Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
11. juuni 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-543
Haldusasi
XX kaebus Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, nr 445 ja nr 446 ning Tori Vallavalitsuse 19.02.2018 vaideotsuse nr 6-2/100-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tori vald (Sindi valla õigusjärglane), seaduslik esindaja Siiri Jõerand
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2018. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2018. a määruse haldusasjas nr 3-18-543 resolutsiooni p 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sindi Linnavalitsus otsustas 27.11.2017 korraldusega nr 444 väljastada ehitusloa betoonpaisu (pikkus 150 m) Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341) ja Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi VI (katastritunnus 73001:001:1471), kaldakindlustuse Vainu külas katastriüksusel Veejaama (katastritunnus 74101:008:1006) ja Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341), ning kalatrepi Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341) lammutamiseks.
2.Sindi Linnavalitsus otsustas 27.11.2017 korraldusega nr 445 väljastada ehitusloa Danspin OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas
3-18-543 katastriüksustel Kalamaja tee 4 (katastritunnus 74101:001:0074), Vabriku kanal katastriüksusel Kalamaja tee 4 (katastritunnus 74101:001:0290) ja Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341); Raho OÜ uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Sindi linnas katastriüksustel Kalamaja tee 1 (katastritunnus 74101:001:0091), Kalamaja tee 3 (katastritunnus 74101:001:0089), Vabriku kanal (katastritunnus 74101:001:0290) ja Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341); Pulli küla elamute uue pinnaveehaarde rajamiseks olemasoleva asemele Pulli külas katastriüksusel Pärnu jõgi V1 (katastritunnus 73001:001:1471) ning Sindi linna olemasoleva sademeveesüsteemi suubla ümberehitamiseks, uue sademeveetorustiku rajamiseks Sindi linnas katastriüksusel Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341).
3.Sindi Linnavalitsus otsustas 27.11.2017 korraldusega nr 446 väljastada ehitusloa Sindi linnas katastriüksutel Supluse tn 3 (katastritunnus 74101:001:0281), Sindi pais (katastritunnus 74101:001:0341) ja Pärnu jõgi V1 (katastritunnus 73001:001:1471) Sindi väliujula ümberehitamiseks.
4.XX esitas Sindi Linnavalitsusele 27.12.2017 vaide Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduste nr 444, 445 ja 446 kehtetuks tunnistamiseks.
5.Tori Vallavalitsus jättis 19.02.2018 vaideotsusega nr 6-2/100-2 vaide rahuldamata. Vallavalitsus selgitas, et haldusasjas nr 3-16-1546, milles taotleti Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korralduse nr 54 „Sindi linnavalitsuse lähteseisukohad projektile „Sindi paisu avamise projekteerimine““ tühistamist, tegi Tallinna Ringkonnakohus viitega Riigikohtu lahenditele otsuse, milles käsitati kaebeõigust. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud korraldused käsitlevad Sindi paisu avamise järgmist etappi ehk on sama protsessi osad, siis tuginedes kohtupraktikale, puudub kaebajal vaideõigus.
6.XX esitas 15.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tori Vallavalitsuse 19.02.2018 vaideotsuse nr 6-2/100-2 ja Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korralduse nr 446 tühistamiseks. Kaebajal on kauaaegne puutumus Sindi ujula ja paisjärvega. Kaebajat kui Pärnu linna elanikku võib Sindi paisu lammutamine ja Sindi ujula tarbeks jõe põhja süvendamine oluliselt mõjutada ka keskkonna aspektist. Århusi konventsioonist tulenevalt on igal kohalikul elanikul õigus üldsuse esindajana kaebust esitada, kui on olemas reaalne risk keskkonnale, s.h terviseja heaoluvajadustele (Århusi konventsiooni art 9 lg 2). Vaide lahendamisel ei ole arvesse võetud Riigikohtu 29.01.2004 otsuse nr 3-3-1-81-03 seisukohti. Århusi konventsiooni eesmärk on keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimaluste avardamine. Kavandatav ehitustegevus ei ole kooskõlas seadustega. Planeerimismenetlust ei ole läbi viidud (puudub detailplaneering), valitud on kulukam lahendus, puudub kehtiv keskkonnamõju hindamine. Täiesti käsitlemata on keskkonnatingimuste võimalikud muutused (vee ja jõepõhja reostumine) seoses kavandatud töödega jõe alamjooksul. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nr 3-16-1546 ei saa järeldada, et kaebajal puudub kaitstav subjektiivne õigus (õigus tervise- ja heaoluvajadusele vastavale keskkonnale).
7.XX esitas 31.03.2018 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles riigihankes nr 194187 „Sindi paisu avamise ja tehiskärestiku rajamise ehitustööd“ menetluse peatamist kuni seaduses sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise ja planeerimismenetluse läbiviimiseni projekti „Pärnu jõe elupaikade taastamine“ realiseerimisel. Tallinna Halduskohus jättis 04.04.2018 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
8.XX esitas 17.04.2018 Tallinna Halduskohtule taotluse, milles soovis kaebuse nõuet muuta ning vaidlustada lisaks Sindi Linnavalituse korraldusele nr 446 ka korraldused nr 444 ja 445
2(7)
3-18-543 ning esitas sellega kaasnevalt uue esialgse õiguskaitse taotluse Sindi Linnavalitsuse korralduste nr 444, 445 ja 446 kehtivuse peatamiseks.
9.Tori vald palus 20.04.2018 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ja tagastada kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja ei ole piisaval määral põhjendanud, millised oleksid need kahjulikud tagajärjed, kui ehituslubade kehtivust ei peatata. Ebamäärased ning asjasse puutumatud on kaebaja põhjendused ning viited käimasolevale riigihankele. Kaebus on perspektiivitu. Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus Sindi paisu endisel kujul säilitamisele ning kaebajal ei ole mingisugust puutumust vaidlustatavate haldusaktidega. Kaebaja elukohaks on Pärnu linn ning kaebajal puutub otsene side Sindiga. Samuti ei ole kaebaja selgelt tõendanud, et Sindi paisul toimuv tegevus võib oluliselt kahjustada Pärnu linna jõevett või supelrandasid, mille kaudu on kaebajal väidetav puutumus. Kaebaja ei ole välja toonud täpseid asjaolusid ega tõendeid, mis viitaksid konkreetsele reaalsele riskile keskkonnale, sh tervise- ja heaoluvajadustele.
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.04.2018 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ja võimaldas vaidlustada ka Sindi Linnavalitsuse 27.11.2017 korraldusi nr 444 ja 445 (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse läbivaatamatult (resolutsiooni p 2) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3). Tori Vallavalitsus põhjendas vaide rahuldamata jätmist kaitstava subjektiivse õiguse puudumisega. Vallavalitsus tugines haldusasjas nr 3-16-1546 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2017 otsuse p-le 15. Haldusasjas 3-16-1546 vaidlustati Sindi Linnavalitsuse 23.02.2016 korraldust nr 54 ehk paisu avamise projekteerimise lähteseisukohti, kuid vastav kaebus jäi kaebeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. Olukorras, kus varasema etapi vaidlustamiseks isikul kaebeõigust ei olnud, ei ole seda ka järgnevate ehk antud juhul vastavate ehituslubade väljastamist puudutavate etappide osas. Käesolevas haldusasjas esitatud kaebusest ega selle hilisematest täiendustest ei nähtu kaebaja subjektiivsete õiguste võimalikku rikkumist. Kaebaja elukoht on Pärnus. Vastustaja on oma 20.04.2018 seisukohas märkinud, et kaebajal puudub üleüldse otsene side Sindiga. Ehituslubade väljastamise peale ei saa populaarkaebust esitada. Seega tuleb kaebus tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1. Lähtuvalt eeltoodust oli ka vaide rahuldamata jätmine põhjendatud, mistõttu on vaideotsuse vaidlustamine perspektiivitu. Kaebusest ei nähtu, et vaidemenetluses oleks isiku õigusi kuidagi muul viisil rikutud. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 2 tagastatakse kaebus (nõue) ka sel juhul, kui nõude rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.XX palub 06.05.2018 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.04.2018 määruse resolutsiooni p 2 ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus on jätnud valdava osa kaebeõigusega seonduvatest põhjendustest käsitlemata. Kohus ei ole õigesti hinnanud kaebuse esitamise eesmärki. Kohus on igasuguse põhjenduseta sidunud käesolevas asjas vaidlustatud ehituslubade tühistamise taotluse teise haldusasjaga, kus käsitleti alles võimalikke eeltingimusi projekti koostamisel. See, et ühes teises haldusasjas jäi kaebus menetlusse võtmata, sest kohus ei rakendanud uurimisprintsiipi, ei saa olla õiguslikuks aluseks praeguse kaebuse tagastamisele. 3(7)
3-18-543 Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et Sindi paisu likvideerimise üle otsustamisel ei ole toimunud kohustuslikku planeerimismenetlust. Igal juhul oleks pidanud korraldama keskkonnamõju hindamise. Isegi kui vastustaja leidis, et oluline keskkonnamõju puudub, pidanuks selle kohta tegema otsuse. Tähelepanuta on jäetud kaebaja selgitus selle kohta, et antud juhul on asjas puutumus ka Pärnu jõe alamjooksul paikneva Pärnu linna kodanikel. Paisu likvideerimisel liigub prognoosimata mahus muda just suvisel puhkeperioodil Pärnu linna supluskohtadesse. Kaebuse eesmärk on, et projekt „Pärnu jõestiku elupaikade taastamine“ saaks ellu viidud kooskõlas Eesti Vabariigi seadustes ehitamisele sätestatud nõuetega. Sellest võib hiljem sõltuda ka rahastamise tagasipööramine, sest valdav osa projekti kuludest tuleb EL Ühtekuuluvusfondist. Seega on kaebuse eesmärgi saavutamine võimalik. Operatiivse tegutsemise korral on ajaliselt võimalik läbida kõik kohustuslikud menetluse etapid. Kohus on jätnud käsitlemata kaebaja kaebeõiguse põhjendused, mis tuginesid Århusi konventsioonile. Kui kaebeõigus ei ole üheselt selge, siis tulnuks asi menetlusse võtta. Århusi konventsiooni peamine eesmärk on parima lahenduse saamiseks kõige laiema üldsuse kaasamine otsustusprotsessi ja seda juba otsustuste ettevalmistamise varajases staadiumis. Vaidlustatud korraldused anti üldsusele täiesti ootamatult, ilma igasuguse eelneva teavituseta. Kuivõrd kaebajal oleks olnud planeerimismenetluses võimalus osaleda ja seega ehituslubade väljaandmist mõjutada, siis rikub planeerimismenetluse korraldamata jätmine otseselt kaebajale seadusega antud õigust ja annab aluse taotleda ehituslubade tühistamist.
12.Tori vald palub 10.05.2018 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus. Riigikohtu põhjendustest haldusasjas nr 3-3-1-87-11 järeldub, et kaebeõiguse olemasolu hindamisel ei pea Århusi konventsioonile tuginema, kuivõrd Eesti õigus on viidud sellega kooskõlla ning siseriiklike kaebeõiguse normide kohaldamisel lähtutakse juba eelduslikult konventsooni põhimõtetest. Seega on kaebaja etteheited sellest, et kohus on jätnud analüüsimata kaebeõiguse võimalikkuse tulenevalt Århusi konventsioonile, alusetud. Riigikohus on leidnud, et keskkonnaküsimuste otsustamist käsitletavates asjades ei ole võimalik kaebeõigust sisustada identselt tavapäraste haldusasjadega subjektiivse avaliku õiguse rikkumise kaudu (Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 16). Riigikohtu praktikast tulenevalt peab kaebajal antud asjas kaebeõiguse jaatamiseks olema oluline puutumus või huvi seoses vaidlustatavate ehituslubadega. Kaebaja ei ole toonud välja konkreetseid asjaolusid, mis näitaksid, et Sindi paisu lammutamisel ja väliujula rekonstrueerimisel on reaalne ning oluline mõju mõnele tema põhjendatud huvile. Kaebaja on Pärnu linna elanik. Sindi paisu lammutamine ja väliujula rekonstrueerimine toimub Sindis. Kaebajal puudub seega territoriaalne puutumus. Kaebusest ja määruskaebusest ei ilmne, et kaebaja kasutaks Sindi paisu lähikonnas asuvat jõge kui loodusressurssi või omaks muud olulist huvi. Kaebaja ei ole piisaval määral selgitanud põhjusliku seose olemasolu Sindi paisu lammutamise ja väliujula rekonstrueerimise ning võimaliku reostuse tekke vahel. Samuti pole kaebaja esitanud toetavat materjali selles osas, et antud tegevuste puhul on tõenäoline, et Pärnu supelrannad saavad reostatud või muutuvad kasutuskõlbmatuks. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas on muda keskkonnakahjulik mõjutus ja mille alusel on võimalik väita, et Sindi paisul toimuv võib muda liikumise põhjustada. Üksnes elamine nimetatud paikkonnas ei
4(7)
3-18-543 ole kohtupraktika järgi piisav argument. Kaebajal peaks olema supelrandades toimuva osas oluline huvi või puutumus, mida kaebaja ei ole välja toonud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Halduskohus tagastas XX kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Nimetatud sätete kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui: 1) kaebajal puudub kaebeõigus; 2) kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
14.HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tagastamine on võimalik juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja sisulist läbivaatamist (nt Riigikohtu 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 12; Riigikohtu 08.06.2016 määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). Praegusel juhul ei olnud halduskohtul siiski põhjust võtta XX kaebust menetlusse, sest kaebeõiguse puudumine on ilmselge ning tegemist ei ole menetlusõiguslikult keeruka olukorraga.
15.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Keskkonnakaitse küsimustes on eriseaduseks keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS), mille § 30 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on rikutud, sealhulgas õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, esitada vaide haldusorganile haldusmenetluse seaduses sätestatud korras või kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. KeÜS § 23 lg-te 1 ja 2 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga.
16.Kaebaja viitab, et vaidlustatud ehitusload on väljastatud ilma eelnevalt detailplaneeringut läbi viimata ning korraldamata on keskkonnamõjude hindamine. Kaebaja leiab, et Sindi väliujula tarbeks jõepõhja süvendamisel 2 m võrra hävitatakse jõe sängis elustik 500 m ulatuses. Kavandatud töödega kaasneb risk kahjustada Pärnu linna (mille elanik kaebaja on) huve, sest paisu lammutamine ja jõepõhja süvendamine mõjutavad oluliselt tingimusi Pärnu jõe alamjooksul ning süvendamise tulemusena kandub sellega kaasnev reostus Pärnu supluskohtadesse. Kaebaja märgib, et tal on kauaaegne puutumus Sindi väliujula ja paisjärvega (kaebaja on suviti väliujula kasutaja). Kaebajat puudutab Sindi paisu lammutamine ja Sindi ujula tarbeks Pärnu jõe põhja süvendamine oluliselt ka keskkonna aspektist (Pärnu jõe vee kvaliteet muutub). Kaebaja viitab Århusi konventsiooni art 9 lg-le 2, millest tulenevalt on igal füüsilisel isikul õigus üldsuse esindajana kaebust esitada, kui on olemas reaalne risk keskkonnale, sh tervise- ja heaoluvajadustele, ning Riigikohtu 19.03.2012 määrusele nr 3-3-1-87-11.
17.Århusi konventsiooni art 9 lg-st 2 tulenevalt peab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktidega tagama, et asjast huvitatud üldsuse esindajal, kellel on põhjendatud huvi või kelle õigust on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega, on õigus pöörduda kohtusse keskkonnaasjas tehtud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks. Konventsiooni art 2 lg 4 järgi käsitatakse üldsusena üht või mitut füüsilist või juriidilist isikut ning siseriiklike õigusaktide või praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioone, rühmi või muid ühendusi. Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 9 lg-s 2 kasutatud mõiste „üldsus“ hõlmab ka ühte füüsilist isikut ning füüsiline isik ei pea art 9 5(7)
3-18-543 lg-st 2 tulenevalt kohtusse pöördudes tõendama, et ta esindab teisi kohalikke elanikke (19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 21). Konventsiooni art 9 lg 2 näeb kaebeõiguse eeldusena ette kaebaja põhjendatud huvi või õiguste rikkumise, kui selline tingimus on konventsiooniosalise õigusega ette nähtud. Kuivõrd samadel tingimustel on keskkonnaasjades kohtusse pöördumine võimalik ka Eesti siseriikliku õiguse alusel, on Eesti siseriiklik õigus selles osas Århusi konventsiooniga kooskõlas ning puudub vajadus konventsiooni art 9 lg 2 vahetu kohaldatavuse kontrollimiseks.
18.Riigikohus on analüüsinud kaebeõiguse küsimust KeÜS ja varem kehtinud regulatsiooni võrdluses 13.05.2015 otsuses nr 3-3-1-8-15. Selles lahendis (p 15 jj) leidis Riigikohus, et Riigikohtu halduskolleegium on varasemates lahendites (3-3-1-86-06; 3-3-1-68-11; 3-3-1-8711) asunud seisukohale, et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise aluseks olla mitte üksnes subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebaja puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Puutumuse korral peab isik näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema olulisi huve, mõju isikule peab olema oluline ja reaalne. Pelgalt konkreetses paikkonnas elamise või ressursi kasutamise faktidele tuginev kaebeõiguse konstruktsioon ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. KeÜS kontekstis tuleb puutumust vaadelda isiku ja konkreetse keskkonna seosena. Puutumus KeÜS tähenduses ei ole enam iseseisvaks kaebeõiguse aluseks, vaid määrab ära õiguse tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale ulatuse. Kehtiva õiguse alusel tuleb selle üle, kas isikul on keskkonnavaldkonnas õigus kohtulikule kaitsele, otsustada HKMS-s sätestatud üldreeglit järgides, kui eriseadustest ei tulene teisiti. Keskkonnaõiguse asjades isiku kaebeõiguse olemasolu selgitamiseks tuleb seega hinnata, kas kaebajal on kaitstav subjektiivne õigus (sh õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale). Pelgalt puutumus kaebeõiguse iseseisvaks ja piisavaks aluseks ei ole.
19.Halduskohus on kaebuse tagastamisel tuginenud muu hulgas Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2017 otsusele haldusasjas nr 3-16-1546, leides, et olukorras, kus varasema etapi vaidlustamiseks isikul kaebeõigust ei olnud, ei ole seda ka järgnevate, s.o ehituslubade väljastamist puudutavate etappide osas. Ringkonnakohus leiab, et haldusasja nr 3-16-1546 ese erineb praegusest: Sindi Linnavalitsuse lähteseisukohtadega Sindi paisu avamise projektile ei tehtud veel lõplikku otsust paisu lammutamise ja uute objektide ehitamise kohta, samas kui praeguses asjas on tehtud just lõplikud otsused. Lisaks pole teise kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolud siduvad praeguses asjas (HKMS § 61 lg 4).
20.Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei nähtu haldusasja materjalidest kaebaja subjektiivsete õiguste võimalikku rikkumist. Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis näitaksid, et Sindi paisu lammutamise ja väliujula rekonstrueerimisel on tegelik ja oluline mõju tema subjektiivsetele õigustele. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja poolt välja toodud seos tema kui Pärnu linna elaniku ja Sindi paisu lammutamise ja väliujula rekonstrueerimise mõjude vahel liialt kauge ja ebamäärane kaebeõiguse jaatamiseks. Korraldusega nr 446 väljastatud ehitusluba näeb ette Sindi väliujula ümberehitamiseks jõepõhja süvendamise, seega on väliujula kasutamine ujumiskohana võimalik ka edaspidi. Kaebaja ei ole kuidagi tõendanud ega esitanud põhistatud väiteid seoses sellega, et väliujula rekonstrueerimiseks jõe süvendamine toob kaasa reostuse Pärnu supluskohtades, mistõttu need muutuks kasutuskõlbmatuks ning tooks kaasa reaalseid riske tervise- ja heaoluvajadustele. Kui kaebaja peab vaidlustatud ehituslubasid õigusvastaseks üksnes menetlusõiguse normide rikkumisest tulenevalt (puudub detailplaneering, korraldamata on keskkonnamõjude hindamine), siis on kaebus esitatud avaliku huvi kaitseks. Kehtivast õigusest tulenevalt ei ole avalikes huvides ehk nn populaarkaebuse esitamine ehituslubade vaidlustamiseks aga lubatud.
6(7)
3-18-543
21.Vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest (HKMS § 45 lg 4). Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et vaidemenetluses oleks isiku õigusi kuidagi muul viisil rikutud. Seetõttu on vaideotsuse vaidlustamine perspektiivitu ning selle tagastamine halduskohtu poolt põhjendatud (HKMS § 121 lg 2 p 2).
22.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2018 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.