A. L. kaebus Maa-ameti, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ning Vabariigi Valitsuse vastu materiaalse kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – A. L. Vastustajad – Maa-amet, volitatud esindajad Toomas Kutti ja Katrin Olesk; Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Siim Vellemaa; Vabariigi Valitsus Keskkonnaministeeriumi kaudu, seaduslik esindaja keskkonnaminister Marko Pomerants, volitatud esindaja Käthlin Raudla
RESOLUTSIOON
1.Jätta A. L. kaebus haldusasjas nr 3-13-397 rahuldamata.
2.Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. august 2016. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.A. L. esitas 21.02.2013. a Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd tl 1), millele lisas Tartu Maakohtule 25.01.2013 esitatud hagiavalduse Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ja Maa-ameti vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot (I kd tl 2-5). Kaebus sisaldas mitmeid nõudeid, millest valdava enamuse menetlemine on praeguseks seoses kohtulahendite jõustumisega lõppenud (I kd tl 71–72, tl 98–100, II kd tl 26– 27, tl 38-40, tl 126). Lahendamata on A. L. materiaalse kahju hüvitamise nõue, mis saadeti pärast halduskohtu määruse tühistamist Tartu Ringkonnakohtu 02.04.2015 määrusega (II tl 9398) tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamise jätkamiseks.
2.Punktis 1 nimetatud kaebus ja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks esitatud avaldus (I kd tl 2-
5, 39-40) sisaldas kahju hüvitamise nõuet. Kahju on kaebajal tekkinud ebaõigetest andmetest katastriplaanil, täpsemalt järgmistel põhjustel: - moraalne kahju kaebaja tervise kahjustamise tõttu. Kaebajal on alates 2009. aastast pidev stress. Kaebaja on raskete tüsistustega südamehaige ja stress on ohtlik tema tervisele; - varaline kahju aja- ja transpordikulule kohalolekuks maaüksusel ja asutustes probleemide lahendamiseks, kulu kirjavahetusele; - varaline kahju, mis on tekkinud PRIA toetuste määratama jätmise või tagasinõudmisega.
3.22.09.2015 teatas kaebaja (II kd tl 138-139), et talle on kahju tekitatud ka sellega, et tema maa suhtes kehtivad looduskaitse piirangud ning kaebaja ei saa metsa majandada. Kaebaja leiab, et tema vara on sisuliselt natsionaliseeritud ja talle tuleks selle eest maksta õiglane hüvitis.
4.23.09.2015 teatas kaebaja, et ta ei nõua kahju hüvitamist kindlas summas, vaid taotleb õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (II kd tl 144). Kaebaja esitas riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse (II kd tl 145-147), mille kohus jättis 03.11.2015 määrusega rahuldamata.
5.09.11.2015 esitas A. L. Tartu Halduskohtu 03.11.2015 määruse resolutsiooni punkti 1 peale määruskaebuse (II kd tl 188-190), milles taotles vaidlustatud määruse p 1 tühistamist ning riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist käesolevas haldusasjas. Kohus jättis 18.11.2015 määrusega A. L. määruskaebuse rahuldamata ning edastas kaebuse läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohus jättis 11.12.2015 määrusega A. L. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.11.2015 määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. 23.12.2015 esitas A. L. Tartu Ringkonnakohtu 11.12.2015 määruse peale määruskaebuse (III kd tl 20-22) Riigikohtule. Riigikohtu halduskolleegium jättis 28.03.2016 kohtumäärusega A. L. määruskaebuse menetlusse võtmata. Seega jõustus Tartu Halduskohtu 03.11.2015 määrus ning kaebaja riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg hakkas kulgema 29.03.2016. 06.04.2016 esitas A. L. kohtule tõendi riigilõivu tasumise kohta summas 235 eurot (III kd tl 41-42).
6.24.04.2016 saabus Tartu Halduskohtusse A. L. täpsustus kaebuse kohta, milles leiab, et seoses tema vara võõrandamise/natsionaliseerimisega tuleb hüvitada tema vara väärtus. Avalduse kohaselt on kaebaja loata seatud sihtkaitsevöönd, mis keelab tal oma vara hallata, kasutada ja käsutada. Kohus palus 26.04.2016 kohtumäärusega kaebajal selgitada veel kord kohtusse pöördumise eesmärki ning põhistada väidetavat kahju.
7.04.05.2016 kohtule esitatud avalduses teeb kaebaja etteheiteid Maa-ametile, kes ei esita kaebajale katastriplaanil olevate p 12-17 naabrite piiriprotokolle, Maa-ametil tuleb kõrvaldada kaebaja maaüksuselt kattuvus. Kaebajale on sellega põhjustatud materiaalset kahju. Kaebaja leiab, et sihtkaitsevööndi kehtestamisel oleks pidanud kaebajale hüvitama küpse metsa väärtuse Eesti Vabariigi valitsus. Vabariigi Valitsuse 06.10.2005 määruse nr 259 (määrus nr 259) vastuvõtmisega on põhjustatud kaebaja omandiõiguse riive ning kaebaja leiab, et sisuliselt on tema vara võõrandatud. Kaebaja on seisukohal, et võõrandatud küpset metsa pole võimalik kompenseerida toetustega, sest see kaotab peagi oma väärtuse. Kaebaja jääb oma varem esitatud nõude juurde ning palub kohtul vastustajatelt välja mõista õiglase hüvitise.
8.Tartu Halduskohtu 04.05.2016 määrusega (III kd, tl 54–55) on ringkonnkohtu ettekirjutuse ja kaebaja taotluse täpsustuste alusel halduskohtu menetlusse võetud kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue Maa-ameti, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ning Vabariigi
Valitsuse vastu.
9.Halduskohtu poolt asja kirjalikus menetluses asja läbivaatamise otsustuse järgselt selgitab kaebaja täiendavalt (III kd tl 60–63), et kaebaja katastriüksusele naabrite piiripostide paigaldamisega ja seeläbi kaebaja maaüksuse vähendamisega on tekitatud kaebajale varalist kahju. Sihtkaitsevööndi kehtestamine tähendab maa võõrandamist ehk natsionaliseerimist, mis tuleb õiglaselt hüvitada. 2004. aastal kinnistu omandamise ajal oli kinnistu piiranguvööndis, praegu aga sihtkaitsevööndis. Sihtkaitsevööndit on suurendatud, et saada Euroopa Liidult suuremat toetust. Riik omandab ainult kõrge väärtusega kinnistuid, mille tõttu tuleb natsionaliseeritud vara hüvitada õiglase hüvitisega. Kaebaja metsa puhul on tegemist küpse metsaga, mida ei saa toetusega kompenseerida, sest toetus kaotab peagi oma väärtuse. Vastustajate vastuväited
10.Maa-amet on seisukohal (III kd tl 80–83, 88), et kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Neljast katastriüksusest koosnev XXXX kinnisasi on mõõdistatud OÜ Maa ja Mõõt maamõõtja poolt 1997. A.L. omandas kinnisasja 2004. Piiriprotokolli on 1997 allkirjastanud maaomanikud S. L. ja L. P. Kuna S. L. ja L. P. on katastriüksuse moodustamise käigus nõustunud kõigi asjaosaliste toimingutega, maareform on seoses kinnistamisega lõppenud, mille tõttu ei saa kaebaja nõudeid tema õiguseellastele tagastatud maa piiride ja suuruse kohta pidada asjakohasteks. Ainult maamõõtja pädevuses on katastriüksuse moodustamise toimiku koostamine. Maa-amet vastutab üksnes kande vastavuse eest algdokumendile, mille tõttu on kaebaja nõue Maa-ameti vastu alusetu. Maa-amet on XXXX katastriüksuse kontrollmõõdistamise tulemusel täpsustanud 2011 XXXX katastriüksuste (kahe) asukohta katastrikaardil. Looduses piiripunkte ja piiri muudetud ei ole, mille tõttu ei ole Maaamet saanud ka kaebajale kahju tekitada, sest muutunud ei ole katastriüksuse piirid ega pindalad. XXXX katastriüksus ja XXXX katastriüksus, mis piirnevad kaebaja kinnistuga, on moodustatud kaardimaterjali alusel, mille tõttu ei ole nende kohta ka piiriprotokolle koostatud. Seetõttu ei saa Maa-amet olematuid piiriprotokolle ka kaebajale väljastada. Kaebaja ei ole allkirjastanud XXXX katastriüksuse piiriprotokolli. Piiriprotokoll on suunatud katastriüksuse omanikule (XXXX) ja naabritele piiride kättenäitamisele. Kuna kohtud on tuvastanud, et kaebajal puudub alus nõuda katastriandmete muutmist ilma vastavaid muudatusi kinnitavate dokumentideta, ei olnud kohustamiskaebuse eesmärk saavutatav. Puuduvad tõendid, et XXXX katastriüksuste asukohtade täpsustused katastrikaardil oleks õigusvastased. Kuna olukord looduses ei ole kaebaja kinnistu osas muutunud, ei ole rikutud kaebaja õigusi ja talle kahju tekitatud. Kaebaja ei ole järginud Maa-ameti 2009. aasta selgitust, et tarvis on pöörduda maamõõtja poole, kelle pädevuses on lisamõõdistuste tegemine ja olemasolevate katastriüksuste täpse pindala väljaselgitamine.
11.PRIA taotleb kaebuse rahuldamata jätmist (III kd tl 76–77). PRIA ei ole kaebajale toetuste osaliselt määramise või määramata jätmisega kahju tekitanud. PRIA kehtivad otsused on õiguspärased. Kaebajale ei ole kahju tekitatud. Taotlejal puudub subjektiivne õigus toetustele.
12.Vabariigi Valitsus on seisukohal (III kd, tl 70-72), et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Loodusobjekt, kus asub ka kaebaja kinnistu, on kaitse alla võetud lähtudes kaitse alla võtmise eelduste olemasolust ja otstarbekusest. Kaitse alla võtmisest keeldutakse, kui loodusobjekti ei ole otstarbekas või võimalik kaitse alla võtta. LKS ei sätesta võimalust kaitse alla võtmisest keeldumiseks või kaitse alla võetud ala kaitse alt vabastamiseks kinnistu omaniku sellekohase tahte alusel. Kaitse alla võtmisest keeldumist õigustab üksnes looduslik areng. Kaebaja majanduslikust eesmärgist kantud või emotsionaalset laadi väited sellised asjaolud ei ole. Looduskaitse eesmärgil rakendatavad piirangud on lubatavad lähtuvalt põhiseadusest (PS) ja LKS-ist. LKS-ist tuleneb Vabariigi Valitsuse pädevus otsustada kaitseala või hoiuala kaitse alla võtmine. Piirangud kaebaja kinnistul on ajutise iseloomuga, mistõttu
puudub neil sundvõõrandamisele omane lõplikkuse tunnus. Kaebaja ei ole esitanud taotlust maa riigile müümiseks. Määrus nr 29 on õiguspärane haldusakt, mille tõttu ei saa nõuda hüvitist õigusvastaselt tekitatud kahju reguleerivate sätete järgi. Jõustunud kohtulahendiga on jäetud rahuldamata kaebaja taotlus määruse nr 259 kohta tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebajale ei ole saanud kahju tekkida. Kohaldatav ei ole ka üldalus õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks, sest hüvitise maksmine on reguleeritud LKS § 20 lg-ga 1. Kaebaja ei ole esitanud taotlust LKS § 20 lg 1 alusel riigi poolt kinnisasja omandamiseks, mille tõttu ei saanud Vabariigi Valitsus tekitada kaebajale ka kahju. Kohtu seisukoht
13.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
14.Kohus märgib vastuseks kaebajale, et asja sisulise arutamise käigus ei ole alust eelmenetluses väljendatud seisukoha muutmiseks seoses kaebuse väheste eduväljavaadetega. Seetõttu peab kohus vaidlust lahendades esmalt tarvilikuks uurimisprintsiibist lähtudes kaebaja huvides käsitleda põgusalt avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise põhimõtteid, mis kohalduvad kõigile kaebaja kahjunõuetele käesolevas asjas.
15.Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Riigivastutusõigussuhte üheks pooleks on kannatanu ja teiseks pooleks kahju tekitaja ehk avaliku võimu kandja. Mõlemal poolel võib isikuid olla mitu. Käesoleval juhul on kaebuse esemest (hüvitamiskaebus) ja alusest (hüvitamisnõude põhiliste asjaolude kogum) lähtuvalt kaebaja hüvitamisnõue suunatud mitme haldusorgani (Vabariigi Valitsus, riigiasutused PRIA ning Maa-amet) vastu. Kuna kaebaja hüvitamisnõuetest tulenev põhiliste asjaolude kogum ehk „elusündmused“ ei kattu, siis olgu juba siinkohal märgitud, et vastustajate solidaarvastutus (RVastS § 12 lg 4) on käesoleva kaasuse puhul välistatud. Vaidlusaluste elusündmuste puhul saab minimaalseid kattuvuse ilminguid täheldada PRIA ja Maa-ameti vastu esitatud kahjunõuete puhul, kuna toetustaotluste lahendamisel tugineb PRIA teatud osas Maa-ameti kaardirakendustele. Küsimuse solidaarvastutuse tekkimisest välistab halduskohtu hinnangul aga üheselt asjaolu, et kaebaja ei ole kasutanud ühegi nõude puhul esialgseid õiguskaitsevahendeid.
16.Kaebaja poolt esitatud kahjunõuete üheselt iseloomustamiseks ja kokkuvõtmiseks puudub halduskohtule teadaolevalt kahju legaaldefinitsioon. Seetõttu lähtub halduskohus suhteliselt varases kohtupraktikas tunnustatud määratlusest, mille kohaselt saab kahjuna käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleks reeglina luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärgiks on niisiis kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
17.Nagu juba eelmenetluses ja ka käesolevas otsuses osundatud, ei ole asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebaja seadusega kaitstavaid õigushüvesid oleks riivatud ehk teisisõnu ei ole halduskohtu hinnangul rikutud kaebaja sellist subjektiivset õigust, mis annaks aluse rääkida kaebajale varalise (materiaalse) kahju tekitamisest ja selle hüvitamise kohustusest vastustajate poolt. Lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleb riigivastutusõiguse ja asjakohase kohtupraktika
valguses eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalikõiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui kas või üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
18.Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik (ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu. See põhimõte on sätestatud RVastS § 7 lg-s 1. Esialgsete õiguskaitsevahendite läbimine tähendab, et kannatanu peab õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Vastav juhis on Riigikohtu poolt antud juba varajases kahju hüvitamise kohtupraktikas (nt RKHKo nr 3-3-1-51-03 p-s 12). Riigikohus sedastas, et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Käesoleva kaasuse aspektist on asjakohane ka RKHKo nr 3-3-1-8-04 p 10, milles asuti seisukohale, et RVastS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Sama seisukoht kahju hüvitamise nõude eelduste osas kajastub ka asjakohases erialakirjanduses.1
19.Seetõttu nõustub kohus kahju hüvitamise eelduste tõendamatuse osas valdavas osas vastustajate vastuväidetega kaebusele ja ei jaga kaebaja seisukohti.
20.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude suhtes. 22.04.2004. a kinnistu kinke- ja asjaõiguslepingu (I kd tl 117) kohaselt omandas A. L. XXXX kinnistu kui ühe endise omaniku tütar ja teise endise omaniku õe tütar. Lepingu p-s 2.1.2 kinnitavad kinkijad, et lepingu ese asub Koiva-Mustjõe Natuura 2000 territooriumil. Lepingu p 2.2.1. kohaselt jääb kinnistu tervikuna Koiva-Mustjõe Natuura 2000 ajutiste piirangutega ala territooriumile. Nimetatud alal tuleb lähtuda keskkonnaministri 22.04.2004. a määrusega nr 24 „Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel“ kehtestatud piirangutest. Seega on selle tõendiga tõendatud ühelt poolt vastustajate vastuväide, et kinnisasja omandamisel pidi olema kaebajal selge, et ta omandab majandustegevuse piiranguga kinnisasja. Samuti on tõendatud kaebaja väide, et loodusobjekti kaitsepiiranguid on hilisemalt rangemaks muudetud, millest ei järeldu aga automaatselt kaebaja õiguste riivet. Kinnistusraamatust nähtub, et kinnistu XXXX omanik on alates 22.06.2004. a A. L. ning kinnistu on koormatud looduskaitseseaduse § 16 lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks (sisse kantud 12.01.2007. a). Seega saab resümeerida, et kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja omandis Valga maakonnas, XXXX vallas, XXXX külas asuv XXXX kinnistu. XXXX maaükskuse lahustükid katastritunnustega XXXX ja XXXX paiknevad Koiva-Mustjõe maastikukaitseala territooriumil XXXX sihtkaitsevööndis, mille kaitse-eeskiri on kinnitatud 2005. aastal määrusega nr 259.
E. Andresen, Riigivastutus. Riigikohus, Tartu 2009, lk 31.
21.Ajaliselt kõige varasem elusündmus, mis on tinginud kaebaja kahjunõude, tulenebki Vabariigi Valitsuse poolt määrusega nr 259 kehtestatud sihtkaitsevööndist.
22.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse vastu esitatud kahjunõude rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus nõustub keskkonnaministri vastuväidetega kaebusele (III kd tl 70-72). Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule tõendeid tuvastamaks määruse nr 259 õigusvastasust ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Vastupidine on tõendatud Keskkonnaministeeriumi vastustega kaebajale (I kd, tl 116, 119-120, 121, 123p-124). Halduskohus kordab 20.05.2014. a määruses sedastatut (II kd tl 38-40), et kaebaja on hiljemalt 15.08.2011. a (I kd tl 2) olnud teadlik looduskaitselistest piirangutest tema kinnistu suhtes. Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitsekohustuse teatisega nr VA-KM-76 (I kd tl 6-9), välja antud 14.03.2011. a, on tõendatud, et maaomanikule (A. L.le) anti teada tema maal paikneva kaitseala moodustamisest ja seal kehtivatest kitsendustest (LKS § 24). Vastustaja on õigesti viidanud LKS sätetele (III kd tl 70p), mis andsid Vabariigi Valitsusele aluse loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Riigikogu keskkonnakomisjoni 23.10.2012. a vastusega (I kd tl 51) A. L. kirjale on tõendatud, et Koiva-Mustjõe maastikukaitseala moodustati juba aastatel 1957–1959 ning kehtiv maastikukaitseala kaitsekord kehtestati 2005. a. Vastustaja on õigesti rõhutanud, et LKS ei nõua, et ala kaitse alla võtmisel peaks maaomanik andma nõusoleku. Kaitsealale jäävatel kinnistutel tulenevad kasutuspiirangud looduskaitseseadusest ja need on kooskõlas põhiseadusega. Põhiseadusest ja muust objektiivsest õigusest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust saada metsa eest hüvitist enne sihtkaitsevööndi kehtestamist, kuna metsa kui rahaliselt hinnatavat loodusväärtust ei ole kaebajale seoses sihtkaitsevööndi kehtestamisega võõrandatud.
23.Looduskaitselisest aspektist on vaieldamatult tegemist ajutist laadi piiranguga. Kohus on veendunud, et looduskaitseliste eesmärkidega ei ole kooskõlas ülekasvanud metsa säilitamine olukorras, kus mets ise muutub ülejäänud koosluste säilimist ohustavaks, mistõttu lahendatakse vastava olukorra saabumisel ka paratamatult metsa raieõigusega seonduv, mistõttu ei saa lõppkokkuvõttes ebaproportsionaalselt kahjustatud ka kaebaja varalised õigused. Nimetatu nähtub ka asjas kogutud tõenditest. Keskkonnaministeeriumi 11.06.2014. a vastusega määruskaebusele (II kd tl 82-83) on tõendatud, et raied sihtkaitsevööndis ei ole täielikult välistatud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-81-15 p 14). Seega on vastustaja asjakohaselt pidanud kahjunõuet emotsionaalsetest kaalutulustest esitatuks.
24.Kohus on seisukohal, et loodusobjekti kaitse alla võtmisel oli tegemist otstarbeka otsustusega loodusliku arengu aspektist (vrdl EK otsus kohtuasjas C-301/12 p-d 24, 25, 30). Kaebaja majanduslikust aspektist esitatud vastuväited ei anna halduskohtu hinnangul alust kaitse alla võetud loodusobjekti kaitse alt vabastamiseks (LKS § 8 lg-d 4 ja 5, § 11 lg 4 p-d 1 ja 2). Rääkida ei saa ka kaebaja varaliste õiguste rikkumisest määrusega nr 259. Kohus on tuttav ajakirjanduses toimuva aruteluga looduskaitse põhiseaduspärasuse üle (vt nt 11.12.2015. a Maaleht, 22.10.2015. a Postimees, 28.07.2016. a Maaleht), kuid arvamuste esitajad on artiklites esitanud isiklikke seisukohti, mille sisu ühtib kaebuses vastustajale esitatud etteheidetega. Kaebaja ei ole arvestanud tõsiasjaga, et looduskaitselised piirangud tema kinnistul olid juba selle omandamise ajal, mitte ei ole seatud vahetult enne hüvitamisnõude esitamist. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (LKS § 20 lg 1), mille tõttu ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud, mis eristab kaebaja olukorda oluliselt ka ajakirjanduses kajastamist leidnud juhtumitest. Vastustaja on vastavat õigust kaebajale selgitanud (I kd tl 133). Selleks, et rääkida kaebaja omandiõiguse riivest, peaksid maaomaniku õigused olema piiratud oluliselt. Õiguste olulist piiramist hinnataksegi LKS § 20 lg 1 kohases maaomaniku poolt
algatatud menetluses. Kuna kaebaja ei ole vastavat avaldust esitanud ei ole tõendatud, et kaebaja kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist saab lugeda oluliselt piiravalt teostatuks. Seoses esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega kaebaja poolt pole tõendatud ka muude eelpool osundatud kahju hüvitamise nõude eelduste täidetus. St kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendamist leidnud määruse nr 259 õigusvastasus, mille tõttu ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetava kahju ja määruse nr 259 vahel.
25.Vabariigi Valitsuse vastu esitatud varalise kahju nõue jääb neil asjaoludel rahuldamata.
26.Kuigi kaebaja katastriüksus on moodustatud juba enne selle kaebaja poolt omandamist, seob kaebaja Maa-ameti vastu esitatud kahjunõude ka hilisemate elusündmustega. Halduskohus nõustub seetõttu vastustaja Maa-ametiga, et katastriüksuse 1997. aastal kinnistusraamatusse kandmisele eelnenud katastriüksuse moodustamise toimingud, mille teostamiseks oli objektiivse õiguse kohaselt Maa-ametil pädevus, olid õiguspärased (MaaKatS §-de 8 lg 1, 5; 9 lg 4; 10 lg 1, 2). Kuna katastriüksuse mõõdistamine ja vastavate dokumentide koostamine oli maamõõtja pädevuses (MaaKatS § 16 lg-d 1, 2), siis ei saa Maa-amet vastutada kaebaja poolt sisuliselt maamõõtjale 1997. aasta osas etteheidetavate minetuste eest. Maa-ameti 2011. aasta toimingud on tehtud kehtivat õigust järgides, kaebaja õiguste rikkumine ei ole asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Kaebaja on jätnud järgimata vastustaja poolt korduvalt tehtud ettepaneku pöörduda maamõõtja poole, et välja selgitada tänapäevastele võimalustega tuvastatav katastriüksuse tegelik pindala ja kõlvikute pindala ning taastada loodusest puuduvad piirmärgid.
27.Halduskohus jääb 20.05.2014. a määruses (II kd tl 38-40) väljendatud seisukohtade juurde kohustamiskaebuse perspektiivituse suhtes, mis välistab omakorda aga kahjunõude rahuldamise.
28.Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 9 lg 4 kohaselt toimub maaregistrisse kande tegemine, sealhulgas selle muutmine ja kustutamine, seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse, kohtuotsuse, kohtu kinnistusosakonna teatise, kohaliku omavalitsusorgani otsuse või vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omava isiku poolt esitatud katastriüksuse moodustamise toimiku või muude õigusaktides sätestatud dokumentide alusel. Kande tegemise aluseks võib olla ka riigi või kohaliku omavalitsusorgani ülesandel tehtud erakorralise hindamise akt. MaaKatS § 10 lg 1 teisest lausest tuleneb, et katastriüksuse piiride ja kitsendusi põhjustavate objektide asukohta tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel on katastriüksuse plaan. MaaKatS § 10 lg 2 esimese lause kohaselt koostab katastriüksuse plaani vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik (vt ka Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ § 2 lg 1 ja § 15 lg 1). MaaKatS § 16 lõike 1 kohaselt teostab maamõõtja katastriüksuse moodustamiseks maaomaniku lihtkirjaliku avalduse alusel katastrimõõdistamised ning koostab õigusaktis sätestatud korras katastriüksuse moodustamise toimiku, mille ta esitab õigusaktis sätestatud korras katastripidajale katastriüksuse registreerimiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab maamõõtja tema poolt teostatud mõõdistamise ning koostatud katastriüksuse moodustamise toimiku õigsuse ja seaduslikkuse eest. MaaKatS § 20 lg 14 sätestab, et plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride looduses tähistamine, samuti looduses piirimärkidega tähistatud piiri taastamine toimub katastrimõõdistamise teel katastriüksuse plaani või piiriprotokolli alusel.
29.Eeltoodust tuleneb üheselt, et katastriüksuse mõõdistamine ja selle tulemuste kohta
dokumentide koostamise õigus on ainult maamõõtjal. Maa-ametil ei ole maamõõtja pädevust, vaid ta on käesoleva vaidluse aspektist tegutsenud katastripidajana. Katastripidajal on õigus ja kohustus teha katastrikanne vastavalt kande tegemiseks või muutmiseks esitatud õigusaktis sätestatud korras maamõõtja poolt koostatud dokumentidele. Maa-amet on korduvalt kaebajale selgitanud, et katastriüksuse andmete täpsustamiseks ja puuduvate piirimärkide taastamiseks või piirimärkide vormide muutmiseks tuleb pöörduda maamõõtja poole. Kaebajal puudub õigus nõuda Maa-ametilt katastriandmete muutmist ilma vastavaid muudatusi kinnitavate dokumentideta. Käesoleval juhul ei ole XXXX katastriüksuse osas viidud läbi õigusaktides ettenähtud korras katastrimõõdistamist, mis oleks aluseks käesoleva kohustamisnõude esitamisele. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebus on põhjendamatu ja perspektiivitu. Maaameti keeldumine XXXX katastriüksuse katastriandmete muutmisest ei saanud rikkuda kaebaja õigusi ning kaebuse rahuldamine on välistatud, kuna Maa-amet ei saa teha kaebaja taotluse alusel katastrisse muudatusi, mis on vastuolus 1997. a katastriüksuse moodustamise algdokumentidega (vrdl Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2012. a määruses haldusasjas nr 3-121415).
30.Kuna pärast Tartu Halduskohtu 20.05.2014. a määruse jõustumist ei ole kaebaja kohtule esitanud selliseid tõendeid, mille alusel tuvastada kaebajale kahju tekkimist, siis puudub jätkuvalt alus ka sel alusel kaebuse rahuldamiseks. Puutuvalt 2011. a kontrollmõõdistamisega ei ole kohtule esitatud tõendite kohaselt looduses ühegi piiripunkti ega ka piiri asukohta muudetud, mille tõttu ei ole tõendite kohaselt saanud kaebajale ka kahju tekkida, kuna XXXX katastriüksuste piirid ja pindalad ei ole Maa-ameti tegevusel muutunud.
31.Maa-ameti 17.09.2013. a seletuse (I kd tl 147-157) ja sellele lisatud tõenditega on tõendatud, et XXXX katastriüksused mõõdistati OÜ Maa ja Mõõt maamõõtja V. Sirmaisi poolt 1997. a. Katastriüksuste moodustamise ja maakatastris registreerimise õiguslikuks aluseks on XXXX Vallavalitsuse 28.07.1997. a korraldus nr 101 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“, millega on tagastatud maa S. L. ja L. P. kaasomandisse. XXXX katastriüksused on maakatastris registreeritud 27.08.1997. a ning kinnistusraamatusse kantud 03.11.1997. a, nagu juba eelpool konstateeritud, S. L. ja L. P. kaasomandina võrdsetes mõttelistes osades. A. L. on XXXX kinnisasja omanikuks saanud 01.07.2004. a. Asjas kogutud tõendite kohaselt on XXXX kinnisasja kaasomanikud S. L. ja L. P. katastriüksuste moodustamise käigus nõustunud nii maamõõtja, kohaliku omavalitsuse, katastripidaja kui ka kinnistusameti kõigi toimingutega. Seega on tagastatava maa piirid ja suurus maareformi käigus kindlaks määratud õiguspäraselt. Vastupidise kohta puuduvad igasugused tõendid. Kaebaja mistahes nõudeid ja väiteid tema õiguseellastele tagastatud maa piiride ja suuruse kohta tuleb seetõttu pidada alusetuks ja asjakohatuteks. A. L. nõuet Maaametile viia piiriprotokoll ja katastriplaan vastavusse ei ole võimalik täita. Katastriüksuse andmete muutmiseks, s.t uue katastriüksuse plaani vormistamiseks tuleb teostada katastrimõõdistamine, mille teostamise õigus on ainult maamõõtjal. Maa-amet ei toesta katastrimõõdistamisi, vaid see on maamõõtja pädevuses, kes koostab mõõdistamisandmete alusel katastriüksuse moodustamise toimiku, mille ta esitab katastripidajale katastriüksuse registreerimiseks, kusjuures algdokumendi andmete õigsuse eest vastutab mõõdistuse teostanud maamõõtja ning Maa-amet vastustab üksnes kande vastavuse eest algdokumendile. XXXX katastriüksuse plaani ei ole koostanud Maa-amet, vaid selle koostajaks on olnud OÜ „Maa ja Mõõt“ 1997. a teostatud mõõdistamisel saadud andmete alusel. Maa-ameti ega katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakonna tegevuse tulemusena ei ole tekkinud ega tekitatud A. L.le kahju.
32.Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ta ei saa olematuid piiriprotokolle väljastada (III kd tl 82). Seega ei ole ka see kaebaja poolt vastustaja tegevusetuseks tituleeritu saanud kaebajale kahju tekitada. Vastustaja on arvukates kohtule esitatud tõendites tõendanud
haldusorganile omase selgitamise kohustuse täitmist kaebaja ees. Kaebaja tervisele tekitatud väidetav varaline kahju olnuks kaebajale välditav olnud, kui ta oleks järginud vastustaja 2009. a selgitusi maamõõtja poole pöördumise osas.
33.Maa-ameti vastu esitatud kahjunõue jääb neil asjaoludel rahuldamata.
34.PRIA vastu esitatud kahjunõude on kaebaja sidunud PRIA poolt antud haldusaktidega, millega jäeti rahuldamata kaebaja toetustaotlused või rahuldati need osaliselt. PRIA 20.01.2012. a otsusega nr 12-6/32 (I kd tl 12-13) on tõendatud, et rahuldamata on jäetud A. L. taotlus poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamiseks. PRIA 25.01.2012. a otsusega nr 12-6/58 (I kd tl 14-15) on tõendatud, et A. L.le määrati osaliselt ja suunati väljamaksmisele ebasoodsamate piirkondade toetust summas 242,50 eurot. PRIA peadirektori 08.12.2011. a käskkirjaga nr 12-6/1235 on tõendatud, et A. L.le määrati osaliselt ja suunati väljamaksmisele ühtne pindalatoetus summas 883,67 eurot. PRIA 29.08.2012. a vaideotsusega nr 12-4/335 (I kd tl 41-44) on tõendatud, et PRIA peadirektori 08.12.2011. a käskkirja nr 12-6/1235 ei ole kohtuväliselt muudetud. PRIA 29.08.2012. a vaideotsusega nr 12-4/336 (I kd tl 45-48) on tõendatud, et PRIA 20.01.2012. a otsust nr 12-6/32 ei ole kehtetuks tunnistatud.
35.Kaebaja on soovinud tühistamiskaebusega vaidlustada PRIA 2011. aastal ja 2012. aastal antud haldusakte. Tartu Halduskohtu 22.07.2013. a määrusega (I kd tl 71-72), mis jõustus selles osas 18.04.2014. a, tagastati kaebus PRIA 25.01.2012. a otsusele nr 12-6/58 ja lõpetati menetlus PRIA 20.01.2012. a otsuse nr 12-6/32 ja PRIA peadirektori 08.12.2011. a käskkirja nr 126/1235 osas. Kuna kaebaja on temale kahju tekitamise sidunud eelmises lauses nimetatud haldusaktidega, mille puhul on tegemist kehtivate haldusaktidega, mille õigusjõudu ei ole kaebaja tühistamiskaebuste rahuldamise teel murdnud, siis on kaebaja poolt kasutamata esmased õiguskaitsevahendid ja kaebus PRIA vastu jääb. Maa-amet on tuvastanud erinevuse erineval ajal ja erineval meetodil mõõdetuna kaebaja kinnistu piiride ainult ca 0,1 ha osas, mistõttu ei ole nimetatud asjaolu olnud ilmselgelt põhjuseks, miks kaebajale ei määratud PRIA poolt vaidlustatud haldusaktidega toetusi kaebaja poolt loodetud suurustes. Kohus selgitab vastuseks kaebajale, et kui kaebaja oleks järginud Maa-ameti 2009. a ettepanekut, millest oli juttu Maa-ametit puudutava kahjunõude osas, ei oleks 2011.–2012. a toetustaotlus saanud PRIA poolt jääda rahuldamata sel motiivil, et Maa-ameti kaardirakenduses oli kaebaja kinnistu suuruse osas väike erinevus maamõõtja poolt mõõdetud suurusega. Kaebaja toetustaotlused on viidatud haldusaktidega rahuldamata jäänud ilmselgelt teistel põhjustel kui kaebaja on välja toonud kaebuses. Kuna Maa-ameti tegevus on olnud kaebaja poolt vaidlustatud osas õiguspärane, tuvastamist ei ole leidnud PRIA haldusaktide õigusvastasus, siis jääb ka PRIA vastu esitatud kahjunõue rahuldamata.
36.Kohus jätab rahuldamata kaebaja 30.06.2016. a taotluse (III kd tl 95) täiendavate tõendite kogumiseks, st Maa-ametilt välja nõudmiseks, kuna kaebaja taotletud tõendist ei sõltu kahjunõude lahendamise tulemus.
37.HKMS §-de 108 lg 1 ja 109 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud seoses kaebuse rahuldamata jätmisega nende enda kanda, kuna vastustajad ei ole taotlenud menetluskulude vastaspoolelt välja mõistmist. (allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.