Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Madis Ernits 08.05.2018, Tartu 3-17-265 V.S. kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 22.05.2017. a otsus V.S. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant V.S. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.05.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 141 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.06.2018 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Valga arestimajas perioodidel 21.03.–22.04.2014, 02.10.–17.11.2015, 21.01.–28.01.2016, 15.09.–03.11.2016. Perioodil 11.10.–03.11.2016 viibis kaebaja kambris nr 3, millel puudus aken. Kambri nr 3 suurus on 11,4 m2 (kaebaja viibis koos teise kinnipeetavaga). Kambri nr 5 suurus on 7,2 m2 (kaebaja viibis osaliselt üksi ja osaliselt koos teise kinnipeetavaga). Kambri nr 8 suurus on 6,5 m2 (kaebaja viibis üksi). Kambri nr 9 suurus on 7,1 m2 (kaebaja viibis üksi). Kaebaja viibis Valga arestimaja kambrites järgmiselt: - kambris nr 5 perioodil 21.03.–01.04.2014 (põrandapind WC-ta oli 6,2 m2);
- kambris nr 5 perioodil 01.04.–22.04.2014 (põrandapind WC-ta oli 3,1 m2); - kambris nr 8 perioodil 02.10.–17.11.2015 (põrandapind WC-ta oli 5,5 m2); - kambris nr 9 perioodil 21.01.–28.01.2016 (põrandapind WC-ta oli 6,1 m2); - kambris nr 5 perioodil 15.09.–22.09.2016 (põrandapind WC-ta oli 3,1 m2); - kambris nr 5 perioodil 22.09.–11.10.2016 (põrandapind WC-ta oli 6,2 m2); - kambris nr 3 perioodil 11.10.–03.11 2016 (põrandapind WC-ta oli 5,2 m2).
2.Kaebaja esitas 02.02.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1, 6-6p, 13-13p, 34-39), milles palus Valga arestimajas inimväärikuse alandamise ja tervisekahju tekitamise eest PPA-lt välja mõista mittevaraline kahju hüvitiseks 10 000 eurot (5 000 eurot inimväärikuse alandamine ja 5 000 eurot tervisekahju). Kaebaja väitis, et Valga arestimajas viibides inimväärikuse rikkumise ja tervisekahju tõid kaasa järgmised asjaolud kogumis: kambris puudus vaba pind 2,5 m2 ühe inimese kohta; jalutusruum oli kambris, mis oli suitsuhaisune ja puudus võimalus jalutada värskes õhus; kambris puudus loomulik valgus (v.a kambris nr 9), laud ja tool; WC oli ebahügieeniline ja kambris nr 3 võisid korrapidajad kaebajat WC-s näha; kaebajale oli keelatud perioodil 15.09.–03.11.2016 teed ja kohvi saata ning joogivett tuli võtta WC augu kraanist ning WC kui selline seal üldse puudus; kaebaja töövõimetus on 80% seoses psüühikaga ning kaebajale ei võimaldatud talle vajalikke päevaseid rohtusid.
3.PPA palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl 21-22, 28-29) jätta kaebus rahuldamata. Kambrites nr 5, 8 ja 9 on klaasblokkidest aknad. Loomuliku valguse nappus oli kompenseeritud kunstliku valgustusega. Valga arestimajas puudub jalutushoov, mistõttu saavad isikud viibida jalutuskambris (tegemist on kambriga, mille aknad on eemaldatud ning isikud saavad seal viibides olla värskes õhus üks tund ööpäevas). Riigikohtu seisukoha valguses haldusasjas nr 3-3-1-55-16 saab Valga arestimaja jalutuskambrit pidada pigem siseruumiks, kus värskes õhus viibimise õigus on tagatud üksnes osaliselt. Kaebajale nõutav põrandapind oli tagatud. PPA selgitas, et julgeoleku kaalutlustest lähtuvalt ei ole võimalik WC-d kambrist täielikult eraldada. Kaebaja privaatsust ei ole rikutud. Siseministri 27.09.2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 36 lg 2 p 9 ei võimalda vahistatule pakiga teed ja kohvi saata. Kehtiva õiguse kohaselt ei pea arestikambris olema lauda ega tooli. Kaebusest ei nähtu, milliseid ravimeid tuli kaebajal võtta. Samuti ei selgu, milles seisneb kaebaja tervise kahjustamine.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 22.05.2017. a otsusega (tl 43-47) kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Valga arestimajas ajavahemikul 21.03.–22.04.2014, 02.10.– 17.11.2015, 21.01.–28.01.2016, 15.09.–03.11.2016. PPA väidete kohaselt viibis kaebaja kambrites nr 3, 5, 8 ja 9, mille põrandapind kaebaja kohta ilma WC pinnata oli 3,1–6,2 m2. Seega ei ole põrandapind langenud alla 3 m2. Riigikohtu praktikast tuleneb, et ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieenitingimused (RKHKo 12.05.2017, 3-3-1-98-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
Vaidlust ei ole asjaolu üle, et PPA võimaldas kaebajal viibida nn jalutuskambris, millel olid avatavad aknad, ning kaebaja on seda võimalust vähemalt ühel korral kasutanud. Riigikohus on märkinud, et vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 ja § 55 lg 2 kontekstis mõeldakse vabas või värskes õhus viibimise all viibimist väljaspool siseruume, avatud aknaga kamber seda nõuet ei taga (RKHKo 08.12.2016, 3-3-1-55-16, p 19). Haldusohtu hinnangul tuleb ka VangS § 93, mille kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus, sisustada Riigikohtu eelpool mainitud seisukoha valguses, st et nõuetekohane väljas viibimine eeldab enamat kui kambrit, mille aknad on avatud. Seega ei ole PPA kaebajale taganud nõuetekohaseid tingimusi värskes õhus viibimiseks. Kui kaebajale oleks tagatud kõikidele nõuetele vastav värskes õhus viibimise võimalus, oleks isik võinud seda võimalust rohkem kasutada. VangS § 45 lg-st 1 ja § 90 lg-s 4 järeldub, et arestimajas peab loomuliku valguse tagamiseks olema kambris aken. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Valga arestimaja kambris nr 3 puudus aken. Seetõttu viibis kaebaja kambris, mis ei vastanud õigusest tulenevatele nõuetele. Kaebaja viibis kambris nr 3 perioodil 11.10.–03.11.2016, s.o 24 päeva. Halduskohus oli seisukohal, et laua ja tooli puudumine ei ole õigusvastane ega kaebaja õigusi muud moodi ülemääraselt piirav. ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt ei ole tool ega laud kohustuslik kambri sisustuselement, vaid need on kambris võimaluse korral. Sündmuste toimumise ajal kehtinud õigus ei sätestanud nõudeid, millistele olme- ja hügieeninõuetele peab arestimaja WC vastama. Kuigi Valga arestimaja WC olme- ja hügieeninõuetega võis esineda probleeme, on raske tuvastada, et need ebamugavused oleksid olnud sellised, mis tooks iseenesest kaasa inimväärikuse rikkumise. Kuna kaebuse kohaselt nägi kaebaja kõige probleemsemana kambrit nr 3, viibis ta selles alla kuu. Ainuüksi asjaolu, et korrapidaja võis kaebajat WC-s näha, ei ole piisav jaatamaks inimväärikuse rikkumist. ASkE § 36 lg 2 loetelus ei ole sätestatud, et vahistatule võiks pakiga saata teed ja kohvi. Eelnevast tulenevalt oli halduskohus seisukohal, et Valga arestimajas rikuti kaebaja inimväärikust, kuna kaebajale ei tagatud kõigile nõuetele vastavat värskes õhus viibimist ja ta pidi viibima kambris nr 3, millel puudus aken. Kaebajalt võeti loomuliku valguse ja värskes õhus viibimise võimalus pika perioodi jooksul. Kaebaja viibis kambris nr 3 kokku 24 päeva ning värskes õhus viibimise võimalus puudus Valga arestimajas viibitud kogu perioodi jooksul (s.o 138 päeval). Halduskohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse jaatada kaebaja tervise kahjustamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes. PPA ei heida oma vastuses kaebajale ette nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kuna arestimaja nõuetekohaste tingimuste loomine on riigi võimuses, puudub kohtul alus kahelda ka avaliku võimu kandja süüs. Halduskohus selgitas, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse. Kaebaja viibis Valga arestimajas kokku 138 päeva ning sellest kambris nr 3 järjest 24 päeva. Seejuures viibis kaebaja Valga arestimajas järjestikku 33 päeva (21.03.– 22.04.2014), 47 päeva (02.10.–17.11.2015), 8 päeva (21.01.-28.01.2016) ning 50 päeva (15.09.–03.10.2016). Valga arestimajas viibitud perioodide pikkus ja asjaolu, et need perioodid on katkendlikud, vähendavad rikkumise raskust. Halduskohus leidis, et kaebajale tuleb hüvitada Valga arestimajas väärikuse alandamisega tekitatud kahju 300 euro ulatuses. Sarnastes asjades on jäänud hüvitis samasse suurusjärku.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 51), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebus täies ulatuses rahuldada. Kaebaja märgib, et on halduskohtule esitatud materjalidest piisavalt kõike põhjendanud. Kaebaja ei nõustu asjaoluga, et kambris olevat vaba põrandapinda tuleb lugeda koos voodi alla
jääva pinnaga kokku ning viitab halduskohtule esitatud joonistele. Kaebaja väidab, et PPA-l ei ole aimugi Valga arestimaja tegelikust olukorrast. Klaasplokke ei ole juba u 7 aastat ning suitsuruumi aken on praokil, mitte pole eest ära.
6.PPA palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 66-66p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul on halduskohtu otsus õiguspärane. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb kambripinna arvestusest välja jätta kambris asuva WC pindala, aga mitte mööblialust pinda. Põrandapind vaidlusalustel perioodidel alla 3 m2 ei langenud. Halduskohus on õigesti märkinud, et sarnastes kohtuasjades on hüvitis jäänud samasse suurusjärku.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes viibitud aja eest Valga arestimajas ning ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata. Kokkuvõtvalt leidis halduskohus, et Valga arestimajas alandati kaebaja inimväärikust perioodidel 21.03.–22.04.2014, 02.10.– 17.11.2015, 21.01.–28.01.2016, 15.09.–03.11.2016, kuna kaebajale ei tagatud kõikidele nõuetele vastavat värskes õhus viibimist ja ta pidi perioodil 15.09.–03.11.2016 viibima kambris nr 3, millel puudus aken. Kuivõrd halduskohtu otsus oli kaebaja jaoks osaliselt soodne, siis tõlgendab ringkonnakohus kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja ei ole rahul välja mõistetud hüvitise suurusega ning soovib vaidlustada halduskohtu otsust osas, milles halduskohus jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid halduskohtu otsusele seonduvalt kambris oleva vaba põrandapinnaga ning klaasplokist akende olemasolu ja suitsuruumi akna avatuse kohta.
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis annaksid alust seada halduskohtu hinnangud kahtluse alla. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks kambritingimuste hindamisel ja järelduste tegemisel rikkunud menetlusnorme või kohaldanud vääralt materiaalõigust.
10.ASkE § 12 lg 3 kohaselt peab kinnipeetul kambris olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Lisaks riigisisesele õigusele tuleb arvestada ka Eestile siduvaid välislepinguid, eelkõige EIÕK-i. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel lähtuda ASkE § 12 lg-st 3 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka PPA õigusvastase tegevusega. Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
11.Ringkonnakohus selgitab, et Valga arestimajas viibimise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 tulenevalt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Riigikohus on selgitanud, et mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (RKHKo 12.05.2017, 3-3-1-98-16, p 13). Seega on ringkonnakohtu hinnangul määrav kambris kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvestamisel ka see, kui mitu kinnipeetavat reaalselt vaidlusalusel ajal kambris viibis. PPA andmetel oli kaebaja käsutuses vaidlusalustel perioodidel põrandapinda (WC-ta) üle 3 m2. Siseriikliku õiguse järgi olid kõik perioodid seega õiguspärased, kuna kaebajale oli tagatud kõikidel perioodidel üle 2,5 m2 põrandapinda. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kambris nr 3 koos teise kinnipeetavaga, kambris nr 5 üksinda ja osaliselt teise kinnipeetavaga ning kambris nr 8 ja 9 üksinda. Kambris nr 5 ajavahemikel 01.04.–22.04.2014 ja 15.09.–22.09.2016 oli kaebajale tagatud 3,1 m2 põrandapinda. Kõikidel ülejäänud ajavahemikel oli kaebajale tagatud vähemalt 5,2 m2 põrandapinda. Kaebaja ei ole pidanud viibima kambris, kus põrandapinda kinni peetava isiku kohta oleks olnud alla 3 m2. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3,1 m2 põrandapinda, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda väärikust alandavaks. Ka EIK praktikast ei nähtu teistsugust hinnangut.
12.Halduskohus on õigesti selgitanud, et ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega. Ringkonnakohus leiab, et värskes õhus viibimise õigusest kaebaja ilma jätmine on kaebaja õiguste niivõrd tõsine rikkumine, mida saab pidada väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes ka siis, kui muud olmetingimused vastasid nõuetele. Halduskohus on Valga arestimaja tingimusi nõuetekohaselt analüüsides jõudnud järelduseni, et kaebajale ei tagatud kõikidele nõuetele vastavat värskes õhus viibimise võimalust.
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis perioodil 15.09.–03.11.2016 kambris nr 3 kokku 24 päeva, mil kaebajale ei olnud loomuliku valguse tagamiseks kambris akent. Asjaolu, kas teistes kambrites kus kaebaja viibis, olid klaasblokkidest aknad või kaebuse täienduses kaebaja poolt väidetud pakettaknad metallplaatidest sõrestikuga, ei anna asjaolusid kogumis hinnates alust jõuda halduskohtu otsusest teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt väljatoodud teiste tingimuste osas ei ole alust jaatada inimväärikuse rikkumist. Kuna kaebajale ei tagatud kõigile nõuetele vastavat värskes õhus viibimist vaidlusalustel ajavahemikel ja kaebaja pidi viibima ajavahemikul 11.10.–03.11.2016 aknata kambris nr 3, on halduskohus õigesti jõudnud järelduseni, et kõikidel vaidlusalustel perioodidel alandati kaebaja inimväärikust.
14.Halduskohus rahuldades kaebaja mittevaralise kahju nõude osaliselt ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 300 eurot. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis. Riigikohus on selgitanud, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 29). Kannatanu alandava kohtlemise kestus mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel on oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt.
Arvesse võetakse mh ka Eesti üldist elatustaset, eesti õigustraditsioone ning seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist 3 m2 (RKHKo 17.03.2017, 3-3-1-89-16, p 18). Ringkonnakohus selgitab, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult arestimajas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka. Hüvitise suuruse määramisel on asjakohane arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on ringkonnakohtu hinnangul kohane halduskohtu poolt kaebajale inimväärikuse alandamise eest määratud hüvitis 300 eurot.
15.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Halduskohus vabastas kaebaja täielikult riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jätkas 12.06.2017. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 141 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.