Planeerimine ja ehitus › Ehitusjärelevalve

3-17-1993 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-1993 hoonet ehituskeelualasse. Projekteerimistingimuste alusel 23.05.2011 väljastatud ehitusloa projekti seletuskirjast nähtub, et ehitusloa sai projekt, mille kohaselt oli II korrusele lubatud ehitada kontoriruumid. Ehitusloaga lubati juurdeehitus ehitada kahekordsena. 17.02.2017 ettekirjutusega nr 1712899/00070 esitati kinnistuomanikule nõue peatada ehitustööd, mis ei vastanud ehitusloa saanud ehitusprojektile (ehitatava hoone osa oli juba kolmekordne ja alustatud oli IV korruse seinte ladumist), ning viia ehitis vastavusse ehitusloa saanud projektiga. Ehitusameti juhataja kinnitas 06.03.2017 allkirjaga põhimõttelist nõustumist AKK Projekt OÜ esitatud uuele, veel kahe korruse juurdeehituse projektile. Viimsi Vallavalitsus võimaldas 29.05.2017 ehitusloaga ehitada kahekordsele laiendusele peale veel kaks korrust. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.07.2017 määrusega kinnistu piirinaabrite esialgse õiguskaitse taotlused ning peatas 29.05.2017 ehitusloa kehtivuse. 29.05.2017 ehitusluba Talveaia tee 12 asuva hoone laiendamiseks on õigusvastane, kuna see on vastuolus kehtiva DP-ga ja kahekorruselise olemasoleva hoone ümberehitamine majutusasutuseks ei olnud juurdeehituseks väljastatud ehitusloa objekt. Ümberehitamine ja kasutusotstarbe muutmine on olemuslik muutmine, mille tarbeks ei ole Viimsi vald ehitusluba väljastanud. Ehitusluba on formaalselt õiguspärane, kuid küsitav on sisuline õiguspärasus. Ehitusluba väljastati olemasoleva mitteelamu laiendamiseks kuni 33%. Hoone omanikul on õigus ehitada olemasolevale ehitisele juurde, peale või alla (ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 2), kuid ehitusluba ei võimalda olemasolevat hoonet I ja II korruse osas rekonstrueerida ehk oluliselt ümber ehitada (EhS § 4 lg 3). Ehitise omaniku plaan on lisaks korruste peale ehitamisele muuta olemasoleva hoone kasutusotstarvet. Kehtiv DP ei anna ehitusõigust asukohale, kus olemasolevale kahele korrusele lisatakse III ja IV korrus, vaid selles piirkonnas on ehituskeeluala, kus tuleb säilitada kõrghaljastus. DP lubab ehitada 4-korruselise kuni 18 m kõrguse hoone üksnes asukohta, kus see on DP joonisel tumeda joonega märgitud. DP ei näe ehitusõigust ette kinnistu teise serva, kuhu esimese ehitusloaga lubati ehitada 2korruseline hoone. Seega ei luba DP sellesse asukohta ka pealeehitust rajada. Varasem õigusvastaste projekteerimistingimuste ja ka ehitusloa väljastamine kõnealusesse asukohta ei väära asjaolu, et ehitusluba on vastuolus kehtiva DP-ga, sest nende haldusaktidega ei saanud muuta kehtivat DP-d. Ehkki need haldusaktid on õigusvastased, jäid need siiski kehtima ning nende adressaadil on õigus neid realiseerida, st ehitada välja esimese ehitusloa järgne maht. Õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ei saa isik tugineda usaldusele, kui halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud, samuti haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal. Ehitise omanikul ei saanud praegusel juhul tekkida usaldust ehitusloa kehtivuse vastu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg 4 p 1 mõistes. Arvestades 29.05.2017 ehitusloa vastuolu DP-ga, ümbruskonnas elavate isikute õigusi ja usaldust DP vastu, samuti kaebaja tegevust õigusvastaselt ehitades, on mõistlik tunnistada 29.05.2017 ehitusluba kehtetuks vallavalitsuse initsiatiivil. Kuna ehitusluba ei vasta DP-le, ei ole ehitusloa muutmise või peatamise läbi võimalik õigusvastasust olematuks teha. Asjaolu, et eelnevalt lubati ehitise omanikul ehitada õigusvastaste haldusaktide alusel, ei tähenda, et kohalik omavalitsus peaks lubama sellist ehitist laiendada. 2011. a väljastatud ehitusloa osas oli isikul usaldus tekkinud ja sellisel juhul ei ole määrava tähtsusega, kas ja milliseid seisukohti naabrid selle ehitusloa osas esitasid. Avalik huvi on see, et õigusvastast otsust ei kaetaks järgmise õigusvastase otsusega. Ehitise omaniku plaan on korruste pealeehitusega muuta uue ehitusprojektiga olemasoleva hoone kasutusotstarvet ehk teha autopesulast/töökojast ja kontorihoonest hotell. Selleks, et ehitise omanikul oleks võimalik teha ehitustöid uue ehitusprojektiga kavandatud mahus, vajaks ta lisaks hoone laiendamisloale ka luba ümberehitamiseks. Seega on ehitise omaniku tegevus olemasoleva hoone ümberehitamisel õigusvastane, sest Viimsi vald ei ole I 3(11)

3-17-1993 ja II korruse ümberehitamiseks ehitusluba andnud. Ehitusloa väljastamine on toimunud vastuolus hea halduse põhimõttega, sest menetlusdokumentidest nähtuvalt on menetletud üksnes olemasoleva hoone laiendamist.

3-17-1993 laiendusele pealeehitusega kahe täiendava korruse rajamist. Erinevate projektide realiseerimisel on tegemist olemasoleva peahoone laiendusega, mida soovitakse omakorda laiendada vastavalt kehtiva DP ehitusõigustele pealeehitusega. Pärast ehitise valmimist on AS Talveaed peahoonega külgnev laiendatav hooneosa 4-korruseline. Pealeehituse laiendusele on andnud Viimsi Vallavalitsuse ehitusamet 06.03.2017 nõusoleku eskiisprojekti alusel pealeehituse eelprojekti koostamiseks. Ehitusprojekti seletuskirjast ja joonistelt nähtub, et hoone esimesel korrusel on administraatori ruum ja rendiauto esitlusruum, autopesula, autode hooldusruum ning tehnilised ja abiruumid; kõrgematel korrustel paiknevad majutusruumid ja neid teenindavad ruumid.

Viimsi vald vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

29.05.2017 ehitusluba oli sisuliselt õigusvastane. Kuna see oli väljastatud mitteelamust hoone laiendamiseks kuni 33%, pidanuks haldusorgan selle ehitusloa menetluses analüüsima, kas kavandatakse juurdeehitust olemasoleva hoone laiendamiseks 33% ulatuses, kas ehitusprojekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele (DP-le, projekteerimistingimustele ja ehitusprojektile esitatud nõuete) ja kas ehitusluba on sisult proportsionaalne (kaalutlusvigadeta). Vastustaja ei kontrollinud põhjalikult uues ehitusprojektis tehtud muudatusi, millega sooviti põhimõtteliselt ja olemuslikult muuta juba olemasoleva hoone kasutusotstarvet – teha autopesulast/töökojast ja kontorihoonest hotell. Vastustaja ei andnud siiski luba olemasoleva hoone ümberehitamiseks. Vastustaja lähtus haldusmenetluses üksnes sellest, et soovitakse olemasolevat 2-korruselist hoonet pealeehituse kaudu laiendada. 29.05.2017 ehitusloaga toimuks olemasoleva hoone laiendamine üle 33%. 29.05.2017 ehitusluba ei olnud kooskõlas kehtiva DP-ga, sest kohal, kuhu sooviti ehitada peale III ja IV korrus, on DP järgi ehituskeeluala. DP lubab ehitada 4-korruselise ja kuni 18 m kõrguse hoone teise asukohta, mis on näidatud DP joonisel. DP ei võimalda seega kõnealusesse asukohta pealeehitust rajada. Varasemate projekteerimistingimuste ja ehitusloa väljastamine kõnealusesse asukohta ei muuda asjaolu, et 29.05.2017 ehitusluba on vastuolus DP-ga, sest nende dokumentidega ei olnud võimalik DP-d muuta. Kaebajal säilis õiguspärane ootus ehitada välja esimese ehitusloa järgne maht. 29.05.2017 ehitusluba ei väljastatud tuginedes projekteerimistingimustele. Projekteerimistingimused nägid ette üksnes kahekorruselise hoone rajamise ja nende tähtaeg on möödunud. Kuna kehtivaid projekteerimistingimusi ei ole ja DP ei võimalda sellesse asukohta ehitamise võimalust, oli 29.05.2017 ehitusluba sisuliselt õigusvastane. See oleks tulnud jätta välja andmata ja nõuda kahe ebaseaduslikult rajatud lisakorruse lammutamist. Ebaõige halduspraktika ei pea jätkuma. Teise ehitusloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ning korrektselt põhjendatud ja kaalutletud. Kaebaja ei saavuta 31.08.2017 ettekirjutuse vaidlustamisega oma eesmärki, kuna 29.05.2017 ehitusluba on kehtetuks tunnistatud. Ettekirjutus oli õiguspärane. Selleks, et ehitusloa omanikul oleks võimalik teha ehitustöid uue ehitusprojektiga kavandatud mahus, oleks lisaks hoone laiendamise loale olnud vaja luba olemasoleva hoone ümberehitamiseks. Kui teine ehitusluba oleks kehtiv, oleks see andnud õiguse olemasolevat hoonet laiendada, kuid mitte ümber ehitada. Uues ehitusprojektis ettenähtud muudatustele I ja II korruse osas ei ole ehitusluba väljastatud, seega on I ja II korruse ümberehitamise näol tegu õigusvastase tegevusega, mis on tinginud ka ettekirjutuse andmise. Hea halduse põhimõttega vastuolus oleks käsitus, mille kohaselt tuleks 29.05.2017 ehitusluba käsitada nii hoone laiendamiseks kui ka ümber ehitamiseks antud ehitusloana. Kõigist menetlusdokumentidest nähtub, et menetleti üksnes olemasoleva hoone laiendamist. Varasemalt väljastatud haldusaktid olid õigusvastased, kuid on jäänud kehtima, kuna neid ei vaidlustatud.

5(11)

3-17-1993 Kaebajale oli haldusasja nr 3-17-1203 menetlusest teada, et ta ei tohi objekti edasi ehitada. Valla ehitusameti järelevalveinspektor tegi ettekirjutuse koos sunniraha rakendamise hoiatusega seetõttu, et kaebaja ehitas edasi esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal.

Tallinna Halduskohus jättis 02.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata.

EhS eelnõu seletuskirja (Riigikogu XII koosseis, eelnõu 555 SE) kohaselt tugineb ehitusloa kui haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon HMS §-le 64. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Praegusel juhul ongi vastustaja otsustanud ehitusloa kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja tugines ehitusloa kehtetuks tunnistamisel mh EhS § 46 lg 2 p-le 2, mille kohaselt võib pädev asutus ehitusloa kehtetuks tunnistada, kui ehitis või ehitamine ei vasta ehitusprojektile, detailplaneeringutele, projekteerimistingimustele, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuete. Vaidlustatud korralduses põhjendatakse, et 29.05.2017 ehitusluba Talveaia tee 12 asuva hoone laiendamiseks on õigusvastane, kuna see on vastuolus kehtiva DP-ga. Korraldusest nähtuvalt on DP kohaselt selles asukohas ehituskeeluala ning ehkki varasema ehitusloaga on võimaldatud samasse asukohta ehitada 2-korruseline hoone, ei ole DP-ga kooskõlas ehituskeelualas asuvale hoonele pealeehituse rajamine. Menetlusosaliste vahel pole sisulist vaidlust selle üle, et juurdeehitus paikneb DP kohaselt ehituskeelualal. See nähtub ka AS Talveaed DP põhijooniselt, mis sisaldub haldusasja nr 3-17-1203 detailplaneeringu materjalide hulgas, milles olid menetlusosalisteks ka praeguse haldusasja kaebaja ja vastustaja. Vaidlustatud korraldusest nähtuvad praegusel juhul põhjendused nii avaliku huvi, kaebaja usalduse kui ka muude HMS § 64 lg-s 3 sätestatud asjaolude arvesse võtmise kohta. Nõustudes HKMS § 165 lg 2 alusel vastustaja nende seisukohtadega kaebaja väidete osas, ei korranud kohus neid otsuses. Kaalutlusõiguse rikkumisele ei viita ning haldusmenetlust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et Viimsi Vallavalitsus andis 05.09.2017 istungil Viimsi Vallavalitsuse ehitusametile ülesandeks viia läbi haldusmenetlus ja koostada ehitusloa kehtetuks tunnistamise korralduse eelnõu. Ehitusloa andmiseks ning selle kehtetuks tunnistamiseks pädev asutus on kohaliku omavalitsuse üksus, praegusel juhul seega Viimsi Vallavalitsus. Puudub vaidlus, et kõnealuse korralduse on andnud Viimsi Vallavalitsus. Korraldusest nähtuvad Viimsi Vallavalitsuse kaalutlused, mis valdavalt on kajastatud ka kaebaja viidatud Viimsi Vallavalitsuse 05.09.2017 istungi protokollis. Küsimus sellest, millistel vallavalitsuse etteantud tingimustel vallavalitsuse vastav amet või teenistus haldusmenetluse läbi viis, sh menetlusosalisele ärakuulamisõiguse tagas ning korralduse eelnõu ette valmistas, ei ole vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel asjakohane. Õigusvastase haldusakti võib HMS § 66 lg-st 1 tulenevalt tunnistada isiku kahjuks kehtetuks nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt, arvestades HMS §-s 67 sätestatud usalduse kaitse nõuetega. Usalduse kaitse ja avaliku huvi kaalumiseks on üldjuhul vajalik ka isiku ärakuulamine. HMS § 67 lg 4 p-de 5 ja 6 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli või pidi olema haldusakti õigusvastasusest teadlik või kui haldusakt on antud tema esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Vaidlustatud korralduses on arvestatud, et kaebaja alustas laienduse ehitamist aastal 2011. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited 2011. a ehitusloa kehtetuks tunnistamise lubamatusest, sest see ei ole praeguse vaidluse esemeks. 2011. a väljastatud ehitusluba ei ole kehtetuks tunnistatud. Vaidlustatud korralduses on selgelt viidatud, et 2011. a väljastatud 6(11)

3-17-1993 ehitusluba kehtib, ehkki see on õigusvastane. Seejuures on vaidlustatud korralduses põhjalikult selgitatud, et varasema ehitusloa väljastamisega ei olnud võimalik muuta kehtivat DP-d, mistõttu asub ka kehtiva ehitusloa alusel püstitatud laiendus tegelikult ehituskeelualas. Eeltoodut ei mõjuta küsimus sellest, kui kaua on varasem ehitusluba kehtinud. Korraldus on üheselt mõistetav ning sellest nähtub kaalutlusõiguse teostamine. Ehkki vaidlustatud korralduse põhjendused on dokumendis esitatud läbisegi, on need arusaadavad. Põhjendustest nähtub, et vastustaja on kaalunud muu hulgas alternatiivseid ja leebemaid lahendusi rikkumise kõrvaldamiseks, leides, et DP-ga vastuolu tõttu ei ole võimalik neid kohaldada, samuti on kaalutud avalikku huvi, mis seisneb õigusvastase ehitamise vältimises, ning DP-ga seotud teiste vallaelanike õigusi ja huve. Vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtub, et vastustaja on kaalunud ka kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes, asudes õigesti seisukohale, et isik ei saa tugineda usaldusele olukorras, kus haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud, samuti sellise kaebuse läbivaatamise ajal. Ehitusloa vaidlustamise tähtaja jooksul või kohtumenetluse ajal laenu- ja töövõtulepingute sõlmimine on kaebaja äririsk, mis ei saanud anda alust usalduse tekkele. Üksnes kaebaja lootus soodustava haldusakti kehtima jäämise suhtes ei ole piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-48-06). Asjaolu, et kaebajal on eelnevalt lubatud ehitada materiaalselt õigusvastaste haldusaktide alusel, ei anna talle õiguspärast ootust järgmiste materiaalselt õigusvastaste ehituslubade andmiseks ja kehtima jäämiseks edaspidi. Kuna praegusel juhul nähtub vaidlustatud korraldusest kaebaja usalduse kaalumine ning ei nähtu ebakohaste kaalutluste arvestamist või kaalutluste puudumist, ei ole alust pidada vaidlustatud korraldust materiaalselt õigusvastaseks. Kohtule teadaolevalt ei ole vastustaja teinud ettekirjutust ehitise osaliseks lammutamiseks ning see ei ole ka praeguse vaidluse ese. Praeguse vaidluse esemeks on ehitusloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasus, mida ei saa mõjutada edaspidine kaalutlusõiguse teostamine lammutamisettekirjutuse tegemisel. Ehkki vastustaja on viidanud kavatsusele anda edaspidi ka lammutamisettekirjutus, ei ole praegu teada selle ettekirjutuse ese ega selle tegemise kaalutlused ning kohus ei saa praeguse menetluse raames anda hinnangut lammutamisettekirjutuse õiguspärasusele. Seetõttu ei ole asjassepuutuvad kaebaja väited, et lammutamisettekirjutuse tegemiseks peab ehitis olema nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane ning kohalik omavalitsus ei tohi olla pikema aja vältel aktsepteerinud ebaseadusliku ehitise olemasolu. Vaidlustatud korralduses on selgitatud, et I ja II korruse osas ehitustööde tegemiseks uue ehitusprojektiga kavandatud mahus vajaks kaebaja luba hoone ümberehitamiseks. Samuti on arvestatud, et kaebaja tegevus olemasoleva kahekorruselise hoone ümberehitamisel on olnud õigusvastane, sest ehitusluba oli antud üksnes ehitise laiendamiseks ning ehitusloa objektiks ei olnud ümberehitamine. Järelikult puudub alus Viimsi Vallavalitsuse 03.10.2017 korralduse tühistamiseks. 31.08.2017 ettekirjutusega kohustati kaebajat peatama ehitustööd aadressil Talveaia tee 12 juurdeehituse hoone II, III ja IV korrusel. Ettekirjutuse kohaselt tuli III ja IV korruse osas ehitustööd peatada kuni haldusasjas nr 3-17-1203 tehtava otsuse jõustumiseni ja II korruse osas kuni ehitusloa saanud projektiga vastavusse viimiseni. Samuti kohustati AS-i Talveaed viima ehitustööd Talveaia tee 12 juurdeehituse II korrusel vastavusse 23.05.2011 ehitusloa väljastamise aluseks olnud projektiga. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 23.05.2011 väljastatud ehitusloa nr 20517 kohaselt oli kaebajal lubatud ehitada Talveaia tee 12 kinnistule kahekorruseline hoone. Esimesele 7(11)

3-17-1993 korrusele oli planeeritud autode esitlusruum, pesula ja autode hooldusruum, teisele korrusele kontoriruumid. Vaidlust pole ka selles, et teise korruse kontoriruumid ehitati osaliselt ümber majutusruumideks ning ehitisele lisati III ja IV korrus. Praegusel juhul on asjaolud kohtumenetluse ajal muutunud, sest vastustaja tunnistas 03.10.2017 korraldusega nr 697 kehtetuks 29.05.2017 ehitusloa. Kohus leidis eelnevalt, et 03.10.2017 korraldus on õiguspärane haldusakt. Kuna 29.05.2017 ehitusluba, mis andis kaebaja hinnangul talle muu hulgas õiguse II korruse ruumid ümber ehitada, on kehtetuks tunnistatud, ei ole kaebajal ettekirjutuse vaidlustamisega võimalik saavutada enam kaebuse eesmärki. Isegi juhul, kui 31.08.2017 ettekirjutus oleks õigusvastane ja tuleks tühistada, ei oleks kaebajal eelneva tõttu õigust II korruse ruume majutusruumideks ehitada. Ehitusloa kehtetuks tunnistamise tõttu puudub kaebajal ehitusõigus ka III ja IV korruse osas. Seega ei riku ettekirjutus praegusel hetkel enam kaebaja õigusi. Kaebaja soovitud eesmärgi saavutamine (säilitada II korruse ruumid majutusruumidena, st neid mitte ümber ehitada kontoriruumideks vastavalt 23.05.2011 ehitusloa andmise aluseks olnud projektile) ei ole ettekirjutuse tühistamise abil praegusel hetkel seega enam võimalik. Seetõttu ei ole ettekirjutuse tühistamine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik, sest sellega ei kaasneks kaebajale mingit eelist või õiguslikku kasu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-17-1993 Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud Viimsi Vallavalitsuse 31.08.2017 ettekirjutuse nr 1712899/00361 ja korralduse nr 697 tegemisele eelnev haldusmenetlus viidud läbi puudulikult, mis toob endaga kaasa nende haldusaktide õigusvastasuse. Haldusorgan peab reaalselt tuvastama asjaolud, mis annaksid aluse õigusaktis toodud tagajärje saabumiseks. Seda praegusel juhul ei nähtu. Vastustaja oli teadlik, et ta ei saanud 03.10.2017 korralduses nr 697 tugineda DP-le, kuna vastustajale oli seisuga 21.07.2017 kindlalt teada (Tallinna Ringkonnakohtu 21.07.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-1203), et laienduse ehitamist alustati enne 23.05.2013 ning seega 23.05.2011 väljastatud ehitusluba on jätkuvalt kehtiv ja sellega on kindlaks määratud ka laienduse asukoht. Kuna 23.05.2011 väljastatud ehitusluba on kehtiv, siis omavad regulatiivset toimet Viimsi Vallavalitsuse 10.09.2010 korraldusega väljastatud projekteerimistingimused. Vastustaja teadlikkust eeltoodud asjaoludest kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.07.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-1203. Vastustaja, andes kaebajale 29.05.2017 välja teise ehitusloa nr 1712271/17602, seadustas kaebaja teostatud ehitusprojektile mittevastavad ehitustööd. Eeltoodust nähtub selgelt, et teise ehitusloa kehtetuks tunnistamine ei toimunud õiguspäraselt, korrektselt, põhjendatult ja kaalutletult, kuna vastustaja eiras teadlikult faktilisi asjaolusid ja rikkus kaalutlusõigust, et oleks võimalik koostada Viimsi vallavanema nõutud haldusakt. Seisuga 07.09.2017 oli Viimsi Vallavalitsuse ehitusamet igal juhul kohustatud koostama korralduse, millega tunnistatakse kehtetuks apellandile 29.05.2017 väljastatud ehitusluba nr 1712271/17602.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-17-1993

10(11)

3-17-1993

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.