S.P. kaebus Tallinna Vanglalt varalise kahju hüvitamiseks summas 370 eurot Kaebaja: S.P. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik Lihtmenetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta S.P. kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.S.P.lt (edaspidi kaebaja) võeti Tallinna Vanglas (edaspidi vangla) hoiule kuldkaelakett (kaaluga 50 grammi ja maksumusega 1750 eurot).
2.Kaebajale kuuluv kuldkett läks vangla laost kaduma, mistõttu esitas kaebaja vanglale 26.07.2018 taotluse laost kadunud kuldkaelaketi hüvitamiseks.
3.Vangla direktori 24.08.2018 käskkirjaga nr 3-3/18/32-1 algatati teenistusliku järelevalve menetlus kaebaja kuldketi kadumise asjaolude väljaselgitamiseks.
4.Vangla peatas 13.09.2018 kirjaga nr 5-37/18/112-2 kaebaja kahjunõude menetluse kuni 24.08.2018 käskkirjaga nr 3-3/18/32-1 algatatud menetluse lõppemiseni.
5.Vangla andis 09.11.2018 kirjaga nr 5-37/18/112-3 kaebajale tähtaja kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja esitas 27.11.2018 vanglale kirja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.
6.Vangla direktor kinnitas 28.11.2018 käskkirjaga 3-3/18/32-2 teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõtte, mille kohaselt leidis menetluse käigus kinnitust, et kaebajal on kadunud kollasest metallist kett, mille täpset kadumise aega ja asjaolusid tuvastada ei õnnestunud.
7.Vangla rahuldas 11.12.2018 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/18/112-6 kaebaja kahju hüvitamise nõude osaliselt summas 1380 eurot põhjendusel, et tegu on kasutatud ehtega ning arvesse võttes sarnase kuldketi keskmist turuhinda.
8.Tallinna Halduskohus (edaspidi kohus) registreeris 09.01.2019 kaebaja kaebuse vangla vastu varalise kahju summas 370 eurot hüvitamiseks.
9.Kohus võttis 14.01.2019 määrusega kaebuse menetlusse ning määras asja läbi vaatamisele lihtmenetluses.
10.Vangla esitas 22.01.2019 oma vastuse kaebusele.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11.Kaebaja on seisukohal, et vangla on ebaõigesti kahjunõuet vähendanud ning nõuab vanglalt täiendava kahjuhüvitise summas 370 eurot välja mõistmist.
11.1.Kaebaja hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et tegu oli kasutatud ehtega, kuivõrd kuld ei vanane ega kulu.
11.2.Kaebaja leiab, et tal on õigus saada samaväärne kuldkett asemele ning kui hüvitamine toimub rahas, siis tuleb hüvitada kuldketi maksumus 1750 eurot. Kaebaja viitab võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 127 lg-le 1 ning leiab, et kui kuldkett osteti 1750 euro eest, siis kuulub hüvitamisele just nimetatud summa.
11.3.Lisaks on kaebaja seisukohal, et kahjuhüvitise kandmine kohtutäituri ametialasele kontole oli õigusvastane, kuivõrd kaebaja oli palunud kahjuhüvitise kanda kaebaja ema arvele.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.Vangla on seisukohal, et kaebajal puudub õigus nõuda vanglalt täiendava varalise kahju hüvitamist ja kaebus on selles osas perspektiivitu.
12.1.Vangla on seisukohal, et kaebajal ei ole alust nõuda, et talle hüvitatakse ehte väärtus just küsitud ulatuses, arvestades, et kaebaja sai kuldketi umbes kolm aastat tagasi ning tegemist on kasutatud ehtega.
12.2.Kaelaketi näol on tegemist asendatava asjaga, mida on võimalik väljastpoolt vanglat soetada. Kaebaja ei ole väitnud, et temale kingitud 50 grammine Bismark kuldkett oleks mingil moel erinenud tavapärastest Bismark kuldkettidest ning oleks asendamatu. Seega lähtus vangla õiguspäraselt kaebajale varalise kahju hüvitise arvutamisel samaväärse asja soetamise kulust, mitte summast, mille kaebajale keti kinkinud isik eraisikult ketti soetades väidetavalt maksis.
12.3.Vangla 11.12.2018 vastusest nähtub, et erinevate väärisesemete vahendamisega, sh müügiga, tegeleva Tallinna Laenukontori1 interneti lehel müügiks pakutatavate kaebaja kirjeldustele vastavate kaelakettide hinnad 48,27 — 54.47 g kaaluvate kaelakettide eest jäävad vahemikku 1350 – 1490 eurot, sealjuures on kahjunõude lahendamisel hindamise aluseks võetud seitse kaelaketti erinevalt kaebajal kadunud kaelaketist täiesti uued. Kuivõrd kaebaja väitel kaalus tema kett 50 grammi ning kaebaja kirjeldustele vastava kaelaketi keskmine hind Tallinna Laenukontoris on ca 27,6 €/g, teeb see kaebajale tekkinud kahju suuruseks 1380 eurot. Vangla otsustas kaebajale sellises summas hüvitise välja maksta.
12.4.Vastuseks kaebaja kaebuses esitatud taotlusele kohustada vanglat kandma kogu hüvitis summas 1750 eurot kaebaja ema arveldusarvele, märgib vangla, et vangla on kaebajale hüvitamisele kuulunud summa 1380 eurot kandnud vastavalt 07.12.2018 arestimise aktile nr 026/2018/512 kohtutäitur Mati Roodese ametialasele arveldusarvele. Arestimisakti kohaselt oli vangla kohustatud mitte maksma kaebajale võlgnetavat summat, vaid kandma vastava summa kohtutäituri ametialasele arvelduskontole.
12.5.Vangla viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 08.01.2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-86-08, mille kohaselt on vanglal küll ühelt poolt kohustus tagada vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 õige kohaldamine, kuid samas on ta ka kohustatud isik, kes ei saa jätta arestimisakti täitmata. Samuti märkis kohus, et kui isik ei ole kasutanud täitemenetluse seadustikus (TMS) ette nähtud õiguskaitsevahendeid õigusvastase arestimisakti vaidlustamiseks, puudus vanglal kui võlgniku suhtes kohustatud isikul võimalus arestimisakti võimalikust õigusvastasusest sõltumata rahuldada isiku nõue TMS §-st 31 ja VangS § 44 lg-st 2 tulenevaid proportsioone arvestades. Vangla hinnangul on viidatud kohtupraktikast tulenev põhimõte kohaldatav ka käesolevas asjas. Seega on vangla õiguspäraselt täitnud kohtutäituri rahalise nõude arestimise akti kaebaja kasuks väljamõistetud summa 1380 eurot kaebaja võlgade katteks kohtutäituri arvelduskontole.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.
13.Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse vanglalt varalise kahju hüvitise summas 370 eurot väljamõistmiseks, kuivõrd leiab, et vangla vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/18/112-6 märgitud hüvitamisele kuuluvat summat on ebaõigesti vähendatud 1750 eurolt 1380 euroni.
13.1.Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.
13.2.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
13.3.Kohtupraktika (03.03.2013 otsus nr 3-2-1-19-13, p 13) sedastab kahjuhüvitise suuruse osas, et VÕS § 132 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb VÕS § 132 lg 2 järgi hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind (13.05.2004 otsus nr 3-2-1-63-04, p 14). Riigikohus on märkinud, et VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
13.4.Vangla tehtud vaideotsusest nähtub, et vangla on kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud otsuse tegemise hetkel müügis olevate sarnaste esemete (Bismarck kuldkaelakett) väärtust, täpsemalt kulla keskmist väärtust grammi kohta sarnaste kuldkettide puhul. Vangla on seejuures keskmise turuväärtuse arvestamise aluseks võtnud seitsme sarnase kuldketi väärtuse, mistõttu ei saa ka järeldada, et vangla poolt aluseks võetud valim ei kajastaks adekvaatselt keskmist turuhinda sarnase ehte puhul.
13.5.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kulla väärtus püsib muutumatuna. Sellest tulenevalt on kolm aastat tagasi soetatud ehte puhul õiguspärane hinnata, kui palju on ehe väärt kahju hüvitamise hetkel. Eelviidatud VÕS sätteid ning kohtupraktikat arvesse võttes on kahju hüvitamise eesmärgiks tulem, mille korral isik saaks endale asja kaotsimineku korral soetada samaväärse eseme. Seega on vangla toiminud õiguspäraselt võttes kahjuhüvitise määramise hetkel arvesse sarnase eseme keskmise turuhinna, kuivõrd see täidab eelkirjeldatud kahju hüvitamise eesmärki.
14.Kaebaja on leidnud ka, et kahjuhüvitise kandmine kaebaja poolt viidatud pangakonto asemel kohtutäituri ametialasele arvele oli õigusvastane.
14.1.Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 44 lg 1 ja 2 kohaselt kannab vangla kinnipeetava töötasu ja muud talle laekuvad summad tema vanglasisesele isikuarvele arvestusega, et 50 protsenti jääb rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras vanglasiseseks kasutamiseks.
14.2.Täitemenetluse seadustik (edaspidi TMS) § 31 lg 1 sätestab, et vangla kannab kinnipeetava töötasust või muust kinnipeetavale laekuvast rahast kinnipeetud osa igas kuus selle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, kes on rahalise nõude täitmiseks saatnud. Kinnipeetav osa arvutatakse vastavalt VangS §-le 44.
14.3.TMS § 111 kohaselt arestib kohtutäitur rahalise nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda.
14.4.Käesoleval juhul on vangla kaebaja kui võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-86-08 selgituste kohaselt kujutab TMS § 111 endast üldnormi nõuete arestimiseks, millele lisaks on seadusandja ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis nõuete rahuldamiseks kinnipeetava summa ulatuse osas omakorda osundab VangS § 44 lg-le 2. Samas kui arestimisakti ei ole vaidlustatud või on jäetud kasutamata edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5). TMS § 261 võimaldab kohaldada trahvi võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, kes keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei täida seda nõuetekohaselt. Kui isik ei ole kasutanud täitemenetluse seadustikus ette nähtud õiguskaitsevahendeid õigusvastase arestimisakti vaidlustamiseks, puudus vanglal kui võlgniku suhtes kohustatud isikul võimalus arestimisakti
14.5.Kohus leiab eelnevast tulenevalt, et kuivõrd kaebaja ei ole vaidlustanud tema arvates ebaõiget arestimisakti, ei olnud vanglal eelviidatud TMS sätteid arvesse võttes võimalik arestimisaktis sisalduvast kohustusest kõrvale kalduda. Seega oli vangla tegevus õiguspärane, kui ta kandis kaebajale määratud kahjuhüvitise arestimisakti alusel kohtutäituri ametialasele arvele.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.