Kohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi
Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits 30.05.2018 3-17-995 Gintas Burkauskase kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega Tallinna Vanglas perioodil 10.06.2015–15.02.2016 Kaebaja/apellant Gintas Burkauskas Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Tagastada apellatsioonkaebus kaebajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vangla andmetel ajavahemikul 10.06.2015–15.02.2016 Tallinna Vangla kambrites alljärgnevalt (tl I-91): 1) 10.06.–24.08.2015 ja 02.09.–10.11.2015 kambris nr 33 (avatud eluosakonna kamber), millest - 1 päev oli kambris isikuid 1 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 12,7 m2; - 13 päeva oli kambris isikuid 2 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 6,35 m2; - 100 päeva oli kambris isikuid 3 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 4,23 m2; - 30 päeva oli kambris isikuid 4 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 3,18 m2. 2) 24.–27.08.2015 kambris nr 83 (kartserikamber), millest - 3 päeva oli kambris isikuid 1 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 6,8 m2. 3) 27.08.–02.09.2015 kambris nr 77 (kartserikamber), millest - 6 päeva oli kambris isikuid 1 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 8,9 m2. 4) 10.11.–16.12.2015 ja 21.12.2015–20.01.2016 kambris nr 144 (eraldatud lukustatud kamber seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega), millest
-
7 päeva oli kambris isikuid 1 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 14,6 m2; 8 päeva oli kambris isikuid 2 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 7,3 m2; 28 päeva oli kambris isikuid 3 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 4,87 m2; 23 päeva oli kambris isikuid 4 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 3,65 m2.
5) 16.–21.12.2015 kambris nr 79 (kartserikamber), millest - 5 päeva oli kambris isikuid 1 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 7,9 m2. 6) 20.01.–15.02.2016 kambris nr 210 (eraldatud lukustatud kamber), millest - 24 päeva oli kambris isikuid 2 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 7,5 m2; - 3 päeva oli kambris isikuid 3 ning WC-ta põrandapinda isiku kohta 5 m2.
2.Kaebaja esitas 13.02.2017 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles kaebaja väitis, et Tallinna Vanglas pidi ta viibima ajavahemikul 13.06.2011–15.02.2016 ebapiisva suurusega põrandapinnaga kambrites ning sellega rikuti tema suhtes Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Kaebaja selgitas, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast oli tal õigus isiklikule ruumile 4 m2.
3.Tallinna Vangla tagastas 06.04.2017. a vastusega nr 5-37/14/14-2 kahju hüvitamise taotluse perioodi 13.06.2011–09.06.2015 osas läbivaatamatult. Tallinna Vangla selgitas, et on nimetatud perioodi osas 10.08.2015 juba otsuse teinud ja selle kaebaja esindajale kätte toimetanud. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse perioodi 10.06.2015–15.02.2016 osas rahuldamata.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 08.05.2017 hiljem täiendatud kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju eest 450 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest ajavahemikult 13.03.2011–15.02.2016. Kaebaja väitis, et ta pidi Tallinna Vanglas viibima tingimustes, mis alandasid kaebaja inimväärikust ja laostasid tervist.
5.Tartu Halduskohus tagastas 22.06.2017. a määruse (tl I-53-54p) resolutsiooni p-ga 1 kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel osas, milles kaebaja palus vastustajalt välja mõista mittevaraline kahju perioodil 13.06.2011–09.06.2015; vabastas resolutsiooni p-ga 2 kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis resolutsiooni p-ga 3 kaebuse ülejäänud osas menetlusse (periood 10.06.2015–15.02.2016). Halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 jõustus 13.11.2017 Riigikohtu halduskolleegiumi määrusega (tl II-43).
6.Tartu Halduskohus jättis 29.01.2018. a otsusega (tl III-83-84p) kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt kambrite põrandapinna suurusega rahuldamata ning kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude seonduvalt muude kambritingimustega kui põrandapind, läbi vaatamata.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 29.01.2018. a otsuse peale 26.02.2018 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 29.01.2018. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldatakse kaebus täies ulatuses. Kaebaja ei ole nõus Tallinna Vangla tegevusega seoses mittevaralise kahju taotluse läbi vaatamata jätmisega perioodi 13.06.2011–10.06.2015 osas ja leiab, et vangla tegevus on õigusvastane ja põhjendamata. Kaebaja väidab, et ta läbis korduvalt eelnimetatud perioodi osas kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja ei ole nõus halduskohtuga, et halduskohus tagastas 22.06.2017. a määrusega kaebuse perioodi 13.06.2011–09.06.2015 osas.
Kaebaja väidab, et 13.06.2011–15.02.2016 viibis ta Tallinna Vanglas kambrites, kus oli 6, 9, 10, 11 inimest, aga vaba põrandapinda isiku kohta oli vähem kui 4 m2. Kambrites puudus ventilatsioon, värske õhk, kuum vesi ja tualett. Kambris puudusid lauad või oli neid isikute arvu arvestades ebapiisavalt. Riideid tuli pesta külma veega ja riiete kuivatamiseks radiaatoritel ruumi ei jätkunud. Jalutusboksid olid 15 m2 ja nendes jalutas kuni 6 inimest ning ööpäevas sai jalutada ühe tunni. Seintes oli tervisele ohtlik seen. Kaebaja väidab, et sai jalaseene. Kambrites oli halb valgustus, mis rikkus nägemist. Dušši all sai käia vaid kord nädalas. Vangla poolt väljatoodud kambrite suurused ei ole õiged. Kaebaja ei ole rahul asjaoluga, et halduskohus keeldus tõendite kogumisest. Halduskohus võttis küll vastu kambrite fotod, CPT raportid, aga otsuses halduskohus neid tõendeid ei maini. Kui isiklik ruum on nõutavast miinimumist 3 m2 natuke kõrgem ning muud tingimused ei vasta nõuetele, on tegemist art 3 rikkumisega isegi siis, kui eraldatud ruum on piisav. Kõik kaebaja esitatud tõendid tõendavad seda, et kaebaja suhtes on art 3 rikkumine toimunud pika aja jooksul. Vangla alandas inimväärikust tahtlikult, tekitades kahju tervisele ja hoides kaebajat tahtlikult antisanitaarsetes tingimustes ja ülerahvastatud kambrites. CPT on 2012. a raportites ära keelanud kartserikambrite kasutamise K-1 hoones (raporti punktid 56-57) nende kambrite tingimuste tõttu ning kambrid 76 ja 85 keelas CPT üldse ära, aga sellest hoolimata pidi kaebaja nendes kambrites ikkagi viibima.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada (HKMS § 187 lg 31).
9.Esmalt käsitleb ringkonnakohus kohtualluvust (I), võtab seejärel seisukoha asja lihtmenetluses läbivaatamise võimalikkuse osas (II), selgitab, miks kohtu hinnangul on asjaolusid arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline (III) ning tagastab apellatsioonkaebuse (IV). I
10.Kaebaja on ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuse esitamist 23.03.2018 teatanud, et vabaneb vanglast ennetähtaegselt ning asub elama Tallinna ning seoses sellega palub saata apellatsioonkaebus koos asja materjalidega Tallinna Ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 4 lg 1 sätestab, et kohtualluvus sätestatakse seadusega ning HKMS § 4 lg 2 kohaselt võib kohtuasja ühe kohtu alluvusest üle anda teisele kohtule üksnes seaduses sätestatud alusel ja korras. Halduskohtule esitatud kaebuse näol oli tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamine kuulus halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1) ning alluvuse järgi lahendamisele Tartu Halduskohtus (HKMS § 8 lg 5). Kohtute seaduse (KS) § 22 lg 3 kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu tööpiirkonnas Harju Maakohus ja Pärnu Maakohus ning Tallinna Halduskohus. KS § 22 lg 4 kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu tööpiirkonnas Tartu Maakohus ja Viru Maakohus ning Tartu Halduskohus. Kaebaja on esitanud Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Asjaolu, et vanglast vabanemise hetkel ei olnud ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse võtnud, ei anna alust saata apellatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebaja on õigesti pöördunud Tartu Halduskohtu otsuse peale Tartu Ringkonnakohtusse.
II
12.HKMS § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
13.Kaebaja esitas 08.05.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist 450 eurot iga Tallinna Vanglas veedetud kuu eest perioodil 13.06.2011– 15.02.2016 inimväärikust alandavate vanglatingimuste eest. Tartu Halduskohus tagastas 22.06.2017. a määrusega kaebuse perioodi 13.06.2011–09.06.2015 osas ning vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest (periood 10.06.2015–15.02.2016) ning võttis kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 10.06.2015–15.02.2016 osas menetlusse. Tartu Halduskohtu 22.06.2017. a määrus, millega halduskohus tagastas kaebuse perioodi 13.06.2011–09.06.2015 osas, jõustus 13.11.2017. Kaebaja on enne määruse jõustumist ja pärast seda esitanud halduskohtule pöördumisi seoses mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mis puudutavad perioodi 13.06.2011–09.06.2015.
14.HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa esitada apellatsioonkaebuses nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud. Kuna kaebaja jätkab apellatsioonkaebuses perioodi 13.06.2011– 09.06.2015 osas vastuväidete esitamist, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt märkida, et nimetatud periood ei ole haldusasjas nr 3-17-995 vaidluse esemeks. Kuna kahju hüvitamise nõue perioodi 13.06.2011–09.06.2015 osas on kaebajale tagastatud ja vastav määrus on jõustunud, ei pidanud halduskohus sellest lähtuvalt tegema otsust perioodi 13.06.2011– 09.06.2015 puudutava kahju hüvitamise nõude kohta. Halduskohtu menetluses oli kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega Tallinna vanglas perioodil 10.06.2015–15.02.2016. Seega kõik apellatsioonkaebuses esitatud väited, mis puudutavad perioodi 13.06.2011–09.06.2015 ei oma käesolevas asjas enam tähtsust.
15.HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Ringkonnakohas leiab, et hüve väärtuse kindlaks tegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebaja subjektiivsest hinnangust hüve väärtusele. Lähtuda ei tule sellest, kui suur on nõue kaebaja arvates, vaid kui palju see kohtu hinnangul väärt on. Antud juhul on võimalik lähtuda objektiivsest hüve väärtusest, mille kindlaks tegemisel saab kohus arvestada kehtivat kohtupraktikat. Kuigi kaebaja hinnangul on talle tekitatud kahju 450 eurot kuus, st perioodi 10.06.2015–15.02.2016 eest kokku 3600 eurot, mis ületab HKMS § 133 lg-s 1 märgitud väärtust, ei saa siiski kaebaja õiguste võimalik riive olla kirjeldatud asjaoludel senist kohtupraktikat arvestades suurem kui 1000 eurot. Kohtupraktikas on inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega (sh mittenõuetekohane põrandapind, puudulik ventilatsioon, valgustus ja ebakohased sanitaartingimused jms) tekitatud kahju eest mõistetud hüvitised jäänud üldjuhul alla 1000 euro või on piirdutud üksnes vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega.
16.Lähtuvalt eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse tagastamise eeldusena asja läbivaatamine lihtmenetluses on käesoleval juhul täidetud.
III
17.Ringkonnakohus ebatõenäoliseks.
peab
asjaolusid
arvestades
apellatsioonkaebuse
rahuldamist
18.Ringkonnakohtu hinnangul nähtub üheselt, et kaebaja on 13.02.2017 pöördunud Tallinna Vangla poole kahju hüvitamise taotlusega üksnes Tallinna Vangla kambrites 4 m2 isikliku ruumi mittetagamisega perioodil 13.06.2011–15.02.2016. Asjaolu, et 09.06.2015 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes (periood 2011–09.06.2015) on kaebaja loetlenud ka teisi kinnipidamistingimustega seotud puudusi, ei oma käesoleva haldusasja lahendamisel tähtust. Kaebus on menetlusse võetud ja lahendatud perioodi 10.06.2015–15.02.2016 puudutavas osas ning tulenevalt 13.02.2017 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ja Tallinna Vangla 06.04.2017. a vastusest nr 5-37/14/14-2 on kaebaja selle perioodi osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ainult piisava kambripinna tagamata jätmisega seoses. HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 kohaselt jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Asjaolu, et halduskohus jättis muude väidetavate puuduste osas kaebuse läbi vaatamata otsuse ja mitte määrusega, ei anna alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
19.Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 sätestavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega. Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, ning kui pind langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikusele vastavuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualeti kasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (Muršić vs. Horvaatia, p 140 ja seal toodud viited).
20.Kinnipidamine seisneb vastava isiku õiguste ja vabaduste allutamises mitmetele seaduses toodud piirangutele ning sellega kaasnevad paratamatult ka kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida üksnes siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, mille täpne piir sõltub väga mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestvusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Niisuguseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu.
21.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et kambrid nr 76 ja 85 keelas CPT üldse ära, aga kaebaja pidi nendes kambrites viibima. Tallinna Vangla andmetel ei ole kaebaja vaidlusalusel
perioodil nimetatud kambrites viibinud. Kaebaja ei viibinud Tallinna Vangla andmetel Tallinna Vanglas 10.06.2015–15.02.2016 kordagi kambris, mille pind WC-ta oleks olnud alla 3 m2 isiku kohta ning kambrites oli maksimaalselt neli isikut. Kuigi 3,18 m2 põrandapinda kaebaja kohta oli vaidlusalusel perioodil kambris nr 33 kokku 30 päeval ning kambris nr 144 kokku 23 päeval, oli kaebajal kambris nr 33 võimalik kogu päeva vältel liikuda kambrist väljaspool ning tagatud oli jalutuskäik värskes õhus ja iganädalale jõusaali kasutamine. Kambris nr 144 oli kaebajale tagatud vaba põrandapinda 3,65 m2, kambris oli eraldatud WC ja kraanikauss ning sealjuures oli tagatud ühetunnine jalutuskäik, kusjuures liikumisvabaduse piiramine oli tingitud kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest. Ülejäänud aja viibis kaebaja kambrites, kus oli tagatud isiklikku ruumi rohkem kui 4,23 m2. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3,18 m2 või 3,65 m2 põrandapinda, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ringkonnakohus ei pea seda iseenesest väärikust alandavaks.
22.Tallinna Vangla kambrite ebapiisavat põrandapinda puudutavate kaasuste osas on välja kujunenud arvestatav kohtupraktika, mille kohaselt kinnipidamistingimused kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud 3 m2 ja üle selle, ei olnud õigusvastased (vt nt RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16; RKHKo 14.06.2017, 3-3-1-15-17 ja seal viidatud kohtulahendeid). Kuna halduskohus tagastas kaebuse muude kaebaja vaidlustatud kinnipidamistingimuste osas, leides, et kohtueelne menetlus on nende tingimuste vaidlustamise osas läbimata ning menetlusse jäi kaebus vaid ebapiisava põrandapinna osas, ei saa kohus tugineda teistele kaebaja poolt väidetavatele vangistustingimustele ja asuda seisukohale, et vanglas valitsenud tingimusi kumulatiivselt arvestades võiks olla kaebaja kaebusel edulootusi.
23.Eeltoodu tõttu on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline, kuna arvestades vaidluse asjaolusid ei ole õigusvastaselt alandatud tema väärikust. IV
24.Kuna asja on võimalik lahendada lihtmenetluses ning ringkonnakohus ei pea asjaolusid arvestades kaebuse rahuldamist tõenäoliseks, tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse kaebajale (HKMS § 187 lg 31). Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus ka HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Tulenevalt apellatsioonkaebuse tagastamisega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vaja võtta seisukohta esitatud menetlusabi taotluse osas.
25.HKMS § 187 lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.