M.M. Tartu Vangla 11.06.2018 käskkirja nr 3-3/6-4 punkti 1 õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – M.M., volitatud esindaja Eva Panksepp esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
3.Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
5.Tunnistada menetlus kinniseks distsiplinaarmenetlust puudutavate tõendite osas (tl 38-136).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03. jaanuaril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.M.M. (edaspidi kaebaja) töötas Tartu Vangla kolmanda üksuse valvurina. Tartu Vangla direktori 11. juuni 2018 käskkirjaga nr 3-3/6-4 „Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine“ (edaspidi ka käskkiri) tuvastati kaebaja süü vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 ja § 66 lg 2, vanglateenistuja eetikakoodeksi punkti 2.3 ning avaliku teenistuse seaduse (ATS)
3-18-1385
§ 50; § 51 lg 1 ja § 69 rikkumises, mille eest määrati distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel (käskkirja resolutsiooni p 1). Käskkirja resolutsiooni p 2 järgi määrati teenistussuhte viimaseks päevaks 11.06.2018. Kaebajale nähti ette kasutamata põhipuhkuse eest tasu väljamaksmine 48,53 kalendripäeva ulatuses (resolutsiooni p 3). Vastustaja tugineb vaidlustatud käskkirjas järgmistele sätetele: ATS § 74, § 75 lg-d 1, 2, 4-6, § 76, § 77, § 94, § 103; VangS §-d 148 ja 149 ja § 150 lg 1 p 4. Vastustaja põhjendab teenistusest vabastamist kokkuvõtlikult järgmiselt. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaebaja aktiveeris 27.02.2018 ajavahemikul kella 10:53-20:25 stentofoni (kiirtelefonisüsteemi Ringmaster) kaudu korduvalt põhjendamatult raadio mitme kinnipeetava elukambrites ning vahetas omaalgatuslikult raadiokanaleid mitme kinnipeetava kambris. Nende kinnipeetavate kohtlemise suhtes kehtisid erinõuded ja juhendid, et kaitsta ametnikke ja ennetada kinnipeetavate poolt rünnete ja tervisekahjustuste toimepanekut. Kaebaja tegu oli tahtlik. On tuvastatud, et kaebaja tegevus häiris kinnipeetavaid. Avaldatud kahetsusest hoolimata on alust arvata, et ametnik ei ole suuteline loobuma edaspidi sarnastest rikkumistest. Ametnik on pöördumatult kahjustanud tema ja asutuse vahelist usaldussuhet. Tegu on toime pandud madalal enda lõbustamise motiivil. Kaebaja kolleegid on tegusid tajunud lubamatute ja taunitavatena ning need võivad muuhulgas ohtu seada ka kaastöötajad. Ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus varasema teo eest. Käskkiri sisaldab põhjendusi, miks kergem karistus ei oleks piisav.
2.Eelnevalt on Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2018 käskkirjaga nr 3-3/20-4 „Distsiplinaarkaristusena noomitus“ karistatud kaebajat ATS § 50, justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 2 ja Tartu Vangla 1, 2, 3, 4, 5 üksuse valvuri ametijuhendi punkti 4 süülise rikkumise eest noomitusega. Kaebaja vaidlustas direktori 31.03.2018 käskkirja nr 3-3/20-4 Tartu Halduskohtus (haldusasi nr 3-18-871). Tartu Halduskohus jättis 03.09.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud.
3.M.M. esitas 11.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Tartu Vangla direktori 11. juuni 2018 käskkiri nr 3-3/6-4 „Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine“; 2) muuta teenistusest vabastamise alust, lugedes teenistusest vabastamise aluseks ATS § 87 lg 1; 3) mõista vastustajalt välja hüvitis kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võttis 23.07.2018 määrusega kaebuse ATS § 105 lg-le 1 tuginedes menetlusse vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks teenistusest vabastamist puudutavas osas (resolutsiooni p 1), teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise nõudes kolme kuu keskmise palga ulatuses.
4.Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 21.08.2018 ning täiendavad selgitused ja tõendid.
5.Kohus vaatas haldusasja läbi 18.10.2018 toimunud kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja väidab järgmist.
6.1.Distsiplinaarvastutus tähendab vastutust teenistussuhet reguleerivate õigusnormide rikkumise eest. Enne distsiplinaarkaristuse määramist on vajalik tuvastada, kas isiku tegu või tegevusetus rikub mõnd konkreetset õigusnormi ehk kas on täidetud vastav distsiplinaarsüüteo koosseis. Kui ei eksisteeri konkreetset normi, mida isik rikkus, ei saa teda vastutusele võtta. Käskkirjas (punkt 3.7) on vastustaja märkinud, et „kinnipeetava tahtest sõltumata raadio 2(13)
3-18-1385
käivitamine kinnipeetava elukambris ei ole vanglasiseste ega vangistust reguleerivate õigusaktidega reguleeritud. Seega möönab vastustaja, et puudub õigusnorm, mida kaebaja 27.02.2018 rikkus.
6.2.Kaebajale on süüks arvatud VangS § 41 lg 1 tahtlik rikkumine. Distsiplinaarmenetluse käigus ei tuvastatud, et kaebaja tegevus oleks põhjustanud kinnipeetavatele kannatusi või ebameeldivusi. Ebaõige on käskkirja punktis 5.10. märgitu, nagu oleks kinnipeetav I. K. enesevigastamine olnud kaebaja tegevuse tagajärg – distsiplinaarmenetluse käigus on I. K. andnud seletuse, et ta muutus rahutuks ja hakkas käega vastu vahetrelle peksma pärast seda, kui vanglaametnik Raul Adari talle 21 ettekannet kätte toimetas ja ütles, et tal tuleb „sroki lõpuni kartsas istuda“.
6.3.Kaebaja ei sundinud kinnipeetavaid raadiot kuulama. Kinnipeetavad, kes raadiot kuulata ei soovinud, said selle kinni keerata. Kaebaja ei saanud oma tegevuse ajal aru, et see võiks põhjustada kinnipeetavatele paratamatust suuremaid ebameeldivusi, sest vangla territooriumil on aastaid valjuhäälditest raadiot mängitud ja see kostub ka kinnipeetavate elukambritesse. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt teadis terve rida Tartu Vangla ametnikke kaebaja tegevusest, aga ei pidanud vajalikuks ei kaebajat keelata ega sellest ette kanda.
6.4.Tahtlus on teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine ja tahe ei pea olema suunatud mitte teole vaid selle tagajärjele. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et kaebaja tegutses sooviga rikkuda teenistuskohustusi.
6.5.Kaebaja saab aru, et kinnipeetavate elukambris stentofoni meelevaldne käivitamine oli ebamõistlik ja ebaväärikas tegu, kahetseb seda ja on seda kahetsust ka korduvalt väljendanud ning distsiplinaarmenetluse käigus korduvalt kinnitanud, et ta ei kordaks seda tegevust enam kunagi. Käskkirjast ei selgu, millise asjaolu tõttu on just kaebaja väidetavalt kaotanud vastustaja usalduse olukorras, kus teiste sama teo toime pannud kolleegide usalduses vastustaja ilmselt ei kahtle. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik kahetsust arvestada kergendava asjaoluna ja miks see ei olnud piisav, et määrata kergem karistus.
6.6.Käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, milles seisnes „valeinfo“, mille andmist vastustaja kaebajale ette heidab. Isikul, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, ei ole kohustust esitada ennast süüstavaid tõendeid ega anda ennast kahjustavaid ütlusi.
6.7.Käskkirjas viidatakse kaebaja varasema distsiplinaarkaristuse olemasolule, mis määrati talle Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2018 käskkirjaga nr 3-3/20-4. Kõnealuse distsiplinaarkaristuse arvestamine karistuse valikul on õigusvastane, kuna kaebaja ei olnud distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajaks veel distsiplinaarkorras karistatud. Kaebajale varasemalt määratud distsiplinaarkaristuse aluseks olnud väidetav teenistuskohustuse rikkumine ei olnud vältav ega vaidlusaluse distsipliinirikkumisega samalaadne.
6.8.Karistamisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebajale teadaolevalt ei karistatud tema kaht kolleegi samasuguse teo eest teenistusest vabastamisega. Kaebaja ei olnud stentofoni käivitamise initsiaator, samuti puuduvad muud põhjused, miks karistati teda kolleegidest rangema karistusega.
7.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu järgmiste põhjendustega.
7.1.Kaebaja pidi täitma kohustusi, mis tulenesid järgmistest õigusnormidest: ATS § 50 ja § 51 lg 4, eetikakoodeksi p 2.3, VangS § 41 lg 1 ja § 66 lg 2.
3(13)
3-18-1385
7.2.Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone E-1 osakonda olid paigutatud kinnipeetavad, kes vajavad enda vaimse ebastabiilsuse tõttu erilist tähelepanu, samuti kinnipeetavad, kelle suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna nad võivad olla ohtlikud endale ja teistele kinnipeetavatele või ohustada vangla üldist julgeolekut, ning kelle suhtes on vajalik seetõttu teostada tõhusamat järelevalvet.
7.3.Ametnikusuhe on oma olemuselt erinev töötamisest erasektoris. Ametnikud teenivad rahvast lähtudes avalikust huvist ja neile võimuvolituse andmisega kaasneb erilise usaldussuhte vajadus – ametnikud peavad juhinduma eelkõige põhiseaduslikust korrast, olema usaldusväärsed, ausad, eetilised. Ametniku suhtes võib alustada distsiplinaarmenetlust, kui usaldussuhe on rikutud. Ametnik peab oma ametikohast lähtuvalt alati iseseisvalt juhinduma kõikidest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusülesannete raames langetatavad otsused.
7.4.Kaebaja väide, et tema tegevus ei põhjustanud kinnipeetavatele kannatusi või ebameeldivusi ning ühe kinnipeetava enesevigastamine ei olnud tema tegevuse tagajärg, on paljasõnaline. Kaebaja poolt toimepandud rikkumise teokoosseis ei näe ette tuvastada distsiplinaarkaristuse määramise alusena ka teoga kaasnenud tagajärje suurus. Kaebaja ei saa väita, et tema tegevusega kinnipeetavatele negatiivseid tagajärgi ei saabunud, kuna ta ei saa teiste isikute tundeid tunda. Kuigi kinnipeetav I. K. ei ole otsesõnu öelnud, et vigastas ennast raadio sisselülitamise tõttu, nähtus tema selgitustest üheselt, et tema kambris raadio korduv aktiveerimine teda ärritas ja häiris ning võis tema edasist käitumist ning tegevust mõjutada.
7.5.Tartu Vangla territooriumil lõpetati raadio mängimine juba 2014. aasta suvel. Kaebaja asus Tartu Vanglas teenistusse 06.11.2014, seega ei saanud ta teada varasemalt toimunut ega saa selle läbi õigustada enda tegevust. Isegi, kui kaebajal oli teada, et varasemalt vangla territooriumil raadio mängis, võib järeldada, et talle pidi olema teada ka see, millal ja mis põhjusel raadio mängimine lõpetati. Selleks oli Riigikohtu 21.04.2014 otsus nr 3-3-1-17-14. Mõju kinnipeetavatele on hoolimata sellest, et neil oli võimalus oma kambrist kaebaja aktiveeritud raadio sulgeda. Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et tal puudus kinnipeetavate nõusolek raadio käivitamiseks ja kanalite vahetamiseks ning et kaebaja tegevus kinnipeetavaid häiris.
7.6.Raadio järjepidev kuulama sundimine ei ole inimväärikuse põhimõtte ja tervise proportsionaalne riive. VangS § 41 lg 1 ning inimõiguste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes peavad kinnipidamistingimused tagama inimväärikuse ja tervise kaitse, välja arvatud osas, mis paratamatult kaasneb vangistusega. Muusika (raadio) kuulama sundimine ei kaasne vältimatult vangistusega ega ole VangS § 69 lg 2 punkti 4 järgi osaks lukustatud kambrisse paigutamisest.
7.7.Käskkirja p-s 4.1 on tuvastatud, et kaebaja tegutses teadlikult ja tahtlikult. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-s 2.2 käsitletud kaebaja tunnistuste kohaselt uuris ta peale kambris raadio käivitamise võimalusest teadasaamist selle tegevuse kohta täiendavalt infot Internetist. Seega tegi kaebaja ettevalmistusi. Samuti tunnistas kaebaja, et aktiveeris raadiot erinevate kinnipeetavate kambrites, tegi seda mitmel päeval ja päeva jooksul korduvalt ning ta oli teadlik, et kinnipeetavad avaldasid tema tegevuse üle pahameelt. Samuti on kaebaja tunnistanud, et talle tekitas nalja ja ta naeris nende kinnipeetavate reaktsioonide üle, kelle kambris ta valvuriruumist raadio aktiveeris või kanalit vahetas. Kuigi kaebaja väidab, et ta ei naernud üksinda, ilmestab see kaebaja käitumist (kaebaja püüab oma süüd teiste arvelt vähendada).
7.8.Käskkirja p-s 5.6 on kaebaja väljendatud kahetsust analüüsitud ja asutud seisukohale, et vaatamata kaebaja kahetsusele ei ole see teo iseloomu arvestades piisav, et valida teistsugune karistus.
4(13)
3-18-1385
7.9.Käskkirja p-st 5.8. nähtuvalt seisnes vale info andmine eelkõige kaebaja poolt menetluse käigus sündmuste tegelike asjaolude varjamises. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 3.8 ja 3.9 on käsitletud kaebaja antud ütluste muutusi vastavalt sellele, kuidas menetleja oli teiste kogutud tõenditega kaebaja varasemad väited või selgitused ümber lükanud. Kõige rohkem muutusid kaebaja ütlused just vaimselt ebastabiilse kinnipeetava I. K. käitumist ja reaktsioone puudutavas osas, aga ka selgitused selle kohta, milliste kinnipeetavate kambrites kaebaja raadio aktiveeris ja kuidas sai kaebajale teatavaks kinnipeetavate kambrites stentofoni abil raadio aktiveerimise võimalus üldse.
7.10.Distsiplinaarkorras karistatus on faktiline asjaolu, mille esinemist on lubatud arvestada haldusakti andmise hetkel, sõltumata, kas uue rikkumise toimepanemise hetkeks oli varasema rikkumise eest karistus määratud või mitte.
7.11.Samast juhtumist tulenevalt algatati distsiplinaarmenetlus veel kahe ametniku suhtes. Kuna nad lahkusid menetluse kestel omal algatusel teenistusest, siis nende suhtes menetlus lõpetati. Muud ametnikud, kellega kaebajat võrrelda, puuduvad.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Asjas on õiguspärasuse üle.
vaidlus
kaebaja
distsiplinaarkaristusena
teenistusest
vabastamise
9.Kaebajale ette heidetav süütegu seisnes järgnevas. Olles kohustatud täitma oma teenistuskohustusi, aktiveeris ta korduvalt valvuriruumist „Ringmaster“ sidesüsteemi (nimetatud ka kiirtelefonisüsteemiks) lauaterminali vahendusel teadlikult ning endale ja teistele temaga samal ajal valvuriruumis viibinud ametnikele meelelahutuse pakkumise eesmärgil Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone E-1 osakonnas paiknevate erinevate kinnipeetavate elukambrites ilma nende nõusoleku ja tahteavalduseta kambriterminalide kaudu raadio ning muutis omaalgatuslikult kanaleid, häirides sellega kambrites viibivate kinnipeetava rahu. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaebaja aktiveeris 27.02.2018 ajavahemikul kell 10:53-20:25 stentofoni (kiirtelefonisüsteemi) kaudu korduvalt põhjendamatult raadio kinnipeetavate I. K., I. L., A. J., ja S. K. elukambrites ning vahetas omaalgatuslikult raadiokanaleid kinnipeetavate S. B. ja A. M. kambris. Kõik kinnipeetavad paiknesid kaebaja tööpiirkonnas ja olid lähtuvalt nende käitumisest vanglas täiendava jälgimisvajadusega ning enesele, teistele või vangla julgeolekule ohtlikud (tl 135). Kinnipeetav I. K. kohtlemiseks oli tema eriti ebastabiilse ja ohtliku käitumise tõttu vanglasiseselt kehtestatud ka eraldi käitumisjuhend (tl 136).
10.Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale ATS § 94 alusel karistuseks teenistusest vabastamine VangS § 4 lg-st 1 ja § 66 lg-st 2; vanglateenistuja eetikakoodeksi punktist 2.3. ning ATS §-st 50 ja § 51 lg-st 1 tulenevate kohustuste rikkumise ning ATS §-s 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süüline rikkumine – eest. ATS § 69 järgi on distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuse süüline rikkumine. ATS §-st 50 tuleneb ametniku kohustus tegutseda vastavalt põhiseaduses ja muudes õigusaktides sätestatule. ATS § 51 lg-st 4 tuleneb ametniku kohustus käituda teenistuses olles väärikalt, hoidudes tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna. VangS § 41 lg 1 sätestab kohustuse kohelda kinnipeetavaid viisil, mis austab nende inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta neile rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vanglateenistuja eetikakoodeksi p 2.3 sätestab vanglateenistuse
5(13)
3-18-1385
ametniku kohustuse kohelda vange õiguspäraselt1. VangS § 66 lg-st 2 tuleneb vanglaametniku vastutus vangla sisekorraeeskirjade ja vangla julgeoleku tagamise eest vanglas. Eetikakoodeksi p 1.1. teise lause kohaselt võib ka eetikakoodeksi eiramine olla vanglateenistuja distsiplinaarvastutuse aluseks.
11.Kohus ei nõustu kaebaja väitega nagu puudunuks konkreetne norm, mille rikkumise eest kaebajat sai karistada. Vanglaametniku teenistuskohustuste olemus ei seisne üksnes konkreetselt ametijuhendis või muudes ametniku töökohustusi sätestavates õigusaktides sõnastatud ülesannetes, vaid ka üldisemates kohustustes (kinnipeetavate väärikust austav ja õiguspärane kohtlemine, sisekorraeeskirjade ja vangla julgeoleku tagamine vanglas), millele vastustaja vaidlustatud käskkirjas ka vastavaid õiguslikke aluseid välja tuues osutas. Valvuri ametijuhendi (tl 116) kohaselt on ametikoha põhieesmärk tagada kinnipeetavate ja vahistatute järelevalve, isolatsioon ja õiguskuulekale teele suunamine ning kinnipeetavatele seadusega kehtestatud kinnipidamistingimuste täitmine. Käskkirja p 3.7 teksti „Kinnipeetava tahtest sõltumata raadio käivitamine kinnipeetava elukambris ehk raadio kuulama sundimine ei ole vanglasiseste õigusaktidega ega vangistust reguleerivate õigusaktidega reguleeritud“ ei saa mõista selliselt, nagu puuduks keeld sellise käitumisega kinnipeetavaid häirida või kohustus sellisest tegevusest hoiduda. Käskkirjas teo iseloomustamiseks kirja pandust saab järeldada, et vastustaja on taolist tegevust mõistnud käskkirja p-des 3.1-3.5 loetletud normide rikkumisena. Valvuri teenistusülesanded on küll sätestatud küllalt detailselt, kuid seejuures on jäetud konkreetsete olukordade lahendamiseks ka otsustamisruumi (nt kinnipeetavate järelevalvet ja rikkumistele reageerimist käsitlev ametijuhendi p 4), mille realiseerimisel tuleb valvuril lähtuda ka muudest õigusaktidest, milles sisalduvad normid vangistuse täideviimise ja kinnipeetavate staatuse ning õiguste kohta. Ametnik peab oma ülesandeid täites lähtuma ka tema ametikoha olemusest ja teenistusülesannete laadist tulenevatest kohustustest (Riigikohtu 17.11.2005 a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-05).
12.Kaebaja ei eita talle etteheidetavate tegude toimepanemist ega esita vastuväiteid asjas kogutud tõenditele (käskkirja p 5.13; seletus kahtlustatavana, tl 44-47 ja 52-55). Samas on ta väljendanud nii distsiplinaar- kui ka kohtumenetluses kahetsust tehtu suhtes ning leiab, et kohaldatud karistus on ülemääraselt range. Samuti on kaebaja seisukohal, et vastustaja pole välja selgitanud tahtlust käskkirjas nimetatud tagajärje (kinnipeetavate häirimine ja enesevigastamisele viimine) suhtes.
13.Vastustaja tugineb vaidlustatud käskkirjas järgmistele sätetele: ATS § 74, § 75 lg-d 1, 2, 4-6, § 76, § 77, § 94, § 103; VangS §-d 148 ja 149 ja § 150 lg 1 p 4. VangS §-st 149 tulenevalt kohaldatakse vanglaametnikele ATS 8. peatükis sätestatud distsiplinaarvastutuse regulatsiooni vangistusseaduses sätestatud erisustega. VangS § 150 lg-s 1 on loetletud vanglaametnikele kohaldatavad distsiplinaarkaristused. VangS § 150 lg 1 p 4 järgi on üheks võimalikuks karistuseks teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel.
14.Tulenevalt ATS § 94 lg-st 1 koosmõjus ATS § 70 p-ga 3 võib ametniku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastada ATS § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. Teenistusest vabastamise kui rangeima distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks on rikkumise olulisus (ATS § 75 lg 4).
14.1.ATS § 75 lg 5 kohaselt on teenistuskohustuste rikkumine oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. Vastustajal on rikkumise olulisuse hindamisel avar otsustusruum. Vastustaja teeb käskkirja p-s 5.12 järelduse, et äärmiselt raske rikkumise laadist ja ulatusest tulenevalt puudub veendumus, et kaebaja oleks suuteline tulevikus hoiduma samalaadsetest rikkumistest ja suudaks edaspidi tagada temal lasuvate teenistuskohustuste täitmist nõuetele vastavalt. Kõnealusel viisil usalduse kaotanud ametniku teenistussuhte jätkumisel ei saa vangla garanteerida vanglateenistuse ja Tartu Vangla usaldusväärsust ning tagada kinnipeetavatele isikutele seaduses ettenähtud kohtlemist ja seeläbi nende õiguste igakülgset kaitset.
14.2.Samas märkis vastustaja, et kahetsuse avaldamine tehtu üle ei tee olematuks juba aset leidnud usalduse kaotust ning ei taasta seda piisaval määral, et kohaldada kergemat karistust, kui seda on teenistusest vabastamine. Seega ei nõustu kohus kaebaja väitega, et vastustaja pole kahetsust arvesse võtnud. Vastustaja on karistuse määramisel ning valikul kaalutlusõigust teostades kahetsuse avaldamist silmas pidanud, kuid sellest hoolimata leidnud teo raskusele ja olemusele antud hinnangu taustal, et kahetsus ei heasta tekkinud usalduse kaotust. Vastustaja märkis käskkirja p-s 5.8, et vaatamata teo tunnistamisele ja kahetsusele, avaldas kaebaja menetlejale selgituste võtmise käigus korduvalt valeinfot, eesmärgiga varjata toimunu tegelikke asjaolusid. Eeltoodu andis vastustaja hinnangul alust arvata, et kaebaja ei ole suuteline edaspidi hoiduma samalaadsetest rikkumistest. Vastustaja leidis, et ametnikku, kes on oma õigusvastase tegevusega asutuse eesmärkidele ja väärtustele vastu töötanud, kes ei suuda võtta vastutust ning kes on distsiplinaarmenetluse käigus korduvalt teadlikult valetanud, ei ole võimalik enam usaldada (käskkirja p 5.9). Kohtu hinnangul ei ole vastustaja järeldus, et kahetsusest hoolimata on ametniku suhtes usaldus kadunud, põhjendamata.
14.3.Järeldades usalduse kaotust ATS § 75 lg 5 tähenduses, tugines vastustaja argumendile, et distsiplinaarsüütegu on raske ning tegemist ei olnud ühekordse juhtumiga. Distsiplinaarmenetluses on leidnud kinnitust, et kinnipeetavate häirimine stentofoni lülitustega oli korduv. Tegevus oli suunatud täiendava jälgimisvajadusega, ebastabiilsetele ja ohtlikele kinnipeetavatele. Kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus selgitanud et tema teadmine tema tööpiirkonnas paiknevate kinnipeetavate seisundi kohta on erinev, kuid kinnipeetav I. K., kellele etteheidetav käitumine oli suures osas suunatud, vaimsest seisundist on ta teadlik.
14.4.Vastustaja on ATS § 75 lg 5 kohaldamisel käskkirja põhjendustes (p 5.8) märkinud, et kaebaja on distsiplinaarmenetluse käigus andnud korduvalt valeinfot ning kahjustanud pöördumatult kaebaja ja asutuse vahelist usaldussuhet. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 3.8 ja 3.9 käsitlenud kaebaja antud ütluste muutusi vastavalt sellele, kuidas menetleja oli teiste kogutud tõenditega kaebaja varasemad väited või selgitused ümber lükanud. Kõige rohkem muutusid kaebaja ütlused just vaimselt ebastabiilse kinnipeetava I. K. käitumist ja reaktsioone puudutavas osas, aga ka selgitused selle kohta, milliste kinnipeetavate kambrites kaebaja raadio aktiveeris ja kuidas sai kaebajale teatavaks kinnipeetavate kambrites stentofoni abil raadio aktiveerimise võimalus üldse. Kaebaja on andnud menetluses vastuolulisi ütlusi näiteks selle kohta, kuidas sai stentofoni täiendavatest võimalustest teada, märkides esmalt (08.03.2018), et leidis ise teavet internetist Google’i otsingu vahendusel (kahtlustatava ärakuulamise protokoll, tl 44), kuid hiljem (22.03.2018), et kolleeg selgitas niisugust võimalust ning märkis, et see on väga naljakas (kahtlustatava ärakuulamise protokoll, tl 52).
7(13)
3-18-1385
Kohus nõustub kaebajaga selles, et distsiplinaarmenetluses on kahtlustataval isikul karistusmenetlusele omaselt õigus mitte anda ennast süüstavaid ütlusi (vt ka Riigikohtu 16.12.2009 otsus asjas nr 3-3-1-38-09, p 11-12). Samas on kaebaja ise distsiplinaarmenetluses antud ütluste vastuolulisust põhjendanud esialgse sooviga kaitsta kolleegi ja võtta süü ka teiste ametnike tegude eest enda peale (22.03.2018 protokoll, tl 52). Seega ei ole vastuoluliste ütluste andmine (vähemalt mitte tervikuna) kantud soovist vabaneda ise vastutusest või saada vähemalt kergem karistus. Veenvaks ei saa ka pidada kaebaja selgitust, et ütluste andmist mõjutas sellele eelnenud eelmise teo distsiplinaarsüüdistuse kokkuvõtte saamine (kohtuistungil alates 10:18:46). Kaebajale ei saanud eelneva teo eest süüdistuse esitamine tulla täieliku ootamatusena, kuna distsiplinaarmenetlus oli alustatud 05.12.2017 käskkirjaga.
14.5.Kohtu hinnangul on vastustaja välja toonud kaalutlused, mille tulemusena ta on jõudnud seisukohale, et ATS § 75 lg 5 eeldused on täidetud.
15.Kaebaja väitel on ebaõige käskkirja p-s 5.10 nimetatud tagajärg – I. K. enesevigastamine. Vastustaja märgib käskkirjas: „Kinnipeetav I. K., kelle käitumist vanglas võib pidada eriti ebastabiilseks ja ohtlikuks, 27.02.2018 asus ka ennast vigastama“. Vastustaja on küll videosalvestiste vaatluste (tl 124-128) tulemusena välja selgitanud 27.02.2018 ajalise kokkulangevuse kaebaja tegevuse (stentofoni juhtpuldil nuppude vajutamine) ja äreva käitumise, mis tipnes enesevigastamisega, vahel, kuid puuduvad veenvad tõendid, kas ja mil määral I. K. käitumine oli tingitud konkreetsel juhul kaebaja tegevusest stentofoni lülitamisel. Lisaks viitele I. K. enesevigastamise juhtumi kohta märkis vastustaja samas käskkirja punktis, et oma tegevuse hindamisel ei ole kaebaja suutnud mõelda võimalikele kaugematele tagajärgedele ning sellest lähtuvatele ohtudele. Soovimatu heli võib mõjutada kinnipeetava psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tema tervist. Kinnipeetavate tahtest sõltumata kambris raadio käivitamine võib kinnipeetaval isikul tekitada stressi, agressiivsust, eriti arvestades konkreetsete kinnipeetavate tausta ja vaimselt ebastabiilset seisundit. Kinnipeetavad võivad ametniku õigusvastasele tegevusele reageerida pelgalt juba ametnikku nähes ärritunult, agressiivselt, kahjustades iseenda tervist, rünnates ametnikku või pannes toime vangla sisekorraeeskirjade rikkumisi (nt korraldustele allumata jätmine). Kohus nõustub kaebajaga, et põhjuslikku seost kaebajale ette heidetud käitumise ja I. K. enesevigastamise vahel ei ole tuvastatud. I. K. käitumist ja seisundit iseloomustavatest tõenditest ilmneb tema vastuvõtlikkus häirijatele (vangiregistri väljavõte, tl 96). Selle kinnituseks on ka tema käitumise eripära arvestavad juhised tema kohtlemiseks (tl 136). Tunnistajana on aga kinnipeetav I. K. ise väitnud, et raadio käivitamine ajab teda närvi ning reaktsiooniks raadio käivitamisel on ta püüdnud kambris asuvasse aparaati vett visata ja seda rusikaga peksta (tl 80). Pärast raadio käivitamist öeldi kinnipeetavale põhjuseks, et ta karjub liiga palju, mispeale ta läks endast välja ja lõhkus ära asjad, mis tal kambris on (tl 81). Kinnipeetav I. K. on selgitanud tunnistajana, et lõhkuma hakkas ta pärast seda, kui sai valvur Adarilt 21 ettekannet koos kommentaariga, et ta „istub sroki lõpuni kartsas“. Seejärel aga käivitati korduvalt raadiot (I. K. ütlused, tl 81). Seega ei ole üheselt selge, millised sündmused viisid kinnipeetava täpsemalt lõhkumise ja enesevigastamiseni (ettekannete saamine või raadio korduv käivitamine). Samas ei ole aga kahtlust selles, et kinnipeetav on kinnitanud, et raadio käivitamine teda närvi või endast välja ajas, nagu ta on oma ütlustes märkinud. Ka kinnipeetav A. J. on tunnistajana antud ütluste (tl 91) kohaselt kinnitanud, et raadio taoline sisselülitamine häiris teda pikalt ja ärritas. Ka videosalvestise vaatlusest ilmneb kinnipeetavate reaktsioon (tl 124-128). Samas ei ole kohtu hinnangul vastustaja pidanudki teo tagajärjeks konkreetselt tervise kahjustamist (enesevigastamist), vaid sellise olukorra tekitamist, kus erikohtlemist vajavad kinnipeetavad võivad nende häirimise ja heaolu rikkumise tulemusena käituda vastustaja kirjeldatud viisil, sh muutuda ohtlikuks endale ja teistele, kaasa arvatud vanglaametnikele. 8(13)
3-18-1385
16.Kaebaja väitel ei sundinud ta kinnipeetavaid raadiot kuulama, vaid nad said soovi korral raadio välja lülitada. Kahtlust ei ole kaebaja väidetes, et süsteem võimaldas kambris asuvat raadiot sisse ja välja lülitada ning kanaleid vahetada, seejuures oli võimalus sulgeda raadio ka valvuri käivitatud juhul. Samas on distsiplinaarmenetluses kinnitust leidnud, et sellisest võimalusest hoolimata on kinnipeetavaid nende tahtest sõltumatu korduv raadio käivitamine või kanalite vahetamine häirinud.
17.ATS § 75 lg-s 6 on loetletud juhud, mil olulisust eeldatakse: „Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud olulisust eeldatakse järgmistel juhtudel: 1) rikkumine on toime pandud tahtlikult; 2) ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus ning selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumine on vältav või selle aluseks olnud teenistuskohustuse rikkumisega samalaadne rikkumine on korduv; 3) rikkumine on tekitanud ametiasutusele olulise varalise kahju; 4) rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet; 5) rikkumine on tekitanud ametiasutuse teistele ametnikele, töötajatele või kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile olulise kahju.“ Viidatud säte ei välista ka muude aluste oluliseks pidamist, kuid distsiplinaarvastutuse kohaldajal tuleb olulisuse sisustamist sel juhul põhjendada, mitte eeldada.
18.Vastustaja on praegusel juhul kaebajat teenistusest vabastades viidanud ATS § 75 lg-le 6 tervikuna, välja toomata konkreetseid punkte. Käskkirja põhjendustest järeldub, et vastustaja ei ole tuginenud kõikidele lõike 6 punktidele. Selline formaalne põhjendamispuudus ei tingi aga käskkirja sisulist õigusvastasust, kui vastustaja põhjendused on jälgitavad ja arusaadavad.
19.Vastustaja on pidanud rikkumise olulisust sisustades silmas esmalt kaebaja tahtlust (ATS § 75 lg 6 p 1). Kaebaja peab ebaõigeks tema teo määratlemist tahtlikuna ning leiab, et tahe ei pea olema suunatud mitte teole, vaid selle tagajärjele.
19.1.ATS § 74 lg 5 kohaselt on tahtlus teenistuskohustuse rikkumise teadlik soovimine. Kuna avaliku teenistuse seaduses on esitatud tahtluse autonoomne määratlus, ei kohaldu automaatselt võlaõigusseaduse § 104 lg-s 5 sätestatud tahtluse definitsioon, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Teise õigusharu või seaduse definitsioonist lähtumine on põhjendatud, kui vastavas õigusharus või eriseaduses pole mõiste määratletud (Riigikohtu 12.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-23-12, p 14). Vastavast erialakirjandusest selgub, et tegemist on just eraldi avalik-õigusliku teenistus- ja usaldussuhtes kehtivate süü vormidega2. Samas on aga märgitud, et tahe ei pea (hoolimata sõnastuslikust erinevusest viidatud normide vahel) olema ka ATS § 74 lg 5 tähenduses suunatud teole vaid selle tagajärjele3.
19.2.Vaidlustatud käskkirjas esitatud selgituste (p 3.7) kohaselt on stentofon kinnipeetavate elukambrites mõeldud nii valvurkonnale helistamiseks kui ka raadiona kasutamiseks. Kinnipeetavad saavad ise valida raadiokanalite vahel, mida nad soovivad kambris kuulata, samuti valida helitugevust ja raadio kuulamise aega ning kestust. Vanglaametnikele on stentofon mõeldud helistamiseks kambritesse ja teistesse valveruumidesse. Distsiplinaarmenetluse tulemusena on ilmnenud, et süsteemi täiendavate kasutusvõimaluste kohta leidsid mõned valvurid teavet internetist ning neil tekkis huvi neid võimalusi katsetada.
Vaidlust ei ole selles, et etteheidetav tegu (stentofoni käivitamine ning kinnipeetavate kambrites raadio sisselülitamine ja kanalite vahetamine) oli tahtlik ja teadlik. Seda ei eita ka kaebaja ise. Kaebaja on kinnitanud, et soovis kasutada stentofoni täiendavaid kasutusvõimalusi, mida oli õppinud kolleegilt (S. Simmul). Kohtuistungil vande all seletusi andnud vastustaja seaduslik esindaja (Tartu Vangla direktor) selgitas (alates 10:31:04), et süsteem paigaldati 4 aastat tagasi, et kinnipeetav ja valvur saaks omavahel suhelda. Valvurid otsisid ise internetist üles, kuidas stentofoni täiendavalt kasutada. Valvureid olid välja õpetatud kasutama süsteemi eesmärkidel, milleks see hangiti (stentofoniga helistamiseks) ning vangla juhtkonnale tuli täiendavate funktsioonide kasutamine ootamatusena. Vangla seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil, et valvuritele ei ole ametlikku kinnitatud juhendit, kuidas inimesega eriolukorras suhelda, kuid kindlasti on esmane ülesanne ennetada kinnipeetavate enesevigastusi, milleks on ennekõike vestluse vorm. Vastustaja märgib, et kaebajal puudus igasugune vajadus etteheidetavaks tegevuseks. Vastustaja seaduslik esindaja kinnitas kohtuistungil vande all seletusi andes, et süsteemi Ringmaster hankides ei soovitud muid täiendavaid funktsioone ning vangla polnud neist isegi teadlik enne kujunenud vahejuhtumi ilmsikstulekut. Eelnevast ei ilmne, et stentofoni kaudu raadio käivitamine lärmaka või agressiivselt käituva kinnipeetava tähelepanu kõrvale juhtimise meetodina olnuks soovitatav või ainuvõimalik.
19.3.Eeltoodu taustal ei tundu kohtule veenev kaebaja selgitus, et ta kasutas kinnipeetavate kambris raadio käivitamist tähelepanu äratamiseks, et nende tähelepanu eemale juhtida lõhkumiselt või enesevigastamiselt (kohtuistungil 10:14:22). Distsiplinaarmenetluses on välja selgitatud, et kaebaja eesmärk oli katsetada, kuidas erinevad kinnipeetavad tema tegevusele reageerivad – kas nad ägestuvad või mitte, s.t eriti kõrge järelevalve vajadusega kinnipeetavate käitumisega eksperimenteerimine. Seda on kaebaja kinnipeetav I. K. osas ka ise distsiplinaarmenetluse käigus tunnistanud (käskkirja p 3.7, distsiplinaarmenetluse kokkuvõte). Samuti on tõendamist leidnud, et kaebaja koos teiste valvuritega on stentofoni kaudu raadio lülitamist kasutanud enda lõbustamiseks ja naeris kinnipeetavate reaktsioonide peale (videosalvestiste vaatluse protokoll tl 124-128, kohtuistungil alates 10:18:46, 10:21:40). Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on äärmiselt madalal eesmärgil tegutsemisega, eelkõige arvestades, et osakonnas viibinud kinnipeetavad olid tavapärasest erineva ja kõrgema järelevalvevajadusega, mis oli kaebajale ka teada. Pole vaidlust, et vangla valvurina on kaebaja saanud vastava väljaõppe ning tal on teadmised toimetulekuks n-ö tavalisest probleemsemate kinnipeetavatega toimetulekuks, kes olid paigutatud E-1 osakonda (hindamisleht tl 119-120). Vastustaja on rõhutanud, et selliste ülesannete täitmist on väärtustatud ka lisatasu maksmisega (käskkirja p 5.4).
19.4.Kohtu hinnangul ei ole millegagi tõendamist leidnud, et kaebaja tahe olnuks suunatud kinnipeetavate tervise kahjustamisele. Sellist tagajärge pidanuks kaebaja hoolikalt käitudes ette nägema, kuid hoolsuskohustuse mittejärgimine ei iseloomusta tahtlust. Küll aga hõlmab kaebaja eesmärk näha kinnipeetavate reaktsioone tahtluse nende heaolu kahjustamise suhtes. Eelnimetatud eesmärk, st katsetada stentofoni täiendavaid funktsioone ning teada saada kinnipeetavate reaktsioone, ennast seejuures koos kolleegidega lõbustades, on saavutatud. Seega saabus tagajärg, millele kaebaja tahe oli suunatud. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustaja järeldus tahtlusest on õige ning tahtlus esineb nii teo kui ka tagajärje suhtes.
10(13)
3-18-1385
19.5.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ta ei saanud aru oma tegevusega kinnipeetavatele paratamatust suurema ebamugavuse tekitamisest (st VangS § 41 lg 1 rikkumisest), kuna vangla territooriumil on aastaid valjuhääldist raadiot mängitud. Esiteks ei ole praegusel juhul tegemist raadio ülemäära valjult mängimisega, vaid kinnipeetavate tahte vastaselt raadio käivitamise ja kanalite muutmisega olukorras, kus kinnipeetavatel võimaldatakse VangS § 31 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks endal otsustada raadio kuulamise üle ning valida kanaleid. Teisalt on vastustajal õigus selles, et kaebaja kirjeldatud praktika (pidev valju raadioprogrammi edastamine) on lõpetatud vastava Riigikohtu seisukoha tulemusena (21.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-17-14).
20.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga karistust määrates tuginenud ka ATS § 51 lg-s 4 sätestatu rikkumisele. Selle sätte kohaselt peab ametnik käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Kaebaja leiab, et ATS § 51 lg 4 osas ei ole vastustaja välja toonud, milles seisneb mainekahju (kohtuistungil 10:47:15). Kohus nõustub, et sellist tagajärge ei ole vastustaja tõesti sõnaselgelt välja toonud ega sisustanud. Vastustaja märkis käskkirjas (p 5.11) aga, et menetluse käigus kogutud tõenditega on tuvastatud, et kaebaja kolleegid, kes on distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi andnud, on toimunut tajunud lubamatu ja taunitava teona, mis võib muuhulgas ohtu seada ka kaastöötajad. Lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast mõistetakse sellist teo tajumist diskrediteerimisena ehk maine kahjustamisena (ATS § 75 lg 6 p 4). Riigikohus on leidnud, et järeldus maine kahjustumise kohta on piisavalt objektiivne kui ka erapooletu ja mõistlik vaatleja leiaks, et käitumine oli sobimatu ning laiduväärne. Eeldada saab, et rikkumisel on olulised tagajärjed kaebaja mainele, kui juhtumit tajunud isikute kirjeldusest ja/või ülemuse hinnangust võib järeldada, et enamik organisatsiooni liikmetest ja/või avalikkus tajuksid ja hindaksid kaebaja käitumist valdavalt sarnasel moel (Riigikohtu 16.11.2016 otsus asjas nr 3-3-1-29-16, p 13). Praegusel juhul on vastustaja sellise hinnangu käskkirjas välja toonud. Distsiplinaarmenetluse materjalist selgub, et lisaks ülemusele on ka mitmed teised kaastöötajad hinnanud taolist käitumist (raadio käivitamist ja kanalite vahetamist kinnipeetavate kambrites) taunimisväärseks. Sellist käitumist on nimetatud isegi kinnipeetava kiusamiseks (tunnistajate Bronzov, Must ülekuulamise protokollid tl 83, 85). Kaastöötajad on välja toonud, et kinnipeetavate taoline kohtlemine võib luua ka ohu vanglaametnike endi jaoks. Samuti on ilmnenud, et kaebaja ei hoolinud kaastöötajate katsetest tema tegevust peatada. Käskkirja p 3.9. kohaselt on kaebaja enda lõbustamise eesmärgil oma tegudega kahjustanud kinnipeetavate tervist ja heaolu, ületades selgelt lubatud piire ja seades otseselt ohtu julgeoleku. Distsiplinaarmenetluse dokumentidest ilmneb, et kaebaja kolleegid on tunnetanud, et taoline kinnipeetavaid ärritav ja segav käitumine võib suunata nad käituma viisil, mis on ohtlik nii neile endale kui ka vanglaametnikele.
21.Eelnevat arvestades on vastustaja kaalutlused rikkumise olulisuse sisustamisel asjakohased ning piisavad ning küllaldase põhjalikkusega käskkirja põhjendustes ka esitatud.
Kaebaja peab määratud karistust põhjendamatult rangeks.
22.1.VangS § 150 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule määrata järgmisi distsiplinaarkaristusi: 1) noomitus; 2) põhipalga vähendamine kuni 30 protsenti kuni kuueks kuuks; 3) ühe astme võrra madalamale ametiastmele või madalamale ametikohale üleviimine üheks aastaks VangS § 128 lõike 1 punkti 2 alusel; 4) teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse § 94 alusel.
11(13)
3-18-1385
22.2.ATS § 75 lg 1 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus proportsionaalselt distsiplinaarsüüteo raskusastmega. ATS § 75 lg 2 sätestab asjaolud, mida tuleb karistuse määramisel arvestada: süü vorm (p 1); süüteo tagajärgede raskus (p 2); ametnikul kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu (p 3); ametniku eelnev teenistusalane käitumine (p 4); rikutud teenistuskohustuse eesmärk, sh kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel (p 5).
22.3.Kohus on eelnevalt nõustunud vastustajaga selles, et kaebaja on toime pannud olulise rikkumise. Siiski ei pruugi ka oluline rikkumine endaga kaasa tuua tingimata rangeimat karistust, vaid karistuse määrajal on igakordselt kaalumisruum.
22.4.Vastustaja on karistuse valikul rangeima karistuse kohaldamist põhjendades märkinud, et arvesse on võetud tuvastatud asjaolusid, ning sealhulgas õigusvastaselt koheldud kinnipeetavate tausta, tekkinud tagajärgi ja ametnike suhtumist toimepandusse. Toime pandud tahtliku teoga on kaebaja vastustaja väitel kaotanud usalduse tööandja silmis. Teenistusastme alandamine ei oleks objektiivselt võimalik karistus, kuna kaebaja on II klassi valvuri ametikohal, mis on teenistusastmete seas viimane. Vastustaja peab teenistusest vabastamist proportsionaalseks karistuseks, arvestades, et tegemist on äärmiselt raske teoga ning teo madalat motiivi, samuti kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu.
22.5.Vastustaja on käskkirjas ära märkinud kaebaja kohta antud vahetu juhi iseloomustuse, mille kohaselt on tema töössesuhtumine olnud positiivne (tl 115). Käskkirjas kogumina tuvastatud asjaolude ja tehtud järelduste taustal ei ole aga varasem positiivne iseloomutus saanud määravaks, et kummutada vastustaja veendumust rangeima karistuse põhjendatusest.
22.6.Vastustajal oli karistuse valikul ulatuslik kaalumisruum ja kohus saab seda hinnata vaid piiratud ulatuses. Kohtu hinnangul põhineb vastustaja otsustus asjakohastel kaalutlustel ning karistuse valikul on arvestatud ATS § 75 lg-s 2 sätestatut. Vastavad kaalutlused kajastuvad ka vaidlustatud käskkirjas.
23.Kaebaja väitel on vastustaja ebaõigesti tuginenud varasema distsiplinaarkaristuse olemasolule, mis määrati talle Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2018 käskkirjaga nr 3-3/20-4. Kõnealuse distsiplinaarkaristuse arvestamine karistuse valikul on kaebaja arvates õigusvastane, kuna kaebaja ei olnud praeguse vaidluse ajendanud distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajaks veel distsiplinaarkorras karistatud. Vaidlust ei ole, et käesoleval juhul on kaebajat karistatud 27.02.2018 toime pandud teo eest. Karistus eelmise distsiplinaarsüüteo eest määrati pärast seda, so 31.03.2018. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tuginemine 31.03.2018 käskkirjaga määratud karistusele oli lubamatu. Kohtupraktikas on peetud lubatavaks arvestada kehtiva distsiplinaarkaristusena ka distsiplinaarkaristust, mis oli olemas teise teo eest karistuse määramise ajaks, ning ei ole määrav, kas karistus varasema teo eest oli määratud juba järgmise teo toimepaneku ajaks (Riigikohtu 09.04.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-9-09, p 10).
24.Karistuse valiku õiguspärasust ei mõjuta kohtu hinnangul ka kaebaja väide sarnase süüteo toime pannud isikute ebavõrdsest kohtlemisest. Kaebaja märgib, et erinevalt temast lubati teised sarnase teo toime pannud vanglaametnikud distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusse tagasi. Kohus peab esmalt praeguse asja lahendmaisel määravaks vastustaja esitatud teavet, et teised kaks ametnikku on teenistusest lahkunud ja seetõttu pole ka enam võimalik võrrelda kaebaja ja nende isikute kohtlemist karistuse õiguspärasuse hindamisel. Teisalt on iga karistusotsus individuaalne ja põhineb konkreetse isiku ja tema teo asjaolude välja selgitamisel 12(13)
3-18-1385
ja hindamisel ning distsiplinaarkaristuse määraja peab igakordselt teostama just neil asjaoludel ja tõenditel põhinevat kaalumist. Seega ei ole alust pidada karistamist õigusvastaseks ka ebavõrdse kohtlemise argumendil.
25.Kohtu hinnangul on vastustaja viinud läbi nõuetekohaselt põhjaliku distsiplinaarmenetluse (VangS § 149; ATS §-d 72 ja 73). Kaebajale on olnud tagatud õigus olla ära kuulatud kaks korda kahtlustatavana seletusi andes (08.03.2018, 22.03.3018; tl 44–45 ja 5255) ning distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele (tl 21-34) vastuväiteid esitades. Karistus on määratud seaduses sätestatud tähtaja jooksul vastavalt ATS § 77 lg-le 1 (karistus 27.02.2018 teo eest määrati 11.06.2018). Ülal märgitud seisukoht ATS § 75 lg-le 6 viitamise osas (otsuse p 18) ei mõjutanud kohtu hinnangul vastustaja otsustust.
26.Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust. Seetõttu ei ole alust ka teenistusest vabastamise aluse muutmise ega hüvitise väljamõistmise nõuetel. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
27.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebajal kanda enda menetluskulud. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
28.Kaebuse esitamisel on tasutud 15 eurot riigilõivu. Kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 1 tulenevalt on tegemist lõivuvaba kaebusega ning riigilõiv tuleb HKMS § 104 lg 1 p 5 alusel tagastada kaebaja 26.10.2018 avalduses näidatud pangakontole.
29.Kohus peab vajalikuks HKMS § 77 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel tunnistada menetluse kinniseks asjas esitatud distsiplinaarmenetluse dokumentide osas (tl 38-136). Kohus võib kuulutada menetluse või osa menetlusest omal algatusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks (TsMS § 38 lg 1 p 1) või mõne isiku eraelu kaitseks (p 3). Nimetatud dokumendid sisaldavad olulisel määral teavet kinnipeetavate terviseseisundi ja harjumuste kohta, samuti Tartu Vangla töökorralduse ning järelevalvetegevuse meetodite kohta ning on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks.
30.Kaebaja eraelu puutumatuse kahjustamise vältimiseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel tema nime initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).