AS-i Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ kaebus Konkurentsiameti 16.03.2017 otsuse nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsuse nr 7-3/2017-040 õigusvastasuse tuvastamiseks või tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – AS Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaadid Jaana Nõgisto ja Liina Käis Vastustaja – Konkurentsiamet, volitatud esindajad Margus Kasepalu ja Marek Piiroja Kolmas isik – Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja Rudolf Penu
Menetlustoiming
Kaebetähtaja kontrollimine, menetluse lõpetamine ja kaebuse läbi vaatamata jätmine
RESOLUTSIOON
1.Lugeda AS-i Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ kaebus Konkurentsiameti 16.03.2017 otsuse nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsuse nr 7-3/2017040 tühistamise nõudes esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada selles nõudes haldusasja menetlus.
2.Jätta AS-i Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ kaebus Konkurentsiameti 16.03.2017 otsuse nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsuse nr 7-3/2017040 õigusvastasuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata.
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 204 lg 1).
3-17-2636
ASJAOLUD
1.Konkurentsiamet (vastustaja) kooskõlastas 16.03.2017 otsusega nr 7-3/2017-019 ja 19.07.2017 otsusega nr 7-3/2017-040 Elektrilevi OÜ (kolmas isik) taotluses toodud võrgutasud ning 30.05.2017 otsusega nr 7-10/2017-010 kolmanda isiku võrgulepingu tüüptingimused madalpingel üle 63A ja keskpingel. 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud võrgutasud hakkasid kehtima alates 01.07.2017 ja 19.07.2017 otsusega kooskõlastatud võrgutasud hakkasid kehtima alates 01.11.2017.
2.AS Generaator, FootonVolt OÜ, Hallistemaa OÜ, Jägala Energy OÜ, Põllumaa OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali, Saames OÜ ja Solar Light OÜ (kaebajad) esitasid 30.11.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 16.03.2017 otsuse ja 19.07.2017 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Põhjendused:
2.1.AS-il Generaator, Jägala Energy OÜ-l, Laastu Talu OÜ-l, OÜ-l MT Mali, Saames OÜ-l ja Hallistemaa OÜ-l on kehtiv võrguleping kolmanda isikuga. FootonVolt OÜ, Põllumaa OÜ ja Solar Light OÜ ei ole kolmanda isikuga võrgulepingut sõlminud, kuid on sõlminud liitumislepingu ja teinud elektrienergia tootmisega alustamiseks olulisi investeeringuid. Neil pole võimalik teist võrguteenuse osutajat valida.
2.2.Vastustaja otsusega kooskõlastatud võrgutasudest ja nendega kaasnevast mõjust said kaebajad teada järgmiselt: 1) AS Generaator, Jägala Energy OÜ, Laastu Talu OÜ, OÜ MT Mali ja Saames OÜ juuli 2017 arve saamisel; 2) FootonVolt OÜ 31.08.2017 Eesti Päikeseenergia Assotsiatsiooni (EPA) juhi saadetud e-kirjast; 3) Hallistemaa OÜ oktoobri 2017 arve saamisel; 4) Põllumaa OÜ oktoobris 2017 teistelt elektrienergia tootjatelt; 5) Solar Light OÜ 11.08.2017 teistelt elektrienergia tootjatelt. Kuigi uusi võrgutasusid sisaldav hinnakiri oli kolmanda isiku poolt avaldatud juba enne selle kehtima hakkamist, ei olnud kaebajatele võrgutasude mõju arusaadav enne, kui esimesed uute võrgutasude alusel esitatud arved kätte toimetati. Mõju elektrienergia tootjatele tulenes võrgutasude ja tüüptingimuste koostoimest. Kaebajatele ei olnud üksnes hinnakirja ja kolmanda isiku selgituste järgi ettenähtav, et nemad kui tootjad peavad hakkama tasuma võrgutasusid samade näitajate (läbilaskevõime) alusel nagu elektrienergia tarbijad. Kolmas isik ja vastustaja teavitasid avalikult võrgutasude alanemisest, toomata välja, et tootjate jaoks võrgutasud hoopis suurenesid väga olulisel määral.
2.3.Võrgutasude tõus mõjutab oluliselt kaebajate poolt elektrienergia tootmise kasumlikkust ja tootmise alustamisel tehtud investeeringute tasuvusaega. Vaidlustatud otsused on õigusvastased neis kehtestatud läbilaskevõime tasu ja kuutasu komponentide osas, kuna võrgutasude kooskõlastamisel ei ole välja selgitatud ega arvesse võetud nende mõju kaebajatele, võrgutasud on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja teiste materiaalõiguse normidega.
2.4.Vastustaja otsuste õigusvastasuse tuvastamine on kaebajatele vajalik õigusvastaste võrgutasude alusel kolmandale isikule enammakstu tagasi nõudmiseks ja ülemääraste tasude nõudmise lõpetamiseks. Õigusvastasuse tuvastamisel oleks ka preventiivne mõju, aidates kaasa vastustaja poolt õigusvastaste ja kaebajaid diskrimineerivate võrgutasude kooskõlastamise vältimisele tulevikus. Kaebajad ei saa nõuda otsuste tühistamist, sest tegemist ei ole kaebajatele vahetult õigusi ja kohustusi tekitanud haldusaktidega, vaid olemuslikult vastustaja järelevalve tulemusena tehtud toiminguga (kooskõlastus). Vastustaja ei kehtesta kolmanda isiku poolt võetavaid võrgutasusid. Selleks, et kooskõlastatud võrgutasud muutuksid võrgulepingu osapooltele siduvaks, tuleb kolmandal isikul need kehtestada ja avaldada. Otsuste vaidlustamisviide on suunatud vaid kolmandale isikule. Riigikohus leidis asjas nr 3-4-1-6-10 tehtud lahendis, et veeteenuse hinna kooskõlastus on 2(19)
3-17-2636
haldusakt (üldkorraldus). See järeldus kehtib üksnes ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS), mitte elektrituruseaduse (ELTS) osas. Riigikohtu põhjendused ning ELTS-i ja ÜVVKS-i erinevused tasude kooskõlastamise ja kehtestamise regulatsiooni osas kinnitavad, et ELTS-i kontekstis peaks järeldus olema teistsugune. Tuvastamiskaebuse esitamine on põhjendatud, sest puuduvad muud tõhusamad võimalused kaebajate õigusi kaitsta. Kaebajad ei pea võrdväärselt tõhusaks kolmanda isiku vastu kahju hüvitamise vm nõuetega maakohtusse pöördumist, sest haldusmenetluse toimik sisaldab ärisaladusi ja maakohtule ei laiene halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte, mistõttu on kaebajate õiguste kaitse võimalus tsiviilkohtumenetluses märkimisväärselt piiratum. Kaebajad soovivad otsuste vaidlustamisel tugineda menetluslikele minetustele, millele on kohane tugineda halduskohtumenetluses.
2.5.Kui kohus leiab, et tegemist on haldusaktidega, soovivad kaebajad oma kaebeõigust täiendavalt põhistada ja taotleda kaebetähtaja ennistamist.
3.Kohus võttis 22.12.2017 määrusega kaebuse menetlusse ning küsis vastustajalt ja kolmandalt isikult seisukohta vaidlusaluste otsuste õigusliku iseloomu kohta. Kohus leidis, et võrgutasude kooskõlastamise otsused võivad olla haldusaktid, sest kooskõlastusest sõltub, milliseid võrgutasusid võib võrguettevõtja klientidelt nõuda. Kooskõlastuse andmine ja andmata jätmine on siduv (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728, Riigikohtu 29.04.2015 otsus asjas nr 3-2-1-41-15). Seega reguleeritakse kooskõlastusega nii võrguettevõtja kui ka tema klientide õigusi ja kohustusi. Kohus kahtles, kas kooskõlastuse õiguslik iseloom saab sõltuda sellest, kas selline kooskõlastus antakse vee- või elektrisektoris.
4.Vastustaja nõustus 25.01.2018 avalduses kohtu seisukohaga, et vaidlusalused otsused on haldusaktid. Võrgutasud on kooskõlastatud otsuste resolutiivosas. Otsused vastavad haldusaktile esitatavatele vorminõuetele ja sisaldavad vaidlustamisviidet. Võrgutasude kooskõlastamise otsused ei vasta toimingu tunnustele. Samamoodi on veeteenuse hinna kooskõlastamise otsus haldusakt. Kooskõlastuse õiguslik iseloom ei sõltu sellest, kas selline kooskõlastus antakse vee- või elektrisektoris. Kaebajad käsitlevad vaidlusaluseid otsuseid toiminguna seetõttu, et on ületanud haldusaktide kaebetähtajad. Vastustaja 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud võrgutasud hakkasid kehtima 01.07.2017, sest kolmas isik avaldas võrgutasud ajalehes Postimees 31.03.2017 (ELTS § 74 lg 1). Vastustaja 30.05.2017 otsusega kooskõlastatud tüüptingimused hakkasid kehtima 01.07.2017, sest kolmas isik avaldas need ajalehes Postimees 31.05.2017 (ELTS § 74 lg 2). Tootjatel tekkis kohustus maksta võrguühenduse kuutasu ja läbilaskevõime tasu vastavalt hinnakirjale ja valitud paketile vastustaja 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsuste koosmõjust. Kui võrguettevõtja on võrgutasud ja tüüptingimused vastustajaga kooskõlastanud ja tarbijaid teavitanud ning muudatused on jõustunud, ei teki tarbijatel õiguspärast ootust eeldada, et nad said või pidid saama väidetavast õiguste rikkumisest teada siis, kui neile esitati teenust puudutavad arved, või omavahelisest suhtlusest. Sellisel juhul muutuks seadusest tulenev regulatsioon sisutuks. Kolmas isik teavitas ajalehes vastustaja otsustest, millega võrgutasud ja tüüptingimused kooskõlastati. Sellest ajast alates tekkis kaebajatel võimalus haldusaktid välja nõuda ja neid vaidlustada. Kaebajad seda ei teinud. Vastustaja saatis haldusaktid kaebajate esindajale 03.10.2017, täiendavalt saadeti 16.03.2017 otsus kaebajate esindajale 23.10.2017. Kaebus esitati alles 30.11.2017, seega on kaebetähtaega ületatud. Vastustaja ei pidanud vajalikuks 19.07.2017 otsuse kaebetähtaega analüüsida. Kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad alused.
5.Kolmas isik leidis 26.01.2018 avalduses, et vastustaja kooskõlastused on haldusaktid. Võrgutasude kooskõlastamise otsust on ka varasemas kohtupraktikas käsitletud haldusaktina (Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728). Kooskõlastus on siduv ja sellest sõltub, milliseid võrgutasusid võib võrguettevõtja klientidelt nõuda. Kooskõlastusega 3(19)
3-17-2636
reguleeritakse nii võrguettevõtja kui ka tema klientide õigusi ja kohustusi. Võrguettevõtja võtab võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud vastustajaga kooskõlastatud asjakohaste võrgutasude alusel (ELTS § 73 lg 4). Võrguettevõtja võib ühepoolselt muuta võrgutasu vm võrgulepingus ettenähtud tasu, kui vastustaja on muudatuse kooskõlastanud (ELTS § 89 lg 2). Eeltoodust tulenevalt puudub võrguettevõtjal õigus võtta võrguteenuse eest tasu, mida vastustaja ei ole eelnevalt kooskõlastanud. Seda ei muuda asjaolu, et ELTS ei sätesta konkreetset tähtaega, mille jooksul on võrguettevõtja kohustatud kooskõlastatud võrgutasud kehtestama. Vastustajaga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine, sest on vastuolus seadusest tuleneva keeluga. ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes selleks, et tagada tarbijale mõistlikud ja läbipaistvad hinnad. Võrguettevõtjal puudub võimalus venitada kooskõlastatud hinna kehtestamisega, kuna sellisel juhul võib tekkida olukord, kus võrguettevõtja klientidelt võetav tasu ei ole põhjendatud ja vastustajal oleks ELTS § 93 lg 9 alusel võimalus iseseisvalt kehtestada ajutised võrgutasud. Lisaks oleks sellisel juhul vastustajal õigus arvestada järgmistel võrgutasude kooskõlastamistel maha enam teenitud tulu, mida võrguettevõtja põhjendamata võrgutasude kasutamise ajal teenis. Võrguettevõtja poolt vastustajaga kooskõlastatud võrgutasude kehtestamise kohustuse imperatiivsus tuleb mh 10.07.2017 jõustunud ELTS §-st 1015, mille kohaselt on võimalik võrguettevõtjat karistada rahatrahviga, kui on rikutud ELTS §-des 71-74 sätestatud nõudeid. Võrgutasude kooskõlastamise otsuses sisalduv hind asendab võrguettevõtjaga sõlmitava võrgulepingu olulise tingimuse, mistõttu mõjutab ja muudab otsus otseselt ja vahetult võrguettevõtja ning tema klientide õigusi ja kohustusi. Osapoolte lepinguvabadus on piiratud, kuna neil puudub võimalus hinna üle läbirääkimisi pidada. Tegemist ei ole toiminguga, sest toimingus puudub õigussuhteid reguleeriv tahteavaldus ja õiguslik kehtivus. Kui seadusandja oleks soovinud käsitleda võrgutasude kooskõlastamist toiminguna, oleks see ELTS-is selliselt ka sätestatud. Kõigi turuosaliste huvides on õigusselgus, mis kaasneb kindlusega, et võrgutasude kooskõlastamise otsuses sätestatud võrgutasud kui olulised lepingutingimused, millest ELTS-is sätestatud korras turuosalisi teavitatakse, jäävad pärast 30-päevase vaidlustamistähtaja möödumist kehtima kuni järgmiste kooskõlastatud võrgutasude kehtestamiseni. Võrguettevõtja poolt võrgutasude kooskõlastamise otsuses sätestatud tasu võtmine on õiguspärane, kuna ta teeb seda otsuses sätestatud viisil ja tasu suurus on põhjendatud. Need järeldused kehtivad ka võrgulepingu tüüptingimuste kooskõlastamise otsuste kohta. Vaidlustamisviite puudumine haldusaktis ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 2). Vaidlustamisviites teiste isikute märkimata jätmine ei mõjuta samuti haldusakti õiguslikke tagajärgi ega muuda haldusakti kaebetähtaega.
6.Kohus andis 02.05.2018 määrusega kaebajatele tähtaja kaebuse muutmiseks või täiendamiseks. Kui kaebajad jäävad tuvastamiskaebuse juurde, tuleb neil täiendavalt põhjendada tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvi. Preventiivne huvi praeguse tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta, sest puudub teave, milliseid kaalutlusi ja asjaolusid arvestades kooskõlastab vastustaja tulevikus kolmanda isiku võrgutasud. Seetõttu ei pruugi praeguse kaebuse rahuldamine kaebajate õigusi tulevikus kaitsta. Samuti on kaebajatel tulevikus võimalik oma õigusi efektiivsemalt kaitsta tühistamiskaebusega uute võrgutasude kooskõlastamise otsuse peale. Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole põhjendatud ka rehabiliteeriva huviga, sest tulevane kahju hüvitamise kaebus oleks esmaste õiguskaitse vahendite (tühistamiskaebus) kasutamata jätmise tõttu suure tõenäosusega perspektiivitu.
7.Kaebajad leidsid 17.05.2018 kaebuse täienduses, et vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsused on toimingud ja tuvastamiskaebus on lubatav. Kui kohus leiab, et tegemist
4(19)
3-17-2636
on haldusaktidega, taotlesid kaebajad alternatiivselt otsuste tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist. Põhjendused:
7.1.Võrgutasude kooskõlastamisel puudub vahetu ja otsene mõju võrguettevõtja klientide õigustele ja kohustustele. Viited kooskõlastusest keeldumise mõjust võrguettevõtjale on asjakohatud. Asjas tuleb eristada võrguettevõtja tegevuse õiguspärasusele seatavaid nõudeid ning võrguettevõtja klientidele vahetult kehtivaid õigusi ja kohustusi. Vastustaja õigus kehtestada ajutised võrgutasud kinnitab kaebajate positsiooni, et võrgutasude kooskõlastus ei ole kaebajate suhtes haldusakt ning kooskõlastus ise veel siduvaid õigusi ja kohustusi kaebajatele ei tekita. Võrgutasude kooskõlastamisel puudub vahetu regulatiivne toime kaebajatele. Mõju avaldub läbi võrgutasude hinnakirja, mille võrguettevõtja ELTS § 71 lg 2 alusel kehtestab. See on aga tsiviilõiguslik toiming. ELTS ei sätesta võrguettevõtja kohustust vastustajaga kooskõlastatud tasud kehtestada (vrdl ÜVVKS § 141 lg 1). Võrgutasude sisulist õiguspärasust tuleb käsitleda erinevalt võrgutasude kehtivusest. Seadusandja ei pea kvalifitseerima õigusaktides erinevaid halduse tegevusi toimingute või haldusaktidena ega teegi seda reeglina. Selline kvalifitseerimine toimub HMS-i järgi sisuliste kriteeriumide alusel. Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tule, et võrgutasude kooskõlastamise otsuses sisalduv hind asendab võrguettevõtja sõlmitava võrgulepingu olulise tingimuse. Haldusõiguse praktikas käsitatakse kooskõlastust reeglina toiminguna, mille iseseisev vaidlustamine on lubatud vaid erandjuhtudel.
7.2.ELTS-i ja ÜVVKS-i regulatsioonide erinevused toetavad võrgutasude ja veeteenuse hinna kooskõlastamise otsuste erinevat õiguslikku olemust. ÜVVKS § 141 lg 1 järgi peab veeettevõtja vastustaja kooskõlastatud hinna 60 päeva jooksul kehtestama. ELTS-is võrguettevõtjal selline kohustus puudub. Riigikohus selgitas 22.10.2010 otsuses asjas nr 3-41-6-10 (p-d 55 ja 56), et kooskõlastus määrab üheselt kindlaks teenuse hinna teenuse osutaja ja tarbija jaoks, mõjutades selliselt otseselt ja vahetult tarbija õigusi. ELTS-i alusel antaval kooskõlastusel selline vahetu kaebajatele kohustusi tekitav haldusaktile omane mõju puudub. Kui ÜVVKS-i regulatsiooni muudeti 2010. a oluliselt, siis ELTS-i regulatsioon on püsinud muutumatuna.
7.3.Võrgutasude kooskõlastamise õigusliku olemuse kohta puudub kohtupraktika, mis käsitleks kooskõlastust haldusaktina. Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-6-10 käsitleb varasema ÜVVKS-i alusel Tallinna Linnavalitsuse otsust veeteenuse hinna määramise kohta – see ei ole kooskõlastus, vaid hinna määramise otsus. Praegu kehtiva ÜVVKS-i alusel antavate vastustaja ja kohaliku omavalitsuse üksuse kooskõlastuste õigusliku olemuse kohta Riigikohtu praktikat ei ole. Kohtu viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728 ja Riigikohtu 29.04.2015 otsus asjas nr 3-2-1-41-15 ei ole asjakohased.
7.4.Kaebajad on järginud tuvastamiskaebuse esitamise tähtaega. Isegi kui 16.03.2017 otsuse kaebetähtaeg on möödas, ei võta see õigust vaidlustada 19.07.2017 otsust. Vastustaja hindab võrgutasude vastavust õigusaktidele igakordselt nende kooskõlastamisel.
7.5.Tuvastamiskaebuse esitamist õigustab rehabiliteeriv huvi. Otsuste õigusvastasuse tuvastamisel saavad kaebajad esitada kahju hüvitamise nõude ja rikkumise lõpetamise nõude kolmanda isiku vastu. Primaarnõude kasutamise kohustus tuleb riigivastutuse seadusest (RVastS). Tsiviilõiguslikele nõuetele analoogset primaarnõude kohustuslikku eeldust seatud ei ole. Tuvastamiskaebus on asjakohane ka juhul, kui tegemist on haldusaktidega. Tuvastamiskaebuse menetlusse võtmist ei välista tühistamiskaebuse esitamata jätmine. Kaebajate rehabiliteeriv ja preventiivne huvi on suunatud õiguste maksmapanekule tsiviilõiguslikus suhtes. Samuti ei anna otsuste tühistamine võrreldes nende õigusvastasuse
5(19)
3-17-2636
tuvastamisega tsiviilõigusliku kahjunõude seisukohalt mingit eelist, st tühistamiskaebus ei oleks tõhusam õiguskaitsevahend.
7.6.Kaebajad täiendavad kaebust alternatiivse tühistamisnõudega ja kaebetähtaja ennistamise taotlusega. Vastustaja 16.03.2017 otsuse kaebetähtaeg ei hakanud kulgema enne selle mõju avaldumist kaebajatele. Tegemist oleks üldkorraldustega. Viis kaebajat said neile kohalduvatest uutest tasukomponentidest teada 2017. a augusti alguses, mil said kätte 2017. a juuli arved. 16.03.2017 otsuse mõju ei olnud kaebajatele selge vastustaja ja kolmanda isiku eksitava kommunikatsiooni tõttu, et võrgutasud alanevad. Samuti puudusid 16.03.2017 otsuse avaldamise ajal 30.05.2017 otsusega kehtestatud tüüptingimused. Neli kaebajat said oma õiguste rikkumisest teada veel hiljem. Kaebetähtaeg ei hakanud kulgema enne otsustega tutvumist. 16.03.2017 otsus saadeti kaebajate esindajale 03.10.2017 ja 19.07.2017 otsus 30.10.2017. Toona nõustasid kaebajate esindajad üksnes Eesti Taastuvenergia Koda (ETEK) ja esindussuhe kaebajatega puudus. Teavitustegevust korraldas vastustaja ja kolmanda isiku asemel hoopis ETEK, hankides teavet vastustajalt lepinguliste esindajate kaudu. Kaebajad andsid oma esindajatele volitused neid esindada alles 29.11.2017. ETEK-i esindajatele otsuste kättetoimetamist ei saa võrdsustada kaebajatele kättetoimetamisega. Kaebajatele ei ole otsuseid kätte toimetatud. Seega ei ole kaebajad kohtusse pöördumise õigust minetanud. Igal juhul on kaebus esitatud 30 päeva jooksul 19.07.2017 otsuse kättesaamisest arvates ETEK-i õigusnõustajate poolt.
7.7.Vastustaja ja kolmanda isiku poolt otsuste mõjudest teavitamine oli ebapiisav ja segadust tekitav. Menetlustes, kus haldusakti ei toimetata puudutatud isikute suure hulga tõttu kätte, vaid see avaldatakse seaduses sätestatud viisil, omab ennistamise seisukohalt tähtsust küsimus kaasamisest ja menetlusest teavitamisest. Kaebajatelt saab eeldada suuremat tähelepanelikkust ja aktiivsust menetluse tulemuse iseseisval väljaselgitamise, kui neid on menetlusse kaasatud. Isegi kui kaebajate menetlusse kaasamine ei olnud HMS § 40 lg 3 p 6 järgi kohustuslik, pidi vastustajale olema ära tuntav otsene negatiivne mõju just väiketootjatele. Teistele kolmanda isiku klientidele negatiivset mõju ei kaasnenud. Otsuste kättetoimetamine väiketootjatele ei olnud ebamõistlikult koormav ega kulukas. Vähemalt olnuks mõistlik toimetada otsused kätte ja selgitada nende mõjusid kaebajate esindusorganisatsioonile ETEK. Teavitamine olnuks iseäranis põhjendatud, arvestades, et kaebajatele ei olnud ega pidanudki olema otsustega kaasnev mõju äratuntav ja arusaadav, kuna see mõju avaldus läbi otsuste ja muudetud tüüptingimuste koostoime. Uued tüüptingimused kooskõlastati alles 30.05.2017, seega oluliselt hiljem pärast uute võrgutasukomponentide kooskõlastamist ja avaldamist. 16.03.2017 otsusega võrgutasude kooskõlastamine enne tüüptingimuste kooskõlastamist oli vastuolus ELTS § 73 lg-ga 1. Kuni uute tüüptingimuste avaldamiseni võisid kaebajad eeldada, et läbilaskevõime tasu komponent uute võrgutasude koosseisus neile ei kohaldu, kuna see kohaldus kehtivate tüüptingimuste alusel tootjatele üksnes erandjuhtudel. Kuna nii vastustaja kui kolmas isik presenteerisid muudatust avalikkusele võrgutasude langusena, ei näinud tootjad ka seoses uute tüüptingimuste kooskõlastamisega riski, et võrgutasud võivad suureneda sellises mahus. Kuna vastustaja kaebajaid ei teavitanud, said kaebajad 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud uute võrgutasukomponentide mõjudest teada oluliselt hiljem pärast nende võrgutasukomponentide avalikult teatavaks tegemist.
7.8.Otsuste regulatiivne mõju, vaidlustamise õigus, tähtajad ja kord on seaduses piisavalt reguleerimata. Kaebajatelt ei saanud eeldada, et nad suudavad tavapärase kaebetähtaja jooksul aru saada kohtusse pöördumise õigusest. Antud asjas on kaebetähtaja küsimus erakordselt keerukas (mh asjakohase kohtupraktika puudumise tõttu) isegi professionaalsetele õigusabiteenuse osutajatele, rääkimata õigusalaste eriteadmisteta kaebajatest. Seetõttu võttis õiguste kaitse võimaluste väljaselgitamine aega. Kaebajad olid seejuures piisavalt hoolikad, pöördudes ETEK-i poole, kes kaasas õigusala asjatundjad. 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsustes 6(19)
3-17-2636
ega ajaleheteadetes ei ole kolmanda isiku klientidele suunatud vaidlustamisviidet. Selle olemasolu oleks aidanud oluliselt kaasa seadusandja põhjustatud õigusselgusetuse mõningasele lahendamisele.
7.9.Õiguste rikkumisest teadasaamisel ei viivitanud kaebajad kaebuse esitamisega. Kaebajad pöördusid otsuste mõjudest teadasaamisel neid esindavate organisatsioonide ETEK-i ja EPA poole. Ükski kaebaja ei pöördunud iseseisvalt kohtusse, teadmata, kuidas täpsemalt oma õigusi kaitsta ja kas see on antud juhul üldse võimalik. Paralleelselt vaidlustamisvõimaluste analüüsimisega suhtles ETEK-i esindaja vastustaja ja kolmanda isikuga kohtuvälise kompromissi leidmiseks. Vastustaja tegi 03.11.2017 kohtumisel kolmandale isikule ettepaneku valmistada võrgutasude muutmiseks ette eraldi tarbijagrupp (elektritootjad), kellele rakendataks 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud võrgutasusid muudetud kujul. Kaebajad ei oodanud ära kolmanda isiku ettepanekut, mis ei kõrvaldanud kaebajate õiguste rikkumist. Paralleelne läbirääkimiste pidamine kinnitab, et kaebajad ei olnud tegevusetud, vaid otsisid viise vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks. Kaebajad astusid igati mõistlikke samme oma õiguste kaitseks, kui said teada oma õiguste rikkumisest.
7.10.Kaebajate huvid kaebetähtaja ennistamiseks kaaluvad üles kolmanda isiku huvid. Kaebajad on väikeettevõtjad, kelle jaoks võrgutasu moodustab olulise osa nende kogukuludest. Samas kolmas isik on riigile kuuluv suurettevõte, loomulik monopol valdavas osas võrgupiirkondadest Eestis, kellele tuhandete klientide poolt makstavate võrgutasude kogusummast moodustavad kaebajate makstavad võrgutasud kaduvväikese osa. Kolmandal isikul on igal ajal võimalik taotleda uute võrgutasude kooskõlastamist. Kui kohus leiab, et hetkel kehtivad võrgutasud on õigusvastased, puudub kolmandal isikul juba praegu õiguspärane huvi neid kohaldada.
8.Kohus küsis 21.05.2018 määrusega vastustajalt ja kolmandalt isikult seisukohta kaebetähtaja ennistamise taotluse kohta.
Vastustaja palus 08.06.2018 avalduses jätta kaebetähtaja ennistamata. Põhjendused:
9.1.Kaebajatel tekkis võimalus otsuste vaidlustamiseks pärast nende otsuste kohta ajalehes Postimees teate avaldamist. Kaebajad seda ei teinud ja kaebetähtaeg on ületatud. Isegi kui otsuste kaebetähtajad oleksid hakanud kulgema hetkest, mil kaebajad said teada võrgutasudest ja nendega kaasnevatest mõjudest, on kaebetähtaeg ületatud. Vastustaja ei ole teinud kaebajatele takistusi haldusaktide saamiseks. Vastustaja väljastas otsused 03.10.2017 Advokaadibüroo FORT OÜ esindajatele. Ärisaladuseta haldusaktid on kättesaadavad ka vastustaja dokumendiregistris.
9.2.Kuna 16.03.2017 otsusest tulenevad võrgutasud ja 30.05.2017 otsusest tulenevad tüüptingimuste muudatused jõustusid koostoimes 01.07.2017, jääb arusaamatuks, kuidas rikub kaebajate õigusi asjaolu, et 16.03.2017 otsuse avaldamise ajal puudusid 30.05.2017 otsusega kehtestatud tüüptingimused. Seadus ei kohusta võrgutasusid ja tüüptingimusi puudutavaid otsuseid üheaegselt välja andma. Oluline oli, et võrguettevõtjale jääks piisavalt aega oma klintidele muudetud aluste rakendamisest ette teavitada ning klientidel oleks piisavalt aega muudatustest teada saada. 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsuste puhul on need täidetud. ELTS ega muud õigusaktid ei sea võrgutasude rakendumisel tootjaid võrreldes teiste võrguettevõtja klientidega eelisseisu. Seaduses sätestatud korda järgides rakenduvad võrguettevõtja võrgutasud ühetaoliselt kõigile võrguettevõtja klientidele. Kolmandal isikul on kokku üle 475 000 kliendi üle Eesti. Vastustajale teadaolevalt puuduvad kõik alused järeldamaks, et nimetatud tasude rakendamine oleks vastuolus seadusega või et tasude rakendumine oleks nende adressaatide jaoks ebamõistlikult koormav. Kuna nimetatud tasud rakendusid alates 01.07.2017 võrdsetel alustel nii tootjatele, äritarbijatele kui ka füüsilisest 7(19)
3-17-2636
isikust klientidele, ei ole põhjendatud kaebajate väited, et vastustaja oleks pidanud ära tundma väidetava otsese negatiivse mõju just kolmanda isiku väiketootjatest klientidele, kelle hulka kaebajad kuuluvad. Võrgutasude kooskõlastamisel koheldakse kõiki erinevaid klientide gruppe võrdselt. Kui vastustaja oleks saatnud otsused kaebajatele ja ETEK-ile, oleks ta pidanud saatma otsused ka teistele kolmanda isiku 475 000 kliendile. Taolist halduskoormust vastustajalt eeldada ei saa ja see oleks ka ebamõistlikke kulusid tekitav.
9.3.Isegi kui otsustes puuduks vaidlustamisviide, ei saaks see olla haldusakti vaidlustamistähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Samuti ei mõjutaks see haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega tooks kaasa muid õiguslikke tagajärgi (HMS § 57 lg 2).
9.4.Kaebetähtaegade ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Kaebajad leiavad põhjendamatult, et kaebetähtajad neil ei kohaldu ja neil on õigus otsustada kaebetähtaja üle. Sisuliselt tähendaks see, et nad võiksid otsuseid tähtajatult vaidlustada. Kaebajate käitumine (ETEK-i ja EPA poole pöördumine, nende pöördumine õigusnõustaja poole, viimaste pöördumine vastustaja poole) ei olnud kaebetähtaegasid silmas pidades põhjendatud. Kui määratleda kaebetähtaega sellega, kui isik oma õiguste rikkumisest aru saab, soovib aru saada või kuni ETEK või õigusnõustaja kaebajatele nende õigusi selgitab, muutuks seadusest tulenev regulatsioon sisutuks.
9.5.Vastustaja ei ole pidanud ETEK-i esindajatega läbirääkimisi kohtuvälise kompromissi leidmiseks. Vastustaja sai kaebajate kavatsusest pöörduda kohtusse esimest kohta teada kohtu 22.12.2017 määrusest.
9.6.Viide kolmanda isiku monopoolsele seisundile ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks. Seadus ei sea tootjaid teiste võrguettevõtja klientidega võrreldes eelisseisu.
9.7.Kui kaebajate esindajad said otsused kätte 04.10.2017, tuleb lugeda need ka kaebajatele kätte toimetatuks. Seega isegi kui asuda seisukohale, et kaebetähtaeg hakkas kulgema 04.10.2017, on kaebetähtaeg ületatud. Põhjendamatu on väide, et kaebajate lepinguline suhe esindajatega sai alguse 29.11.2017. Kaebus esitati kohtule 30.11.2017. Arvestades kaebuse mahtu, selle asjaolusid ja lisasid, ei olnud sellise kaebuse koostamine ühe päeva jooksul ilma kaebajatega eelnevalt konsulteerimata võimalik. Vastustajale ei ole teada, et advokaadibürood asuksid kaebust koostama enne kaebajaga lepingulisse suhtesse astumist.
10.Kolmas isik leidis 11.06.2018 seisukohas, et kaebetähtaeg on ületatud ja kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad alused. Põhjendused:
10.1.Vastustaja avalikustas kooskõlastatud võrgutasud on veebilehel ja kolmas isik avaldas teated ajalehes Postimees. Seega pidid kaebajad saama otsustest teada meedia vahendusel. ELTS-is sätestatud teavitamise viis on piisav, arvestades võrguettevõtja klientide arvu. Ebamõistlikult koormav oleks kohustuse seadmine, mille kohaselt tuleks jaotusvõrguettevõtjal pidada eraldi arvestust kõikvõimlike esindusorganisatsioonide ja huvigruppide üle ning neile ka eraldi teavitusi saata. Kolmanda isiku veebilehel on alates 2017. a märtsi lõpust toodud hinna muudatust puudutav teave. Selles on eraldi välja toodud hinna muutuse info elektrienergia tootjatele, sh eraldi esitatud lisanduvad komponendid ja nende rakendamine. Lisaks teavitas kolmas isik 08.06.2017 e-posti teel kaebajaid, kellel olid kehtivad võrgulepingud. Seega oli kaebajatel vajadusel õigusnõustajat kaasates võimalik mõista kooskõlastamise otsustega kaasnevaid tagajärgi. On ebausutav, et hoolsad ettevõtjad, kes tegutsevad elektrienergia tootmise valdkonnas, ei suutnud teavituste tulemusel hinnata otsuste mõju oma õigustele ja kohustustele, sh mõju nende äriplaanidele. Kolmas isik on personaalselt saadetud teavitustes ja oma veebilehel toonud eraldi selgelt välja, et tootjate pakettides rakendub liitumispunkti kuutasu ja liitumispunkti läbilaskevõime tasu. Kaebajate
8(19)
3-17-2636
väited eksitava kommunikatsiooni osas on põhjendamatud, samuti on põhjendamatu väide, et mõju ilmnes alles siis, kui väljastati arved 2017. a juuli eest. Seega ei saanud 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsuste kaebetähtaeg hakata kulgema hiljem kui järgmisel päeval pärast 08.06.2017. Ülejäänud kaebajaid, kel 2017. a juunis kehtivaid võrgulepinguid ei olnud, kolmas isik eraldi ei teavitanud. Samas ei saa väita, et nad ei olnud teadlikud muudatustest ja nendest tingitud mõjudest. Nt suhtles Solar Light OÜ juhatuse liige Heino Hõbeoja kolmanda isikuga muudatuste teemal 2017. a augustis ja septembris. Lisaks esitas Advokaadibüroo FORT OÜ nii vastustajale kui kolmandale isikule teabenõudeid 2017. a septembris ja oktoobris. Ei ole usutav, et ta ei tegutsenud kaebajate huvides. Kaebajatele pidi olema selge neile otsustega avalduv mõju, vastasel juhul ei oleks nad osanud teabenõuetes kajastatud küsimusi esitada. Kolmas isik on teavitanud võrgutasude muudatustest puudutatud isikuid piisava intensiivsusega, kasutades selleks meetodeid, mis ei too endaga kaasa ebaproportsionaalseid kulutusi. Intensiivsema teavitamiskohustuse täitmise maksaksid lõppkokkuvõttes kinni kõik võrguteenuse kliendid, kuna võrguteenuse osutamine, sh seadusest tulenevate kohustuste täitmine, on kulupõhine. Olukorras, kus kolmas isik on teavitanud uute hindade ja tüüptingimuste kehtestamisest üleriigilise leviga päevalehes, veebilehel ja eraldi teavitustega, on põhjendatu esitada kaebus ca 8 kuud pärast 16.03.2017 otsusest teavitamist, ca 6 kuud pärast 30.05.2017 otsusest teavitamist ja ca 4 kuud pärast 19.07.2017 otsusest teavitamist. Ilmselgelt on kaebetähtajad ületatud. Kolmandal isikul ja tema klientidel puuduks õiguskindlus kooskõlastatud tasude kehtestamisel, kui olemasolevad või tulevikus lisanduvad võrguteenuse kliendid saaksid neile sobival hetkel leida, et nende suhtes avaldub mingil momendil negatiivne mõju ning sellest tulenevalt neil on kaebeõigus ja õigus kaebetähtaja ennistamisele. Kuna võrguteenuse eest tasumine toimub kulupõhiselt, mõjutaks tagantjärele hindade korrigeerimine kõiki kolmanda isiku kliente.
10.2.Haldus- ja halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte tõttu ei peagi haldusakti vaidlustav isik omama õiguslikke teadmisi. Kui isik on kaebusega halduskohtusse pöördunud, peab kohus omal initsiatiivil kontrollima, kas isiku õigustest on kinni peetud. Kohus ei ole seotud kaebaja väidete ja argumentidega. Ilma haldusakti vaidlustamata ei saa isik haldusakti täitmist hiljem takistada, millega on tagatud õiguskindlus. Iga kaebaja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt, seda ka liidetud kaebuste puhul. Seega puudub põhjendatud vajadus otsida õiguskaitset ning kaardistada otsuste mõju esindusorganisatsiooni kaudu, kes omakorda kaasaks advokaadibüroo. Tegemist on ebamõistliku viivitusega.
10.3.Kaebetähtaja ennistamiseks alused puuduvad. Puuduvad asjaolud, millest tulenevalt võiks väita, et kaebajad ei saanud aru vajadusest oma õiguste kaitseks kaebus esitada ja kuidas arvestatakse kaebetähtaega. Õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatu aja jooksul. Kui õiguslikes küsimustes kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Kaebajate poolt esindusorganisatsiooni poole pöördumist ei saa pidada professionaalse abi otsimiseks. Juhul, kui kaebajad pöördusid õigusnõustaja poole alles 29.11.2017, on nad põhjendamatult kaua viivitanud. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust ning kolmas isik ja tema kliendid ei tohi kanda ülemääraseid kahjulikke tagajärgi kaebajate kogenematusega. Kohtupraktika on pidanud oluliseks kaebetähtaja ennistamisel arvestada ka kaebaja enda hoolikust ning kui kaebuse esitamiseks puudus püsiv takistus, on kaebaja enda risk, kui ta jätab kaebuse esitamise põhjendamatult hiliseks. Asja materjalidest ei nähtu, et esineksid objektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist.
10.4.Kolmandal isikul ei ole reaalne hinnata võrgutasude muudatuste mõju kõikvõimalikele võrguteenuse tarbijate rühmadele ja nende äriplaanidele ning sellest lähtuvalt isikustada vastavalt kommunikatsiooni. ELTS on näinud ette konkreetse teavitamise korra, mis on 9(19)
3-17-2636
praegusel juhul täidetud. Lisaks on kolmas isik edastanud tootmissuunalistele võrgulepingute klientidele eraldi teavitused, milles on muutuste mõju selgelt välja toodud.
10.5.Asjaolu, et otsuste regulatiivne mõju, vaidlustamise õigus, tähtajad ja kord on seaduses piisavalt reguleerimata, ei ole aluseks kaebetähtaja ennistamisel. Kaebajatel ei saa olla õigustatud ootust, et otsuste kaebetähtaeg ületab HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud aega. Tulenevalt HMS § 57 lg-st 2 ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi.
10.6.Kolmanda isikuga ei ole peetud läbirääkimisi praeguse vaidluse eseme osas. Kaebuse täienduse lisa 2 puhul on tegemist Eesti Taastuvenergia Koja poolt koostatud kokkuvõttega kohtumisest, millel arutati elektrienergia tootjatele võrgutasude kohaldamist ning milles on mh ka mööndud, et kehtivate otsuste kohaselt puudub võimalus tootjatele erisuste tegemiseks. Kaebajate esindusorganisatsiooni kaudu olukorra arutamine ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks.
10.7.Otsuste tühistamisega kaasneb õigusselgusetus nii kolmandale isikule kui ka kõigile teistele kolmanda isiku klientidele, sh füüsilisest isikust tarbijatele. Väikeettevõtjate majanduslikud huvid ja äriplaanis võimalike riskide kaardistamata jätmine ei kaalu üles füüsilisest isikust tarbijate huve, kellele jaotusvõrguettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja. Ilmselgelt on avalik huvi otsuste kehtima jäämisel suurem kui kaebajate huvi otsuste tühistamise osas. Samuti on asjakohatud viited kolmanda isiku loomuliku monopoli staatusele ning riigi omandisse kuulumise kohta, justkui peaks kolmas isik kandma kaebajatele võrguteenuse osutamise kulud ELTS-iga ettenähtud lubatud tulukusest, mis oleks ilmselgelt ELTS-i ja võrdse kohtlemise kohustuse rikkumine.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebajad taotlesid kaebetähtaja küsimusi arutamist kohtuistungil. Kohus ei pea vajalikuks menetlusliku küsimuse arutamiseks istungit korraldada ja lahendab selle küsimuse kirjalikus menetluses. Kaebeõigus
12.Riigikohus leidis 05.04.2010 määruses asjas nr 3-3-1-7-10 (p-d 9-11), et kohaliku omavalitsuse haldusakt, millega kooskõlastatakse eraõigusliku isiku poolt müüdava soojuse piirhind, ei saa rikkuda soojatarbija õigusi ega kohustusi. Tema ei ole selle haldusakti adressaat, mistõttu puudub tal kaebeõigus selle haldusakti vaidlustamiseks. Haldusaktil puudub vahetu mõju konkreetsele soojatarbijale, sest piirhind ei määra konkreetse lepingu järgset hinda. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning ka see saab avalduda üksnes läbi võlaõigusliku suhte. Samale seisukohale on Riigikohus jäänud ka 13.11.2010 otsuses asjas nr 3-3-1-27-10 (p-d 1114), selgitades, et eraõiguslikes suhetes saab tarbija kaitsta oma õigusi, sh vaidlustada ebamõistlikku hinda, tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohus selgitas, et piirhinna kehtestamine iseenesest ei määra tarbijale osutatava teenuse lõplikku hinda, vaid määrab üksnes selle hinna maksimaalse suuruse. Piirhinna kehtestamisest ei tulene kaugeltki veel teenuse osutaja õigus müüa teenust piirhinnaga. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning see avaldub läbi võlaõigusliku suhte.
10(19)
3-17-2636
13.Praeguses asjas vaidlustatud otsused erinevad viidatud Riigikohtu lahendites käsitletud kooskõlastamise otsustest selle poolest, et praeguses asjas ei kooskõlastanud vastustaja piirhindu, vaid konkreetsed võrgutasud. Kuigi kliendi poolt lepingu alusel maksmisele kuuluv tasu sõltub mh valitud paketist ja tarbimismahust, on tema poolt maksmisele kuuluv tasu kooskõlastamise otsuse tulemusel piisavalt konkreetselt määratletav. Seega erinevalt viidatud Riigikohtu lahendites käsitletud kooskõlastamise otsustest saavad praeguses asjas vaidlustatud kooskõlastamise otsused kaebajate õigusi riivata. ELTS § 73 lg 4 järgi võtab võrguettevõtja võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud Konkurentsiametiga kooskõlastatud asjakohaste võrgutasude alusel. Vastustaja kooskõlastav otsus on võrguettevõtja jaoks siduv ja järgimiseks kohustuslik (Riigikohtu 29.04.2015 otsus asjas nr 3-2-1-41-15, p-d 12-13). Kaebajate poolt tsiviilkohtumenetluses võrguettevõtja vastu esitatav hagi ei aitaks nende õigusi efektiivselt kaitsta, sest võrguettevõtjal puudub võimalus pakkuda neile muid hindu, kui neid, mis on vastustajaga kooskõlastatud. Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebajad ei ole vaidlustatud otsuste adressaadid, võivad need otsused riivata nende õigusi, mistõttu on neil HKMS § 44 lg 1 järgi kaebeõigus nende otsuste vaidlustamiseks. Konkurentsiameti 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste õiguslik iseloom
14.Kohus jääb seisukohale, et vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsused, millega kooskõlastati kolmanda isiku võrgutasud, on haldusaktid, sest nendega reguleeriti kolmanda isiku õigusi ja kohustusi (HMS § 51 lg 1). ELTS § 73 lg 1 paneb võrguettevõtjale kohustuse kooskõlastada vastustajaga võrgutasud ja nende arvestamise metoodika ning ELTS § 73 lg 4 lubab võrguettevõtjal võtta võrguteenuse eest tasu, mis on arvutatud vastustajaga kooskõlastatud asjakohaste võrgutasude alusel. Seega on vastustaja kooskõlastusel siduv iseloom. Võrguettevõtjal ei ole lubatud võtta teiselt lepingupoolelt võrgutasu, mis ei ole vastustajaga kooskõlastatud (vt ka ELTS § 71 lg 2, § 89 lg 2). Kui võrguettevõtja ei saa vastustajalt kooskõlastust, on vastustajal õigus kehtestada ajutised võrgutasud (vt ELTS § 93 lg 9). Vastustaja kooskõlastuse siduvust on kinnitanud ka Riigikohus 29.04.2015 otsuses asjas nr 3-2-1-41-15 (p 12-13). Riigikohus selgitas, et võrgutasude kooskõlastamise eesmärk on tagada tarbijatele mõistlikud ja läbipaistvad hinnad ning regulatsiooni eesmärgiga on vastuolus olukord, kus ettevõtjal on võimalik ühepoolselt kindlaks määrata võrguteenuse tarbijale osutatava teenuse hind. Riigikohus sedastas, et ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Järelikult reguleerisid vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsused kolmanda isiku õigust kohaldada lepingupoole suhtes konkreetseid võrgutasusid.
15.Ekslik on kaebajate arusaam, et kuna tegemist on kooskõlastamisega, siis on tegemist menetlustoiminguga. Haldusmenetluses loetakse tõepoolest kooskõlastust sageli menetlustoiminguks, mida olenevalt selle siduvusest kas saab või ei saa kohtus vaidlustada. Kuid praegusel juhul ei saa vaidlusaluste otsuste õigusliku iseloomu kindlakstegemisel lähtuda vaid mõistest “kooskõlastus”, vaid vaadata tuleb menetlust, selle eesmärki ja vastustaja otsuste sisulist tähendust. Kooskõlastus menetlustoimingu tähenduses antakse haldusmenetluses, kus (põhi)menetlust viib läbi teine haldusorgan ja menetlus lõpeb haldusakti andmise või selle andmisest keeldumisega. Praegusel juhul lõppes menetlus vastustaja otsusega kooskõlastada kolmanda isiku võrgutasud. Täiendavat haldusakti selles menetluses enam ei anta. Kuigi ELTS § 74 lg-st 1 nähtuvalt kehtestab võrgutasud võrguettevõtja, vastustaja on vaid kooskõlastaja, on sellisel kooskõlastusel siiski haldusakt iseloom. Kuna seadus paneb võrguettevõtjale kohustuse kooskõlastada võrgutasud enne kehtestamist vastustajaga, siis sõltub võrguettevõtja õigus konkreetseid võrgutasusid kehtestada ja tarbijatelt nõuda just vastustaja kooskõlastusest, st vastustaja otsus on antud 11(19)
3-17-2636
vastustaja ja võrguettevõtja vahelises avalikõiguslikus suhtes ning see reguleerib võrguettevõtja õigusi ja kohustusi. Arvestades kooskõlastuse eesmärki (kaitsta võrgulepingu nõrgemat poolt ebamõistlike võrgutasude nõudmise eest ja takistada monopoolsel ettevõtjal oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitada), ei ole vastustaja kooskõlastus vaid formaalne, vaid sisuline kontroll võrgutasu komponentide põhjendatuse ja kooskõla üle seadusest tulenevate nõuetega.
16.Oluline ei ole, et ELTS ei sätesta tähtaega, mille jooksul peab võrguettevõtja kooskõlastatud võrgutasud kehtestama. See ei muuda vastustaja otsuste õiguslikku iseloomu. Igal juhul puudub võrguettevõtjal õigus nõuda tarbijalt võrgutasusid, mida ta ei ole vastustajaga kooskõlastatud.
17.Kohtupraktikas on vastustaja otsust võrgutasude kooskõlastamata jätmise kohta peetud haldusaktiks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2009 otsus asjas nr 3-08-1728). Samal põhjusel tuleb haldusaktiks pidada ka vastustaja otsust võrgutasude kooskõlastamise kohta, sest sarnaselt kooskõlastamata jätmisele reguleerib ka see võrguettevõtja õigusi ja kohustusi.
18.Haldusaktiks on kohtupraktikas peetud ka soojuse piirhinna kooskõlastamise otsust (Riigikohtu 05.04.2010 määrus asjas nr 3-3-1-7-10 ja 03.11.2010 otsus asjas nr 3-3-1-27-10) ja kooskõlastamisest keeldumise otsust (Tartu Ringkonnakohtu 01.04.2011 otsus asjas nr 310-648), samuti veehinna kooskõlastamata jätmist (Riigikohtu 12.12.2017 otsus asjas nr 3-111355). Kohus jääb seisukohale, et otsuse õigusliku iseloomu poolest ei ole vahet, kas kooskõlastus antakse (või jäetakse andmata) elektri, soojuse või vee valdkonnas. Määravaks on kooskõlastuse iseloom – kas sellel on siduv iseloom ning kas see reguleerib võrguettevõtja õigusi ja kohustusi.
19.Kuigi Riigikohtu 22.11.2010 määruses asjas nr 3-4-1-6-10 ei olnud vaidluse all kooskõlastamise otsus, otsustati sellega sarnaselt tarbijate suhtes kohaldamisele kuuluv (ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni) teenuse hind. Erinevus praegusest asjast seisneb selles, et viidatud asjas määras hinna võrguettevõtja asemel haldusorgan. Praeguses asjas määras hinna (st tegi metoodika kohased arvutused) võrguettevõtja, kuid hinna kehtima hakkamiseks pidi see saama haldusorgani kooskõlastuse. Mõlemal juhul sõltus tarbija suhtes kohaldatav hind haldusorgani otsusest. Tegemist ei ole kohtulahendiga, mis annaks alust jõuda vastustaja otsuste õigusliku iseloomu osas erinevale seisukohale. Oluline ei ole, kes hinna kehtestab. Olenemata ELTS § 74 lg-st 1 tulenevale võrguettevõtja õigusele võrgutasu kehtestada, ei saa ta seda teha ilma vastustaja kooskõlastuse otsuseta. Seega on tarbija suhtes kehtestatava hinna otsustamise õigus vastustajal. Riigikohtu 12.12.2017 otsusest asjas nr 3-11-1355 nähtub, et kuigi Konkurentsiametil puudus erinevalt Tallinna linnast pädevus kehtestada veeteenuse hinda, oli Konkurentsiameti otsus veeteenuse hinna kooskõlastamata jätmise kohta siiski haldusakt.
20.Ebaõige on ka kaebajate arusaam, et vaidlusalused otsused saavad olla haldusaktiks vaid kolmanda isiku suhtes, mitte kaebajate suhtes. Kui vaidlusalused otsused on haldusaktid, on need haldusaktid kõigi, mitte vaid osade isikute suhtes. Vastupidine ei ole õiguslikult võimalik. Haldusaktide vaidlustamisviidetes märgiti kolmandat isikut põhjusel, et tema oli nende adressaadiks HMS § 11 lg 1 p 2 tähenduses (ja taotlejaks HMS § 11 lg 1 p 1 tähenduses). See, et kaebajad ei ole vastustaja otsuste adressaatideks, vaid kolmandateks isikuteks HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, ei muuda nende otsuste õiguslikku iseloomu. Põhjendamatu on ka kaebajate väide, et kooskõlastusel puudub võrguettevõtja klientide õigustele ja kohustustele vahetu ja otsene mõju. Sellise mõju puudumisel puuduks kaebajatel ka kaebeõigus nende otsuste vaidlustamiseks. Kohus leidis eespool, et vastustaja otsused riivavad kaebajate õigusi, mistõttu on kaebajatel kaebeõigus olemas.
12(19)
3-17-2636
Kaebetähtaeg
21.Kaebajad taotlevad vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste õigusvastasuse tuvastamist või tühistamist. Tuvastamiskaebuse tähtaeg
22.HKMS § 46 lg 5 järgi võib kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada 3 aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.
23.Kuna kaebus esitati 30.11.2017, siis on tuvastamisnõue esitatud tähtaegselt. Tühistamiskaebuse tähtaeg
24.ELTS § 74 lg-d 1 ja 2 kohustavad võrguettevõtjat avaldama vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes teate võrgutasu ja tüüptingimuste kehtestamise kohta. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et kolmas isik avaldas 31.03.2017 ajalehes Postimees teate alates 01.07.2017 kehtima hakkavatest hinnakirjadest, 01.08.2017 ajalehes Postimees teate alates 01.11.2017 kehtima hakkavatest hinnakirjadest ja 31.05.2017 ajalehes Postimees teate alates 01.07.2017 jõustuvatest muudetud võrgulepingu tüüptingimustest. 31.03.2017 teates viidatakse vastustaja 16.03.2017 kooskõlastusotsusele, 01.08.2017 teates viidatakse vastustaja 19.07.2017 kooskõlastusotsusele ja 31.05.2017 teates viidatakse mh vastustaja 30.05.2017 kooskõlastusotsusele. 31.03.2017 ja 01.08.2017 teadetes on välja toodud kogu uus hinnakiri, 31.05.2017 teates suunatakse tüüptingimustega tutvuma kolmanda isiku veebilehele www.elektrilevi.ee/tuuptingimused. 31.03.2017 teates suunatakse hinnamuudatuste osas täpsemalt lugema kolmanda isiku veebilehelt www.elektrilevi.ee/hind2017 ja 01.08.2017 teates suunatakse võrguteenuse hinna kujunemise osas täpsemalt lugema kolmanda isiku veebilehelt elektrilevi.ee/vorgutasu-kujunemine. Veebilehel www.elektrilevi.ee/hind2017 on välja toodud eraldi teave selle kohta, mis muutus elektrienergia tootjate jaoks.
25.Vastustaja 31.03.2017 ja 19.07.2017 otsustega kooskõlastatud hinnakirjad moodustasid nende otsuste resolutsiooni põhisisu. Seega tehti nende hinnakirjade avaldamisega teatavaks vastustaja 31.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste resolutsioonid (HMS § 62 lg-d 3 ja 6, § 31). HMS § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 1 teine lause sätestab, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist. HKMS § 46 lg 1 järgi võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Arvestades HMS § 61 lg-s 1 sätestatut, tulnuks kaebus esitada vastustaja 16.03.2017 otsuse peale hiljemalt 10.05.2017 ja vastustaja 19.07.2017 otsuse peale hiljemalt 11.09.2017. Kui pidada põhjendatuks kaebajate väidet, et vastustaja 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud hinnakirja muudatustest tulenev riive ei avaldunud enne uute tüüptingimuste kehtestamist, siis tulnuks vastustaja 16.03.2017 otsus vaidlustada pärast uute tüüptingimuste kohta teate avaldamist hiljemalt 10.07.2017. Kaebus esitati 30.11.2017, järelikult HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaega rikkudes.
26.Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud lähtuda kaebetähtaja regulatsioonist, mis reguleerib teatavaks tegemata haldusakti vaidlustamist, sest vaidlusalused haldusaktid olid avalikult teatavaks tehtud ja kõigil oli võimalik nende resolutsioonidega tutvuda. Kuid ka juhul, kui kohaldada kaebetähtajale HKMS § 46 lg-t 7 (nt kui kaebajatel oli vaja oma õiguste kaitseks tutvuda haldusaktide põhjendustega), on kaebajad igal juhul rikkunud kaebetähtaega. HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg
13(19)
3-17-2636
möödunuks. Samasisulist sätet on Riigikohus selgitanud oma 18.04.2013 määruses asjas nr 33-1-3-13 (p 16) järgmiselt: Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma vajalikke samme akti saamiseks. Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist haldusakti väljanõudmiseks, sellele järgneb aeg, mil haldusorgan isikule haldusakti esitab, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda kohtusse. Ajavahemik pärast haldusakti saamist kohtusse pöördumiseks ei või olla pikem kui 30 päeva, nagu on HKMS v.r § 9 lg-te 1-2 järgi tavapärane kaebetähtaeg.
27.Kaebajad pidid saama vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsustest teada ajalehes Postimees 31.03.2017 ja 01.08.2017 avaldatud teadetest. Vastustaja 03.10.2017 e-kirjast kaebajate esindajale nähtub, et esindaja pöördus 26.09.2017 teabenõudega vastustaja poole kolmanda isiku võrgutasude ja tüüptingimuste kooskõlastamise otsuste väljastamiseks. Vastustaja saatis oma 16.03.2017 ja 30.05.2017 otsused kaebajate esindajale 03.10.2017. Seega viivitasid kaebajad 16.03.2017 otsuse väljanõudmisega pärast ajaleheteate avaldamist enam kui 5 kuud ja vaidlustasid selle otsuse pea 2 kuud pärast otsuse saamist. Kumbagi viivitust ei saa pidada mõistlikuks. Juhul, kui arvestada kaebajate väitega, et 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud hinnakirjaga kaasnev riive ei avaldanud enne uute tüüptingimuste kehtestamist, siis viivitasid kaebajad 16.03.2017 otsuse väljanõudmisega pärast 31.05.2017 teate avaldamist enam kui 3 kuud. Ka seda viivitust ei saa pidada mõistlikuks. Vastustaja dokumendiregistrist on näha, et kaebajate esindaja taotles vastustajalt 19.07.2017 otsuse väljastamist 23.10.2017 e-kirjaga ja vastustaja saatis oma otsuse kaebajate esindajale 30.10.2017 e-kirjaga1. Seega viivitasid kaebajad 19.07.2017 otsuse väljanõudmisega pärast ajaleheteate avaldamist enam kui 2 kuud, mida ei saa pidada mõistlikuks. Arvestades kaebajate viidatud Riigikohtu 21.12.2007 otsust asjas nr 3-2-1-123-07 (p 12), tuleb lugeda vastustaja 30.10.2017 e-kiri kaebajate esindaja poolt kättesaaduks 31.10.2017. Seda arvestades oleks 30.11.2017 esitatud kaebus esitatud 30-päevast tähtaega järgides. Kuid kuna haldusakti väljanõudmise aeg ei olnud mõistlik, tuleb lugeda kaebus esitatuks kaebetähtaega rikkudes (HKMS § 46 lg 7).
28.Tõendatud ei ole kaebajate väide, et nende esindaja ei tegutsenud vastustajaga suheldes nende esindajana, sest nemad andsid oma volituse alles 29.11.2017. See, et kirjalik volitus võidi allkirjastada hiljem, ei kinnita, et esindajad ei tegutsenud juba varasemalt kaebajate ülesandel ja nende huvides. Volituse hilisema andmise väide ei ole usutav sellepärast, et esindajad esitasid juba järgmisel päeval kohtule mahuka kaebuse, mille koostamine ja mahukate lisadega varustamine ei ole ühe päevaga tõenäoliselt võimalik. Isegi kui lugeda kaebajate selline väide tõendatuks, näitab see, et kaebajad viivitasid oma õiguste kaitsmisele asumisega veelgi kauem (ei ole haldusakte siiani välja nõudnud), mistõttu on kaebetähtaega igal juhul rikutud.
29.Kaebajad leiavad, et vaidlusalused otsused on üldkorraldused, mistõttu ei hakanud nende osas kaebetähtaeg kulgema enne, kui need hakkasid kaebajate õigustele mõju avaldama. Riigikohus on 13.02.2008 määruses asjas nr 3-3-1-95 07 (p 14) leidnud, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks
http://adr.rik.ee/ka/dokument/5300472.
14(19)
3-17-2636
30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.
30.Kohus nõustub, et vaidlusalused otsused tuleb lugeda üldkorraldusteks HMS § 51 lg 2 tähenduses. Sellele vaatamata pidid kaebajad vaidlustama need otsused tavapärase kaebetähtaja jooksul, sest need otsused mõjutasid kaebajate õigusi vahetult. Nad on elektrienergia tootjad, kel on kolmanda isikuga kehtiv leping. Juhul, kui nad ei soovinud tasude muutumise tõttu kolmanda isikuga lepingut lõpetada, siis pidid vastustaja otsustega kooskõlastatud võrgutasud neile igal juhul kehtima hakkama ja nende õigusi vahetult mõjutama. See, et uued hinnakirjas hakkasid kehtima 3 kuud hiljem, ei mõjuta haldusakti vaidlustamise tähtaega. Kaebajad pidid oskama uuest hinnakirjast ette näha, kuidas uued tasud nende majandustegevust (sh majanduslikku tasuvust) mõjutab. Teistsugune kaebetähtaeg saaks kehtida isiku suhtes, kes alles pärast võrgutasu kooskõlastamise otsuse tegemist ja avalikustamist otsustab hakata elektrienergia tootmisega tegelema ja sõlmib kolmanda isikuga vastavad lepingud. Tema õigustele ei oleks vaidlusalused otsused vahetult ja kohe mõju avaldanud. Isegi kui 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud tasude mõju ei avaldunud enne uute tüüptingimuste kehtestamist, pidid kaebajad 16.03.2017 otsusega kooskõlastatud tasude mõjust aru saama pärast 30.05.2017 otsuse teatavaks tegemist. Pealegi ei ole viidatud Riigikohtu lahendist nähtuvalt oluline, millal kaebaja temale avalduvast mõjust aru saab, vaid millal haldusakt hakkab tema õigustele mõju avaldama. Isikul tuleb sellest, kas konkreetne haldusakt tema õigusi riivab, aru saada kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul, vajadusel professionaalset õigusabi kasutades (vt nt Riigikohtu 19.06.2001 määrus asjas nr 3-3-1-38-01, p 2; 08.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 10).
31.Samuti ei ole kohtu jaoks usutav kaebajate väide, et nende jaoks ei olnud uue hinnakirja mõju arusaadav enne uue hinnakirja alusel koostatud arvete kättetoimetamist. Kaebajad kui elektrienergia tootjad peavad olema kursis vastava valdkonna, selle regulatsiooni ja hinna kujundamise põhimõtetega. Nad on teadlikud, millises mahus nad elektrit kolmanda isiku võrku annavad, seetõttu peaksid nad olema ka suutelised välja arvutama sellega seotud tasud. Eriti kuna nendest tasudest sõltub nende enda majandustegevuse tasuvus, st nad peavad oskama ettevõtjatena selliste kuludega oma majandustegevuses arvestada. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks hakata lugema kaebetähtaega alates 2017. a juuli arvete kättesaamisest sama aasta augustis. Igal juhul oleks ka sellisel juhul kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes – haldusaktid nõuti välja küll 1 kuu jooksul, kuid vaidlustati pea 2 kuud hiljem.
32.Seda, et võrgutasude kooskõlastamise otsuse mõjud on ette näha enne selle otsuse alusel koostatud arvete esitamist ja sellest tulenevalt on ka kooskõlastamise otsust võimalik enne arvete esitamist vaidlustada, näitab asjaolu, et vastustaja 19.07.2017 otsus vaidlustati 30.11.2017 kaebusega, kuigi selle otsusega kooskõlastatud võrgutasud hakkasid kehtima alates 01.11.2017 ja sellekohased arved esitati kaebajatele järelikult alles detsembris 2017. Samuti on FootonVolt OÜ, Põllumaa OÜ ja Solar Light OÜ esitanud koos teiste kaebajatega kohtule samasisulise kaebuse, kuigi nemad ei olnud veel kaebuse esitamise ajaks kolmanda isikuga võrgulepingut sõlminud ega arveid saanud. Järelikult oli ka neile vaidlusaluste otsustega kooskõlastatud võrgutasude mõju nende õigustele piisavalt arusaadav ja hinnatav.
33.Kaebetähtaja kulgemist ei lükka edasi igasugune kohtuväline vaidluse lahendamise katse (nt läbirääkimised, selgituste küsimine, kompromissi otsimine), vaid ainult seadusega reguleeritud kohtueelne menetlus (nt vaidemenetlus) (vt Riigikohtu 09.05.2008 määrus asjas nr 3-3-1-22-08, p 11). Kaebajad ei ole vaidlusaluseid otsuseid vaidemenetluses vaidlustanud, seega puudub alus lugeda kaebetähtaja kulgemine alanuks hilisemast ajast. Kui kaebajad vajasid vastustajalt või kolmandalt isikult selgitusi, tulnuks need küsida kaebetähtaja jooksul. Vajadusel tulnuks otsida abi professionaalselt õigusnõustajalt. Pelgalt isiku ebapiisav 15(19)
3-17-2636
arusaamisvõime kaebetähtaega ei pikenda. Ka erialaliidu poole pöördumine ei pikendanud kaebetähtaega.
34.Kohtu hinnangul kehtib sama kaebetähtaeg kõigile praeguse kaebuse esitanud kaebajatele – nii olemasolevatele kui ka uutele klientidele. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud FootonVolt OÜ, Põllumaa OÜ ja Solar Light OÜ kaebuse esitamise ajaks kolmanda isikuga võrgulepingut sõlminud, kuid olid sõlminud liitumislepingu ja teinud elektrienergia tootmisega alustamiseks olulisi investeeringuid ning neil polnud võimalik teist võrguteenuse osutajat valida. Kui kolmanda isikuga võrgulepingu sõlmimine oli nende ettevõtluse jaoks vältimatult vajalik ja pidi lähiajal igal juhul toimuma (oluliste investeeringute tõttu ei ole usutav, et kaebajad oleksid uute võrgutasude kehtestamise tõttu planeeritavast ettevõtlusest loobunud), siis võib vastustaja otsustega kooskõlastatud hinnakirju pidada nende õigustele vahetut riivet omavaks ning neil tulnuks sarnaselt teisele kaebajatele järgida sama kaebetähtaega.
35.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et tühistamiskaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Kaebetähtaja ennistamise taotlus
36.Tähtaja ennistamine on põhjendatud, kui kaebajad ei saanud järgida tähtaega mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1). Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida (Riigikohtu 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 16). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (Riigikohtu 01.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses (Riigikohtu 08.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 10).
37.Kaebajatel puudusid objektiivsed takistused kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebetähtaja ennistamine kaebajate ebapiisavatele teadmistele tuginevalt põhjendatud. Kaebajad on elektrienergia tootjad ja peavad ettevõtjatena olema kursis nende tegevusvaldkonda reguleerivate õigusaktidega. Muu hulgas peavad nad olema teadlikud sellest, et kolmandal isikul tuleb võrgutasud enne kehtestamist vastustajaga kooskõlastada. Põhjendamatu oleks seetõttu arvata, et kaebajad ei saanud aru, kuidas vastustaja kooskõlastamise otsus nende õigustele mõju avaldab ja kuidas neil tuleb oma õigusi kaitsta. Seda, et haldusorgani poolt haldusmenetluses antud haldusakte saab halduskohtus vaidlustada, on Eesti õiguskorras piisavalt hästi teada. Pelgalt õigusalaste teadmiste puudumine ei õigusta kaebuse esitamisega viivitamist. Kui kaebajad vajasid oma õiguste kaitseks professionaalset õigusabi, tulnuks neil pöörduda mõistliku aja jooksul õigusabiteenuse osutaja poole. Esindusorganisatsiooni või erialaliidu poole pöördumine ei ole kohane viis oma õigusi kaitsta ega põhjenda kaebetähtaja ennistamist. Samuti ei ole kaebetähtaja ennistamine põhjendatud asjaolu tõttu, et kaebajad püüdsid esialgu vastustaja ja
16(19)
3-17-2636
kolmanda isikuga kohtuväliselt läbi rääkida. Kohtuväline läbirääkimine ei takistanud kaebuse esitamist. Kaebetähtaja järgimiseks tulnuks kaebus tähtaegselt ära esitada ja kompromissläbirääkimiste ajaks saanuks kohtumenetluse peatada.
38.Kaebetähtaja ennistamist ei põhjenda ka kaebaja väited, nagu oleks kolmas isik eksitanud neid ebaõige teabega võrgutasude vähenemise osas. Esiteks nähtub kolmanda isiku esitatud tõenditest, et kolmas isik saatis 08.06.2017 olemasolevatele klientidele teabe võrgutasude hinnakujunduse ja hindade muutumise kohta. Samuti on 31.03.2017 ajaleheteates viidatud täpsema hinnainfo osas kolmanda isiku veebilehele www.elektrilevi.ee/hind2017, kus on kirjas eraldi info elektrienergia tootjatele kaasnevate hinnamuutuste kohta. Kummaski teates ei ole selgitust, et elektrienergia tootjate võrgutasud vähenevad. Ebaselguse korral tulnuks küsida kolmandalt isikult selgitusi. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu ja kaebajad ei väida, nagu oleksid vastustaja ja kolmas isik väitnud kaebajatele, et neil puudub õigus vastustaja kooskõlastusotsuseid vaidlustada. Seega ei ole vastustaja ega kolmas isik käitunud kaebajaid eksitavalt.
39.Kaebetähtaja ennistamist ei õigusta ka kaebajate väide, et ajaleheteadetes ja vaidlusalustes otsustes puudus neile suunatud vaidlustamisviide. Vaidlustamisviite puudumine ei anna veel alust arvata, et vaidlust saab suvalises korras ja määramata tähtaja jooksul lahendada. Kaebajad pidanuks olema hoolsad, et vaidlustamise kord ja -tähtajad mõistliku aja jooksul välja selgitada. Vaidlusalustes otsustes on vaidlustamisviide olemas. Vaatamata sellele, et see oli suunatud kolmandale isikule, ei saanud kaebajad eeldada, et neile kehtib kaebuse esitamiseks teine tähtaeg, kui vaidlustamisviites toodud 30 päeva otsuse teatavakstegemisest arvates. Tegemist on tavapärase halduskohtumenetluses kehtiva haldusakti vaidlustamise tähtajaga.
40.Advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama sellest, kas vaidlusalused otsused on haldusaktid või toimingud ning milline kaebetähtaeg neile kehtib, ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks (vt sarnaselt Riigikohtu 12.12.2012 määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 18).
41.ELTS ei näe ette, et võrguettevõtja kliendid või nende esindusorganisatsioonid tuleks kaasata haldusmenetlusse, milles kooskõlastatakse võrguettevõtja uued võrgutasud või tüüptingimused (vt HMS § 40 lg 3 p 6; ELTS § 89 lg 2). Arvestades menetlusest puudutatud isikute hulka, ei oleks menetluse läbiviimine sellisel juhul efektiivne ega mõistliku aja jooksul võimalik. Kolmas isik on täitnud klientide teavitamise kohustuse (ELTS § 89 lg-d 4 ja 5, § 74 lg 1) nii sellega, et avaldas teate uutest hinnakirjadest ja tüüptingimustest avalikult ajalehes ja oma veebilehel, kui ka sellega, et saatis olemasolevatele klientidele eraldi e-kirjad. See, et kaebajad ei olnud piisavalt hoolsad, et muudatustega kaasnevaid tagajärgi välja selgitada ja nendest tulenevat riivet enda õigustele hinnata, oli nende enda risk, mis ei õigusta kaebetähtaja ennistamist.
42.Kaebajate ja kolmanda isiku erinevaid huve saaks kaaluda olukorras, kus esinesid mõjuvad põhjused kaebetähtaja möödalaskmiseks ning tuleb kaaluda, kas kaebetähtaeg ennistada või mitte. Kuna kaebajatel puudusid mõjuvad põhjused kaebetähtaja rikkumiseks, siis puudub ka alus kaaluda erinevaid huve ja kaebetähtaja ennistamist.
43.Kohus jätab tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetab selles nõudes menetlus (HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2). Menetluse lõpetamise tõttu puudub kaebajatel õigus esitada uuesti kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 43 lg 1 p 2, § 155 lg 6).
17(19)
3-17-2636
Tuvastamiskaebuse lubatavus
44.HKMS § 283 lg 1 järgi tehakse kaebuse lubatavus, sh kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Kaebuse esitamise ajal 30.11.2017 kehtis HKMS § 45 lg 2 järgmises sõnastuses – tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.
45.Kohtu hinnangul puudub kaebajatel põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamist ei saa põhjendada sellega, et kaebaja soovivad nõuda kolmandalt isikult enammakstu tagastamist ja ülemääraste tasude nõudmise lõpetamist. Kolmanda isiku võrgutasud on kooskõlastatud vastustaja kehtivate haldusaktidega. Kehtiv haldusakt on kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Ka juhul, kui kohus tuvastab vastustaja otsuste õigusvastasuse, siis haldusaktid kehtivad nende õigusvastasusele vaatamata. Haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Kuni vastustaja otsused kehtivad, on kolmandal isikul õigus nõuda vaidlustatud otsustega kooskõlastatud võrgutasusid. Tegemist ei ole kolmanda isiku poolse rikkumisega. Rikkumisega oleks tegemist siis, kui kolmandal isikul puuduks vastustaja kooskõlastus (ELTS § 71 lg 2, § 73 lg-d 1 ja 4). Kehtiva haldusakti tõttu puudub kaebajatel õigus nõuda “enammakstu tagastamist” või “ülemääraste tasude nõudmise lõpetamist”. Kuna kaebajad ei ole vastustaja otsuseid õigeaegselt tühistamiskaebusega vaidlustanud, siis ei ole nende tsiviilõiguslikel nõuetel kolmanda isiku vastu perspektiivi. Samuti ei ole perspektiivne kahju hüvitamise nõude esitamine vastustaja vastu, sest kaebajad on jätnud kasutamata esmased õiguskaitse vahendid (RVastS § 7 lg 1).
46.Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole põhjendatud ka preventiivse huviga. Preventiivse huvi eesmärgil on võimalik tuvastamiskaebust esitada vaid juhul, kui on piisavalt selgelt ette näha, et vastustaja kavatseb tulevikus teha sarnaseid väidetavaid menetlusvigu ja anda sarnaseid väidetavalt õigusvastaseid haldusakte. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul piisavalt ette näha, milliseid muudatusi kavatseb kolmas isik edaspidi võrgutasude osas teha ja kas vastustaja need kooskõlastab ning kas sellised otsused saavad kaebajate õigusi rikkuda. Tegemist oleks liiga hüpoteetilise olukorraga, mille asjaolud ei ole selged ja millel puuduks selge seos praeguse vaidlusega. Kohus ei saa hakata lahendama hüpoteetilisi kaasusi ja vastustajale ette kirjutama, kuidas ta peab tulevikus haldusmenetlust läbi viima ja milliseid haldusakte vastu võtma. Kohtu ülesanne on kontrollida haldusorgani tegevust tagantjärele. Kui vastustaja peaks edaspidi õigusvastaselt kolmanda isiku võrgutasusid kooskõlastama, on kaebajatel võimalik sellist haldusakti kaebetähtaega järgides tühistamiskaebusega vaidlustada.
47.Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole lubatav pelgalt põhjusel, et kaebajad rikkusid tühistamiskaebuse esitamise tähtaega ja seetõttu puuduvad neil muud efektiivsed võimalused oma õigusi kaitsta. Tuvastamiskaebus ei ole mõeldud sellisteks juhtumiteks.
48.Menetlusökonoomika põhimõttest lähtudes ei menetle kohus tuvastamiskaebust pelgalt kaebajate huvi rahuldamise eesmärgil. Kaebuse rahuldamine peab kaebajate õigusi kaitsma. Praegusel juhul tuvastamiskaebus kaebajate õigusi ei kaitse, mistõttu puudub neil kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ja see tuleb jätta läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 1).
49.Kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2). 18(19)
3-17-2636
Otsustus
50.Eeltoodud põhjendustel loeb kohus kaebajate tühistamisnõude vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste peale esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetab selles nõudes haldusasja menetluse (HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2).
51.Kaebajate tuvastamisnõue vastustaja 16.03.2017 ja 19.07.2017 otsuste peale tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebajatel puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 151 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 1).
52.Kaebuselt tasutud riigilõiv tuleb jätta HKMS § 104 lg 5 p 3 alusel kaebajatele tagastamata. /allkirjastatud digitaalselt/
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.