Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 12.09.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number: 3-17-1916/28
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 12.09.2018
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4606

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1916

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 11.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-17, 13.09.2017 korralduse nr 12.23/040446-18, 11.09.2017 korralduse nr 12.2/040457-16 ja 13.09.2017 korralduse nr 12.2/040457-17 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti 11.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-17, 13.09.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-18, 11.09.2017 korralduse nr 12.2/040457-16 ja 13.09.2017 korralduse nr 12.2/040457-17 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega nendega on kohaldatud sunniraha või alternatiivselt tuvastada sunniraha rakendamist välistav asjaolu

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja adv Kaspar Koppel Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Rivo Koemets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.01.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1916 muutmata.

2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Sarnased lahendid

Maksuõigus

3-17-1916 sest ta võib ennast inkrimineerida. MTA ei saa panna kaebajale kohustust ennast süüstada, sest PS § 22 lg-st 3 tuleneb põhiõigus keelduda enese- ja oma lähedaste süüstamisest. Esiteks ei soovinud kaebaja anda ütlusi, mis võivad hiljem kaasa tuua tema vastutuse väidetavalt toimepandud maksukohustuste rikkumise eest. MKS § 64 lg 1 p-i 6 sõnastuse kohaselt ei ole selle õiguse kasutamise eelduseks kriminaalmenetluse läbiviimine. Samuti ei näe PS § 22 lg 3 enese süüstamisest keeldumise põhiõigusele tuginemise eeldusena ette kriminaalmenetluse läbiviimist. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 6 kohaselt kehtib Eesti õigussüsteemis kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõte, mistõttu kuriteo asjaolude ilmnemisel on MTA kohustatud kriminaal- või väärteomenetlust alustama ehk kaebaja mistahes ütlused võivad igal hetkel tuua kaasa süüteomenetluse alustamise tema vastu. Teiseks on kaebajal õigus keelduda ütluste andmisest põhjusel, et ta võib eksida. Juhul, kui kaebaja eksib ütluste andmisel, siis esinevad alused tema vastu kriminaalmenetluse alustamiseks valeütluste andmise (karistusseadustiku (KarS) § 320) alusel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et maksumenetluses on korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest kriminaalsüüdistuse iseloom Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 tähenduses (J.B v Šveits). Õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on EIÕK art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne osa, mis on tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooniga (Quinn v Iirimaa). Avaldajale rahatrahvi kohaldamine keeldumise eest esitada dokumente tähendas sisuliselt tema sundimist enda süüstamiseks (Chambaz v Šveits). Sunniraha määramine on õigusvastane või see on välistatud kahel põhjusel. Esiteks, kaebaja on korrektselt täitnud MTA korraldused, mis olid sunniraha määramise aluseks. Teiseks, MTA on rakendanud sunniraha õigusvastasel põhjusel, sest MTA ei ole rahul kaebaja ütluste sisuga. Sunniraha määramiseks puudusid alused, sest kaebaja käis ütlusi andmas. Kaebajal oleks olnud võimalik sunniraha määramisest vabaneda üksnes selliselt, et ta oleks andnud MTA meelepäraseid ütlusi ja loobunud oma MKS §-st 64 tulenevast õigusest. Sunniraha määramine ütluste andmisel saaks õiguspärane olla ainult juhul, kui kaebaja ei oleks tulnud ütlusi andma või oleks täielikult vaikinud. Käesoleval juhul sai MTA oma uurimise teostamiseks vajalikku teavet. Lisaks on kaebaja menetluses kolmanda isiku rollis, mistõttu talle määratud sunniraha on ebaproportsionaalselt suur. Sunniraha rakendamine oli ebaproportsionaalne ka seetõttu, et MTA korraldustest tulenevad kohustused olid ebaselged (kaebajale jäi ebaselgeks, millise sisuga ütlusi MTA täpselt nõuab). MTA koostas 11.09.2017 korralduse ja määras korralduse täitmise ajaks 13.09.2017. Seega anti kaebajale aega korralduse täitmiseks 2 päeva. Kaebajal ei olnud võimalik kahe päevaga leida endale esindajat, temaga kohtuda ja koostada kaebust. Seega on MTA oma õigusi antud asja menetlemisel kasutanud kaebaja kahjustamiseks ega ole talle jätnud isegi sisulist võimalust kaebeõiguse teostamiseks.

3-17-1916 seda teavet kasutatakse tema suhtes kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjendustel. See muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise võimatuks ega võimaldaks muuhulgas panna maksukohustuslasele maksudeklaratsiooni esitamise kohustust. Õiguskantsler leidis 18.11.2013 seisukohas MKS § 64 lg 1 p-i 6 vastavust PS § 22 lg-le 3 analüüsides, et isikul on õigus tugineda maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-le 6 siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Selline reaalne oht on olemas kindlasti siis, kui samade asjaolude osas on käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus. Samuti leidis õiguskantsler, et kuigi Riigikohus on leidnud, et isik võib tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 ka enne süüteomenetluse algust, ei ole Riigikohus oma lahendites kuidagi välistanud seda, et maksumaksja peab maksumenetluses põhjendama MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginemist. Seetõttu on olukorras, kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud süüteomenetlust, isikul põhjalikum ülesanne näidata seos tõendite esitamise ja võimaliku süüteomenetluse vahel. Seega ei saa vaikimisõigust tõlgendada kui maksumaksja suvaotsust keelduda maksuhalduriga koostööst ja tõendite esitamisest üksnes viitega abstraktsele süüteomenetlusele või eksimise hirmule, vaid sellele saab tugineda eelkõige siis, kui samade asjaolude suhtes on süüteomenetlus juba alanud. Kui süüteomenetlust veel ei ole, tuleb eriti põhjendada reaalset ohtu antava teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel. Antud juhul ei ole tuvastatud, et kaebaja suhtes oleks algatatud ja käimas väärteo- või kriminaalmenetlus. Samuti on kaebaja suulistes seletustes toodud põhjendused vaikimisõiguse kasutamise kohta väga lakoonilised ja viitavad üksnes hüpoteetilisele ohule ennast inkrimineerida. Sellest tulenevalt on asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-s 1 sätestatud sunniraha rakendamise eeldused täidetud ning sunnirahade rakendamised on olnud õiguspärased.

3-17-1916 11.09.2017 ja 13.09.2017 suuliste seletuste protokollide kohaselt on kaebaja suulise teabe andmisest keeldumist põhjendanud ainult sellega, et ta võib end inkrimineerida või esitada andmeid, mis osutuvad valeks. Kaebaja ei ole täpsustanud, miks ta näeb just selles maksuasjas ja konkreetseid maksukohustuslasi puudutava suulise teabe puhul ohtu ennast inkrimineerida. Teada on vaid see, et osaühingud, millega kaebaja seotud oli, tegid maksukohustuslastega tehinguid ja väljastasid neile arveid. Ainult sellest ei saa järeldada, et kolmas isik võib MTA küsimustele vastates end õigusrikkumises süüdi tunnistada. Kuna puudub alus arvata, et vastustaja 11.09.2017 ja 13.09.2017 esitatud küsimustele vastamine võis kaasa tuua selle, et kaebaja tunnistab end õigusrikkumises süüdi, siis MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginemine ei olnud põhjendatud. MKS § 64 lg 1 p-i 6 rakendamine praeguses olukorras tähendaks enese mittesüüstamise privileegile niivõrd laia tähenduse andmist, et see muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise võimatuks. Samuti ei ole põhjendatud tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 olukorras, kus isik soovib vältida süüdistust valeütluse andmise eest. KarS § 320 alusel saab karistada isikut vaid teadvalt vale ütluse andmise eest. Seega saaks valeütluse andmise eest esitada süüdistuse isikule, kes tahtlikult maksuhaldurile valetas, mitte isikule, kes mingeid asjaolusid ebatäpselt mäletas. MTA 13.09.2017 suuliste seletuste protokollist nähtub, et kaebaja mainis endal mäluhäirete esinemist ning ütles ka arsti nime, kes mäluhäired diagnoosis. Seega on kaebaja juhtinud vastustaja tähelepanu sellele, et ta võib teatud asjaolusid valesti mäletada. Seega tuleb lugeda, et kaebajal oli maksumenetluses kolmanda isikuna kaasaaitamiskohustus. Kaebaja viidatud EIK lahendid, mis puudutavad enese mittesüüstamise privileegi, ei lükka eelnevalt tehtud järeldusi ümber. Ka EIK praktikast tuleneb, et enese mittesüüstamise privileegile saab tugineda siis, kui seos nõutava tõendi ja käimasoleva või võimaliku süüteomenetluse vahel on tuvastatav (EIK 05.04.2012 otsus nr 11663/04, Chambaz v Šveits). Praegusel juhul ei ole seos tuvastatav. Sunniraha kohaldamisel ei ole karistuslik iseloom, nagu kaebaja on väitnud. Sunniraha karistusliku iseloomu välistab ATSS § 3 lg 2, mille kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena. Sunniraha eesmärk on isikut ettekirjutuse täitmisele kallutada (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). MKS § 67 lg 1 kohaselt võib maksuhaldur MKS §-s 60‒62 sätestatud kohustuste tähtaja määramisel teha hoiatuse, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Hoiatust on täpsemalt reguleeritud MKS §-s 136. Kõik vaidlusalused korraldused sisaldavad hoiatusi, mis vastavad MKS § 136 nõuetele. Seega ei ole alust vaidlustatud korralduste tühistamiseks osas, milles need sisaldavad hoiatust sunniraha määramise kohta. Vastustaja kohustas kaebajat suulisi seletusi andma 24.08.2017 ja 25.08.2017 korraldustega. Tegemist on kehtivate korraldustega, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Kaebaja tugines MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õigusele keelduda teabe andmisest, kuid kohus on nüüdseks tuvastanud, et kaebajal siiski oli kaasaaitamiskohustus. Juba sellest saab järeldada, et kaebaja on kohustuse täitmata jätnud. Korralduste lõplik eesmärk oli saada kaebajalt kolmanda isikuna suulist teavet, mistõttu ei piisanud korralduste täitmiseks ainult sellest, et isik ilmub maksuhalduri juurde ning vaikib pärast iga esitatud küsimust. Kaebaja ei ole küsimustele sisuliselt vastanud, mida tõendavad 11.09.2017 ja 13.09.2017 suuliste seletuste protokollid. Ebaveenev on kaebaja väide, et talle jäi ebaselgeks, millise sisuga ütlusi temalt nõutakse, sest sellisel juhul poleks ta osanud tugineda ka MKS § 64 lg 1 p-le 6. 11.09.2017 korraldustes määratud suuliste seletuste andmise tähtaeg 2 päeva ei olnud ebamõistlikult lühike, kuna esmakordselt sai kaebaja sellest kohustusest teada 24.08.2017 ja 25.08.2017 korraldustest. Puudub alus arvata, et sunnivahendi liik ja selle kohaldamise viis olid ebaproportsionaalsed. Sunnirahad ei ole ebamõistlikult kõrged. MTA ei ole sunniraha määramisel MKS § 67 lg-ga 3 6(10)

12.XX palub 02.03.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja saata asi Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. MTA määras uue ülekuulamise aja kahe päeva pärast. Ilmselgelt ei ole võimalik kahe päeva jooksul kontrollida süüteo olemasolu või selle puudumist. Sedavõrd lühikese vahega ülekuulamiste korraldamine takistas kaebajal kaitsja leidmist ja kaebuse esitamist. Kohtuotsuses ei ole neid väiteid käsitletud, mistõttu on kohus rikkunud menetlusnõudeid. Enamik MTA küsimusi oli seotud maksusüüteoga. Samas oli kaebaja kutsutud välja kolmanda isikuna. Järelikult oli MTA ainus eesmärk sundida kaebajat sunniraha ähvardusel andma teavet kaebaja enda tegevuse või seoste kohta uuritavate isikutega, mitte SELTRONIK LTD OÜ ja S.T&V.-Viimistlus OÜ maksukohustuste kohta. Sisuliselt toimus süüteomenetluse läbiviimine või selle ettevalmistamine kaebaja suhtes, millisel juhul ei ole kaebaja kohustatud andma teavet ning võib ütluste andmisest keelduda MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Halduskohus on kriminaal- ja väärteomenetluse algatamisega seonduva ebapiisavalt tuvastanud. Antud juhul ei ole esitatud ühtegi siduvat kinnitust või tõendit selle kohta, et kriminaalmenetlust ei ole algatatud. Kohus on jätnud tuvastamata, kas MTA on kaebajalt saadud teabega üldse midagi teinud. Kaebaja hinnangul ei uurinudki MTA tema poolt esitatud väiteid, mis on tõendatud kordusülekuulamiste vahelise äärmiselt lühikese ajaga. 11.09 ja 13.09 ülekuulamiste korraldamise eesmärgiks oli sunniraha võimalikult palju suurendada. MTA kuritarvitas oma õigusi ja korraldas ülekuulamised võimalikult lühikese vahega, et jätta apellant ilma oma õigustest. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kaebajale pidi olema selge, millise sisuga ütlusi temalt nõutakse, sest muidu ta ei oleks osanud tugineda ka MKS § 64 lg-le 1 p-le 6. Kohtuotsus ei ole selles küsimuses piisavalt põhjendatud ja põhjendused ei ole jälgitavad. Kaebaja andis ütlusi oma paremal teadmisel ning üksinda ilma esindaja osavõtuta. Kaebaja mõistis küsimusi, kuid ta ei mõistnud seda, mis sisuga ütlusi ta peab andma, et vältida sunniraha kohaldamist. Kohtuotsuses ei ole selgitatud, milline pidi olema kaebaja poolt esitatud ütluste sisu. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi. Kuivõrd süüteomenetluses tuleb ajendi ja aluse esinemisel alustada menetlust, siis tähendakski MKS § 64 lg 1 p-st 6 tuleneva õiguse kasutamine automaatselt süüteomenetluse alustamist. Järelikult oleks kohtuotsuse kohaselt pidanud kaebaja valima, kas talle kohaldatakse sunniraha või saama karistuse tema suhtes algatatud või kohe algatatavas süüteomenetluses. Lisaks kohaldas kohus ebaõigesti ATSS § 8 lg 3 p-i 1. Kaebaja on vaidlusalused korraldused täitnud. Kohtuotsuses esitatud seisukoha järgi saaks MTA alati kohaldada sunniraha isikute suhtes, kelle ütlused ei ole piisavalt inkrimineerivad nende endi suhtes või on muul viisil MTA-le ebasobivad. Halduskohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi on 10.06.2010 määrus nr 3-4-1-3-10, p 16). Halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja väiteid, et MTA ei kaalunud sunniraha määramisel MKS §-i 64 ega PS §-i

13.Maksu- ja Tolliamet palub 25.04.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist. Arusaamatu on väide, et maksuhaldur ei ole kontrollinud kaebaja esitatud informatsiooni väidetava süüteo toimepanemise kohta. Seletuste andmisel keeldus kaebaja maksuhaldurile korraldustega nõutud teabe andmisest. Kaebaja sai korraldustest teada juba 24.08.2017 ja 25.08.2017, mil talle korraldused kätte toimetati. Kaebaja käis maksuhalduri juures esmakordselt 05.09.2017 kell 11.00, mil oli nii 24.08.2017 korralduse nr 12.2-3/040446-15 kui ka 25.08.2017 korralduse nr 12.2-3/04044615 täitmise tähtaeg. Siis avaldas kaebaja maksuhaldurile, et soovib kaitsjaga nõu pidada ning soovis, et kaitsja oleks temaga kaasas seletuste andmise juures. Kaebaja lubas tulla koos kaitsjaga seletusi andma 11.09.2017 kell 10.00, ehk sisuliselt taotles korralduste täitmise tähtajale pikendust. Maksuhaldur aktsepteeris kaebaja soovi ning kui kaebaja keeldus korralduste täitmisest ka 11.09.2017, siis väljastas maksuhaldur uued korraldused, mille täitmise tähtajaks määrati 13.09.2017. Kuna maksuhalduril on kohustus viia maksumenetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt (MKS § 10 lg 3), siis oli kahepäevane tähtaeg uueks korralduse täitmiseks põhjendatud. Kaebaja väide, et tähtaeg oli liiga lühike kaitsja leidmiseks ja korralduste vaidlustamiseks, ei vasta tõele, sest 11.09.2017 seletuste andmisel kinnitas isik, et on konsulteerinud kaitsja Viktor Särgavaga. Kaebaja väited ülekuulamisest ning kriminaaltoimingute läbiviimisest ei ole asjakohased. Tegemist oli maksumenetluse läbiviimisega. Suuliste seletuste raames näidati kaebajale ka fototabelit, millelt paluti isikuid tuvastada. Kuna sellist teavet on ka maksumenetluses õigus isikutelt küsida, siis ei muuda see kogu toimingut kriminaalmenetluse toiminguks. Samuti on kõik esitatud küsimused olnud olulised SELTRONIK LTD OÜ ja S.T.&V.-Viimistlus OÜ maksukohustuse väljaselgitamiseks, kuna puudutasid äriühingute tehinguparteritega (EHITUSKONSTRUKTOR OÜ ja Transbilder OÜ) tehtud tehinguid, kelle nimel väidetavalt kaebaja arveid väljastas. Käesolevaks hetkeks ei ole tuvastatud, et kaebaja suhtes oleks olnud algatatud väärteo- või kriminaalmenetlus. Väide, et kaebaja andis maksuhaldurile ütluseid oma paremal teadmisel ning mõistis küsimust, kuid ei mõistnud seda, mis sisuga ütluseid peab andma, ei vasta tõele. Kaebaja keeldus sõnaselgelt enamustele küsimustele vastamast. Samuti kinnitas ta, et vastab küsimustele hea meelega, siis kui selgub, et ta on seda seaduse alusel kohustatud tegema. Seega sai kaebaja väga hästi aru, millist teavet ta maksuhaldurile esitama peab. Enese mittesüüstamise privileegile (MKS § 64 lg 1 p 6 ja PS § 22 lg 3) tuginemine ei olnud antud juhul põhjendatud.

15.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ega maksuhaldur kohaldanud MKS § 64 lg 1 p-i 6 valesti ega vastuolus EIK ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10 viidetega varasemale Riigikohtu praktikale selgitanud, et maksumenetluses kogutud tõendeid tuleb kriminaalmenetluses uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt RKÜK 17.02.2004 otsus nr 3-1-1-120-03, p 17). See tähendab, et kui maksumenetluses tuleb isikul reeglina tõendada, et maks määrati valesti (MKS § 150 lg 1), siis kriminaalmenetluses on tõendamiskoormus vastupidine. Riigikohus on märkinud, et kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt RKKK 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud (vt RPJK 03.03.2011 määrus nr 3-4-1-15-10, p 27). Eelnevast saab järeldada, et enese mittesüüstamise privileegile võib põhimõtteliselt tugineda küll juba ka enne kriminaalmenetluse alustamist, kuid nõutav teave või tõend peab otseselt viitama isiku poolt toime pandud kuriteole ning seejuures ei ole maksumenetluses sellisel viisil saadud tõend kriminaalmenetluses lubatav. Riigikohus on oma seisukohti kujundades lähtunud ka kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest (vt RKKK 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p 13). Õiguskantsler on 18.11.2013 märgukirjas Rahandusministeeriumile asunud seisukohale, et MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õigust ei saa tõlgendada väga laialt: maksumaksja ei saa tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 oma suva järgi ning keelduda maksuhalduriga koostööst ja tõendite esitamisest abstraktsele süüteomenetluse hirmule viidates. Isikul on õigus tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 maksumenetluses siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Olukorras, kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud süüteomenetlust, on isikul MKS § 64 lg 1 p 6 kasutamisel põhjalikum ülesanne näidata seos tõendite esitamise ja võimaliku süüteomenetluse vahel. Õiguskantsler on lisaks viidanud isiku võimalusele panna PS § 22 lgst 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegi maksma kriminaalkohtumenetluses ex post facto ‒ KrMS § 2 p-st 1 koostoimes PS § 22 lg-ga 3, KrMS § 34 lg 1 p-st 1 koostoimes MKS § 64 lg 1 p-ga 6 ning Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-116-10 on üheselt ja selgelt tuletatav, et kui süüteomenetluses kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik tõendi kasutamise vaidlustamise tulemusel menetlusest n-ö kõrvaldada lasta.