L.G. kaebus Vaivara valla menetlusteenistuse 09.03.2016 ettekirjutuse nr 22.6-12, 21.03.2017 täitekorralduse nr 17-22.6/20 ja hoiatuse nr 1722.6/21 ning sunniraha rakendamise toimingute peale
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: L.G., esindaja Jana Kaup Vastustaja: Vaivara vald, esindaja Marek Ranne
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tuvastada, et Vaivara valla menetlusteenistuse 09.03.2016 ettekirjutus nr 22.6-12 on õigusvastane osas, millega paluti L.G.l lammutada hiljemalt 09.03.2017 paikvaatluse akti lisal 1 ehitistena A, B, C, D, E ja F tähistatud puukuur, kaks garaaži, kaks majandushoonet ja hobusetall.
2.Kohustada Vaivara valda esitama kohtutäiturile 21.03.2017 täitekorralduse nr 17-22.6/20 alusel algatatud täitemenetluse lõpetamise avaldus.
3.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Mõista Vaivara vallalt kaebaja kasuks riigilõivude ja õigusabi eest tasumisega kantud menetluskulude katteks välja 583,50 eurot (viissada kaheksakümmend kolm eurot ja 50 senti) ning kohustada kandma nimetatud summa kohtuotsuse jõustumisel A. G.arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxxxxxx5 SEB pangas.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 12.06.2017.
Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.09.03.2016 on Vaivara valla menetlusteenistus (edaspidi vastustaja) koostanud ettekirjutuse nr 22.6-12 (tl 27-31). Sellega paluti L.G.t (edaspidi kaebaja) esitada hiljemalt 09.03.2017 Vaivara Vallavalitsusele ehitise audit paikvaatluse akti lisal 1 ehitistena A, B, C, D, E ja F tähistatud puukuuri, kahe garaaži, kahe majandushoone ja hobusetalli kohta või lammutada need. Ettekirjutuse punktis 5 teatati, et järelkontrolli kohustuste täitmise üle teostatakse 15.03.2017 ning punktis 6 sisalduvas hoiatuses tehti teatavaks ettekirjutuses sisalduvate kohustuste tähtajaks täitmata jätmise eest kohaldatavate sunnirahade suurused. 21.03.2017 vormistas vastustaja täitekorralduse nr 17-22.6/20 (tl 45-46), milles otsustas rakendada 09.03.2016 ettekirjutuse nr 22.6-12 adressaadi suhtes sunniraha kokku 2400 euro ulatuses põhjusel, et ta pole tähtaegselt täitnud selles kirjeldatud kohustusi. Samal päeval koostati ka kohtutäiturile adresseeritud täitmisavaldus nr 1703210015 (tl 46p), milles paluti nimetatud ettekirjutusest tulenevad kokku 2400 euro suurused rahalised nõuded täitmisele pöörata. Lisaks vormistati sellel kuupäeval veel ka hoiatus nr 17-22.6/21 (tl 47), millega määrati ettekirjutuse nr 22.6/20 uueks vabatahtliku täitmise tähtajaks 01.11.2017 ja järelkontrolli teostamise kuupäevaks 08.11.2017 ning teatati kokku 4800 euro suuruste sunnirahade rakendamisest kohustuste täitmata jätmise korral. Kaebaja esindajale vastustaja poolt 27.03.2017 saadetud teabe (tl 10) kohaselt on kohtutäitur Risto Kütt alustanud 24.03.2017 täiteasja nr 072/2017/542 menetlust. Veel on toimikusse esitatud ehitiste auditi tellimiseks 14.12.2016 sõlmitud leping nr 15-2016 (tl 9) ja riikliku järelevalve toimik nr 22.6-12 kokku 67 lehel (tl 11-50 ja 78-81) ning kohtutäituri tegevuse peale 10.04.2017 esitatud kaebus (tl 65-67).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.29.03.2017 lepingulise esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-8) palus kaebaja, et kohus tuvastaks 09.03.2016 koostatu ettekirjutuse nr 22.6/20 tühisuse ning selle ja sunniraha rakendamise toimingute õigusvastasuse, tühistaks 21.03.2017 hoiatuse nr 17-22.6/21, keelaks sunniraha rakendamise ja sissenõudmistoimingute tegemise ning teeks ettekirjutuse sunniraha rakendamise tagajärgede kõrvaldamiseks, kohustades vastustajat esitama kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avaldust. Kaebaja kirjeldas vaidlustatuga seonduvaid asjaolusid väites muuhulgas, et sai kuskil aasta 2015 alguses valla lehest teada seadusandja soovist anda ehitiste omanikele võimalus enne uue seaduse jõustumist püstitatud ehitiste seadustamiseks, pöördus koheselt vallavalitsusse abi ja selgituste saamiseks. Veel väitis ta, et palus 09.03.2016 ettekirjutuse saamise tulemusel halvenenud tervise tõttu poja abi, kes kutsus välja elektripaigaldiste kontrollija, tellis auditi ja sõlmis vastava lepingu, mille kohaselt viiakse see läbi 9 kuu jooksul peale avansi tasumist ja alusdokumentide saamist. Ta leidis, et ettekirjutusega on teda sunniraha ähvardusel sunnitud täitma ühe aasta jooksul kohustust, milleks oli seadusest tulenevalt aega kuni 01.01.2020 ning mida ta oli juba vabatahtlikult täitma asunud ja selleks enne järelevalvemenetluse alustamist haldusorgani poole pöördunud. Ettekirjutuse tühisuse tuvastamise soovi juures väitis ta, et ehitiste lammutamise nõue on vastavate seadusega kitsalt piiritletud eelduste puudumise tõttu ilmselgelt ebaseaduslik ja kohustab teda ehitusloa nõude tõttu õiguserikkumist toime panema ning lisaks ei saa kohustusi panna alternatiivselt ega jätta adressaadile otsustusõigust. Õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamist põhjendas ta tulevase hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse ning preventiivsel huvil rajaneva sooviga vältida ilmselgelt ebaseadusliku ettekirjutuse täitmise ja selle alusel rakendatud sunniraha tasumise kohustusi. Veel märkis kaebaja, et kuna kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus riikliku järelevalve teostamisel piirdub eelkõige enne EhSRS jõustumist ehitatud ehitisregistrisse kandmata
ehitiste väljaselgitamisega ning ehitisele auditi tellimine ja kasutusloa taotlemine toimuvad loamenetluses, puudus ettekirjutuse tegemiseks nii õiguslik kui faktiline alus. Tasumisele määratud sunnirahade suurust pidas ta enda 320 euro suuruse pensioni tõttu ebaproportsionaalseks ning väitis, et tegemist on materiaalse karistuse 20 aastat tagasi aset leidnud tegevuse eest, mida ta ise pole toime pannud olukorras, kus riigi poolt pandud kohustuste täitmiseks peab niigi tegema kulutusi ca 5000 euro ulatuses. Auditi ettevalmistamisele ja tegemisele kuluvale ajale viidates ei pidanud ta selle esitamist uueks määratud tähtajaks tõenäoliseks ning leidis lisaks, et on kohustuse auditi tellimisega täitnud. 21.03.2017 hoiatuse nr 17-22.6/20 tühistamise nõude kõrvale esitas kaebaja ka alternatiivse tuvastamisnõude. Keelamis- ja kohustamisnõude esitamist põhjendas ta asjaoluga, et kohtutäitur on juba alustanud täitemenetlust. 24.04.2017 lepingulise esindaja poolt edastatud täienduses (tl 87-88) selgitas kaebaja ehitiste seadustamise sooviga seonduvaid faktilisi asjaolusid ning oma sellekohast tegevust. Viivitust ehitiste auditi koostamise lepingu sõlmimisel põhjendas ta vastustaja tegevuse tõttu halvenenud tervise ja probleemidega selleks vajalike alusandmete saamisel. Ühtlasi tegi ta teatavaks oma kokku 1167 euro suuruste menetluskulude koosseisu, esitas kulude kandmist kinnitavad dokumendid (tl 89-93) ning palus, et need tasutaks kaebuse rahuldamisel Aleksandr Golubinski arvelduskontole.
3.Vastustaja pidas oma vastuses (tl 71-76) järelevalvemenetlust igati õiguspäraseks, selgitas selle teostamise aluseid ja eesmärke ning palus kaebust mitte rahuldada. Kaebaja väidetega ei nõustutud EhSPS § 26 lg-st 1 tuleneva tähtaja ja ehitise lammutamisele seatud piirangute tõlgendamise, menetluse loamenetlusena määratlemise ega ettekirjutuse vabatahtliku ära täitmise osas ja märgiti, et tema enda soovist lähtuvalt jäeti talle võimalus jõuda ettekirjutuse täitmise ajal ise otsusele, milliseid ehitisi tahab ta seadustada ja milliseid mitte ega peetud vajalikuks hakata lammutamise protsessi detailselt lahti kirjutama. Veel märgiti, et kaebaja pole vaidluse põhjustanud ettekirjutust ja selles sisalduvat hoiatust tähtaegselt vaidlustanud, mistõttu on need jõustunud ning kuna ta pole ehitiste auditit esitanud või ehitisi lammutanud ega esitanud ka sunnivahendi rakendamise edasilükkamise taotlust, sai lugeda kohustused tähtaegselt täitmata jäetuks. Sunniraha suurust peeti kaebajat vähe kahjustavaks, kuid piisavaks, et sundida teda kohustusi täitma ning lisati, et selle määramisel võeti arvesse tema valmisolekut need ära täita, suurendamisel aga varem määratu mittepiisavust.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebaja väidetest nähtuvalt on tema eeasmärgiks vabaneda talle tehtud ettekirjutuse täitmise ja sunniraha tasumise kohustustest. Selleks soovib ta 09.03.2016 ettekirjutuse nr 22.6-12 tühiseks tunnistamist. Lisaks on ta esitanud veel ka nimetatud haldusakti ja sellest lähtuvate toimingute õigusvastasuse tuvastamise, ettekirjutuse vabatahtliku täitmise uut tähtaega käsitleva 21.03.2017 hoiatuse nr 17-22.6/21 tühistamise või alternatiivse õigusvastasuse tuvastamise, sunniraha sissenõudmise toimingute keelamise ning juba tehtud toimingute tagajärgede kõrvaldamisele kohustamise nõuded. Seega on käesolevas asjas vaja lahendada küsimused, kas vaidlustatud ettekirjutus ja hoiatus on õiguspärased ja saavad anda aluse neist lähtuvateks sunniraha rakendamise toiminguteks.
5.HMS § § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti tühisuse alused on loetletud HMS § 63 lg 2 viies punktis. Kaebaja on osundanud punktidele 4 ja 5 väites, et vaidlusalune ettekirjutus on kaalutlusõiguse delegeerimise ja alternatiivse kohustuse panemise tõttu vastuoluline ning kohustab lisaks toime panema ka ilma vastava ehitusloata lammutamises seisnevat väärtegu. Nimetatud sätted näevad ette, et haldusakt on tühine, kui see kohustab toime panema õiguserikkumise või kui sellest ei selgu õigused ja
kohustused, kohustused on vastukäivad või pole seda muul objektiivsel põhjusel võimalik kellelgi täita.
6.EhS § 19 lg 1 p-des 1 ja 2 kehtestatu kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu. Pooled ei ole kahtluse alla seadnud seda, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud ehitiste puhul on tegemist EhS § 3 lg 1 mõistes ehitistega, millised kuuluvad käesoleval ajal kaebajale, on püstitatud asjakohaste lubadeta enne 01.01.2003 ega ole kantud ehitisregistrisse. EhSRS § 28 lg-test 1 ja 5 tulenevalt võib ka niisugusele ehitisele anda ehitus- või kasutusloa või lugeda ehitamise või ehitise kasutamise teavitatuks, kuid tingimuseks on, et ehitis vastaks ehitise ohutusele kehtestatud nõuetele. EhSRS § 28 lg-tes 5 ja 6 sätestatu näeb ette, et ehitise ohutust hinnatakse selle ehitamise ajal kehtivate nõuete kohaselt ja aluseks võetakse ehitusprojekt või selle puudumisel ehitise audit, mille peab tellima omanik.
7.Vaidlusaluse ettekirjutusega on palutud kaebajal otsustada selle üle, kas ta soovib nõuetele mittevastavaid ehitisi seadustada või mitte ning esitada selleks ehitiste audit või lammutada need. Kuna üksnes ehitiste omanik saab otsustada selle üle, kas tal on olemas soov ja võimalus hakata ehitisi seadustama, on niisugune nõudmiste seadamine alternatiivsete ettepanekute esitamise läbi võimalik. Asjaolu, et EhS § 4 lg 1, § 38 lg 1 ja seadustiku lisa 1 kohaselt eeldab ehitise lammutamine ehitusteatise või ehitusloa olemasolu, ei tähenda veel, et kaebajale on pandud kohustus hakata ehitisi ilma nendeta lammutama ja sunnitud seeläbi toime panema EhS § 138 lg-s 1 ettenähtud väärtegu. Riigikohus on lahendites nr 3-3-1-21-03 ja nr 3-3-1-32-03 leidnud, et haldusakti saab lugeda tühiseks ainult siis, kui viga on ilmselge. Käesoleval juhul pole see tingimus täidetud, sest ehitiste lammutamisega seotud lubade vajalikkuse ja muu sarnase üksikasjalik selgitamata jätmine võib küll raskendada ettekirjutuse vastava osa täitmist, kuid ei muuda seda siiski võimatuks. Kuivõrd miski ei kinnita, et kaebaja ei võiks vastava soovi korral ehitiste lammutamise eelduseks olevat ehitisteatist esitada või ehitusluba saada, ei saa tal olla nende lammutamiseks ületamatuid takistusi. Ettekirjutuse täitmiseks määratud ühe aasta pikkune tähtaeg on selle kohustuse tarbeks igati mõistlik ning annab piisava aja, selleks, et kaaluda oma soove ja võimalusi, selgitada välja kõik nende realiseerimisega seonduvad asjaolud, langetada otsustus ning viia see nõuetele vastavalt ka ellu. Juhul, kui kaebaja leidis, et ettekirjutus on õigusvastane või pole seda mingil põhjusel võimalik tähtaegselt täita, tulnuks see tervikuna või vastavas osas kas vaide või halduskohtusse esitatava kaebusega vaidlustada. Vastavat õigust on talle allkirja vastu selgitatud nii eesti kui vene keeles juba 20.10.2015 ning vaidlustamisviide on olemas ka ettekirjutuses. Selle seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustamata jätmine ja kohtusse pöördumine alles pärast sunnivahendi rakendamisele asumist, oli ta enda valik ega saa kaasa tuua ettekirjutuse tühisust. Seda järeldust toetavad eelnevalt juba osundatud lahendi nr 3-3-1-21-03 seisukohad. Selle punktis 13 märkis Riigikohus nimelt lisaks muule veel ka, et tühisuse tuvastamise nõude saab rahuldada vaid juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused ja need on ilmselged. Vastasel juhul kehtib haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab.
8.Õige on kaebuse EhS § 132 lg-le 3 tuginev väide, et korrakaitseorgani võimalused ehitise lammutamise üle otsustamisel on piiratud. Nimetatud säte näeb nimelt ette, et lammutamise otsus langetatakse eelkõige, kui ehitis ei vasta nõuetele ja sellega kaasneb oluline või kõrgendatud oht või kui ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, milline on üleliia koormav ja mida pole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Riigikohus on käsitlenud omavolilise ehitise lammutamise küsimust oma lahendis nr 3-3-1-64-02. Selle punktis 10 märgiti, et ka omavolilise ehitise kohustuslik kõrvaldamine piirab oluliselt omandiõigust ja tekitab omanikule kahju, mistõttu peab pädev asutus igal üksikjuhtumil põhjalikult kaaluma nii ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu kui ehitise
lammutamise vajalikkust. Punktis 15 leiti aga, et kui ehitis on planeeringute, ehitusnormide ja muude selle suhtes kehtivate normidega kooskõlas või kooskõlla viidav, ei riku seejuures kellegi teise ega ka avalikke huve, ei saa teha lammutamisettekirjutust ainult karistusena omavolilise ehitamise eest. Need seisukohad on igati kohaldatavad ka käesoleva juhtumi puhul. Vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda ehitiste lammutamist puudutavas osas viiteid neist tulenevale ohule või muule negatiivele mõjule ega vähimaidki kaalutlusi ja on seetõttu vastavas osas ilmselgelt õigusvastane. Kohtumenetluse käigus pole samuti esitatud ühtegi niisugust dokumenti, mis võimaldaks järeldada eelnimetatud olukordade olemasolu. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei vasta ehitised ehitusloa või ehitamist võimaldava kirjaliku nõusoleku puudumise tõttu küll nõuetele, kuid see üksi pole veel piisav, sest vastava puuduse saab kõrvaldada ehitiste seadustamisega, neist tulenev oht ja negatiivne mõju on aga vastava auditi puudumise tõttu veel välja selgitamata.
9.Käesoleval juhul pole kaebaja talle tehtud ettekirjutuse peale õigeaegselt kehtetuks tunnistamise nõudega vaiet ega tühistamiskaebust esitanud, mistõttu on see haldusakt kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Õigusvastasuse tuvastamise nõue on kaebuses küll olemas, kuid oma huvi selle esitamiseks väidab kaebaja seisnevat soovis vabaneda ettekirjutuse täitmise ja juba rakendatud sunniraha tasumise kohustustest. Tuvastamisnõudega pole niisugust eesmärki võimalik saavutada, sest selle rahuldamine ei muuda vaidlustatud haldusakti kehtetuks ega juba sooritatud toimingut olematuks. Lisaks on ta osundanud ka haldusorgani jätkuva või korduva õigusvastase tegevuse vältimises seisnevale preventiivsele huvile. Selline põhjendus pole samuti piisav, sest preventiivsel huvil rajanev tuvastamisnõue on lubatav vaid juhul, kui oht rikkumise kordumiseks on piisavalt kindel ning õigusvastasuse tuvastamine aitab seda reaalselt vältida. Vastavad eeldused pole täidetud, kui ebasoovitava haldustegevuse kordumise võimalus on üksnes ebamäärane. Käesoleval juhul on vastustaja kaebajat puudutava haldusakti vaidlusaluse ettekirjutuse näol juba välja andnud ning kohtule esitatust ei nähtu mingit vajadust seda korrata.
10.Veel on kaebaja viidanud tervise kahjustamisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise soovile. HKMS § 45 lg 2 võimaldab niisugusel alusel rajaneva tuvastamisnõude esitamist juhul, kui tulevane hüvitamisnõue pole ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja väidab, et ettekirjutuse tegemine põhjustas tervise olulise halvenemise, inimväärikuse alandamise ja sügavad hingelised kannatused. Tervise kahjustamise osas pole ta veel mingeid konkreetseid väiteid ja tõendeid esitanud, kuid tema vanust arvestades ei ole ka tõsiselt võetavat alust väidetus kahtlemiseks. Tõenäolised saavad olla ka ettekirjutusega pandud ehitiste lammutamise kohustuse tagajärgel tekkinud hingelised kannatused. Seetõttu pole põhjust pidada tulevast kahju hüvitamise nõuet ilmselgelt perspektiivituks, selle konkreetset alust ja edulootust ei saa kohus tuvastamiskaebuse lahendamisel aga hinnata.
11.Vastuseks kaebuse väidetele peab kohus vajalikuks märkida siinkohal veel järgmist:
11.1.Asjaolu, et kaebaja on sõlminud lepingu auditi tegemiseks kinnitab, et ta ei kavatse ehitisi lammutada, vaid on valinud nende seadustamise tee. Ettekirjutusega nõutud auditit pole ta siiski ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu on ettekirjutus täitmata. Tema vastupidist seisukohta ei saa õigustada EhRS § 28 lg-s 6 sätestatuga, sest see näeb ette üksnes seda, et ehitusprojekti puudumise korral tehakse ehitise ohutus kindlaks auditiga ning paneb selle tellimise kohustuse omanikule, kuid ei samasta vastava tellimuse esitamist ja sellekohase lepingu sõlmimist auditi esitamisega seda nõudnud haldusorganile.
11.2.EhSRS § 26 lg-tes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt on seaduseandja määratlenud kaebuses osundatud kuupäeva 01.01.2020 ette tähtajana, milleks tuleb korrastada ehitusregistri andmed ja kanda sinna seni kandmata hooned. Nimetatud register on Vabariigi Valitsuse 19.06.2015 määrusega nr 69 kehtestatud põhimääruse § 2 ja § 4 lg-s 1 sätestatu kohaselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt peetav andmekogu, mille eesmärgiks on hoida, anda ja avalikustada teavet kavandatavate, ehitatavate ja olemasolevate ehitiste ning nendega seotud
menetluste kohta. Selle korrastamisega seotud toimingud tuleb EhSRS § 27 lg 1 kohaselt teha kohaliku omavalitsuse üksusel ning nimetatud tähtaega pole kuidagi võimalik mõista ehitise omanikule ilma loata püstitatud ehitise seadustamiseks antud tähtajana. Teistsugusele seisukohale asumine saaks tähendada üksnes seda, et ettekirjutus on kaebajale pandud kohustuste täitmiseks antud tähtaja osas õigusvastane, kuid ei muuda seda tühiseks või muul viisil kehtetuks ega vabasta täitmise kohustusest. 11.3 Kaebuse väide, et kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus riikliku järelevalve teostamisel piirdub EhRS § 27 lg-te l ja 2 kohaselt eelkõige ehitisregistrisse kandmata ehitiste välja selgitamisega, on iseenesest õige, kuid käesoleva juhtumi puhul asjakohatu. Kaebaja on siinkohal tähelepanuta jätnud, et talle tehtud ettekirjutus oli küll ajendatud ehitisregistri korrastamise kohustusest, kuid ei rajane mitte nimetatud seadusesättel, vaid on antud EhS § 130 lg 2 ja KorS § 28 lg 1 alusel. Esimesena nimetatus on üles loetud kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded riikliku järelevalve teostamisel ning nimetatud muuhulgas ära nii ehitise või ehitamise nõuetele vastavuse kui ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu kontrollimine. Teisega antakse pädevale organile õigus panna korda rikkunud isikule ettekirjutusega rikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui ta seda hoiatuses määratud tähtaja jooksul ei täida. Seega on ettekirjutus tehtud seadusest tuleneva pädevuse alusel.
11.4.Kaebuse viide KorS § 1 lg 8 p 1-le 8, milline välistab nimetatud seaduse kohaldamise ehitusloa andmise menetluses, pole samuti asjakohane. HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt algab menetlus taotluse esitamisega haldusorganile. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et on juba esitanud ehitusloa taotluse. Seetõttu pole vastav menetlus veel alanud ning tema suhtes toimub hoopis haldusorgani initsiatiivil algatatud riikliku järelevalve menetlus.
11.5.Kaebaja pole riikliku järelevalvemenetluse käigus ega kohtumenetluses esitanud ehituslubade olemasolu kinnitavaid tõendeid ega eitanud nende puudumist. Kuna vastavate lubade olemasolu nõudis ka ehitiste rajamise ajal kehtinud seadus, ei saa ta kuidagi väita, et korrarikkumist pole olnud ega tuvastatud. Juba osundatud EhS § 19 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt vastutab ehitise omanik selle vastavuse eest õigusaktidest tulenevatele nõuetele, mistõttu ei oma tähendust see, kes täpselt, kuna ja millisel põhjusel nõudeid rikkus.
12.Lisaks enda kohta tehtud ettekirjutusele on kaebaja vaidlustanud ka sunniraha sissenõudmisega seonduva. ATSS § 10 lg 1 kohaselt tähendab sunniraha vastavas hoiatuses kindlaksmääratud summat, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. ATSS § 8 lg-st 1 tulenevalt on niisuguse sunnivahendi rakendamine lubatud, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ja mida pole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. ATSS § 8 lg 3 keelab sunnivahendi rakendamise üksnes juhtudel, kui selle rakendamise alused on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on kehtetuks tunnistatud, sunnivahendi rakendamine on edasi lükatud või halduskohtu poolt peatatud. Kaebaja pole väitnud, et talle jäeti sunniraha rakendamise põhjustanud ettekirjutus teatavaks tegemata. See on kehtiv ning ta pole tõendanud, et on ettekirjutuse selles märgitud tähtajaks ära täitnud või esineb mingi muu sunnivahendi rakendamist välistav asjaolu.
13.ATSS § 7 lg-s 3 on kehtestatud, et ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab olema niisugune, mis võimaldab adressaadil oma kohustust täita. Eelnevalt juba käsitletud sunnivahendi rakendamist välistajate juhtude hulgas pole ära nimetatud liiga lühikest ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega, kuid ATSS § 8 lg 3 p 4 on kehtestatud, et sunnivahendit ei kohaldata, kui selle rakendamine lükatakse edasi. Kaebaja pole muuhulgas rahul talle ettekirjutuse täitmiseks antud ajaga ning viitab ka ettekirjutuse tegemisest tingitud tervise halvenemisele ja puudulikele materiaalsetele võimalustele, kuid pole ettekirjutust selle täitmiseks määratud aja osas vaidlustanud ega esitanud oma tervislikule või majanduslikule seisundist toetuvat taotlust sunniraha rakendamise edasilükkamiseks.
14.EhS §-s 133 kehtestatuga on seaduseandja andnud korrakaitseorganile õiguse rakendada ettekirjutuse täitmata jätmisel ATSS sätestatud korras sunniraha, mille ülemmäär on füüsilise isiku puhul 6400 eurot. Kaebajale tehtud ettekirjutuse punktis 6 ära toodud sunniraha rakendamise hoiatus lähtub sellest ülemmäärast ning 04.04.2016 dokumendiga nr 22.6-15 on asendatud ka hoiatuse alusena märgitud üldine viide KorS § 28 lg-le 2 konkreetse olukorra kohta käiva viitega EhS §-le 133. 21.03.2017 koostatud hoiatuses nr 12-22/6/21 määratud sunnirahade suurus on samuti vastavuses seaduseandja poolt lubatud ülemmääraga. Nimetatud hoiatusel puudub regulatiivne sisu, mistõttu pole tegemist haldusaktiga, mille peale on võimalik esitada tühistamisnõuet. Mõlemad hoiatused on õigusaktide nõuetega küll kooskõlas ega anna alust keelata neist tulenevate sunnirahade rakendamine üldse ära, kuid samas pole see veel piisav, et kaebaja suhtes reaalselt juba rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingud saaks lugeda õiguspärasteks. Seda põhjusel, et sunniraha rakendamine võib olla õigusvastane ka hoiatuse õiguspärasusest sõltumata.
15.ATSS § 3 lg-s 3 sätestatud sunniraha rakendamise põhimõtted nõuavad, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutataks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis on eelduste kohaselt tõhusaimad ja sunnivad isikut võimalikult vähe kahjustades täitma talle pandud kohustust. Seaduseandja niisugune tahe eeldab haldusorganilt vastavate asjaolude väljaselgitamist enne sunnivahendi kohaldamisele asumist ning kaalutlusõiguse kohaldamist. Riigikohus on oma lahendi nr 3-3-1-72-14 punktis 14 leidnud, et hoiatus pole lõplik ega siduv otsustus, mis tingib vältimatult sunniraha rakendamise ja välistab haldusorgani kaalutlusõiguse, seda võib rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras ning seejuures tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sama lahendi punktis 19 märgiti aga, et peale ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne selle sissenõudmise alustamist peab isikut teavitama sunniraha rakendamisest ning talle tuleb anda võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.
16.Kohtule edastatud riikliku järelevalve toimiku sisu nende põhimõtete ja nõuete järgimist ei kinnita. Kaebaja suhtes tehtud dokumentidesse märgitud sünniaastat arvestades ei saanud vastustajale kuidagi teadmata olla, et tegemist on eaka inimesega, kelle sissetulekud võivad piirduda pensioniga. Ei nähtu aga, et tema majandusliku olukorra ja seega nii võimalikest kõige leebeima kui ka tõhusaima sunnivahendi välja selgitamiseks oleks üldse midagi ette võetud ning mingitki kaalumist teostatud. Kaebaja materiaalseid võimalusi mittearvestava suurusega sunniraha nõudmine ei saa olla leebe ega tõhus ning võib kohustuste täitmisele sundimise asemel põhjustada talle hoopis pöördumatuid tagajärgi. Kuna sunniraha sissenõudmise alustamiseks antud täitekorraldus nr 1722.6/20 ja täitmisavaldus nr 1703210015 on koostatud samal kuupäeval, ei saa miski kinnitada, et kaebajat oleks enne sunniraha rakendamist ära kuulatud. Piisav ei ole see, et talle anti 17.02.2016 koostatud dokumendiga nr 22.5-1/51 võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited ning saadeti 01.02.2017 meeldetuletus nr 17-22.5/1/11 järelkontrolli toimumise aja kohta. Neis dokumentides teatati küll ettekirjutuse koostamise kavatsusest ja kontrolli teostamisest, kuid ei selgitatud midagi sunniraha rakendamisega seonduvalt, ei päritud tema maksujõulisuse kohta ega küsitud muude vastava otsustuse tegemise seisukohalt olulist tähendust omavte asjaolude üle. Seetõttu on sunniraha rakendamise toimingud õigusvastased ning annavad piisava aluse kohustamisnõude rahuldamisele. Eelnevalt juba käsitletud lahendi nr 3-3-1-31-15 punktis 11 on Riigikohus nimelt leidnud, et kui kohtutäitur on täitemenetlust juba alustanud, kuid pole veel lõpule viinud, on halduskohtul võimalik sunniraha rakendamise õigusvastasuse korral kohustada haldusorganit lõpetama kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmine, st esitama kohtutäiturile TMS § 48 lg 1 p 1 kohane täitemenetluse lõpetamise avaldus. Antud juhul nähtub riikliku järelevalve toimikust ja kaebaja poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebusest, et täitemenetlus on juba alustatud, kuid kaebaja õiguste esialgse kaitse kohaldamise tõttu pole saadud seda veel lõpule viia.
17.Eeltoodud järeldustel on kaebus osaliselt põhjendatud. Vaidlustatud 09.03.2016 ettekirjutus nr 22.6-12 tuleb kaebajale pandud ehitiste lammutamise kohustuse osas õigusvastaseks tunnistada.
Vastustaja toimingud selles sisalduvast hoiatusest tuleneva sunniraha rakendamisel pole olnud õiguspärased, mistõttu tuleb talle teha kohustuseks esitada kohtutäiturile 21.03.2017 täitekorralduse nr 17-22.6/20 alusel sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamise avaldus. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebuse osalisest rahuldamisest tulenevalt peab vastustaja HKMS § 108 lg 2 kohaselt hüvitama kaebajale osa tema poolt kantud menetluskuludest. Kuna kaebuses esitatud kuuest erinevast taotlusest on kolm igati põhjendatud, moodustab hüvitamisele kuuluv summa poole kaebaja poolt tasutud 87 euro suurustest riigilõivudest ja 1080 euro suurusest õigusabikulust ehk kokku 583,50 euro suuruse summa. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust esitanud ei ole, mistõttu ei saa tal HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt olla ka hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.