Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 8. november 2018, Tartu 3-17-1360
Haldusasi
Roheline Kalda OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 7. aprilli 2017. a otsuse nr 13-6/419 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 14. novembri 2017. a otsus Roheline Kalda OÜ apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja Roheline Kalda OÜ Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. novembri 2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
3.Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud fotod.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 10. detsember 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 28. juuli 2015. a otsusega määrati ja maksti Roheline Kalda OÜ-le toetust 15 000 eurot kurgi- ja vaarikakasvatuseks. PRIA viis 17. novembril 2016 Roheline Kalda OÜ juures läbi paikvaatluse ning tuvastas, et äriplaanis kavandatud tegevused on ellu viimata. Investeeringut on kasutatud toetuse saaja juhatuse liikme abikaasa omandis olevasse elumajja tualettruumi ehitamiseks ja vannitoa remontimiseks. PRIA andis 7. aprillil 2017 otsuse nr 13-6/419, millega nõudis väljamakstud toetuse tagasi.
2.Kaebaja esitas pärast edutut vaidemenetlust kaebuse, milles palus PRIA toetuse tagasinõudmise otsus tühistada ja kohustada PRIA-t uue haldusakti väljaandmiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja
tegevused kooskõlas äriplaaniga. Ta muutis investeeringut ja ehitas ettevõttele kaalumis- ja ladustamisruumi. Kaebaja rendib ruume juhatuse liikme abikaasa elumajas, ruume kasutatakse kaalumis-, lao- ja abiruumidena, pesuruum ja tualettruum on vajalikud töötajatele.
3.Tartu Halduskohtu 14. novembri 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Toetuse määramisel oli lähtutud põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 7) alusel. Selle määruse § 4 lg 2 sätestas, et vähemalt 50 protsenti äriplaanis kavandatud tegevuste maksumusest kasutatakse sellise materiaalse vara, sealhulgas bioloogilise vara ostmiseks või sellise hoone või rajatise püstitamiseks, rajamiseks, paigaldamiseks, laiendamiseks või rekonstrueerimiseks, mida saab kasutada põllumajanduslike toodete tootmiseks või töötlemiseks otseselt ja korduvalt vähemalt § 12 lõike 2 punktis 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja äriplaani kohaselt oli tema tegevusalaks kurgi- ja vaarikakasvatus ja toetuse eest kavatses ta osta esilaaduri traktori juurde, kilepanemismasina ning kaubiku, samuti rajada vaarikaistanduse ja uuendada kasvatamiseks vajalikke seadmeid. Pärast toetuse saamist esitas kaebaja kuluaruande, mille kohaselt ostis ta kaubiku ja kastikatte. Esilaaduri jättis ta ostmata, kuna leidis, et otstarbekam on traktor välja vahetada ja soetada see koos esilaaduriga. Hiljem vahetas ta ostetud kaubiku välja traktori vastu. Seejärel esitas ta taotluse projekti muutmiseks, kus selgitas, et tegi kulutusi ka vannitoa remondiks ja tualettruumi ehitamiseks, põhjendades seda sellega, et töölised saaksid seda kasutada.
3.2.PRIA tuvastas paikvaatlusel, et vaarikaistandust polnud üldse rajatud ega esitatud selle kohta kuludokumente. Toetust kasutati tualettruumi ehitamiseks ja vannitoa remontimiseks, mis ei ole abikõlbulikud kulutused. Seega ei ole äriplaanis loetletud tegevusi aset leidnud. Tualettruumi ehitus ja vannitoa remont pole toetatavad tegevused, kuna need ei ole seotud põllumajandustoodete tootmise ja töötlemisega ega kajastunud äriplaanis. PRIA on leidnud, et suuremad kulutused on tehtud projektivälistele kulutustele, mis ei ole abikõlbulikud kulud (vannitoa remont ja tualettruumi ehitus).
3.3.Kaebaja on leidnud, et toetust oleks võinud tagasi küsida osaliselt. Kohus leidis, et osaliselt oleks võinud toetust tagasi küsida vaid siis, kui osaliselt oleks täitmata jäänud kohustused, mida mingil mõjuval põhjusel ei saanud täita.
3.4.Kaebaja leidis, et tema teostatud investeeringud on kooskõlas määruse nr 7 eesmärkidega ning vaarikaistandus on rajatud. Kohus märkis, et vaarikaistanduse rajamise kohta pole dokumente. Kurgikasvatusest saadud müügitulu 32 028 eurot ületab määruse nr 7 § 2 lg-s 1 toodud määra (14 000 eurot). Täitmata on määruse nr 7 § 4 lg-s 2 sätestatud nõue, et vähemalt 50% äriplaanis kavandatud tegevuste maksumusest peab olema kasutatud investeeringuks.
3.5.Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika seaduse (ELÜPS) § 111 järgi on õigus toetusraha tagasi nõuda, kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha ei kasutatud sihipäraselt.
3.6.ELÜPS § 114 lg 1 järgi tuleb maksta viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. See säte ei ole põhiseadusega (PS) vastuolus, kuna seda tuleb pidada proportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.OÜ Roheline Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsus tühistada ja kaebus uue otsusega rahuldada.
4.1.Kohus on viidanud kaebaja müügitulule 2014. aastal, kuid sellele ei ole tuginenud vastustaja haldusakti andmisel ning kohus ei saanud seda arvesse võtta.
4.2.Paikvaatlusel ei kontrollitud vaarikaistanduse rajamist. Kaebaja märkis seda ka vaides. Kuludokumendid istanduse rajamise kohta puuduvad sellepärast, et kaebaja rajas need oma vahenditest. Istanduse olemasolu tõendamiseks esitati koos apellatsioonkaebusega ka foto sellest.
4.3.Tähelepanuta jäeti kaebaja selgitused, mille järgi on asjatundmatu PRIA väide, et köögiviljakasvatuses ei ole hoiu- ja pakendamisruumiga seotud pesuruum otseselt seotud põllumajandustoodete tootmisega. Toidu käitlejal on kohustus täita erinevaid hügieeni- ja tuleohutusnõudeid. Põhjendamatu on järeldus, et kuna tegemist on tualett- ja pesuruumiga, siis järelikult ei saa olla tegemist tootmisega seotud ruumiga.
4.4.Tegemist ei ole kaebaja juhatuse liikme abikaasa elumajaga, vaid kaebaja juhatuse liikme isa taluga, kuhu on rajatud tootmisruumid.
4.5.Investeeringu elluviimisega on alustatud ja ehitatud ruumi on võimalik kasutada eesmärgipäraselt.
4.6.Toetuse teine osa maksti pärast seda, kui kaebaja oli PRIA-le kirjeldanud hoonet, kus teostati sorteerimis-, kaalumis- ja pesuruumi ehitust. Arvestada tuleks kaebaja usaldust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 järgi.
4.7.Tõendatud ei ole, et toetusraha on kasutatud täies ulatuses mittesihipäraselt. Seepärast olnuks asjakohane toetuse osaline tagasinõudmine.
4.8.Viivisemäär 0,1% päevas on ebaproportsionaalselt suur.
5.PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Müügitulu suurust 2014. aastal oli käsitletud vaideotsuses, kuid see ei olnud toetuse tagasinõudmise aluseks.
5.2.Määruse nr 7 § 13 sätestab dokumentide loetelu, mis tõendavad toetatud tegevuste elluviimist. PRIA-le pole esitatud kuludokumente. Kui vaarikaistandus on rajatud omavahenditest, siis pole tegemist toetatud tegevusega.
5.3.Määruse nr 7 § 4 lg 2 järgi saab toetust kasutada vaid sellise vara ostmiseks või hoone ehitamiseks, mida saab kasutada põllumajandustoodete tootmiseks või töötlemiseks. Vannituba ja tualettruumi ei kasutata põllumajandustoodete tootmiseks või töötlemiseks. Määrus ei räägi seosest põllumajandustoodete tootmise või töötlemisega. Kuna ruumide rekonstrueerimine pole toetatav tegevus, ei pidanud PRIA kontrollima, kas need tegevused saavad ellu viidud või mitte.
5.4.Kaebaja taotles projekti muutmist alles 15. veebruaril 2016, st pärast kulutuste aruande esimese osa esitamist. Sellega rikuti määruse nr 7 § 12 lg 2 p-i 1, mille järgi peab tegevuste maksumusest vähemalt 75% olema ellu viidud kuue kuu jooksul arvates PRIA poolt toetuse esimese osa maksmise otsuse tegemisest. Toetuse esimene osa maksti välja 28. juulil 2015.
5.5.Kaebaja pole täitnud enamikku toetuse saamisega seotud eesmärke ning ei esine erandlikke asjaolusid, mis oleks takistanud toetuse saaja poolt talle pandud kohustuste täitmist. Seetõttu pole põhjendatud toetuse osaline tagasinõudmine. Kaebaja on kulutanud enamuse toetusrahast mitteabikõlbulikeks kuludeks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Määruse nr 7 regulatsiooni järgi on kõnealuse toetuse (väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse) andmisel ning kasutamisel järgmised käesoleva vaidluse seisukohalt olulised tingimused: toetuse saamiseks tuleb esitada äriplaan (§ 6 lg 1); vähemalt 50 protsenti äriplaanis kavandatud tegevuste maksumusest kasutatakse muuhulgas sellise materiaalse vara ostmiseks või hoone rekonstrueerimiseks, mida saab kasutada põllumajanduslike toodete tootmiseks või töötlemiseks otseselt ja korduvalt (§ 4 lg 2) ning vähemalt kahe aasta jooksul (§ 14 lg 2 ja § 12 lg 2); vähemalt 75 protsenti tegevustest peab olema ellu viidud kuue kuu jooksul arvates PRIA poolt toetuse esimese osa maksmise otsuse tegemisest; pärast tegevuste elluviimist tuleb esitada dokumendid, mis seda tõendavad (§ 13 p 1).
Toetuse tagasinõudmise alusena on PRIA viidanud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-le 3, mille kohaselt nõutakse väljamakstud summad tagasi, kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele või ei täida õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi. Sisuliselt sama tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 966/2012 art 135 p-st 4 ja ELÜPS § 111 lg-st 1.
8.Kaebaja taotles toetust kogusummas 15 000 eurot. Tema äriplaanis oli tegevusalaks märgitud kurgi- ja vaarikakasvatus. Äriplaanis oli ta kavandatava tegevuste eesmärgi ja lühikirjelduse all välja toonud, et ta plaanib osta traktorile juurde esilaaduri (5200 eurot), kilepanemismasina (2500 eurot) kaubiku (3000 eurot). Samuti on ta märkinud, et soovib rajada u 0,1 ha suuruse vaarikaistanduse (2000 eurot) ja uuendamist vajavad veel ka loorid, kastmissüsteemivoolikud, kassetid ja kastmispump (maksumust ei olnud märgitud, tl 28-28p).
9.Selguse huvides esitab ringkonnakohus alljärgnevalt asja materjalide põhjal ülevaate sellest, millised sündmused on haldusmenetluses toimunud.
9.1.Kaebajale maksti 28. juulil 2015 välja toetuse esimene osa summas 11 250 eurot.
9.2.Kaebaja soetas kaubiku ja kastikatte ning esitas 22. jaanuaril 2016 kulutuste aruande esimese osa (tl 22p). Selle kohaselt on ta teinud äriplaanis kavandatud investeeringuid materiaalse vara osas summas 7588,4 eurot ning muude tegevuste elluviimiseks summas 3661,16 eurot. Samuti märgiti seal, et esialgselt ostetud auto on vahetatud ümber traktori T-40 vastu ja ülejäänud põhivaralisteks kulutusteks on vannitoa ja tualettruumi ehitus. Samuti osteti kartulivõtmismasin ja ridade vahelt harija (tl 45-45p).
9.3.PRIA leidis, et kuivõrd põhivara investeeringuna oli ostetud kaubik ja kastikate, mida ei loeta materiaalseks varaks määruse nr 7 § 4 lg 2 mõttes, siis ei saa neid arvestada investeeringuna ja 50 protsendi investeeringu nõue ei ole täidetud (vt ülal p 8). Sellest informeeriti 10. veebruaril 2016 ka kaebajat (tl 22p).
9.4.Kaebaja esitas 11. veebruaril 2016 selgituse, et kaubik ja kastikate on vajalik tootmisel, täpsemalt saagi koristamisel otse põllult otse kaubiku kasti. Esilaadur jäeti ostmata seetõttu, et otstarbekam oleks traktor välja vahetada ja soetada koos esilaaduriga (tl 30).
9.5.Kaebaja esitas 15. veebruaril 2016 projekti muutmise taotluse ja uued kuludokumendid. Uue kulutuste aruande kohaselt vahetati kaubik traktori vastu ja investeeringuna näidati traktorit T-40 (tl 22p).
9.6.PRIA esitas kaebajale 15. veebruaril 2016 järelepärimise, milles palus selgitada, millises hoones toimus vannitoa ja tualettruumi ehitus (tl 51).
9.6.Kaebaja selgitas 16. veebruaril 2016, et vannitoa ja tualettruumi ehitus toimus ettevõtte kasutuses olevates ruumides (tl 35).
9.7.PRIA viis 17. novembril 2016 kaebaja tegutsemiskohas läbi paikvaatluse. 25. novembril 2016 esitas ta kaebajale järelepärimise, miks ei rajatud vaarikaistandust. Samuti küsiti, mis eesmärki täidab kartulivõtumasin ning paluti selgitada, kuidas on kontoriruum ja tualettruum otseselt seotud põllumajanduslike toodete tootmise ja töötlemisega, ning märgiti, et kuna kontoriruum ei olnud paikvaatluse hetkel välja ehitatud ja kasutusele võetud, on täitmata määruse nr 7 § 4 lg 2 (tl 49-49p).
9.8.Kaebaja vastas 25. novembril 2016 sellele järelepärimisele, et vaarikaistandus on rajatud. Kartulivõtumasinat kasutatakse kurgikile maast ülesvõtmiseks (tl 29). 16. jaanuaril 2017 andis kaebaja selgitusi ehitatud ruumide kasutusotstarbe kohta. Selgitusest nähtub, et kaebaja juhatuse liige rentis oma abikaasa käest ettevõtte jaoks ruumid. Sinna ehitatav kontoriruum on ette nähtud ka toodangu ladustamiseks ja kaalumiseks, ehitatud pesu- ja tualettruum tagab ettevõtte töötajatele võimaluse kinni pidada esmastest hügieeninõuetest, mida on vaja täita toidutootjatel. Esitatakse ka seisukoht, et see on investeering tootmishoone rajamiseks määruse nr 7 § 4 lg 2 mõttes (tl 41-41p).
10.Seega kui äriplaani järgi soovis kaebaja osta esilaaduri, kilepanemismasina ja kaubiku, rajada vaarikaistanduse ning uuendada mõningaid põllumajandusseadmeid (pump, loorid jms), siis tegelikult on 21. novembri 2016. a paikvaatluse kontroll-lehe järgi ostetud hoopis traktor T-40 ja kartulivõtumasin ning teostatud vannitoa tualettruumi ja kontoriruumi ehitus (tl 40).
11.Põhiliseks asjaoluks, miks PRIA hinnangul pole määruse nr 7 nõuded täidetud, on see, et kaebaja on põhivaralise ehk investeeringuna tehtud kulutusena näidanud vannitoa ja tualettruumi ehitust (kuludeks 2 438,84 eurot). PRIA hinnangul ei ole see määruse nr 7 § 4 lg 2 järgi kasutatav põllumajanduslike toodete tootmiseks või töötlemiseks ning määrus ei räägi tegevuse seosest põllumajandustoodete tootmise või töötlemisega. Kaebaja nägemuses on vannituba ja tualett vajalik selleks, et töötajad saaksid end enne toodanguga kokkupuutumist ja enne kaubaga turule minekut pesta ja annab võimaluse kinni pidada esmastest hügieeninõuetest (tl 41). Ringkonnakohus nõustub PRIA seisukohaga. Põllumajandustoodete tootmine või töötlemine määruse nr 7 § 4 lg 2 tähenduses ei hõlma endas tegevust, mida töötajad teevad enne või pärast põllumajandustoodetega seotud töid. Nimetatud säte rõhutab eraldi, et ostetav vara või ehitatav hoone peab olema kasutatav toodete tootmiseks või töötlemiseks otseselt. Asjaolu, et enne või pärast töid töötaja end peseb, ei tähenda, et see oleks põllumajandustoodete tootmine või töötlemine selle otseses tähenduses. Kaebaja lähenemist edasi arendades võiks lugeda põllumajandustoodete tootmiseks või töötlemiseks üsna palju tegevusi, mida inimene enne või pärast tööd tavatseb teha. Selline lähenemine viiks kiiresti absurdsete tulemusteni.
12.Seega ei ole kaebaja poolt määruse nr 7 § 4 lg 2 järgse 50-protsendilise investeeringuna näidatud kulutustest ehitamisega seotud kulud summas 2 438,84 eurot tegelikult investeeringuna käsitatavad. Kaebaja sai toetust 15 000 eurot. Tulenevalt määruse nr 7 § 4 lg 2 sõnastusest pidi 50 protsenti sellest ehk 7500 eurot olema kasutatud otseselt põllumajanduslike toodete tootmiseks või töötlemiseks. Kaebaja oli näidanud selle investeeringu suurusena 7588,84 eurot koos ehituskuludega (2438,84 eurot). Kui need ehituskulud kaebaja näidatud summast maha arvata, siis ei ole määruse nr 7 § 4 lg-s 2 sätestatud 50 protsendi nõue enam täidetud ning kaebajal ei ole toetuse saamise õigust.
13.Kaebaja jääb apellatsioonkaebuses selle juurde, et pesu- ja tualettruum on põllumajandusliku tootmisega seotud. Samas vaatab ta jätkuvalt mööda sellest, et määruse nr 7 § 4 lg 2 järgi on oluline, et hoone või rajatis oleks kasutatav otseselt tootmiseks või töötlemiseks. Apellatsioonkaebuses ei esitata seisukohti, mis lükkaks ümber arusaama, et pesuruum ja tualettruum ei ole tootmiseks või töötlemiseks otseselt kasutatav.
14.Ringkonnakohus märgib ka, et asjaolusid arvestades (ruumid ehitati elumajja), on tõenäoline, et kõnealused ruumid ehitati eeskätt majas elavate inimeste huvisid silmas pidades, mitte aga põllumajanduslikuks tootmiseks või töötlemiseks. On ilmne, et sellisel juhul ei ole need kulutused tegevuseks, mida tuleks määruse nr 7 alusel toetada.
15.Samuti on PRIA viidanud sellele, et kaebaja ei ole rajanud vaarikaistandust või vähemalt ei ole rajanud ta seda toetuse eest, sest kuludokumente pole PRIA-le esitatud. Kaebaja väidab, et ta rajas vaarikaistanduse omavahenditest. Ringkonnakohus nõustub PRIA seisukohaga, et kui vaarikaistandus rajati omavahenditest, siis pole tegemist toetatud tegevusega, sest selle rajamiseks pole toetust kasutatud. Selle rajamiseks oli ette nähtud 2000 eurot. Kui aktsepteerida seda, et toetusetaotleja näitab äriplaanis ära konkreetse summa, mis on mingiks tegevuseks ette nähtud, ent teeb seda hoopis
omavahenditest, siis ei saa välistada võimalust, et tegelikult ei kulunud selle tegevuse elluviimiseks nii palju raha, kui isik äriplaanis ette nägi ning sisuliselt rikastub alusetult nende summade vahe võrra. Kaebaja on väitnud ka, et omavahenditest rajas ta istanduse seetõttu, et PRIA viivitas toetuse maksmisega kevadel, kuid teisel aastal saagi saamiseks tuleb vaarikaistandus rajada ikkagi suve alguses, mitte sügisel (tl 95p). Samas ei selgu, miks olnuks vaarikaistanduse rajamine olnud sügisel võimatu. Asjaolu, et saagi saamine oleks nihkunud hilisemaks, võis olla küll kaebaja jaoks ebasoovitav, kuid ei muutnud istanduse rajamist ega investeeringu elluviimist võimatuks.
16.Nii halduskohus kui PRIA on pidanud vajalikuks kohtumenetluses viidata sellele, et hiljem on selgunud kaebaja müügitulu suurus 2014. aastal, ning kuna see on suurem kui 14 000 eurot, mis on toetuse saamise kriteeriumiks määruse nr 7 § 2 lg 1 järgi, siis ei oleks kaebaja pidanud toetust üldse saamagi. Kuna see asjaolu ei ole olnud vaidlustatud haldusaktis toetuse tagasinõudmise aluseks, siis ringkonnakohus selle küsimuse lähemat käsitlust vajalikuks ei pea. Samal põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks peatuda määruse nr 7 § 12 lg 2 p-s 1 nimetatud kohustuse rikkumise küsimusel (tegevustest tuleb 75% ellu viia kuue kuu jooksul arvates toetuse esimese osa maksmise otsuse tegemisest), sest ka sellele ei olnud tuginetud vaidlustatud haldusaktis (tl 5-8). Toetuse tagasinõudmise aluseks on piisavad juba eelnevalt käsitletud asjaolud, millele oli tuginetud ka vaidlustatud haldusaktis.
17.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et põhjendatud oleks toetuse tagasinõudmine üksnes osaliselt. Kui võrrelda kaebaja äriplaanis algselt kavandatud tegevusi ning tegelikult ellu viidud tegevusi, siis on ilmne, et enamikus osas on need jäänud täitmata. Soetatud on esemeid ning tehtud tegevusi, mida ei olnud algses äriplaanis kajastatud. Täielikult täitmata on nõue, et 50 protsenti toetusest peab olema kulutud põllumajanduslikuks tootmiseks või töötlemiseks, mis oli määruse nr 7 § 4 lg-st 2 tulenevalt toetuse saamise eelduseks tervikuna. Ringkonnakohus nõustub, et kui enamikus osas on äriplaanis seatud eesmärkidest täitmata ja täitmata on ka toetuse saamise üldine eeldus, on põhjendatud toetuse täielik tagasinõudmine. Ringkonnakohus märgib ka, et lähenemine, justkui tuleks alati kohaldada osalist tagasinõudmist, kui midagigi algsetest eesmärkidest on täidetud, viiks ebamõistlikule tulemusele. Sellisel juhul ei riskiks toetust teadlikult muuks eesmärgiks kasutav isik sisuliselt millegagi, sest ka juhul, kui tema tegevust märgataks ning toetust hakataks mittesihipäraste tegevuste osas tagasi nõudma, säilitab ta ikkagi toetuse osas, mida ta kulutas vastavalt algsetele eesmärkidele. On suur tõenäosus, et sellisel juhul suureneks märgatavalt selliste isikute arv, kes kasutavad toetusi osaliselt mittesihipäraselt, sest neid ähvardaks tagasinõue üksnes algseid eesmärke mittetäitvate kulutuste osas ja mingeid täiendavaid negatiivseid tagajärgi (kogu toetuse tagasimaksmise kohustust) ei kaasneks.
18.Ringkonnakohus ei pea erinevalt kaebajast ELÜPS §-s 114 nimetatud viivisemäära 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest ebaproportsionaalseks ega ebamõistlikuks. Kaebaja viide Riigikohtu poolt tsiviilasjas tehtud lahendile ei ole asjakohane, kuna käesolev vaidlus ei ole eraõiguslik, vaid avalik-õiguslik. Kaebaja soovitud põhiseaduslikkuse kontrolli selle sätte osas ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik läbi viia, sest see säte ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Kaebajat on vaidlusaluses haldusaktis lihtsalt informeeritud viivise suurusest, seda ei ole temalt veel nõutud. Seetõttu ei käi käesolevas asjas vaidlust selle normi üle ning ringkonnakohus ei pea seda normi käesolevas asjas kohaldama.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. novembri 2017. a otsus muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 336 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
20.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tõenditena esitatud fotod vaarikakaistandusest ja ehitatud ruumidest tuleb tagastada. Need tõendavad küll istanduse ja ruumide olemasolu, ent ei lükka ümber seda, et istandust ei rajatud toetuse eest ning et ruumid ei ole kasutatavad põllumajanduslikuks tootmiseks ega töötlemiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.