Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 13. september 2018, Tartu 3-17-711
Haldusasi
Ljudmilla Golubinskaja kaebus Vaivara valla menetlusteenistuse 9. märtsi 2016. a ettekirjutuse nr 22.6-12, 21. märtsi 2017. a täitekorralduse nr 17-22.6/20 ja hoiatuse nr 17-22.6/21 ning sunniraha rakendamise toimingute peale
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 11. mai 2017. a otsus Vaivara valla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ljudmilla Golubinskaja Vastustaja Vaivara vald
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Vaivara valla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 11. mai 2017. a otsuse p 1 ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus selles osas rahuldamata. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 15. oktoober 2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vaivara valla menetlusteenistus kohustas Ljudmilla Golubinskajat 9. märtsi 2016. a ettekirjutusega nr 22.6-12 esitama hiljemalt 9. märtsiks 2017 Vaivara Vallavalitsusele ehitise audit puukuuri, kahe garaaži, kahe majandushoone ja hobusetalli kohta või need lammutada. Ettekirjutuse p-s 5 teatati, et järelkontrolli kohustuse täitmise üle teostatakse 15. märtsil 2017 ning p-s 6 sisalduvas hoiatuses tehti teatavaks kohustuste tähtajaks täitmata jätmise eest kohaldatavate sunnirahade suurused.
21.märtsi 2017. a täitekorralduse nr 17-22.6/20 alusel rakendas Vaivara vald L. Golubinskaja suhtes sunniraha kokku 2400 eurot, kuna ta ei olnud tähtaegselt täitnud 9. märtsi 2016. a ettekirjutuses kirjeldatud kohustusi. Samal päeval koostas Vaivara vald ka kohtutäiturile adresseeritud avalduse, milles palus nimetatud ettekirjutusest tulenevad rahalised nõuded summas 2400 eurot täitmisele pöörata. Sellel kuupäeval vormistati ka hoiatus nr 17-22.6/21, millega määrati ettekirjutuse uueks vabatahtlikult täitmise tähtajaks 1. november 2017 ja järelkontrolli teostamise kuupäevaks 8. november 2017 ning märgiti, et sunniraha suuruseks on 4800 eurot, kui kohustust tähtaegselt ei täideta. Kohtutäitur alustas 24. märtsil 2017 täiteasja nr 072/2017/542 menetlust.
2.L. Golubinskaja esitas kaebuse, milles palus tuvastada 9. märtsi 2016. a ettekirjutuse nr 22.6-12 tühisus, sunniraha rakendamise õigusvastasus, tühistada hoiatus, keelata sunniraha rakendamine ja kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus. Kaebuse põhjendustes leiti järgnevat.
2.1.Haldusakti resolutsioonis ei oleks saanud alternatiivset kohustust kaebajale panna. Ehitiste lammutamise nõudega on kaebajat kohustatud õigusrikkumist toime panema. Korrakaitseorgan võib otsustada ehitise lammutamise üksnes seadusega kitsalt piiritletud juhtumitel (ehitusseadustik – EhS § 132 lg 3) ning selliseid eeldusi ei ole riikliku järelevalve käigus tuvastatud ega nendele ka ettekirjutuses tuginetud, mistõttu on lammutamise nõue ilmselgelt ebaseaduslik. Ehitise lammutamiseks on samuti vaja ehitusluba (EhS § 4 lg 1 p 4), selle puudumisel paneks kaebaja toime väärteo (EhS § 138 lg 1). Seega on ettekirjutus tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 4 alusel. Ettekirjutus on tühine ka sel põhjusel, et sellega on kaebajale pandud vastuolulised ja alternatiivsed kohustused (HMS § 63 lg 2 p 5).
2.2.Vastustaja on kaebajat ettekirjutuses sundinud täitma kohustust, mille täitmiseks on kaebajal seadusest tulenevalt aega kuni 1. jaanuarini 2020 (ehitusseadustiku rakendamise seaduse – EhSRS §-d 26–28). Vastavat kohustust oli kaebaja asunud ise vabatahtlikult täitma. Haldusorganil puudus korralduse tegemiseks nii pädevus kui ka faktiline alus, kuna haldusorgan ei ole oma ettekirjutuses tuvastanud ohtu ega korrarikkumist, mille kõrvaldamiseks oleks vaja teha ettekirjutus või veelgi enam rakendada sunniraha 2400 eurot. 21. märtsi 2017. a hoiatusega määrati sunniraha uueks suuruseks 4800 eurot.
2.3.Enne 2003. a ehitatud ning ehitisregistrisse kandmata ehitistele vajalike ehitus- ja kasutuslubade väljastamine toimub loamenetluses. EhSRS § 28 lg-dest 1 ja 2 tuleneb, et kui enne 2003. a ehitatud ning ehitisregistrisse kandmata ehitis on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, võib ehitisele anda kasutusloa. EhSRS § 28 lg 6 ütleb, et ehitise ohutuse hindamisel võetakse aluseks ehitusprojekt. Ehitusprojekti puudumisel tehakse ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit asendab loa- või teavitamismenetluses ehitusprojekti. Ehitise auditi tellib omanik.
2.4.Vastustaja tugines ettekirjutuse tegemisel korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-le 1, kuigi KorS § 1 lg 8 p 1 kohaselt ei kohaldata seda seadust haldusorgani poolt tegevus-, ehitus-, keskkonnavõi muu loa andmise menetluses. Vastustajal puudus seaduslik alus taolise ettekirjutuse tegemiseks.
2.5.Kaebajale määratud sunniraha on liiga suur, kuna kaebaja saab ühes kuus pensionit 320 eurot.
2.6.Kaebaja leiab, et 21. märtsi 2017. a hoiatus, millega anti kohustuse täitmiseks uus tähtaeg, on haldusakt. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole haldusaktiga, tuleb tuvastada selle õigusvastasus.
3.Tartu Halduskohtu 11. mai 2017. a otsusega tuvastati, et Vaivara valla menetlusteenistuse
9.märtsi 2016. a ettekirjutus nr 12.6-12 on õigusvastane osas, millega paluti L. Golubinskajal lammutada hiljemalt 9. märtsiks 2017 paikvaatluse akti lisa 1 ehitistena A, B, C, D, E ja F tähistatud puukuur, kaks garaaži, kaks majandushoonet ja hobusetall (resolutsiooni p 1).
Halduskohus kohustas Vaivara valda esitama kohtutäiturile 21. märtsi 2017. a täitekorralduse nr 17-22.6/20 alusel algatatud täitemenetluse lõpetamise avalduse (resolutsiooni p 2). Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendustes leiti järgnevat.
3.1.Ehitusseaduse (EhS) § 19 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Kaebajale kuuluvad ehitised on püstitatud asjakohaste lubadeta enne 1. jaanuari 2003 ega ole kantud ehitusregistrisse. Korrakaitseorgani võimalus ehitise lammutamise üle otsustamisel on piiratud. EhS § 132 lg 3 näeb ette, et lammutamise otsus langetatakse eelkõige siis, kui ehitis ei vasta nõuetele ja sellega kaasneb oluline või kõrgendatud oht või kui ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, milline on üleliia koormav ja mida pole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda ehitiste lammutamist puudutavas osas viiteid neist tulenevale ohule või muule negatiivsele mõjule ega vähimaidki kaalutlusi ning on seetõttu vastavas osas ilmselgelt õigusvastane. Kuigi ehitised ei vasta ehitusloa või ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu küll nõuetele, ei ole see piisav, sest vastava puuduse saab kõrvaldada ehitiste seadustamisega, neist tulenev oht ja negatiivne mõju on aga vastava auditi puudumise tõttu veel välja selgitamata.
3.2.Kaebaja ei ole ettekirjutuse peale õigeaegselt kehtetuks tunnistamise nõudega vaiet ega tühistamiskaebust esitanud, mistõttu on see haldusakt kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Tuvastamisnõudega ei vabane kaebaja ettekirjutuse täitmise kohustusest. Piisav pole ka preventiivse huvi põhjendus tuvastamiskaebuse esitamiseks, sest ettekirjutus on juba välja antud ja ei nähtu vajadust seda korrata. Samuti on ta viidanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise soovile, väites, et ettekirjutuse tegemine põhjustas talle tervise olulise halvenemise, inimväärikuse alandamise ja sügavad hingelised kannatused. Sellekohaseid tõendeid pole ta esitanud, kuid tema vanust arvestades ei ole tõsist alust väidetus kahtlemiseks. Seetõttu pole põhjust pidada tulevast kahju hüvitamise nõuet ilmselgelt perspektiivituks.
3.3.Kaebaja on vaidlustanud ka sunniraha sissenõudmisega seonduva. Kaebaja ei ole väitnud, et talle jäeti sunniraha rakendamise põhjustanud ettekirjutus teatavaks tegemata. See on kehtiv ning ta ei ole tõendanud, et on ettekirjutuses märgitu tähtajaks ära täitnud või esineb mingi muu sunnivahendi rakendamist välistav asjaolu (asendustäitmise ja sunniraha seaduse – ATSS § 10 lg 1, § 8 lg-d 1 ja 3). Kaebaja ei ole rahul ka talle ettekirjutuse täitmiseks antud ajaga ning viitab ettekirjutuse tegemisest tingitud tervise halvenemisele ja puudulikele materiaalsetele võimalustele, kuid ei ole ettekirjutust selle täitmiseks määratud aja osas vaidlustanud ega esitanud oma tervislikule või majanduslikule seisundile toetuvat taotlust sunniraha rakendamise edasilükkamiseks. EhS § 133 kohaselt võib korrakaitseorgan rakendada ettekirjutuse täitmata jätmisel asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on füüsilise isiku puhul 6400 eurot. Kaebajale määratud sunnirahade suurus on ülemmääraga kooskõlas. Sunniraha rakendamise hoiatusel puudub regulatiivne sisu, mistõttu ei ole tegemist haldusaktiga, mida saaks tühistada.
3.4.ATSS § 3 lg-s 3 sätestatud sunniraha rakendamise põhimõtted nõuavad, et kohustuse täitmata jätmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis on eelduste kohaselt tõhusaimad ja sunnivad isikut võimalikult vähe kahjustades täitma talle pandud kohustust. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-72-14 p-s 14 leidnud, et hoiatus ei ole lõplik ega siduv otsustus, mis tingib vältimatult sunniraha rakendamise ja välistab haldusorgani kaalutlusõiguse, seda võib rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras ning seejuures tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sama lahendi p-s 19 märgiti aga, et peale ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne selle sissenõudmise alustamist peab isikut teavitama sunniraha rakendamisest ning talle tuleb anda võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja ei ole nende põhimõtetega arvestanud. Kaebaja sünniaastat arvestades ei saanud vastustajale teadmata olla, et tegemist on eaka inimesega, kelle sissetulekud võivad piirduda
pensioniga. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja majandusliku olukorra ja seega nii võimalikest kõige leebema kui ka tõhusama sunnivahendi väljaselgitamiseks oleks panustatud ja kaalumist teostatud. Kaebajale määratud sunnivahendit ei saa pidada kõige leebemaks ja tõhusamaks ning see võib kaebajale hoopiski pöördumatuid tagajärgi põhjustada. Kuna sunniraha sissenõudmise alustamiseks antud täitekorraldus nr 17-22.5/20 ja täitmisavaldus nr 1703210015 on koostatud samal kuupäeval, ei saa miski kinnitada, et kaebajat oleks enne sunniraha rakendamist ära kuulatud. Piisav ei ole, et kaebajale anti 17. veebruaril 2016 koostatud dokumendiga nr 22.5-1/51 võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited ning saadeti 1. veebruaril 2017 meeldetuletus nr 17-22.5/1/11 järelkontrolli toimumise aja kohta. Neis dokumentides teatati küll ettekirjutuse koostamise kavatsusest ja kontrolli teostamisest, kuid ei selgitatud midagi sunniraha rakendamisega seonduvalt, ei päritud tema maksejõulisuse kohta ega küsitud muude vastava otsuse tegemise seisukohalt olulist tähendust omavate asjaolude kohta. Seetõttu on sunniraha rakendamise toimingud õigusvastased ja kohustamisnõue tuleb rahuldada. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-31-15 p-s 11 leitud, et kui kohtutäitur on täitemenetlust juba alustanud, kuid ei ole veel lõpule viinud, on halduskohtul võimalik sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral kohustada haldusorganit lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama kohtutäiturile täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 1 kohane täitemenetluse lõpetamise avaldus. Riikliku järelevalve toimikust ja kaebaja poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebusest nähtub, et täitemenetlust on juba alustatud, kuid kaebaja õiguste esialgse kaitse kohaldamise tõttu pole saadud seda veel lõpule viia.
3.5.Kuna halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, peab vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 2 kohaselt hüvitama kaebajale osa tema kantud menetluskuludest. Kuuest kaebuses esitatud taotlusest olid kolm põhjendatud. Hüvitamisele kuuluv summa moodustab poole kaebaja tasutud 87 euro suurustest riigilõivudest ja 1080 euro suurusest õigusabikulust ehk kokku 583,50 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Vaivara valla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada resolutsiooni p 1 osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses märgiti järgnevat.
4.1.Vastustaja leiab, et ehitiste lammutamise kohustuse panemine ei olnud õigusvastane. Vastustaja määras ettekirjutusega ehitiste seadustamiseks ehitise auditi esitamise ning alternatiivse kohustusena ehitise lammutamise. Lammutamise kohustus määrati alternatiivselt seetõttu, et kui kaebaja otsustanuks, et ei soovi mõnda omavolilistest ehitistest seadustada, siis omavolilise ehitise lammutamisega lõpetatakse õigusrikkumine. Alternatiivne kohustus määrati seetõttu, et kaebaja ise avaldas riikliku järelevalve käigus soovi, et mõne neist omavolilistest ehitistest ta tõenäoliselt laseb lammutada, kuna seadustamine läheb talle üleliia kalliks maksma.
4.2.Kaebaja ei ole siiani vastustajale esitanud ehitiste kohta auditit. Vastustajale on arusaamatu, millele tuginedes leidis halduskohus, et auditi tellimine kinnitab, et kaebaja ei kavatse ehitisi lammutada, vaid on valinud nende seadustamise tee. Kaebaja ei ole vastutajat teavitanud sellest, mis on takistanud tal ettekirjutust täitmast.
5.L. Golubinskaja vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Üksnes ehitise omanik saab otsustada selle üle, kas tal on olemas soov või võimalus hakata ehitisi seadustama. Haldusorgan saab kohustada ehitise omanikku ehitist lammutama ainult siis, kui selleks on täidetud seadusest tulenevad eeldused ning haldusorgan on kõiki asjaolusid põhjalikult kaalunud. Seadustamisettekirjutust, mida auditi esitamise nõue endast sisuliselt kujutab, ja lammutamisettekirjutust ei ole võimalik teha ühes ja samas ettekirjutuses, vaid seadustamise menetlus võib üle kasvada lammutamisettekirjutuse tegemiseks üksnes juhul, kui lisaks ehitusloa
puudumisele on tuvastatud ka ehitisega seonduvad materiaalsed probleemid, st ehitisest tulenev oht või muu negatiivne mõju. Haldus- ega kohtumenetluses ei ole tõendatud, et esineksid sellised asjaolud. Kaebaja poeg on teavitanud vastustajat menetlust takistavatest asjaoludest, mistõttu on vastupidine väide väär.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Apellatsioonkaebus on esitatud vaid halduskohtu otsuse selle osa peale, mis puudutab otsuse resolutsiooni p 1, millega tuvastati, et Vaivara valla 9. märtsi 2016. a ettekirjutus nr 22.6-12 on õigusvastane osas, millega paluti kaebajal lammutada hiljemalt 9. märtsiks 2017 paikvaatluse akti lisa 1 ehitistena A, B, C, D, E ja F tähistatud puukuur, kaks garaaži, kaks majandushoonet ja hobusetall. Kuna muus osas ei ole halduskohtu otsust edasi kaevatud, saab ringkonnakohus piirduda vaid edasikaevatud osa läbivaatamisega (HKMS § 197 lg 1).
8.Halduskohtu otsusest on võimalik järeldada, et ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul pidas kohus piisavaks põhjendatud huviks kaebaja väidet, et talle on tekitatud mittevaralist kahju hingeliste kannatustega ning et ta kavatseb esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (otsuse p 10). Ühtlasi märkis halduskohus, et ettekirjutus on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ning õigusvastasuse tuvastamise nõudega ei vabane ta ettekirjutuse täitmise kohustusest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu viimase seisukohaga. Nõustuda ei saa aga halduskohtu esimese seisukohaga, mille järgi on tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks põhjendatud huviks see, et kaebaja kavatseb esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitaud kahju hüvitamist siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida muuhulgas RVastS §-s 3 sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõudega ehk tühistamisnõudega. Kaebaja ei vaidlustanud ettekirjutust tähtaegselt tühistamisnõudega. Seega jättis ta kasutamata õiguskaitsevahendi, mis oleks aidanud tal väidetavat kahju vältida. Ettekirjutuse tühistamisel oleks ta vabanenud ettekirjutusest ning sellega ka väidetava mittevaralise kahju tekitamise lõpetanud. Seda arvestades oleks hüvitisenõue perspektiivitu ning kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud HKMS § 45 lg 2 järgi kaebajal kaebeõigust tuvastamiskaebuse esitamiseks ei olnud. Käesoleval ajal kehtiva HKMS § 45 lg 2 järgi ei ole hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus üldse enam tuvastamiskaebuse esitamist võimaldavaks aluseks. Kindlasti ei saa aktsepteerida ka seda, et igasuguse väidetavalt õigusvastase haldusakti andmine tekitab sellega koormatud isikule alati mittevaralist kahju, mida ei saagi RVastS §-s 3 nimetatud tühistamisnõudega ära hoida, sest haldusakt on juba antud. Selline lähenemine tähendaks, et õigusvastase haldusaktiga koormatud isikutel on alati mittevaralise kahju hüvitamise õigus, sõltumata sellest, kas see haldusakt hiljem üldse täideti või mitte. Ilmselgelt oleks see meelevaldne tulemus. Õigusvastase haldusakti puhul on isiku jaoks esmane õiguskaitsevahend selle tühistamise nõue ning kui ta on oma eesmärgi saavutanud ja haldusakt on tühistatud, ei ole üldjuhul põhjust aktsepteerida seda, et isikule tekitati sellise haldusakti andmisega kahju. Seetõttu puudub kaebajal põhjendatud huvi ettekirjutuse suhtes tuvastamiskaebuse esitamiseks. Et kaebajal selles osas kaebeõigus puudus, tuleb halduskohtu otsus vaidlustatud osas tühistada.
9.Kuna valla apellatsioonkaebus rahuldatakse juba sel põhjusel, et kaebajal puudus kaebeõigus ettekirjutuse suhtes tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei käsitle ringkonnakohus lähemalt seda, kas kõnealune ettekirjutus oli õigusvastane või mitte. Ringkonnakohus märgib siiski, et halduskohtu otsusest ei nähtu ettekirjutusele antud hinnangu puhul selle aspekti arvestamist, et tegelikult oli ettekirjutuse põhisisuks auditi esitamine ning võimalik on järeldada, et lammutamiseks anti isikule võimalus üksnes selleks, et ta vabaneks auditi esitamise kohustusest. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et sellisel juhul, kus lammutamine ei ole tegelikult isiku esmane ja ainuvõimalik kohustus, peavad siiski olema täidetud EhS § 132 lg-s 3 sätestatud eeldused. Ehitise lammutamine võibki olla isiku jaoks odavam ja lihtsam kui ehitisele auditi tellimine, seda eriti olukorras, kus vaidlusaluseid ehitisi on palju. Kui isikule antakse ehitise auditi tegemise asemel võimalus selle lammutamiseks ja sellega auditi tegemise kohustusest vabanemiseks, ei pruugi see olla tingimata õigusvastane seetõttu, et EhS § 132 lg-st 3 tulenevad kohustuslikud lammutamise eeldused on kindlaks tegemata.
10.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud osas (resolutsiooni p 1) halduskohtu otsuse ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebuse ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata.
11.Vastustaja on taotlenud apellatsioonkaebuse rahuldamisel ka halduskohtus vastustajalt väljamõistetud menetluskulude ümberhindamist. Halduskohus mõistis kaebaja kantud riigilõivust ja õigusabikuludest kaebaja kasuks välja poole ehk 583,50 eurot. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda menetluskulude jaotust muuta, sest kaebaja oli halduskohtus saavutanud suure osa oma eesmärgist – ta vabanes sunniraha tasumise kohustusest ning ringkonnakohtu poolt tühistatav osa halduskohtu otsusest ei andnud kaebaja jaoks niikuinii märkimisväärset eelist, st selle tühistamisega ei muutunud tema jaoks midagi.
12.Kaebaja õigusabikulu apellatsiooniastmes (540 eurot) jääb HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.