Igor Zotovi kaebus Viru Vangla direktori 14.02.2017. a käskkirja nr 3-2/9-1 tühistamiseks, Viru Vangla direktori 15.02.2017. a käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramiseks ja hüvitise suurendamiseks proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 25.01.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Igor Zotovi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Igor Zotov, lepinguline esindaja advokaat Margo Põbo Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.01.2018. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 20.12.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vangla direktori 28.10.2015. a käskkirjaga nr 3-2/49-1 algatati Igor Zotovi suhtes distsiplinaarmenetlus seoses vajadusega selgitada välja, mis asjaoludel toimetati I. Zotov 25.10.2015 kella 03:45 paiku alkoholijoobes Jõhvi arestimajja ning kas ametnik pani oma käitumisega toime vääritu teo.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Sisekontrollibüroo Ida Sisekontrollitalituse poolt alustati 02.11.2015 kriminaalmenetlust nr 15210000074. Varasemalt, s. o 26.10.2015 otsustas PPA Ida prefektuur lõpetada väärteoasjas nr 2440,15,007722 menetluse väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 75 ja § 29 lg 1 p 4 alusel. Väärteoasjas tuvastati, et I. Zotov lõi 25.10.2015 kell 02:15 avaldajat mitmel korral pea- ja näo piirkonda. Väärtegu kvalifitseeriti karistusseadustiku (KarS) § 262 lg 1 järgi. I. Zotov rikkus korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 1.
3.Viru Vangla direktori 18.03.2016. a käskkirjaga nr 3-2/10-1 peatati I. Zotov suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus kuni käimasoleva kriminaalmenetluse kohtueelse menetluse lõpetamiseni. Viru Vangla direktori 26.07.2016. a käskkirjaga nr 3-2/40-1 otsustati jätkata I. Zotovi suhtes algatatud distsiplinaarmenetlust seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega 22.06.2016. Distsiplinaarkaristuse määramise uueks tähtajaks märgiti 16.12.2016.
4.Viru Vangla direktori 14.02.2017. a käskkirjaga nr 3-2/9-1 määrati I. Zotovile distsiplinaarkaristuseks vangistusseaduse (VangS) § 150 lg 1 p 4 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 lg 1 alusel teenistusest vabastamine. Viru Vangla leidis, et kaebaja pani 25.10.2015 toime vääritu teo.
5.Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirjaga nr 3-1/85 vabastati Viru Vangla teenistusest järelevalveosakonna inspektor-korrapidaja abi I. Zotov distsiplinaarsüüteo tõttu alates 16.02.2017. Teenistussuhte viimaseks päevaks loeti 15.02.2017 ning I. Zotovile otsustati välja maksta kasutamata jäänud puhkuse eest rahaline hüvitis.
6.I. Zotov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse ja selle täienduse, milles taotles Viru Vangla 14.02.2017. a käskkirja nr 3-2/9-1 tühistamist ning Viru Vangla 15.02.2017. a käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamist. Samuti taotles kaebaja teenistusest vabastamise aluse muutmist, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramist ja hüvitise suurendamist proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kaebaja ei osutanud vastupanu patrullpolitseinikele 25.10.2015, samuti ei käitunud väljakutsuvalt. Kaebaja suhtes läbi viidud menetlus ei ole olnud aus, õiglane ega erapooletu. Üks 25.10.2015 intsidendis osaleja oli politseiametnik, kes ise kutsus välja teenistuses olnud patrullid ja jagas neile kohapeal korraldusi, käskides kaebaja toimetada arestimajja. Kaebaja leiab, et tegelikult puudusid politseiametnikel põhjused kaebaja arestimajja toimetamiseks. Distsiplinaarmenetluse käigus ei analüüsitud isikute antud ütlusi. Kaebaja on seisukohal, et tõendeid tuleks uurida vahetult distsiplinaarmenetluse käigus, mitte muus menetluses. Kriminaalmenetluse materjalide pinnalt ei saa teha süüdimõistvat otsust distsiplinaarasjas. Kaebaja hinnangul ei ole käskkiri piisavalt põhjendatud ning karistuse määramisel on viidatud varasematele distsiplinaarkaristustele, mis on kustunud. Kaebajal ei olnud mitte ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust. Vaatamata viitele usalduse kaotusele vaidlustatud käskkirjas, on vangla määranud kaebaja pärast sündmust täitma teenistusülesandeid, sh korrapidaja ülesandeid öises vahetuses. Rohkem kui aasta pärast sündmuse toimumist ei ole kaebaja arvates asjakohane rääkida usalduse kaotusest sellises ulatuses, mis peaks kaasa tooma teenistusest vabastamise.
Kaebaja tegevus ei diskrediteerinud tema enda ega asutuse mainet. Kaebaja ei pannud toime ühtegi õigusrikkumist. Kriminaal- ja väärteomenetluses ei tuvastatud kaebajale etteheidetud süütegu. Kaebaja ei ole väitnud politseiametnikele, et on keegi teine. Kaebajale määratud karistus ei ole proportsionaalne toimepandud teoga. Kaebaja arvates oli karistuse määramise tähtaeg möödunud. ATS § 77 lg-st 1 tulenevalt oleks distsiplinaarmenetluse pidanud läbi viima paralleelselt samas asjas läbi viidava kriminaalmenetlusega ning distsiplinaarmenetluse peatamine ei olnud põhjendatud.
7.Viru Vangla esitas vastuse kaebusele, milles palus jätta I. Zotovi kaebus rahuldamata. Viru Vangla jäi 16.12.2016. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja 14.02.2017. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas väljendatud seisukohtade juurde. Vastustaja leidis, et kaebaja käitus ebaväärikalt väljaspool teenistust ning oma käitumisega diskrediteeris end ametnikuna ja kahjustas vanglateenistuse mainet.
8.Tartu Halduskohus jättis 25.01.2018. a otsusega I. Zotovi kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene keeldu kasutada haldusmenetluses (distsiplinaarmenetluses) tõenditena kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses antud ütlusi. Seega on tegemist distsiplinaarmenetluses lubatud tõenditega. Halduskohus leidis, et 25.10.2015 toimunud intsidenti käigus esitas kaebaja sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikele valeandmeid, ei allunud nende korraldusele ja osutas vastupanu. Kohus pidas politseinik M.L. ja abipolitseinik M.M. poolt antud ütlusi usutavaks. Kohus nõustus vastustajaga, et 25.10.2015 sündmuskohale saabunud politseinikul ja abipolitseinikul puudus alus esitada nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluse käigus tunnistajatena valeütlusi kaebaja käitumise kohta. Kohus ei pidanud tõenäoliseks olukorda, et politseinik ja abipolitseinik oleksid huvitatud moonutama 25.10.2015 kaebaja kinnipidamisega seotud asjaolusid, esitades ise teadlikult valeandmeid, millega võiks kaasneda töökoha kaotamine. Samas ei olnud kohtu jaoks usutavad sündmuskohal viibinud vanglaametnik A.K. poolt antud ütlused. Kaebajal endal kui vanglaametnikul oli selge motiiv oma isiku kohta valeandmete esitamiseks ja kinnipidamisega mittenõustumiseks. Kaebaja tegutses eesmärgiga vältida seda, et negatiivne informatsioon laekuks töökohta ja tekitaks tema kui vanglaametniku jaoks negatiivse tagajärje. Kaebajat ei võetud vastusele KarS §-de 262 ja 218 alusel, kuid vastutusele võtmine ei ole sätestatud ei ATS-s ega Viru Vangla töökorralduse reeglite p-s 13.4.2 vääritu käitumise tuvastamise eeldusena. Kaebaja käitumine oli tahtlik. Ta tegutses eesmärgiga vältida tema identifitseerimist. Ilmselgelt, olles kogenud vanglaametnik, sai kaebaja aru, et käitub seadusvastaselt ja rikub vanglateenistuja kohustusi. Seega oli kohtu arvates tegemist tahtlikult toime pandud teenistuskohustuse rikkumisega, mis omakorda näitab, et teenistuskohustuste rikkumine on oluline (ATS § 76 lg 6 p 1). Kaebaja tegeliku nimega koostatud protokollid (indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundis isiku kainemisele toimetamise protokollid) ei lükka ümber vastustaja järeldusi kaebaja käitumise kohta pärast esimese patrullekipaaži sündmuskohale saabumist. Nimetatud protokollide koostamisega tegelenud politseiametnikud kinnitasid, et kaebaja isik tuvastati alles arestimajas. Väärteo- ega kriminaalmenetluse esemeks ei olnud kaebaja 25.10.2015. a käitumine politseiametnike suhtes. Halduskohus leidis, et vaidlusaluses käskkirjas selgitas vastustaja ammendavalt, miks ta ei pea võimalikuks jätkata kaebajaga teenistussuhet. Distsiplinaarmenetlus kestis kokku 153 päeva, mis on seadusega ettenähtust 180-st päevast (6 kuud) vähem. Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale tähtaegselt ning distsiplinaarmenetluse peatamine kriminaalmenetluse ajaks oli põhjendatud.
Halduskohus leidis, et kuna kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise ja selle alusel kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjad on õiguspärased, puudub vajadus teiste nõuete (teenistusest vabastamise aluse muutmine, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramine ja hüvitise suurendamine proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga) analüüsimiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.I. Zotov esitas 26.02.2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 25.01.2018. a otsuse peale. Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsuse täies ulatuses menetlusnormide rikkumise, materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu. Kohus on oma otsuse rajanud üksnes sellele, et pidas politseiametnike ütlusi usaldusväärsemaks kui kaebaja ning temaga koos olnud isikute omasid. Valeandemete esitamist kaebaja poolt ei kinnita asjas uuritud tõendid. Kõik kaebaja suhtes sündmuse toimumise järgselt läbiviidud menetlustoimingud (sh käeraudade kasutamine, joobe tuvastamine jne) on läbi viidud Igor Zotovi suhtes, seega olid tema õiged isikuandmed politseiametnikele teada algusest peale ning igasuguste valeandmete esitamise väited ei vasta tõele. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oleks vastustaja pidanud ka distsiplinaarmenetluse raames tunnistajaid uuesti üle kuulama, mitte lähtuma üksnes kriminaalmenetluses kogutud ütlustest. Kuna kaebaja suhtes lõpetati nii väärteo-, kui ka kriminaalmenetlus, siis selgitati nende menetluste käigus välja, et tema käitumises puudusid süüteokooseisu tunnused, s. h ka tunnused, mis viitaksid võimalikule valeandmete esitamisele või ametiisiku korralduste eiramisele. Karistuse määramisel on käsitletud kaebaja varasemaid kehtetuid distsiplinaarkaristusi, millega arvestamine ei ole lubatud. Kaebaja arvates on tegemist oluliste kaaltulusvigadega ning nimetatud asjaolud mõjutasid asja otsustamist.
10.Vastustaja esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja on seisukohal, et see tuleb jätta rahuldamata. Juhtumi osapooled olid isikud, kes 25.10.2015 ööklubi „Hi-Fi“ ees kakluses osalesid ning nende isikute ütlusi ei pidanud menetleja samavõrd usaldusväärseteks, kui teenistusülesannete raames juhtumit lahendanud politseiametnike ütlusi ning nende poolt koostatud dokumente. Asjaolu, et dokumentatsioon on koostatud I. Zotovi kohta, ei tee olematuks fakti, et kaebaja esitles end sündmuskohal algul teise isikuna. Kaebajal oli kogu distsiplinaarmenetluse käigus võimalik esitada taotlusi tunnistajate ülekuulamiseks, kuid ta ei teinud seda. Vastustaja hinnangul on kõik tähtsust omavad asjaolud välja selgitatud ja uurimine on viidud läbi vastavalt HMS § 19 lg-s 1 sätestatule. HMS-st ei tulene keeldu kasutada haldusmenetluse käigus muus menetluses (antud juhul kriminaalmenetluses) kogutud tõendeid. Kaebaja poolt politseiametnikele valeandmete esitamine ja füüsiline vastuhakk on vastuolus ühiskonnas tunnustatud käitumisnormidega, seda taunitavam on tegu, kui selle sooritab ametnik. Kaebaja käitus ebaväärikalt väljaspool teenistust, millega diskrediteeris end ametnikuna ning kahjustas vanglateenistuse mainet. Kuna kaebaja isik tehti politseiametnike poolt kindlaks ning selgus, et tegemist on vanglateenistuse ametnikuga, kahjustas kaebaja enda tegevusega kogu vanglateenistuse usaldusväärsust ja seadis kahtluse alla vanglateenistuse väärtushinnangud. Vanglateenistuja poolt politsei töö takistamine seab paratamatult kahtluse
alla ka teiste vanglateenistujate usaldusväärsuse. Teod, mida kaebaja 25.10.2015 sooritas, näitavad tema vääritut käitumist. Distsiplinaarkaristuse määramise aeg ei olnud möödunud. Distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaeg peatus kriminaalmenetluse ajaks, mis kestis 02.11.2015-22.06.2016. Samuti peatus distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaeg ajaks, mil kaebaja viibis töövõimetuslehel: 26.10.2015-01.11.2015; 07.08.2016-22.08.2016; 10.11.2016-29.11.2016; 27.12.2016-23.01.2017; 24.01.2017-13.02.2017 ning põhipuhkusel 23.06.2016-29.06.2016.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme selliselt, et see tõi kaasa sisult ja lõppjärelduselt ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohus kaebaja tegevuse hindamisel ja otsuse tegemisel põhjendamatult üksnes politseiametnike ütlusi, jättes arvestamata selle, et neil oli piisavalt põhjust omavahel kokku leppida ütlustes, mis näitaks kaebajat halvas valguses. Ringkonnakohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud kõiki asjaolusid ja asjas tähtsust omavaid tõendeid arvestades ning ka ringkonnakohtul, sarnaselt halduskohtuga, ei ole alust kahelda 25.10.2015. a sündmuskohale saabunud politseiametnike ütlustes ja nende tõele vastavuses. Ütlused andnud Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinikud on riigivõimu esindajad, kelle kohustuseks oligi selgitada välja 25.10.2015 juhtunu asjaolud ja põhjused ning vajadusel õigusrikkujad kinni pidada, mida politseiametnikud ka tegid. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse eesmärk oligi asja materjalidest lähtudes analüüsida kaebaja kui ametniku tegevust 25.10.2015 toimunud juhtumi käigus pärast esimese politseipatrulli sündmuskohale jõudmist. Esimesena 25.10.2015 sündmuskohale saabunud patrulli koosseisu kuulusid distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nähtuvalt politseiametnik M. L ja abipolitseinik A. M. Mõlemad on kriminaalmenetluse käigus tunnistajatena üle kuulatud ning nende ütlustest tuleneb, et I. Zotov esitles end sündmuskohal alguses teise isikuna ja osutas politseiametnikele vastupanu. Nimelt tuleneb M.L. 02.12.2015. a ütlusest, et I. Zotov tutvustas end Smirnovina ning kui F. M ütles, et see ei ole tema tegelik nimi ning ta esitab valeandmeid, I. Zotov ägestus. I. Zotovile anti seepeale korraldus minna seina äärde ning teda hoiatati käeraudade kasutamise eest, kuid kaebaja osutas tugevat vastupanu, mistõttu ei õnnestunud talle käeraudu koheselt peale panna ja teda politseisõidukisse toimetada. A. M 30.11.2015 antud ütlusest tuleneb, et I. Zotov ei soovinud ilmselt enda päris nime öelda ning ta esitles end Aleksandr Smirnovina. Kuna oli kahtlus, et isik esitas enda kohta valeandmeid, otsustati ta kinni pidada. Seejärel hakkas I. Zotov vastupanu osutama, mistõttu kasutati tema suhtes käeraudu. Kaebaja ise eitas enda valenimega esitlemist ja vastuhakku ning väitis 25.10.2015. a ütlustes, et seda momenti, kui politseiametnikud küsisid temalt tema andmeid, ta ei mäleta. Samas saab 04.11.2015 ja 06.11.2016 antud selgitustest järeldada, et kaebaja oli politseipatrulli saabumise ajal siiski piisavalt adekvaatne ning suutis politseiametnikega vestlusesse laskuda. Lisaks on politseiametnik A. S. poolt 25.10.2015 koostatud indikaatorvahendi protokollis välja toodud, et I. Zotovil olid küll vigastused, tema reaktsioonikiirus oli häiritud ja koordinatsioonis esinesid
kerged häired, kuid I. Zotovi kõne, aja-, isiku ja kohataju olid selged, I. Zotov oli teadvusel, käitus normaalselt ning I. Zotovil mäluga probleeme ei esinenud. Sellest järeldub, et I. Zotov mäletas kõiki sündmuse asjaolusid ning eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei mäletanud vaid politseiametnike poolt tema isikuandmete küsimist ja seda, et ta esitles ennast politseinikele kohapeal vale nimega - Aleksandr Smirnovina. Nagu juba märgitud, kinnitasid A. M ja M. L., et kaebaja esitles end sündmuskohal teise isikuna ning seetõttu otsustatigi ta kinni pidada ja isiku kindlakstegemiseks politseijaoskonda toimetada. Juhtumi teiseks osapooleks olid isikud, kes 25.10.2015 ööklubi „Hi-Fi“ ees kakluses osalesid ning nende ütlusi kaebajaga ja tema kinnipidamisega seotud asjaolude kohta ei peetud põhjendatult samavõrd usaldusväärseteks, kui teenistusülesannete raames juhtumit lahendanud politseiametnike ütlusi ning nende poolt koostatud dokumente. Samuti ei saa nõustuda kaebaja väitega, et tema ütlusi ei ole distsiplinaarmenetluses analüüsitud. Distsiplinaarmenetluse käigus on toimiku materjalidest nähtuvalt uuritud hulgaliselt tõendeid, s. h kriminaaltoimiku nr 15210000074 materjale. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu talle distsiplinaarkaristuse määramise põhjendustega ja selle tagajärgedega, ei anna alust kahelda menetluse objektiivsuses. Ringkonnakohus ei nõustu seetõttu kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetlus ei olnud erapooletu.
13.Nagu ka varasemast selgub, on ebaõige kaebaja väide, et tema poolt enda isiku kohta valeandemete esitamist asjas uuritud tõendid ei kinnita, sest hilisemalt koostatud dokumendid (näiteks indikaatorvahendi kasutamise protokoll), on koostatud I. Zotovi nimele. Ringkonnakohtu hinnangul ei tee asjaolu, et hilisem dokumentatsioon on koostatud I. Zotovi kohta, olematuks fakti, et kaebaja esitles end sündmuskohal algselt teise isikuna. Seda kinnitavad M.L. 02.12.2015. a ütlused ja A. M. 30.11.2015. a ütlused. Lisaks selgitas politseiametnik M. P. 09.12.2015. a ütlustes muuhulgas, et:„...M.L. politseisõidukis oli teine kinnipeetud isik. Kinnipeetud isiku tuvastasid M. P. ja A. S. arestimajas, tema nimi oli Igor Zotov. M. P. ja A. S. kasutasid kinnipeetud isiku suhtes arestimajas indikaatorvahendit.“ Seega tuleneb eeltoodust, et kaebaja tegelik isik tehti kindlaks Jõhvi arestikambris ning ilmne on ka see, et kaebaja poolt viidatud hilisemad protokollid vormistatigi pärast seda, kui tehti kindlaks kaebaja tegelik isik.
14.Kaebaja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt arvamusel, et distsiplinaarmenetluse läbiviija jättis kogumata asjas olulisi tõendeid ja ei võtnud arvesse olemasolevaid, väidetavalt kaebaja väiteid kinnitavaid tõendeid, leides, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oleks vastustaja pidanud ka distsiplinaarmenetluse raames tunnistajad uuesti üle kuulama, mitte lähtuma üksnes kriminaalmenetluses kogutud ütlustest. Ringkonnakohus nõustub vastustaja selgitusega, et kaebajal oli iseenesest kogu distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal võimalik esitada menetluse läbiviijale taotlusi tunnistajate ülekuulamiseks, kuid seda ta ei teinud. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et kõik tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud ja uurimine viidi läbi vastavalt HMS § 19 lg-s 1 sätestatule. Lisaks sellele tuleneb HMS § 38 lg-st 2, et haldusmenetluses võib tõendiks olla ka menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Samuti ei tulene HMS-st keeldu kasutada haldusmenetluse läbiviimisel muus menetluses (antud juhul kriminaalmenetluses) kogutud tõendeid.
15.Vaidlusaluse kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et ta ei ole toime pannud ühtegi õigusrikkumist, kuna teda ei ole kriminaalsüüteo toimepanemises süüdi mõistetud.
Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda asjaolu, et kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlus (KarS § 121 lg 1 järgi, s. o teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine) lõpetati seda, et kaebaja käitumine 25.10.2015. a intsidendiga seoses pidi tööandjale olema seetõttu igati aktsepteeritav. ATS § 51 lg 4 kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Kaebaja poolt politseiametnikele valeandmete esitamine ning füüsiline vastuhakk politseile on vastuolus ühiskonnas tunnustatud käitumisnormidega ja seda enam, kui sellise teo sooritab ametnik. Politseiametnikele valeandmete esitamine enda isiku kohta ja politseinike korralduste eiramine, mistõttu pidid politseiametnikud kaebaja suhtes jõudu kasutama, on tõlgendatavad tahtliku tegevusena. Seega käitus kaebaja ebaväärikalt väljaspool teenistust, millega diskrediteeris ennast ametnikuna ja kahjustas ka vanglateenistuse mainet. ATS § 76 kohaselt on distsiplinaarsüütegu oluline, kui tegu on toime pandud tahtlikult. Nagu juba märgitud, esines 25.10.2015 toimunud intsidendi puhul kaebaja tahtlus rikkumise toimepanemiseks kahes erinevas teos. Esmalt esitas I. Zotov tahtlikult valeandmed enda nime kohta, soovides sellega ilmselt vältida enda, kui vanglaametniku, vastutusele võtmist. Politseiametnike korraldusi eirates ja neile füüsilist vastupanu osutades pidi kaebaja samuti olema teadlik, et rikub selliselt käitudes seadust ning taoline jätkuv tegevus kuni politseipoolse jõu kasutamiseni pidi olema tahtlik, sest tunnistajate ütlustest nähtuvalt osutas I. Zotov politseinikele tugevat vastupanu. I. Zotovi rikkumine oli ATS-i mõistes oluline, kuna see tõi endaga kaasa usalduse kaotuse vanglaametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võis arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse korrektset täitmist ning hoiduda vääritute tegude toimepanemisest, eriti arvestades asjaolu, et kaebajal oli ka varasemalt probleeme teenistusdistsipliiniga. I. Zotov ei käitunud 25.10.2015 ühiskonnas tunnustatud käitumisnormidele kohaselt ning rikkus tahtlikult justiitsministri poolt 13.11.2008 vastu võetud „Vanglateenistuja eetikakoodeksit“ (edaspidi Eetikakoodeks), mille järgimise kohustus tuleneb vanglaametnikule Viru Vangla töökorralduse reeglite p-st 8.3.2. Eetikakoodeksi p-de 1.3, 1.6 ja 1.9 eesmärgiks on, et vanglateenistuja oleks usaldusväärne, käituks vastavuses ühiskonnas üldtunnustatud moraalinormidele ning teeks endast kõik sõltuva õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Mõlemad I. Zotovi poolt toime pandud teod kahjustasid olulisel määral tema kui vanglaametniku autoriteeti. I. Zotov peaks vanglas töötava ametnikuna teadma seaduslike korralduste andmise aluseid ja nende täitmise vajalikkust. Ametnikuna töötades oli kaebajal seega kohustus hoiduda tegevusest, mis on vastuolus üldtunnustatud väärtus- ja kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või tegudega, mis diskrediteeriksid teda kui ametnikku ja ka kogu ametiasutust, kus ta töötab. Kuna I. Zotovi isik tehti politseiametnike poolt kindlaks ning selgus, et tegemist on vanglateenistuse ametnikuga, kahjustas I. Zotov enda tegevusega ka kogu vanglateenistuse usaldusväärsust ja seadis kahtluse alla vanglateenistuse kui terviku väärtushinnangud. Konkreetsel juhul on vastustaja põhjendatult arvestanud ka sellega, et vanglateenistus ja PPA teevad ametialaselt tihedalt koostööd ning vanglateenistuja poolt politseitöö takistamine seab paratamatult kahtluse alla ka teiste vanglateenistujate usaldusväärsuse. Teod, mida I. Zotov 25.10.2015 sooritas, näitavad, et ta käitus vääritult, millest tulenevalt toimetati ta politseiametnike poolt ka arestimajja.
16.Kaebaja märgib veel, et talle distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud varasemaid distsiplinaarkaristusi, mille käsitlemine ei ole aga lubatud, kuna need karistused on kustunud.
See väide on samuti ebaõige, kuna 14.02.2017. a käskkirja põhjendustest nähtuvalt ei ole selles viidatud distsiplinaarkaristusi arvestatud otseselt raskendava asjaoluna karistuse määramisel, kuna vastustaja on käskkirjas selgelt märkinud, et kaks varasemat kaebajale määratud karistust ei ole enam kehtivad. Vaidlusaluse karistuse määramisel on nendele viidatud kui isiku varasemat käitumist iseloomustavatele asjaoludele. See, et käskkirjas on välja toodud I. Zotovi poolt teenistuse ajal toime pandud rikkumised, ei tähenda antud juhul veel seda, et neid arvestati kehtivate rikkumistena. Kaebajale konkreetse karistuse valikut on põhjendatud nii 16.12.2016. a distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui ka 14.02.2017. a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, mistõttu ei ole ka alust väita, et sellekohast kaalutlemist pole üldse teostatud. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul eelnimetatud dokumentides piisavalt põhjendatud kaebajale määratud karistuse proportsionaalsust. Asjaolu, et kaebaja vangla seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda, et vangla oleks 14.02.2017. a käskkirja andmisel eksinud HMS §-des 54 ja 56 sätestatu vastu. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peavad kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et 14.02.2017. a käskkiri nr 3-2/9-1 vastab igati HMS §-s 54 sätestatud nõuetele, sest on välja antud pädeva isiku poolt andmise hetkel kehtiva seaduse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, asjakohaselt põhjendatud ja kaalutletud ning vastab vorminõuetele. Sama kehtib ka vastustaja 15.02.2017. a käskkirja kohta, kuna selles viidatakse haldusakti andmise alusena 14.02.2017. a käskkirjale nr 3-2/9-1, millega kaebaja oli eelnevalt tutvunud ja milles esitatakse üksikasjalikud põhjendused kaebaja teenistusest vabastamise põhjuste kohta VangS § 150 lg 1 p 4 ja ATS § 94 lg 1 alusel.
17.Ka kaebaja väide, et talle distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg oli möödunud, ei ole õige. ATS § 77 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Viru Vanglale laekus 25.10.2015 informatsioon, et kaebaja toimetati 25.10.2015 ööklubi Hi-Fi juurest alkoholijoobes olevana Jõhvi arestikambrisse. Viru Vangla direktori 28.10.2015. a käskkirjaga nr 3-2/49-1 algatati distsiplinaarmenetlus I. Zotovi suhtes. Väärteomenetluse materjalidest nähtub, et I. Zotovi suhtes alustati 25.10.2015 väärteomenetlus. Vanemväärteomenetleja koostas 26.10.2015 VTMS § 29 lg 1 p 4 (väärteomenetlust välistav asjaolu – teos on kuriteo tunnused) alusel väärteomenetluse lõpetamise määruse. PPA Sisekontrollibüroo Ida Sisekontrollitalituse poolt alustati 02.11.2015 kaebaja suhtes kriminaalmenetlus. Viru Ringkonnaprokuratuuri Jõhvi osakonna vanemprokuröri 22.06.2016. a kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusega kriminaalasjas kriminaalmenetlus lõpetati. Viru Vangla direktori 18.03.2016. a käskkirjaga nr 3-2/10-1 peatati 28.10.2015. a käskkirjaga nr 3-2/49-1 algatatud distsiplinaarmenetlus, tuginedes ATS §-le 77 lg 2, kuna samas asjas on teise menetluse käigus hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. Viru Vangla direktori 26.07.2016. a käskkirjaga nr 3-2/40-1 teavitati I. Zotovit Viru Vangla direktori 28.10.2015. a käskkirjaga nr 3-2/49-1 algatatud distsiplinaarmenetluse jätkamisest seoses kriminaalmenetluse lõppemisega. Kaebaja esialgne distsiplinaarvastutusele võtmise hiliseim tähtaeg oli 25.04.2016. ATS § 77 lg 2 kohaselt sama
paragrahvi lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja kulgemine peatub ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli käesoleva seaduse § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel. ATS § 83 p-de 2 ja 3 alusel peatub avaliku võimu teostamine ka puhkuse ajaks ja ajutise töövõimetuse ajaks ravikindlustuse seaduse tähenduses. I. Zotovi suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaeg peatus kriminaalmenetluse ajaks, mis kestis 02.11.2015-22.06.2016. Samuti peatus distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaeg perioodidel, kui I. Zotovile olid väljastatud töövõimetuslehed, s. o 26.10.2015 - 01.11.2015; 07.08.2016 - 22.08.2016; 10.11.2016 29.11.2016; 27.12.2016 – 23.01.2017; 24.01.2017 – 13.02.2017 ning kaebaja põhipuhkuse ajaks 23.06.2016 - 29.06.2016. Distsiplinaarmenetluse üldtähtaja kulgemine algas 25.10.2015, mil Viru Vangla sai juhtumist teada. Distsiplinaarmenetluse tähtaja kulgemine peatus 26.10.2015, mil I. Zotov jäi töövõimetuslehele ning peatumine jätkus 02.11.2015, kui algas kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetlus lõppes 22.06.2016, kuid seoses I. Zotovi puhkusel viibimisega kuni 29.06.2016 oli distsiplinaarmenetluse kulgemise tähtaeg peatunud. Distsiplinaarmenetluse tähtaja kulgemine jätkus alates 30.06.2016 ning peatus I. Zotovi töövõimetuslehtedel viibimise perioodidel 07.08.2016 - 22.08.2016, 10.11.2016 - 29.11.2016, 27.12.2016 – 23.01.2017 ja 24.01.2017 – 13.02.2017. Seega oli distsiplinaarvastutuse kohaldamise lõpptähtaeg kaebaja suhtes 21.03.2017. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus aga 14.02.2017. Seega on vaidlusalune distsiplinaarkaristus kaebajale määratud tähtaegselt.
18.Eeltoodust tulenevalt jääb I. Zotovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlusalune otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.