Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 25. oktoober 2018, Tartu 3-17-469
Haldusasi
K.R. kaebus Tartu Vangla tegevusetusega põhjustatud mittevaralise kahju 500 eurot hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 20. oktoobri 2017. a otsus K.R. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja K.R. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20. oktoobri 2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 26. november 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav K.R. esitas 6. detsembril 2016 Tartu Vanglale avalduse selle kohta, et tema kambrikaaslase valduses on keelatud esemeid. Läbiotsimine kambris toimus 10. detsembril 2016. Selle käigus kambrist leitud keelatud esemed (lõiketera, 2 lahtist žiletitera, pingpongipall, plastpudel leivalõhnalise massiga, pastapliiats ja selle eri värvi südamikud) võeti ära. K.R. esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Taotluse kohaselt on vangla olnud tema taotlusele reageerimisel tegevusetu ning põhjustanud talle hingelisi kannatusi. Kambrikaaslane olevat vastanud, et lõiketera võib olla vajalik K.R. jaoks. Tartu Vangla jättis 3. detsembri 2017. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2.K.R. esitas kaebuse, milles palus talle tekitatud mittevaraline kahju hüvitada. Kaebuse kohaselt võivad keelatud esemed kujutad ohtu isiku elule ja tervisele. Kaebajat ennast on karistatud selle
eest, ta ei teavitanud koheselt keelatud esemetest teadasaamisest. Kaebaja oli hirmul ning kannatas ärevushäirete all.
3.Tartu Halduskohtu 20. oktoobri 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vaidluse all on küsimus, kas läbiotsimise teostamine 4 päeva pärast keelatud esemete kohta vihje saamist on käsitatav õigusvastase teona. Läbiotsimise läbiviimine on vangistusseaduse (VangS) § 68 ja justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ järgi kaalutlusotsus. Kaebaja esitatud info osas on sekkumise vajalikkust ja selle operatiivsust hinnanud vähemalt kolm vanglateenistuse ametnikku. Nähtub, et kaebaja ja vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti vahel toimus enne 6. detsembrit 2016, mil kaebaja teate esitas, korduvalt vestlusi, mida ametnik ka muude asjaolude kõrval arvestas. Nimetatud ametnik oli teadlik kaebaja kambrikaaslase huvist kunstilise käelise tegevuse järele, mille viljelemiseks kaebaja kambrikaaslane ilmselt keelatud esemeid hoidis. Vangla ei pidanud kohest läbiotsimist kaebaja kambris hädavajalikuks ning kohtu hinnangul ei olnud asjas tähtsust omavaid asjaolusid vääralt kaalutud.
3.2.Vastustajal oli kontroll kaebaja elukambris toimunud tegevuse osas ja seega ei olnud ta kaebaja suhtes õigusvastaselt tegevusetu. Kaebaja pöördumisest ei järeldunud ohtu kaebaja elule või tervisele. Kaebaja ja tema kambrikaaslase vahel ei olnud konfliktseid suhteid.
3.3.Kaebaja teatisest ei nähtu, et kaebaja oleks tegelikkuses tundnud keelatud esemete tõttu hirmu. Vangla taotlusel ja kaebaja kambrikaaslase eraeluliste andmete kaitseks kuulutas halduskohus haldusasja osaliselt kinniseks dokumentaalsete tõendite - kaebaja kambrikaaslase suhtes 10. jaanuaril 2017 koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja vanglaametniku 13. septembri 2017. a seletuse kolmanda lõigu osas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.K.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Vangla poolt esitatud vanglaametnike selgitused, miks läbiotsimist koheselt ei teostatud, on otsitud.
4.2.Asjakohatu on viidata vanglaametnike ja kaebaja vahel enne 6. detsembrit 2016 toimunud vestlustele, kuna kaebaja nägi keelatud esemeid alles selle päeva hommikul.
4.3.Kaebaja eeldas kohest läbiotsimist ega kajastanud seepärast teates oma hirmu, samuti ei jäänud tal selle kirjeldamiseks aega, kuna tegutseda tuli koheselt.
4.4.Kohus ei arvestanud seda, et tegemist oli keelatud esemetega, mis võisid kujutada kaebajale või vangla julgeolekule reaalset ohtu.
4.5.Vangla kaalus vääralt asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ei ole usutav, et kaebaja kambrikaaslane kasutas keelatud esemeid vaid kunsti loomisel.
4.6.Vangla kohene tegutsemine oleks taganud kaebajale parema heaolu ja turvatunde.
5.Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Vanglaametnikud on andnud kirjalikke selgitusi, miks kaebaja teatele varem ei reageeritud. Neile on tuginetud ka kohtueelses menetluses.
5.2.Kaebaja ei viidanud 6. detsembri 2016. a teates oma hirmule, seepärast ei saanud vangla sellest ka teada.
5.3.Kaebaja viibis osakonnas, kus ta sai olla kambrist väljaspool 6 tundi päevas. Kui tema hirmuja ohutunne oli suur, siis olnuks tal võimalik anda sellest ametnikele teada ka ilma kambrikaaslase juuresolekuta.
5.4.Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli keelatud esemetega, kuid vanglal polnud teavet, et keelatud esemetest oleks tulenenud oht kaebajale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha halduskohtu poolt asja materjalide kinniseks kuulutamise suhtes. Vangla on seda taotlenud viitega avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p-le 12, mille järgi tuleb asutusesiseseks kasutamiseks tunnistada teave, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Sellest lähtudes on kohus kuulutanud haldusasja kinniseks kaebaja kambrikaaslase suhtes 10. jaanuaril 2017 koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja vanglaametniku 13. septembri 2017. a seletuse kolmanda lõigu osas. Ringkonnakohus märgib, et ehkki eraelu puutumatus on kõrget järku põhiseaduslik väärtus, ei saa sel ettekäändel kohtuasja kinniseks kuulutamine toimuda kergekäeliselt. Seda põhjusel, et kohtuasja kinniseks kuulutamine mingite dokumentaalsete tõendite osas viib paratamatult selleni, et kohtuotsuses pole võimalik esitada selliste tõendite põhjalikku käsitlust. Sellise käsitluse ja analüüsi puudumine kohtuotsuses viib aga omakorda selleni, et menetlusosalisele võivad jääda kohtuotsuse põhjendused üldsõnaliseks või arusaamatuteks ning ta võib kohtuotsuse vaidlustamise kasuks otsustada märksa hõlpsamini. Võib juhtuda, et kui kohtuotsuses oleks neile tõenditele korrektselt viidatud ja neid analüüsitud, oleks isik oma edasikaebeõigusest loobunud, sest oleks mõistnud edasikaebamise perspektiivitust. Eriti oluline võib see olla juhul, kui kõnealused tõendid on asjas suure tähtsusega. Ka käesolev kohtuotsus olnuks ringkonnakohtu arvates märksa selgem ning veenvam, kui selles oleks sisaldunud konkreetsed viited vastustaja poolt esitatud tõenditele, millest nähtus, miks vangla leidis, et julgeolekuohtu kaebajale ei olnud. Praegu on halduskohus jätnud kajastamata mitmeid asjaolusid, mida vangla on sellega seoses kõnealustes dokumentides välja toonud. Seetõttu on asja kinniseks kuulutamisel vajalik siiski kaaluda, kas see on vajalik või mitte. Kaalutlusõiguse annavad kohtule nii halduskohtumenetluse seadustiku § 79 lg 1 kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1, mille järgi kuulutatakse menetlus kinniseks siis, kui see on selles lõikes loetletud info kaitseks ilmselt vajalik. Käesoleval juhul pole ringkonnakohus veendunud, et vastustaja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid sisaldasid kaebaja kambrikaaslase kohta selliseid andmeid, mille avaldamine oleks kahjustanud tema eraelu puutumatust oluliselt (avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 12). Üks neist dokumentidest on kaebaja kambrikaaslase suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 47-48), kust selle isikuga seoses ilmneb põhiliselt vaid see, millised keelatud esemed tema kambrist leiti, kuid mis ilmneb tegelikult ka mujalt asja materjalidest, nt vastustaja 31. märtsi 2017. a vastusest ja 3. veebruari 2017. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest. Teine dokument on vanglaametniku 13. septembri 2017. a seletus (tl 49), milles kirjeldatakse muuhulgas küll kaebaja kambrikaaslase isikut, kuid selle isiku kirjeldus on esitatud ka teise vanglaametniku seletuses (tl 44), mille suhtes vangla haldusasja menetluse kinniseks kuulutamist ei taotlenud. Ringkonnakohus nendib, et eelnevat arvestades ei ole ringkonnakohus veendunud, et kõnealuste dokumentide suhtes oli haldusasja menetluse kinniseks kuulutamine vajalik ja põhjendatud. Kuna menetlus on kuulutatud kinniseks kohtuotsusega ning keegi ei ole selles osas otsust vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks käesolevas asjas menetluse kinniseks kuulutamist muuta. Ringkonnakohus märgib ka, et erinevaid vanglaametnike seletusi, mis on suunatud kohtule edastamiseks, saaks ilmselt koostada sageli ka nii, et sellest ei ilmne olulisi kolmanda isiku eraelu
puutumatust kahjustavaid andmeid, kuid mis sisaldab siiski infot, mis võimaldab kohtul asja kiiresti ja õigesti lahendada ning sealjuures kohtuotsust arusaadavalt ning veenvalt põhjendada. Ka võib kolmanda isiku eraelu puutumatuse riivet oluliselt vähendada see, kui kohus ei kajasta otsuses tema nime, sest siis ei ole isik otsuse avaldamisel üheselt tuvastatav.
7.Mis puudutab kaebaja apellatsioonkaebust ennast, siis see tuleb rahuldamata jätta.
8.Kaebaja väitel on vanglaametnike selgitused, miks kaebaja suhtes julgeolekuohtu ei nähtud, otsitud. Lisaks kinniseks kuulutatud dokumentidele nähtub vangladirektorile esitatud vanglaametniku seletusest, et kaebaja kambrikaaslasel oli huvi joonistamise, kaartide valmistamise jms järele, mistõttu pidas vangla usutavaks, et ta vajas lõiketera pliiatsi teritamisel, joonistuspaberi lõikamisel. Samuti on seal välja toodud, et teabe- ja uurimisosakonnal puudus teave, et ta võiks kaebajale ohtu kujutada. Tema käitumine vanglas viibides on olnud hea. Viiteid võimalikule vägivalla kasutamisele või konfliktide lahendamisele vägivalla abil ei olnud. Ta paiknes kaebajaga koos ühes kambris rohkem kui 11 kuud ning teabe- ja uurimisosakonnal olnud info põhjal sai hinnata nende omavahelist läbisaamist rahuldavaks. Ei kaebajalt ega teistelt kinnipeetavatelt ei laekunud vanglale teavet, mille põhjal saaks väita, et kaebaja oleks olnud ohustatud või et ta elaks pideva hirmu ja mõjutuse all. Kaebaja ning vanglaametniku vahel on olnud korduvalt vestlusi, mille käigus kaebaja ei avaldanud, et tal oleks julgeolekualaseid probleeme ning kinnitas, et tal ei ole kambrikaaslasega probleeme. Seetõttu oli vangla seisukohal, et miski ei viidanud võimalikule konfliktiohule (tl 44). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest põhjendusest veenvalt, miks vangla leidis, et kaebaja suhtes ei ole julgeolekuohtu ning miks läbiotsimist ei pea läbi viima viivitamatult, väljaspool järjekorras olevaid tööülesandeid. Sellised põhjendused tulevad välja ka teistest asja materjalides olevatest tõenditest (tl 49). Seega oli vangla seisukohal, et vahetu julgeolekuoht kaebajale ning vanglale puudus ja vastavalt võis kaebaja edastatud infole reageerida mõnevõrra hiljem. Ringkonnakohus ei näe eelnevat arvestades, et vangla oleks teinud kaalumisvea.
9.Ringkonnakohus möönab, et üks argument, mida vangla peaks keelatud esemete kohta infot saades arvestama, on ka see, kas keelatud esemetest teatav isik võib tunda end ohustatuna ning kas tema julgeolekutunde taastamiseks peaks tegutsema kiiresti. Samas on sellise kaalutluse eelduseks see, et vangla peaks teadma seda, et isik tunneb end ohustatuna. Käesolevas asjas pole vaidlust, et kaebaja ei teatanud vanglale, et ta tunneb end ohustatuna. Ta ei kirjutanud sellest oma pöördumises. Isegi kui tal oli oma avalduse kirjutamisega kiire, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab, saanuks ta sellest anda teada vanglaametnikele hiljem. Kaebaja seda ei teinud. Vastavalt ei saa vanglale ette heita kaalumisviga, sest ta ei teadnud, et kaebaja tunneb end ohustatuna. Vanglale ei saa ka ette heita, et ta ei tulnud selle peale ise, sest nagu eelnevalt märgitud, teadis vangla, et kaebaja kambrikaaslane tegeleb joonistamise ja lõikamisega ning tema ja kambrikaaslase vahel konflikti pole. Samas viitab asjaolu, et kaebaja õigeaegselt enda ohustatuna tundmisest ei teatanud, sh ei teatanud sellest pärast teate esitamist sobival võimaluselt teistele vanglaametnikele, sellele, et kaebaja väide hirmu, ärevushäirete jms tundmise kohta on pigem otsitud.
10.Samuti heidab kaebaja ette seda, et muuhulgas võttis vangla arvesse keelatud esemetest teatamisele (6. detsember 2016) eelnenud vestlusi vanglaametnikega, ning leiab, et julgeolekuoht tekkis alles keelatud esemete nägemisel. Ringkonnakohtu arvates ei ole varasemate vestluste arvessevõtmine lubamatu. Sellest, kas isikute vahel on varasemaid konflikte või põhjust oodata rünnet, sõltub ilmselgelt see, kui suur on tõenäosus, et kaebaja suhtes viiakse läbi rünne keelatud esemetega. Kuna kaebaja ja kambrikaaslase vahel vanglale varem teadaolevalt konflikte ei olnud
ning kaebaja kinnitas, et tal ei ole kambrikaaslasega probleeme, siis oli vanglal põhjendatult alus arvata, et isegi kui kaebaja kambrikaaslasel on keelatud esemeid, ei kasuta ta neid suure tõenäosusega kaebaja vastu.
11.Küsimus, kas kambrist leitud esemed olid keelatud, ei ole tegelikult vaidluse all. Vangla on leidnud, et need olid tõepoolest keelatud, mida kinnitab ka nende äravõtmine. Seepärast ei peatu ringkonnakohus pikemalt apellatsioonimenetluses esitatud arutlustel selle kohta, miks need esemed keelatud on.
12.Kaebaja arvates ei ole usutav, et tema kambrikaaslane kasutas äravõetud esemeid vaid joonistamise ja kaartide lõikamisega seotud tegevuste tarvis. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ka sellel küsimusel pikemalt peatuda, kuna oluline on hoopis eelnevalt p-s 8 toodu – oli teada, et kaebaja kambrikaaslane oli huvitatud joonistamisest ja kaartide valmistamisest ning miski ei viidanud sellele, et ta võiks nende esemetega ohustada kaebajat. Hilisem asjade käik kinnitas vangla arvamuse õigsust, kuna ei ole teada, et kaebaja kambrikaaslane oleks keelatud esemeid kasutanud kaebaja ohustamiseks.
13.Ringkonnakohus märgib ka, et kaebaja väiteid hirmu jms tundmise kohta muudab ebausutavamaks see, et kaebaja oli pikka aega oma kambrikaaslasega samas kambris ning suure tõenäosusega teadis tema huvist joonistamise, kaartide valmistamise jms vastu, ning vastavalt võis teada ka seda, et tegelikult kasutab kambrikaaslane keelatud esemeid selle eesmärgiga seonduvateks tegevusteks.
14.Kaebuses rõhus kaebaja, et teda ennast on varasemalt karistatud selle eest, et ta ei teavitanud vanglat viivitamatult keelatud esemetest ning on lisanud kaebusele ka sellekohase distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja (tl 6-8). Ringkonnakohus selgitab, et isiku kahju hüvitamise nõude aluseks ei saa olla see, et haldusorgan ei järginud hilisemas situatsioonis oma varasemat praktikat, kui sellega ei tekitatud isikule tegelikult kahju.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli apellatsioonkaebuse esitaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.