Eeli Lääne taotlus kohtuotsuse täitmata jätmise eest Luunja vallale korduva rahatrahvi määramiseks Kaebaja – Eeli Lääne, volitatud esindaja vandeadvokaat Triin Biesinger Vastustaja – Tartu vald, volitatud esindaja advokaat Heiki Kuningas Trahvitaotluse lahendamine
Menetlusosalised
Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Eeli Lääne taotlus.
2.Määrata Luunja vallale Riigikohtu 30. novembri 2016. a otsuse täitmata jätmise eest haldusasjas nr 3-3-1-23-16 rahatrahv 8500 (kaheksa tuhat viissada) eurot.
3.Trahv tuleb tasuda 30 päeva jooksul määruse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE522200221013264447 Swedbank AS-is, nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, nr EE873300333499990003 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või nr EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is viitenumbriga 99918400004738
4.Mõista Luunja vallalt Eeli Lääne kasuks välja menetluskulu 500 (viissada) eurot.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 ja § 248 lg 4).
1.Eeli Lääne esitas 29.06.2018 Tartu Halduskohtule taotluse Luunja vallale korduva rahatrahvi määramiseks Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p-s 5 nimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise eest.
Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused.
1(7)
2.1.Taotleja esitas 22.01.2014. a kaebuse Luunja Vallavolikogu 15.08.2013. a määruse nr 46 ja 19.12.2013. a vaideotsuse nr 80 tühistamiseks ning alternatiivselt Luunja Vallavolikogu kohustamiseks ning toimingute (eeskätt viivituse) õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-14-73). Vaidlus puudutas kaebajale kuuluvate Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 kinnistute üldplaneeringu menetlust.
2.2.Vaidlusaluste kinnistute osas võeti üldplaneering vastu 24.09.2009. a otsusega nr 53. Vastu võetud ja avalikul väljapanekul avalikustatud osa üldplaneeringu lahenduses oli Lillevälja tee 20 maaüksuse maakasutuse juhtotstarbena näidatud 50% elamumaa ja 50% ulatuses üldkasutatav maa. Tartu Maavanem on 19.02.2013. a osa üldplaneeringu lahenduse heaks kiitnud ja teinud ettepaneku osa üldplaneering kehtestada. Kinnistuid hõlmava ala üldplaneering oli läbinud kõik vajalikud menetlusetapid, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu. Vald on ise vaideotsuses tunnistanud, et täiendavaid menetlustoiminguid ei ole vaja teha ning vastu tuleb võtta vaid motiveeritud otsus vastuvõetud kujul planeeringu kehtestamiseks.
2.3.Riigikohus tegi 30.11.2016. a haldusasjas nr 3-14-73 (Riigikohtus haldusasi nr 3-3-1-23-16) otsuse, milles rahuldas kaebuse osaliselt. Riigikohus leidis, et planeerimismenetluse lõpule viimist takistavaid asjaolusid ei eksisteeri ning vastustaja oli juba kaebuse esitamise hetkeks ületanud mõistliku menetlusaja. Riigikohus tuvastas, et vald on õigusvastaselt viivitanud planeerimismenetluse lõpule viimisega ning planeeringu kehtestamisega. Riigikohus rahuldas selles osas õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (otsuse resolutsiooni p 5). Otsuse resolutsiooni p-s 5 kohustas Riigikohus Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 1. märtsiks 2017. Riigikohus märkis, et määruse nr 46 mõjul jõudis vaidlusalune planeerimismenetlus tagasi planeeringu kehtestamise faasi (vt Riigikohtu otsuse p 20), mitte aga vastuvõtmise või avalikustamise eelsesse aega.
2.4.Luunja Vallavolikogu on 16.02.2017. a vastu võtnud määruse nr 8 „Luunja valla Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu osaline kehtestamine“, millega on kehtestanud Andrese maaüksuse osas üldplaneeringu sellisel kujul, nagu see on 24.09.2009. a otsusega nr 53 vastu võetud ning Tartu Maavanema poolt heaks kiidetud (määruse § 1). Lillevälja tee 20 maaüksuse osas määruse nr 8 §-st 2 nähtuvalt aga üldplaneeringut kehtestatud ei ole ning vastustaja on otsustanud jätkata üldplaneeringu menetlust ja seda erinevalt 2009. a vastu võetud lahendusest.
2.5.Lillevälja tee 20 kinnistu osas ei täitnud vastustaja Riigikohtu 30.11.2016 otsusega tehtud ettekirjutust ega teinud Riigikohtu määratud tähtpäevaks (ega ole teinud senini) Lillevälja tee 20 maaüksuse üldplaneeringu kehtestamise kohta otsust, vaid jätkab õigusvastase viivitusega.
2.6.Riigikohus määras 13.03.2018. a määrusega haldusasjas nr 3-17-643 vastustajale Riigikohtu 30.11.2016 otsuse täitmata jätmise eest trahvi 7000 eurot. Riigikohus leidis viidatud määruses, et Riigikohtu otsuses ette nähtud otsus on tegemata ning valla otsus jätkata planeerimismenetlust ja pöörduda tagasi planeeringu avaliku väljapaneku staadiumisse on Riigikohtu 30.11.2016 otsuse resolutsiooniga ilmselges vastuolus. Samas märkis Riigikohus, et alternatiivsete lahendusvariantide kaalumiseks ei jätnud Riigikohtu otsus vallale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ning valla tegevus on vastuolus tema enda vaideotsusega, milles selgitati, et mingeid täiendavaid menetlustoiminguid ei ole planeerimismenetluses enam tarvis teha, vaja on üksnes vastu võtta planeeringu kehtestamise otsus.
2.7.Riigikohtu otsus on tänaseni täitmata ja pärast Riigikohtu määrust väljendatud seisukohtadest ja tegevusetusest nähtuvalt ei ole vallal ka mingit kavatsust seda täita (vt taotleja 02.05.2018. a teabenõue/ettepanek, valla 05.06.2018. a vastus). On ilmne, et Riigikohtu määrusega määratud rahatrahv ei ole oma eesmärki täitnud ega suunanud valda õigusvastast tegevust lõpetama. 2017. a 2(7)
alguses kavandatud kujul planeeringumenetlusega jätkamine on vastuolus Riigikohtu otsusega ning rikub jämedalt kaebaja õigusi.
2.8.Vastustaja on jämedalt rikkunud ka õiguskindluse põhimõtet. Vastustaja on rikkunud planeerimisseaduse kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsiooni (PlanS v.r) § 45 p 2, milles seadusandja oli sätestanud kohustuse kehtestada üldplaneering hiljemalt 01.07.2007. Samuti on eiratud kõrgeima kohtu lahendeid.
Luunja vald palub jätta taotlus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
3.1.Kaebaja ei ole tõendanud, et esineksid rahatrahvi määramise alused.
3.2.Vastustaja on kohtuotsusest tulenevad kohustused täitnud. Riigikohus rõhutas 30.11.2016. a. otsuses asjas 3-3-1-23-16 (p 21), et kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud ning vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Vastustaja leiab, et üldplaneeringu eesmärk on kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine, mistõttu tuleb üldplaneering igal juhul kehtestada (selle kehtestamata jätmine pole võimalik). Küsimus on vaid, millisel kujul seda tehakse.
3.3.Kui üldplaneering jäetakse kehtestamata 28.03.2013. a. määruses nr 30 ette nähtud kujul (50% elamumaa ja 50% üldmaa), tuleb üldplaneeringu menetlust jätkata uue planeeringulahendusega. Kui ka jätta kehtestamata varasem variant, tuleb paratamatult jätkata uue lahendusega (100% üldmaa). Vald jätkabki üldplaneeringu menetlemist, kus üheks lahenduseks on Lillevälja 20 kinnistu juhtfunktsioon 100% üldmaa. 28.03.2013. a. määruse nr 30 kehtestamisel ei kaalunud vald seda lahendust. Selline lahendus (100% üldmaa) kehtestati küll volikogu poolt 2001.a., kuid selles osas tunnistati üldplaneering kehtetuks menetluslike minetuste tõttu.
3.4.Vastustaja hinnangul ei ole varasemaid etappe läbinud üldplaneering (50% elamumaa ja 50% üldmaa) sobiv lahendus ning kaebaja on olnud hiljemalt 21.09.2017. a otsuse kättesaamisest teadlik vastustaja seisukohast, et varasemaid etappe läbinud üldplaneeringut ei ole võimalik kehtestada. Luunja Vallavolikogu on 30.11.2016. a kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud kohustuse täitnud ning teinud otsustuse kehtestada teistsugune planeeringulahendus.
3.5.Planeeringu kehtestamiseks muudetud kujul (Lillevälja 20 maa juhtfunktsioon on 100% üldmaa) on vajalik läbida seaduses sätestatud menetlusetapid. Riigikohtu 30.11.2016. a. otsuses antud tähtaeg 01.03.2017 ei ole selleks piisav.
3.6.21.09.2017. a otsusega nr 62 võeti Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneering Lillevälja tee 20 alal uuesti vastu ning suunati uuele avalikule väljapanekule. Otsuse kohaselt on Lillevälja tee 20 katastriüksuse näol tegemist kehtiva detaiplaneeringu alusel üldmaaks määratud maaga ning senimääratud maakasutamise muutmiseks puuduvad kaalukad argumendid. Maaomaniku ärihuvid ei ole kooskõlas ruumilise planeerimise üldiste põhimõtetega ja üldplaneeringu eesmärkidega. Planeeringualal säilitatakse üldplaneeringuga senine maakasutus ehk 100% üldmaa funktsioon. Seega ei seata üldisema planeeringuga maakasutusele piiranguid, vaid säilib maa varem kehtestatud kasutusviis. Piirkonnas on vajadus mitmekesist tegevust võimaldava puhkeala järele. Teenindamaks kvaliteetselt kogu lähipiirkonna elanikke, ei ole puhkeala vähendamine elamukruntide arvelt võimalik. Piirkonnas on üldplaneeringuga kavandatud piisavalt elamumaa funktsiooniga alasid.
3.7.Volikogu 21.09.2017. a otsus tähendab, et kaebaja soovitud varasemaid planeeringuetappe läbinud planeeringut ei ole võimalik vastu võtta. Vastustaja on 13.07.2018 edastanud riigihalduse 3(7)
ministrile järelevalve teostamiseks ja heaks kiitmiseks (Luunja vallavalitsuse 13.07.2018. a kiri nr 7-2/1012) detailplaneeringu lahenduse, mille kohaselt ei soovita kooskõlastust varasemaid etappe läbinud üldplaneeringule (50% elamu- ja 50% üldmaa). Kuna vastustaja on suunanud kooskõlastamisele teistsuguse planeeringulahenduse ja kaebaja on sellest teadlik, tuleb lugeda, et vastustaja on täitnud 30.11.2016. a Riigikohtu otsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud kohustuse ning jätnud kehtestamata varasemad etapid läbinud üldplaneeringu. Taotlus tuleb seega jätta rahuldamata.
3.8.Juhul, kui kohus peaks tuvastama, et rikkumine on toimunud, tuleb vastustaja hinnangul arvestada järgmist: 1) kaebajale oli hiljemalt 21.09.2017.a seisuga teada otsustus, mille kohaselt varasemaid planeeringuetappe läbinud üldplaneeringut ei saa vastustaja hinnangul kehtestada; 2) üldplaneering on ajaliselt väga lähedal kehtestamisele; 3) trahvi määramine ei viiks kaebajat soovitud tulemini – varasemaid planeeringuetappe läbinud üldplaneeringu lahenduse vastuvõtmiseni; 4) trahvi määramisest 13.03.2018 kuni praeguseni on vastustaja teinud endast kõik oleneva, et uut üldplaneeringut kehtestada ega ole käitunud hooletult. Olukorras, kus üldplaneeringu lõplik versioon on heaks kiitmisel ning vastustaja on teinud endast kõik oleneva, et leida erinevate osapoolte huvide vahel tasakaal, ei ole täiendava trahvi määramisel eesmärki, samuti oleks ebaproportsionaalne trahvi määramine vahetult enne üldplaneeringu kehtestamist; 5) kohalik omavalitsus ei saa kohtu poolt määratava trahvi hirmus viia läbi avalikkusele oluliste planeeringute menetlemist, mis ei vasta seaduses sätestatud nõuetele.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 248 lg-st 1 tulenevalt määrab kohus kohtulahendi täitmata jätmise eest süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Rahatrahvi määramine ei vabasta kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätnud menetlusosalist kohustusest ettekirjutust mõistliku tähtaja jooksul täita ega võta menetlusosaliselt, kelle huvides ettekirjutus on tehtud, õigust taotleda kohtult kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest uue rahatrahvi määramist. Riigikohtu otsuse täitmata jätmise eest määrab rahatrahvi halduskohus (HKMS § 248 lg 3).
5.Kaebaja pöördus kohtusse, et vaidlustada tema kinnistuid puudutavat üldplaneeringu menetlust (vt eelpool määruse punkt 2.1 ja 2.2).
6.Kaebaja taotleb korduva trahvi määramist Riigikohtu 30.11.2016. a otsuse haldusasjas nr 33-1-23-16 täitmata jätmise eest. Riigikohus otsustas viidatud otsuse resolutsiooni p-s 5: „Kohustada Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 1. märtsiks 2017. Teha kindlaks Luunja Vallavolikogu viivituse õigusvastasus 28. märtsi 2013. a määruse nr 30 andmisel ning 15. augustil 2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses.“ Riigikohtu otsus jõustub avalikult teatavakstegemise päeval ja on lõplik (HKMS § 232 lg 2). Riigikohtu otsus jõustus seega 30.11.2016. HKMS § 246 lg 1 kohaselt täidetakse kohtulahend pärast jõustumist. Vastustajal tuli Riigikohtu otsuse resolutsiooni p-s 5 sisalduv ettekirjutus täita hiljemalt
1.märtsiks 2017. Vaidlust pole selles, et vastustaja ei täitnud Riigikohtu ettekirjutust otsuses määratud tähtajaks (01.03.2017). Selle on Riigikohus kindlaks teinud 13.03.2018 määrusega vastustajale otsuse täitmata jätmise eest trahvi määrates (haldusasi nr 3-17-643, resolutsiooni p 3). Riigikohus märkis selle määruse p-s 10, et Riigikohtu otsuse resolutsiooni p 5 järgi tuli planeerimismenetlus viia selles nimetatud tähtpäevaks lõpuni ja resolutsioonist tuleneva valiku tegemiseks polnud tarvis teha täiendavaid menetlustoiminguid (s.h korraldada uut planeeringu väljapanekut). 4(7)
Riigikohus leidis 13.03.2018 määruses, et kohtuotsuses ettekirjutatud otsus on selle ajani tegemata ning valla otsus jätkata planeerimismenetlust veel ka pärast kohtuotsuses määratud tähtpäeva ning pöörduda tagasi planeeringu avaliku väljapaneku staadiumisse, on Riigikohtu otsuse resolutsiooniga ilmselges vastuolus. Halduskohus peab neist Riigikohtu seisukohtadest põhjendatuks lähtuda ka praeguse taotluse lahendamisel.
7.Riigikohus on selgitanud, et kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine tähendab nii juhtumit, kus menetlusosaline ei ole üldse kohtu ettekirjutust täitma asunud (tegevusetus), kui ka juhtumit, kus menetlusosaline on küll asunud ettekirjutust täitma, kuid ei ole ettekirjutust mõistliku aja jooksul täielikult täitnud (viivitus) (Riigikohtu halduskolleegiumi 03.04.2003. a otsus haldusasjas nr 33-1-22-03, p 16). Riigikohtu praktikast tuleneb, et rahatrahvi määramise menetluses tuleb hinnata tehtud sammude vajalikkust ja õiguspärasust, et otsustada, kas kohtuotsust on täidetud või mitte. Sealjuures võib osutuda vajalikuks ka uute asjaolude tuvastamine (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-2203, p 13).
8.Sarnaselt määrusega asjas nr 3-17-643 trahvi määramisel on Riigikohtu ettekirjutus täitmata ka nii praeguses asjas taotluse esitamise (29.06.2018) kui ka käesoleva määruse tegemise aja seisuga, st vastustaja ei ole seni teinud otsust Lillevälja tee 20 maaüksuse üldplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise kohta. Riigikohus leidis 30.11.2016 otsuses, et vastustaja oli juba kaebuse esitamise hetkeks ületanud mõistliku menetlusaja planeerimismenetluse lõpuleviimiseks (otsuse p 18-21).
9.Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-23-16 ja määrusest asjas nr 3-17-643 selgub, et mistahes täiendavad planeerimismenetluse toimingud ei olnud vajalikud ning Riigikohtu määrusest asjas nr 3-17-643 järeldub üheselt, et kohtuotsuse täitmise all on Riigikohus silmas pidanud planeeringut kehtestava või kehtestamata jätva otsuse tegemist. Olukorras, kus vastustaja ei pidanud võimalikuks eelnevaid menetlusetappe läbinud lahendust sisaldavat planeeringut kehtestada, olnuks võimalus Riigikohtu antud tähtajal tehtava otsusega jätta planeering kehtestamata. Sellist otsust saanuks kaebaja kohaseid õiguskaitsevahendeid kasutades vaidlustada. Nagu märkis ka Riigikohus, ei ole Riigikohtu otsuse ega trahvimääruse eesmärk kohustada valda kehtestama kaebajale meelepärane planeeringulahendus, vaid vastu võtta õiguslikku selgust loov haldusakt, mille õiguspärasuse kontrollimiseks saanuks kaebaja ilma asjatu viivituseta vastava õigusvaidluse algatada. Praeguseks kohtule esitatud tõenditest (valla 13.07.2018 kiri riigihalduse ministrile nr 7-2/1012 „Valla osa üldplaneeringu esitamine järelevalve teostamiseks ja heakskiitmiseks“; Luunja Vallavalitsuse 05.06.2018. a vastuskiri kaebaja 02.05.2018. a teabenõue/ettepanekule; 21.09.2017.a otsusega nr 62) ilmneb, et vastustaja eesmärgiks ei ole sellise planeeringulahenduse kehtestamine, mille menetlus oli läbinud mh avaliku väljapaneku ja arutelu etapid. Kohtu hinnangul ei olnud vastustajal takistusi sellise planeeringu kehtestamata jätmisel. Seega ei ole praeguseks olemas planeeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsust, mida kaebaja saaks korrakohaselt kohtumenetluses vaidlustada, st oma õiguste tõhusaks kaitseks vajalikke samme astuda. Kohus ei nõustu vastustaja seisukoha p-s 9 esitatud väitega nagu oleks vastustaja 30.11.2016.a kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud kohustuse täitnud ning teinud otsustuse, mille kohaselt tuleb kehtestada teistsugune planeeringulahendus. Kohtu hinnangul ei saa Riigikohtu otsuse täitmise seisukohast oluliseks pidada vastustaja väidet, et kaebajale oli hiljemalt 21.09.2017 teada otsustus, mille kohaselt varasemaid planeeringuetappe läbinud üldplaneeringut ei saa vastustaja hinnangul kehtestada. Tegemist ei olnud planeeringu kehtestamise otsusega, mida kaebaja saanuks oma õiguste kaitseks vaidlustada, vaid sõnaselgelt planeeringu vastuvõtmise ning avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamise otsusega. Juba Riigikohtu 13.03.2018 kohtumääruse tegemise ajal olid kohtule teada vastustaja sammud uue planeeringulahenduse (100 % üldmaad)
5(7)
kehtestamiseks1, st Luunja Vallavolikogu 21.09.2017 otsus nr 62 planeeringu vastuvõtmise kohta, planeeringu avalik väljapanek 30.10.2017-26.11.2017 ja avalik arutelu 03.01.2018, arvamuste ja seisukohtade kogumine jaanuaris 2018 , sh E. Lääne ärakuulamine 28.12.2017. Riigikohus ei pidanud haldusasjas nr 3-17-643 vastustajale trahvi määrates neist asjaoludest hoolimata kohtuotsust täidetuks. Seega ei ole põhjust pidada neid tegevusi kohtuotsuse täitmiseks ka praeguse taotluse lahendamisel. Praeguse taotluse lahendamise seisukohast ei ole asjakohased ka vastustaja välja toodud kaalutlused, miks lahendus 50% elamumaa ja 50% üldmaa ei ole avalikke huve arvestades sobiv.
10.Kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest kohaldatav rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii kohustuse täitmisele stimuleerivat kui ka karistuslikku funktsiooni (Riigikohtu 08.08.2013 määrus asjas nr 3-3-1-21-13, p 18). Trahvi määramist ei välista vastustaja seisukoht, et trahv ei aita saavutada taotlejale meelepärast planeeringulahendust. Riigikohtu lahendi täitmine praegusel juhul ei tähendagi üldplaneeringu kehtestamist varasemat menetlust läbinud lahendusele vastavalt, kuid loob õigusliku olukorra, kus eksisteerib haldusakt, millega mittenõustumisel on isikul võimalik oma väidetavalt rikutud õigusi kaitsta. Samuti ei välista trahvi määramist vastustaja väidetud asjaolu, et üldplaneeringu kehtestamisele ollakse juba väga lähedal – Riigikohtu otsuse täitmisena käsitatavat haldusakti ei eksisteeri ka praegu, mil otsuse täitmise tähtpäevast on möödunud 1 aasta ja peaaegu 5 kuud ning eelmise trahvimääruse jõustumisest üle 4 kuu. Kohtuotsuse täitmisega viivitamist ei õigusta vastustaja väited planeerimistoimingute aeganõudvusest ega erinevate huvide kaalumise ja tasakaalustamise vajadusest. Hiljemalt 13.03.2018 Riigikohtu määrusest pidanuks vastustajale olema üheselt selge, mida Riigikohus 30.11.2016 kohtuotsuse resolutsiooni p 5 täitmise all silmas pidas. Riigikohus ei ole mõelnud aeganõudvate menetlustoimingute läbiviimist. Riigikohus märkis määruses haldusasjas nr 3-17-643 (p 14), et kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust, kuid on õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. Vastustaja on sellele vastupidiselt asunud tegema planeeringulahenduse (100% üldmaa) kehtestamiseks menetlustoiminguid ja seeläbi veelgi edasi lükanud otsuse tegemist Riigikohtu otsuse täitmiseks.
11.Eelnevat arvestades tuleb taotlus vastustajale trahvi määramiseks rahuldada. HKMS § 248 lg 2 ls 1 kohaselt võtab kohus rahatrahvi määramisel arvesse kohtuotsuse jõustumisest möödunud aega ja muid asjaolusid, mis omavad rahatrahvi ning selle suuruse määramisel tähtsust. Riigikohus määras haldusasjas nr 3-17-643 vastustajale Riigikohtu 30. novembri 2016. a otsuse resolutsiooni p 5 täitmata jätmise eest rahatrahvi 7000 eurot, põhjendades summa suurust kohtumääruses välja toodud asjaoludega ning märkis, et arvestab ka planeerimismenetluse senist ja valla poolt eeldatavat järgnevat kestust. Praeguse taotluse lahendamise ajaks on otsus endiselt täitmata, ajalises plaanis on lisandunud veel 4,5 kuud. Praeguseks on ilmnenud, et vastustaja on esitanud riigihalduse ministrile 13.07.2018 kirja nr 7-2/1012 „Valla osa üldplaneeringu esitamine järelevalve teostamiseks ja heakskiitmiseks“. Täie kindlusega ei saa eeldada, et ministrile esitatud lahendus heakskiidu pälvib, ning et planeeringulahendust kehtestav otsus tehakse lähiajal. Ka näiteks ministrile planeeringu järelevalveks ja heakskiitmiseks esitamine on toimunud neli kuud pärast eelmist trahvi määramist.
http://www.luunja.ee/planeeringud/koostamisel-olev-up.; Planeeringumenetluse käiku pärast Riigikohtu otsust asjas nr 3-3-1-23-16 on vastustaja kirjeldanud 13.07.2018 kirjas nr 7-271012 riigihalduse ministrile (tl 22-25).
6(7)
HKMS § 248 lg 2 ls 2 näeb ette, et kui eelmise rahatrahvi määramisest on möödunud mõistlik aeg kohtulahendi täitmiseks, kuid lahendit ei ole täidetud, võib kohus määrata rahatrahvi uuesti. Kaebaja on esitanud uue taotluse 3,5 kuud pärast eelmise trahvimääruse jõustumist. Seejuures, Riigikohus andis haldusasjas nr 3-3-1-23-16 kohtuotsuse täitmiseks kolm kuud. Seega on möödunud mõistlik aeg HKMS § 248 lg 2 ls 2 kontekstis. Kohus, võttes arvesse Riigikohtu otsuse täitmiseks antud tähtaja ületamise kestust, varasemat trahvimist ja vastustaja tegevust pärast eelmise trahvi määramist ning eeldatavat ajakulu tulevikus, peab põhjendatud trahvisummaks 8500 eurot.
12.Trahv tuleb tasuda 30 päeva jooksul määruse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole nr EE522200221013264447 Swedbank AS-is, nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, nr EE873300333499990003 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või nr EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is viitenumbriga 99918400004738
MENETLUSKULUD
13.Taotleja palub kohtul vastustajalt välja mõista ka trahvitaotluse menetlusega seotud menetluskulud. Senised menetluskulud hõlmavad lepingulise esindaja kulusid summas 624,00 eurot (summa käibemaksuga, vastavalt Advokaadibüroo LINKLaw arvele nr 1806399. Kulu hõlmab õigusabi trahvitaotluse koostamisele (4 tundi, tunnihind 130 eurot/tund). Arvestades, et tegemist on sisult suuresti sarnase taotlusega, mis on sama esindaja vahendusel esitatud ka haldusasjas nr 3-17-643, peab kohus vaidluse sisu ja mahtu arvestades põhjendatuks vastustajalt taotleja kasuks välja mõista menetluskulu 500 eurot (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 6).