Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla esindajad Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 11. detsembril 2019
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. jaanuaril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Tartu Vangla kinnipeetav X (edaspidi ka kaebaja) esitas 21. mail 2019 vanglale taotlusena pealkirjastatud pöördumise, mis vangla hinnangul oli oma sisult nii kuriteoteade kui ka mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. Taotluse kohaselt leidis 23. aprillil 2019. a vangla E-hoone esimese eluosakonna kambris nr 1021 aset kehaline väärkohtlemine, mille käigus kasutati taotleja suhtes füüsilist vägivalda ja gaasi. Kinnipeetav taotles süüdlaste karistamist ja kahju hüvitamist summas 600 eurot.
3-19-1510
2.Tartu Vangla jättis 8. juuli 2019. a otsusega nr 1-13/119-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla esitas järgmised põhjendused. Kuna Xi 21. mai 2019. a pöördumine oli oma sisult nii kahju hüvitamise taotlus kui ka kuriteoteade, registreeriti avaldus 30. mail 2019 ka kriminaalmenetluse registris numbriga 19922900051. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kõik vangla põhjendused on kinnipeetavale esitatud 30. mai 2019. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nr 2- 3/1324-2 ja vangla ei hakanud neid kahju hüvitamise taotlust lahendades kordama. Vangla on otsuses seisukohal, et füüsilise jõu ja gaasirelva kasutamine vanglaametnike poolt ei olnud alusetu ega ülemäärane. Seega ei saa sellist tegevust pidada õigusvastaseks. Kuna kahju hüvitamise nõude esmane eeldus (avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus) on täitmata, jättis vangla taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata.
3.Vastustaja on 30. mai 2019. a teates, millele ta kahju hüvitamise taotlust lahendades viitab, teatanud kaebajale kriminaalmenetluse nr 19922900051 alustamata jätmisest. Vastustaja märkis, et kriminaalmenetlus jäeti alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg 1 alustatakse kriminaalmenetlus üksnes siis, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud.
3.1.Vastustaja kirjeldas teates 23. aprilli 2019. a sündmuste käiku (vt täpsemalt otsuse põhjenduste p-s 11).
3.2.Viidatud teate järgi fikseeris Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötaja Eva Jerotskaja 23. aprillil 2018 kella 09:00 paiku kaebajal järgmised vigastused: punetavad laigud näonahal, seljal abaluude piirkonnas, randmetel pindmised kriimustused-marrastused; kaelal rangluu piirkonnas, paremal 15x0,4 cm suurune marrastus, punetus; seljal abaluude piirkonnas punetavad laigud.
3.3.Relva või füüsilise jõu kasutamine on viidatud teate kohaselt ebaseaduslik, kui selleks ei olnud üldse seaduslikku alust või kui ületati lubatud intensiivsuse piiri. Subjektiivsest küljest eeldab karistusseadustiku § 291 koosseis tahtlust kõigi süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste suhtes. Seega ametnik, kes kasutas ebaseaduslikult relva või füüsilist jõudu, pidi võimalikuks pidama vastava asjaolu saabumist ja seda möönma. Vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 1 sätestab, et VangS § 701 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Erivahendi ning teenistusrelva kasutamise korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. Praegusel juhul on kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmena käeraudu (VangS § 701 lg 1) ning gaasirelva (§ 701 lg 2p 2) ning füüsilist jõudu. Ebaseaduslik on relva või füüsilise jõu kasutamine siis, kui selleks ei olnud üldse seaduslikku alust või kui ületati lubatud intensiivsuse piiri. Ametnik, kes kasutas ebaseaduslikult relvavõi füüsilist jõudu, pidi võimalikuks pidama vastava asjaolu saabumist ja seda möönma.
4.Kaebaja esitas 8. augustil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamist 600 eurot või kohtu poolt õiglaseks peetavas ulatuses. 2(11)
3-19-1510
Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju kehalise väärkohtlemisega. Kaebaja täpsustas 12. augusti 2019. a avalduses, et mittevaraline kahju, mille hüvitamist ta kohtult taotleb, on tekitatud tervise kahjustamisega.
5.Kohus võttis kaebuse 13. juuni 2019. a määrusega menetlusse. Vastustaja vastas kaebusele 6. septembril 2019. Kohus määras 18. novembri 2019. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil. Kaebaja esitas täiendava kirjaliku seisukoha 25. novembril 2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist, mis on talle väidetavalt tekitatud kehalise väärkohtlemisega ja gaasi kasutamisega. Kaebaja väidab kaebuses ja selle täpsustustes järgmist.
6.1.Kahju on tekitatud kehalise väärkohtlemisega ning kaebaja palub kohtul hinnata sündmuste käiku ja võtta seisukoht, kas valvurite poolt jõu kasutamine oli olukorras, kus kaebaja ise vastupanu ei osutanud, väärkohtlemine või mitte. Samuti palub ta hinnata tema suhtes seitsmel korral gaasi kasutamise põhjendatust. Seadus lubab erivanendeid kasutada üksnes äärmuslikel juhtudel, kui see on vältimatu ja muud võimalused on ammendatud (VangS § 71 lg 1). Väärkohtlemise tulemusena valutas kaebajal järgmisel päeval selg ja vasak õlg. Seljavaluga sai ta arsti poole pöörduda järgmisel päeval, kui valu oli juba üle läinud.
6.2.Vangla sisekontrolli ütlused ei vasta tõele. Kaebaja ei osutanud käeraudade panemisele vastupanu (valvur A ütluste kohaselt). Kaebaja oli hetkeks kaotanud ka teadvuse. Rinnal olevad haavad on tekkinud klaasikildudest, mida põrandal oli ohtralt. Selleks, et haavad saaksid tekkida, oli kaebajat ilmselt tiritud ajal, mil teine valvur oli oma põlve ja keharaskusega kaebaja seljal peal, mille tõttu sai viga ka selg.
6.3.Kaebaja hinnangul ei olnud ta füüsiliselt vägivaldne, nagu mentleja kirjeldab. Ainuke reaalne kokkupuude oli veepritsmed valvurite riietel, mida kinnitavad ka valvur A ütlused.
6.4.Täiendavas kirjalikus seisukohas palub kaebaja kindlaks teha, kas kambri nr 121 trellitatud uks vastab arhitekti koostatud ehitusprojektile.
Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning väidab järgmist.
7.1.Ajal, mil kaebajale väidetava tervisekahju põhjustanud intsident aset leidis, paiknes kaebaja eraldatud lukustatud kambris, tema liikumis- ja suhtlemisvabadust oli piiratud ning tal oli keelatud tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja suhtes kohaldati kinnipidamisrežiimist rangemat režiimi põhjusel, et ta oli ohtlik.
7.2.Vastustaja ametnike poolt 23. aprillil 2019. a koostatud füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise protokollis on kajastatud kaebaja käitumist, ametnike tegevust ja gaasipihusti ning käeraudade kasutamist (vt üksikasjalikumalt otsuse põhjenduste p 11).
7.3.Nii 23. aprilli 2019. a protokollist kui ka käsikaamera videosalvestisest (vastuse lisa 2 ja 3) ei ilmne, et ametnikud oleksid kaebajale käeraudade paigaldamisel kasutanud liigset jõudu. Salvestiselt nähtub, et kaebaja heitis ise pikali ja ametnikud ei kasutanud selleks jõudu. Samuti nähtub, et üks ametnik fikseeris kaebaja jalad, kaks ametnikku on kummagi käe juures ja kolmas paigaldab kaebajale käerauad. Videosalvestisest ei nähtu justkui oleksid ametnikud kaebajat 3(11)
3-19-1510
kambris lohistanud ega ka seda, et ta oleks teadvuse kaotanud, sest kaebaja kõndis kahe ametniku vahel ise kambrist välja. Videosalvestiselt ei nähtu ka, et ametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes liigset jõudu tema saatmisel teise kambrisse ega ka käeraudade eemaldamisel. Kaebaja ei avaldanud teda kontrollinud meedikule, et ta oli teadvuse kaotanud.
7.4.Kui kaebaja oleks ründed lõpetanud, oleksid ametnikud saanud trellukse kiiremini avada. Kaebaja takistas oma järjepidevate rünnakutega füüsiliselt ukse avamist. Samuti oli kaebajal igal ajal võimalus minna ja ise ukse avamist takistanud esemed ära võtta või alluda korraldusele minna kambri akna juurde, et ametnikud oleksid saanud trellukse kiiremini avada. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajal puudus objektiivne takistus korraldustele alluda. Kui kaebaja oleks korraldusi täitnud, oleks vanglaametnikel puudunud igasugune vajadus tema suhtes gaasipihustit kasutada. Seega oleks kaebaja ise saanud kahju täielikult ära hoida.
7.5.Kambri aknapakett oli küll lõhutud, kuid mitte selliselt, et sellest oleksid pidanud põrandale kukkuma klaasikillud, mille peale kaebajat väidetavalt sunniti pikali minema ja seejärel lohistati. Aknapaketti tekivad esialgu suured mõrad, sealt klaasitükkide saamiseks, tuleks neid sealt ise välja võtta. Samas ei saa aga vastustaja tõsikindlalt väita, et maas ühtegi klaasitükki ei olnud. Arvestades, et kaebaja lõhkus kambri sisustust, ei saa välistada seda, et fotodel olevad vigastused on põhjustanud kaebaja enese käitumine, kui ta eemaldas tualettruumi ukse ja liistu ning kangutas lahti nari redeli.
7.6.Kaebaja tervisekaardi kandest nähtub, et peale kaebaja suhtes gaasipihusti ja käeraudade kasutamist, oli patsient heas üldseisundis, ei kaevanud halva enesetunde üle, silmad ei punetanud, pipragaasi oli läinud pigem näonahale ja seljale. Kaebaja küünarvartel ja ülakehal rangluu piirkonnas olid marrastused ja punetus.
7.7.Gaasipihusti kasutamine on proportsionaalne meede, sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks. Gaasipihusti kasutamise eesmärgiks oli katkestada ja tõrjuda kaebajapoolset rünnet, et ametnikud saaksid trellukse avada. Vanglateenistuse ametnik vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas. Gaasi kasutamine oli sobiv meede. Ametnike eesmärk oli trelluks võimalikult kiirelt avada ja kaebaja ründeid tõrjuda. Ükski teine erivahend ei oleks sellises olukorras ja distantsilt olnud sobivam. Peale gaasipihusti kasutamist katkestas kaebaja oma ründe ja varjus, seega oli selle vahendi kasutamine sobiv. Kaebaja käitumine oli impulsiivne ja ettearvamatu, vanglal ei olnud teada, millega see eskaleeruda võib. Vajalik võis olla siseneda kambrisse kaebaja abistamiseks. Kaebaja käitumisest nähtub, et ta valis oma ründeesemeteks järjest ohtlikumad esemed. Esmalt loopis veega, siis pudruga, siis rebis narilt redeli ära, millega purustas kambri akna. Ametnikud ei saanud kindlad olla, et kaebaja ei hakka ennast vigastama. Sellises olukorras ei saa viivitada ja tegutseda tuleb kohe. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes esimese meetmena gaasipihustit. Protokollist nähtub, et ametnikud asusid rahulikult eemaldama trellukse avamist takistavaid esemeid. Kaebaja käitumine takistas seda. Kaebajat hoiatati ning hoiatuse andmise järel ei kasutatud koheselt gaasipihustit, vaid alles siis, kui kaebja asus ametnike suunas vett viskama. Kõigil kolmel korral kasutati gaasi kaebaja ründe lõpetamiseks. Gaasipihustit kasutati lühiajaliselt, mitte ei lastud kambrit gaasi täis.
7.8.Pärast gaasipihusti kasutamist kontrolliti kaebaja terviseseisundit. Vastustaja andis kaebajale kohest esmaabi ja meedik hindas kaebaja tervisliku seisundi heaks.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
4(11)
3-19-1510
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). Riigivastutusnõude rahuldamise üheks oluliseks eelduseks on avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Praegusel juhul taotleb kaebaja tervisekahju hüvitamist.
10.Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla põhjustanud kaebajale tervisekahju tema kehalise väärkohtlemisega ning gaasi kasutamisega. Kaebaja peab tema suhtes kohaldatud abinõusid ülemääraseks ja õigusvastaseks. Vaidlus praeguses asjas ei käi seejuures selle üle, kas kaebajale käeraudade paigaldamine täiendava julgeolekuabinõuna iseenesest oli õiguspärane või mitte. Vastustaja on nii kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes kui ka kohtumenetluses kokkuvõtvalt seisukohal, et füüsilise jõu ja gaasirelva kasutamine vanglaametnike poolt ei olnud alusetu ega ülemäärane. Vangla viitas kohtueelses menetluses ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele, mis sisaldas kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendusi. Vastustaja leidis, et vangla tegevust kaebaja ohjeldamisel ei saa pidada õigusvastaseks. Kuna kahju hüvitamise nõude üks esmane eeldus – avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus – on vangla arvates täitmata, jättis vangla taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata.
11.Kaebaja viibis kõnealuse vahejuhtumi ajal 4. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-1/176 (tl 48-49) alusel kohaldatud täiendavate julgeolekumeetmete raames eraldatud lukustatud kambris. Kaebajale vahejuhtumist ajendatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast (22. mai 2019. a käskkiri nr 6-2/332; tl 17-20), füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja tervisesesiundi kontrollimise protokollist (tl 1414p) ning kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatest (tl 12-13) ilmneb järgmine sündmuste käik. Valvur A avastas 23. aprillil 2019 hommikuse loenduse ajal kell 08:02 et kaebaja oli ennast kambrisse 1021 barrikadeerinud. Kinnipeetav oli tualettruumi ukse pannud vahetrellide ja tualettruumi konstruktsiooni jala vahele nii, et vahetrellide ust avada ei olnud võimalik. Samuti oli ta ühe tualettruumi liistu kerinud ümber vahetrellide ning oma vanglavormi jaki vahetrellide ukseriivi külge. Kaebaja ütles ametnikele, et ta kambrist välja ei tule ja valvureid sisse ei lase. Samuti avaldas ta soovi, et tema juurde tuleks koheselt psühhiaater. Kamber jäeti esialgu vahele ning teostati E-hoone 1. osakonnas kinnipeetavate loendus lõpuni. Ametnikud A ja D püüdsid kella 08:14 paiku vahetrellide ust avama hakata, appi kutsuti valvur B. Kinnipeetav ärritus ning ütles, et valvurid kambrisse sisse ei tule. Ta võttis kätte lusika ning tegi sellega viskeliigutuse vahetrellide juures seisvate ametnike suunas, mistõttu ametnikud sulgesid kambri ukse ja A teavitas peavalvekeskust. Ametnikud kasutasid kilpe ja kiivreid ning kella 08:20 paiku avasid kambri ukse ning üritasid kilbi varjus kambri vahetrellide küljest takistust eemaldada. Kaebaja oli pannud teki tualettruumi konstruktsiooni ja riiuli peale ning varjus selle taha. Ukse lahti harutamisel muutus isik agressiivseks ja tegi korduvalt ametnike suunas viskeliigutusi käes olnud lusika ja raamatuga. Valvur A andis talle korralduse minna akna juurde ning hoiatas, et kui ta osutab vastupanu või ametnikke millegagi viskab või ründab, kasutatakse tema suhtes gaasipihustit. Kaebaja ütles, et tal on ükskõik ning teda see ei huvita. Seejärel viskas kaebaja ametnike suunas kausitäie vett, tabades kilpi ning valvurite riideid. Selle peale kasutas valvur 5(11)
3-19-1510
A gaasipihustit, mis ei tabanud, sest kaebaja peitis ennast teki taha. Ametnikud püüdsid endiselt ust avada, kui kaebaja viskas ametnike suunas metallkausitäie putru, mis tabas kilpi. Seejärel kasutas valvur A uuesti kaebaja suunas gaasipihustit, tabades tema pea külge. Seejärel läks kaebaja voodi juurde ning hakkas lahti kangutama nari küljes olevat redelit. A andis talle korduvalt korraldusi lõpetada vastupanu ja kambrisisustuse lõhkumine, millele kaebaja ei allunud. Seejärel jooksis ta tualettruumi ning hakkas korduvalt tassiga ametnike suunas vett viskama, olles ise samal ajal seina taga peidus. Valvur B kasutas kaebaja suunas gaasipihustit, tabades pea külge. Ametnikel ei õnnestunud ust avada ning seejärel otsustati tegevus lõpetada ning juurde kutsuti lisajõude. Kohale jõudis vanemvalvur C, kellel on elektrišoki relva kasuatmise õigus. Ametnikud liikusid tagasi kambri juurde. Selleks ajaks oli kaebaja lahti saanud nari küljes oleva redeli, millega lõhkus ära kambri aknaklaasi. Ametnikud avasid uuesti kambriukse ning üritasid hakata kambriust lahti tegema hakata. Kaebaja osutas endiselt vastupanu, hoides jalgadega kinni tualettruumi ust, et ametnikud seda sealt eest kätte ei saaks. Valvur A kaebajale korraldusi lõpetada vastupanu osutamine. Samuti andis vanemvalvur C korraldusi lõpetada vastupanu ning hoiatas vajadusel elektrišokirelva kasutamisest. Seejärel õnnestus ametnikel saada tualettruumi uks vahetrellide ukse eest ära ning õnnestus kambrisse pääseda. Seejärel andis valvur A korraldusi minna põrandale kõhuli maha, mida kaebaja ka tegi. Tema jalad fikseeriti ning talle paigaldati käerauad. Seejärel viisid vanemvalvur D ja valvur E kaebaja vastuvõtukambrisse nr 1192.
12.Eeltoodud sündmuste käiku kinnitavad ka tunnistajate ütlused kohtuistungil. Põhjalikumalt andis ütlusi sündmuste käigu kohta kogu vahejuhtumi juures viibinud valvur A (kohtuistungil alates 10:11:22). Samuti kinnitavad eelkirjeldatud sündmusi kohtuistungil üle kuulatud ülejäänud nelja tunnistaja ütlused koosmõjus olukorra videosalvestisega (vastustaja vastuse lisa nr 2:käsikaamera 23.04.2019. a videosalvestis.MP41). Sündmuste kulgu kirjeldatud moel ei sea kahtluse alla tegelikult ka kaebaja. Ta on üksnes eitanud pudruga viskamist ning väidab, et tema käitumise tulemusena sattusid vaid veepritsmed valvurite riietele.
13.VangS §-st 66 tulenevalt on vanglateenistuse ülesandeks sisekorraeeskirjade järgimise ja julgeoleku tagamine vanglas. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 p 2 kohaselt on vanglaametniku ülesandeks ka rakendada abinõusid õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks. Praegusel juhul on kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmena käeraudu (VangS § 701 lg 1) ja gaasirelva (§ 701 lg 2p 2) ning füüsilist jõudu.
14.VangS § 71 lg-st 2 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.VangS § 69 lg 2 p 5 näeb ühe täiendava julgeolekuabinõuna ette ohjeldusmeetmete kasutamise. Ohjeldusmeetmeks VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on ka vanglateenistuse erivahendina määratletud käerauad. VangS § 71 lg 1 sätestab, et VangS § 701 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Viidatud säte ei hõlma käeraudade paigaldamist. Siiski tuleb nii erivahendite (sh käerauad) kui ka teenistusrelvade kasutamisel hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu (VangS § 71 lg 1 ls 2). Vanglaametniku õigus enesekaitsele ja füüsilise jõu kasutamisele (VangS § 71 lg 2) ei ole eeltoodud sätetega piiratud 2, kuid siingi tuleb
Kättesaadav kohtute infosüsteemis haldusasja nr 3-19-1510 dokumendi nr 11 lisana. L. Madise jt, Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 169.
6(11)
3-19-1510
proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidada. VangS § 4 lg 2 sätestab, et kui seadus ei näe ette konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
15.Erivahendite (käeraudade), gaasirelva ja füüsilise jõu kasutamise tingis praegusel juhul kaebaja käitumine, nagu seda on kirjeldatud eelpool otsuse põhjenduste p-s 11, st kaebaja ei allunud korduvatele korraldustele võimaldada vanglaametnikel kambrisse siseneda, viskas ametnike suunas erinevaid esemeid või tegi nendega viskeliigutusi ning lõi kambrisisustust lõhkudes ja selle taha (tualeti uks, tekk) peitudes olukorra, kus ametnikud ei saanud näha, milliste vahenditega on kaebajal võimalik ametnikke rünnata või ennast vigastada. Kaebaja käitumine eelnevalt viidatud dokumentides kajastatud viisil leidis kinnitust ka tunnistajate ütlustega kohtuistungil. Kokkuvõtvalt oli ametnike eesmärk ühelt poolt kinnipeetava õigusrikkumiste (allumatus vanglaametnike korraldustele) lõpetamine, teisalt aga kinnipeetava enda kaitsmine vigastuste eest. Kaebaja näitas kohtu hinnangul oma käitumisega (nariredeli ja tualetiukse lahtikangutamine, akna lõhkumine), et võib vigastada nii ennast kui ka vanglaametnikke. Tunnistaja (A ütluste (alates 10:11:22) kohaselt ei olnud teki taha varjunud kinnipeetava puhul teada, milliseid võimalikku ohtu kujutavaid esemeid võib tal enda juures olla. Seega oli kohtu hinnangul vanglaametnike tegevuses oluline nii ametnike endi julgeoleku kui ka kinnipeetava ohutuse (mh enesevigastamise vältimine) tagamine.
16.Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja tegevus jõu ja erivahendite kasutamisel oli ülemäärane ja seetõttu õigusvastane. Kaebaja on arvamusel, et õigusvastase kohtlemise (jõu ülemäärane kasutamine) tulemusena on talle tekitatud vigastusi (tervisekahju), mille hüvitamist ta taotleb. Vastustaja on seisukohal, et erivahendite ja jõu kasutamine oli proportsionaalne ning hüvitatavat kahju pole kaebajale tekkinud. Vastustaja rõhutab, et eriavhendite ja jõu kasutamise tingis kaebaja enda käitumine (allumatus ja vastupanu vanglaametnikele). RVastS § 13 lg 1 p-st 2 tulenevalt tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada ka asjaoludega, mis võimaldanuks vältida kahju tekkimist.
17.Kaebaja väidab esmalt kahju tekitamist tema suhtes gaasi kasutamise tõttu. Gaasirelvana VangS § 701 lg 2 p 2 tähenduses mõeldakse ka gaasipihustit, mille kasutamise üle praegusel juhul iseenesest vaidlust ei ole.
17.1.Kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides iseenesest õigusvastane, kuid selleks peab olema erakorraline vajadus (Riigikohtu 14. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-69-14 (p 9 ja viidatud seisukohad). Kohtupraktikas on gaasipihusti kasutamise õiguspärasuse hindamisel rõhutatud vajadust välja selgitada, kas isikut saanuks ohjeldadad või rahustada muude, leebemate vahenditega (samas p 10). Riigikohus on selgitanud gaasipihusti kasutamise tingimusi, viidates ka asjakohasele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, 2. oktoobri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14 (eelkõige p 14).
17.2.Viidatud praktikas on oluliseks peetud arvestada nii pipragaasi kinnises ruumis kasutamisega kaasneda võivaid võimalikke raskeid tagajärgi kui ka vanglaametnike käsutuses olnud alternatiivseid vahendeid. Oluliseks on peetud, kas abinõu kohaldamisele eelnenud kaebaja käitumist ning vangla käsutuses olnud vahendeid arvestades oleks olnud võimalik lahendada olukord vähemintensiivseid meetmeid kasutades. Samuti kaebajast lähtuva julgeolekuohu ulatust, tema valduses olnud esemete olemust ning tema käitumist, aga ka asjaolu, kas kaebaja on ka varem sarnasel viisil agressiivselt käitunud (viidatud lahend asjas nr 3-3-1-47-14, p 14).
17.3.Kõik vanglaametnikest tunnistajad kinnitasid varasemaid või lausa igapäevaseid kontakte kaebajaga. Tunnistajate sõnul ei ole neil aga varasemast kogemust, et kaebaja käitunuks sarnasel moel agressiivselt. Seejuures märgiti siiski tema käitumises negatiivset meelestatust, 7(11)
3-19-1510
kuid mitte sarnast suurt vastupanu ametnikele (tunnistaja A; teatud agressiivsust on siiski maininud tunnistaja B (istungil alates 10:31:42)). Kaebaja möönis ka ise enda erakordset käitumist, Ta kinnitas, et käitus ülalkirjeldatud moel tähelepanu saamiseks, kuna täiendavate julgeolekumeetmete raames üksinda lukustatud kambris viibides on ta korduvalt tulemuseta avaldanud soovi saada kokku psühholoogiga ning üleviimist E2 eluosakonda. Kohus on seisukohal, et kaebaja saab soovi kohtuda psühholoogiga või ümberpaigutamist teise kambrisse väljendada korrakohaselt taotlusi esitades, ning taotluse rahuldamata jätmise korral seda vaidlustada vaidega ja hiljem kohtumenetluses. Isegi kaebaja soovide tähelepanuta jätmine ei õigusta sellist käitumist nagu kaebaja puhul eelpool kirjeldatud, vaid sellisteks puhkudeks on seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendid.
17.4.Kaebaja väidab tema suhtes gaasi kasutamist seitsmel korral. Vastustaja väitel kasutati gaasipihustit kolmel korral ning seda väidet kinnitavad ka asjas kogutud tõendid kogumis (protokoll tl 14-14p; A ettekanne, tl 21) ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlused. Tunnistaja A märkis, et kasutas gaasipihustit kahel korral ning B ühel korral. Viimast kinnitas ka B ise. Seega ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide seitsmest gaasipüstoli kasutamise korrast. Samas ei saanud ka gaasi kontsentratsioon õhus olla selline, mis muutnuks viibimise ruumis väljakannatamatuks või väga häirivaks – neli istungil tunnistajana ütlusi andnud vanglaametnikku on ruumi pärast gaasipihusti kasutamist sisenenud kaebaja ohjeldamiseks ja vahejuhtumi lõpetamiseks. Kõikide tunnistajate sõnul oli kambris nende sisenedes tunda gaasilõhna ning gaas põhjustas mingil määral kipitust kurgus või köha, kuid ei takistanud neil oma ametikohustuste täitmiseks ruumis viibida. Kaebaja viidi kiiresti pärast gaasi kasutamist ja käeraudade paigaldamist teise kambrisse.
17.5. Erinevalt eelpool viidatud kohtulahenditest ei taotle praeguse vaidluse kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise, vaid tervise kahjustamise eest. Kaebaja terviseseisundit on kontrollitud varsti pärast vahejuhtumit ja gaasipihusti kasutamist. On ilmnenud, et pihustatud pipragaas on sattunud pigem näonahale ja seljale ning silmade punetust ei esinenud. Tervishoiutöötaja on soovitanud gaasiga kokku puutunud piirkondi (nägu) ohtra jaheda veega pesta (tl 16).
17.6.Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja tervisesesiundi kontrollimise protokollist (tl 14-14p) ilmneb, et ametnikud on kaebajat eelnevat hoiatanud, et vastupanu osutamisel või ametnike ründamise või millegagi viskamise korral kasutatakse tema suhtes gaasipihustit. Protokollis kajastatu kohselt jäi kaebaja hoiatuste suhtes arrogantseks, jätkates ametnike suunas esemete viskamist ja viskeliigutuste tegemist. Sama tuleneb ka tunnistajate ütlustest. Tunnistaja B kinnitusel teatas ta, et ründe korral on neil õigus kasutada gaasipihustit (istungil alates 10:31:07). Tunnistaja A sõnul igale kasutamisele hoiatust ei eelnenud, kuid eelnevalt hoiatati mitu korda enne esimest kasutamist (istungil alates 10:11:22).
17.7.Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et arvestades kaebaja tegevust (korraldustele korduv mitteallumine, enda sulgemine kambrisse, mille trellust ta keeldus valvuritele sisenemiseks avamast ning valvurite suunas vee viskamine ning viskeliigutuste tegemine käepäraste esemetega, mh kauss, raamat, kambri mööbli detailid; samuti akna ja mööbliesemete lõhkumine) ei olnud tema suhtes gaasipihusti kasutamine ülemäärane ning sündmuste käigust ilmneb, et muud abinõud ei olnud piisavad kambrisse pääsemiseks ja sealse olukorra väljaselgitamiseks ning kaebaja ohjeldamiseks. Tõenditest kogumis selgub veenvalt, et kaebajale anti korduvalt korraldusi tal endal trelluks avada, kuid kaebaja eiras neid. Vastustaja oli kambris tualettruumi ust ja tekki kasutades loonud olukorra, kus kambrisse siseneda soovinud ametnikud ei saanud olla kindlad, millised esemed kaebajal nende ründamiseks on.
8(11)
3-19-1510
Samadel põhjustel puudus vanglaametnikel ka võimalus hinnata, kas ja millist ohtu kujutab kambris viibiv kinnipeetav iseendale.
17.8.Tunnistajate ütlustest ning juhtumi kohta distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest selgub, et gaasipihusti kasutamine ei olnud ametnike impulsiivne tegevus, vaid enne seda anti kaebajale korduvalt korraldusi, ametnikud koostasid tegevusplaani kambrisse sisenemiseks ning kahel korral teavitati juhtumist peavalvekeskust, toodi juhtumi lahendamiseks vajalikku varustust (tunnistaja A ütlused). Sündmuse tõsidust ilmestab ka asjaolu, et kohal oli ametnik, kel ainsana juhtumiga seotud ametnikest oli elektrišoki vahendi kasutamise õigus ning kaebajat hoiatati isegi elektrišokirelva kasutamise eest (mh tunnistaja C ütlused), kuigi see hoiatus ei realiseerunud. Kohtul on eelnevat arvestades alust arvata, et gaasipihusti kasutamine oli ametnike poolt ohu hindamisel tuginev kaalutletud otsus. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et vanglal vangistuse täideviimiseks loodud asutusena peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel ning avar hindamisruum ohu määratlemisel (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-31-28-12, p 14).
17.9.Kohtu hinnangul ei olnud gaasipihusti kasutamine eelnevat arvestades ülemäärane.
18.Kaebaja väidab, et jõu kasutamine oli ülemäärane, kuna ta ei avaldanud käeraudade paigaldamisel vastupanu. Kohtupraktika kohaselt peab käeraudade kasutamisele eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang (nt Riigikohus asjas nr 3-3-1-18-12, p 13). Käeraudade kasutamist ohjeldusmeetmena on aktsepteeritud ka isiku agressiivset käitumist arvestades ennetava abinõuna, et vältida õigushüvede, sh vangla julgeoleku kahjustamist, aga ka ära hoida vanglaametnike ja isiku enda kahjustamist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-8-12, p 13-14). Praegusel juhul tuleneb asjas kogutud tõenditest, sh tunnistajate ütlustest kohtuistungil, et vanglaametnikud tegutsesid nii vanglaametnike kui ka kaebaja enda turvalisuse huvides (vt eespool otsuse põhjenduste p 17.7). Vanglas viibivate isikute ja vangla turvalisuse ning korra tagamine on vangistuse eesmärkide (VangS § 6 lõige 1) saavutamise eeltingimus, milleta vangistus kaotaks oma mõtte (Riigikohtu 17. detsembri 2019. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-19-40, p 40).
18.1.Kaebaja väidab, et ei osutanud enam vastupanu, kui ametnikud kambrisse sisenesid. Vanglaametnikest tunnistajate ütluste kohaselt rauges kaebaja vastupanu ametnike kambrisse sisenedes ja ta allus ametnike korraldusele põrandale heita. Käeraudade paigaldamisel osales kaks ametnikku teine teisel pool kinnipeetavat ning kolmas fikseeris jalad (tunnistajad A, D; käsikaamera salvestus). Isegi asjaolu, et kaebaja pärast ametnike sisenemist allus korraldusele põrandale heita, ei anna tema eelneva käitumise põhjal alust pidada kolme ametniku tegevust käeraudade paigaldamisel ülemääraseks. Tunnistaja A sõnul on tegemist tavapärase protseduuriga vastupanu osutava kinnipeetava ohjeldamisel.
18.2.Käeraudade kasutamine on praegusel juhul olnud ka lühiajaline, kestes ligemale 20 minutit. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja tervisesesiundi kontrollimise protokollist (tl 14-14p) ilmneb, et käerauad paigaldati pärast kella 8:40, kui ametnikel õnnestus kambrisse pääseda. Samast nähtub, et pärast kaebaja viimist vastuvõtukambrisse nr 1192 võeti tal käerauad kohe ära ning kell 9:00 dokumenteeris juba tervishoiutöötaja tema seisundi ja vigastused.
19.Füüsilise jõu kasutamine VangS § 71 lg 2 alusel on aktsepteeritav ka teenistusülesande täitmise eesmärgil, mh sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust. Füüsilise jõu kasutamise osas käeraudade paigaldamisel võttis kohus seisukoha juba eelpool. Tervishoiutöötaja on tuvastanud marrastused küünarvartel, ning suurema marrastuse paremal rangluu piirkonnas (15x0,4 cm). Marrastused ja kriimustused on näha ka kaebaja
9(11)
3-19-1510
terviseseisundi hindamise järgselt tehtud fotodelt (tl 41 ja 39). Käsikaamera salvestiselt on näha, et kaebajale paigaldatakse käerauad kõhuli põrandal olles. Salvestiselt nähtub küll, kuidas ametnikud pärast käeraudade paigaldamist kaebajal kahelt poolt käsivartest hoides ta püsti tõstavad ja kambrist välja viivad, suundudes teise kambrisse. Seejuures ei nähtu salvestiselt põrandal lohistamist ega tirimist. Tegevus käeraudade panekul ja kaebaja kambrist väljatoimetamisel toimub salvestiselt nähtuvalt kiiresti ning tunnistajate (A, D, C, E) sõnul kõndis kaebaja ise. Kaebaja kahelt poolt hoidmist tema saatmisel teise kambrisse, samuti pea allasurumist, mis nähtub videosalvestiselt, peetaks vanglaametnike ütluste kohaselt standardseks protseduuriks vastupanu ilmutava kinnipeetava saatmisel (tunnistaja E). Kui ka kinnipeetav oli tema teise kambrisse viimise ajaks vastupanu lõpetanud, oli tema eelnevat käitumist arvestades taolise standardlähenemise kasutamine põhjendatud. Eelneva põhjal ei saa järeldada liigse füüsilise jõu kasutamist.
20.Kaebaja väitel kaotas ta ajutiselt teadvuse ning teadvusele tulles olid talle pandud käerauad. See väide ei leia tõendamist ei videosalvestiselt ega ühegi kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja ütluste alusel. Kaebaja ei ole teadvusekaotusest rääkinud ka tervishoiutöötajale, kes tema tervisesesiundi kohe juhtumi järel dokumenteeris, fotod tegi ja esmaabi andis.
21.Kaebaja väitel on talle tekitatud vigastusi, teda põrandal olnud klaasikildudel tirides, samal ajal kui teine valvur oli põlve ja keharaskusega kaebaja selja peal. Seetõttu tekkisid kaebaja arvates tema rindkerele haavad. Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades kaebaja käitumist kambris (nariredeli lahtikangutamine, tualetiukse asetamine kambri trellukse ette, akna lõhkumine) ei saa välistada, et kaebaja tekitas endale vigastusi juba nende tegevustega. Tunnistajatest osa on küll kinnitanud akna lõhkumist, kuid klaasikilde põrandal mäletas tunnistaja B. Seejuures märkis tunnistaja, et klaasikillud olid seina ääres radiaatori all, kui samas kaebaja asus käeraudade paigaldamise ajal kambri keskel. Videosalvestiselt ei nähtu, et kaebajat oleks kambri põrandal lohistatud või tiritud. Kui ka kaebajat vigastasid põrandale sattunud klaasikillud, tuleb arvestada, et akna lõhkus kaebaja ise ning tema enda käitumine tingis olukorra, kus tal tuli ametnike korralduse tulemusena heita pikali põrandale, et ametnikud saaksid lahendada ametnikele ja kaebajale endale ohtu kujutanud juhtumi.
22.Vaidlust ei ole selle üle, et pärast eelkirjeldatud vahejuhtumit kell 9:00 on tervishoiutöötaja kirjeldanud kaebajal järgmisi vigastusi: „Punetavad laigud näonahal, seljal – abaluude piirk. Randmetel pindmised kriimustused-marrastused. Kaelal/rangluu piirk. paremal marrastus 15 cm x 0,4 cm“ (tl 15). Kaebaja tervisekaardi väljavõttel (tl 16) on märgitud: „Pt. heas üldseisundis. Halba enesetunnet ei kaeba. Silmad ei puneta. Pipragaasi läinud pigem näonahale, seljale. Paremal küünarvarrel marrastus ca. 1x1 cm, vasakul küünarvarrel punetus, marrastused. Ülakehal, rangluu piirk, paremal 15 x 0,4 cm suurune marrastus, punetus. Seljal abaluude piirk. punatevad laigud.“ Vigastused nähtuvad ka toimikus olevatelt fotodelt (tl 37, 39 ja 41). Tervisekaardi väljavõttelt ilmneb, et marrastused/kriimustused on puhastatud S. Chemiseptiga, palutud punetavaid pipragaasi saanud piirkondi, nägu pesta ohtra jaheda veega. Kambri nr 1192 videosalvestiselt (vastustaja vastuse lisa 3) nähtub samuti, et esmaabi andmine piirdus vaid puhastamisega. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et talle osutatud esmaabi pärast vahejuhtumit oli piisav (istungil alates 10:55:59).
23.Kaebaja väide, et kohtul tuleks kontrollida, kas kambri, milles ta viibis, trellitatud uks vastab arhitekti koostatud ehitusprojektile, ei ole praeguse vaidluse lahendamise jaoks asjakohane. Seega ei analüüsi kohus praeguses kohtuotsuses seda küsimust.
24.Eelnevalt välja toodud asjaoludest, aga ka kirjeldatud vigastustest ja antud esmaabi ulatusest ei saa teha järeldust, et tegemist olnuks jõu liigse kasutamise ning vanglaametnike õigusvastase käitumisega. 10(11)
3-19-1510
Kuna tegemist ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasusega, mis on üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest, ei ole kaebajale põhjustatud hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
MENETLUSKULUD
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kaebus tervisekahju hüvitamiseks on lõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12). Muude kulude kandmist haldusasjas ei ilmne. Kui pooltel on kulud siiski tekkinud, jäävad need HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel nende enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2021.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2021.a otsus Resolutsioon
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.12.2019. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjenduste p 18.1 vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.