I EAS-i 17.03.2011 otsust toetuse määramise kohta tähtaegselt vaidlustada. Praeguses asjas ei ole seda otsust vaidlustatud, seega kohus selle otsuse õiguspärasust ei hinda. Seejuures nähtub EAS-i 22.05.2013 otsusest, et kaebaja rikkus ka projekti “Virumaa Tööstuspargi I etapi elektrivarustus ja turundus” elluviimisel toetuse tingimusi, mistõttu loeti osa projekti abikõlblikust maksumusest mitteabikõlblikuks ja
20(27)
3-16-871
vähendati selle võrra projekti kogusummat. Sellises olukorras ei ole selle projekti toetussumma suurendamine põhjendatud.
50.Juhul kui nõustuda kaebaja I tõlgendusega, et erinevad projektid sama tööstuspargi rajamiseks moodustavad tegelikult ühe projekti, siis välistab tühistatud toetuse taaskasutamise samas projektis määruse nr 1083/2006 art 98 lg 3.
51.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et EAS-i 14.04.2016 otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Samal põhjusel on õiguspärane ka Rahandusministeeriumi 14.07.2016 vaideotsus. EAS-i tegevus toetuste jagamisel
52.Kaebajad peavad õigusvastaseks EAS-i tegevust regionaalministri määruse nr 7 alusel toetuste jagamisel tööstusparkide rajamiseks piirkonda, kus kaebaja I oli asumas tööstusparki välja arendama. EAS-i kui eraõigusliku juriidilise isiku tekitatud kahju eest saab vastutavaks pidada Rahandusministeeriumi (RVastS § 12 lg 3, STS2007_2013 § 30 lg 1, regionaalministri määruse nr 7 § 3, Vabariigi Valitsuse 19.04.2007 määruse nr 111 “Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse andmist korraldavate asutuste määramine” § 5 p 4).
53.Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p-de 7 ja 8 järgi ei toetata meetme raames investeeringuid uute või olemasolevate tootmisele ja logistikale suunatud alade arendamiseks või laiendamiseks piirkondades, kus olemasolevad ettevalmistatud või kasutusest välja jäänud alad on sobivad või kohandatavad uute ettevõtete lisandumiseks ning kus on olemas erainvestorite poolt rajatud tööstusalad.
54.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et EAS on teistele taotlejatele (sh SA-le IVTA) toetusi jagades rikkunud viidatud nõudeid. Kohus möönab, et regionaalministri määruse nr 7 tekst on halvasti sõnastatud ja võib olla mitmetitõlgendatav, kuid lisaks määruse tekstile tuleb arvestada ka muid meetmega seotud dokumente ja õigusakte ning meetme raames jagatava toetuse eesmärke.
55.Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 7 ei ütle, et toetust saab ainult esimene taotleja. Seda ei ole sätestatud ka üheski muus struktuurifondide vahenditega seotud õigusaktis ega rakenduskavas. Tegemist on kaebajate endi ekslikult antud tõlgendusega. Sätte eesmärk on vältida avalike vahendite arvelt tööstusparkide rajamist piirkonda, kus on juba tööstuspark olemas ja seega puudub kitsaskoht, mida oleks vaja hakata avalike vahendite abil kõrvaldama. Vaidlus puudub selle üle, et Narva piirkonnas puudusid olemasolevad tööstuspargid ning IdaVirumaa majandus- ja tööstuselu aktiivsemaks muutmiseks peeti vajalikuks investeerida avalikke vahendeid tööstusparkide rajamisse, et muuta piirkond ettevõtjatele atraktiivsemaks ja hõlbustada nende ettevõtluse alustamist Ida-Viru piirkonnas. Kaebaja I võis küll saada esimesena toetust, kuid see ei tähenda, et tema tööstuspark oli toetuse saamise hetkest olemas ja valmis ettevõtjaid vastu võtma. Asjaoludest nähtuvalt kulus kaebajal I tööstuspargi rajamiseks mitu aastat. Seega ei saa rääkida olemasolevast tööstuspargist, mis välistas teistele taotlejatele samal eesmärgil toetuse jagamise. See, kas oli mõistlik jagada toetust samasse piirkonda üheaegselt mitme tööstuspargi rajamiseks, seondub otstarbekuse küsimusega. Kohtu pädevusse ei kuulu haldusorgani tegevuse otstarbekuse hindamine (HKMS § 158 lg 3). Kohus saab hinnata halduse tegevuse õiguspärasust. Praegusel juhul ei näe kohus EAS-i tegevuses õigusvastasust. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et õigusvastaseks saaks pidada hoopis seda, kui toetust oleks jagatud ainult ühele taotlejale, sest sellega oleks antud ühele isikule konkurentsiolukorda moonutav eelis. Määruse nr 1083/2006 preambula p 61 järgi tuleks fondide tegevuse mõjususe, aususe ja püsiva mõju kindlustamiseks näha ette sätted, mis hoiaksid ära fondide kasutamise põhjendamatute eeliste loomise eesmärgil. Meetme eesmärgiks
21(27)
3-16-871
oli soodustada regionaalset arengut. Ainult ühele taotlejale toetuse jagamine ei pruugi võimaldada seda eesmärki saavutada. Iseenesest võib olla põhjendatud kaebajate väide, et piirkonna nõudlus tööstusalade järele oli madal. Toetuse jagamise eesmärgiks oligi suurendada nõudlust ja meelitada rohkem ettevõtjaid piirkonda, et sealset majanduselu elavdada.
56.Kohtu hinnangul järeldub kaebajate arvamuse ebaõigsus kaudselt ka sellest, et regionaalministri määruse nr 7 § 10 lg 42 kohaselt rakendatakse sama määruse § 5 lg-s 2 nimetatud projektide puhul jooksvat taotlemist. Kui meetme eesmärgiks olnuks anda igasse piirkonda toetust vaid ühele taotlejale, oleks määratud taotluste esitamiseks kindel tähtaeg ja valitud kõigi esitatud taotluste hulgast välja parim – avalikke huve enim teeniv projekt. Jooksva taotlemise korral ei pruugi esimene taotleja oma projektiga toetuse eesmärke kõige paremini saavutada ja piirkonnas esinevat probleemi kõrvaldada.
57.Kaebaja I tööstusparki ei saa lugeda erainvestori poolt rajatuks. Kaebaja I sai Virumaa Tööstuspargi rajamiseks meetme raames 2 korral toetust ja märkimisväärses ulatuses. Lisaks nähtub kaebaja I toetuse taotlusest, et projektile on saadud avalikest vahenditest toetust ka mujalt. Seega on tööstuspark rajatud avalike vahendite arvelt. Juhul, kui lugeda kaebaja I tööstuspark erainvestori poolt rajatuks, puuduks kaebajal I regionaalministri määruse nr 7 alusel õigus toetusele. Regionaalministri määruse nr 7 § 8 lg-st 2 nähtuvalt saab tööstuspargi infrastruktuuri rajamiseks toetust taotleda üksnes kohaliku omavalitsuse üksus või avalikõigusliku juriidilise isiku poolt asutatud sihtasutus ja mittetulundusühing. Ka partner, kes panustab projekti rahaliselt, saab regionaalministri määruse nr 7 § 2 p 3 kohaselt olla kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik, riigiasutus, mittetulundusühing, sihtasutus või avaliku sektori valitseva mõju all olev äriühing. Seega ei olnud meetmest jagatava toetuse eesmärgiks toetada erainvestori projekte (vt ka regionaalministri määruse nr 7 § 7 lg 4). Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p 1 järgi toetatakse meetme raames avaliku infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist. Sama määruse § 8 lg 2 järgi peab toetatud projekti tulemusel loodud või soetatud vara jääma pärast projekti lõppemist avalikku kasutusse. Sama paragrahvi lg 3 p 7 järgi peab projekti raames loodava, väärindatava või soetatava eseme omanik või valdaja olema toetuse taotleja. Seega toetati meetme raames avalikke, mitte erainvestori projekte.
58.Kaebajad peavad neile kahju tekitavaks seda, et meetme raames jagati toetusi ka nende konkurentidele, mis ei võimaldanud neil endale kliente leida ja tulu teenida. Kohus selgitab, et toetuse eesmärgiks ei olnud toetada tulu teenimist. Kui tööstuspargi rajamine Ida-Virumaale olnuks tulus ettevõtmine, puudunuks vajadus seda avalikest vahenditest rahastada. Õigusaktid näevad vastupidi ette, et kui projektiga teenitakse tulu, siis tuleb selle võrra toetust vähendada (vt määruse nr 1083/2006 art 55, regionaalministri määruse nr 7 § 9 lg 4 p 71). Seda, et toetuse eesmärgiks ei olnud toetada tulu teenimist, näitavad nii taotlejale ja partnerile esitatavad nõuded (regionaalministri määruse nr 7 § 8 lg-d 1 ja 2), mis välistavad toetuse andmise äriühingutele (vt ka regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 6 p 4; rakenduskava, lk 96), kui ka projekti tulemusel loodud või soetatud varale esitatav nõue, et pärast projekti lõppemist peab vara jääma avalikku kasutusse (regionaalministri määruse nr 7 § 8 lg 2). Regionaalministri määruse nr 7 § 5 lg 2 p-st 1 nähtuvalt toetatakse avaliku infrastruktuuri rajamist ja renoveerimist. Toetuse kaugem eesmärk on küll toetada ettevõtlust, aga mitte toetuse taotleja, vaid toetuse abil loodavasse tööstusparki asuvate ettevõtjate ettevõtlust, kelle tegevuses nähakse piirkonna majanduselu elavnemist (vt regionaalministri määruse nr 7 § 4). “Riiklikus struktuurivahendite kasutamise strateegias 2007-2013”2 (struktuurivahendite kasutamise strateegia) märgitakse, et kavandatud Kättesaadav http://www.struktuurifondid.ee/sites/default/files/riiklik_struktuurivahenidte_kasutamise_strateegia.pd f.
22(27)
3-16-871
tegevuste kompleks ettevõtluskeskkonna parandamiseks ja kohaliku tööhõive edendamiseks tingimuste loomiseks on suunatud eelkõige kohalike ettevõtjate ja tööjõu konkurentsivõimet soosiva infrastruktuuri edendamisele ja tugiteenuste võrgu arendamisele, mis seonduvad Lissaboni tegevuskavas ja struktuurivahendite kasutamise strateegia ettevõtluse kasvu- ja uuendusvõimet käsitleva prioriteedi tegevustega. Erinevalt otseselt ettevõtluse arengule suunatud tegevustest aidatakse käesoleva prioriteedi raames kaasa eelkõige just avaliku sektori valduses olevate infrastruktuuride ning tugisüsteemide arendamise toetamisele, mis on ettevõtluskeskkonna arendamise üheks eelduseks (lk 98; vt ka rakenduskava, lk 96, 106). Rakenduskava järgi on kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamine valdavalt kohaliku omavalitsuse ja kohalike mittetulundusorganisatsioonide kanda (lk 49).
59.RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-ile ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kuna toetuse eesmärgiks ei olnud võimaldada taotlejal tulu teenida, puudub kaebajatel alus nõuda Rahandusministeeriumilt kahju hüvitamist selle eest, et neil ei õnnestunud oma projektiga tulu teenida.
60.Seejuures kannab oma projekti eduka elluviimise riski kaebaja I ise. Tegemist oligi riskantse projektiga, arvestades piirkonna madalat ettevõtlusaktiivsust. Vastustajatel ei olnud kohustust tagada kaebaja I projekti edukust. Vastupidi, kaebajal I tuli endal hinnata majanduslikku olukorda ning projekti tasuvust ja teostatavust (regionaalministri määruse nr 7 § 9 lg 4 p 7). Kaebaja I toetuse taotlusele lisatud tasuvusanalüüsist ei nähtu, et Virumaa Tööstuspargi tasuvuse hindamisel oleks arvestatud eeldusega, et toetust saab vaid üks (esimene) taotleja, mis annab talle teiste tööstusparkidega võrreldes eelisseisundi. Seega on kaebaja I sellekohased väited tagantjärgi otsitud. Tasuvusanalüüsis on vastupidi viidatud mitmetele teistele Ida-Virumaal paiknevatele või kavandatavatele tööstusparkidele või sarnastele ettevõtlusaladele (lk 28-32) ning hinnatud Virumaa Tööstusparki koostoimes nendega. Tasuvusanalüüsis on märgitud: “Loodava IVTA tegevuses näeb Virumaa Tööstuspark pigem tekkida võivat sünergiat kui keerulisemat konkurentsisituatsiooni. VTP ei suuda katta üksinda kogu piirkonna potentsiaalset nõudlust.” (lk 31). Sellest järelduvalt on põhjendamatu kaebaja I väide, et tema eeldas toetuse taotlemisel, et turule mahub vaid üks tööstuspark. Tasuvusanalüüsis toodu sellist eeldust kuidagi ei toeta. Vastupidi, tasuvusanalüüsist nähtuvalt hindas kaebaja I potentsiaalset nõudlust suuremaks. Tasuvusanalüüsis on märgitud: “Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) kavandab ühendada koos kohalike omavalitsustega Ida-Virumaa tööstuspiirkonnad, loodavale sihtasutusele eraldab riik üle 800 hektari maad ja aitab sellega kaasa ligikaudu 4400 uue töökoha loomisele.” (lk 31). Järelikult oli kaebajatele teada ka asjaolu, et riik panustab Ida-Virumaa majanduslikku arengusse mh maade üleandmisega, ning neil oli võimalik sellega oma projekti tasuvuse hindamisel arvestada. Tegemist ei olnud asjaoludega, mis oleksid selgunud üllatuslikult alles hiljem ja mida kaebajad ei oleks saanud ega osanud projekti elluviimisel arvestada. Seega saab kaebajatele olla kahju tekkinud nende enda eksliku riskihinnangu tulemusena. Ekslikult antud hinnangu ja valedest eeldustest lähtumise riski peavad kandma kaebajad ise.
61.Tõendamata on kaebajate väide, et EAS-i juhatus andis toetuse taotlemise menetluses kinnituse, et regionaalministri määruse nr 7 alusel saab toetust vaid esimene taotleja. Igal juhul ei prevaleeri haldusorgani ekslikud selgitused õigusnormide üle. Ka regionaalministri määruse nr 7 § 9 lg-st 13 tuleneb, et EAS ei anna nõustamise käigus siduvaid hinnanguid.
23(27)
3-16-871
62.Kaebajate viited ebaseaduslikule riigiabi andmisele on põhjendamatud. Praegusel juhul jagatakse toetust Euroopa Liidu enda poolt struktuurifondidest eraldatud vahendite arvelt. Euroopa Liidu struktuurivahendid on Ühenduse ühtekuuluvuspoliitika instrumentidena loodud Euroopa Liidu kui terviku majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks. Nende kasutamisel on eesmärgiks toetada Ühenduse harmoonilist, tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut. Selleks võimaldatakse vähemarenenud riikidele ja piirkondadele toetusi arenguerisuste vähendamiseks, majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorralduste kiirendamiseks ning elanikkonna vananemisest tulenevate ohtude ennetamiseks (struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 6).
63.Toetuse andmist reguleerivad õigusaktid on vastu võetud Euroopa Liidu struktuurifonde reguleerivate määruste alusel. Euroopa Kohus on 06.12.2017 otsuses asjas nr C-408/16 (p 54) märkinud, et määruse nr 1083/2006 art 9 lg 5 sõnastusest koosmõjus määruse põhjendusega 22 tuleneb, et Euroopa fondidest rahastatakse ainult neid tegevusi, mis on kooskõlas aluslepinguga ja selle alusel vastu võetud aktidega. Eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ja mahajäämuse vähendamine ebasoodsates piirkondades on ELL art-s 174 sätestatud eesmärk. ELL art 175 kohaselt toetab Euroopa Liit art-s 174 sätestatud eesmärkide saavutamist struktuurifondide kaudu. ELL art 176 järgi on Euroopa Regionaalarengu Fond mõeldud selleks, et olla abiks põhiliste regionaalsete ebavõrdsuste korvamisel liidu piires, võttes osa arengus mahajäävate regioonide arengulisest ja struktuurilisest kohandamisest ning taandarenguga tööstuspiirkondade ümberkorraldamisest. Määruse nr 1083/2006 art-st 3 nähtuvalt toetatakse eeltoodud eesmärkide saavutamiseks Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamisvahenditest mh piirkondliku konkurentsivõime ja atraktiivsuse suurendamist ning ettevõtluse kaitsmist ja parandamist, ennetamaks majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi. Eelviidatud eesmärke korratakse üle ka määruse 1080/2006 art-s 2. Määrus nr 1080/2006 art 3 lg 2 p b toob ühe Euroopa Regionaalarengu Fondist finantseeritava valdkonnana välja infrastruktuuri investeerimise.
64.Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni koostöös koostatud “Ühenduse strateegiliste suuniste” järgi on üheks üldsuuniseks muuta Euroopa ja selle regioonid atraktiivsemaks investeerimise ja töötamise piirkonnaks. Euroopa Liidus käivitati 2000. a Lissaboni strateegia protsess Euroopa kui terviku konkurentsivõime tõstmiseks ning arengu jätkusuutlikumaks muutmiseks. Alates 2005. a kevadest on selle protsessi fookuses majanduskasvu suurendamine ja töökohtade loomine. Kuna tegemist on Euroopa tulevast arengut silmas pidades ühe võtmeprotsessiga, siis on ka Euroopa Liidu struktuurivahendid suunatud Lissaboni protsessi toetamisele – ning seeläbi Liidu-sisese ühtekuuluvuse suurendamisele (struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 7). Piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamiseks toetatakse ettevõtluskeskkonna parandamist (sh ettevõtluse seisukohalt olulisi avaliku infrastruktuuri investeeringuid) ning tingimuste loomist kohaliku tööhõive edendamiseks. Ettevõtluse jaoks luuakse soodsamad tingimused regionaalsete tööstusparkide ja logistikakeskuste näol (struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 95).
65.Seega on regionaalministri määruse nr 7 alusel infrastruktuuri investeerimiseks ettenähtud toetuste jagamine Ida-Virumaa mahajäämuse vähendamise eesmärgil kooskõlas Euroopa Liidu aluspõhimõtetega ja seda ei saa pidada keelatud riigiabiks. Ida-Virumaa toetamise vajadust on rõhutatud ka rakenduskavas (nt lk 47). Ida-Virumaal olevat suurt tööpuudust ja vähest majanduslikku aktiivsust arvestades oli selge, et tavalised turutingimused seal ei toimi, erainvestori investeeringud ei oleks tulusad ja piirkonna mahajäämuse vähendamiseks tuleb panustada avalikke ressursse. Tegemist oli avalikes huvides tehtud investeeringuga, mitte konkreetsele ettevõtjale konkurentsieelise andmisega. Kuna Ida-Virumaal puudub konkurentsivõime, mis suudaks ilma avalike vahendite abita majanduslikku mahajäämust vähendada, luua eeldusi jätkusuutlike töökohtade pakkumiseks, elujõuliste ettevõtete tekkeks 24(27)
3-16-871
ning erainvesteeringute kaasamiseks, samuti luua eeldusi piirkonna elanike arvu stabiliseerimiseks või kasvuks (vt regionaalministri määruse nr 7 § 2 p 6), siis ei saa avalikest vahenditest toetuse jagamine sealset konkurentsiolukorda kahjustada.
66.Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest jagatava toetuse eesmärgid ja prioriteedid on määratud kindlaks struktuurivahendite kasutamise strateegias, mis on töötatud välja koostöös Euroopa Komisjoniga (määruse nr 1083/2006 art-d 27-28; struktuurivahendite kasutamise strateegia, lk 9 ja 109). Euroopa Komisjonile esitatakse hindamiseks ka rakenduskava (määruse nr 1083/2006 art 32). Praegusel juhul on Euroopa Komisjon rakenduskava heaks kiitnud oma 09.10.2007 otsusega3 (STS2007_2013 § 1 lg 2, § 3 lg-d 1-3, regionaalministri määruse nr 7 § 1 lg 1). Seega on Euroopa Komisjon pidanud toetuse jagamise eesmärke Euroopa Liidu õigusele vastavaks. Samuti on liikmesriik kohustatud esitama Euroopa Komisjonile aruandeid toetuse kasutamise kohta (määruse nr 1083/2006 art 29). Järelikult on Euroopa Komisjonil olemas teavet selle kohta, millisel eesmärgil toetusi jagatakse.
67.Samuti on põhjendamatud kaebaja I väited, et jagatud toetus mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust. See, et kaebaja I tööstuspargi vastu tundsid huvi ka teiste liikmesriikide ja Venemaa ettevõtjad, ei mõjuta veel liikmesriikide vahelist kaubandust, sest nende ettevõtjate jaoks ei ole oluline, kas nad alustavad oma majandustegevust kaebaja I juures või mõnes teises tööstuspargis. Nende majandustegevust ei ole takistatud ja neile ei ole tekitatud kahju sellega, et neil on võimalus valida, millises tööstuspargis ja millise hinna eest nad soovivad ettevõtlusega alustada. Viited AS-i Estonian Air kaasusele ei ole asjakohased, sest erinevalt praegusest kaasusest anti viidatud juhtumil toetust üksnes AS-ile Estonian Air, seades ta teiste lennuettevõtjatega võrreldes lennutransporditeenuse osutamisel eelistatud olukorda. Praegusel juhul said võrdselt toetust nii kaebaja I kui ka teised taotlejad ja kedagi ei ole toetuse andmisel eelistatud.
68.Kuna kaebajate kahju hüvitamise nõuded on alusetud, ei kontrolli kohus täiendavalt, kas kaebajate kahju hüvitamise nõuded on tähtaegsed, kas kahju suurus on arvestatud õigesti ja kas kaebajatele saab ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.
69.Kaebaja I on esialgses kaebuses (lk 16) väitnud: „EAS on ilmselgelt eelistanud ühte tööstusparki teisele, luues IVIAle võimalusi ja kontakte, andmata seejuures Toetuse saajale isegi võimalust konkureeriva pakkumise tegemiseks“. Kaebaja I sellekohased etteheited on umbmäärased ja ebaselged. Kaebajad ei selgitanud nende etteheidete sisu piisavalt ka kohtuistungil. Samuti ei ole nad toonud välja, millise õigusnormi alusel kohustub EAS kaebaja I tööstuspargile reklaami tegema või talle kliente otsima. Lisaks on kaebajate väited paljasõnalised ja tõendamata. Ebamäärased ja tõendamata väited ei anna alust kahjuhüvitise väljamõistmiseks. SA-le IVTA tasuta maade jagamine
70.Kaebajate kahju hüvitamise nõuded tuginevad mh sellele, et riik on andnud SA-le IVTA üle tasuta maid, mis on seadnud kaebajad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda, takistanud neil oma projekti ellu viia ja tekitanud neile kahju.
71.RVastS § 12 lg 1 järgi on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebajad on esitanud kahju hüvitamise nõude Rahandusministeeriumi vastu, kuid ei ole selgitanud, kuidas on Rahandusministeerium neile sellega kahju tekitanud. Kohtuistungil esitatud selgitused segakahju kohta ei põhjenda teiste haldusorganite põhjustatud kahju väljamõistmist Rahandusministeeriumilt.
72.Äriregistri andmetel on SA IVTA asutajateks Eesti Vabariik MKM kaudu, Jõhvi vald ning Kiviõli, Kohtla-Järve ja Narva linnad. Rahandusministeeriumi asutajate hulgas ei ole. SA IVTA põhikirja p 2.2.1 kohaselt on sihtasutuse strateegiliseks eesmärgiks mh asutajate poolt üle antud varade kasutamine sihtasutuse visiooni, missiooni ja eesmärkide elluviimiseks ning nende varade haldamise ja arendamise korraldamine.
73.Riigi Teatajast nähtuvad SA-ga IVTA seonduvad järgmised õigusaktid: Vabariigi Valitsus volitas 27.08.2009 korraldusega nr 361 “Volituste andmine Sihtasutuse IdaVirumaa Tööstusalade Arendus asutamiseks” majandus- ja kommunikatsiooniministrit asutama riigi osalusega SA IVTA ning määras SA IVTA riigipoolseks asutajaõiguste teostajaks MKM-i. Vabariigi Valitsus kohustas 22.03.2010 korraldusega nr 98 “Riigivara valitsemise üleandmine ja riigivara üleandmine mitterahalise sissemaksena” Keskkonnaministeeriumit andma MKM-i valitsemisele üle oma valitsemisel olevad maaüksused ning andis nõusoleku anda need kinnistud üle SA-le IVTA mitterahalise sissemaksena. Majandus- ja kommunikatsiooniministril tuli pärast riigivara üleandmise vormistamist otsustada nende kinnistute võõrandamine mitterahalise sissemaksena üleandmise teel asutamisel oleva SA IVTA omandisse tema põhikirjaliste ülesannete täitmiseks. Vabariigi Valitsus volitas 07.10.2010 korraldusega nr 386 “Volituse andmine Sihtasutuse IdaVirumaa Tööstusalade Arendus teiste sihtasutustega ühinemise otsustamiseks” majandus- ja kommunikatsiooniministrit SA IVTA asutajaõigusi teostava isikuna otsustama SA IVTA ühinemise üle SA-ga Jõhvi Tööstuspark, SA-ga Püssi Tööstusala Arendus ja SA-ga Narva Tööstuspark. Vabariigi Valitsus andis 07.07.2011 korraldusega nr 295 “Nõusoleku andmine riigivara otsustuskorras kasutamiseks andmiseks” Haridus- ja Teadusministeeriumile nõusoleku tema valitsemisel oleva kinnistu otsustuskorras kasutada andmiseks SA-le IVTA. Vabariigi Valitsus andis 07.03.2013 korraldusega nr 101 “Nõusoleku andmine riigivara otsustuskorras tasuta võõrandamiseks” Keskkonnaministeeriumile nõusoleku tema valitsemisel oleva kinnistu otsustuskorras tasuta võõrandamiseks SA-le IVTA tema põhikirjas sätestatud ülesannete täitmiseks. Vabariigi Valitsus andis 03.04.2014 korraldusega nr 124 “Nõusoleku andmine riigivara otsustuskorras tasuta võõrandamiseks” Keskkonnaministeeriumile nõusoleku tema valitsemisel olevate kinnisasjade otsustuskorras tasuta võõrandamiseks SA-le IVTA tema põhikirjas sätestatud ülesannete täitmiseks.
74.Ühestki eelnimetatud õigusaktist ei nähtu, et riigivara üleandmise otsustajaks või üleandjaks oleks olnud Rahandusministeerium. Rahandusministeeriumiga tuli küll riigivaraseaduse § 101 lg 1 p 1 kohaselt riigivara üleandmine kooskõlastada, kuid kooskõlastuse andmine ei muuda Rahandusministeeriumi Vabariigi Valitsuse ja MKM asemel kahju eest vastutavaks. Seega ei vastuta Rahandusministeerium SA-le IVTA tasuta riigimaade üleandmisega tekkida võinud kahju eest. Kahju hüvitamise kaebus on selles osas esitatud vale vastustaja vastu ja tuleb jätta rahuldamata.
75.Kaebajad selgitavad kaebustes, et SA-le IVTA tasuta maade üleandmine tõi kaasa selle, et SA IVTA sai müüa oma tööstuspargis kinnistuid alla omahinna, seades sellega kaebajad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda ning võttes neilt võimaluse kliente hankida ja oma tööstuspargi maid müüa. Kohus juhib kaebajate tähelepanu asjaolule, et SA IVTA on iseseisev juriidiline isik, kes vastutab oma tegevuse õiguspärasuse eest ise. Seega kui SA IVTA on mingit moodi rikkunud konkurentsireegleid ja tekitanud sellega kaebajatele kahju, tuleb kaebajatel 26(27)
3-16-871
suunata oma kahju hüvitamise nõue tema vastu. Tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamise pädevus on maakohtul. SA IVTA poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks nõude esitamine Rahandusministeeriumi vastu ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Euroopa Kohtult eelotsuse ja Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimine
76.Kohus jääb oma varasema seisukoha juurde, et antud juhul puudub vajadus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Vaidluse all ei ole Euroopa Liidu õiguse, vaid siseriikliku määruse tõlgendamine. Toetust jagati siseriiklike õigusaktide alusel ja kaebajad heidavad vastustajatele ette siseriiklike õigusaktide rikkumist. Siseriiklike õigusaktide tõlgendamise pädevus on siseriiklikul kohtul, mitte Euroopa Kohtul. Seega puudub alus Euroopa Kohtu poole pöördumiseks ja kohus jätab kaebajate vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.
77.Samuti puudub alus ja vajadus pöörduda arvamuse saamiseks Euroopa Komisjoni poole ning kohus jätab ka sellekohase vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Keegi ei ole väitnud, et kaebajale I makstud toetus poleks ühisturuga kokkusobiv. Kaebajalt I nõuti toetus tagasi põhjusel, et ta rikkus abikõlblikkuse reegleid. Toetuse eeskirjade rikkumise puhuks näeb toetuse tagasinõudmise ette ka Euroopa Liidu õigus (määrus nr 1083/2006 art 98) ja seda on peetud õiguspäraseks ka Euroopa Kohtu praktikas (nt Euroopa Kohtu 06.12.2017 otsus asjas nr C-408/16, p 64; 14.07.2016 otsus asjas nr C-406/14, p 46). Eesmärgiks on vältida avalike vahendite väärkasutust. Kaebaja I arvamus, et vaatamata abikõlblikkuse reeglite rikkumisele võib jätta temalt toetuse tagasi küsimata, on alusetu. Otsus ja menetluskulude jaotus
78.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebajate kaebused terves ulatuses rahuldamata.
79.Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud kaebajate kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajad ei ole esitanud kohtule tähtaegselt nende menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jäävad nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
80.HKMS § 253 lg 3 järgi tühistab kohus esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Kohus tühistab esialgse õiguskaitse ka siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega.
81.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-871 kaebaja I esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas EAS-i 16.12.2015 otsuse kehtivuse. Samuti rahuldas Tallinna Halduskohus 12.08.2016 määrusega haldusasjas nr 3-16-1625 kaebaja I esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas EAS-i 14.04.2016 otsuse kehtivuse. Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb nimetatud esialgse õiguskaitse abinõud tühistada.
/allkirjastatud digitaalselt/
27(27)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.