Haridus ja kultuur › Kutseharidus ja kvalifikatsioon

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kutsekomisjoni e-koosoleku kuulutas välja kutse andmise korraldaja, Eesti Folkloorinõukogu tegevjuht Merje Müürsepp-Kuntu 23.02.2017 e-kirja teel. Ekspertide hinnangud ja protokollid olid

lisatud meilimanusesse. Komisjoni liikmed said esitada oma arvamused ja otsused hiljemalt 02. 03.2017. E-koosolekul osalesid Õie Sarv, Ave Matsin, Krista Sildoja, Mailiis Kaljula, Janika Oras, Angela Arraste, Margit Salmar, Liina Veskimägi-Iliste. Oma arvamust ei esitanud Kairi Leivo. E-koosoleku päevakorras oli pärimuskultuuri spetsialisti kutse andmise otsustamine R.K.le, hindamine, hääletamine ja otsuse tegemine. R.K. taotles nii viiendat, kuuendat kui ka seitsmendat taset. Taotlejat hindasid ekspertidena Ahto Kaasik ja Piret Õunapuu, kes viisid läbi vestluse taotlejaga, ning kutsekomisjoni palvel lisaks ka Marju Kõivupuu, kes andis hinnangu portfoolio põhjal. Hääletamise tulemus oli järgnev: 1 komisjoni liige jäi erapooletuks ja 7 komisjoni liiget leidsid, et, R.K. kompetentsid ei vasta pärimuskultuuri spetsialisti tasemele 5, pärimuskultuuri spetsialisti tasemele 6 ja pärimuskultuuri spetsialisti tasemele 7 ning otsustati mitte anda R.K.le pärimuskultuuri spetsialisti taset 5, pärimuskultuuri spetsialisti taset 6 ja pärimuskultuuri spetsialisti taset 7. R.K. vaidlustas otsuse vaidemenetluses, esitades 06.04.2017 Folkloorinõukogu kutsekomisjonile vaide. 15.04.2017 vaideotsusega tühistati eelnev hindamisotsus ja viidi läbi lisahindamine. Vaideotsuses märgitakse, et kutsekomisjon ei hinda taotleja kompetentsust, vaid teeb otsuse hindamiskomisjoni ettepaneku ja põhjenduste põhjal ning sellest lähtuvalt tuleb uueks otsustamiseks viia läbi lisahindamine, mille tarbeks moodustatakse hindamiskomisjon, kes hindab R.K. eelmises hindamisvoorus tõendamata jäänud kompetentse vastavalt (taotletava kutse) kutsestandardis toodud kompetentsusnõuetele. Järgmise e-koosoleku, mis toimus ajavahemikul 21.09.-03.10.2017, kutsus kokku kutsekomisjoni esimees peale kutsekomisjoni vähendatud koosseisu (Angela Arraste, Kairi Leivo ja Krista Sildoja) kohtumist 20.09.2017 Eesti Folkloorinõukogus pärimuskultuuri spetsialisti kutse taotleja R.K.ga, mille kohta koostati pärimuskultuuri spetsialisti kutsekomisjoni e-koosoleku protokoll taotleja R.K. asjus. Koosolekust võtsid osa kutsekomisjoni liikmed Angela Arraste, Kairi Leivo, Õie Sarv, Janika Oras, Mailiis Kaljula, Ave Matsin ja Krista Sildoja (pärimuskultuuri spetsialisti kutse komisjoni esimees). Protokollilise otsuse lisa 1 sisaldab väljavõtteid hindamiskomisjoni liikmete Liis Burk ́i, Margit Salmar ́i ja Elvi Nassar ́i hindamisprotokollidest. Pärimuskultuuri spetsialisti viienda, kuuenda ja seitsmendat taseme kutseid on hinnatud eraldi. Hindamine on läbi viidud 20.09.2017. Hindajate poolt koostatud tabelitest on näha hindajate seisukohad, põhjendused, järeldused. Hindamiskomisjoni liikmed jõudsid seisukohale mitte omistada R.K.le 5. 6. või 7. taseme kutset ning saatsid oma ettepaneku kutsekomisjonile. E-koosoleku protokollist nähtub, et 20.09.2017 kell 11 tuli Folkloorinõukogus kokku täiendav hindamiskomisjon, et hinnata pärimuskultuuri spetsialisti kutse taotleja R.K. kutsealast kompetentsust. Kohtumise tulemusel tegi hindamiskomisjon kutsekomisjonile ettepaneku mitte anda R.K.le pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. või 7. taseme kutset. Hindamiskomisjoni sisulised hinnangud koos selgituste ja põhjendustega on antud käesoleva protokolli lisas 1. Protokolli kohaselt kutsekomisjoni vähendatud koosseis, kuulates ära hindamiskomisjoni ettepaneku, ning peale vestlust kutsetaotleja R.K.ga kinnitas hindamiskomisjoni ettepaneku mitte anda R.K.le pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. või 7. taseme kutset ning otsustas mitte anda R.K.le pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. või 7. taseme kutset. R.K. vaidlustas 03.10.2017 protokollilise otsuse halduskohtus, taotledes selle tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja väidab, et vaidlust ei ole selles, et kutsestandard on prioriteetseim kutse andmisel. Kaebaja märgib, et kohus ei saa hinnata kaebaja kompetentsi kutse saamise kvalifitseerumiseks, küll aga saab kohus hinnata, kas on kutse andmist menetletud õigesti ja menetluse käigus antud või andmata jäänud kutse taotleja selgitusi või muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid.

Kutse saamise eeldused on kirjas Kutse andmise korra p 2, milles on loetletud tingimused ja esitatavad dokumendid. Muuhulgas kuulub sinna portfoolio esitamise kohustus. Kutse andja menetleb esitatud dokumente ning Kutsekomisjoni töö- ja dokumentide menetlemise korra p 3.9 alusel ei kutsuta taotlejat hindamisele, kui kutse andmise eeltingimused ei ole täidetud, sama kinnitab ka hindamisstandard p 2.5. Seetõttu on väär vastustaja väide nagu ainuüksi portfoolio alusel oli võimalik järeldada, et avaldaja ei vasta kutse saamise tingimustele. Kaebaja kutsuti hindamisele, seega tunnistas kutse andja, et ta vastab kõikidele kutse andmise eeltingimustele, muuhulgas haridustaseme, täiendkoolituse, töökogemuse vmt osas. Seetõttu on ka ainetud kohtuistungi esitatud väited nagu minu haridusteel omandatu ei seondu kutse andmise tingimustega. Kutse taotleja kompetentsi hindamine käib hindamisstandardites märgitud normide ja metoodika alusel. Hindamis- ja kutsestandardi tabelites esitatu erineb oluliselt teineteisest ning ainult kutsestandardi kirjelduses märgitu alusel ei saa hindajad jõuda õigete järeldusteni avaldaja kompetentsi osas, mistõttu kogu läbiviidud hindamise metoodika põhineb valedel alustel. 21.03.2018 toimunud kohtuistungil avaldas vastustaja selgelt, et ei oska anda hinnangut, kui palju oleks „piisav“ kompetentsinõuete täitmiseks kutse saamisel. Tegelikkuses on kriteeriumid antud hindamisstandardi p-s 4 ja p-s 6. Eelnimetatud hindamisstandardi p 4 kohaselt taotleja esitleb asjaolusid, lähtudes enesemääratlusest, sihtrühma eripärast, vajadusest ning olustikust ja kasutades valdkonnas tunnustatud võtteid, samuti lähtudes valdkonna eripärast ja arvestades kaasinimeste vajadustega. Nimetatud asjaolusid on korduvalt välja toodud antud hindamisvormides, mida hindajad ei ole järginud. Eelviidatud Hindamisstandardi p 6 esitatud tabelite küsimustele saab hindaja vastata ainult EI või JAH. Kutse andjale ei ole antud diskretsiooni hinnata asjaolusid muus ulatuses või põhjusel piisavaks või mittepiisavaks. Kutse mitteandmist peab kutse andja otsuses põhjendama kirjalikult ja hindajad peavad andma taotlejale konstruktiivset tagasisidet. Kutse andja kohustus on esitada õiguslikud ja faktilised asjaolud (HMS § 56 lg 2), milliseid hindamisstandardi p-s 4 ja p-s 6 toodud asjaolusid kaebaja ei ole esitanud või tõendanud, mida tehtud ei ole. Pärimuskultuuri spetsialist on isik, kes: -valdab vähemalt ühte pärimuslikku žanri (praktilist tegevust), -valdab pärimuskultuuris oma alavaldkonda teoreetiliselt ning praktiliselt või -lisaks (nt 7 tase) on pärimuskultuuri ühte alavaldkonda sügavuti tundev ja selles tegutsev isik jmt. Ei saa eeldada ja ei olegi kohustuslik, et taotlejal peavad olema laialdased pärimuskultuurialased teadmised erinevatest valdkondadest, samuti ei ole kusagil kirjas, et taotleja peab detailselt tundma oma alavaldkonna ajaloolisi aspekte, ainult põhiprintsiipe ja peab neid ainult teadvustama ning eristama tänapäevasest. Seetõttu ei olegi kutse andja suutnud tänaseni vastata, millisel kutsestandardi normil põhineb eeldus, et kaebaja peab teadma nii spetsiifilise täpsusega pärimuskultuuri ajaloo fakte. Vastavalt kehtestatud reeglistikule saab pulmaisa olla pärimuskultuuri spetsialist omas valdkonnas. Hindamine peab toimuma faktipõhiselt, mitte oletuslikku vmt metoodikat kasutades, mistõttu ei ole kaebaja arvates hinnangud objektiivsed. Kaebaja ei nõustu hindajate väitega, et ta täiendab ennast ja uurib valdkonda ebapiisavalt. Kaebaja pidevalt kohtub aastas tuhandete erinevate inimestega (nt pulmapidudel külalised, muusikud, pulmaisad, taidlejad jmt) ning uurib nende käest erinevate tavandite kohta,samuti on iga pulma ettevalmistus seotud pideva uurimise ja enesetäiendusega. Lisaks loeb kaebaja igal aastal Eestis ja mujal maailmas avaldatavaid tema professiooniga (sh pulmadega) seonduvaid artikleid ja raamatuid. Kutse andjal ei ole õigust nimetada pärimuskultuuriks ainult seda, mis nt toimus kõige varem mõnisada aastat tagasi. Kutsestandardi terminoloogia ja pärimuskultuuri mõiste välistab sellise formuleeringu. Pärimuskultuuri luuakse ka tänapäeval ning selle aspektiga ei ole samuti kutse andmisel arvestatud. Hindamiskomisjon ei olnud tutvunud portfoolio ja kõikide seonduvate asjaoludega. Kaebajat on tunnustatud paljudes valdkondades ja seda tõendavad läbitud kursused, koolitused, konkursid, festivalid jmt ning need ei vaja ümberhindamist. Kutse andjal ei ole välistatud anda kutset pulmaisa tunnustamise instituudina, mis annaks oluliselt lisaväärtust kultuuri edendamisele. Ei vasta tõele, et

kaebaja levitab abiellujate hulgas ja pulmapidude kaudu üldsusele puudulikku informatsiooni ning puudulikest teadmistest tulenevalt väärinfot ja tegemisi. Kõik laiemalt tuntud spetsialistid sedastavad sõnas ja kirjas (Piret Õunapuu, Ahto Kaasik, Ingrid Rüütel jmt), et pulm on ajas muutunud, kuid selle olemus mitte. Kaebaja leiab, et kutse saamise menetlemisel on lähtutud oletustest, ebaõigest hindamise metoodikast, ületatud diskretsiooni, esitatud valeväiteid ja väärhinnanguid ning arvestamata on jäetud väga paljud olulise tähtsusega asjaolud. Põhjused kutse mitteandmiseks on otsitud ja ei ole objektiivsed (kaebuse esitaja seisukohtade terviktekst asub toimikus, lk 120-125).

Vastustaja väidab, et pooltel puudub vaidlus selles osas, et Eesti Folkloorinõukogu poolt R.K.le kutse andmisest keeldumise otsus on haldusakt (tegemist oli haldusorgani poolt avalik-õigusliku suhte raames antud haldusaktiga ehk pärimuskultuuri spetsialisti kutse omistamisest keeldumise otsusega). Vaidluse põhiolemus seisneb küsimuses, kas vastustaja antud keelduv haldusakt oli õiguspärane. Vastustaja leiab, et Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni otsus kaebajale kutse andmisest keeldumise kohta oli formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Vaidlust ei ole selles, et Eesti Folkloorinõukogu oli pädev pärimuskultuuri 5., 6. ja 7. taseme spetsialisti kutset välja andma. See pädevus tuleneb SA Kutsekoda Kultuuri Kutsenõukogu 18.05.2016 otsusest, millega vastustajale folkloorispetsialisti kutse andmise õigus viieks aastaks anti. Kutse taotluse menetlemisel on järgitud haldusorgani erapooletuse nõudeid (HMS § 10), kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu ega väidet, mis annaksid aluse kahelda haldusorgani erapooletuses. Kaebusest ega haldusasja materjalidest ei nähtu, et keegi hindamiskomisjoni või kutsekomisjoni liikmetest oleks tööalases või teenistuslikus suhtes kaebajaga või kaebaja sugulane, samuti puudub alus arvata, et keegi komisjonide liikmetest oleks isiklikult tulemusest huvitatud. Kutseseaduse § 18 lg 1 kohaselt moodustab kutse andja kutse andmise erapooletuse tagamiseks kutsekomisjoni, kuhu kuuluvad selle valdkonna kutse andmisest huvitatud osapooled: spetsialistid, tööandjad, töötajad, koolitajad, kutse- ja erialaliitude esindajad, vajaduse korral klientide ja tarbijate esindajad, samuti teised huvitatud osapooled. Kutseseaduse § 19 lg 1 kohaselt hindamiskomisjon on kutsekomisjoni moodustatud komisjon kutse taotleja kompetentsuse hindamiseks. Objektiivsuse ja erapooletuse tagamiseks ei ole kutsekomisjoni liikmed samad isikud, kes osalevad hindamiskomisjoni töös, mida kinnitas vastustaja ka kohtuistungil ning mis vastab Kutseseaduse § 18 lg 3 p 1. Kaebaja teadmistele andis hinnangu 7 eksperdist koosnev hindamiskomisjon ning otsuse võttis vastu 3 liikmest koosnev kutsekomisjon. Haldusorgan ei ole rikkunud HMS § 40 lg 1 tulenevat menetlusosalise ärakuulamise kohustust, kutse taotleja ärakuulamiseks korraldati vestlus, mida on mõlemad pooled kohtuistungil kinnitanud. Kutse andmisest keeldumise otsus vastab ka vorminõutele – HMS § 55 lg 2 kohaselt peab haldusakt olema kirjalikus vormis, üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1) ja põhjendatud (HMS § 56). Hindamisstandardi punkt 2.10 kohaselt peavad kutset mitteandvad otsused olema põhjendatud. Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni poolt on koostatud protokoll hindamistulemuste kohta ning antud protokollis sisaldub ka otsus. Otsusest nähtuvalt on piisavalt selge, et kutse taotlejale kutset ei anta. Lisaks on Kutsestandardis esitatud nõuetest lähtuvalt otsuses välja toodud konkreetsed sisulised põhjendused ehk faktilised asjaolud, miks kaebaja teadmised ja oskused ei vasta pärimuskultuuri spetsialisti kutsele. Vastustaja kinnitab, et kaebajale ei antud vastavat kutset põhjusel, et ta ei vasta kehtestatud nõuetele. Hindamiskomisjoni ja kutsekomisjoni otsus oli üksmeelne. Riigikohus on 04.03.2013 otsuses nr 3-31-68-12 p 22 selgitanud, et eksamitulemuse kui hindamisotsuse puhul tuleb arvestada nende eripära võrreldes haldusotsusega tavapärases mõttes ja vormis. Otsuse punktis 24 on Riigikohus märkinud, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud ulatuses, õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumide alusel oluline otsustusruum. Seega on Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni otsus formaalselt õiguspärane.

Folkloorispetsialisti kutse saamiseks on vajalik täita Kutsestandardis sätestatud tingimused, mida kaebaja täitnud ei ole. Hindamisstandardi punktist 2.9 tulenevalt teeb kutsekomisjon otsuse kutse andmise või mitteandmise otsuse eksamiprotokolli alusel. Iseenesest folkloorispetsialisti kutse olemasolu ei mõjuta kaebaja õigusi elukutse, töökoha või tegevusala valikul. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kutse antakse siiski teatud tingimuste täitmise korral. Õiguslik alus tuleneb Kutseseadusest § 10 lg 1,3, SA Kutsekoda Kultuuri Kutsenõukogu 18.05.2016 otsusest, Kutse andmise korra p 1.4, mille kohaselt Eesti Folkloorinõukogu (EFN) on kutset andev organ ehk kutse andja ning Hindamisstandardi p 2.9, mille kohaselt kutsekomisjonil on õigus otsustada, kas kutset anda või mitte. Lisaks eeltoodule Kutseseaduse § 18 lg 1 kohaselt kutse andja moodustab kutsekomisjoni. Kutseseaduse § 19 lg 1 tulenevalt moodustab kutsekomisjon hindamiskomisjoni. Seega EFN hindamiskomisjon oli õigustatud kutse taotleja teadmisi ja oskusi hindama ning kutsekomisjon on õigustatud vastu võtma otsust kutse andmise või mitteandmise kohta. Haldusasja materjalidest ei tulene, et haldusorgan oleks diskretsiooni piire ületanud või kasutamata jätnud. Haldusorganil oli võimalik tulenevalt Hindamisstandardi p 2.9 teha kaks võimalikku otsust – kutse anda või kutset mitte anda. Võimalus on taotleda folkloorispetsialisti 5., 6. ja 7. taseme kutset, millest kõige madalam tase on 5 ja kõige kõrgem tase 7. Otsusest nähtuvalt on vastustaja arvesse võtnud kõiki asjaolusid, s.h kaebaja teadmisi, kogemusi, esinemis- ning suhtlemisoskust jne. Hindamisstandardi p 5.1 kohaselt kõik eksperdid hindavad sõltumatult 5. ja 6. ning 7. taseme taotleja teadmiste ja oskuste vastavust kutsestandardile, kasutades hindamislehte. Seega peavad hindamiskomisjoni liikmed hindama üksnes neid kaebaja oskusi ja teadmisi, millised on esitatud Kutsestandardis. Eksperthinnang, mille hindamiskomisjoni liikmed koostavad ja kutsekomisjonile esitavad, vastab Kutsestandardis sätestatud nõuetele. Ka ei ole haldusorgan diskretsioonipiire kuritarvitanud või väärtarvitanud. Kutse andmisest keeldumise otsusest ega ka kaebusest ei nähtu, et komisjon oleks kutse andmisest keeldunud mõnel teisel põhjusel kui mittevastavus nendele nõuetele, millised on sätestatud Kutsestandardis. Kutsestandardist ja Hindamisstandardist tulenevalt saavad komisjoni liikmed hinnata seda, kas kutse taotleja kasutab rahvapärimuslikke töövõtteid, kas ta eristab praktilises tegevuses rahvapärimuslikku ja uuenduslikku osa, kas loob võimalusi pärimuskultuuri viljelemiseks jne. Vastavalt hindamisstandardile saab hinnang olla üksnes JAH või EI vormis. Vastustaja leiab, et selliseid küsimusi ja vastuseid ei saagi hinnata punktiskaalal 1-10. Kutse taotleja kas eristab vana ja uuenduslikku või mitte. Kaebaja on korduvalt väitnud, et kõik see, mis toimub käesoleval ajahetkel on ka pärimuslik, selline kaebaja seisukoht kinnitab, et teadmised uuendusliku ja pärimusliku eristamiseks tal puuduvad. 7. taseme spetsialisti kutse omistamiseks on vajalikud süvendatud teadmised pärimuskultuurist ja väga laialdane pärimuskultuurialane tegevus ning 5. taseme spetsialisti kutse omistamiseks piisab vähemast, kuid teadmised, oskused ja tegevus peavad vastama 5. taseme Kutsestandardis kehtestatule. Pärimuskultuuri spetsialisti kutse omandamisel on põhiroll iseseisval õppimisel, uurimistööl ja tegevusel. Seda, kas teadmised, kogemused ja tegevus on piisavad kutse omistamiseks otsustavad vastava valdkonna eksperdid. Kaebaja teadmisi portfoolio ja vestluse põhjal hindas 7 hindamiskomisjoni liiget ning 3 kutsekomisjoni liiget. Otsusest nähtuvalt ei omistatud temale pärimuskultuuri spetsialisti kutset seetõttu, et muuhulgas kaebaja reaalselt tegevusi vanemate kommete järgi läbi ei vii, vanu kombeid ei kasuta autentsetena, ei loo võimalusi pärimuskultuuri viljelemiseks, pärimuskultuuris puudub kompetents, ei orienteeru pärimusmaterjalides, ei külasta arhiive jne. Sisuliselt on kaebaja ka ise tunnistanud, et ühtegi autentset pärimuspulma esivanemate kommete järgi ta kunagi läbi viinud ei ole. Kaebuses ja haldusasja materjalides puuduvad viited sellele, et oleks rikutud proportsionaalsuse, võrdsuse või õiguskindluse põhimõtteid. Seega on haldusakt ka sisuliselt õiguspärane (vastustaja seisukohtade terviktekst on toimiku lk-l 109-112).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Pooled vaidlevad selle üle, kas R.K.le pärimuskultuuri spetsialisti viienda, kuuenda või seitsmendat taseme kutse mitteandmise otsustamine Eesti Folkloorinõukogu poolt oli põhjendatud, kaalutletud ja õiguspärane. Kaebuse esitaja on õigesti leidnud, et kohus ei saa hinnata kaebaja kompetentsi kutse saamise kvalifitseerumiseks, kohus saab vaid hinnata, kas kutse andmist on menetletud õigesti, kas otsus on põhjendatud, kas menetluse käigus antud kutse taotleja selgitusi või muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid on otsustamisel arvesse võetud ning kas menetlemisel on rikutud menetlusnorme määral, mis võis viia ebaõige otsustuseni. Kohus siinkohal peab vajalikuks märkida, et kohus ei hakka ümber hindama Eesti Folkloorinõukogu kutsekomisjoni ega hindamiskomisjoni seisukohti, milleks halduskohtul pädevus puudub. Halduskohus saab hinnata seda, kas otsus kutse mitteandmise kohta on põhjendatud, kaalutletud, kas on järgitud ärakuulamisõiguse teostamise võimaldamise põhimõtet kutsetaotleja suhtes ning kas protokollilises otsuses on leidnud kajastamist Haldusmenetluse seaduse kohased haldusaktile kehtestatud kohustuslikud komponendid. Vastustaja on õigesti leidnud, et Eesti Folkloorinõukogu poolt R.K.le kutse andmisest keeldumise otsus on haldusakt. HMS § 51 lg 1 annab haldusakti mõiste, mille kohaselt haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Antud juhul on tegemist haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes antud haldusaktiga ehk pärimuskultuuri spetsialisti kutse omistamisest keeldumise otsusega. Seega vaidlust ei saa olla selles, et haldusorgan haldusakti väljaandmisel peab lähtuma Haldusmenetluse seaduses sätestatud õigusnormidest. Kohus nõustub kaebajaga, et kutse mitteandmist peab kutse andja otsuses (haldusaktis) põhjendama kirjalikult ning kutse andja (haldusorgani) kohustuseks on esitada õiguslikud ja faktilised asjaolud, lähtudes Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-st 2, mille kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lisaks eeltoodule kohus märgib, et vaidlustatud otsuse näol on tegemist kaalutlusotsusega (kas anda või mitte anda kutset, sh millise taseme kutset). HMS § 56 lg 3 näeb ette, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käesolevas haldusasjas ei ole haldusorgan neid nõudeid järginud. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Selleks, et kohus saaks hinnata otsuse kaalutletust, peab otsus sisaldama ka vastavaid kaalutlusi (mida kaaluti, hinnati, arvestati jms), vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas otsus on tehtud kaalutlusvigadega (sh proportsionaalne) või mitte. KutS § 8 lg 1 sätestab, et kutsenõukogu on kutseasutuse juures tegutsev, võrdsetel alustel sama kutsetegevuse valdkonna töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste ning riigi esindajatest koosnev haldusorgan. Eesti Folkloorinõukogu kui haldusorgan peab haldusmenetlust läbi viies juhinduma Haldusmenetluse seaduse nõuetest, sh otsuseid tehes. Haldusorganil lasub (negatiivse) otsuse põhjendamise kohustus. Need põhimõtted kehtivad ka kutsekomisjoni suhtes, kes otsustab kutse andmise või mitteandmise üle Kutseseaduse (KutS) § 18 lg 2 p 6 alusel, mille kohaselt kutsekomisjon otsustab kutset taotlevale

isikule kutse andmise/keeldumise üle. Samas aga seadus ega muu õigusakt ei täpsusta, kes peab vormistama motiveeritud otsuse (haldusakti) kutsetaotlejale negatiivse otsuse langetamise korral (kas kutsenõukogu kui haldusorgan või viimase poolt moodustatud kutsekomisjon). Vaidlust ei saa olla selle üle, et haldusorgan peab oma sisulist otsust põhjendama (põhjendamiskohustus) ning selliselt, et see oleks oma sisult selge ja arusaadav ning kontrollitav eelkõige selle adressaadile, mida käesolevas kohtuvaidluses kaebaja ei kinnita. Vaidlust ei ole ka selles, et Eesti Folkloorinõukogu on pädev pärimuskultuuri 5., 6. ja 7. taseme spetsialisti kutset välja andma (pädevus tuleneb SA Kutsekoda Kultuuri Kutsenõukogu 18.05.2016 otsusest, mille alusel anti Folkloorinõukogule folkloorispetsialisti kutse andmise õigus viieks aastaks). SA Kutsekoja Kultuuri Kutsenõukogu 18.05.2016 otsusega nr 2 (alus: Kutseseaduse § 9 lg 2 p-d 2, 3, 4, 5 ja 7 ning § 221 lg 3) kuulutati Eesti Folkloorinõukogu pärimuskultuuri kutsete kutse andja avaliku konkursi võitjaks ning kinnitati Eesti Folkloorinõukogu pärimuskultuuri kutsete kutse andjaks. Eesti Folkloorinõukogu põhikirja (kinnitatud Eesti Folkloorinõukogu liikmete üldkoosolekul 08.03.2014) punkti 2 kohaselt Folkloorinõukogu põhieesmärk on pärimuskultuuri väärtustamine, folklooriliikumise arendamine ning paikkondliku kultuuri eripära ja järjepidevuse hoidmine/.../. Põhikirja punkt 2.1.5 sätestab, et Folkloorinõukogu annab välja pärimuskultuuri spetsialisti kutseid (vaidlustatud 5-7 tasemed). KutS § 15 lg 1 kohaselt kutse andmine on kutset taotleva isiku kompetentsuse kutsestandardis nimetatud nõuetele vastavuse hindamine, mille tulemusena väljastatakse taotlejale kutsetunnistus. Sama paragrahvi lg 3 ütleb, et kompetentsuse hindamise viisid ja vormid määratakse Kutse andmise korras (kinnitatud 18.05.2016 Kultuuri Kutsenõukogu otsusega nr 2). KutS § 18 lg 1 sätestab, et kutse andja (kutsenõukogu) moodustab kutse andmise erapooletuse tagamiseks kutsekomisjoni, kuhu kuuluvad selle valdkonna kutse andmisest huvitatud osapooled: spetsialistid, tööandjad, töötajad, koolitajad, kutse- ja erialaliitude esindajad, vajaduse korral klientide ja tarbijate esindajad, samuti teised huvitatud osapooled. Sama paragrahvi lg 2 p 6 ütleb, et kutsekomisjon otsustab kutset taotlevale isikule kutse andmise või andmata jätmise. Korras aga ei ole selgitatud kutsetaotleja suhtes tehtava negatiivse otsuse vormistamist. Kutse andmise korra 5. peatükis „Kutse andmise otsustamine ja kutsetunnistuse väljastamine“ punkti 5.1 kohaselt kutsekomisjon teeb kutse andmise või mitteandmise otsuse hindamistulemuste põhjal iga taotleja kohta eraldi. Korra punkt 5.2 ütleb, et kutse andja (antud juhul Folkloorinõukogu) teatab otsusest taotlejale (samas aga ei täpsustata, kuidas see protseduur välja näeb). Eelviidatud punktis märgitakse, et kutse mitteandmise otsust (keelduvat otsust) põhjendatakse kirjalikult (põhjendamiskohustus), kuid ei täpsustata, millises menetlusdokumendis seda tehakse. Samas aga haldusorgan on väga hästi teadlik sellest, et isikule ebasoodsa haldusakti väljaandmisel tuleb lähtuda Haldusmenetluse seaduses kehtestatud nõuetest (2. osa 4. peatükk), millest üks olulisemaid on põhjendamiskohustuse järgimine. KutS § 19 lg 1 sätestab, et hindamiskomisjon on kutsekomisjoni moodustatud komisjon kutse taotleja kompetentsuse hindamiseks. Sama paragrahvi lg 6 ütleb, et hindamiskomisjon: 1) hindab ja võtab vastu kutseeksami; 2) koostab hindamise korraldamise ja tulemuste kohta protokolli ning esitab selle kutsekomisjonile. Hindamiskomisjoni ettepanekud on kutsekomisjonile (otsustajale) soovitusliku iseloomuga. Kultuuri Kutsenõukogu 18.05.2016 otsusega nr 2 kinnitatud „Kutse andmise kord“ (punkt 1.1) reguleerib järgmiste kutsete andmise korraldamist: 1) pärimuskultuuri spetsialist, tase 5; 2) pärimuskultuuri spetsialist, tase 6 ja 3) pärimuskultuuri spetsialist, tase 7. Korra punktis 1.4 sätestatakse, et Eesti Folkloorinõukogu (EFN) on punktis 1.1 loetletud kutsete kutset andev organ ehk kutse andja. Kompetentsuse hindamise positiivse tulemusena väljastatakse kutsetunnistus. Kutse andmise korra punktis 1.3 on öeldud, et kutse andmisel järgitakse elukestva õppe põhimõtet -

tunnustada inimeste oskusi ja teadmisi sõltumata nende omandamise ajast, kohast ja viisist ning tagada võrdsed võimalused kompetentsuse hindamisel ja tunnustamisel. Kutse andmise korra punktis 2.1 on toodud kutse taotlemise eeltingimused: 2.1.1 Pärimuskultuuri spetsialist, tase 5 taotlemisel on nõutav: a) kesk- ja/või kutsekeskharidus; b) erialane täienduskoolitus (150 h viimase 3 aasta jooksul); c) erialane töökogemus; d) erialane kompetentsus (praktiline oskus); e) ja/või pärimuse õppimine ja omandamine traditsioonilises keskkonnas (nt vanemalt põlvkonnalt nooremale). 2.1.2 Pärimuskultuuri spetsialist, tase 6 taotlemisel on nõutav: a) kõrgharidus; b) erialane täiendkoolitus (250 h viimase 5 aasta jooksul); c) erialane töökogemus; d) erialane kompetentsus (praktiline oskus). 2.1.3 Pärimuskultuuri spetsialist, tase 7 taotlemisel on nõutav: a) kõrgharidus; b) erialane täiendkoolitus (350 h viimase 7 aasta jooksul); c) erialane töökogemus; d) erialane kompetentsus (praktiline oskus). Korra punkt 3.1 sätestab, et pärimuskultuuri spetsialisti kutse kompetentsuse hindamisviisid (hindamise korraldus ja tingimused) on kirjeldatud hindamisstandardites.

pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. või 7. taseme kutset. Hindamiskomisjoni (mitte kutsekomisjoni) sisulised hinnangud koos selgituste ja põhjendustega kajastuvad kõnealuse protokolli lisas 1. Kutsekomisjoni e-koosoleku protokollis on kutsekomisjoni e-koosoleku otsus mitte anda kaebuse esitajale pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. või 7. taseme kutset. Protokollist nähtub, et vastavalt hindamiskomisjoni ja vähendatud kutsekomisjoni ettepanekule otsustas kutsekomisjon mitte anda R.K.le pärimuskultuuri spetsialisti 5., 6. või 7. taseme kutset (otsust ei põhjendata). Protokollis puuduvad põhjendused, miks kutsekomisjon otsustas kaebajale kutset mitte anda. Kutsekomisjoni protokollis märgitakse, et sisulised hinnangud koos selgituste ja põhjendustega on antud käesoleva protokolli lisas 1 (väljavõtted hindamiskomisjoni hindamisprotokollidest). Kohus märgib, et hindamiskomisjoni põhjendused,/selgitused/hinnangud ei ole iseenesest kutsekomisjoni otsuse põhjendused ega asenda neid. Hindamiskomisjon ja kutsekomisjon on erinevad komisjonid (hindamiskomisjonil on nõuandev funktsioon, kutsekomisjonil aga otsustaja roll). Seega kutsekomisjon kui otsustaja (mida hindamiskomisjon ei ole) peab iseseisvalt põhjendama oma otsust mitte anda kutsetaotlejale kutset ning nende põhjenduste sisu peab olema arusaadav ja otsustaja mõttekäik jälgitav. Hindamiskomisjoni selgitused/järeldused ei asenda kutsekomisjoni (negatiivse) otsuse põhjendamiskohustust. Protokollist ei nähtu samuti, mida kutsekomisjon kaalus otsuse tegemisel (kuna tegemist on kaalutlusotsusega, siis peavad selles olema ära toodud ka kaalutlused, millest lähtuti negatiivse otsuse langetamisel). Kutsekomisjon pidi kaaluma otsuse valikut, st kas anda kutse või mitte ning keelduva otsuse korral ka selgitama seda valikut nii, et see oleks kutsetaotlejale üheselt mõistetav. Kutsekomisjon seda ei ole teinud. Kohus kordab ja rõhutab, et hindamiskomisjoni ettepanek on kutsekomisjonile soovituslik. Kutsekomisjon peab otsuses põhjendama, mis sai kutsekomisjonile määravaks negatiivse otsuse langetamisel. Samuti peab kutsekomisjon põhjendama otsuses, miks ei olnud võimalik kutsetaotlejale anda kõige madalama, 5. taseme kutset, mille nõudmised peaksid võrreldes kahe järgneva, kõrgema, tasemega olema leebemad. Otsuses oleks pidanud selgitama kutsetaotlejale, millistest asjaoludest lähtudes temale ei saanud anda isegi kõige madalama- 5. taseme kutset. Samuti ei nähtu protokollilisest otsusest, mida konkreetselt on kutsekomisjon hinnanud kutsetaotluse menetlemisel ning millistele õigusnormidele tuginenud. Kutsetaotleja ei pea mõistatama, mis sai kutsekomisjoni poolt määravaks temale kutse andmisest keeldumisele. Kohus kordab juba eelnevalt välja öeldud seisukohta, et haldusorgani välja antud haldusakt peab olema sisult selge ja üheselt mõistetav, nagu nõuab HMS § 55 lg 1, mis tagaks selle kontrollitavuse, samuti peab selles olema ka viide edasikaebamise korrale (vaidlustamisviide vastavalt HMS § 57 lg-le 1). Kohus kokkuvõtvalt leiab, et vaidlustatud protokolliline otsus ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on põhjendamata. R.K. kutsetaotluse korduval läbivaatamisel peab haldusorgan lähtuma muuhulgas Haldusmenetluse seaduse nõuetest, seda eriti haldusakti koostamisel (faktiliste asjaolude kirjeldus, otsuse põhjendused, sh valiku selgitus, jmv). Haldusorgani haldusaktile lisatakse menetlusdokumendid, mida võetakse arvesse otsuse tegemisel (hindamiskomisjoni materjal jm asjakohased dokumendid). Kohtu hinnangul kaevatav kutsekomisjoni protokolliline otsus ei ole motiveeritud ning tuleb tühistada. Lisaks teeb kohus vastustajale ettekirjutuse R.K. kutsetaotluse uuesti läbivaatamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohtuotsuses osundatud asjaolusid arvestades. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (tasutud riigilõiv 15 eurot). Kaebaja on oma lõplikes seisukohtades (kohtukõneteesides), mis esitati kohtule 13.04.2018, avaldanud soovi, et menetluskulud jääksid poolte endi kanda. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.