I. Z (Z) kaebus Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 tühistamiseks, Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramiseks ja hüvitise suurendamiseks proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga.
Kaebaja – I. Z , volitatud esindaja vandeadvokaat Margo Põbo. Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Eve Kangro.
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26.02.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes Andreas Kliimant määras 14.02.2017 käskkirjaga nr 3-2/9-1 vanglaametnik I. Z ile distsiplinaarkaristuse - teenistusest vabastamine vangistusseaduse (VangS) § 150 lg 1 p 4 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 lg 1 alusel. Käskkirja kohaselt pani I. Z teenistusvälisel ajal toime teo, mille tagajärjena on tekkinud tema suhtes usalduse kaotus, mis lisaks tema poolt vanglateenistuses varasemate toime pandud distsiplinaarrikkumistega ja käitumisega distsiplinaarmenetluse ajal oli aluseks I. Z ile kõige rangema distsiplinaarkaristuse määramiseks.
1.1.Viru Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes Andreas Kliimant vabastas 15.02.2017 käskkirjaga nr 3-2/85 I. Z i teenistusest 14.02.2017 käskkirjaga nr 3-2/9-1 I. Z ile määratud distsiplinaarkaristuse alusel.
1.2.I. Z esitas 17.03.2017 esindaja kaudu Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul tühistada Viru Vangla 14.02.2017 käskkirjaga nr 3-2/9-1 talle määratud distsiplinaarkaristus, teha kindlaks käskkirja õigusvastasus, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
1.3.Tartu Halduskohtu 21.03.2017 määrusega jäeti kaebus käiguta kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja sai kohtumääruse kätte 21.03.2017.
1.4.Kaebaja esitas kohtule 03.04.2017 nõuete täpsustuse.
1.5.Tartu Halduskohus võttis 17.04.2017 määrusega kaebuse menetlusse määras vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
1.6.Vastustaja esitas 02.06.2017 vastuse kaebusele.
1.7.Kohus korraldas kohtuistungi 01.08.2017. Kohtuistungi lõpus jõudsid menetlusosalised ühese arvamuseni, et seni menetletud kaebus vajab muutmist ja nõustusid asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
1.8.Kaebaja esitas kohtule 01.09.2017 kaebuse tervikteksti, milles muutis varem esitatud nõudeid. Kaebaja palus kohtult: 1) Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 õigusvastase tuvastamist ja tühistamist; 2) Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamist; 3) teenistusest vabastamise aluse muutmist; 4) kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramist; 5) hüvitise suurendamist proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga.
1.9.Vastustaja esitas 12.10.2017 täiendava vastuse kaebusele.
1.10.Tartu Halduskohus 23.11.2017 määrusega rahuldas kaebaja esindaja taotluse kaebuse muutmiseks ja luges kaebust esitatuks järgnevates nõuetes: 1) Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 tühistamiseks; 2) Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamiseks; 3) teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, 4) kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramiseks ja 5) hüvitise suurendamiseks proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga. Kohus otsustas vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses ja kehtestas täiendavate seisukohtade, taotlusete vastuväidete, aga samuti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajad.
1.11.Kaebaja esindaja esitas 05.01.2018 kohtule lõplikud seisukohad ja menetluskulude väljamõistmise taotluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2.Kaebaja
2.1.Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkiri nr 3-2/9-1.
2.1.1.Kaebaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on õigusvastane, kuna haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme ja hinnatud korrektselt tõendeid. Menetluse läbiviimine ei olnud erapooletu. Määratud distsiplinaarkaristus ei ole proportsionaalne toime pandud süüteo raskusega ja esinevad kaalutlusvead.
2.1.2.Kaebaja väidab, et ei ole osutanud vastupanu patrullpolitseinikele ega esitanud valeandmeid. Kaebaja oli rahulik ja täitis kõiki korrakaitsjate seaduslikke korraldusi. Seega ei ole kaebaja toime pandud distsiplinaarsüütegu. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ja karistuse määramise käskkirjast on jäetud välja kannatanute ja teiste sündmuskohal viibinud pealtnägijate ütlused. Distsiplinaarmenetluse läbiviija on pidanud õigeks politseinike ütlusi, jättes sisuliselt hindamata kõik ülejäänud tõendid ja ära kuulamata tunnistajad, mistõttu menetlus ei olnud erapooletu. Kuna kaebaja suhtes lõpetati nii väärteo- kui ka kriminaalmenetlus, siis selgitati nende menetluste käigus välja, et kaebaja käitumises puudusid süüteokoosseisu tunnused, sh ka tunnused, mis viitaksid võimalikule valeandmete esitamisele või korralduse eiramisele.
2.1.3.Vaidlusaluses käskkirjas kaebaja poolt varem toime pandud distsiplinaarkaristuste käsitlemine ei ole lubatud, kuna tegemist on juba kehtetute karistustega ja kehtivaid distsiplinaarkaristusi kaebajal ei ole. Kaebaja peab kehtetute distsiplinaarkaristuste kasutamist kaebajat iseloomustava materjaliga oluliseks kaalutlusveaks, mis mõjutas asja otsustamist.
2.1.4.Käskkirjast ei nähtu kaalutlusi selle kohta, millest karistuse valikul lähtuti. Karistuse valiku proportsionaalsuse osas on käskkirjas piirdutud vaid abstraktse tõdemusega, mistõttu ei ole diskretsiooni teostamine kontrollitav.
2.1.5.Peale 25.10.2015 ei kaalunud vastustaja vastavalt ATS §-le 78 kaebaja teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks. Kaebaja oli teenistuses rohkem kui aasta pärast 25.10.2015 sündmuste toimumist. Seega ei ole kaebaja arvates asjakohane rääkida usalduse kaotamisest selles ulatuses, mis peaks endaga kaasa tooma teenistusest vabastamine.
2.1.6.Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse peatamine kriminaalmenetluse ajaks ei olnud põhjendatud ega vajalik. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg on möödunud ja kaebaja karistamine ei ole võimalik.
2.2.Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkiri nr 3-1/86. Kaebaja arvab, et vaidlusalune käskkiri on õigusvastane, kuna käskkirjas puuduvad märgitud teenistusest vabastamise alused. Kaebaja viitab Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 õigusvastsusele ja leiab, et sel põhjusel on õigusvastane ka Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkiri nr 3-1/86.
2.3.Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtult Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 32/9-1 tühistamist, Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamist, teenistusest vabastamise aluse muutmisest, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramisest ja hüvitise suurendamisest proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga.
3.Vastustaja Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja teatas, et jääb 16.12.2016 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja 14.02.2017 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 3-2/91 esitatud seisukohtade juurde.
3.1.Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkiri nr 3-2/9-1.
3.1.1.Vastustaja on seisukohal, et Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkiri nr 3-2/9-1 on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja selgitusel oli kaebaja suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse eesmärgiks analüüsida kaebaja kui ametniku tegevust 25.10.2015 pärast esimese politseipatrulli sündmuskohale jõudmist. Selles patrulliekipaažis olevate politseiametnike poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütluste kohaselt isikusamastuse tuvastamisel esitles kaebaja end teise isikuna ja osutas politseinikele vastupanu. Vastustajal puudub alus kahelda sündmuskohale saabunud politseinike ütlustes. Vastustaja ei pidanud teiste 25.10.2015 aset leidnud sündmuse osalejate poolt antud ütlusi usaldusväärseteks. Samuti ei nõustu vastustaja, et distsiplinaarmenetluses olid lubamatult kasutatud teises menetluses kogutud tõendeid ja jäetud üle kuulamata olulised tunnistajad. Distsiplinaarmenetluse käigus oli kaebajal võimalus taotleda tunnistajate ülekuulamist, kuid kaebaja seda ei teinud ja haldusmenetluse seadusest (HMS) ei tulene keeldu kasutada distsiplinaarmenetluses tõendeid, mis olid kogutud muus menetluses.
3.1.2.Vastustaja selgitusel vaidlusaluses käskkirjas välja toodud kaebaja poolt vanglateenistuse ajal toime pandud rikkumised ei olnud arvestatud kehtivate rikkumistena, vaid kaebajat iseloomustavana materjalina, mistõttu on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne.
3.1.3.Vastustaja arvates see asjaolu, et kaebaja suhtes alustatud distsiplinaarmenetlus lõpetati, ei tähenda, et kaebaja käitumine oli vastustaja jaoks aktsepteeritav ja ametnikule vastav. Kaebaja poolt enda isiksuse kohta politseinikele valeandmete esitamine ja füüsilise vastupanu osutamine on vastuolus ühiskonnas tunnustatud käitumisnormidega, seda enam, kui selle sooritab riigiametnik. Selline kaebaja käitumine on tõlgendatav üksnes tahtliku tegevusena. Seega tegemist on väljaspool teenistust ebaväärika käitumisega, millega kaebaja diskrediteeris end ametnikuna ja kahjustas vangalateenistuse mainet. Kaebaja poolt toime pandud rikkumine on oluline ATS § 76 tähenduses, kuna see toob endaga kaasa usalduse kaotamise ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste korrektset täitmist. Kaebaja käitumine on vastuolus ka justiitsministri poolt 13.11.2008 vastu võetud vanglateenistuja eetikakoodeksi punktidega 1.3, 1.6, 1.9, mille eesmärgiks on selliste vanglaametniku käitumisnormide kehtestamine nagu usaldusväärsus, moraalnormidega arvestamise ja õigusrikkumise ärahoidmisele suunav käitumine. Vastustaja arvates kahjustas kaebaja oma tegevusega kogu vanglateenistuse mainet, kuna vanglateenistus ja Politsei- ja Piirivalveamet teevad tihedalt koostööd. Teod, mida kaebaja 25.10.2015 sooritas näitavad tema vääritut käitumist, millest tulenevalt kasutati tema suhtus käeraudu ja toimetati arestimajja. Järelikult pidi kaebaja vähemalt möönma, et selle vääritu käitumise tõttu võib kaasneda teenistusest vabastamine, olenemata tema varasemast teenistuskäigust.
3.1.4.Vastustaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei ole 14.02.2017 seisuga möödunud. Distsiplinaarmenetluse ajal viibis kaebaja korduvalt haiguslehel ja puhkusel, mille tõttu oli peatud tema suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlus vastavalt ATS § 77 lg 2 p-le 1 ja
§ 83 p-del 2 ja 3. Samuti distsiplinaarmenetlus oli peatatud Viru Vangla direktori 18.03.2016 käskkirjaga nr 3-2/10-1 ja menetlust jätkati Viru Vangla direktori 26.07.2016 käskkirjaga nr 32/40-1seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega. Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise tähtaeg oli 21.03.2017 ja distsiplinaarkaristus määrati tähtaegselt.
3.1.5.Vastustaja pidas 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 seaduslikuks ja põhjendatuks.
3.2.Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkiri nr 3-1/86. Vastustaja arvates vastab vaidlusalane käskkiri HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti tunnustele, mistõttu puudub kaebajal õigus hüvitisele.
3.3.Kokkuvõtvalt leidis vastustaja, et mõlemad vaidlusalused käskkirjad on õiguspärased ja kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
5.Halduskohtumenetluse käigus täiendatud kaebuse kohaselt palub selle esitaja kohtult Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 õigusvastase tuvastamist ja tühistamist, Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamist; teenistusest vabastamise aluse muutmist, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramist, hüvitise suurendamist proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga.
6.Esmalt lahendab kohus Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 tühistamise nõude (I), seejärel Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkirja nr 3-1/85 õigusvastasuse tuvastamise ja selle nõudega seotud nõuded (II) ning otsustab menetluskulude jagamise üle
(III).
I
7.Pooled vaidlevad Viru Vangla direktori 14.02.2017 käskkirja nr 3-2/9-1 nii formaalse kui ka materiaalse õiguspärasuse üle.
7.1.Peamiseks vaidlusaluse haldusakti põhjenduseks, millele tuginedes kaotas vastustaja kaebaja kui vanglaametniku suhtes usalduse ja vabastas ametist, oli kaebaja kui vanglaametniku käitumine 25.10.2015. Vaidlusaluse haldusakti kohaselt toimus 25.10.2015 kella 3.00 paiku Jõhvi linnas asuva ööklubi Hi-Fi juures intsident, mille käigus esitas kaebaja sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikele oma isiku kohta valeandmeid, ei allunud politseinike poolt antud korraldusele ja osutas tugevat vastupanu, mille tulemusena peeti kaebaja kinni, pandi käed raudu ja toimetati arestimajja.
7.2.Haldusasja materjalide kohaselt puudub pooltel vaidlus selle üle, et 25.10.2015 kella 3.00 paiku Jõhvi linnas asuva ööklubi Hi-Fi juures toimus intsident, mille lahendamiseks pidi sekkuma politsei. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas kaebaja on esitanud sündmuskohale saabunud politseinikele oma isiku kohta valeandmeid, ei allunud käsule ja osutas vastupanu, aga samuti selle üle, kas vastustaja on distsiplinaarmenetluses rikkunud tõendite hindamise ning uurimispõhimõtteid.
7.3.ATS §-st 4 ja HMS § 38 lg-st 1 tulenevalt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Tulenevalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest nr 3-6/17-1 kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks arvestas vastustaja muu hulgas 25.10.2015 sündmuskohale saabunud politseinike kriminaalmenetluse raames koostatud ülekuulamisprotokollides kajastatud ütlustega, aga samuti väärteomenetluse raames patrullpolitseinik M. Leppiku poolt koostatud ettekandega ja protokollidega 25.10.2015 toimunud intsidendi kohta. Kohus märgib, et seadusest ega kohtupraktikast ei tulene keeldu kasutada haldusmenetluses (distsiplinaarmenetluses) tõenditeks kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses antud ütlusi. Seega, tegemist on distsiplinaarmenetluses lubatud tõenditega. Väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid on tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 65 lg-st 1 lubatavad ka halduskohtumenetluses.
7.4.Kohus, hinnates halduskohtumenetluse käigus kogutud tõendeid täielikult, igakülgselt ja objektiivselt, on seisukohal, et kaebaja 25.10.2015 toimunud intsidenti käigus tõepoolest esitas sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikele valeandmeid, ei allunud nende korraldusele ja osutas vastupanu. Väärteomenetluse käigus 25.10.2015 koostatud kaebaja ülekuulamise protokolli kohaselt (t. lk. 51) väitis kaebaja esmalt, et ei mäleta seda hetke, et politseinikud küsisid tema kohta isikuandmeid, kuna vahetult enne seda teda peksti. 06.11.2015 antud selgituses juba väitis kaebaja, et ei vasta tõele, et 25.10.2015 esitas ta politseiametnikule ja abipolitseinikule valeandmeid, ei allunud korraldusele ja osutas füüsilist vastupanu (t. lk 8586). Samas väitis kaebaja 06.11.2015 antud selgituses, et ei mäleta, et arestimajas oleks talle tehtud alkohooljoobe test. Seevastu 25.10.2015 sündmuskohale esimestena saabunud patrullpolitseinik M. Leppiku ja abipolitseinik A. Männima ütluste kohaselt esines kaebaja A. Smirnovina, ei allunud käsule ja osutas tugevat füüsilist vastupanu. Kohus peab politseinik M. Leppiku ja abipolitseinik M. Männima poolt antud ütlusi usutavaks. Kohus nõustub vastustajaga, et 25.10.2015 sündmuskohale saabunud politseinikul ja abipolitseinikul puudus alus esitada nii väärteo kui ka kriminaalmenetluse käigus tunnistajatena valeütlusi kaebaja käitumise kohta. Kohus ei pea tõenäoliseks olukorda, et politseinik ja abipolitseinik oleksid huvitatud moonutama 25.10.2015 kaebaja kinnipidamisega seotud asjaolusid ja esitades teadlikult valeandmeid, millega võiks kaasneda töökoha kaotamine. Samuti ei ole kohtu jaoks usutavad sündmuskohal viibinud vanglaametnik A. Kuupi poolt antud ütlused selle kohta, et kaebaja suhtes kasutasid korrakaitsjad teistkordselt käeraudu pärast seda, kui väidetavalt keegi sündmuskohal viibijatest karjus „pange ta pikali“ ja kaebaja selleks hetkeks oli täiesti rahunenud ehk käeraudade teistkordseks kasutamiseks puudus alus. See, et kaebaja oli paigutatud politseiautosse ärritatuna, oli endast väljas ja lubas kõiki kohtusse kaevata, kinnitab enda ütlustes ka kolmas politseiametnik, kes saabus sündmuskohale hiljem ja kes vahetult toimetas kaebaja arestimajja. Kohus on seisukohal, et need politseiametnikud ja abipolitseinik on küll töökaaslased ja tuttavad politseinikule, kellel toimus 25.10.2015 konflikt kaebajaga, kuid kohtu jaoks ei ole usutav, et nemad olid sellel põhjusel huvitatud teadlikult väärteo- ja kriminaalmenetluses valeütluste andmisest. Kaebajal kui vanglaametnikul oli aga selge motiiv oma isiku kohta valeandmete esitamiseks ja kinnipidamisega mittenõustamiseks. Kaebaja tegutses eesmärgiga vältida, et tema kohta negatiivne informatsioon laekuks töökohta ja tekitaks tema kui vanglaametniku jaoks negatiivse tagajärje. Seega on kohtu jaoks täiesti loogiline, et alguses ei tahtnud kaebaja oma nime öelda ja kui politseinikel tekkis kahtlus tema isiku suhtes ja nad otsustasid kaebajat kinni pidada, muutus kaebaja, olles tugevas alkohoolses joobes, agressiivseks ja osutas korrakaitsjatele vastupanu, mistõttu pidid korrakaitsjad kasutama tema suhtes teistkordselt käeraudu.
Sellest tulenevalt puudub kohtul alus kahelda 25.10.2015 sündmuskohale saabunud politseinike poolt väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses antud ütluste õigsuses. Seega peab kohus tõendatuks, et 25.10.2015 esitas kaebaja tema isiksuse tuvastamisel korrakaitsjatele valeandmed, ei allunud korraldusele ja osutas korrakaitsjatele vastupanu.
7.5.Järgmisena tuleb kohtul tuvastada, kas kaebaja 25.10.2015 käitumist peale politseinike sündmuskohale saabumist saab kavalifitseerida distsiplinaarsüüteona ATS § 69 tähenduses. ATS § 69 sätestab, et distsiplinaarsüütegu on teenistuskohustuse süüline rikkumine. Teenistuskohustuse rikkumiseks loetakse tulenevalt ATS § 51 lg-st 4 muu hulgas ametliku vääritut käitumist väljaspool teenistust või käitumist, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Viru Vangla direktori 21.09.2015 käskkirjaga nr 1-1/137 kinnitatud „Viru Vangla töökorralduse reeglid“ p-i 13.4.2. kohaselt on teenistuskohustuse oluline rikkumine, mis võib kaasa tuua distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamise tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel – tegu või tegevusetus, mis kahjustab vanglateenistuse või vangla mainet, sh väärteo korras KarS § 218 ja § 262 ning liiklusseaduse § 224 sätestatud väärtegude eest vastutusele võtmine.
7.6.Kaebaja väitis, et ei käitunud süüliselt, ei diskrediteerinud enda ega ei kahjustanud asutuse mainet. Kaebajat ei ole võetud KarS § 262 ja § 218 ning liiklusseaduse § 224 sätestatud väärtegude eest vastutusele.
7.7.Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses käskkirjas kvalifitseeriti õigesti kaebaja käitumine 25.10.2015 ööklubi juures vääritu, diskrediteeritava ja vanglateenistuse mainet kahjustava teona. Samas, vaidlusaluses käskkirjas on usutavalt põhjendatud, et oma käitumisega politseiametnike suhtes kahjustas kaebaja vanglateenistuse mainet. Kohus nõustub vaidlusaluses käskkirjas toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Tõsi küll, et kaebajat ei võetud vastusele KarS § 262 ja § 218 alusel, kuid vastutusele võtmine ei ole sätestatud ei ATS-s ega Viru Vangla töökorralduse reeglite p-s 13.4.2 vääritu käitumise tuvastamise eelduseks. Kohus selgitab, et iseenesest kaebaja vastutusele võtmata jätmine süüteomenetluses seoses politseinikele valeandmete esitamise, korraldusele mitteallumise ja vastupanu osutamisega ei tähenda, et kaebaja ei ole rikkunud teenistusalaseid kohustusi. ATS eesmärgiks ei ole pidada distsiplinaarsüüteoks ainult sellist ametniku käitumist, millele järgneb väärteo- või kriminaalmenetluses süüdimõistav otsus.
7.8.Samuti puuduvad kohtul alused pidada kaebaja 25.10.2015 käitumist mittesüüliseks. Kaebaja käitumine oli tahtlik. Ta tegutses eesmärgiga vältida tema identifitseerimist. Ilmselgelt olles kogenud vanglaametnik, sai kaebaja aru, et käitub seadusvastaselt ja rikub vanglateenistuja kohustusi. Seega on tegemist tahtlikult toime pandud teenistuskohustuse rikkumisega, mis omakorda eeldab, et teenistuskohustuste rikkumine on oluline (ATS § 76 lg 6 p 1).
7.9.Kohus ei nõustu kaebajaga, et väidetavalt distsiplinaarmenetluse läbiviija on jätnud kogumata asjas olulisi tõendeid ja ei võtnud arvesse olemasolevaid, väidetavalt kaebaja väiteid kinnitavaid tõendeid. Haldusaja materjalidest on näha, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal olid vastustaja käsutuses kõik nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid. Nende tõendite hulgas on isikute ütlused, kes osalesid 25.10.2015 ööklubi juures toimunud kakluses kui ka sündmuskohale saabunud politseiametnike ja abipolitseiniku ütlused. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja, et analüüsis ja hindas kõiki nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluse käigus kogutud tunnistajate ütlusi, kuid ei pidanud kaebaja ja temaga koos viibinud isikute
ütlusi, võrreldes politseiametnike poolt antud ütlustega, usaldusväärseteks. Sellist analüüsi on näha vaidlusalusest käskkirjast.
7.10.Kohus selgitab, et haldusmenetluses esinev uurimispõhimõte ei ole absoluutne. Selle kasutamiseks on haldusorganil lai kaalutlusruum. Vaidlusaluses käskkirjas on vastustaja arusaadavalt selgitanud, milliseid ütlusi 25.10.2015 toimunud sündmuse koha ta peab usaldusväärseteks, milliseid mitte. Asjaolude väljaselgitamine ning tõendite kogumine peab olema proportsionaalne. Tõendite kogumine peab olema eesmärgipärane ja efektiivne (HMS § 5 lg 2). Koos kaebajaga 25.10.2015 ööklubi juures viibinud isikute poolt kriminaalmenetluses antud ütlustest (N. Zotov, A. Kuup) on võimalik aru saada, et kaebaja ei osutanud sündmuskohale saabunud politseinikele vastupanu ja allus korraldusele. Seega, kaebaja kasuks rääkivad ütlused olid vastustajale teada ja nende täiendav kogumine ei olnud vajalik. Järelikult, kohtul puudub alus arvata, et distsiplinaarmenetluse käigus rikkus vastustaja uurimisprintsiipi ja ei olnud erapooletu.
7.11.Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kaebaja suhtes 25.10.2015 kell 3.45 koostatud joobeseisundis isiku kainemisele toimetamise protokolli kohaselt kaebajalt lähtuva ohu tõrjumiseks teistele isikutele (osales kakluses, ei kontrollinud oma käitumist, võis põhjustada teisi konflikte) otsustasid korrakaitsjad kaebajat kinni pidada ja toimetada arestimajja. Sama protokolli kohaselt arestimajja toimetamisel kasutati kaebaja suhtes vahetult sundi – käeraudu, kuna kaebaja oli agressiivne ja osutas vastupanu (t. lk54 pöördel - lk55). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda 06.11.2015 selgituses nimetatud kaebaja väitega, et arestimaja politseinikud ei teadnud täpselt kaebaja kinnipidamise põhjust. Lisaks märgib kohus, et kaebaja tegelikule nimele koostatud protokollid (indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundis isiku kainemisele toimetamise protokollid) ei lükka ümber ei vastustaja ega kohtu järeldusi kaebaja käitumise kohta peale esimese patrullekipaaži sündmuskohale saabumist. Nimetatud protokollide koostamisega tegelenud politseiametnikud kinnitasid, et kaebaja isik oli tuvastatud alles arestimajas (t. lk 63). Seega on alusetu kaebaja väide, et korrakaitsjad teadsid kaebaja tegelikku nime algusest peale.
7.12.Kaebaja väitis, et kriminaalmenetluste käigus selgitati välja, et kaebaja käitumises puudusid süüteokoosseisu tunnused, sh ka tunnused, mis viitaksid võimalikule valeandmete esitamisele või ametiisiku korralduste eiramisele. Kriminaalmenetlus on lõpetatud süüteo puudumise tõttu ning seega on kaebaja lõplikult õigeks mõistetud. Kohus kaebajaga ei nõustu. Nähtuvalt haldusasja materjalidest alustati esmalt kaebaja suhtes väärteomenetlust korrakaitseseaduse (KorK) § 55 lg 1 p 1 ja karistusseadustiku (KarS) § 262 lg 1 alusel. Väärteo kvalifikatsiooniks oli avalikus kohas käitumise nõuete rikkumine. Väärteomenetlus lõpetati esinenud kuriteo tunnuste tõttu ja alustati kaebaja suhtes kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 1 alusel (kehaline väärkohtlemine), mis lõpetati 22.06.2016 Prokuratuuri määrusega. Siit nähtub, et ei väärteo- ega kriminaalmenetluse esemeks ei olnud kaebaja 25.10.2015 käitumine politseiametnike suhtes. Järelikult, ka nimetatud menetluste lõpetamise tõttu puudub alus väita, et väidetavalt ei esitanud kaebaja 25.10.2015 korrakaitsjatele valeandmeid, allunud käsule ja ei osutanud vastupanu.
7.13.Kaebaja väitis, et käskkirjas puuduvad igasugused karistuse liigi valikut põhjendavad kaalutlused ja pidas seda vormiveaks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Riigikohus on leidnud, et töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (TDVS) § 8 lg 1 ja § 11 lg 2 p 3 on erinormideks HMS § 54 ja § 56 lg 3 suhtes.1 Kohus märgib, et vaidlusaluses käskkirjas selgitas vastustaja 1,
RKHKo 3-3-1-83-08, p 16.
ammendavalt, miks ta ei pea võimalikuks jätkata teenistussuhet kaebajaga. Kohus leiab, et kuna on jõutud järelduseni, et tegemist on olulise distsiplinaarsüüteoga ja on põhjendatud teenistussuhe jätkamise võimatust, on see piisav, et lugeda vaidlusalust käskkirja nõuetele vastavaks. Vaidlusaluse käskkirja põhjendusest on kohtule arusaadav, millest lähtudes otsustati määrata kaebajale kõige rangem karistus – teenistusest vabastamine. Põhjenduste toomine seoses kergemate distsiplinaarkaristuste kohaldamata jätmisega ei ole antud juhul ilmtingimata vajalik.
7.14.HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebaja leiab, et kehtetute karistustega arvestamine kui kaebajat iseloomustava materjalina ei ole lubatud. Kaebaja arvates on tegemist oluliste kaaltulusvigadega ning nimetatud asjaolud mõjutasid asja otsustamist. TDVS § 15 sätestab, et tööandja ei tohi distsiplinaarkaristuse määramisel, samuti töötaja iseloomustamisel viidata kustunud või ennetähtaegselt kustutatud distsiplinaarkaristusele. Tulenevalt vaidlusalusest käskkirjast ei arvestanud küll vastustaja karistuse määramisel kaebaja kehtetute karistustega, kuid kasutas neid siiski kaebajat iseloomustava materjalina. Riigikohus leidis, et TDS § 8 lg-st 1 ja § 11 lg 2 p-st 3 tuleneb piiratud ulatusega kohtulik kontroll distsiplinaarvõimu teostamise üle. See tähendab, et kui kohaldatud distsiplinaarkaristus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega, siis ei saa kohus karistamise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole karistamisel arvesse võetud või on kaalutud ebapiisavalt2 Kohus on seisukohal, et eelpoolnimetatud Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka käesoleval juhul. Kuigi vastustaja on arvestanud kaebaja iseloomustamisel tema kehtetute karistustega ei vähendada see tema poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo raskust ja olulist. Kaebajat iseloomustavate materjalidena on vastustaja arvesse võtnud ka kaebajale heade töötulemuste eest määratud ergutust, mis tegelikult tasakaalustab kaebaja varasemat teenistuslikku käitumist. Kohus leiab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus – teenistusest vabastamine, ei ole ilmselt vastuolus süüteo raskuse ja selle toimepanemise asjaoludega. Samuti, nähtuvalt vaidlusalusest käskkirjast, on vastustaja distsiplinaarkaristuse määramisel õigesti arvesse võtnud kaebaja süü vormi, süüteo tagajärgede raskust ja teisi ATS § 75 lg-s 2 sätestatud asjaolusid.
7.15.Kaebaja arvas, et distsiplinaarkaristuse määramise aeg on möödunud. Kohus kaebajaga ei nõustu. Õige on vastustaja seisukoht, et distsiplinaarmenetlus algas 25.10.2015 ja peatus nii kriminaalmenetluse ajaks kui ajaks, millal kaebaja ei viibinud tööl seoses haigustega ja puhkusega. Seega kestis distsiplinaarmenetlus kokku 153 päeva, mis on seadusega ettenähtust 180-st päevast (6 kuud) ilmselgelt vähem. Järelikult distsiplinaarkaristus oli määratud kaebajale tähtaegselt. Distsiplinaarmenetluse peatamine kriminaalmenetluse ajaks oli kohtu arvates põhjendatud. Distsiplinaarmenetluse käigus selgitati välja, kas lisaks politseinikele valeandmete esitamisele, korraldusele allumata jätmisele ja vastupanu osutamisele, pani kaebaja 25.10.2015 tahtlikult toime kuriteo.
7.16.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et Viru Vangla 14.02.2017 käskkiri nr 3-2/9-1 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. II
RKHKo 3-3-1-83-08, p 16.
8.Kaebaja väitis, et Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkiri nr 3-1/86 on õigusvastane, kuna käskkirjas puuduvad teenistusest vabastamise alused. Kohus kaebajaga ei nõustu. Vaidlusalune käskkiri vastab HMS § 56 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Käskkirjas on olemas teenistusest vabastamise õiguslikud alused ning on viide 14.02.2017 õiguspärasele käskkirjale nr 3-2/9-1, milles on välja toodud teenistusest vabastamise faktilised põhjendused. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et Viru Vangla direktori 15.02.2017 käskkiri nr 3-1/86 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane.
9.Kuna kohus tuvastas, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise ja selle alusel teenistusest vabastamise käskkirjad on õiguspärased, siis puudub vajadus teiste nõuete (teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise määramiseks ja hüvitise suurendamiseks proportsionaalselt teenistusest sunnitult puudutud ajaga) analüüsimiseks. Teenistusest vabastamise õiguspärasuse tõttu ei ole nende nõuete rahuldamine võimalik.
10.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. III
11.Menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.