Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 1. november 2018, Tartu 3-17-1229
Haldusasi
Rain Komlevi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25. aprilli 2017. a relvaloa kehtivuse peatamise otsuse nr 4.21/41381-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2017. a otsus Rain Komlevi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Rain Komlev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2017. a otsus muutmata.
2.Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.
3.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 3. detsember 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rain Komlevile on väljastatud relvaluba viie erineva püssi ja revolvri omamiseks. Tal tuvastati
aprillil 2015 tetrahüdrokannabinooli tarbimise tunnused ning väärteomenetluses karistati teda narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 lg 1 (narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine väikeses koguses) alusel 80 euro suuruse rahatrahviga. Politsei- ja Piirivalveameti 25. aprilli 2017. a otsusega nr 4.2-1/41381-1 peatati R. Komlevi relvaloa kehtivus kuni talle väärteomenetluses määratud karistuse kustumiseni. Otsuse kohaselt peatab relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 11 järgi relvaloa väljastanud politseiasutus loa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku tarvitamise, valdamise või omandamise eest. Isiku ärakuulamise osas märgiti,
et R. Komlev soovis telefonivestluses tulla isiklikult haldusorgani juurde 24. aprillil 2017 kell 15.00 ajal, kuid ta ei ilmunud kohale ega teavitanud eelnevalt enda mitteilmumisest.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas R. Komlev kaebuse nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on jäetud välja selgitamata olulised asjaolud. Kaebaja ei ole saanud anda endapoolseid ütlusi. Kaebajat kutsuti küll ühel korral politseisse selgituste andmiseks, kuid teda oleks tulnud kutsuda ka teist korda ja kui ta siis poleks ilmunud, oleks tulnud anda võimalus selgituste andmiseks kirjalikult. Kaebaja ei tarvitanud kanepit, vaid viibis ühes ruumis isikuga, kes suitsetas kanepit ja seetõttu tekkis tal narkootiline joove.
3.Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja väidab, et ta sõitis Tallinnast koju ning võttis maanteel peale hääletaja, kes suitsetas kanepilõhnalist ainet, ning kuna ta viibis pikemat aega kanepisuitsetajaga ühes ruumis, tekkis tal narkootiline joove. Ise ei olevat ta kanepit suitsetanud. Kohus märkis, et käesolevas asjas ei tuvasta kohus seda, kas kaebaja on kanepit suitsetanud. Samuti ei hinda kohus väärteoasjas määratud karistuse õiguspärasust.
3.2.Väärteoasjas määratud karistus on jõustunud ja täidetud. Politseil oli õigus teha relvaloa kehtivuse peatamise otsust, sest see tuleneb otseselt RelvS § 43 lg 1 p-st 11.
3.3.Ärakuulamisega seoses märkis kohus, et politsei tegi otsuse lähtuvalt väärteomenetluses tehtud ja jõustunud otsusest ning puudus vajadus koguda täiendavaid tõendeid.
3.4.Kaebaja pidi politseisse minema arvamuse andmiseks 24. aprillil 2017, kuid ta ei ilmunud kohale ega esitanud ka omapoolset kirjalikku selgitust. Asjakohatu on väide, et teda oleks pidanud kutsuma teist korda politseisse. See oleks venitanud asjatult menetlust, kuna isegi siis, kui kaebaja oleks ära kuulatud, ei oleks see otsustust muutnud. Kaebajale anti võimalus tema ärakuulamiseks, kuid kaebaja ei kasutanud seda ise ning tema ärakuulamata jätmine ei viinud politseid valele otsusele.
4.1.Kohus ei analüüsinud piisavalt kaebaja väiteid ning jättis tõendid analüüsimata.
4.2.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-st 1 tulenevalt oleks tulnud kaebaja ära kuulata. Ärakuulamist välistavaid asjaolusid HMS § 40 lg 3 järgi ei ole. Riigikohtu praktika järgi on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine sedavõrd oluline rikkumine, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse.
4.3.Arusaamatu on halduskohtu põhjendus, et teistkordne võimalus selgituste andmiseks oleks menetlust venitanud ja et ärakuulamata jätmine ei viinud vale otsustuseni. Formaalsete nõuete järgimine haldusakti puhul on möödapääsmatu sõltumata sellest, kas haldusakt on sisuliselt õiguspärane või mitte.
4.4.Kaebaja peamiseks sissetulekuks püsiva töövõimetuse tõttu oleks jahipidamine, mida relvaloata teha ei ole võimalik. Apellatsioonkaebusele oli lisatud kaebaja püsiva töövõimetuse tuvastamise otsus ja tema iseloomustus Palupera jahiseltsi esimehe poolt. Samuti on apellatsioonimenetluses esitatud kaebaja omapoolne selgitus seoses ette heidetud kanepi tarvitamisega.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata seni juba menetluses esitatud põhjendustele. Kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid palutakse jätta
vastu võtmata, kuna kaebaja pole põhjendanud, apellatsioonimenetluses. Samuti pole tõendid asjakohased.
miks
esitatakse
tõendid
alles
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Sisuliselt käib vaidlus apellatsiooniastmes ainult selle üle, kas see, et kaebaja ärakuulamist aset ei leidnud, on haldusakti tühistamiseni viiv menetlusviga või mitte. Kaebaja leiab, et see on absoluutne menetlusviga, mis tingib vaidlustatud haldusakti tühistamise. Samas vaatab kaebaja täielikult mööda sellest, et vastustaja andis kaebajale võimaluse, nii nagu kaebaja oli soovinud, tulla 24. aprillil 2017 kell 15.00 isiklikult haldusorgani juurde ja soovitud seletused anda. Vaidlust selle üle ei ole. Seega oli tegelikult kaebajale ärakuulamiseks võimalus antud. Järelikult on ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ärakuulamisnõuet järgitud ning kaebaja väidetud menetlusviga tegelikult ei esinegi. Seda põhjusel, et HMS § 40 lg 1 sätestab, et „Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.“ Sellest regulatsioonist tuleneb selgelt, et HMS § 40 lg 1 järgi on oluline üksnes menetlusosalisele võimaluse andmine oma seisukohtade väljendamiseks, mitte aga see, et isik seda võimalust reaalselt kasutaks. Sellist tõlgendust toetab veenvalt ka asjaolu, et ilmselgelt ei saagi haldusakti õiguspärasust seada sõltuvusse sellest, kas isik talle pakutud ärakuulamisvõimalust reaalselt kasutab, sest sellisel juhul oleks menetlusosalistel alati võimalik haldusakti õiguspärasus välistada sel teel, et ta lihtsalt ei kasuta talle pakutud ärakuulamisvõimalust. On ilmne, et selline lähenemine viiks meelevaldse tulemuseni, sest siis tuleks kõik haldusaktid, mille andmisel isik talle antud ärakuulamisvõimalust ei kasutanud, lugeda õigusvastaseks ning tühistada. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja väidetud ärakuulamisviga ei ole asjas aset leidnud.
8.Kaebaja väide, et talle oleks tulnud anda teine võimalus politseisse ilmumiseks ja kohapeal selgituste andmiseks ning selle kasutamata jätmisel veel kolmas võimalus seletuste andmiseks kirjalikult, ei põhine ühelgi õigusaktil. HMS § 40 lg 1 regulatsioonist seda ei tulene. See norm räägib vaid ärakuulamiseks võimaluse andmisest, mitte korduvate võimaluste andmisest. Kaebaja lähenemine ei oleks ka mõistlik, kuna see läheks vastuollu HMS § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärase ja efektiivse haldusmenetluse põhimõttega, sest ilmselgelt tähendaks niisugune käitumine menetluse olulist venimist ning annaks isikule võimaluse soovimatu haldusakti andmist edasi lükata või selle andmise nt tähtaegade olemasolul hoopiski võimatuks muuta. Samuti looks see avara vaidluste tekkimise võimaluse küsimuses, kas kaheks suuliseks ning üheks kirjalikuks ärakuulamiseks võimaluse andmine on ikka piisav või tuleks neid võimalusi anda veel rohkem. Lisaks rõhutab ringkonnakohus, et vaidlust pole selles, et kaebaja ei teavitanud politseid enne kokkulepitud kohtumist, et ta ei saa politseisse kohapeale tulla. Seetõttu ei näe ringkonnakohus ühtegi põhjust, miks oleks tulnud kaebajale anda teine võimalus ärakuulamisõiguse kasutamiseks.
9.Kaebaja väide, et tema sissetulekuks on jahipidamine tulenevalt tema töövõimetusest, ei ole siinkohal asjassepuutuv. RelvS § 43 lg 1 p 11 sätestab, et Politsei- või Piirivalveamet peatab relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud väikeses koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Seega ei võimalda säte kaalumisõigust sõltuvalt sellest, kas jahipidamine on kellegi jaoks peamiseks sissetulekuallikaks
või mitte. Isegi kui selle sätte puhul kaalumisõigust näha, ei anna see alust otsust tühistada, sest kaebaja ei ole tuginenud sellele väitele haldusmenetluses hoolimata sellest, et talle ärakuulamiseks võimalus anti. Ta on esitanud selle väite ning tõendid esmakordselt alles ringkonnakohtu menetluses. Seega ei ole need tõendid tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg-st 2 lubatavad. Lisaks ei saa neid tõendeid pidada ka asjakohasteks, sest see, et isikul on 2016. aastal tuvastatud kaheks aastaks töövõime kaotus 50% ulatuses, ei saa tõendada seda, et isiku peamine sissetulek tuleb jahipidamisest või et isikul on ilma jahpidamiseta sissetulek väike. Isikul võib olla ka sissetulekuid, mis ei sõltu tema töövõime kaotusest. Samuti on kaebaja esitanud Palupera jahiseltsi juhatuse esimehe poolt antud iseloomustuse kaebaja kohta, kuid sellest ei selgu samuti midagi, mis omaks asja lahendamisel tähtsust. Asjaolu, et kaebaja on jahialases käitumises korrektne, ei muuda olematuks talle väärteomenetluse korras määratud karistust ega võta seega ära relvaloa kehtivuse peatamise alust. Seetõttu tuleb mõlemad apellatsioonimenetluses esitatud tõendid kaebajale tagastada.
10.Kaebaja on lisaks esitanud apellatsioonimenetluses omapoolse kirjalikult vormistatud nägemuse sellest, kuidas asjaolud talle etteheidetud kanepi suitsetamisega tegelikult olid. Ringkonnakohus selgitab, et RelvS § 43 lg 1 p 11 sõnastusest tulenevalt peab politsei lähtuma üksnes väärteomenetluse korras narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise faktist. Seetõttu ei saa käesolevas vaidluses hakata vaidlustama enam väärteomenetluses karistuse määramist. Kaebajal oli võimalik vaidlustada karistus väärteomenetluse korras. Asjaolu, et kaebaja seda ei teinud ja tema advokaat seda ei soovitanud ei anna alust vaidlustada väärteomenetluses määratud karistust käesolevas menetluses. Seetõttu ringkonnakohus pikemalt kaebaja esitatud selgitustel ei peatu. Ringkonnakohus märgib siiski, et eluliselt on raske usutavaks pidada kaebaja selgitusi – et ta võttis Tallinnast Tartu poole tulles peale hääletaja, kes hakkas autos suitsetama, kuid kuna kaebaja tundis kanepisuitsu lõhna, palus ta hääletajal koheselt lahkuda. Ent sellest hoolimata pidasid auto peatanud politseinikud vajalikuks kaebajat Elvasse saabumisel 40 minutit testida ja seejärel viia tagasi Tartusse narkojoobe tuvastamiseks, kus seal joove tuvastatigi. See tähendaks, et vaid lühiajalisest kanepisuitsuga kokkupuutumisest autos (kaebaja väitel palus ta hääletajal koheselt lahkuda, kui tundis kanepisuitsu) piisas selleks, et kaebajal tuvastati narkojoove hulk aega hiljem.
11.Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud 25. aprilli 2017. a otsusega peatati relvaloa kehtivus kuni väärteoasjas määratud karistuse kustumiseni, väärteoasjas määratud karistus jõustus 21. veebruaril 2017 ning karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 järgi kustub väärteokaristus ühe aasta jooksul väärteo eest mõistetud määratud rahatrahvi tasumisest. Eelduslikult on seega käesoleva ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks väärteokaristus kustunud ja vaidlustatud haldusakti mõju seega lõppenud ning kaebajale väljastatud relvaluba omandas taas kehtivuse. Ringkonnakohus ei pea siiski vajalikuks hakata küsima kaebaja seisukohta, kas ta soovib vaidlustatud haldusakti osas üle minna tuvastamisnõudele, sest nagu eelnevast ilmnes, oli vaidlustatud otsus õiguspärane.
12.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes – riigilõiv 15 eurot (tl 61) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.