3.Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav.
4.Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Asjaolud ja menetluse käik
1.M.M. esitas 01.06.2017 (tl 13-14), 07.06.2017 (tl 17-18), 21.06.2017 (tl 21), 07.07.2017 (tl 23), 19.07.2017 (tl 26-30) ja 10.08.2017 (tl 34) Viru Vanglale avaldused (vaided, teabenõude), milles sisaldus ka taotlus saada esitatud avalduse koopia.
2.Viru Vangla jättis määruse punktis 1 nimetatud taotlused koopiate saamiseks rahuldamata järgmiste vastustega: 30.06.2017 nr 6-12/177-2 (tl 15), 07.07.2017 nr 6-12/181-2 (tl 19), 29.06.2017 nr 6-13/20945-3 (tl 22), 07.07.2017 nr 6-12/212-2 (tl 24), 26.07.2017 nr 6-12/2352, 6-12/234-2 ja 6-12/233-2 (tl 31) ja 14.09.2017 nr 6-12/253-2 (tl 35).
3.Kaebaja andis 31.07.2017 Viru Vanglale üle Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) adresseeritud vaide. Viru Vangla selgitas 07.08.2017 vastuses nr 2-6/25571-2 (tl 33), et kiri AKI-le tuleb saata kaebajal endal, ning tagastas vaide kaebajale. Kaebaja esitas 10.08.2017 eeltoodud Viru Vangla vastuse peale vaide (tl 34). Viru Vangla jättis 14.09.2017.a vaideotsusega nr 6-12/253-3 (tl 37) vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 16.10.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 06.12.2017 kaebuse täienduse.
Kohtu seisukoht
5.Kohus tõlgendab kaebust nii, et kaebaja on esitanud järgmised nõuded: 1) kohustada vastustajat väljastama kaebajale määruse punktis 1 nimetatud avaldustes soovitud koopiad; 2) tuvastada määruse punktis 2 nimetatud vastustaja vastuste õigusvastasus põhjusel, et vangla jättis kaebaja taotlused sisuliselt menetlemata, diskrimineeris kaebajat, rikkus hea halduse tava, ületas kolmel korral teabenõudele vastamise tähtaega; 3) tuvastada määruse punktis 3 nimetatud vastuse (vaide AKI-le edastamata jätmise) ja vaideotsuse õigusvastasus; 4) tuvastada, et Justiitsministeerium ei ole täitnud oma kohustusi õigusloome ja vangla üle järelevalve teostamise alal. Kaebaja taotlus tuvastada vastamise tähtaja ületamise õigusvastasus on hõlmatud vastuse kui terviku õigusvastasuse tuvastamise nõudega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 3 alusel. Tegemist on menetlustoiminguga, mis ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi.
6.Kohus tagastab kaebuse kohustamisnõudes HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 5 näeb kohustamisnõude puhul ette kohustusliku kohtueelse menetluse (vt Riigikohtu lahend 3-3-1-39-13, p 13). Vastustaja teatas kohtule, et kaebaja ei ole määruse punktis 2 nimetatud vangla otsustele vaideid esitanud (tl 55). Ka kaebaja ise ei nimeta selliseid vaideid. Seega on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Määruse punktis 3 nimetatud vaide sisu ei ole kohtule teada. See ei oma praegusel juhul ka tähtsust, kuna AKI-le vaide esitamine ei asenda VangS § 11 lg 5 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 46, mille järgi isik, kelle avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib pöörduda vaidega AKI poole, ei ole erinorm vangistusseaduse kohustusliku kohtueelse menetluse regulatsiooni suhtes. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus haldusesisese vaidemenetluse eesmärgiga enne kohtusse jõudmist asi lahendada ja võimalik viga parandada. Kaebajal on küll õigus ja võimalus esitada vaie AKI-le, kuid see vaidemenetlus on vabatahtlik. Kui kaebaja soovib pöörduda kohtusse, siis tuleb tal esitada vaie ka VangS § 11 lg 5 sätestatud korras, praegusel juhul vanglateenistusele. Seejuures ei oma tähendust, et AKI teostab AvTS § 44 kohaselt järelevalvet avaliku teabe seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle. VangS § 11 lg 41 ja 5 sätestavad selge sõnaga, et vaie tuleb olenevalt haldusakti andjast või toimingu tegijast esitada vanglateenistusele või justiitsministeeriumile.
7.Määruse punktis 3 nimetatud vaiet ei saa tõlgendada vastustajale esitatud vaidena. Halduskohtul on küll võimalus tõlgendada kaebaja avaldusi lähtudes tema tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4), kuid praegusel juhul on kaebaja otseselt ja selgelt väljendanud oma tahet esitada vaie mitte vastustajale, vaid AKI-le. Isiku tahteavaldust ei saa tõlgendada vastuolus tema selgelt väljendatud tahtega. Kohus märgib, et ekslik on kaebaja arvamus, nagu lubaks haldusmenetluse seaduse § 73 lg 1 esitada tal vaide AKI-le vangla kaudu. Viidatud säte käsitleb vaide esitamist teenistuslikku ehk alluvussuhtes teostatavat järelevalvet teostavale haldusorganile. AvTS § 44 sätestatud
järelevalve on aga olenevalt subjektist riiklik või haldusjärelevalve. Sellest, et vaie tuleb esitada AKI-le, oli tegelikult teadlik ka kaebaja, kuna ta on korduvalt AKI-le vaideid esitanud (sh kohtuasjas 3-16-994 käsitletud vaie).
8.Kohus tagastab kaebuse määruse punktis 2 nimetatud vastustaja vastuste õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 45 lg 2 (kaebuse esitamise aja redaktsioonis) sätestas, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ning hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja nimetas tuvastamiskaebuse esitamise eesmärgina preventiivset huvi, õigusselguse tagamist ja soovi esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue.
9.Soov esitada kahju hüvitamise nõue ei anna kaebajale praeguse kohtuasja asjaoludel tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kuna hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kohtule ei ole äratuntav, millist varalist kahju oleks vaidlusalused juhtumid saanud kaebajale põhjustada. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse mittevaralise kahju all isiku valu ja kannatusi ning mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 p 12.2). Vaidlusalused juhtumid ei kujuta endast ühtegi RVastS § 9 lg 1 kirjeldatud põhiõiguse riivet, sh ei ole tegemist niisuguse intensiivsusega sündmustega, mis eraldi võetuna või kumulatiivselt kujutaksid endast väärikuse alandamist riigivastutuse seaduse tähenduses. Isegi kui oleks tegemist RVastS § 9 lg 1 sätestatud juhtumiga, on ebareaalne rahalise hüvitise väljamõistmine kaebajale.
10.Tuvastamiskaebuse esitamise õigust ei anna kaebajale ka tuginemine preventiivsele huvile. Kohtuasja asjaoludest nähtub, et kaebajal ja vastustajal on erimeelsused selles, kas ja millistel alustel võib kaebaja saada vastustajalt koopiad tema enda esitatud avaldustest. Selle küsimuse arutamisel ja lahendamisel tuvastamiskaebuse raames ei ole kaebaja ega vastustaja jaoks mingit otsest tagajärge, kuna ka kaebuse rahuldamise korral ei omanda kaebaja selle põhjal nõudeõigust ega vastustaja sellele vastavat kohustust. Samas on kaebajal olemas tõhus võimalus oma õiguste kaitseks, kui sarnane olukord peaks esinema tulevikus: kaebajal on võimalik esitada vangla keelduvale otsusele vaie ning vaide lahendamise järel kohustamiskaebus halduskohtule. Ka Riigikohus on leidnud, et kaebajal ei ole tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kui tal on tõhusad vahendid oma õiguste kaitsmiseks sarnases olukorras tulevikus (Riigikohtu lahend 33-1-75-16 p 9).
11.Üksnes soov veenduda selles, et haldusorgani toimingud olid õigusvastased, ei ole kaebeõiguse alusena piisav. Riigikohus on märkinud, et toimingu õigusvastasuse tuvastamine
võib olla isiku jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, kuid see ei loo reeglina piisavat põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks (Riigikohtu lahend 3-3-1-40-10 p 11 ja selles viidatud kohtupraktika). Kohus märgib, et kui kaebaja tahab saada õiguslikku hinnangut sellele, kas vangla peab talle koopaid andma, siis see on kaebajal juba olemas. Kohtuasjas 3-16-994 lahendas kohus kaebaja kaebust Tallinna Vangla vastu. Kohus leidis 20.12.2016.a otsuse punktides 19.1 19.4, et haldusorgan ei ole reeglina kohustatud väljastama kaebajale koopiaid tema enda avaldustest. Erandina tuleb koopia väljastada siis, kui see on vajalik isiku põhiõiguste kaitseks, näiteks tõendamaks riigisisese edasikaebeõiguse ammendumist Euroopa Inimõiguste Kohtule. Praeguses asjas kaebaja selliseid erandlikke asjaolusid välja toonud ei ole. Viidatud kohtuotsus on jõustunud.
12.Kohus tagastab kaebuse vaide AKI-le edastamata jätmise ja sellekohase vaideotsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust. HKMS § 45 lg 4 sätestab, et vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kohus tagastas kaebuse kohustamisnõudes ja vangla vastuste õigusvastasuse tuvastamise nõudes. See tähendab, et vaideotsusele ja selle menetlemise käigus tehtud toimingutele esitatud kaebus jääks menetlusse iseseisvalt. Sellise nõude menetlemise eeldused ei ole aga täidetud, kuna vaideotsus või vaide edastamata jätmine ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi.
13.Kohus tagastab kaebuse justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuses viidatud Justiitsministeeriumi tegevustel puudub igasugune otsene seos kaebaja õiguste ja kohustusega ning sellise nõude esitamine ei aita mingil moel kaasa kaebaja õiguste kaitsele. See tähendab, et kaebaja ei ole pöördunud kohtusse oma õiguste kaitseks.
14.Kaebaja esitas kaebuses taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Kohus selgitab, et sellise taotluse saab kohus lahendada asjakohase õigusküsimuse lõplikul otsustamisel (Riigikohtu lahend 5-17-33 p 10). Seega ei lahenda kohus neid taotlusi kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Kohus märgib kaebaja taotluste osas siiski järgmist. Kohus ei nõustu sellega, et VangS § 11 lg 41 ja lg 5 on põhiseadusega vastuolus, kuna need näevad ette, et kohustusliku kohtueelse menetluse läbimiseks tuleb esitada vaie vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile. Kohustusliku kohtueelse menetluse põhiseaduspärasust on analüüsinud nii õiguskantsler kui ka kohtud (nt õiguskantsleri 03.07.2012.a seisukoht nr 6-1/120922/1203217 ja selles viidatud varasem seisukoht, Tallinna Halduskohtu 20.12.2016.a otsus kaebaja enda kaebuse osas asjas 3-16-994). Kuna kohustusliku kohtueelse menetluse üheks eesmärgiks on see, et vangla ja Justiitsministeerium saaksid paremini korraldada vanglate tegevust ning ennetavalt kõrvaldada probleemide allikaid, siis on põhjendatud, et kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatavaid vaideid lahendavad need haldusorganid.
Kaebaja avalduste koopiate väljastamist reguleerivate normide puudumise põhiseaduspärasuse kontrolli taotluse esitas kaebaja tingimuslikult. Kuna tingimus ei ole saabunud, siis kohus seda taotlust pikemalt ei käsitle.
15.Kaebaja on esitanud taotluse oma kaebusest ärakirja saamiseks. Kaebaja on selle dokumendi ise koostanud, selle sisu on talle teada ning tal oli enne selle kohtule esitamist võimalik teha sellest endale näiteks käsikirjaline ärakiri või lühikokkuvõte. Seetõttu puudub kaebajal ilmselgelt põhjendatud vajadus kaebusest ärakirja saada. Kohus jätab kaebaja taotluse ärakirja saamiseks HKMS § 28 lg 1 ja 2 alusel rahuldamata.
16.Kaebuse tagastamise tõttu ei lahenda kohus kaebaja menetlusabi taotlust.
(allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.