Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-17-915
Haldusasi
MTÜ Keila Roheline Ruum kaebus Keila Linnavolikogu 28.03.2017 otsuse nr 12 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Keila Roheline Ruum, volitatud esindajad Siim Vahtrus ja Merlyn Mannov Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja v.adv Allar Jõks Kolmas isik – Arkaadia Jõesaare OÜ, volitatud esindaja v.adv Ain Alvin
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.07.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Keila Roheline Ruum apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta MTÜ Keila Roheline Ruum apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.07.2018 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keila Linnavalitsus algatas 01.02.2007 korraldusega nr 29 Keila Jõesaare detailplaneeringu (DP) koostamise ja kinnitas lähteülesanded DP koostamiseks. Planeeringu ala – Jõepargi kinnistu pindalaga ca 19 ha – asub Keila linna idaosas, Keila jõe peasängi ja selle taasavatud vasakharu vahel (Jõesaare ala). Jõepargi kinnistu omanik on Arkaadia Jõesaare OÜ.
2.Keila Linnavalitsus võttis 20.05.2016 korraldusega nr 160 vastu Keila Jõesaare DP ning suunas selle avalikule väljapanekule 13.06.2016–18.07.2016.
3.Keila Linnavolikogu kehtestas 28.03.2017 otsusega nr 12 osaliselt Keila Jõesaare DP. DP eesmärk on luua võimalus Jõesaare maa-ala efektiivsemaks kasutamiseks. Tegemist on 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul inimeste ümberkujundatud loodusega, mis on tänaseks kujunenud ajalooliseks pargiks ja seega ei ole tegemist loodusliku tuumalaga. DP-ga kavandatakse varasema hoonestuse taastamist, kusjuures suurem osa saarest muudetakse avaliku kasutusega heakorrastatud pargialaks, järgides ajaloolist pargiplaneeringut. Hendrikson & Ko eksperdihinnangu järgi ei kaasne DP elluviimisega olulist keskkonnamõju ning keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) korraldamine pole vajalik. DP-s on arvestatud pargialal elutsevate II kaitsekategooriasse kuuluvate nahkhiirtega. Kavandatava hoonestuse rajamiseks on vajalik kehtiva ehituskeeluvööndi vähendamine selliselt, et minimaalne ehituskeeluvöönd on 40 m Keila jõest. Keskkonnaamet nõustus Keila jõe kalda ehituskeeluvööndi vähendamisega 12.12.2016 kirjas nr 7-13/16/7037-8. DP kehtestatakse kruntide pos 1, 1a ja 1b, pos 2, pos 3, pos 9 ning pos 10 osas. Elamumaa krundil pos 1 asub olemasolev hoonestus, elamumaa krundile pos 2 kavandatakse kuni 4 korteriga ridaelamu ning elamumaa krundile pos 3 kuni 34 korteriga korterelamu. Krundile pos 9 on ette nähtud transpordimaa ning krundile pos 10 sotsiaalmaa sihtotstarve. Krunt pos 5, millele oli algselt kavandatud ehitada neli paariselamut, jääb ilma ehitusõiguseta avalikult kasutatavaks haljasalaks.
4.MTÜ Keila Roheline Ruum esitas 28.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavolikogu 28.03.2017 otsuse nr 12 tühistamiseks. 1) DP osalise kehtestamise üle otsustamisel ei ole piisavalt välja selgitatud kavandatava arenduse mõjusid keskkonnale ja pargi kasutajatele. KSH algatamata jätmine oli õigusvastane. Väär on väide, nagu puuduks KSH järele vajadus, kuna Keila linna üldplaneeringu (ÜP) raames juba korraldati KSH. ÜP kehtestamisest on möödunud ca 15 aastat ning selle aja jooksul on nii pargiala kui ka seda ümbritsev keskkond oluliselt muutunud. Samuti oleks DP menetluses koostatud KSH olnud oluliselt täpsem. Valdkondlike uuringute tegemine ei saa asendada KSHd, kuna nende puhul ei ole ette nähtud olulisi menetluslikke garantiisid – nõuded ekspertidele ning avalikkuse kaasamine, mis annab täiendava võimaluse kaasarääkimiseks. Enne DP kehtestamist ei selgitatud välja elamuarenduse mõju pargile tervikuna ja selle kasutamisele rekreatsioonialana. Keila elanikele on park olnud aastakümneid väärtuslik puhkeala, mida läbib RMK matkarada, ning loodusõppe koht õpilastele. Elamukompleksi rajamise tagajärjel väheneb üldsuse võimalus ala vabalt kasutada. 2) Loodusliku pargiala vähendamine avaldab negatiivset mõju kaitsealustele nahkhiirtele ja nende elupaikadele. Elamute rajamisega väheneks oluliselt looduskaitsealuse pargi väärtus nahkhiirte elupaigana. Isegi kui alal ei asu nahkhiirte pesitsuspaiku, kasutavad nahkhiired kavandatud ehitusala toitumiseks ja pesitsusalale liikumiseks. 3) Vastustaja ei ole piisavalt hinnanud hoonestuse sobivust alale. Kavandatav elamukompleks hakkab rikkuma vaadet pargi keskel asuvalt lagendikult. Asjaolust, et 2002. 2(12)
3-17-915 aastal kehtestatud Keila linna ÜP näeb pargialale ette elamuarenduse, ei saa järeldada, et see on vajalik ka praegusel ajal. Keila linn on Jõesaare parki alates 2008. aastast regulaarselt hooldanud, pargi külastatavus on suurenenud ning üha enam linnaelanikke kasutab parki puhkeotstarbel. Vastustaja jättis tähelepanuta ülekaaluka avaliku huvi pargi säilitamise vastu. 1478 inimest avaldas soovi säilitada pargiala senisel kujul. Pole välistatud, et Keskkonnaamet oleks jätnud DP kooskõlastamata, kui Keila linn ei oleks ebaõigesti viidanud asjaolule, justkui oleks DP lahenduse näol tegemist kohaliku kogukonna osavõtul valminud kompromisslahendusega. 4) DP koostamise käigus ei tehtud täiendavaid arheoloogilisi uuringuid alal, kus on teadaolevalt 1998. aastal kaitse alla võetud arheoloogiamälestis (pos 3 kohal). Asjaolu, et Muinsuskaitseamet on DP lahenduse kooskõlastanud, ei võta vastustajalt kohustust hinnata DP mõju kultuuriväärtusele. 5) Vastustaja ei ole viidanud ühelegi uuringule, statistilisele näitajale vms allikale, mis kinnitaks, et Keila linnas esineb vajadus uute elamupindade järele. Vastustaja ei kaalunud, kas elamuarenduseks oleks alternatiivseid võimalusi, mis võimaldaks säilitada väärtuslik pargiala. 15 aastat vana ÜP ei saanud kolmandale isikule tekitada õigustatud ootust, et ta saab alale rajada elamud. 6) DP koostamisel ja kehtestamisel rikuti menetlusnorme. DP koostamise tellijaks oli planeeringu koostamisest huvitatud eraõiguslik isik (Arkaadia Jõesaare OÜ), millega rikuti planeeringumenetluse algatamise hetkel kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 10 lg-t 6. Võimatu on olla kindel, kas juhul, kui planeeringu koostamine oleks olnud linna kontrolli all, oleks jõutud samasuguse tulemuseni. Pärast DP sisulise lahenduse ning otsuse aluseks olnud muude asjaolude olulist muutumist jäeti planeering ja sellega seotud dokumendid täiendavalt avalikustamata. See on vastuolus DP algatamise ajal kehtinud PlanS v.r § 21 lg-ga 5. Planeeringulahendust muudeti oluliselt vähemalt kahes aspektis: 1) planeering otsustati kehtestada vaid osaliselt; 2) vahetult enne planeeringu kehtestamist muudeti arendaja ja linna vahelist lepingut viisil, mis mõjutas planeeringu kehtestamise aluseks olevaid kaalutlusi ning planeeringuga seotud avalikke huve. Kui varasemas, 2014. aastal sõlmitud lepingus oli ette nähtud vaid teatud pargiosa tasuta võõrandamine linnale, siis uue lepinguga nähti ette täiendava pargiosa võõrandamine linnale 100 000 euro suuruse ostusumma eest. Lisaks koostati pärast avaliku väljapaneku korraldamist OÜ Stratum liiklusmõjude uuring, millega tutvumise ja selle osas seisukohtade esitamise võimalust avalikkusele ei pakutud. Vastustaja ei vastanud avalikkuse esindajate pöördumistele nõuetekohaselt, tõlgendades neid kohati vääralt planeeringulahendust toetavatena. 7) Vaidlusalune otsus on ebapiisavalt motiveeritud. Selles on toodud välja vaid üksikud kaalutlused ning mitmes olulises sisulises küsimuses on jäetud kaalutlused esitamata (sh miks on arendaja huve peetud kaalukamateks kui avalikke huve; miks on arendaja ja avalike huvide tasakaalustamiseks valitud just selline lahendus; miks leiab linn, et umbes 15 aastat tagasi kehtestatud ÜP ja selles ettenähtud maakasutus on jätkuvalt aja- ja asjakohane). Mitmed kaalutlused on esitatud abstraktselt ning paljasõnaliselt, viitamata ühelegi dokumendile või tõendile. 8) Vastustaja on DP osalisel kehtestamisel lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Eksitav on vaidlusaluses otsuses märgitu, nagu kavandatakse planeeringuga varasemates asukohtades olnud hoonestuse taastamist. Tegemist on uushoonestuste rajamisega. ÜP kohaselt on DP alal väikeelamumaa. Keila linna senise praktika põhjal võib järeldada, et väikeelamumaale rajatakse üksikelamuid või kuni kahekordseid ridaelamuid, milles korterite arv ei ületa seitset. 34 korteriga elamu ei ole käsitatav väikeelamuna ning selle ehitamine on ÜP-ga ilmselgelt vastuolus. Vastustaja on DP kehtestamisel eelistanud arendaja huve avalikele huvidele. Samuti 3(12)
3-17-915 pole piisavalt arvestatud elamute rajamisega kaasnevat liikluskoormuse kasvu ja sellest tingitud müra, õhusaastet ja mõju liiklusohutusele. Juba praegu on saarele viiva silla näol tegemist ohtliku pudelikaelaga, kust võib hädaolukorras olla takistatud päästeteenistuse juurdepääs saarele.
5.Keila linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Keila linna ÜP on asjakohane ning DP koostamisel siduv. Kehtiva ÜP kohaselt on enam kui 1/3 Jõesaarest nähtud ette väikeelamumaaks. Seega on planeeritud elamuarendus kooskõlas ÜP-ga. ÜP koostamise ja Jõesaare DP algatamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrus nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine“, mille kohaselt sisaldas väikeelamumaa mõiste muu hulgas kahekorruseliste kolme või enama korteriga korterelamute maad. Krundile pos 3 kavandatud kahekorruseline elamukompleks on ÜP-st tuleneva väikeelamumaa mõistega hõlmatud. Vaidlusalune ala moodustab kokku 11,74% kogu planeeringualast. Jõesaarel asub praegu kolm kasutuses olevat elamut: kahekorruseline kaksikelamu, kahekorruseline üksikelamu ja üheksa korteriga elamu. Jõesaare DP-s ette nähtud elamud täiendavad juba olemasolevat kompaktset elamu- ja hoonestusala. 2) Vastustaja on DP kehtestamisel arvestanud avalikke ja erahuvisid tasakaalustatult. Jõesaare DP-d on menetletud ligi 10 aastat ning selle tulemusena on valminud ja osaliselt kehtestatud DP, mis täpsustab kehtivas ÜP-s olevat maakasutust kaebajale oluliselt soodsamas suunas. Kompromissina osaliselt kehtestatud DP-s on elamumaa osakaal ÜP-s lubatuga võrreldes vähenenud ligi poole võrra: loobutud on nelja paariselamu kavandamisest ja ehitusõigus elamutele on määratud ainult kruntidele pos 2 ja pos 3. Jõesaare DP muudab kehtivat ÜP-d kruntidel pos 2 ja pos 3, nähes ette Keila jõe äärse ehituskeeluvööndi vähendamise 50 meetrilt 27–40 meetrini. Ehituskeeluvööndi vähendamise vajaduse tingis asjaolu, et ajaloolise karjakastelli kohale ja krundile pos 2 planeeritud elamud jäävad Keila jõe ehituskeeluvööndisse. 3) Vastavalt Harju maakonna teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ paikneb planeeringuala suures osas rohevõrgustiku tuumalal T9. Keskkonnaameti hinnangul ei mõjuta elamute rajamine Jõesaarele rohelise võrgustiku toimimist. Keskkonnaamet asus seisukohale, et planeeritava tegevusega ei kaasne eeldatavalt sellist keskkonnamõju, mis tingiks KSH algatamise vajalikkuse ning DP realiseerimisega ei ole ette näha negatiivset mõju kaitsealustele nahkhiirtele. Keskkonnaamet lähtus kaalutlusotsuse tegemisel tervikuna vastustaja esitatud asjaoludest, mitte üksnes kompromissist. 4) Elamuarendus ei kitsenda pargi avalikku kasutust. Jõesaar on Keila linna territooriumi osa ja seega osa linnakeskkonnast. Jõesaare DP elluviimine tagab senisest ulatuslikumalt pargi avaliku kasutuse. Varasemalt eraomandis olnud pargiala antakse üle vastustaja omandisse – selle kohta on sõlmitud taristu rajamise ja kinnistute võõrandamise leping. 5) Liiklusvoo kasv ei tekita olulist keskkonnamõju. OÜ Stratum koostatud eksperdiarvamuse põhjal on prognoositav liikluskoormus võetud varuga ning ristmike läbilaskearvutuste järgi on ristmike läbilasketeguri kriitilise piirini veel küllalt ressurssi. Jõesaare DP-s näidatud lahendus toob kaasa Linnuse tänava läbilaskevõime paranemise ja tagab jalakäijate ohutu liikumise, nähes ette jalgtee rajamise. 6) Kultuuriväärtuste säilimist ja uushoonestuse sobivust ümbritsevasse miljöösse on kinnitanud Muinsuskaitseamet. Koostöös Muinsuskaitseametiga korraldati Jõesaarel põhjalikud arheoloogilised ja muinsuskaitsealased uuringuid ning neile tuginedes töötati välja lahendus elamualade ulatuse ja paigutuse määramiseks. DP eesmärk ei ole üksikasjalikult seada kavandatava hoonestuse arhitektuurilisi tingimusi. Need määratakse ehitusprojektis. Elamukompleks ei mõjuta pargi ajaloolist vaadeldavust ega vaateid pargist. Jõesaare DP-s pos 4(12)
3-17-915 3 kavandatud hoone on ajaloolise topokaardi kohaselt kavandatud samasse kohta, kus varem paiknes karjakastell. Muinsuskaitseameti soovil on DP-s järgitud varasema karjakastelli hoone mahtu. 7) DP menetlemisel ei ole rikutud õigusnorme. Vastustaja, Arhitekti- ja Inseneribüroo ARX OÜ ning Arkaadia Jõesaare OÜ vahel 13.10.2014 sõlmitud lepingu kohaselt määrati Jõesaare DP tellijaks vastustaja. Jõesaare DP võeti vastu 20.05.2016 ehk ligi kaks aastat pärast kolmepoolse lepingu allkirjastamist. Seega sai vastustaja täieliku kontrolli planeeringulahenduse üle enne DP vastuvõtmist, mis on kooskõlas Riigikohtu lahendiga haldusasjas nr 3-3-1-12-07. Asjaolu, et PlanS v.r § 10 lg 6 nõudeid väidetavalt rikkuv leping kunagi kehtis, ei too kaasa DP kehtestamise otsuse õigusvastasust. Kõigile Jõesaare DP menetluse käigus esitatud arvamustele ja vastuväidetele on vastatud nõuetekohaselt. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks pole menetlusosaliste esitatud argumentide või tõenditega arvestatud ning milliste kaalutluste põhjal on osaliselt kehtestatud DP lahenduseni jõutud. Kaebaja nimetatud muudatused ei ole käsitatavad planeeringu põhilahenduse muutmisena ei oma mahult, sisult ega ka mõjult. Jõesaare DP uuesti avalikustamine ei olnud vajalik, kuna muudatused olid formaalsed, mitte põhilahendust muutvad.
6.Arkaadia Jõesaare OÜ palus jätta kaebus rahuldamata. DP on kooskõlas ÜP-ga, millele tuginedes algatas kolmas isik DP kehtestamise menetluse. ÜP lõi kolmandale isikule õiguspärase ootuse, et sellega kooskõlas olev DP ka kehtestatakse. Ehitamiseks tuleb väljastada ehitusload, mille saamine pole kindel ja mille väljastamisel tuleb muu hulgas arvestada keskkonnaõiguslike aspektidega. Näiteks võib ehitusseadustiku alusel algatada keskkonnamõjude hindamise või nõuda täiendavaid ehitusuuringuid, millega tuleb ehitusprojekti koostamisel arvestada.
7.Tallinna Halduskohus jättis 18.07.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Keila linna ÜP on Jõesaare DP kehtestamisel siduv ning asjaolu, et ÜP on juba ca 15 aastat vana, ei näita ÜP asjakohatust ega oma mõju selle kehtivusele. Keila linna ÜP järgi on Jõepargi maaüksusele ette nähtud muu hulgas väikeelamumaa juhtfunktsioon. ÜP-s on väikeelamumaa maakasutustingimusena sätestatud, et selle juhtfunktsiooniga aladel peavad väikeelamu või üldmaa sihtotstarbega krundid moodustama vähemalt 80% alast. ÜP kehtestamisel on lähtutud sel ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadusest, mille kohaselt oli ÜP ülesandeks territooriumi funktsionaalne tsoneerimine, mis määrab territooriumi või selle osa kasutamise juhtfunktsiooni. Hiljem on juhfunktsiooni mõiste asemel võetud kasutusele juhtotstarbe mõiste. Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määruse nr 36 kohaselt on väikeelamumaa muu hulgas kahekorruseliste kolme ja enama korteriga korterelamute maa; korruselamumaa on kolme ja enama korruselise korterelamute maa. Jõepargi kinnistule on ÜP-s antud maakasutuse sihtotstarbed järgmiselt: sotsiaalmaa 50%, elamumaa 35% ja kaitsealune maa 15%. ÜP-st tulenev väikeelamumaa maakasutuse juhtfunktsioon ei ole samastatav krundi kasutamise sihtotstarbega, kuid ÜP koostamise ajal kehtinud õiguslikku raamistikku on ÜP sisustamisel võimalik siiski arvestada. Üksnes vastustaja praktika seni väikeelamumaale ja korruselamumaale hoonete kavandamisel ei saa olla määravaks maakasutuse juhtotstarvete tõlgendamisel. Krundile pos 3 kavandatud kahekorruselist elamukompleksi ei ole alust pidada ÜP-ga vastuolus olevaks. 2) Vastustaja on kaalunud KSH algatamise vajalikkust, tellides Jõesaare DP väljatöötatud lahendusele keskkonnamõju hindamise ekspertarvamuse OÜ-lt Hendrikson & Ko. Ekspertgrupp jõudis järeldusele, et Jõesaare DP elluviimisega ei kaasne olulist keskkonnamõju ja KSH läbiviimine ei ole vajalik, kuid arendaja peab rangelt kinni pidama seadusega sätestatud 5(12)
3-17-915 keskkonnakaitse põhimõtetest. Ka Keskkonnaamet on leidnud, et KSH koostamine pole vajalik. Keskkonnaameti 12.12.2016 kirjast ei nähtu, et ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtunuks Keskkonnaamet üksnes kompromisskokkuleppe olemasolust. 3) DP-ga on ehitusõigus antud ajalooliste hoonete asukohtadele. Planeeringulahenduse väljatöötamisel on arvestatud pargi valitseja (Keskkonnaameti) ettepanekuga vähendada hoonestusmahtu ja korrigeerida hoonestuse paiknemist selliselt, et suur osa pargialast jääks avalikku kasutusse ning kõrghaljastust olulisel määral ei likvideeritaks. Samuti leidis Keskkonnaamet, et kuna hoonestusalade näol on tegemist karuputke koloonia esinemisalaga, siis on seal esinevad looduskooslused muutunud väheväärtuslikuks ning kavandatava tegevusega ei kaasne rohevõrgustiku senise toimimise halvenemist. Keskkonnaameti hinnangul ei ole DP realiseerimisega ette näha negatiivset mõju kaitsealustele nahkhiirtele, arvestades, et nahkhiirte toitumisala ja hoonestusalade vahele jääb piisav puhverala. 4) DP elluviimisel kaasneb küll pargi teatav ümberkujundamine ning samuti väheneb pargi pindala kavandatud elamute näol, kuid see ei tähenda, et pargi kui avaliku ruumi kasutusvõimalused sellest tulenevalt oluliselt halveneksid või park kaotaks senise väärtuse. Võimalused pargi avalikuks kasutamiseks suurenevad, kuna eraomandis olev pargiala antakse üle Keila linnale. Asjaolu, et parki ei otsustatud säilitada täielikult tänasel kujul, ei tähenda, et maaomaniku huvidele oleks omistatud ilmselgelt ülemäärane kaal. Vastustaja otsustas avalikul väljapanekul esitatud vastuväiteid arvestades kehtestada DP vaid osaliselt, jättes muu hulgas välja krundi pos 5, kuhu oli kavandatud neli paariselamut kaheksa korteriga. Seega on pargi ulatuslikuma säilitamise huvides hoonestust vähendatud. Kehtestatud planeeringulahendus võtab avalikkuse ja kinnisasja omaniku huve tasakaalustatult arvesse. 5) DP-ga kavandatakse olemasoleva ja varem hoonestatud ala hoonestamist positsioonidel 2 ja 3, kus kavandatavad hooned on jõest sarnasel kaugusel ajalooliselt paiknenud hoonetega. Krundil pos 2 paiknes varasemalt korterelamu ning krundile pos 3 kavatsetakse uus hoone ehitada karjakastelli varasemale asukohale. Planeeritud elamutele projektide koostamiseks korraldatakse arhitektuurikonkurss sobivaima ja parima võimaliku lahenduse väljaselgitamiseks, mille käigus saab ka rahvas kaasa rääkida. 6) Jõepargi kinnistul asub kolm kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud riiklikku kultuurimälestist, mille kaitseks on moodustatud kinnismälestiste kaitsevöönd. Keila mõisa park ei ole muinsuskaitsealune park. Muinsuskaitseamet pidas elamuarendust ajaloolises mõisapargis lubatavaks ja kruntide hoonestusmahtusid piirkonda sobivaks. 7) Stratum OÜ koostatud liiklusmõju täiendavas eksperdiarvamuses on leitud, et ka prognoositava tipptunni liikluskoormuse juures ei teki probleemi Linnuse tänava üherajalise silla võimekusega rahuldada vajalikku liikluse läbilaset. DP näeb ette Linnuse tänava äärde jalgtee rajamise, mis tagab kergliiklejate ohutu liiklemise. 8) Arvestades, et 13.10.2014 lepingu sõlmimise ja Jõesaare DP kehtestamise vahele jäi üle kahe aasta, pole alust arvata, et selle aja jooksul ei saanud vastustaja DP-d muuta, kui ta oleks leidnud, et DP eelistab põhjendamatult arendaja huve ja kahjustab avalikke huve. 9) Vastutaja vastas kirjalikult kaebaja esindaja pöördumistele. Lisaks korraldati Harju Maavalitsuses 03.11.2016 DP avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud isikute ja Keila linna esindajate seisukohtade ärakuulamiseks nõupidamine. Korrigeeritud DP lahenduse tutvustamiseks korraldati 15.02.2017 maavalitsuses täiendav arutelu. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja nimetatud muudatused pole käsitatavad planeeringu põhilahenduse muutmisena, mille tõttu oleks DP algatamise ajal kehtinud PlanS v.r § 21 lg 5 järgi pidanud DP avalikku väljapanekut kordama. DP osalise kehtestamise (hoonestusala vähendamise) puhul on tegemist avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemusena sündinud muudatusega.
8.MTÜ Keila Roheline Ruum palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus jättis käsitlemata kaebaja väite, et ÜP ei ole enam ajakohane, kuna pärast selle kehtestamist on Keila linnaruumis ja planeeringualal toimunud märkimisväärsed muutused. Pargiala on võrreldes varasemaga korrastatud ning see on muutunud atraktiivseks puhkealaks, olles sisuliselt ainuke kogu piirkonnas. 2013. aastal koostati pargi hoolduskava. 2) Kohus eeldas ebaõigesti menetlustoimingu õiguspärasust olukorras, kus vastustaja esitas Keskkonnaametile valeandmeid kompromissi saavutamise kohta. Kuna Keskkonnaamet lähtus DP-d kooskõlastades ebaõigetest kaalutlustest, ei saa ka DP kehtestamine olla õiguspärane. 3) Kohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et vastustaja ei vastanud avalikkuse esindajate pöördumistele nõuetekohaselt, jättes osadele küsimustele sisuliselt vastamata. Samuti ei käsitlenud kohus kaebaja väidet kavandatava tegevuse mõju kohta liiklusohutusele. 4) Kohus sisustas mõistet „väikeelamumaa“ ebaõigesti, jättes arvestamata kaebaja välja toodud halduspraktikaga, mille kohaselt rajatakse väikeelamumaale üksikelamuid või ridaelamuid, milles korterite arv ei ületa seitset. Halduspraktikat ja sõna „väikeelamu“ tavapärast tähendust arvestades ei saa 34 korteriga elamut käsitada väikeelamuna. 5) Kohus arvestas põhjendamatult varasema hoonestusega DP alal. DP-ga kavandatav hoonestus on uushoonestus, mis ei kattu ajalooliste hoonete asetusega. Varasemast hoonestusest lähtumine on ebaõige ka seetõttu, et praeguseks on planeeringualal kujunenud välja hoopis teistsugune eesmärk ja kasutusviis ning kavandatavad elamud muudaksid oluliselt praegust keskkonda. 6) Õige ei ole kohtu seisukoht, et DP kehtestamisel on erinevaid huvisid tasakaalustatult arvesse võetud. DP menetluses on ebaproportsionaalselt suur kaal olnud arendaja huvidel. Krundi pos 5 väljajätmise planeeringualast tingis looduskaitseseaduse § 37 lg-s 2 sätestatud piirang, mille kohaselt ei tohi kalda piiranguvööndis lageraielangi pindala olla suurem kui 2 ha, mitte avalikkuse esindajate vastuväidetega arvestamine. Ülejäänud muudatused lähtuvad eelkõige arendaja huvidest, kelle surve tõttu lepiti kokku kruntide pos 5 ja 4b võõrandamises linnale ning lepingu sõlmimisega samal päeval kehtestati ka DP. 7) DP menetluses rikuti PlanS v.r § 10 lg-t 6. Erinevalt halduskohtu viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-12-07, esineb praegusel juhul mitmeid kaalutlusvigu ja menetluslikke rikkumisi, mis võisid tuleneda sellest, et algselt oli planeeringu koostajaks arendaja. 8) Vastustaja rikkus PlanS v.r § 21 lg-t 5. DP kehtestamine osaliselt on selle põhilahenduse muutmine, mistõttu oleks tulnud korraldada uus avalik väljapanek. Üldsuse esindajad ei saanud arvamust avaldada ka vastustaja tellitud liiklusmõjude analüüsi kohta. Ei saa välistada, et avalikkuse nõuetekohase kaasamise korral oleks lõpptulemus olnud teistsugune. Väljapaneku korraldamata jätmist ei saa õigustada kolmanda isiku huviga, et DP menetlus viidaks lõpule mõistliku aja jooksul, kuna menetlus kestis 10 aastat linna tegevusetuse tõttu.
9.Keila linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Alusetu on kaebaja etteheide, et halduskohus jättis käsitlemata kaebaja väite ÜP ajakohatuse kohta. Kohtul ei ole pädevust hinnata planeeringu ajakohasust. Planeeringute menetlemisel arvestatakse pikka perspektiivi ja erinevaid tulevikusuundumusi. ÜP on tähtajatu 7(12)
3-17-915 haldusakt, mis kehtib selle kehtetuks tunnistamiseni. ÜP ajakohasust hinnatakse planeeringu ülevaatamise menetluses, mille käigus on kohalikul omavalitsusel võimalik ÜP-d muuta või see kehtetuks tunnistada. Keila linn on ÜP-d korduvalt (28.03.2006 otsus nr 14, 27.03.200 otsus nr 7, 25.03.2014 otsus nr 8 ja 19.12.2017 otsus nr 61) üle vaadanud ning pidanud seda vaidlusaluses osas ajakohaseks. 2) Kompromissi olemasolul või selle puudumisel pole Keskkonnaameti kooskõlastuse suhtes õiguslikku tähendust. Keskkonnaametil poleks olnud alust jätta kooskõlastust andmata ka juhul, kui tal oleks kompromissi kohta olnud teistsugune teave. 3) Halduskohus leidis õigustatult, et ÜP-st tulenevate sihtotstarvete tõlgendamisel tuleb arvestada ÜP kehtestamise ajalise konteksti ja sellel ajal kehtinud õigusaktidega. See, kuidas täpsemalt sisustada väikeelamumaa mõistet, ei olnud sel ajal kehtinud seaduses määratletud. Keila linna ÜP-s ei ole määratletud väikeelamumaad üksikelamu tüüpi hoonete jaoks mõeldud alana ega kehtestatud täpseid tingimusi hoone tüübi kohta. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kahekordne 34 korteriga korterelamu ei sobi väikeelamumaa sihtotstarbega krundile, on selle ehitamine lubatav, arvestades, et ÜP kohaselt võib nimetamata sihtotstarbega maa moodustada alast 20% ning vaidlusalune maa moodustab 11,74% planeeringualast. 4) Küsimus varasemast hoonestusest ei oma asja lõpptulemuse seisukohast tähtsust. DP on kohane viis kavandamaks hoonestust ka olukorras, kus varasem hoonestus puudub. 5) Asjaolust, et linn ostis arendajalt maa, kuhu ei saaks looduskaitselistest piirangutest tulenevalt ehitada, ei ole alust teha järeldust, et vastustaja pole erinevaid huve tasakaalustatult arvesse võtnud. Nimetatud ala kuulumine linnale loob võimaluse selle avalikes huvides kasutamise soodustamiseks. 6) 13.10.2014 sõlmitud lepingu järgi oli Jõesaare DP tellijaks Keila linn. Puudub alus arvata, et lepingu sõlmimise ja DP kehtestamise vahele jäänud enam kui kahe aasta pikkuse perioodi jooksul poleks vastustaja saanud DP lahendust muuta, kui oleks ilmnenud arendaja huvide põhjendamatu eelistamine või avalike huvide kahjustamine. Kaebaja pole tõendanud, et planeerimismenetluses esinevad kaalutlusvead ja menetluslikud rikkumised, mis võisid tuleneda sellest, et algselt oli planeeringu koostamise tellijaks arendaja. 7) Kohus ei eksinud PlanS v.r § 21 lg 5 kohaldamisel. Planeeringu põhilahendus on määratlemata õigusmõiste. Seega on kohalikul omavalitsusel võimalik teha kaalutlusotsus planeeringulahenduse täiendava kooskõlastamise ning avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamise kohta. Kui kasutada analoogiat kehtiva planeerimisseadusega, milles on kodifitseeritud varasem halduspraktika, saaks DP põhilahenduse muutmisena käsitada näiteks maakasutuse otstarbe muutmist, kõrguspiirangu ületamist, krundi minimaalsuuruse vähendamist vms. Neid tingimusi DP osalisel kehtestamisel ei muudetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Keila linna ÜP (I kd, tl 184-207) kehtestati 15.10.2002. ÜP kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 8 lg 4 järgi olid ÜP ülesanneteks muu hulgas valla või linna territoriaal-majandusliku arengu põhisuundade kavandamine (p 1) ning kestva ja säästva arengu tingimuste määratlemine ning nende sidumine territoriaal-majandusliku arenguga (p 2). ÜP vaatleb linna või valla arengut tervikuna ning peab tagama valla või linna edasise arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna (Riigikohtu 18.10.2004 otsus nr 3-3-1-378(12)
3-17-915 04, p 10). ÜP ulatust ja eesmärke arvestades on tegemist valla või linna arengusuundade määratlemisega pikemaks ajaks kui vaid lähiaastateks. Keila linna ÜP nägi Jõesaare piirkonnas ette sotsiaalmaa (üldmaa ja ühiskondlike hoonete maa) ning elamumaa juhtfunktsiooni. Seega nägi ÜP ette pargi säilitamise samaaegse elamuarendusega. ÜP kehtestamise järgsed arengud, mille kaebaja on esile toonud – pargi hooldamine ja selle suurenenud tähtsus rekreatsioonialana – on kooskõlas ÜP-s kavandatuga, välistamata pargialale elamute ehitamist. Keila Linnavolikogu on 27.03.2018 otsusega nr 7 (I kd, tl 160-161) algatanud uue ÜP koostamise, mööndes, et varasem ÜP on ammendunud ega ole enam asjakohane, kuid sellest üldistavast seisukohast siiski ei järeldu, et ka Jõesaare ala osas oli ÜP vaidlusaluse DP kehtestamise ajaks minetanud oma ajakohasuse. Igal juhul oli ÜP näol tegemist kehtiva haldusaktiga, millest tuli DP kehtestamisel juhinduda. Samuti tuleb arvestada kolmanda isiku õiguspärase ootusega, et DP koostamisel lähtutakse selle algatamise ajal kehtinud ÜP-st.
12.PES § 8 lg 4 p 6 kohaselt oli ÜP üheks eesmärgiks territooriumi funktsionaalne tsoneerimine, mis määrab territooriumi või selle osa kasutamise juhtfunktsiooni. 01.01.2003 jõustunud planeerimisseaduses sarnane säte puudus ning alles 01.07.2009 jõustunud muudatusega kehtestati uuesti põhimõte, mille kohaselt määratakse ÜP-ga maakasutuse juhtotstarve. Planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (lk 3) on veel kasutatud varasemat mõistet „juhtfunktsioon“, mille all mõisteti ÜP-ga määratavat territooriumi valdavat (reeglina vähemalt 51%) kasutamise funktsiooni, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidi põhisuunad. Riigikohus märkis 18.10.2004 otsuse nr 3-3-1-37-04 p-s 14, et ÜP ei määra iseenesest veel katastriüksuse sihtotstarvet, vaid annab sisulise aluse selle määramiseks. ÜP annab kõigest põhimõtted, millest tuleb lähtuda edasisel DP-de koostamisel. Keila linna ÜP seletuskirja p 3.1.2 kohaselt peavad väikeelamumaa juhtfunktsiooniga aladel väikeelamu või üldmaa sihtotstarbega krundid moodustama vähemalt 80% alast. Nii ÜP kehtestamise kui ka DP algatamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määruse nr 36 järgi tähistab väikeelamumaa sihtotstarve tervikkrundil paiknevate kuni kahe korteriga elamute ja garaažikruntide maad, suvila- ja aianduskruntide maad ning ridaelamute ja kahekorruseliste kolme ja enama korteriga korterelamute maad. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud määrus asjakohane ÜP seletuskirjas nimetatud väikeelamumaa sihtotstarbe sisustamisel. Kaebaja välja toodud Keila linna senine praktika, et väikeelamumaale ei võimaldata ehitada seitsmest suurema korterite arvuga elamuid, ei välista iseenesest suurema korterite arvuga elamute ehitamist. Kaebaja arvates tuleks lähtuda „väikeelamu“ tavapärasest tähendusest, viidates seejuures majandus- ja kommunikatsiooniministri 05.04.2012 määrusele nr 27 „Rohelise investeerimisskeemi „Väikeelamute rekonstrueerimise toetus” kasutamise tingimused ja kord“ ning rahvaloendusel kasutatud metoodikale. Ringkonnakohus märgib, et 24.01.1995 määruse nr 36 ega ka kaebaja viidatud allikate põhjal ei saa teha järeldust, et enama kui seitsme korteriga kahekordse elamu käsitamine väikeelamuna (nt ridaelamu) oleks välistatud. Kuna krundile pos 3 kavandatav 34 korteriga korterelamu on kahekordne ning ÜP ega määrus nr 36 ei sea korterite arvule piire, ei ole alust pidada DP-d selle krundi osas ÜP-s määratud väikeelamumaa juhtfunktsiooniga ilmselgelt vastuolus olevaks.
13.Vaidlust pole selles, et Keila Jõesaare alal juba paikneb kolm elamut (Linnuse tn 1, Linnuse tn 2 ja Linnuse tn 4), krundil pos 2 (Linnuse tn 3) asus varasemalt korterelamu ning krundil pos 3 (Linnuse tn 5) ajalooline karjakastell. Lisaks asub Linnuse tn 9 muuseumihoone. Kavandatavad hooned järgivad ajalooliste hoonete põhiplaani (karjakastellil ruudukujuline sisehooviga, mida järgitakse uue hoone puhul Muinsuskaitseameti palvel) ning olemasolevate hoonete kõrgust (11 m). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tegemist ei ole mitte varasemate hoonete taastamisega, vaid uushoonestuse rajamisega. See siiski ei tähenda, et varasema hoonestuse olemasolu oleks täiesti asjassepuutumatu fakt, millega poleks tohtinud DP kehtestamisel arvestada. 28.03.2017 korralduses on vastustaja varasema hoonestuse 9(12)
3-17-915 olemasolule viidates leidnud, et tegemist on inimeste poolt ümberkujundatud loodusega, mida ei saa pidada looduslikuks tuumalaks. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et ajaloolise hoonestuse asukohta ehitamisel ei ole vaja metsaraiet kavandada. Keskkonnaamet on 12.12.2016 ehituskeeluvööndi vähendamise otsuses (I kd, tl 89-92) asunud seisukohale, et karjakastelli asemele kuni 34 korteriga elamu ehitamisega ei suurene oluliselt inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju kaldavööndile. Ringkonnakohtul pole põhjust vastustaja ja Keskkonnaameti järelduste põhjendatuses kahelda.
14.Keskkonnaamet andis oma 30.09.2015 kirjaga (I kd, tl 83-84) DP-le tingimusliku kooskõlastuse. Keskkonnaamet palus Keila linnal üle kontrollida DP seletuskirjas pos 5 toodud ehituskeeluvööndi vähendamise ulatuse vastavuse põhijoonisele kantule ning kanda põhijoonisele ka veekaitsevööndi ulatus. Keskkonnaamet märkis nimetatud kirjas, et planeeringulahenduse väljatöötamisel on arvestatud Keskkonnaameti märkusi, mille alusel on vähendatud hoonestusmahtu ja korrigeeritud hoonestuse paiknemist, ning leidis, et elamumaa kavandamine on kooskõlas ÜP-ga ning ka kaitse-eeskiri ei välista ehitustegevust kaitsealuses pargis. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsuses on Keskkonnaamet viidanud faktiliste asjaolude kirjelduses Keila Linnavalitsuse 26.09.2016 kirjale (I kd, tl 162-164), milles teavitati, et avaliku väljapaneku ja arutelu käigus esitatud vastuväidete tulemusel on planeeringulahendust võrreldes vastuvõetud DP-ga muudetud ning kompromissina on loobutud (pos 5) nelja paariselamu kavandamisest. Ringkonnakohtule ei nähtu, et Keila linn oleks Keskkonnaametile esitanud valeandmeid kompromissi kohta. Keila linn käsitas krundile pos 5 elamute kavandamisest loobumist kompromisslahendusena ehk vastutulekuna DP vastu protestijatele, kuid ei väitnud, et DP osas on saavutatud kõiki vastuväidete esitajaid rahuldav kompromiss. Keila Linnavalitsus selgitas 26.09.2016 kirjas, et erimeelsused lahendati vaid osaliselt ning kuna vastuväiteid tagasi ei võetud, siis saadetakse DP Harju maavanemale järelevalve tegemiseks. Samuti ei nähtu Keskkonnaameti kirjadest, et avalikkuse esindajatega kompromissi saavutamine oleks mõjutanud DP kooskõlastamist või ehituskeeluvööndi vähendamist. Kompromissi olemasolu ei olnud kooskõlastuse andmise ega ehituskeeluvööndi vähendamise eelduseks.
15.Kaebaja arvates on Keila linn vastanud DP-d puudutavatele pöördumistele küll formaalselt, kuid mitte sisuliselt, jättes vastamata küsimustele, mis puudutavad vajadust uute elamupindade järele, ÜP ajakohasust ja pargiala säilitamist senisel kujul. Ringkonnakohus ei pea seda etteheidet põhjendatuks. Halduskohus on otsuses viidanud vastustaja 12.08.2016 (I kd, tl 1719) ja 19.09.2016 (I kd, tl 20-21p) kirjadele, milles on vastatud MTÜ Keila Roheline Ruum esindaja Kirsi-Merilin Põldaru pöördumistele. Lisaks toimusid 03.11.2016 ja 15.02.2017 Harju Maavalitsuses DP-d puudutavad arutelud. Arutelul esitatud vastuväiteid ning Keila linna vastuseid neile on käsitletud ka Harju maavanema 01.03.2017 kirjas (I kd, tl 93-98). Keila Linnavalitsuse vastuskirjadest ja vaidlustatud otsusest järeldub, et vastustaja peab DP lahendust ÜP-ga kooskõlas olevaks ning enne DP kehtestamist on kaalutud erinevaid alternatiive. Vastustaja 19.09.2016 kirjas on märgitud, et omanikule maade tagastamise käigus ei peetud parki sedavõrd väärtuslikuks, et seal elamuehitust täielikult keelata ning riik ei ole huvitatud pargi maa ostmisest. 28.03.2017 otsuses on esitatud põhilised kaalutlused, millest Keila vald DP kehtestamisel lähtus. DP menetluses toimunud arutelude tulemusel võeti vastu lahendus, kus võrreldes DP vastuvõtmise seisuga on hoonestusala vähendatud ning seega säilitatud pargiala suuremas mahus.
16.Vaidlusaluse DP kehtestamisel kaalumist vajavateks vastanduvateks huvideks olid kinnisasja omaniku soov oma kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada ja sellele ehitada ning avalik 10(12)
3-17-915 huvi pargi säilimise vastu. Vaidlustatud otsuses on vastustaja leidnud, et planeeritava kinnistu omaniku õigustatud ootus oma kinnistut arendada on vähemalt samaväärses proportsionaalses suhtes kogukonna õigusega täisväärtuslikule elukeskkonnale. Ringkonnakohus märgib, et avalikule huvile ei saa erahuvidega võrreldes anda suuremat kaalu pelgalt põhjusel, et tegemist on avaliku huviga. Kuna praegusel juhul kavandatakse ehitamist eraomandis olevale kinnistule, peaks olema tegemist ülekaaluka avaliku huviga, s.o avalik huvi pargi ala maksimaalses ulatuses säilimise vastu peaks kaaluma üles kinnisasja omaniku õiguse oma kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Ringkonnakohtule ei nähtu, et esineks selline ülekaalukas avalik huvi. Kavandatavatel hoonestusaladel ei ole väärtuslikke taimekooslusi ning neil ei ole pargi kui tervikliku roheala säilimise seisukohast olulist tähtsust. Kaebaja pole toonud välja kaalukaid põhjusi, miks peaks park tingimata senises mahus jääma avalikkuse kasutusse ja millega DP menetluses ei arvestatud. Asjaolu, et viimastel aastatel on elanikud asunud parki aktiivsemalt kasutama, kuna maaomaniku loal on linn seda korrastanud, ei ole piisav, et elamute ehitamist mitte võimaldada. Park jääb ka pärast DP realiseerimist suures osas avalikkuse poolt kasutatavaks. Kaebajal ja muudel üldsuse esindajatel ei ole õigust nõuda, et kolmandale isikule kuuluv ala, mis on ÜP-s määratud elamute alaks ja mille omandamiseks puuduvad linnal vahendid, jääks määramata ajaks täies ulatuses avalikult kasutatavaks. Isegi kui vastaks tõele kaebaja väidetu, et krundile pos 5 polekski saanud looduskaitseliste piirangute tõttu kavandatavaid elamuid ehitada, siis ei anna see veel alust arvata, et DP lahenduses domineeriksid arendaja huvid. Planeeringulahenduse üle toimusid pikaajalised arutelud, mille tulemusel lahendust muudeti. Planeeringulahendus lubab kinnistu omanikul ehitada, kuid park jääb olulises osas üldkasutatavaks alaks. Kohtupraktikast tulenevalt on põrkuvate huvide omavaheline kaalumine omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13, p 19; 30.11.2016 otsus nr 3-3-1-23-16, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja jätnud kaalumisel ühtegi huvi tähelepanuta või ilmselgelt üle- või alatähtsustanud.
17.Vastustaja tellis OÜ-lt Stratum DP elluviimisega kaasneva liiklusmõju täiendava analüüsi (I kd, tl 22-24p), milles jõuti järeldusele, et ka prognoositava tipptunni liiklussageduse korral ei teki olukorda, kus Linnuse tänava üherajaline sild ei suudaks rahuldada vajalikku liikluse läbilaset. Kaebaja väited kavandatava ehitustegevuse olulisest mõjust liiklusohutusele ning päästesõidukite juurdepääsule on paljasõnalised. Pole tõenäoline, et kavandatava ehitustegevusega kaasneks silla liikluskoormuse suurenemine sellisel määral, et oleks tõsiselt põhjust karta kaebaja nimetatud probleemide tekkimist.
18.PlanS v.r § 10 lg 6 järgi võis kohalik omavalitsus DP koostamisest huvitatud isikuga sõlmida lepingu DP koostamise kohta. Eraõiguslik isik ei tohtinud selle sätte kohaselt olla DP koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui DP koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud ÜP-ga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud ÜP-ga. Toimikust nähtub, et Keila Linnavalitsus (tellija), Arhitekti- ja Inseneribüroo ARX OÜ (töövõtja) ning Arkaadia Jõesaare OÜ (huvitatud isik) sõlmisid 13.10.2014 DP koostamise töövõtulepingu (I kd, tl 208-209p). Ehkki DP seletuskirja tekstis (kuid mitte esilehel) on märgitud, et DP on koostatud Arkaadia Jõesaare OÜ (varasemalt Arkaadia Jõesaare AS) tellimusel, siis 13.10.2014 leping ei näinud ette DP koostamise tellimise üleandmist kolmandale isikule. Seega hiljemalt alates 13.10.2014 – sealhulgas DP vastuvõtmise ja kehtestamise ajal – korraldas DP koostamist vastustaja, tagades erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise. Ringkonnakohtule ei nähtu, et DP kehtestamisel oleks rikutud menetlusnorme või tehtud kaalutlusvigu tulenevalt sellest, et algselt oli planeeringu koostamise tellijaks kolmas isik.
11(12)
3-17-915
19.PlanS v.r § 21 lg 5 sätestas, et kui avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused muudavad planeeringu põhilahendusi, korratakse planeeringu kooskõlastamist isikuga, keda muudatus puudutab, ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu planeeringu muutmise järel. Sarnane säte sisaldub ka kehtiva PlanS § 137 lg-s 3. Kuna seadus ei täpsusta, mida tuleb mõista põhilahenduse muutmisena all, tuleb see kohalikul omavalitsusel igal üksikjuhul ise sisustada ja vastavalt otsustada täiendava avaliku väljapaneku korraldamine. Riigikohus märkis 12.03.2015 otsuse nr 3-3-1-71-14 p-s 11, et planeeringu põhilahendusena tuleb vaadelda planeeringu olulist osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise. Kaebaja peab planeeringu põhilahenduse muutmiseks PlanS v.r § 21 lg 5 mõttes seda, et DP kehtestati osaliselt, jättes välja krundi pos 5, kuhu algselt kavandati ehitada neli kahekorruselist paariselamut. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et tegemist ei olnud planeeringu põhilahenduse muutmisega. Krundile pos 5 kavandatud elamute väljajätmine ei mõjutanud planeeringulahendust muude kruntide osas ning oli ka avalikes huvides, kuna selle tulemusel jääb krundi po 5 ala üldkasutatavaks pargialaks ning säilivad väärtuslikud puud. Kuna DP osaline kehtestamine ei mõjuta avalikke huve negatiivselt, ei ole arvestades PlanS v.r § 21 lg 5 eesmärki – vältida olukorda, kus kehtestatakse planeeringulahendus, mille kohta pole avalikkus saanud arvamust avaldada – tegemist olukorraga, kus oleks tulnud korraldada täiendav avalik väljapanek. Seejuures nähtub Harju maavanema 01.03.2017 kirjast, et pärast pos 5 väljajätmist korraldati korrigeeritud DP lahenduse tutvustamiseks maavalitsuses 15.02.2017 arutelu, kus osalesid muu hulgas vastuväidete esitajad. Seega said asjast huvitatud avalikkuse esindajad siiski ka DP osalise kehtestamise kohta oma arvamust avaldada.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades, et kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ja kolmas isik pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.