Majandushaldusõigus › PRIA asjad

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

alust kaitse alla võetud loodusobjekti kaitse alt vabastamiseks. Looduskaitselised piirangud olid kaebaja kinnistul juba selle omandamise ajal. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (LKS § 20 lg 1). Omandiõiguse riive esinemiseks peavad maaomaniku õigused olema piiratud oluliselt. Õiguste piiramise olulisust hinnatakse LKS § 20 lg 1 kohases menetluses. Kaebaja ei ole vastavat avaldust esitanud. Seega on esmased õiguskaitsevahendid jäetud kasutamata. Halduskohus nõustus Maa-ametiga, et katastriüksuse moodustamise toimingud olid õiguspärased. X. katastriüksused mõõdistati OÜ Maa ja Mõõt maamõõtja V. Sirmaisi poolt 1997. aastal. Tollased X. kinnistu kaasomanikud on katastriüksuse moodustamise käigus nõustunud nii maamõõtja, kohaliku omavalitsuse, katastripidaja kui ka kinnistusameti toimingutega. Kuna katastriüksuse mõõdistamise ja vastavate dokumentide koostamine oli maamõõtja pädevuses, siis ei saa Maa-amet vastutada kaebaja poolt maamõõtjale 1997. a osas etteheidetavate minetuste eest. Maa-ameti 2011. a toimingud on tehtud õiguspäraselt. Kaebaja on jätnud järgimata Maa-ameti poolt korduvalt tehtud ettepaneku pöörduda maamõõtja poole, et selgitada tänapäevaste võimalustega välja katastriüksuse tegelik pindala ning taastada loodusest puuduvad piirimärgid. Maakatastriseadusest tuleneb, et katastriüksuse mõõdistamine ja selle tulemuste kohta dokumentide koostamise õigus on ainult maamõõtjal. Maa-ametil kui katastripidajal on õigus ja kohustus teha katastrikanne vastavalt maamõõtja poolt koostatud dokumentidele. Kaebajal puudub õigus nõuda Maa-ametilt katastriandmete muutmist ilma vastavaid muudatusi kinnitavate dokumentideta. Kaebaja õigusi ei ole rikutud, kuna Maa-amet ei saa teha kaebaja taotluse alusel katastrisse muudatusi, mis on vastuolus 1997. a katastriüksuse moodustamise algdokumentidega. Kuna X. katastriüksuse piirid ja pindalad ei ole Maa-ameti tegevuse tulemusena muutunud, siis ei ole saanud kaebajale kahju tekkida. Maa-amet on kaebajale selgitanud, miks ta ei saa olematuid piiriprotokolle väljastada. Seega ei ole halduskohtu hinnangul ka Maa-ameti tegevusetuseks tituleeritu saanud kaebajale kahju tekitada. Kaebaja tervisele tekitatud väidetav varaline kahju oleks kaebajale välditav olnud, kui ta oleks järginud Maa-ameti 2009. a selgitusi maamõõtja poole pöördumise osas. Neist asjaoludest tulenevalt jättis halduskohus Maa-ameti vastu esitatud kahjunõude rahuldamata. PRIA vastu esitatud kahjunõude on kaebaja sidunud PRIA poolt 2011. ja 2012. a antud haldusaktidega, millega jäeti rahuldamata kaebaja toetustaotlused või rahuldati need osaliselt. Kaebaja tühistamiskaebuse menetlus vastavate PRIA haldusaktide vaidlustamiseks on lõppenud 18.04.2014 jõustunud Tartu Halduskohtu 22.07.2013. a määrusega. Seega on halduskohtu hinnangul kaebajal jäänud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid ning hüvitamisnõue PRIA vastu jääb rahuldamata. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse Maa-ametilt täiendavate tõendite välja nõudmiseks, kuna kaebaja taotletud tõendist ei sõltu kahjunõude lahendamise tulemus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

nendele andmetele tuginesid SA Erametsakeskus, PRIA ja Keskkonnaamet. SA Erametsakeskus väidab, et kaebaja on esitanud tahtlikult valeandmeid. Tekkinud viga saaks kõrvaldada üksnes Maa-amet ise. Kaardimaterjali alusel vormistamine ei vabasta piiriprotokollide koostamisest. Kaebaja leiab jätkuvalt, et PRIA-l puudus alus arvestada kaebaja kinnistu pindala informatiivse kaardikihi alusel, kuna kehtivad X. kinnistu katastriüksuse plaani andmed. Seetõttu on kaebaja jäänud alates 2011. aastast ilma poollooduslike alade toetusest. Kaebaja arvates on tal õigus nõuda küpse metsa väärtuse hüvitamist. Toetused on mõeldud üksnes kasvavale metsale. Keskkonnaamet on jätnud kõik kaebaja taotlused raiete tegemiseks rahuldamata. Kinnistu omandamise ajal kehtinud piiranguvöönd ei takistanud omaniku tegevust. 2005. a kehtestatud sihtkaitsevöönd võtab omanikult õiguse oma vara kasutada, käsutada ja hallata, mis on võrdne võõrandamisega. Seega tuleb kaebaja arvates vara väärtus hüvitada. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et omandiõigust ei ole piiratud. Samuti on halduskohus ekslikult käsitlenud 1997. a katastriüksuse plaani. 29.05.2018 esitas kaebaja ringkonnakohtule uuesti taotluse nõuda Maa-ametilt välja väidetav kaebaja poolt allkirjastatud avaldus muuta oma kinnistu piire 2011. a oktoobris ning taotles ka apellatsioonimenetluses istungi korraldamist.

piirimärkide taastamiseks või piirimärkide vormide muutmiseks. Kuna senini ei ole uut katastrimõõdistamist teostatud, siis on kaebaja oma tegevusetusega välistanud võimaluse tema poolt soovitud katastriandmete korrastamiseks. Kaebaja nõue on alusetu ega põhine õigusaktidel. Tuginedes teostatud kontrollmõõdistamistele ja teostatud analüüsidele jäävad katastrikanded kaarditäpsuse piiridesse. Tegemist ei ole Maa-ameti eksimusega kannete tegemisel, vaid X. katastriüksuste mõõdistamisel kasutatud aerofotogeodeetilisest mõõdistamisviisist tingitud ebatäpsusega, mis mahub õigusaktidega lubatud vea piiresse, mistõttu ei olnud katastriüksuste katastrikaardile kandmise ajal võimalik täpselt määratleda X. maaüksuste asukohti maastikul. Maa-amet on X. katastriüksuste kontrollmõõdistamise tulemuste ja algandmete maastikul oleva situatsiooniga võrdlemise põhjal täpsustanud 27.10.2011 X. katastriüksuste asukohad katastrikaardil. Looduses piiripunktide asukohti ega piiri ei muudetud. Seega ei ole Maa-ameti tegevuse tulemusena kaebajale kahju tekkinud. 06.10.2016 korraldatud paikvaatluse eesmärgiks oli järjekordselt tuvastada tegelik olukord looduses ning tutvuda veelkord kaebaja ja piirinaabrite seisukohtadega. Paikvaatluse käigus leidis taaskord kinnitust, et 1997. aastal koostatud X. katastriüksuse plaanil kujutatud situatsioon ei vasta 1997. aastal teostatud välimõõdistamiste käigus piiritletud ja kokku lepitud maaüksuste piiridele. Seetõttu on vajalik teostada uus katastrimõõdistamine ja piiride kindlakstegemine. Maa-amet on seisukohal, et kaebaja väited talle ebaõigetest andmetest katastriplaanil tekkinud kahjust on alusetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Menetluse läbiviimine halduskohtus kirjalikus menetluses oli kooskõlas HKMS §-ga 131. Kohus võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Käesolevas asjas taotles üksnes kaebaja asja arutamist kohtuistungil. Halduskohus oli aga oma 04.05.2016 tehtud määruses seisukohal, et asja saab läbi vaadata ilma kohtuistungit korraldamata. Nagu juba märgitud, võib kohus lahendada olenemata istungitaotlusest asja kirjalikus menetluses ja seda eriti juhul, kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all küsimused, mis ei vaja kohtuistungi läbiviimist ning kaebuses ega vastustes ei ole välja toodud asjaolusid, mida oleks vajalik vahetult kohtuistungil uurida. Menetlusosalistel, kaasa arvatud kaebajal, oli võimalik oma seisukohad esitada ka kirjalikus menetluses. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas seda, kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu arvates ei saanud asja määramine kirjalikku menetlusse praegusel juhul seega mõjutada asja lahendamise tulemust ja muutuda nii HKMS § 199 lg 2 p 3 mõttes muuks oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks halduskohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebusest ei nähtu samuti, et kaebajal oleks jäänud mõni oluline asjaolu kohtuistungi korraldamata jätmise tõttu esitamata. Halduskohus andis kaebajale korduvalt võimaluse esitada oma seisukohad kirjalikult ning kaebaja seda ka tegi. Mis puudutab kaebaja taotlust Maa-ametilt täiendava tõendi välja nõudmiseks ja selle rahuldamata jätmist halduskohtu poolt, siis HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Halduskohus jättis vaidlustatud otsuse p 36 kohaselt kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata seetõttu, et kaebaja poolt taotletud tõenditest ei oleks sõltunud kahjunõude lahendamise tulemus. Seega ei rikkunud halduskohus menetlusnorme, jättes korraldamata selliste tõendite kogumise, millel ei oleks olnud asja sisulise lahendamise seisukohast mingit tähtsust.

eest. MaaKatS § 9 lg 4 kohaselt toimub maaregistrisse kande tegemine, sh kande muutmine ja kustutamine seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse, kohtuotsuse, kinnistusameti teatise, kohaliku omavalitsusorgani otsuse või maamõõtja poolt esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku või muude õigusaktides sätestatud dokumentide alusel. Seega on katastriüksuse mõõdistamise ja selle tulemuste kohta dokumentide koostamise õigus ainult maamõõtjal ning katastripidajal on õigus ja kohustus teha katastrikanne vastavalt kande tegemiseks või muutmiseks esitatud õigusaktis sätestatud korras koostatud dokumentidele. Katastripidaja ei tee seega maakatastrisse ühtegi registreerimis-, parandus- ega muutmiskannet omal algatusel ega taotleja avalduse, taotluse või soovi põhjal. Samuti nähtub asja materjalidest, et Maa-amet on alates 2009. a sügisest A. Laatsi avaldustele, taotlustele, teabenõuetele ja pöördumistele korduvalt vastanud ja selgitanud, et juhul, kui kaebaja leiab, et katastriüksuse andmed maaregistris on ebatäpsed ega vasta situatsioonile looduses, tuleb tal pöörduda maamõõtja poole katastriüksuse andmete täpsustamiseks ja puuduvate piirimärkide taastamiseks või piirimärkide vormide muutmiseks. Kaebajale on samuti korduvalt selgitatud, et Maa-ametil katastripidajana ei ole seadusest tulenevalt õigust teostada katastrimõõdistamisi ega paigalda piirimärke ja et see on seadusest tulenevalt maamõõtja pädevuses. Seega, kui on vaja muuta olemasoleva katastriüksuse piire maastikul, täpsustada katastriüksuse piiri ja piiripunktide andmeid, saab seda teha ainult maamõõtja. Vajadusel on maamõõtjal maaomaniku vastavasisulise taotluse alusel õigus läbi viia AÕS §-s 129 ja maakorraldusseaduse (MaaKS) §-s 15 sätestatud piiride asukoha kindlaksmääramise toiminguid ning seejärel katastrimõõdistamist vastavalt maaomanike vahel kokku lepitud ja kindlaks määratud piirile. Ainult maamõõtja võib koostada mõõdistamisandmete alusel katastriüksuse moodustamise toimiku e. algdokumendi, mille ta esitab Maa-ametile katastriüksuse registreerimiseks, kusjuures seadusest tulenevalt vastutab algdokumendi andmete õigsuse eest mõõdistuse teostanud maamõõtja ning Maa-amet vastutab kande vastavuse eest algdokumendile. Eeltoodust tulenevalt on ainus võimalus olemasolevate katastriandmete muutmiseks maamõõtja poolt läbiviidav katastrimõõdistamine, mille tulemusena vormistatakse uus katastriüksuse plaan. Kuna senini ei ole uut katastrimõõdistamist teostatud, siis on A. Laats ise oma tegevusetusega välistanud võimaluse tema poolt soovitud katastriandmete korrastamiseks vastavalt maamõõtja poolt teostatud mõõdistustele. Samuti on nii halduskohus kui ka ringkonnakohus oma varasemates ja jõustunud lahendites leidnud, et kaebaja nõue kohustada Maa-ametit 1997. a katastriplaani andmete tühistamiseks ja õigete andmete katastriplaanile kandmiseks on alusetu ega põhine õigusaktidel ning seda nõuet ei saa täita. Kaebajal ei ole seega seaduslikku alust nõuda, et Maa-amet muudaks maaregistrisse X. katastriüksuste kohta tehtud kandeid vastavalt tema avaldustele, taotlustele ja soovidele. Kuni ei ole koostatud uut katastriüksuse plaani, mille alusel katastriandmeid muuta, kehtib algdokumendiks oleva 1997. a koostatud katastriüksuse plaani alusel maakatastris registreeritud katastriüksuse piir. Erinevate kontrollimiste käigus on küll tuvastatud, et maastikul on osaliselt puudu X. katastriüksuste piirimärgid ja piirimärkide vormid ei vasta piiriprotokollis kirjeldatule, kuid AÕS § 128 lg 2 kohaselt peab maaomanik tagama piirimärgistuse säilimise ning kui piirimärgid maastikul puuduvad, peab maaomanik astuma samme piirimärkide taastamiseks. Samuti nähtub asja materjalidest, et katastrikanded vastavad algdokumentidele kaarditäpsuse piires ja tegemist ei ole Maa-ameti eksimusega kannete tegemisel, vaid X. katastriüksuste mõõdistamisel kasutatud aerofotogeodeetilisest mõõdistamisviisist tingitud ebatäpsusega, mis aga mahuvad õigusaktidega lubatud vea piiresse. Maa-amet ei ole asja materjalidest nähtuvalt X. katastriüksusega seonduvalt andnud ühtegi haldusakti ega teinud ühtegi õiguslikke tagajärgi loovat toimingut. Maa-ameti tegevuse tulemusena ei ole seega tekkinud ega tekitatud A. Laatsile kahju, sest X. katastriüksuste

piiripunktide asukohti muudetud ei ole, seega ei ole muutunud ka X. katastriüksuste piirid ega pindalad. Halduskohus on õigesti viidanud ka sellele, et kahju hüvitamise nõude eeldusena peab olema tuvastatud haldusakti või toimingu õigusvastasus ja kaebajale juba kaebuse esitamise eelselt tekkinud kahju. Seega, hüvitamiskaebust on võimalik esitada üksnes õigusvastaselt rikutud õiguste kaitseks ja taastamiseks, kuid alles pärast seda, kui kaebaja on tõepoolest ka kahju kannatanud. Siiani ei ole tuvastamist leidnud, et Maa-ameti mõni varasem toiming või ka 27.10.2011. a X. katastriüksuste kontrollmõõdistamise tulemuste ja algandmete maastikul oleva situatsiooniga võrdlemise põhjal tehtud X. katastriüksuste asukohtade täpsustused katastrikaardil oleks olnud õigusvastane ja/või rikkunud kaebaja õigusi. Kuna andmete täpsustamine katastrikaardil ei muuda olukorda looduses, siis on kaebaja omand säilinud samades piirides ja suuruses, kui see oli enne andmete täpsustamist katastrikaardil. Seega ei ole asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebaja seadusega kaitstavaid õigushüvesid oleks riivatud ehk rikutud kaebaja sellist subjektiivset õigust, mis annaks aluse rääkida kaebajale varalise (materiaalse) kahju tekitamisest ja selle hüvitamise kohustusest Maa-ameti poolt.

käigus tekitatud kahju hüvitamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei ole soovinud neid kasutada, ei tähenda veel üldise huvi nõuete ja omandiõiguse kaitse nõuete vahelise tasakaalu või õiguskaitsevahendi puudumist. Halduskohus viitas põhjendatult ka sellele, et kaebaja oli hiljemalt 15.08.2011 teadlik looduskaitselistest piirangutest tema kinnistu suhtes, kuna Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitsekohustuse teatisega nr VA-KM-76, välja antud 14.03.2011, on tõendatud, et A. Laatsile anti teada tema maal paikneva kaitseala moodustamisest ja seal kehtivatest kitsendustest (LKS § 24). Riigikogu keskkonnakomisjoni 23.10.2012. a vastusega A. Laatsi kirjale on samuti tõendatud, et Koiva-Mustjõe maastikukaitseala moodustati juba aastatel 1957–1959 ning kehtiv maastikukaitseala kaitsekord kehtestati 2005. a. Halduskohus selgitas õigesti, et LKS ei nõua, et ala kaitse alla võtmisel peaks maaomanik andma nõusoleku. Kaitsealale jäävatel kinnistutel tulenevad kasutuspiirangud looduskaitseseadusest ja need on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseadusest ja muust objektiivsest õigusest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust saada metsa eest hüvitist enne sihtkaitsevööndi kehtestamist, kuna metsa, kui rahaliselt hinnatavat loodusväärtust ei ole kaebajale seoses sihtkaitsevööndi kehtestamisega võõrandatud. Looduskaitselisest aspektist vaadatuna on tegemist ajutist laadi piiranguga, mistõttu ei saa lõppkokkuvõttes öelda, et kaebaja varalised õigused oleks olnud ebaproportsionaalselt kahjustatud. Ka Keskkonnaministeeriumi 11.06.2014. a vastusega määruskaebusele (kd II, lk 82-83) on tõendatud, et raied sihtkaitsevööndis ei ole täielikult välistatud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-81-15 p 14). Selleks, et rääkida kaebaja omandiõiguse riivest, peaksid maaomaniku õigused olema piiratud oluliselt. Õiguste olulist piiramist hinnatakse LKS § 20 lg 1 kohases maaomaniku poolt algatatud menetluses. Kuna kaebaja ei ole vastavat avaldust esitanud, ei ole tõendatud, et kaebaja kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oleks olnud oluliselt piiratud. Seoses eeltooduga ei ole ka selle nõude puhul täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused, s. o kaebajale kahju tekkimine ega ka määruse nr 259 õigusvastasus, mistõttu ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetava kahju ja määruse nr 259 vahel. Halduskohtu otsus jätta ka selles nõudes hüvitamiskaebus rahuldamata, on seega igati seaduslik ja põhjendatud.

meetodil mõõdetuna kaebaja kinnistu piiride puhul ainult ca 0,1 ha osas, mistõttu ei ole ka nimetatud asjaolu olnud ilmselgelt põhjuseks, miks kaebajale ei määratud PRIA poolt toetusi kaebaja poolt loodetud suurustes. Kuna Maa-ameti tegevus on olnud kaebaja poolt vaidlustatud osas õiguspärane ja tuvastamist ei ole leidnud ka PRIA haldusaktide õigusvastasus, siis jättis halduskohus õigesti ka PRIA vastu esitatud kahjunõude rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.