Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. september 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-133
Haldusasi
XX kaebus keskkonnaministri
20.detsembri 2016. a käskkirja nr 1-2/16/1297 osaliseks tühistamiseks ning keskkonnaministri kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Triin Kaurov Vastustaja – keskkonnaminister, esindajad Piret Palm ja Džein Aunre
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. veebruari 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 11. septembril 2018
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-133 muutmata.
14.veebruari
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. oktoobril 2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-133 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-le kuulub Tallinnas YYY asuv kinnistu (registriosa nr YYYYYY, katastritunnus: YYY). XX esitas 19.05.2016 Keskkonnaametile avalduse, milles tegi riigile ettepaneku omandada kinnistu looduskaitseseaduse (LKS) §-s 20 sätestatud korras.
2.Keskkonnaminister algatas 20.12.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/1297 YYY kinnistu 1⁄2 mõttelise osa riigile omandamise (käskkirja p 1) ning keeldus teise 1⁄2 mõttelise osa riigile omandamisest (käskkirja p 2). YYY kinnistu asub Kadrioru pargi territooriumil. Kadrioru park on kaitse alla võetud 26.04.1935. Pargi piirid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 06.05.2004 korraldusega nr 342 ja kaitsekord Vabariigi Valitsuse 03.03.2006 määrusega nr 64. Kadrioru pargi kaitsekord piirab oluliselt YYY kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. XX omandas YYY kinnistu 1⁄2 mõttelise osa oma õelt 23.04.1998, s.o pärast Kadrioru pargi kaitse alla võtmist. Kinkeleping ei sisalda teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Selles osas on kinnistu omandamine LKS § 20 lg 11 alusel lubatud ning tuleb algatada kinnistu 1⁄2 mõttelise osa riigile omandamise menetlus. XX sai YYY kinnistu ainuomanikuks 07.09.2015, kui omandas kinnistu 1⁄2 mõttelise osa oma õe lastelt, kes said kinnistu kaasomanikeks (kumbki 1⁄4 mõttelises osas) 07.09.2015. Leping sisaldab teavet Kadrioru pargiga seotud kitsenduste kohta. Selles osas ei ole kinnistu omandamine LKS § 20 lg 11 alusel lubatud, sest 1) omandamine toimus pärast pargi kaitse alla võtmist; 2) võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta; 3) kinnisasja suhtes kohalduv kaitsekord ei ole muutunud rangemaks; 4) omandamine ei ole toimunud pärimise või enne 07.06.1996 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ega LKS § 20 lg 11 p-s 3 nimetatud isikult. Selles osas tuleb kinnistu riigile omandamisest keelduda.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada 20.12.2016 käskkirja p 2 ja ning kohustada keskkonnaministrit 19.05.2016 ettepanekut selles osas uuesti läbi vaatama. LKS § 20 lg 11 p 3 järgi ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. Kaebaja, olles juba YYY kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omanik, sai selle ainuomanikuks ülejäänud 1⁄2 mõttelise osa omandamisega oma õe lastelt (s.t vanema alanejatelt sugulastelt), kellel oleks olnud LKS § 20 lg-st 11 tuleneva erandi alusel õigus taotleda riigilt kinnistu omandamist. Sama õigus oleks olnud ka kaebaja õel. Kinnistu mõtteliste osade kaebajale võõrandamise leping ja asjaõigusleping sõlmiti 07.09.2015 koos pärandvara jagamise lepinguga, kuna kaasomanikud leppisid kokku kinnistu kaasomandi lõpetamises selliselt, et kaebaja saab ainuomanikuks. Kui kaebaja õe lapsed oleksid loobunud oma ema (kaebaja õe) pärandist, siis 2(8)
3-17-133 oleks kaebaja omandanud selle mõttelise osa pärimise teel ning see oleks samamoodi andnud õiguse taotleda LKS § 20 lg 11 alusel riigi poolt kinnistu omandamist. LKS § 20 lg 11 p-s 3 on lünk, mida on võimalik ületada normi põhiseaduspärase tõlgendamise kaudu selliselt, et kaebaja poolt oma pereliikmetelt kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omandamine kuulub LKS § 20 lg 11 p-s 3 nimetatud erandite hulka (vrd LKS § 16 lg 3). Kui selline tõlgendus ei ole võimalik, on LKS § 20 lg 11 p 3 põhiseadusega vastuolus. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks välistada LKS § 16 lg-s 3 riigi ostueesõiguse rakendamine kinnisasja võõrandamise korral kitsas pereringis, siis puudub põhjendus, miks ei peaks pärast kaitsekorra kehtestamist või selle rangemaks muutmist kinnisasja teistkordse või järgmise perekonnaringis võõrandamise korral olema võimalust LKS § 20 lg 11 kohaldamiseks. Võrdse kohtlemise analüüsimisel on vähimaks soomõisteks sugulus (ülenejate osas kuni vanavanemate tasemeni koos nende alanejate sugulastega). Tegemist on konkreetselt määratletud isikute ringiga: omaniku alanejad sugulased, vanemad või nende alanejad sugulased ning vanavanemad või nende alanejad sugulased. Kinnistu üleandmist selle isikute ringi siseselt tuleb kohelda võrdselt. Erandi tegemise välistamine pereliikmete ringis kinnistu võõrandamisel ka teise või järgmiste tehingute juures on diskrimineeriv ja ebaproportsionaalne. Kaebaja ei omandanud teist osa kinnistust mitte tavapärase müügilepingu alusel, vaid sisuliselt pärandvara jagamise korras. Sellist tehingut ei saa pidada võõrandamistehinguks, mis annaks alust kohelda kaebajat erinevalt ning välistada kinnistu omandamist riigi poolt. Kaebaja erinevaks kohtlemiseks ei ole asjakohast ja mõistlikku põhjust. Kinnistu jäämine kaasomandisse või võimalik jagamine tekitab kaebajale ebamugavusi ja riigile täiendavat halduskoormust.
Keskkonnaminister palus jätta kaebus rahuldamata.
Otsuse tegemisel oli määravaks asjaolu, et võõrandajad said kinnisasja omanikeks pärast selle kaitse alla võtmist ja kaitsekord ei olnud pärast omandamist muutunud rangemaks. LKS § 20 lg-te 1 ja 11 kehtestamisel oli seadusandja eesmärgiks võimaldada vaid selliste looduskaitsepiiranguga kinnisasjade omandamist, mille omanik ei saanud kinnisasja omandamisel piirangutega arvestada. Pärandvara vastuvõtmisel ei saa pärija valida, millise osa pärandvarast ta vastu võtab ja millisest loobub ehk juhul, kui pärandvarasse kuulub ka looduskaitsepiirangutega kinnisasi, ei saa pärija sellest loobuda ja muud vara vastu võtta. LKS § 20 lg 11 p-s 3 sätestatud erand on vaid ühekordne võimalus omandada riigile sellist sugulaste ringis edasi võõrandatud kinnisasja, mida riik üldreegli alusel ei omanda. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks sätestada erandit, et pärandina saadud looduskaitsepiirangutega kinnisasja edasi võõrandamisel lähisugulasele oleks uuel omanikul õigus LKS alusel maa riigile võõrandada, kui kinnisasja kaitsekord ei ole pärast pärimist muutunud (p-s 1 toodud erand), sest kehtib juba üldreegel – riigile ei saa võõrandada kinnisasja, mille omandamisel oli omandaja piirangutest teadlik. Lähisugulaste ringis on looduskaitsepiirangutega kinnisasja võõrandamisele tehtud eriline soodustav erand, kuid LKS § 20 eesmärgist tulenevalt ei ole põhjendatud selle erandi laiendamine sugulaste vahelistele korduvatele tehingutele. LKS § 20 lg 11 sõnastusest nähtub üheselt, et seadusandja tahe on välistada LKS alusel selliste looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamine, mis on omandatud eesmärgiga need hiljem riigile võõrandada. Pole vahet, kas kinnisasi omandati võõralt või lähisugulaselt (v.a LKS § 20 lg 11 p 3 erandi alusel esmakordsel võõrandamisel). Kinnisasja omandamisel, sealhulgas ka lähisugulastelt, on omandaja oma otsustes vaba. Seega ei ole kinnisasja, mille suhtes kehtivatest looduskaitsepiirangutest oli omanik omandamise ajal teadlik, riigile omandamine üldreeglina põhjendatud. Pärandvara saab jagada vaid pärijate vahel, kuid kaebaja ei olnud pärijaks. LKS § 20 lg 11 p-des 1–4 on loetletud erijuhud, kui sätet ei kohaldata. Tegemist on imperatiivse 3(8)
3-17-133 sättega. LKS § 20 lõike 11 punkt 3 ei ole põhiseadusega vastuolus ja kehtestamisega ei ole rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Võrreldavad grupid ei ole pärijad ja sugulased, vaid isikud, kes on maa omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Tegemist on ühe olulisema LKS alusel kinnisasja riigile omandamist välistava kriteeriumiga. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli omandi soetamisel omandipiiranguga nõus, välistab tema omandipõhiõiguse riive.
Tallinna Halduskohus jättis 14.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata.
LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 11 alusel ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui: 1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks; 2) kinnisasi omandati pärimise teel; 3) kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist; 4) kinnisasi omandati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 07.06.1996. Käskkirjas on õigesti leitud, et riigil puudub kohustus omandada YYY kinnistut 1⁄2 mõttelises osas (s.o osas, mille kaebaja omandas oma õe lastelt), sest kaebaja ei omandanud kinnistu mõttelist osa LKS § 20 lg 11 p-s 3 märgitud isikult, kes oli kinnistu omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. LKS § 20 lg 11 sõnastus ja eesmärk on selge ning norm ei võimalda kaalumist. Sellega on soovitud välistada riigi poolt kinnisasja omandamist looduskaitselise piirangu kompenseerimiseks, kui taotleja on kinnisasja omandanud pärast kaitse alla võtmist olukorras, kus ta oli piirangust teadlik. Sama eesmärgiga piirang on LKS § 20 lg 11 p-s 3 kehtestatud lähisugulastelt kinnisasja omandamisele. Seadusandja tahe oli anda võimalus vabaneda oluliste piirangutega kinnisasjast vaid olukorras, kus omandiõiguse olulist piirangut ei saanud vältida (nt pärimisel või kaitsekorra rangemaks muutumisel; vt 972 SE ja 289 SE seletuskirjad). Kaebaja omandas vaidlusaluse 1⁄2 mõttelise osa kinnistust looduskaitselisest piirangust teadlik olles ja lähisugulastelt, kellele seaduses tehtud erand ei laiene, eesmärgiga esitada taotlus kogu kinnistu riigi poolt omandamiseks. Sellist olukorda on seadusandja soovinud vältida ja kaebajal pidi olema võimalik sellise tehingu tagajärgi ette näha. 29.06.2015 tehing ei ole „sisuliselt pärandvara jagamine“, nagu kaebaja väidab. Pärandvara saab jagada vaid pärijate vahel ning kaebaja ei olnud oma õe pärija. Asjaolul, et pärandvara jagamine, kinnistu 1⁄2 mõttelise osa võõrandamine ja asjaõiguse üleminek toimusid sama notariaalaktiga, ei ole tähtsust. Notariaalaktis mitme tehingu kinnitamine ei muuda neid üheks tehinguks. LKS § 20 lg 11 p 3 ei ole põhiseadusega vastuolus. See, et kaebaja õel või õe lastel olnuks õigus kinnisasi LKS § 20 alusel riigile võõrandada, ei tähenda, et kaebajal peaks olema samasugune õigus. LKS 20 alusel kinnisasja omandamine ei ole põhjendatud, kui kinnisasja omandaja on looduskaitselisest piirangust teadlik. Nii tagatakse riigieelarves looduskaitselise piiranguga kinnisasjade omandamiseks ettenähtud raha sihtotstarbeline kasutamine ja omandiõiguse piirangu hüvitamine neile, kes ei saanud kinnisasja omandamisel piiranguga arvestada. Kaebaja on küll õigesti märkinud, et tema õe lapsed oleks saanud kinnistu riigile võõrandada, kuid seda põhjusel, et nad omandasid selle pärimise teel. Kaebaja oleks pärijana olnud samas olukorras. Tehingu kasuks otsustades pidi kaebaja olema teadlik, et kehtiv õigus ei võimalda LKS § 20 lg-s 11 sätestatud erandite kohaldamist. Kaebaja oleks saanud 4(8)
3-17-133 väidetavat põhiõiguste riivet vältida, jättes kinnistu 1⁄2 mõttelise osa oma õe lastelt omandamata. Kaebaja on võrdses olukorras isikuga, kes omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist, olles teadlik looduskaitselistest piirangutest. LKS § 16 lg 3 näol on tegemist omandi käsutamist piirava sättega, mille eesmärgiks on võimaldada riigil vajadusel viia looduskaitselise väärtusega kinnisasi tsiviilkäibest välja. Ostueesõiguse rakendamise piirangute ning LKS §-s 20 sätestatud kinnistu riigile omandamise taotlemise õiguse võrdlemine ei ole kohane normide erineva eesmärgi tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellant taotleb LKS § 20 lg 11 p 3 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks osas, milles see ei võimalda riigile kinnisasja omandamist, kui kinnisasi omandati vanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isikul, kellelt kinnisasi omandati, oli õigus, et riik omandaks temalt kinnisasja LKS § 20 lg 11 p-de 1–4 alusel. LKS § 20 lg 11 p-i 3 tuleb tõlgendada selliselt, et riik peab omandama ka selle mõttelise osa kinnistust, mille kaebaja omandas oma õe lastelt. LKS § 20 lg 11 p 3 on erand põhimõttest, mis põhineb isiku teadlikkusel piirangutest, ning seda tuleb tõlgendada erandi enda, mitte üldreegli eesmärgi valguses. LKS § 20 lg 11 p 3 on ilmselt sõnastatud LKS § 16 lg 3 eeskujul, mis reguleerib loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamist, sh riigi ostueesõigust. Mõlemad sätted on kantud arusaamast, et perekonnaringi sisesed tehingud ei ole võrreldavad turutingimustel tehtavate tehingutega ning neile ei saa omistada tavapärase võõrandamistehinguga sarnaseid negatiivseid tagajärgi (nt ostueesõigusega omandamine riigi poolt või riigile omandamise taotlemise õiguse kaotamine). Riigil ei olnud LKS § 16 lg 3 alusel ostueesõigust, sest kaebaja omandas kinnistu mõttelised osad oma vanema alanejatelt sugulastelt. Samamoodi peaks kaebajale laienema LKS § 20 lg 11 p-s 3 nimetatud erand, sest kinnistu võõrandamine toimus perekonnaringis. Kaebaja teadlikkus piirangute olemasolust ei ole seetõttu määrav. Erand peab olema kohaldatav ka kinnisasja teistkordsel võõrandamisel perekonnaringis. Teine võõrandamine (kaebaja õe lastelt kaebajale) oli sundvalik, mitte turutingimustel toimunud tehing. Tegemist oli sisuliselt ühe tehinguga, millega jagati kaebaja õe pärandavara. Kaebaja õe lapsed elavad välismaal ja neil puudub Eestiga side, erinevalt kaebajast, kellel on Eestis kinnisvara. Seega sisuliselt oli kinnistu 1⁄2 mõttelise osa kaebajale üle andmine ainuvõimalik. Formaalselt oleks LKS § 20 lg 11 p-ga 3 olnud kooskõlas vaid see, kui kaebaja õe lapsed oleksid pärinud kumbki 1⁄4 mõttelist osa kinnistust ning taotlenud seejärel riigilt selle omandamist. Seega oleks riik pidanud paralleelselt menetlema kolme samasisulist taotlust, kusjuures kirjeldatud variandi ja tegelikult kujunenud olukorra puhul ei ole riigi jaoks sisulist vahet. Ka LKS § 16 lg 3 puhul ei ole võõrandamiste arv määrav. LKS § 20 lg 11 p-s 3 toodud erandi rakendamine kaebaja suhtes on nõutav ka põhiseaduse alusel. Esiteks tagab see kaebaja võrdse kohtlemise oma õega (kui ta veel elaks) ja õe lastega, kes omandasid kinnistu 1⁄2 mõttelise osa pärimise teel ning kellel oleks olnud õigus nõuda kinnistu riigile omandamist. Erinevaks kohtlemiseks ei ole mõjuvat põhjust. Teiseks on see proportsionaalne, sest vastupidise tõlgenduse puhul on kinnistu saatus ebaselge. Eelduslikult järgneb nii või teisiti kogu kinnistu võõrandamine riigile, kuid kinnistu jagamine tekitaks ebamugavusi nii kaebajale kui ka riigile. Seetõttu tuleb LKS § 20 lg 11 p-i 3 tõlgendada põhiseaduskonformselt või kui see pole võimalik, siis alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust selle sätte vastuolu tõttu PS §-dega 12 ja 32.
5(8)
3-17-133
7.Keskkonnaminister palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja rõhutades järgmist. LKS § 20 ainus eesmärk on anda olulise looduskaitsepiiranguga kinnisasja omanikule, kes ei saanud omandamisel piiranguga arvestada, võimalus müüa kinnisasi riigile (kompenseerida piirang, kui maaomanik ei taha seda taluda). LKS § 20 alusel kinnisasja omandamine on põhjendatud, kui kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud ja maaomanik ei saanud kinnisasja omandamisel sellega arvestada – piirangut ei olnud või see oli leebem, omandamistehingus puudus info piirangu kohta või kinnisasi omandati pärimise teel. Kui maaomanik teadis, et omandatav kinnisasi jääb kaitstavale alale ja selle kasutamine on oluliselt piiratud, on ta kinnisasja omandamisega sisuliselt piirangut aktsepteerinud. Sellise kinnisasja omandamine looduskaitselise piirangu kompenseerimisena ei ole põhjendatud. Seadusandja on eeltoodust ette näinud vaid ühe erandi – siis, kui omanik on kinnistu omandanud lähisugulaselt ja isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitsekorra kehtestamist. Erand on kehtestatud spetsiifilisel põhjusel ja konkreetset ühiskondlikku vajadust silmas pidades. Kui looduskaitsepiirangutega kinnisasja omanik ei soovi ise kinnisasja riigile võõrandamisega tegeleda, on sugulaste ringis võimalik kokku leppida esindus vms. Selleks ei pea kinnisasja edasi võõrandama. Kaebaja teadis YYY 1⁄2 mõttelise osa omandamisel oma õe lastelt, et tegemist on kaitstava alaga ning omandamise ajal kehtis LKS § 20 lg 11 samas sõnastuses nagu praegu. Kaebaja ja tema õe lapsed oleksid soovi korral saanud esitada ühise avalduse kinnisasja riigile omandamiseks. Omandamine eesmärgiga kinnisasi riigile edasi võõrandada on vastuolus LKS § 20 eesmärgiga. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks laiendada erandit kõigile sugulaste ringis tehtavatele tehingutele, sest kui kinnisasja ei saa looduskaitsepiirangu tõttu kasutada või ei soovita piirangut taluda, on maaomanikul õigus taotleda selle riigile omandamist ise ning puudub vajadus kinnistut lähisugulasele võõrandada, et see võiks taotleda sama. LKS § 20 lg 11 p-s 3 sätestatud reegel ei piira põhjendamatult looduskaitsepiiranguga kinnisasja riigile võõrandamise võimalusi. 29.06.2015 toimunud tehingut ei saa pidada pärandvara jagamise tehinguks. Kaebaja arutluskäik kinnistu osa võõrandamisest kui sundvalikust jääb arusaamatuks, pigem oli tegemist mugavama lahendusega. Eraldi avalduste esitamine ei ole riigile koormavam, sest riik menetleb ühe kinnisasja riigile omandamise avaldusi ühes menetluses ja menetluse objektiks on omandatav kinnisasi, mitte omanike või sama kinnisasja omandamiseks esitatud avalduste arv. LKS § 16 lg 3 ja § 20 lg 11 p 3 eesmärgid ei ole sarnased. LKS § 16 on omandi käsutamist piirav säte, mis annab riigile õiguse sekkuda ja viia erilise looduskaitseväärtusega kinnisasi tsiviilkäibest välja. LKS § 16 lg 3 on selles toodud isikute jaoks soodustav säte ehk selle alusel ei sekku riik lähisugulaste ringis tehtud tehingutesse. LKS § 20 eesmärk on kompenseerida maaomanikule tema enda tahteavalduse alusel asjaolu, et oluline looduskaitsepiirang ei võimalda kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada ja ta ei saanud sellega kinnistu omandamisel arvestada. See, et LKS § 16 lg-s 3 ja § 20 lg 11 p-s 3 loetletud isikute ring langeb kokku, ei viita sätete eesmärgi sarnasusele. LKS § 20 lg 11 p 3 on selge norm ega ole põhiseadusega vastuolus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on õigesti leidnud, et riigil ei ole LKS § 20 lg 11 p 3 alusel kohustust omandada seda osa YYY kinnistust, mille kaebaja ostis oma õe lastelt, ning viidatud norm ei ole põhiseadusega 6(8)
3-17-133 vastuolus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Ringkonnakohus on varem leidnud, et LKS § 20 lg 11 ei ole kaalutlusnorm ning näeb siduvalt ette alused, mille esinemisel tuleb riigil maa omandamisest keelduda. LKS § 20 lg 11 on sõnastuselt selge ja sellel on konkreetne juriidiline sisu, seetõttu ei saa viidatud normile anda tõlgendamise teel teistsugust sisu (vt 01.11.2010 otsus nr 3-09-1921, p 7 ja 02.03.2011 otsus nr 3-10-1814, p 18). Kaebaja väited, mille kohaselt tuleks LKS § 20 lg 11 p-i 3 tõlgendada selle sõnastusest erinevalt (s.o selliselt, et see hõlmaks ka kaebaja poolt YYY kinnistu 1⁄2 mõttelise osa soetamist tema õe lastelt) selle sätte sarnasuse tõttu LKS § 16 lg-ga 3, ei anna alust asuda varasemast erinevale seisukohale.
10.LKS § 16 kehtestab piirangud loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamise tehingule (s.o omandi käsutamisele). LKS § 16 lg 2 lubab riigil ostueesõiguse kaudu sekkuda loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamisse. LKS § 16 lg 3 piirab aga riigi sekkumist lähisugulaste ringis tehtavatesse tehingutesse, välistades riigile võimaluse lähisugulastele võõrandatavaid, kuid loodusobjekti sisaldavaid kinnisasju tsiviilkäibest välja viia, isegi kui tegemist on erilise looduskaitseväärtusega kinnisasjadega. Riigi ostueesõigus on välistatud kinnistu igakordsel lähisugulasele võõrandamisel. LKS § 20 eesmärk on kompenseerida avalikes huvides kinnisasja kasutamisele seatud piirangud omanikule, kes ei saanud kinnisasja omandamisel piiranguga arvestada ja ei soovi piiranguid taluda. LKS § 20 lg 11 p-s 3 sätestatud erand, mille puhul riik omandab ühekordselt lähisugulasele edasi võõrandatud kinnisasja sõltumata sellest, et kinnisasja omandav isik saab piirangutega arvestada, on kehtestatud eeskätt eesmärgiga arvestada nende isikute huvidega, kes on maa omandanud omandireformi käigus. Seega ühelt poolt on seadusandja soovinud tagada kinnisasja kasutamise piirangute hüvitamisel riigieelarve vahendite säästliku ja sihtotstarbelise kasutamise. Teisalt on erandina soovitud soodustada spetsiifilist isikute gruppi tulenevalt sätte kehtestamise ajal kehtinud ühiskondlikust vajadusest, välistades samas võimaluse, et piiranguga kinnisasi omandataksegi vaid selleks, et taotleda omakorda riigilt selle omandamist, sest see ei oleks kooskõlas LKS § 20 eesmärkidega (vt looduskaitseseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (X Riigikogu 927 SE) seletuskiri; looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu (XII Riigikogu 289 SE) seletuskiri). Seega, kuigi LKS § 16 lg-s 3 ja § 20 lg 11 p-s 3 nimetatud isikute ring kattub, on LKS §-de 16 ja 20 eesmärgid erinevad – esimesel juhul on tegemist kinnisasja käsutamisele kehtestatud piirangutega, teisel juhul omanikule tehtud soodustusega. Eelnevat arvestades ei anna LKS § 16 lg 3 ja § 20 lg 11 p 3 osaline sõnastuslik sarnasus alust tõlgendada LKS § 20 lg 11 p-i 3 laiendavalt kaebaja soovitud viisil.
11.Kaebaja õe lapsed omandasid 1⁄2 mõttelist osa YYY kinnistust pärast selle kaitse alla võtmist pärimise teel ja neil oli võimalus taotleda kinnistu 1⁄2 mõttelise osa riigile omandamist. Kaebajal oli samasugune õigus taotleda tema omandis olnud 1⁄2 mõttelise osa riigile omandamist põhjusel, et kaebaja ja tema õe vahel sõlmitud kinkeleping ei sisaldanud teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Oma õe lastelt kinnistu 1⁄2 mõttelise osa omandamisel oli kaebaja sisuliselt sarnases olukorras isikutega, kes omandasid kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist või piirangute rangemaks muutumist ning olid piirangutest teadlikud. Kaebaja ja tema õe lapsed oleksid saanud soovi korral esitada ühise avalduse kinnistu riigile omandamiseks või oleks eraldi esitatud avaldused liidetud ühte menetlusse, et menetlust lihtsustada. Samuti oleks kaebaja õe lastel olnud võimalik volitada teist isikut end haldusmenetluses esindama, kui neil endal puudus selleks soov või võimalus. Seega ei olnud kaebaja oma õe lastelt 7(8)
3-17-133 kinnistut soetades sundvaliku ees. Ringkonnakohus leiab, et LKS § 20 üldisi eesmärke ja LKS § 20 lg 11 p 3 kehtestamise spetsiifilisi põhjusi arvestades ei saa pidada meelevaldseks, et riigi kohustus omandada looduskaitselise piiranguga kinnisasi laieneb vaid ühekordsele lähisugulaste vahelisele võõrandamisele. Seetõttu ei ole LKS § 20 lg 11 p 3 vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 32 osas, mis välistab kaebaja õiguse nõuda oma õe lastelt soetatud kinnistu osa riigile omandamist.
12.Apellandi menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.