X. X. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X.X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 60 eurot, mille tasumisest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud, Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult (HKMS § 50 lg 1 ls 2 ja § 52 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Halduskohus rahuldas 16.06.2017 otsusega asjas nr 3-17-456 X.X. (kaebaja) kaebuse osaliselt ja tuvastas Tallinna Vangla (vastustaja) tegevuse õigusvastasuse, mis seisnes
3-19-1282
ajavahemikul 09.-23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal kaebajale vabas õhus viibimiseks vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatud tingimuste tagamata jätmises ja sellega kaebaja inimväärikuse alandamises. Kohtuotsus jõustus edasikaebamata.
2.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.07.2017 otsusega asjas nr 3-16-2147 kaebaja kaebuse osaliselt ja tuvastas, et ajavahemikul 10.-28.03.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks hiljemalt 11.03.2016, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse; ajavahemikul 01.-08.06.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks alates 03.06.2016 kella 13.17-st, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse; ajavahemikul 22.-27.06.2016 oli kaebaja jälgimiskambrisse paigutamine ja kinnipidamine õigusvastane kogu ulatuses; ajavahemikul 30.06.-03.07.2016 muutus kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris õigusvastaseks alates 02.07.2016, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse. Kohtuotsus jõustus edasikaebamata.
3.Kaebaja esitas 02.04.2019 vastustajale taotluse kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses kaebaja tervise kahjustamise, põhiõiguste rikkumise ja eraellu tungimisega. Kahju hüvitamise taotlus põhineb kahel tuvastamiskaebusel, millest üks käsitleb kaebaja ebaseaduslikku hoidmist jälgimiskambris ja teine kartseris viibimise ajal jalutamisvõimaluse puudumist.
4.Vastustaja leidis 10.06.2019 vastuses nr 5-37/19/54-2, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt õigusvastaselt jälgimiskambris hoidmisega ajavahemikel 11.-28.03.2016, 03.06.2016 kl 13.17 – 08.06.2016, 22.-27.06.2016 ja 02.-03.07.2016 ning kartserikaristuse kandmise ajal nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega ajavahemikul 09.-23.08.2016. Vastustaja tagastas kaebaja taotluse ajavahemiku 11.-28.03.2016 osas läbivaatamatult, kuna see oli esitatud tähtaega rikkudes ja puudusid mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Vastustaja rahuldas kaebaja taotluse osaliselt ja hüvitas kaebajale õigusvastaselt jälgimiskambris hoidmisega ajavahemikel 03.06.2016 kl 13.17 – 08.06.2016, 22.-27.06.2016, 02.-03.07.2016 ning kartserikaristuse kandmise ajal nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega ajavahemikul 09.-23.08.2016 tekitatud mittevaralise kahju summas 150 eurot. Põhjendused:
4.1.Vangla kartserihoone jalutustingimuste osas puudub vaidlus, et jalutusbokside konstruktsiooniline lahendus (s.o paigaldatud katus) piiras iseenesest õigusvastaselt kaebaja vabas õhus viibimise võimalust. Riigikohus leidis 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19), et ehkki selline jalutusvõimalus ei vastanud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele, ei ole siiski õige väita, et kinnipeetav oleks jäetud täielikult ilma võimalusest värskes õhus jalutada. Ringkonnakohus on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611, p-d 12-15) või mille puhul raskendas kinnipeetava olukorda ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus asjas nr 3-14-1528, Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2018 otsus asjas nr 3-17-265). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud põhjendatuks näiteks juhtudel, kui kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka muud kartserikambri olmetingimused (Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus asjas nr 3-16-225, Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2018 otsus asjas nr 3-16-1225). Eeltoodust lahkneb mõnevõrra Tartu 2(7)
3-19-1282
Ringkonnakohtu 30.11.2017 otsus asjas nr 3-16-1540 (p-d 9-10), milles küll tuvastati, et kinnipeetaval ei olnud 27 päeval järjest tagatud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavat võimalust jalutada vabas õhus, kuid ei hinnatud sellega kaasnevat riivet piisavalt tõsiseks, et seda oleks alust käsitada kaebaja inimväärikuse alandamisena.
4.2.Kaebaja suhtes oli ajavahemikel, mil ta oli paigutatud jälgimiskambrisse, kohaldatud VangS § 69 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, mistõttu võis vajadusel paigutada kaebaja ka jälgimiskambrisse. Vastustaja ei hinnanud kaebaja jälgimiskambris hoidmise vajaduse jätkamist.
4.3.Seega ei olnud kaebajale 14 päeva jooksul tagatud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavat võimalust jalutada värskes õhus ja samuti hoidis vastustaja kaebajat 14 päeva õigusvastaselt jälgimiskambris, kohaldades tema suhtes ööpäevaringset kaameravalvet. Märgitud rikkumised kogumis on sellised, millega võis kaebajale kaasneda kahju väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse riive näol, mis vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1 tuleb rahas hüvitada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidetava tervisekahju tekkimise kohta ja ka tema tervisekaardist ei nähtu kahju tekkimist. Seega on kaebaja väide tervise kahjustamise osas paljasõnaline ja tõendamata.
4.4.Rikkumise kestust ja iseloomu ning kinnipidamise muid tingimusi arvestades on põhjendatud hüvitada kaebajale kahju summas 150 eurot. Vastustaja arvestas asjaoluga, et kaebaja ei esitanud vangla õigusvastase tegevuse ajal pöördumisi seoses jalutuskäikudega ega jälgimiskambrisse paigutamisega seonduvalt, jättes kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Samuti olid vaidlusalused perioodid suhteliselt lühikesed ja jälgimiskambris jälgimine ei saanud mõjutada kaebaja eraelu kvaliteeti tervikuna kuigi oluliselt. Kaebaja oli paigutatud jälgimiskambrisse ja kartserikambrisse tema enda õigusvastase käitumise tagajärjel.
5.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 2000 eurot. Kaebaja leidis, et õigusvastase 14-päevase jälgimiskambris ja 14-päevase kartserikambris viibimise eest on 150 euro suurune hüvitis ebapiisav. Kaebaja psüühika ja tervis said kahjustada. Seda tõendavad ravikaart ja pidevad arsti külastused. Kaebaja saab tänu vastustaja tegevusele sotsiaaltoetust, et osta ravimeid. Kaebaja mälu on halvenenud. Ta tarbis erinevaid ravimeid ja teeb seda siiani. See kinnitab kaebaja juttu temale põhjustatud piinadest.
6.Kohus võttis 31.07.2019 määrusega menetlusse kaebaja nõude hüvitada temale tekitatud kahju selle eest, et ta pidi viibima ajavahemikul 09.-23.08.2016 õigusvastaselt 14 päeva kartseris ilma vabas õhus viibimise võimaluseta ning perioodidel 03.-08.06.2016, 22.-27.06.2016 ja 02.-03.07.2016 õigusvastaselt 14 päeva jälgimiskambris. Perioodi 11.-28.03.2016 osas tagastas vastustaja kaebaja kahju hüvitamise nõude tähtaja rikkumise tõttu ja kaebaja ei ole sellele kaebuses vastu vaielnud. Kohus järeldas, et kaebaja ei taotle selle perioodi eest hüvitist, ning jättis selle perioodi tähelepanuta.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
7.1.Kaebaja tervise kahjustumine kinnitust ei leidnud. Kohtupraktikas on küll rõhutatud värskes õhus jalutamise tähtsust ja peetud vahel põhjendatuks hüvitada sellega seonduvalt tekitatud mittevaraline kahju rahas, kuid seda on siiski tehtud olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (nt 31 päeva järjest – Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611) või mille puhul raskendas kinnipeetava olukorda ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (nt üldine ruumikitsikus, ebapiisav valgustatus, privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel – Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus asjas nr 3-14-51528). Näiteks nõuetekohase jalutusvõimaluse puudumist
3(7)
3-19-1282
12 järjestikusel päeval ei ole kohtupraktikas peetud sedavõrd intensiivseks riiveks, et see annaks aluse lugeda kinnipidamistingimusi kinnipeetava inimväärikust alandavaks ja õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist (Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 otsus asjas nr 3-16-2031). Samuti ei ole kohus pidanud põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist olukorras, mil kinnipeetaval puudus nõuetekohane jalutamisvõimalus 10 järjestikusel päeval, arvestades täiendavalt, et pikka aega kasutusel olnud avatud tualetist võib teatud määral levida ebameeldivat lõhna (Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus asjas nr 3-16-225). Kuna praegusel juhul viibis kaebaja kartseris järjest 14 päeva, muid olulisi rikkumisi seoses kartserikambrite tingimustega ei ole tuvastatud, ei saa jalutamistingimustega seotud riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et see annaks aluse mõista kaebajale välja kahju hüvitis suuremas ulatuses kui senises kohtupraktikas. Arvestada tuleb, et vangla paigaldas jalutusboksidele varikatused kinnipeetavate soovil, kes soovisid jalutades saada kaitset sademete eest.
7.2.Jälgimiskambris kokku 14 päeva õigusvastase viibimisega ei kaasnenud kaebaja õiguste rikkumist sellises mahus, mis õigustaks vangla määratud hüvitise suurendamist. Vangistust reguleerivates õigusaktides on sätestatud vanglateenistusele õigus ja kohustus kinnipeetavaid jälgida nii vahetult kui ka elektrooniliselt (VangS § 7 lg 2 ja § 66 lg 1, justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 lg 1). Kaebaja paiknemine vaidlusalusel perioodil jälgimiskambris oli tingitud kaebaja enda käitumisest. Kaebaja kujutas endast kõrgendatud ohtu vangla julgeolekule ning kaaskinnipeetavate, ametnike ja teiste vangla territooriumil viibivate isikute elule ja tervisele. Vangla oli eelnevalt võtnud tarvitusele meetmed kaebaja meeleseisundi stabiliseerimiseks, viies kaebajaga korduvalt läbi vestlusi ning paigutades kaebaja kambritesse, kus võimalused korrarikkumiste ja ähvarduste täideviimiseks olid minimaalsed (eraldatud lukustatud kambrid), kuid erinevad agressiivsed intsidendid jätkusid. Seega esines erakorraline põhjendatud vajadus kaebaja jälgimiskambrisse eraldamiseks. Kinnipeetav vastutab enese käitumise eest ja tal on võimalik järgida vangla sisekorda ning vältida julgeolekuohtusid. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi tagajärgi, mille põhjustas tema jälgimiskambrisse paigutamine.
7.3.Sündmuste lühiajalisust arvestades ei saanud sellega tervise kahjustamist kaasneda. Ka kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalustel päevadel või vahetult pärast seda pöördunud meditsiiniosakonda kaebustega, mida oleks võimalik seostada vabas õhus jalutuskäikude mittetagamise või jälgimiskambris viibimisega. Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu kaebaja vangistuses viibimise jooksul terviseseisundi halvenemist, mida võiks seostada praeguse vaidluse esemeks oleva vastustaja tegevusega.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
9.Kaebaja tugineb praegust hüvitamisnõuet esitades kahele varasemalt esitatud tuvastamisnõudele. Tallinna Halduskohus tuvastas asjas nr 3-16-2147, et kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris oli perioodidel 11.-28.03.2016, 03.06.2016 kl 13.17-st kuni 08.06.2016, 22.-27.06.2016 ja 02.-03.07.2016 õigusvastane. Tallinna Halduskohus tuvastas
4(7)
3-19-1282
asjas nr 3-17-456, et kaebajale jäeti õigusvastaselt ajavahemikul 09.-23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal tagamata vabas õhus viibimise võimalus. Muus osas kohus vastustaja tegevuses ega kambrite tingimustes nimetatud perioodide osas õigusvastasust ei tuvastanud. Asjas nr 3-17-456 tunnistas kohus õigusvastaseks ka kaebaja kinnipidamise kartserikambris ebarahuldavates tingimustes ajavahemikel 19.04.-24.05.2017 ja 29.05.-15.06.2017 (kokku 54 päeva). Selles osas ei ole kaebaja hüvitist taotlenud. Kaebaja viitas 10.10.2019 esitatud täiendavas seisukohas võimalusele esitada ka selle eest vastustajale kahju hüvitamise nõue. Kohus ei käsitle seda kaebuse muutmise avaldusena, sest kaebaja ei ole selgesõnaliselt on nõuet muutnud ja uut nõuet ei saaks kohustusliku kohtueelse menetluse mitte läbimise tõttu ka menetlusse võtta (VangS § 11 lg 8). Perioodi 11.-28.03.2016 osas ei ole kaebust esitatud ega menetlusse võetud.
10.Seega on praeguses asjas vaidluse all olevate perioodide osas tuvastatud vastustajapoolsed rikkumised, millega rikuti õigusvastaselt kaebaja õigusi.
11.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaraline kahju seondub inimese hingeliste üleelamistega ja sellise kahju tekkimist ei ole võimalik tõendada. Mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada, kui rikutakse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusi. Kohus peab usutavaks, et vastustaja on õigusvastase tegevusega alandanud kaebaja inimväärikust ja riivanud kaebaja eraelu puutumatust, piirates kaebaja õigusi enam, kui vanglas kinnipidamisega kaasnevate tingimuste puhul tavarežiimil vältimatult vajalik (VangS § 41 lg 1). Vastustaja rikkumise ja kaebajale tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos.
12.Kaebaja väidab ka tema tervise kahjustamist. Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest perioodi 05.10.2007–09.06.2017 kohta ei nähtu, et vaidlusalustel perioodidel oli kaebajal vastustaja õigusvastasest tegevusest tingitud võimalikke terviserikkeid. Tervisekaardile tehtud kannetest võib lugeda, et kaebaja tervisekaebused ei erine vaadeldaval perioodil varasematest ega hilisematest sissekannetest. Kaebaja on küll 12.08.2016 (kartserikambris viibimise ajal) kurtnud, et talle ei ole kuu aega väljastatud silmatilkasid ja meditsiiniosakond ei reageeri, kuid pärast seda väljastati talle silmatilgad. Kuna kaebaja etteheide puudutas aega enne tema kartserisse paigutamist, ei saa ka väidetav silmatilkade väljastamata jätmine olla seotud kaebaja kartseris hoidmisega. Kaebaja väide, et ta saab sotsiaaltoetust ravimite ostmiseks, ei seostu vastustajale etteheidetud rikkumistega ega praeguse vaidlusega. Samuti ei ole usutav, et jälgimiskambris või kartseris kinnihoidmine kokku 28 päeva jooksul saaks põhjustada mäluprobleeme. Seega ei ole kaebajale tervisekahju põhjustamine tõendatud ega usutav.
13.Kuna RVastS süüküsimusi täpsemalt ei reguleeri, tuleb lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest (RVastS § 7 lg 4). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega kahju tekitaja süüd eeldatakse. Praegusel juhul ei ole vastustaja tõendanud, et ta ei ole kaebajale kahju tekkimises süüdi. Vastustaja süü vormiks saab pidada hooletust, st käibes vajaliku hoole järgimata jätmist (VÕS § 104 lg 3). Vastustaja jättis piisavalt kaalumata, milliseid täiendavaid võimalusi saaks kasutada kinnipeetavatele jalutusbokside mugavama kasutamise tagamiseks. Samuti jättis vastustaja hindamata kinnipeetava jälgimiskambris jätkuva hoidmise põhjendatuse.
14.Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Tallinna Halduskohus pidas 30.01.3018 otsuses asjas nr 3-16-231 (p 26) ebausutavaks, et kinnipeetava
5(7)
3-19-1282
pöördumisel vastustaja poole rikkumise lõpetamiseks oleks vastustaja koheselt osa kartserikambri jalutusboksi varikatusest kõrvaldanud, kuivõrd varikatus ehitati kinnipeetavate endi soovil. Kohus leiab, et ka praeguses menetluses on see seisukoht kohaldatav. Samuti ei saa kaebajale ette heita jälgimiskambris kinnihoidmise osas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest asja nr 3-16-2147 tehtud otsuse p-st 23 nähtub, et kaebaja on 06.06.2016 vestelnud vanglaametnik K. Aupajuga, ent vestluse sisu ja tulemust ei ole teada. Vastustaja selgitustest nähtub, et kaebaja paigutati jälgimiskambrisse tema agressiivse käitumise ja teistest kinnipeetavatest eraldamise vajaduse tõttu. Seetõttu ei ole usutav, et kaebaja oleks vastustaja poole pöördumisel jälgimiskambrist juba varem vabastatud. Seega ei saa kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist arvestada kaebaja suhtes negatiivse asjaoluna ja sel põhjusel hüvitise välistamine või vähendamine ei ole põhjendatud.
15.Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt Riigikohtu 07.11.2017 otsus asjas nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016 otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (vt HKMS § 41 lg 5; Riigikohtu 20.10.2010 määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18).
16.Kohus võrdleb vastustaja määratud hüvitist teiste sarnastes asjades määratud hüvitistega. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 18.09.2017 otsusega asjas nr 3-16-611 mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 80 eurot selle eest, et isik jäeti ilma nõuetekohastest jalutuskäikudest 36 päeva jooksul (2,22 eurot päeva eest). Asjas nr 3-16-231 mõisteti isikule nõuetekohastest jalutuskäikudest ilma jätmise eest 30 päeva jooksul hüvitiseks 60 eurot (2 eurot päeva eest). Kaebaja jalutamisvõimalused ei olnud neis asjades käsitletutest halvemad, mistõttu ei saa ka vastustaja määratud hüvitise suurust pidada ebapiisavaks (umbes 5 eurot päeva eest).
17.Kaebaja õigusvastane hoidmine jälgimiskambris toimus mitmel erineval lühikesel perioodil: 03.-08.06.2019 kokku 6 päeva, 22.-27.06.2019 kokku 6 päeva ja 02.-03.07.2019 kokku 2 päeva. Seega viibis kaebaja jälgimiskambris lühikeste perioodide jooksul. Kohus analüüsis asjas nr 3-16-2147 jälgimiskambrite tingimusi ja leidis, et need ei ole eraldivõetuna õigusvastased ehk kohus ei tuvastanud, et kaebajat hoiti jälgimiskambris, mis olnuks lubatust niiskem, koristamata ja lagastatud. Samuti ei nähtunud kaebaja tervisekaardist, et kaebajale oleks jälgimiskambris viibimise ajal keeldutud vajadusel meditsiinilise abi osutamisest. Õigusvastaste kinnipidamistingimuste tõttu väikese kasutatava põrandapinna ja täiendavalt muude ebakohaste tingimuste osas on kohtud mõistnud välja hüvitisi 297 päeva eest 750 eurot ehk 2,5 eurot päevas (Riigikohtu 17.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-89-16) ja 166 päeva eest 332 eurot ehk 2 eurot päevas (Riigikohtu 09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Seevastu õigusvastaselt kartserisse paigutamise eest pidas Riigikohus kinnipeetavale õiglaseks hüvitiseks 6,4 eurot iga kartseris viibitud päeva eest (Riigikohtu 28.01.2014 otsus asjas nr 3-31-80-13 p 13). Tartu Halduskohus määras 30.09.2019 otsuses asjas nr 3-19-962 kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmise eest hüvitiseks 44,73 eurot 7 päeva eest (6,39 eurot päevas).
18.Kohtu hinnangul on vastustaja määratud hüvitis võrreldavas suuruses ja selle määramisel ei ole jäetud mingeid olulisi asjaolusid arvestamata, mis võinuksid mõjutada hüvitise suurust. Jalutamistingimuste osas ei olnud riive kuigi intensiivne (vaba õhu juurdepääs jalutusboksile siiski tagati) ja jälgimiskambris aluseta kinni pidamine kitsendas küll kaebaja niigi piiratud vabadust ehk muutis kinnipidamistingimused koormavamaks kui tavapäraselt, ent muid
6(7)
3-19-1282
kinnipidamise tingimusi täiendavalt sel ajal ei rikutud ja vaidlusalused ajavahemikud ei olnud kokkuvõttes kuigi pikad.
19.Eeltoodud põhjendustel peab kohus vastustaja määratud hüvitist piisavaks ja kaebus jääb rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigilõivuseaduse § 60 lg 2 alusel tuli kaebajal 2000 euro suuruse kahjuhüvitise taotlemisel tasuda riigilõivu 60 eurot. Kohus vabastas 31.07.2019 määrusega kaebaja kaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest, mistõttu jääb riigilõiv riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud tähtaegselt menetluskulu dokumente, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.