Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. september 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1496
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 22. juuni 2017. a käskkirja nr 3-3/43 õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses Kaebaja – XX (end. X), volitatud esindaja v.adv Anti Aasmaa Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. juuli 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse XX ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Tallinna Halduskohtu 9. juuli 2018. a otsuse peale haldusasjas nr 3-17-1496.
2.Rahuldada XX ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. juuli 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1496 ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-17-1496 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 28.02.2017 käskkirjaga nr 3-3/11 algatati distsiplinaarmenetlus vanemkriminaalhooldusametniku XX (end. X) suhtes. Tallinna Vangla ametniku JL ettekandest nähtub, et tal tekkisid kahtlused osade kohtute infosüsteemi päringute osas, mida XX tegi perioodil 01.01.2016–31.12.2016.
2.Tallinna Vangla direktori 07.03.2017 käskkirjaga nr 3-3/12 algatati distsiplinaarmenetlus Ida-Harju kriminaalosakonna vanemkriminaalhooldusametniku XX tegevuse osas. Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja 02.03.2017 ettekande kohaselt sai ta 20.01.2017 teada asjaolust, et vanemkriminaalhooldusametnik XX on osakonna teise korruse puhkeruumis asuvast veeautomaadist võtnud vett koju viimiseks.
3.Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkirjaga nr 3-3/42 määrati XX-le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine (seoses Tallinna Vangla 28.02.2017 käskkirjaga nr 3-3/11 algatatud distsiplinaarmenetlusega).
4.Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkirjaga nr 3-3/43 määrati XX-le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine (seoses Tallinna Vangla direktori 07.03.2017 käskkirjaga nr 3-3/12 algatatud distsiplinaarmenetlusega).
5.Tallinna Vangla 03.07.2017 käskkirjaga nr 3-2/17/459 vabastati XX teenistusest, viidates vabastamise alusena Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkirjadele nr 3-3/42 ja nr 3-3/43.
6.XX esitas 18.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna vangla direktori 22.06.2017 käskkiri nr 3-3/42 ja mõista Tallinna vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses ning lugeda XX teenistusest vabastatuks omal soovil (haldusasi nr 3-17-1497).
7.XX esitas 18.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkiri nr 3-3/43, mõista Tallinna vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses ning lugeda XX teenistusest vabastatuks omal soovil (haldusasi nr 3-17-1496). Distsiplinaarsüüteo toimepanemine ei ole tõendatud. Puuduvad tõendid, et ametnik võttis anumasse veeaparaadist vett ning seejärel viis selle osakonnast välja. Ükski tunnistaja ei ole näinud XX veeaparaadist võetud veega osakonnast lahkumas, vaid üksnes liikumas osakonna piires. Distsiplinaarmenetluses ei ole võimalik tugineda pelgalt elulisele usutavusele, sest kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada ametniku kasuks. Selles osas on kaebaja esitanud 07.06.2017 vastuväited, mis on jäetud tähelepanuta. Käskkirjast ei nähtu, mille alusel väidab Tallinna Vangla, et tööandjа oli ostnud vee ametnikele kohapealseks tarbimiseks. Puuduvad tõendid, et ametnikke oleks sellest teavitatud. Võib eeldada, et veeaparaati ostetud vett võib ametnik kasutada oma tarbeks. Selline olukord ei ole võrreldav sellega, kui ametnik viiks töö juurest kaasa töövahendeid, nt kontoritarbeid. 2(6)
3-17-1496 Käskkirjast ei selgu, millise haldusvälise isiku silmis on kaebaja ennast diskrediteerinud või kuidas ta on kahjustanud ametiasutuse mainet. Seega ei ole käskkirja õigusliku alusena võimalik tugineda avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg-le 1 ning tegemist on kaalutlusveaga. Kaebajal puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused. Hinnates ka etteheidetavat tegu, ei saa teenistusest vabastamist pidada kohaseks karistuseks. Puuduvad etteheited, et kaebaja oleks rikkunud teenistusülesandeid. Samuti ei ole tuvastatav, et kahjustada oleks saanud ametiasutuse maine. Tegemist ei ole olulise rikkumisega ATS § 75 lg-te 5 ja 6 mõttes. Arvestades rikkumise laadi, olnuks võimalik kahtluse korral tähelepanu juhtida sellele, et kaebaja hoiduks edasiselt kirjeldatud käitumisest. Lisaks leidis väidetav distsiplinaarsüütegu aset 2017. aasta jaanuaris, kuid karistus määrati 22.06.2017, s.o ca pool aastat hiljem.
8.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse haldusasjas nr 3-17-1496 rahuldamata. Kaebaja poolt joogivee kaasa võtmine on distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kogumis tõendamist leidnud. Lisaks on distsiplinaarmenetluse käigus 04.09.2017 antud ütlustes ametnikud SH ja AN selgitanud, et nägid, kuidas kaebaja väljub osakonnast vett täis veekanistriga. Seega ei ole kaebaja liikumine piirnenud vaid osakonna territooriumiga. Igale keskmisele mõistlikule inimesele on arusaadav, et tööandja poolt töökohale ostetav vesi on kasutamiseks vaid töökohal. Arvestades kaebaja 13.03.2017 distsiplinaarmenetluses antud selgituses väljendatud seisukohta ja 07.06.2017 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud vastuväiteid, saab järeldada, et tegelikkuses oli kaebajale teada, et veeaparaadis olev vesi on mõeldud kohapeal tarbimiseks. Vaidlustatud käskkirjas on piisavalt põhjendatud karistuse valikut ja selgitatud, miks ei saa teenistussuhet jätkata kriminaalhooldusametnikuga, keda ei ole varasemalt küll distsiplinaarkorras karistatud, kuid kes on talle süüks arvatud teoga, mis on raske ja eriti taunitav isiku poolt, kelle igapäevaseks teenistusülesandeks on kriminaalhooldusaluste isikute käitumise ja neile pandud kohustuste täitmise jälgimine ning nende igakülgne õiguskuulekale käitumisele mõjutamine, näidanud üles suutmatust kehtivast õigusest ja töökorralduse reeglitest kinni pidada. Arvestades, et kaebaja kaastöötajad on lisaks riigiametnikuks olemisele ka kodanikud, on neil õigus eeldada, et nende poolt riigi toimimiseks antud vahendeid kasutatakse nende heaolu ja huve silmas pidades. ATS § 51 lg 5 ja Tallinna Vangla töökorralduse reeglite p 4.9.4 kohaselt oli kaebajal kohustus kasutada tööandja vara heaperemehelikult.
9.Tallinna Halduskohtu 09.07.2018 otsusega asjas nr 3-17-1496 tuvastati, et Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkiri nr 3-3/42 on tühine (p 1); jäeti muus osas kaebus rahuldamata (p 2) ning mõisteti Tallinna Vanglalt XX kasuks välja menetluskulud 900 eurot (p 3). Tallinna Vangla on vaidlustatud käskkirjaga samal päeval, kuid ajaliselt varem koostanud teise käskkirja, millele viitab selle registreerimisnumber 3-3/42. Viidatud käskkirjaga määrati kaebajale samuti distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Seega on vastustaja ühe ja sama isiku suhtes langetanud kaks teenistusest vabastamise otsust. Selliselt on neid mõistnud ka kaebaja, kes on varasemat käskkirja kohtus vaidlustades (haldusasi nr 3-17-1497) esitanud samasugused nõuded nagu praeguses asjas. Eelkirjeldatud asjaoludel on hilisem, st käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri, tühine. Vastustajal puudub võimalus distsiplinaarkorras karistada isikut, kelle suhtes on juba vastu võetud otsus teenistussuhte lõpetamise kohta. Teenistusvälise isiku suhtes antud haldusakt pole täidetav (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5). Asjaolu, et vastustaja on hiljem andnud kaebaja teenistusest vabastamiseks veel ka kolmanda käskkirja, ei oma tähtsust. Eelnevast tulenevalt puudub alus muus osas kaebuse rahuldamiseks.
3(6)
3-17-1496
10.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.07.2018 otsus osas, millega jäeti vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks tunnistamata, teenistusest vabastamise alus muutmata ja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses välja mõistmata ning rahuldada selles osas kaebus. Halduskohus saab ATS § 105 lg 1 alusel tunnistada haldusakti õigusvastaseks, mitte aga seda tühistada. Tühisuse tuvastamise aluste olemasolul tuleb haldusakt tunnistada õigusvastaseks, samuti mõista välja hüvitis.
11.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.07.2018 otsuse resolutsiooni p 1 ning teha selles osas uus otsus. Kahe distsiplinaarsüüteo eest saab määrata eraldi distsiplinaarkaristused. Käskkirjad hakkasid kehtima mitte alates nende andmisest, vaid kättetoimetamisest (30.06.2017). Riigikohtu distsiplinaarkolleegiumi 21.11.2017 lahendi nr 3-15-325 p-st 13 tulenevalt tuleb karistuse täitmiseks pidada teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja vormistamist ja sellele järgnevaid toiminguid. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja vabastati teenistusest distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
12.Ringkonnakohus leiab, et nii XX kui ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebused tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 1 alusel võtta menetlusse. Apellantidel on apellatsioonkaebuse esitamise õigus (HKMS § 180) ning apellatsioonkaebused on tähtaegsed (HKMS § 181). Apellatsioonkaebused vastavad HKMS §-des 52–54 ja § 182 lg-tes 1 ja 3 toodud nõuetele. Samuti ei esine HKMS § 187 lg-tes 3 ja 31 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise aluseid. XX on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel ning Tallinna Vangla HKMS § 104 lg 10 alusel. II
13.HKMS § 192 sätestab, et ringkonnakohus võib otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis vastavalt seadustiku §-le 199 toob kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Sel juhul halduskohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 200 p 2 alusel tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
14.Halduskohus tuvastas 09.07.2018 otsuses Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkirja nr 3-3/43 tühisuse põhjendusega, et praeguses asjas vaidlustatud käskkirjaga samal päeval, ent ajaliselt varem, on kaebaja suhtes antud teinegi käskkiri (nr 3-3/42; vaidlustatud haldusasja nr 3-171497 raames), millega kaebajale määrati samuti distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Halduskohtu hinnangul ei saa seetõttu isikut, kes juba on teenistusest vabastatud, uuesti teenistusest vabastada, mistõttu ei ole praeguses asjas vaidlustatud haldusakt täidetav (HMS § 63 lg 2 p 5). Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
15.ATS § 75 lg 8 kohaselt määratakse teenistuskohustuste rikkumise eest üks distsiplinaarkaristus, välja arvatud juhul, kui rikkumised on iseseisvad ega ole üksteisega sisuliselt ja vahetult seotud. Otsustus, kas menetleda toimepandud rikkumisi ühe ja sama või erinevate distsiplinaarmenetluste raames, sõltub eelkõige sellest, kas etteheidetavaid distsiplinaartegusid on võimalik käsitada ühtse teona või moodustavad need eraldiseisvad kohustuste rikkumised (vt selle kohta I. Pärnamägi, § 75 lg 8, lk 227 – K. Lang, I. Pärnamägi, 4(6)
3-17-1496 E. Sarapuu. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat. Tallinn, 2013). Juhul, kui tegemist on faktiliselt eraldiseisvate kohustuste rikkumistega, ei saa haldusorganile olla etteheidetav paralleelsete distsiplinaarasjade menetlemine.
16.Teenistuskohustuste rikkumise eest määratakse mitu distsiplinaarkaristust, kui rikkumised on iseseisvad ega ole üksteisega sisuliselt ja vahetult seotud (ATS § 75 lg 8; vt I. Pärnamägi, § 75 lg 8, lk 228 – K. Lang, I. Pärnamägi, E. Sarapuu. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat. Tallinn, 2013). Samuti on Tallinna Ringkonnakohus 17.05.2011 otsuse asjas nr 3-10-457 p-s 10 selgitanud, et erinevate distsiplinaarsüütegude eest eraldiseisvate karistuste määramine ei ole õigusvastane. Vastustajal on õigus vaadelda teenistuja distsiplinaarrikkumisi kogumis ning määrata nimetatud kogumi eest üks karistus, kuid ühestki õigusnormist ei tulene vastavasisulist kohustust. Kui isikule heidetakse ette eraldiseisvaid ning üksteisest sõltumatuid rikkumisi, on nende iseseisev hindamine põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad kohaldatavad ka kehtiva avaliku teenistuse seaduse sätete tõlgendamisel.
17.Praegusel juhul vabastati kaebaja teenistusest 03.07.2017 käskkirjaga nr 3-2/17/459, milles on viidatud nii Tallinna Vangla 22.06.2017 käskkirjale nr 3-3/42 kui ka käskkirjale nr 3-3/43 (tl 74). Seega vabastati kaebaja teenistusest ühel korral, ent seejuures võeti arvesse kahes erinevas distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolusid. Eelnevast tulenevalt ei too kahe erineva distsiplinaarmenetluse toimetamine iseenesest kaasa vaidlusaluse käskkirja tühisust. Nagu selgitatud ka eelnevalt viidatud otsuse p-s 10, kaasneb küll erinevate rikkumiste eest kogumina ühe karistuse määramisega risk, et olukorras, kus kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga ühe distsiplinaarsüüteo toimepanemise osas, tuleb käskkiri tühistada, sest karistusotsuste suure diskretsioonilisuse tõttu ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas vastustaja oleks sama karistuse määranud ka ilma selle välistatud rikkumiseta, ent õigusvastane ei ole kahe distsiplinaarsüüteo eest rangeima karistuse – teenistusest vabastamise – määramine. Eristada tuleb teenistusest vabastamist kui distsiplinaarsüüteo raskusele antavat hinnangut ning teenistuja faktilist teenistusest vabastamist. Sellest ei saa järeldada, et isik on teenistusest vabastatud kaks korda.
18.Seega võib küll põhimõtteliselt olla vastustajale etteheidetav asjaolu, et kaebajale süüks pandavaid väidetavaid distsiplinaarrikkumisi menetleti erinevate distsiplinaarmenetluste raames, ent seda, kas Tallinna Vangla toimis õigesti, tuleb hinnata asja sisulise läbivaatamise käigus. Juhul, kui kohus leiab, et paralleelsete menetluste toimetamine oli põhjendatud, tuleb kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse hindamisel võtta arvesse mõlema distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatut.
19.Ringkonnakohus märgib, et 08.08.2018 apellatsioonkaebuse p-s 9 on Tallinna Vangla selgitanud, et ajal, mil XX-le määrati distsiplinaarkaristus, olid tema avaliku võimu teostamise õigused peatunud. Tallinna Vangla nõustub kaebusega osas, milles XX taotleb käskkirja nr 33/43 õigusvastasuse tuvastamist. Vangla ei nõustu aga kaebaja muude nõuetega. Tallinna Vangla on viidanud sellele, et kuna XX ei ole vaidlustanud 03.07.2017 käskkirja nr 32/17/459, millega kaebaja vabastati ametist, ei saa kohus praeguses asjas tuvastada kaebaja teenistusest vabastamise õigusvastasust ega mõista välja hüvitist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul hinnata ka neid väiteid. Juhul, kui halduskohus leiab, et kaebajal tulnuks vaidlustada ka 03.07.2017 käskkiri nr 3-2/17/459, tuleb halduskohtul vajadusel kaebajale selgitada õigeid nõudeid kaebaja eesmärgi saavutamiseks ja kaebuse muutmise vajadust (HKMS § 49 lg 1). Halduskohtul on olukorras, kus ta leiab, et praeguse haldusasja õigemaks lahendamiseks on vajalik ära oodata haldusasja nr 3-17-1497 menetluse lõpptulemus, võimalik menetlus peatada HKMS § 95 alusel, või kui see aitab kaasa asja kiiremale lahendamisele, kaaluda menetluste liitmist (HKMS § 48).
5(6)
3-17-1496
20.Eelnevast nähtub, et kohaldades ekslikult materiaalõigusnorme, jättis halduskohus menetlusnorme oluliselt rikkudes hindamata vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse ning lahendamata kaebuses esitatud nõuded seonduvalt teenistusest vabastamise aluse muutmise ning hüvitise väljamõistmisega. Kaebuses esitatud nõuete võimaliku rahuldamise eelduste väljaselgitamine, sh tõendite hindamine ei ole põhjendatud esmakordselt apellatsioonimenetluses. Vastasel korral asuks ringkonnakohus praegusel juhul sisuliselt esimese kohtuinstantsina lahendama poolte vaidlust tõenduslikust aspektist.
21.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus XX ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 09.07.2018 otsuse asjas nr 3-17-1496. Haldusasi tuleb saata tagasi halduskohtule uueks menetlemiseks.
22.Menetluskulude jaotus jääb halduskohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.