Tallinna Halduskohus Daimar Liiv 5. veebruar 2019, Tallinn 3-18-2079
Menetlusosalised
Kaebuse esitajad: P.K., U. M., V. R. ja S. K., esindaja: Tuulikki Laesson Vastustaja: Keila linn, esindaja v.adv Allar Jõks
1.Rahuldada vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu osaliselt. Lõpetada P.K.kaebuse menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu.
RESOLUTSIOON
P.K., U. M., V. R. ja S. K. kaebus Keila Linnavalitsuse 31.05.2018 korralduse nr 186 tühistamiseks, millega väljastati projekteerimistingimused nr 1811802/03706
2.Jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu kaebajate U. M., S. K. ja V. R. osas rahuldamata ning lugeda nende kaebused tähtaegseks.
3.Lõpetada haldusasja nr 3-18-2079 menetlus.
4.Tagastada kaebuselt haldusasjas nr 3-18-2079 kaebajate U. M., S. K. ja V. R. poolt tasutud riigilõiv kokku summas 45 eurot OÜ Laesson ja Partnerid arveldusarvele EE472200221018606327.
5.Mõista Keila linnalt kaebajate U. M., S. K. ja V. R. kasuks välja menetluskulud kokku summas 1921,19 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
6.Sekretäril saata määrus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruskaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule.
1.Tallinna Halduskohtu menetluses on P.K., U. M., V. R. ja S. K. kaebus Keila Linnavalitsuse 31.05.2018 korralduse nr 186 tühistamiseks, millega väljastati projekteerimistingimused nr 1811802/03706.
2.24.01.2019 saabus kohtule vastustaja taotlus haldusasja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna 24.01.2019 võttis Keila Linnavalitsus vastu korralduse nr 21 (tl 95 ja selle pöördel), millega tunnistas oma 31.05.2018 korralduse nr 186 kehtetuks. Kaebajate hinnangul on ilmselge, et 31.05.2018 korralduse kehtetuks tunnistamise ajendiks oli kaebajate poolt kaebuse esitamine ja käesoleva halduskohtumenetluse algatamine, millest tulenevalt tuleb vastustajalt välja mõista kaebajate poolt kantud menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale.
3.09.01.2019 kohtunõudega palus kohus vastustajal teatada omapoolne seisukoht menetluse lõpetamise taotluse osas hiljemalt 31.01.2019.
4.31.01.2019 teatas vastustaja, et nõustub asja menetluse lõpetamisega. Menetluskulude osas märkis vastustaja, et vastustaja on seisukohal, et taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
4.1.Vastustaja leiab, et menetluskulude väljamõistmist ei saa taotleda enne kaebetähtaja küsimuse lahendamist. Vastustaja esitas 07.12.2018 kohtule taotluse haldusasjas 3-18-2079 menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel, leides, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. Seisuga 30.01.2019 ei ole kohus kaebuse tähtaegsuse küsimust lahendanud, mistõttu ei ole kaebajatele ega ka vastustajale teada haldusasjas 3-18-2079 menetluse lõpetamise õiguslik alus. Kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaja ennistamise alus puudub, ei hakata kaebuse põhiküsimust sisuliselt arutama. Sellisel juhul lõpetatakse haldusasjas 3-182079 menetlus HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu ning menetluskulud jäävad HKMS § 108 lõike 4 alusel kaebajate kanda. Seega, kuni kohus ei ole lahendanud kaebuse tähtaegsuse küsimust, puudub kaebajatel nii õiguslik kui ka sisuline alus vastustajalt menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks.
4.2.Kui kohus siiski peab kaebust tähtaegseks, puudub alus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks. HKMS § 108 lõike 6 kohaselt vabaneb vastustaja menetluskulude kandmisest, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastupidiselt kaebajate seisukohale ei ole vastustaja tunnistanud Keila Linnavalitsuse 31.05.2018 korraldust nr 186 kehtetuks kaebajate poolt esitatud kaebuse tõttu. Vastustaja on 24.01.2019 korralduses nr 21 põhjendanud oma 31.05.2018 korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamist Rahandusministeeriumilt saadud selgitustega planeerimisseaduse põhimõtete kohta. Vastustaja on korralduses nr 21 märkinud, et 31.05.2018 korraldusega nr 186 seoses on kaebajad esitanud kohtusse tühistamiskaebuse. Samas korralduses on vastustaja eraldi rõhutanud, et kohus ei ole teinud otsust kaebuse tähtaegsuse osas. Kaebetähtaja küsimuse lahendamine on kaebuse sisulise arutamise eeldus. Seisuga 24.01.2019 ei olnud kohus jõudnud kohtumenetluses kaebuse põhiküsimuse sisulise arutamiseni, mistõttu ei olnud ja ei saanudki kaebajal olla põhjust tunnistada 31.05.2018 korraldus nr 186 kehtetuks käimasoleva kohtumenetluse tõttu. Vastustaja ei ole 24.01.2019 korralduses nr 21 kuidagi kinnitanud, et 31.05.2018 korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja on tunnistanud Keila
Linnavalitsuse 31.05.2018 korralduse kehtetuks omal algatusel, pärast Rahandusministeeriumiga konsulteerimist. Vastupidiselt kaebajate väitele puudub kaebuse ning korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamise vahel selgelt tuvastatav seos ja menetluskulude jaotusele ei kohaldu HKMS § 108 lõige 6.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebetähtaja küsimuse lahendamine
5.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ning sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 124 lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg 2. HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 5 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib lubada detailplaneeringu koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi; 2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega. Ehitusseadustiku (EhS) § 26 projekteerimistingimused detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel lg 1 tuleneb, et projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise (edaspidi käesolevas peatükis oluline rajatis) ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pädev asutus annab projekteerimistingimused hoone või olulise rajatise: 1) püstitamiseks või rajamiseks; 2) laiendamiseks üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust. EhS § 26 lg 3 sätestab, et projekteerimistingimuste andmisel arvestatakse: 1) hoone või olulise rajatise asukohas väljakujunenud keskkonda, sealhulgas hoonestuslaadi; 2) et projekteerimistingimuste andmine ei oleks vastuolus õigusaktide, isikute õiguste või avaliku huviga; 3) üldplaneeringus määratud tingimusi. EhS § 31 lg 3 sätestab, et pädev asutus kaasab projekteerimistingimuste menetlusse taotluses märgitud kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt esitab pädev asutus projekteerimistingimuste eelnõu vajaduse korral: 1) kooskõlastamiseks asutusele, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud projekteerimistingimuste taotluse esemega; 2) arvamuse avaldamiseks asutusele või isikule, kelle õigusi või huve võib taotletav ehitis või ehitamine puudutada. HMS § 62 lg 2 sätestab, et haldusakt tehakse kättetoimetamisega teatavaks käesoleva seaduse
1.peatüki 7. jaos sätestatud korras isikule: 1) kelle õigusi haldusaktiga piiratakse või kellele pannakse haldusaktiga täiendavaid kohustusi; 2) kelle kahjuks tunnistatakse kehtetuks või muudetakse varasem haldusakt.
5.1.Käesoleval juhul on vastustaja taotlenud haldusasja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kaebajad paluvad lugeda kaebus tähtaegseks või juhul kui kohus leiab, et kaebetähtaega on rikutud, see ennistada. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajaid vaidlustatud projekteerimistingimuste väljastamise menetlusse ei kaasatud ning neile projekteerimistingimusi peale vastava haldusakti andmist kätte ei toimetatud. Kohus leiab, et vastustaja on eeltooduga rikkunud oluliselt haldusmenetluse põhimõtteid, sest kaebajate näol on tegemist kinnistu piirinaabritega ja lähinaabritega (P.K.on xxxxxxx kinnistu naaberkinnistu xxxxxxx omanik. V.R. on xxxxxxx kinnistu omanik, mis jääb xxxxxxx kinnistust edelasse. U.M. on omanikuks xxxxxx kinnistul, mis piirneb xxxxxxx kinnistuga. S. K. on omanikuks xxxxxxx kinnistul, mis asub xxxxxxx kinnistu vastas (üle teemaa)) ning projekteerimistingimustega muudeti kehtivat detailplaneeringut selliselt, et see puudutas ilmselgelt kinnistu piiri- ja läbinaabrite huve. Nimelt kehtib xxxxxxxx suhtes xxxxxxx detailplaneering, mis on kehtestatud Keila Linnavolikogu 26.03.2002 otsusega nr 13 ja mille kohaselt on xxxxxxx kinnistul haljasala kasutusotstarve (ehitusõigus puudub). Projekteerimistingimuste kohaselt on xxxxxxx kinnistule võimalik aga püstitada 10 kliendile kogukonnas elamise maja ehitusprojekti koostamiseks. On ilmselge, et selline kehtiva detailplaneeringu muutmine projekteerimistingimustega, kus haljasala asemel plaanitakse rajada kogukonnas elamise maja kümnele isikule, puudutab otseselt kinnistu piirinaabrite ja ka lähinaabrite huve. Järelikult tuli kaebajad menetlusse kaasata ning neile ka vastav haldusakt kätte toimetada. Sellest tulenevalt ei saa lugeda kaebajaid vaidlustatud 31.05.2018 korraldusest nr 186 teavitatuks lähtudes avalikult teatavaks tegemise regulatsioonist nagu viitab vastustaja.
5.2.Järgmiseks tuleb kohtul asja lahendamisel kindlaks teha ajahetk, millal kaebajad said või pidid teada saama Keila Linnavalitsuse 31.05.2018 korraldusest nr 186. Kaebajad väidavad, et said korraldusest teada haldusasjas nr 3-18-1988 Keila linna poolt 23.10.2018 esitatud vastusest. Vastustaja omakorda märgib, et kaebajatele saadeti 25.09.2018 vastustaja poolt ekiri koos lingiga vaidlustatud korraldusele, millest alates olid kaebajad projekteerimistingimustest teadlikud ja millisest kuupäevast hakkas kulgema projekteerimistingimuste vaidlustamise tähtaeg. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajale P.K. saadeti 25.09.2018 Keila Linnavalitsuse ehitusnõuniku poolt e-kiri, milles oli viidatud muuhulgas lingile http://www.keila.ee/et/projekteerimistingimused ning selgitatud, et ehitusprojekti koostamise aluseks on projekteerimistingimused, mis on kättesaadavad viidatud lingilt (tl 68). Linki avades avaneb Keila linna kodulehekülg projekteerimistingimuste kohalt ning sellelt on kergesti leitavad ka xxxxxxx kohta väljastatud projekteerimistingimused. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kaebajale P.K. on projekteerimistingimused tehtud teatavaks hiljemalt 25.09.2018. Kohtukaebus on esitatud 05.11.2018 seega rohkem kui 30 päeva möödumisel projekteerimistingimuste teatavaks tegemisest arvates. Kaebaja väide, et viidatud kirjast ei pidanud mõistlik inimene aru saama, et projekteerimistingimuste vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema, ei ole põhjendatud. Isegi kui projekteerimistingimuste lisa 1 ei olnud nähtav, siis tuli P.K.l teha endal astuda samme, et tal oleks võimalik korraldusega tervikuna tutvuda. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kaebaja P.K. oleks palunud vastustajal talle väljastada projekteerimistingimused koos selle lisaga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et P.K. osas on kaebetähtaeg möödunud ning tema osas puuduvad ka sellised objektiivsed takistused kaebuse esitamiseks, mis võiks tingida kaebetähtaja ennistamise. Järelikult tuleb P.K. kaebuse menetlus lõpetada HKMS § 124 lg 2 alusel.
Teistele kaebajatele so U.M.le, V. R.le ja S. K.le ei ole vastustaja 25.09.2018 e-kirja saadetud. Samas on kaebajad U.M., ja S. K. kirjutanud alla Keila Linnale 21.09.2018 saadetud (registreeritud 25.09.2018) pöördumisele seoses xxxxxx plaanitava sotsiaalkorterite ehitamisega, millest vastustaja on järeldanud, et ka teised kaebajad U.M. ja S. K. pidid projekteerimistingimustest teadlikud olema. Mis puudutab U.M. ja S. K. suhtes kaebetähtaja algust, siis kohus nõustub kaebajatega, et vastavat pöördumist esitades ei pidanud veel neile selge olema, et väljastatud on projekteerimistingimused. Kirjast vastavat teadmist ei nähtu, vaid viidatakse üldiselt, et teatavaks on saanud linna kavatsus rajada sotsiaalkorterid. Pöördumises juhitakse ka üheselt tähelepanu sellele, et puudub ehitusõigust andev detailplaneering. Seejuures Keila linn vastates nimetatud pöördumisele 02.10.2018 kirjaga nr 3.1-3/1209-2 hoidub selgelt pöördujate informeerimisest konkreetsete projekteerimistingimuste väljastamisest ja viitab üksnes xxxxxxx aadressi ja sihtotstarbe muutmisele Keila Linnavalitsuse 04.05.2018 korralduse nr 151 alusel ja ehitushanke algatamisele Keila Linnavolikogu 19.12.2019 otsusega nr 64 ja Keila Linnavalitsuse 24.08.2018 korralduse nr 286 alusel. Projekteerimistingimuste, millega muudeti kehtivat detailplaneeringut, väljastamisele mingit viidet vastuses ei ole ja seda vaatamata sellele, et pöördumises viidati selgelt ehitusõiguse puudumisele detailplaneeringu alusel. Samuti on projekteerimistingimustele jäetud viitamata K. M. teabenõudele vastamisel. Kohus leiab, et Keila linn on teadlikult ja kohtu arvates pahatahtlikult jätnud pöördumise esitanud isikud teavitamata projekteerimistingimuste, millega muudeti detailplaneeringut, väljastamisest. Kohus leiab, et kaebajad U.M. ja S. K. ei pidanud tol hetkel veel aru saama, et väljastatud on peale vastustaja poolt ära märgitud dokumentide veel ka projekteerimistingimused ning nende osas ei hakanud kaebetähtaeg kulgema. Vastustaja on veel välja toonud, et V. R. ja U.M. osalesid Keila Sotsiaalkeskuses 01.10.2018 toimunud infopäeval, kus räägiti, mida kujutab endast Keilasse loodav kogukonnas elamise teenus ja kes ja kuidas seal elama hakkavad. Kohus leiab, et kohtule esitatud materjalidest infopäeval kajastatu kohta ei nähtu samuti projekteerimistingimuste väljastamisest teabe andmist. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebajad oleks pidanud ise astuma samme projekteerimistingimustest teada saamiseks ja nõudma need vastustajalt välja arvestades infopäeval saadud teavet. Infopäeva materjalidest nähtub küll plaanitava maja suurus ja eskiis, kuid infot, et hoone ehituseks on väljastatud projekteerimistingimused, nendest ei nähtu. Lisaks toimus infopäev 01.10.2018 ja isegi kui eeldada, et infopäeva järel tuli projekteerimistingimused mõistliku aja jooksul välja küsida, siis arvestades, selleks kuluvat aega ja seda, et teabenõudele vastamise aeg on 5 päeva, oleks V. R. ja U.M. 05.11.2018 esitatud kaebus ikkagi tähtaegne. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et vastustaja ei ole suutnud veenvalt põhjendada ega tõendada, et S. K., U.M. ja V.R. oleks pidanud saama vaidlustatud projekteerimistingimustest teada varem kui vastustaja vastusest haldusasjas nr 3-18-1988 23.10.2018. Vastustaja ei ole vaidlustatud projekteerimistingimusi kätte toimetanud, kuigi tal oli vastav kohustus.
5.3.Seega tuleb kaebus S. K., U.M. ja V. R. osas lugeda tähtaegseks ning jätta rahuldamata vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks HKMS § 124 lg 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus üksnes P.K.osas kaebuse menetluse HKMS § 124 lg 2 alusel. Teiste kaebajate osas jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata.
5.4.Kuivõrd kohtupraktika kohaselt haldusorgani menetluskulusid ei mõisteta välja teiselt poolelt juhul, kui tegemist on haldusorgani igapäevaste ülesannete valdkonna kuuluva vaidlusega, siis jäävad P.K.kaebuse osas poolte menetluskulud nende enda kanda. Menetluse lõpetamine S. K., U.M. ja V. R. kaebuse osas
6.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega haldusasja menetluse juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. 24.01.2019 Keila Linnavalitsuse korraldusega nr 21 (tl 95 ja selle pöördel) tunnistas Keila Linnavalitsus oma 31.05.2018 korralduse nr 186 (ehk käesoleva haldusasja esemeks oleva korralduse) kehtetuks. Seega on kaebajad S. K., U.M. ja V.R. oma kaebuse eesmärgi saavutanud ning kohus lõpetab haldusasja menetluse.
7.Tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel (HKMS § 104 lg 5 p 4). Seega tuleb S. K., U.M. ja V. R. poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastada.
8.Menetluse lõpetamise korral HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kannab menetluskulud vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (HKMS § 108 lg 6). Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist kokku summas 2561,58 eurot ja paluvad menetluskulud välja mõista solidaarselt kaebajate kasuks. Kuivõrd kohus lõpetas kaebaja P.K.osas menetluse HKMS § 124 lg 2 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis tema osas HKMS § 108 lg 6 alusel menetluskulusid jaotada ei saa ning menetluskulude hüvitamise taotlus viidatud alusel tuleb lahendada S. K., U.M. ja V. R. osas.
9.Vastustaja on seisukohal, et korralduse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, millest tulenevalt menetluskulude hüvitamine ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole vastustaja tõendanud, et vaidlustatud korralduse nr 186 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja väited sellest, et korraldus tunnistati kehtetuks pelgalt seetõttu, et Rahandusministeeriumist anti vastavad selgitused, ei ole kontrollitavad ja eriti usutavad. Kohus märgib siinkohal, et 24. jaanuari 2019 Keila Linnavalitsuse korralduses nr 21 on otseselt viidatud käesolevale haldusasjale. Asjaolu, et nimetatud kaebuse tähtajalisus oli haldusakti andmise ajal veel lahendamata, ei oma siinkohas tähendust, kuna korralduses on selgelt märgitud, et „...Rahandusministeerium, kes selgitas Keila Linnavalitsusele planeerimisseaduse ideed ja põhimõtteid seonduvalt eeltoodud vaidlusega.“ (kohtuasjas 3-18-20179 – kohtu selgitus), mis näitab otseselt, et korralduse andmise põhjuseks oli kindlasti ka algatatud kohtuasi. Kohus leiab, et vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud, et vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. See, et asja sisulise arutamiseni veel ei jõutud, sest pooleli on kaebetähtaja küsimuse lahendamine, ei saanud samuti mõjutada korralduse kehtetuks tunnistamist. Kohus tunnustab siinkohal ka Keila Linnavalitsust, sest korralduse andmine näitab tehtud veast arusaamist, selle tunnistamist ja kiiret parandamist hea avaliku halduse tavast kinni pidades.
10.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Halduskohtus kandsid kaebajad kokku kohtukulusid õigusabikulude näol summas 2561,58 eurot. Kulude kandmise kohustus on korrektselt tõendatud (tl 96-97p ). Kohus on seisukohal, et arvestades kuluarvetes ja neile lisatud dokumentides kajastatud töö sisu ning asja mahtu ning vaidluse sisu on esindaja kulud vajalikud ja põhjendatud. Arvestades asjaoluga, et ühe kaebaja osas tuli menetlus lõpetada HKMS § 124 lg 2 alusel ja kolme kaebaja osas lõpetab kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, tuleb Keila linnalt solidaarselt kaebajate S. K., U.M. ja V. R. kasuks mõista välja menetluskulud 75% ulatuses so summas 1921,19 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
11.Kohus selgitab kaebajatele, et menetluse lõpetamisel ei saa kaebuse esitaja pöörduda sama nõude ja alusega halduskohtusse (HKMS § 43 ja § 155 lg 6). /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.