X kaebus Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2018. a käskkirja nr 33/20-4 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X , volitatud esindaja Eva Panksepp Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Marju Altsaar
Kohtuistung
2.augustil 2018
Resolutsioon
1.Jätta X kaebus haldusasjas nr 3-18-871 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda.
3.Kuulutada menetlus kinniseks vastustaja tõendi - CD plaadil oleva videosalvestise osas.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 3. oktoobrini 2018. a.
2.Tartu Vangla direktor määras 31.03.2018. a käskkirjaga nr 3-3/20-4 (tl 5–7) Tartu Vangla kolmanda üksuse valvur X ile distsiplinaarkaristuseks noomituse. Käskkirja kohaselt, X (edaspidi kaebaja) olles 19.11.2017. a teenistuses ja teostades ajavahemikul kella 06.00–20.45 järelevalvet kolmanda üksuse valvepiirkondades E1 ja E2 paiknevate kinnipeetavate üle, jättis eluosakonnas E2 kell 7.18 teostamata nõuetekohase visuaalse järelevalve, kuivõrd tal polnud eluosakonna keskel kõndides võimalik piisaval määral veenduda kambrites toimuvas, rikkudes seeläbi justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg-t 2 (edaspidi määrus nr 44), Tartu Vangla 1, 2, 3, 4, 5 üksuse valvuri ametijuhendi p 4 (edaspidi ametijuhend) ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 50 tulenevat kohustust. X pani sellega toime ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süüline rikkumine.
3.X esitas 28.04.2018. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2–4), milles taotleb Tartu Vangla 31.03.2018 käskkirja nr 3-3/20-4 tühistamist.
4.Tartu Vangla direktor määras 11.06.2018. a käskkirjaga nr 3-3/6-4 (tl 17–19) Tartu Vangla kolmanda üksuse valvur X ile distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel.
5.Tartu Vangla esitas 20.06.2018. a taotluse asjas menetluse lõpetamiseks (tl 16, 20), kuna X i teenistus vanglaametnikuna on lõppenud alates 12.06.2018. a, mille tõttu on vaidlustatud käskkiri kaotanud kaebaja suhtes õigusjõu ning esineb alus asjas menetluse lõpetamiseks.
6.Kaebaja vaidles 18.07.2018. a seisukohas (tl 27–28) ja kohtuistungil (tl 45p) vastustaja taotlusele vastu, selgitades, et asjas ei esine HKMS § 152 kohaseid menetluse lõpetamise aluseid. Möödunud ei ole kaebajale määratud karistuse kehtivusaeg ja vaidlustatud distsiplinaarkaristus sai kaebajale takistuseks uuesti riigiteenistusse kandideerimisel. Kaebaja nõue
7.Kaebaja leiab, et tema karistamine oli õigusvastane põhjusel, et menetluse käigus ei tuvastatud ühtki õigusnormi, mida kaebaja tegelikult oleks rikkunud ja tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja oleks süüdi käskkirjas viidatud sätete rikkumises. ATS § 50 kohaselt peab ametniku tegevus vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele ning muudele seadustele ja õigusaktidele. Käskkirjast ega menetlusmaterjalidest ei ole võimalik tuvastada, millisele seadusele vm õigusaktile kaebaja tegevus ei vastanud ehk milles seisnes kaebaja õigusvastane käitumine. Määruse nr 44 § 12 lg 2 näeb ette, et valvepiirkonnas järelevalvet teostava toimkonna liikme ülesandeks on rakendada abinõusid õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks. Käskkirjast ega menetlusmaterjalidest ei nähtu, millise seaduses vm õigusaktis ettenähtud õigusrikkumisi ennetava ja/või lõpetava abinõu jättis kaebaja rakendamata. Ametijuhendi punkt 4 näeb ette, et valvur teostab kinnipeetavate üle visuaalset järelevalvet (kord tunnis, vajadusel tihedamini) ja elektroonilist valvet, pöörates tähelepanu järelevalve toimingutele, kinnipeetavate käitumisele ja kohalolekule. Rikkumiste avastamisel tagab, et rikkumiste avastamisel on võetud tarvitusele meetmed rikkumiste lõpetamiseks ja edaspidiseks ärahoidmiseks. Edastab esimesel võimalusel kontrollitud informatsiooni peaspetsialist korrapidajale (edaspidi toimkonnajuht) ning vormistab korrektselt rikkumist fikseeriva dokumendi. Sealsamas on ette nähtud ka, milline peab olema teenistusülesande kohase täitmise tulemus. Selleks loetakse olukorda, kui: on tagatud süstemaatiline visuaalne ja elektrooniline järelevalve eluosakondades. Toimunud rikkumistele on reageeritud ja on teavitatud toimkonnajuhti ning nende kohta on koostatud korrektne dokumentatsioon. Käskkirjast ei selgu, millega on tõendatud, et kaebaja ei taganud 19.11.2017. a kella 7.18 ajal eluosakonnas E2 visuaalset ja või elektroonset järelevalvet, kui nõutud tulemus oli saavutatud, mida tõendab asjaolu, et väidetava distsipliinirikkumise ajal ei ole kinnipeetavate poolt ühtki rikkumist vm keelatud tegevust toime pandud.
8.Kaebajale heidetakse ette, et ta ei olevat sooritanud järelevalveringi nõuetekohaselt, kuid kogu distsiplinaarmenetluse vältel ei ole selgunud, millised on järelevalveringile esitatavad täpsed ja üheselt arusaadavad nõuded, millest kaebaja kinni ei pidanud. Käskkirja p-s 3.3. on märgitud, et määruse mõte on, et visuaalne järelevalve oleks tagatud terves eluosakonnas ja kõikidesse kambritesse oleks ametniku poolt vaadatud. Distsiplinaarvastutust ei saa järgneda teole, mille käigus peab ametnik hakkama õigusnorme iseseisvalt tõlgendama ja seda põhjusel, et ametnik ja tema üle järelevalvet teostav isik võivad sätet tõlgendada erinevalt, samuti võib sellise õigusnormi rakendamise käigus välja kujuneda teistsugune praktika. Kaebaja selgitas distsiplinaarmenetluse käigus ja jääb selle juurde, et ta vaatab alati ja vaatas ka seekord, so 19.11.2017. a kontrolliringi tegemise käigus läbi kambriukses oleva akna kõikidesse kambritesse nii nagu ta on alati teinud kogu teenistusaja kestel. Kaebaja on pikk 2.03 m, mistõttu peabki ta kambritesse vaatamiseks kas kummarduma iga ukse juures või liikuma uksest kaugemal, et vaatenurk suureneks. Käskkirja p-st 3.4 nähtuvalt polevat kolmanda üksuse juhi J. Ruubeli hinnangul võimalik selliselt veenduda kambris toimuvas. J. Ruubeli hinnangu paikapidavuse kontrollimiseks olevat korraldatud eksperiment, mille läbiviimise juurde kaebajat ei kutsutud ja mille tulemusena selgus, et on küll võimalik kaebaja liikumisviisi järgides näha kambrites toimuvat: Käskkirjas on märgitud, et katsete tulemusena on jõutud järeldusele, et teostades järelevalvekontrollringi eluosakonna keskel asetsedes ja vaadates läbi avatud asendis vaateava kambrisse sisse, ei ole
näha kambris asuva nari teisel korrusel toimuvat ja samamoodi ei ole näha kambri ukse eest toimuvat. Menetluse käigus läbiviidud katsed kinnitavad, et liikudes kambri ukse vahetus läheduses ning vaateavale lähenedes pead kambri suunas pöörates (et kambris toimuvat läbi vaateava kontrollida) suureneb nähtav ala mitmekordselt. Seega on eksperimendi käigus tuvastatud, et kaebaja võis näha kambrisse vaatamata sellele, et ta ei liikunud seina ääres ega kummardunud iga ukse kohale. Menetluse käigus ei ole tõendatud, et kaebaja ei näinud kontrollringi tehes kõiki kinnipeetavaid ega saanudki näha. Kaebaja vaidleb vastu ka sellele, et visuaalse järelevalve kontrollringi mõte seisneb selles, et veenduda, kas kõik kinnipeetavad on kambris olemas, kas nad on elus ja terved ega tegele keelatud tegevusega ning et kambri tehniline seisukord on korras. Selles ei ole võimalik veenduda ilma kambriust avamata kasvõi juba seetõttu, et kambris on mööbel, kinnipeetavate asjad, mis varjavad kambri tehnilist seisukorda, samuti tualettruum, kus kinnipeetav võib parasjagu viibida. Selles, et kinnipeetavad ei oleks trelle katnud, midagi põletanud või uputanud, on võimalik veenduda läbi kambriukses oleva akna, mida kaebaja ka tegi. Seda kinnitab Käskkirjas märgitu, millest nähtuvalt peatus kaebaja ühe kambri juures pikemalt. Käskkirjast nähtuvalt seisneb kaebaja süüline distsipliinirikkumine selles, et ta jättis teostamata nõuetekohase visuaalse järelevalve, kuid menetluse käigus on tuvastatud, et kaebaja teostas visuaalset järelevalvet. Selleks, et hinnata, kas see oli nõuetekohane või mitte, ei piisa menetleja arvamusest, et visuaalset järelevalvet ei teostatud piisaval määral. Mitte ühestki õigusaktist ei nähtu, mis oleks olnud piisav määr. Käskkirja punktis 3.4. on märgitud, et nõuetekohast järelevalvet olevat võimalik teostada vaid tasases tempos mööda kõndimisel ja pead pöörates, kuid jääb selgusetuks, kui kiire tempo oleks olnud nõuetekohane ja kui palju peaks valvur pead pöörama, et ametniku üle järelevalvet teostav isik peaks seda piisavaks.
9.Käskkirja punktis 3.1. on viidatud ATS §-le 69. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole tegelikult tuvastanud tema süüd (ATS § 74) ega määratlenud süü vormi, sest käskkirja punktist 4.2. nähtuvalt ei tuvastatud distsiplinaarmenetluse käigus, et kaebaja oleks teadlikult ja tahtlikult soovinud teenistuskohustusi rikkuda, kuid järelevalvetoimingu rikkumine oleks väidetavalt olnud välditav piisava hoolikuse korral. Seega ei ole kaebajale ette heidetud vajaliku hoole järgimata jätmist kui sellist üldse, vaid on tuvastatud, et see ei olnud kellegi subjektiivse arvamuse kohaselt piisav. Kaebajale ei ole selge, milline hool oleks olnud sedavõrd piisav, et sellele kindlasti ei oleks distsiplinaarvastutust järgnenud.
10.Distsiplinaarmenetluse tulemusena võib öelda, et taolise karistamise eest ei ole kaitstud mitte ükski ametnik, sest alati võib tema üle järelevalvet teostav ametnik väita, et tema arvates ei liigutanud alluv piisavalt aeglaselt või kiiresti, ei keeranud pead või ei vaadanud vajalikul määral jne. See ei ole õige ega õiglane. Distsiplinaarvastutus tähendab vastutust teenistusvahekorda reguleerivate õigusnormide rikkumise eest. Seega on enne distsiplinaarkaristuse määramist vajalik tuvastada, kas isiku tegu või tegevusetus rikub mõnd konkreetset õigusnormi ehk kas on täidetud vastav distsiplinaarsüüteo koosseis. Kui ei eksisteeri konkreetset normi, mida isik rikkus, siis ei saa teda vastutusele võtta. Distsiplinaarvastutus ei tohi olla meelevaldne, sest selle eesmärgiks on suunata süüdlane edaspidi teenistuskohustusi kohaselt täitma. See ei ole võimalik, kui menetluse tulemusena ei selgu, mida menetlusalune isik valesti tegi ehk millise õigusnormi vastu eksis ja milline oleks olnud selle normi järgimiseks vajalik korrektne ja nõuetekohane käitumine. Vastustaja vastuväited
11.Vastustaja kaebajaga ei nõustu ja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist.
12.Kaebaja teenistuskohustuse rikkumine seisnes, et ta jättis järelevalve ringi tehes E2 osakonnas viibivate kinnipeetavate üle järelevalve nõuetekohaselt teostamata. Kaebaja kõndis küll läbi eluosakonna aga ei peatunud kambritesse ukseakendest sisse vaatama, et veenduda, kas kambris paiknevate kinnipeetavatega on kõik korras ja nad ei tegele keelatud tegevusega.
Kuivõrd kaebaja teostas osakonnas järelevalve ringi ainult 1.03 minutiga, ta liikus koridori keskel, kambritesse sisse vaatamiseks peatumata, ei saanud ta piisavalt näha kambris toimuvat ega hinnata kinnipeetavate seisundit ning seega ei olnud kinnipeetavate üle järelevalve teostamine nõuetekohane.
13.Kaebuse põhjenduste kohaselt peab kaebaja temale distsiplinaarkaristuse määramist õigusvastaseks, kuna menetluse käigus ei tuvastatud õigusnormi, mida ta rikkus, samuti ei leidnud tõendamist, et ta oleks süüdi ATS § 50, määruse § 12 lg 2 ja ametijuhendi p 4 rikkumises
14.Kaebajale on ette heidetud määruse § 12 lg-s 2 ette nähtud viisil - sisevalvepiirkonnas ringkäiku tehes tuleb kambris toimuvat kontrollida üldjuhul visuaalselt läbi uksesilma, kui see ei ole võimalik, tuleb kontrollimiseks avada toiduluuk või kambri uks – järelevalve teostamata jätmist. Ametijuhendi p 4 täpsustab järelevalve toestamise korda Tartu Vanglas, nähes ette, et järelevalvet tuleb teostada vähemalt korra tunnis või sagedamini ning määratleb tulemuse, mille järelevalve teostamine peab andma. Nimelt peab järelevalve tagama, et kinnipeetav on kambris, ta on elus ja terve, on teada millega ta kambris tegeleb, kas kõik on tavapärane või on kinnipeetava tegevuses ja käitumise märgata muutusi, mis võib viidata kinnipeetava elu ja tervist või vangla julgeolekut ohustavale tegevusele. Kaebaja ei eita, et ta 19.11.2017 kella 07.18 ajal järelevalvet teostades igasse kambrisse ukse vaateaknast sisse ei vaadanud ja on seisukohal, et ka koridoris kõndides kambri ukses olevast aknast möödaminnes sisse vaatamine on piisav, et järelevalve teostamist nõuetekohaseks. Kaebaja leiab, et tema teostatud viisil järelevalve teostamine oli nõuetekohane, mida tõendab asjaolu, et väidetava distsipliinirikkumise ajal kinnipeetavate poolt ühtki rikkumist vm keelatut tegevust toime ei pandud.
15.Kaebaja järeldus on meelevaldne ning eksitav. Seda, et ühtegi õigusrikkumist toime ei pandud, ei saa kaebaja väita. Õige on, et ühtegi rikkumist ei fikseeritud, mis ei tähenda automaatselt, et rikkumisi toime ei pandud ja järelevalve teostamine oli nõuetekohane. Pigem tuleb asuda vastupidisele seisukohale. Nimelt paiknevad E1 osakonnas rikkumiste toimepanemise eest kartserikaristust kandavad kinnipeetavad ning E2 osakonnas paiknevad kinnipeetavad, kelle suhtes on olnud vaja kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega viibivad E1 ja E2 kinnipeetavad, kelle käitumine vanglas ei ole olnud õiguskuulekas või kes on enesele, teistele või vangla julgeolekule ohtlikud, võivad kahjustada vangla vara jne ja kelle üle tuleb seetõttu järelevalvet teostada eriti hoolikalt. Kaebaja arvates ei saa distsiplinaarvastutust järgneda teole, mille käigus peab ametnik hakkama õigusnorme iseseivalt tõlgendama ja seda põhjusel, et ametnik ja tema üle järelevalvet teostav isik võivad sätet tõlgendada erinevalt ning sellise õigusnormi rakendamise käigus võib välja kujuneda teistsugune praktika.
16.Kontrollimaks kaebaja väiteid tema teostatud viisil järelevalve piisava tõhususe kohta, viidi distsiplinaarmenetluse käigus läbi eksperiment. Eksperimendi käigus tuvastati, et viis kuidas kaebaja järelevalvet teostas, ei võimalda kõike kambris toimuvat piisaval määral näha ja ei saa välistada, et mõni rikkumine seetõttu avastamata jääb ning seega ei saa sellist järelevalve teostamist pidada nõuetekohaseks.
17.Kaebaja poolt lihtsustatud viisil järelevalve teostamist saab pidada formaalseks, mitte tegelikuks ning see võib viia nii kinnipeetava kui vangla julgeolekut ohustava olukorrani, luues kinnipeetavatele võimaluse planeerida õigusvastast tegevust ajale, kui kaebaja poolt teostav järelevalve on nõrk. Vastustaja peab oluliseks juhtida tähelepanu kaebaja poolt distsiplinaarmenetluses antud selgituses avaldatule. Selgitusest nähtub, et kaebaja on teadlik, kuidas tuleb osakonnas
ringkäiku tehes järelevalvet teostada aga ta ei tee seda, kuna ta peab siis kummardama tunduvalt rohkem, kui seda tuleb teha sektori keskel kõndides ning kui ta peab vahetuse jooksul sadakond kambrit nõnda läbi käima, jäävad tal selg ja põlved valusaks. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus norm oli ebaselge ja kaebaja on pidanud seda iseseisvalt tõlgendama. Veel nähtub kaebaja põhjendusest, et ta järelevalvet tehes asetanud isiklikud huvid kõrgemale vangla julgeoleku tagamise huvidest, mida ametniku staatusest tulenevalt riigiga erilises usaldussuhtes olev isik teha ei tohi. Pealegi ei ole kaebaja kordagi oma vahetule juhile teada andnud, et ette nähtud viis järelevalve teostamiseks on tema jaoks ebasobilik, ega palunud luba järelevalve teostamiseks muul, teda vähem koormaval viisil. Vastustaja peab kaebaja väiteid, et nõutud viisil kambris kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ei olegi võimalik, kuna kambris on mööbel ning kinnipeetavate asjad, mis varjavad kambri tehnilist olukorda ning ainult ukse aknast vaadates ei ole võimalik tuvastada, mis toimub WC-s, kus kinnipeetav võib parasjagu viibida, ebaprofessionaalseteks ja asjakohatuteks, kuna need ei õigusta kaebaja poolt nõuetekohase järelevalve teostamata jätmist. Samas, kui kaebaja arvates ei ole isegi nõutud viisil võimalik nõuetekohast järelevalvet teostada, siis ilmselt nõustub kaebaja sellega, et tema poolt teostatud viisil ei olnud see ammugi võimalik. Selliselt tunnistab ka kaebaja ise, et tema poolt järelevalve teostamine ei olnud nõuetele vastava ja seega pani kaebaja toime teenistuskohustuse rikkumise, mille eest distsiplinaarkaristuseks noomituse määramine oli õiguspärane. Kohtu seisukoht
18.Halduskohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et kaebaja teenistus vanglaametnikuna on lõppenud alates 12.06.2018. a (tl 19) ei ole vaidlustatud haldusakt ennast ammendanud ja omab jätkuvat mõju kaebaja õigustele. Nimelt on Tartu Vangla direktori 11.06.2018. a käskkirjaga nr 3-3/6-4 (tl 17–19) tõendatud, et kaebajale on määratud distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise ATS § 94 alusel. Käskkirja kohaselt on kaebajale karistuse määramisel mh arvestatud käeoleva vaidluse esemeks oleva kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu (tl 18). Kuna kohtute infosüsteemi andmetel on halduskohtu menetluses haldusasjas nr 3-18-1385 poolte vaheline vaidlus 11.06.2018. a käskkirjaga kaebaja õiguste rikkumise üle, siis jätab halduskohus rahuldamata vastustaja taotluse asjas menetluse lõpetamiseks (HKMS § 152 lg 1 p 4) ega lähe ka tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele (HKMS § 152 lg 2) ja jätkab menetlust tühistamiskaebuses.
19.Halduskohus nõustub vaidlustatud käskkirja (tl 5–7) põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib halduskohus järgmist.
20.Halduskohus on asjas kogutud tõendite vastastikuses seoses ja kogumis hindamisel seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
21.VangS § 66 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavate järelevalve korraldada viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Kaebaja kui vanglateenistuse ametniku ülesandeks oli vaidlusalusel päeval E2 osakonna kinnipeetavate järelevalve ja julgeoleku tagamine vanglas (VangS §-d 110 ja 11). Kaebaja konkreetseks ülesandeks järelevalvet teostades oli teha ringkäik sisevalvepiirkonnas, mille käigus kontrollida visuaalselt kambrites toimuvat (määruse nr 44 § 12 lg 1 p 5 ja lg 2 laused 1 ja 2). Visuaalset järelevalvet teostades pidi kaebaja hindama rikkumiste vältimiseks kinnipeetavate käitumist, sh veenduma nende kohalolekus. Rikkumiste avastamisel pidi kaebaja astuma tarvilikud tõkestamismeetmed ja edastama informatsiooni ning tagama rikkumiste korrektse dokumenteerimise (ametijuhendi p 4).
Halduskohtule on kaebaja teenistusülesanded äratuntavad ja selged, mille tõttu ei näe kohus mingitki võimalust kaebaja vastupidiste väidetega nõustumiseks. Kaebaja teenistusülesandeid käsitlevad normid on üheselt mõistetavad. Nendest arusaamiseks ei pea norme grammatiliselt, süstemaatilis-loogiliselt, ajalooliselt või objektiiv-teleoloogiliselt tõlgendama. Käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis ja vaidlustatud käskkirjas kohaldatud õigusnorme eesmärgipäraselt järgides, pidi keskmisele inimesele olema arusaadav, millist võimalikku ja vajalikku käitumisviisi järelevalvet teostavalt valvurilt oodatakse. Kaebaja teenistusülesanded on kohtu hinnangu esitatud lihtsalt ja arusaadavalt, kusjuures teenistusülesanded on õiguslikult korrektselt reguleeritud üldiselt üksikule. Kohus ei tähelda määruse nr 44 ja ametijuhendi puhul volitusnormide ületamist. Kui kaebaja oleks teenistusülesandeid täitnud nii, nagu teda on kohustatud ametijuhendi punktis 4 (tl 4) ja järginud kinnipeetavate kambreid visuaalselt kontrollides seejuures määruse nr 44 § 12 lg 1 ps 5 ja lg-2 2 sätestatud kohustusi, oleks kohtu hinnangul tagatud VangS § 110 ja § 111 vanglateenistuse ametnikule pandud ülesanne tagada nii julgeolek vanglas kui kinnipeetavate järelevalve (VangS § 66 lg 1).
22.Eesti vangistusõiguse vankumatuks põhimõtteks on kinnipeetavate inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine (VangS § 41). Kuigi vaidlustatud käskkirjaga (tl 5–7) ei ole kaebajat karistatud konkreetse kinnipeetava õiguse (elule ja tervisele) järgimata jätmise eest (VangS § 41 lg 1), loeb halduskohus kaebaja kohtule antud seletusega tõendatuks, et tema karistamine oli mh tingitud konkreetsest elusündmusest, milleks oli ühe kinnipeetava poolt 19.11.2017. a öösel enese vigastamine, millest vanglateenistus sai teada alles pärast kinnipeetava poolt enesevigastamise ülestunnistamist sama päeva keskpäeva paiku. Eelduslikult, kui kaebaja oleks visuaalselt kontrollinud selle kinnipeetava kambris toimuvat vahetult ukseluugist, oleks kinnipeetavale saanud arstiabi osutades tema õigusi järgida kooskõlalisemalt eesmärgiga vähendada mh enesevigastamisest tulenevaid kannatusi ja kahju kinnipeetava tervisele.
23.Kohus ei nõustu kaebaja väitega tema süü tõendamatusest. Asjas kogutud tõendite kogumiga on tõendatud järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
24.Kaebaja teenistuskohustuseks oli tagada muuhulgas kinnipeetavate järelevalve E2 osakonnas. Selle asemel, et vaadelda kambrites toimuvat vahetult kambrite ustes olevatest akendest, nagu näeb ette määrus nr 44, tegi kaebaja seda koridori keskel osakonnast läbi jalutades ja pilku paremale ja vasakule heites. Kaebaja osutatud enesevigastajast kinnipeetava kambri ukse ees kaebaja ei peatunud. Nähtavalt videosalvestisest ei pälvinud see kamber kaebaja tähelepanu. E2 osakonna koridori pikkuseks on 42 m, osakonna koridori laiuseks on 1,8 m (tl 50). Kinnipeetavate kambrid asuvad koridori mõlemas pikemas seinas. Kambrite ustes on ristkülikukujulised (tl 31) klaasist luukidega aknad, mille ülemine äär on kaebaja hinnangul 1,8 m kõrgusel ja E2 osakonnas on 20–25 kambrit. Kaebaja on 2,03m pikkune. Vastustaja hindab akende (luukide) suuruseks ca 10x15 cm (tl 48).
25.Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkirja andmisel on vastustaja tuginenud lubatavatele tõenditele. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebajal oli ühelt poolt õigus distsiplinaarasjas kahtlustatavana seletuse ( tl 13) andmisele ja teisalt oli vastustajal õigus, aga ka kohustus kaebaja kirjalikku seletust hinnata koos asjas kogutud teiste tõenditega. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega puudulikust tõendite kogumist (tl 5p–6) vaidlustatud käskkirja andmisel.
26.Kaebaja on piirdunud üksnes vastustaja tõendite kogumi kritiseerimisega, vastustaja on seisukohtade põhistamiseks esitanud uurimiseksperimendi protokolli koos lisadega (tl 30–31), videosalvestise vaatluse protokolli ( tl 32) ja videosalvestise, mida kohus uuris koos menetlusosalistega kohtuistungil.
27.Halduskohus loeb asjas kogutud tõendite kogumiga tõendatuks, et kaebaja teenistusülesandeks oli E2 osakonnas teostada kinnipeetavate järelevalve. Sisevalvepiirkond moodustus osakonnast, milles olevad kambrid asuvad 42 m pikkuse koridori mõlemas pikemas seinas. Kaebaja valvekorra ajal olid kambrite ustes olevate akende luugid avatud. Tinglikult pidi kaebaja veenduma seega üle 40 m pikkuse koridori mõlemas seinas asuvate kambriuste akende kaudu kinnipeetavate heaolus ja käitumise õiguspärasuses. Tõendite kogum tõendab, et kaebaja ei kulutanud selleks rohkem kui 1,03 minutit. Jättes kõrvale selle, et järelevalveks ei ole mingit ajalimiiti asjakohases objektiivses õiguses kohaldatud ja selle et, määrus nr 44 kohustab valvurit vajadusel visuaalseks järelevalveks kambrite uste avamiseks, tõendab tõendite kogum, et kaebaja valis liikumiskiiruseks ca 0,7 m/s, s.o ca 2,5 km/h, läbides koridori ca 58–60 sammuga.
28.Halduskohus on videosalvestise korduva vaatluse tulemusel siseveendumusel, mis kattub vaidlustatud käskkirja koostaja seisukohaga, et kaebajal ei olnud füüsiliselt võimalik ukseluukide kaudu valvepiirkonda visuaalselt vaadeldes seda teha taoliselt, et ta sai olla tõsikindlalt veendunud valvepiirkonna turvalisuses ringkäigu tulemusel. Teisisõnu on tõendatud, et kaebaja ei kontrollinud sisevalvepiirkonnas ringkäiku tehes visuaalselt kambrites toimuvat selliselt, et ta saanuks pelgalt kinnipeetavate kohaloleku kõrval hinnata ka nende käitumist vältimaks nende poolt rikkumiste toimepanemist ja kambri üldise seisundi alusel tuvastada juba toimunud rikkumisi asjakohaste meetmete tarvitusele võtmiseks.
29.Kohus ei saa nõustuda ka kaebaja kriitikaga vanglateenistuse nn uurimiseksperimendile. Tartu kohtumaja halduskohtu kohtusaalide tiiva kinnise piirkonna koridor on ca 50 m pikkune, millest 40 m pikkusel osal on mõlemal pool ca 1,5 m laiust koridori 15 kabineti/saali ust. Kohus on veendunud, et läbides E2 osakonna koridorile sarnases koridoris ca 42 m ca 1 minuti jooksul, ei ole isegi lahtiste kabinettide/saalide uste puhul võimalik veenduda nende oluliste eluliste asjaoludega sarnastes asjades, milleks ringkäiku vanglas korraldatakse. Ajalimiiti arvestades liikumiskiirust valides on võimalik küll veenduda, kas ruumis on inimene, kuid mitte rohkemat. Olles viibinud ka Tartu Vangla eluosakondades, on kohus asjas kogutud tõendite kogumi alusel veendunud, et asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud on vastustajal tuvastatud õigesti ja nendele asjaoludele on käskkirjas viidatud õigusnormidele tuginedes antud korrektne õiguslik hinnang. Kaebajale süüks arvatud tegu ei ole vähetähtis, vastustaja on kaebaja süü distsiplinaarsüüteos tuvastanud ja hinnanud õigesti. Kohus on seisukohal, et sidudes käskkirja andmise asjaolud vaidlusalusel päeval vanglas toimunud eluliste asjaoludega, ei välja kohus käskkirja ja kaebuse piirest, kuna kaebaja ei pidanud ringkäigul valvama kinnipeetavaid selle sõna otseses mõttes, vaid tema ülesandeks oli tulenevalt VangS § 66 lg-st 1 tagada konkreetset teenistusülesannet täites kinnipeetavate järelevalve korraldus viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Kaebajal jäi ringkäiku ebakohaselt läbiviies täitmata eelkõige vangla julgeolekuvaldkonnaga haakuv ülesanne.
30.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
31.HKMS § 77 lg 1 järgi kohaldatakse halduskohtumenetluse avalikkuse ja haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 6 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või
menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist suurem. Kohus ei anna luba tutvuda CD plaadil oleva videosalvestisega (tl 51) ega lisa seda e-toimikusse ( HKMS § 88 lg 2). Kohtu hinnangul on menetluse kinniseks kuulutamine eelnimetatud tõendi osas põhjendatud, kuivõrd huvi avaliku arutelu vastu konkreetselt nende tõendi osas ei saa antud juhtumil pidada Tartu Vangla julgeoleku kaitse hoidmise vajadusest suuremaks.
32.Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei taotle aga kulude hüvitamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.