Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. veebruar 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-16-231
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2018. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla ja XX apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla ja XX apellatsioonkaebused rahuldamata.
Muuta Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2018. a otsuse haldusasjas nr 3-16-231 resolutsiooni punkti 2 esimest lauset ja sõnastada see järgmiselt: „Mõista Tallinna Vanglalt perioodil 13.03.2014–12.04.2014 XX-le vabas õhus viibimiseks nõuetekohaste tingimuste tagamata jätmise eest välja mittevaralise kahju hüvitis 60 (kuuskümmend) eurot.“. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. märtsil 2019 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-16-231 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Tallinna Vanglale 21.10.2015 taotluse 600 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamisega ebainimlikes kartseritingimustes perioodidel 13.03.2014–12.04.2014 ja 28.03.2015–27.04.2015. Kartseris viibimise ajal puudus võimalus jalutada värskes õhus, sest jalutusboksi kohale ehitatud katus takistas värske õhu ja päikesevalguse ligipääsu.
2.Tallinna Vangla jättis 04.01.2016 vastusega nr 5-37/15/293-4 XX taotluse rahuldamata. Kartserihoone jalutusboksidele paigaldati 2013. a-l läbipaistvast plastist katus, mille eesmärk oli kaitsta jalutusboksis viibivaid kinnipeetavaid sademete eest. Jalutusbokside peale paigaldatud võre ja plastikust katuse vahel asuvad õhutusluugid, mille kaudu on tagatud piisav värske õhu juurdevool. Kartserikambrite tingimused võisid küll olla ebamugavad, kuid need vastasid siiski kehtestatud nõuetele.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 18.01.2016 kaebuse Tallinna Vangla poolt tema inimväärikust alandava kohtlemisega perioodidel 13.03.2014–12.04.2014, 28.03.2015– 27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 (kokku 64 päeva) tekitatud 640 euro suuruse (s.o 10 eurot päeva kohta) mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebajat peeti kinni nõuetele mittevastavates kartserikambrites ja ta jäeti ilma võimalusest jalutada värskes õhus.
4.Tallinna Halduskohus eraldas 28.03.2016 määrusega XX kahju hüvitamise nõuded ajavahemike 28.03.2015–27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 osas iseseisvaks menetlemiseks (haldusasi nr 3-16-611) ning haldusasja nr 3-16-231 esemeks jäi kahjunõue seoses perioodiga 13.03.2014–12.04.2014. Sama määrusega peatas halduskohus asja menetluse kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-14-50770, milles XX vaidlustas muu hulgas kartserikambrite tingimusi ja jalutuskäikudest ilmajätmist perioodil 13.03.2014–12.04.2014. Tallinna Halduskohus tunnistas 18.09.2015 otsusega nr 3-14-50770 õigusvastaseks XX hoidmise nõuetele mittevastavas kartserikambris perioodil 13.03.2014– 14.04.2014 ja tema värskes õhus jalutamise võimalusest ilmajätmise. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.05.2016 otsusega nr 3-14-50770 halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 08.12.2016 otsusega nr 3-3-1-55-16 ringkonnakohtu otsuse kartserikambri tingimuste õigusvastasuse osas ja saatis selles osas asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistas Riigikohus madalama astme kohtute otsused osas, millega tunnistati õigusvastaseks jalutuskäikudest ilmajätmine, ning tegi selles osas uue otsuse, millega tuvastas, et Tallinna Vangla jättis XX-le õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.02.2017 otsusega nr 3-14-50770 Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsuse osas, millega oli tunnistatud õigusvastaseks XX hoidmine nõuetele 2(8)
3-16-231 mittevastavas kartserikambris perioodil 13.03.2014–14.04.2014, ning jättis selles osas kaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis 17.04.2017 määrusega XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
5.Tallinna Vangla vaidles 06.12.2017 kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude eelduseks haldusorgani õigusvastane tegevus. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 27.02.2017 otsusega nr 3-14-50770, et XX kinnipidamistingimused perioodil 13.03.2014–12.04.2014 ei olnud õigusvastased, mistõttu ei saanud need tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Riigikohtu 08.12.2016 otsusest nr 3-3-1-55-16 nähtuvalt olid jalutustingimused üksnes osaliselt puudulikud ja inimväärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses ei kvalifitseeru mitte igasugune haldusorgani õigusvastane tegevus. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning seejuures tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Isegi kui pidada kaebaja inimväärikust alandavaks temale 30 päeva jooksul kõigile nõuetele vastavate jalutuskäikude võimaldamata jätmist, ei olnud riive sedavõrd intensiivne, et tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Mittevaralise kahju rahas hüvitamine on põhjendatud üksnes raskete ja erandlike rikkumiste puhul. Kaebaja ei ole mittevaralise kahju tekkimist tõendanud.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 30.01.2018 otsusega XX kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt ajavahemikul 13.03.2014–12.04.2014 vabas õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmisega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest välja hüvitise 60 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 27.02.2017 otsuses nr 3-14-50770, et kartseritingimused perioodil 13.03.2014–14.04.2014 ei olnud õigusvastased. Ringkonnakohtu otsus jõustus 17.04.2017 ning kuna jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei olnud vastustaja tegevus vaidlusalusel perioodil kartseritingimusi puudutavas osas õigusvastane, jääb kahju hüvitamise nõue selles osas rahuldamata. Riigikohus tuvastas 08.12.2016 otsuses nr 3-3-1-55-16, et kaebajale ei tagatud perioodil 13.03.2014–14.04.2014 vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 nõuetele vastavat vabas õhus viibimise võimalust, kuigi teda ei jäetud päris ilma võimalusest vabas õhus jalutada. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus. Mittevaraline kahju seondub inimese hingeliste üleelamistega ja sellise kahju tekkimist ei ole võimalik tõendada. Mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada, kui rikutakse RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusi. Praegusel juhul on mittevaralise kahju tekkimine usutav. Juurdepääs värskele õhule on vajalik nii inimese füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohalt. Eraldades kaebaja 30 ööpäevaks üksikkambrisse ja jättes ta selle aja jooksul ilma võimalusest viibida värskes õhus, riivati vaieldamatult kaebaja inimväärikust. Jalutusboksid olid ehitatud sisuliselt siseruumideks, mis piiras vaba õhu juurdepääsu. Selliselt ümberehitatud jalutusboksides jalutamisega ei tagatud kaebajale võimalust viibida vähemalt 1 tund päevas vabas õhus, mille üheks eesmärgiks on ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611). Vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks vältinud kahju tekkimist. Kuna vastustaja ei pidanud varikatuste ehitamist õigusvastaseks, siis ei ole usutav, et ta oleks need kinnipeetava pöördumise alusel eemaldanud. Seega ei saa kaebajale heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Hüvitise väljamõistmine RVastS § 9 lg 1 alusel eeldab haldusorgani süülist tegevust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse kahju tekitaja süüd ning vastustaja ei ole tõendanud, et ta ei ole kaebajale kahju tekkimises süüdi. 3(8)
3-16-231 Vastustaja süüd vormiks saab pidada hooletust (VÕS § 104 lg 3), sest kuigi varikatused ehitati kinnipeetavate soovil, jättis vastustaja piisavalt kaalumata, millised oleksid muud võimalused tagada kinnipeetavatele jalutusbokside mugavam kasutamine ja millised tagajärjed varikatuste ehitamisega kaasnevad. Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahaliselt. Asjas ei esine RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid. Kahju tekkimine olnuks põhjalikuma kaalumise korral ettenähtav (RVastS § 13 lg 3). Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvestada rikkumise kestusega (s.o 30 päeva), mida ei saa pidada kaebaja seisukohalt ebaoluliselt lühikeseks ajaks. Süü vormi ja rikkumise raskust arvestades on põhjendatud mõista hüvitisena välja 60 eurot, mis on samas suurusjärgus teistes sarnastes asjades väljamõistetud hüvitistega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna Vangla palub 28.02.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et XX-le võimaldati kõigil päevadel vähemalt tunniajaseid jalutuskäike ning kuigi jalutusboksid ei vastanud liigse suletuse tõttu kõigile nõuetele, ei ole alust järeldada, et sellistes tingimustes jalutamine alandas kaebaja inimväärikust. Tallinna Vangla tegevus ei olnud praegusel juhul võrreldav Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas tuvastatud tõsiste ja intensiivsete väärkohtlemise juhtumitega, mida on käsitatud inimväärikuse alandamisena. Ka Riigikohtu 08.12.2016 otsusest nr 3-3-1-55-16 nähtub, et XX ei jäetud täielikult ilma vabas õhus viibimise võimalusest. Jalutusboksis oli kaebajale tagatud värske õhk ning katusematerjalist paistis läbi päevalgus ja päikesepaiste. Jalutusboksidele ehitati katus osade kinnipeetavate soovil ja selle lahenduse õigusvastasus selgus alles Riigikohtu 08.12.2016 otsusest. Halduskohus ei ole põhjendanud, kuidas tekitas jalutusboksi olukord kaebajale valu ja kannatusi. Viide Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsusele nr 3-16-611 ei ole asjakohane, sest vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja üksinda 9,8 m2 suuruses kartserikambris nr 84, mistõttu ei ole alust rääkida kitsastest kambritingimustest. Halduskohtu otsusest võib lisaks järeldada, et vastustajale heidetakse ette kaebaja eraldamist 30 päevaks üksikkambrisse, kuigi see toimus kehtiva Tallinna Vangla 11.03.2014 käskkirja nr 322 alusel. XX oleks saanud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega kahju tekkimist vältida. Kartseri jalutusbokside tingimused pidid olema kaebajale teada ning tal oli võimalus pöörduda vangla poole, kui tema hinnangul ei ole talle tagatud võimalust viibida värskes õhus ning kinnipidamistingimused põhjustavad talle piinu või ebameeldivusi, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Kuna kartserihoone jalutusboksidele ehitati katus peale põhjusel, et kinnipeetavad kaebasid sademete üle, siis vastupidiste pöördumiste esitamisel olnuks vanglal võimalus katus eemaldada, nagu seda on praeguseks ka tehtud. Kui vangla jätnuks taotluse rahuldamata, olnuks kaebajal võimalik pöörduda halduskohtusse kohustamis- või tuvastamisnõudega ning selle raames selgunuks ka varikatuse õigusvastasus. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei olnud praegusel juhul põhjendatud, sest mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on erandlik ja nähtud ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt Riigikohtu 12.05.2017 otsus nr 3-3-1-98-16, p 15). Mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks viisiks võib olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine (nt Riigikohtu 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09, p 12). Sarnastes vaidlustes on ringkonnakohtud olnud erinevatel seisukohtadel ja kohtupraktika on seetõttu vastuoluline. Näiteks Tartu Ringkonnakohus ei pidanud 30.11.2017 otsuses nr 3-161540 (jõustus 26.02.2018) kartseri jalutusbokside tingimusi XX inimväärikust alandavaks, kuigi kaebaja viibis neis tingimustes praegusega võrreldava aja (27 päeva). Halduskohus ei ole lisaks põhjendanud välja mõistetud hüvitise suuruse kujunemist.
4(8)
3-16-231
8.XX vaidleb 02.04.2018 vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.
9.XX palub 01.03.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud olulised tõendid Tallinna Vangla kartserihoone (K1) halbade kinnipidamistingimuste kohta. Mittevaralise kahju hüvitamiseks piisab üldjuhul nende asjaolude tõendamisest, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude, ning hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel, kuid need peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 13). Tallinna Ringkonnakohus märkis 18.09.2017 otsuses nr 3-16-611 (p 16), et inimväärikuse põhimõttega vastuolus oleva kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju tuleb alati hüvitada rahas. Sarnastes vaidlustes on kohtud mõistnud välja hüvitisi suurusega 100 eurot (haldusasi nr 3-15-676) ja 80 eurot (haldusasi nr 3-16-611).
10.Tallinna Vangla vaidleb 04.04.2018 vastuses XX apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Halduskohus ei ole jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud tõendeid Tallinna Vangla kartserihoone kinnipidamistingimuste kohta. Vaidlusaluse perioodi (13.03.2014–12.04.2014) kartseritingimuste osas on olemas 17.04.2017 jõustunud kohtuotsus, mille kohaselt olid kinnipidamistingimused kartserikambris nr 84 õiguspärased. Kuna Tallinna Vangla tegevus ei olnud selles osas õigusvastane, puudus halduskohtul alus kaebust rahuldada. Jalutuskäikude osas jääb vastustaja oma apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla ja XX apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
12.Praeguses asjas on vaidluse all XX kahju hüvitamise nõue, mis seondub tema kinnipidamisega Tallinna Vangla kartserikambris nr 84 ajavahemikul 13.03.2014–12.04.2014. Kaebaja on seostanud oma kahjunõuet nii kartserikambri väidetavalt ebainimlike tingimustega (sh madal sisetemperatuur, rõskus, ventilatsiooni puudumine, WC ebapiisav eraldatus, vähene valgustatus) kui ka nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega (jalutusboksidele paigaldatud katus ei võimalda piisavat värske õhu ja päikesevalguse juurdepääsu, suveperioodil tekib omakorda kasvuhoone efekt). Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.02.2017 otsusega nr 314-50770 rahuldamata XX kaebuse kartserikambri nr 84 tingimuste õigusvastaseks tunnistamiseks sama perioodi osas ja Riigikohus jättis 17.04.2017 määrusega XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kartserikambri nr 84 tingimused ajavahemikul 13.03.2014–12.04.2014 ei olnud õigusvastased. Kuna RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks vältimatuks eelduseks avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus, siis on halduskohus jätnud kaebaja kahjunõude kambritingimustega seonduvalt õigesti rahuldamata.
13.Jalutuskäikudega seoses on Riigikohus 08.12.2016 otsuses nr 3-3-1-55-16 tuvastanud, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks. Riigikohus möönis (vt otsuse p 19), et jalutusboks oli varjualuse paigaldamisega sisuliselt muudetud siseruumiks ning kuna VangS § 55 lg-s 2 ja § 651 lg-s 3 on vabas või värskes õhus viibimise all peetud silmas viibimist väljaspool siseruume, siis ei tagatud kaebajale vabas õhus viibimise võimalust küll nõuetekohaselt, kuid pole õige väita, et kinnipeetav oleks üldse 5(8)
3-16-231 jäetud ilma võimalusest jalutada vabas õhus. Seega on ajavahemikul 13.03.2014–12.04.2014 toimunud jalutuskäikude osas haldusasjas nr 3-14-50770 tehtud jõustunud kohtuotsusega juba tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus ning kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleb kohtul analüüsida üksnes seda, kas vastustaja rikkumine võis tekitada kaebajale mittevaralist kahju ning kas tekitatud kahju tuleks rahaliselt hüvitada ja millises suuruses.
14.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (vt HKMS § 41 lg 5; nt Riigikohtu 20.10.2010 määrus nr 3-3-1-43-11, p 18).
15.XX-le ei saa praeguses asjas heita ette RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud ega selle ulatust vähendanud (nt Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 315-2943, p 14; 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 14). Ehkki kaebajal oli põhimõtteliselt võimalik esitada RVastS § 6 lg 1 alusel vanglale nõue eemaldada kartserihoone jalutusboksilt tema VangS § 651 lg-st 3 tulenevat õigust rikkuv katusekonstruktsioon või see ümber ehitada, on usutav, et olukorras, kus varikatus paigaldati väidetavalt kinnipeetavate soovil ja vastustaja ei pidanud seda kuni Riigikohtu 08.12.2016 otsuse nr 3-3-1-55-16 tegemiseni õigusvastaseks, ei oleks XX nõue olnud tulemuslik. Pidades silmas, et katus oli ehitatud kõigile kartserihoone jalutusboksidele ja selle eemaldamine nõudnuks mitmeid ettevalmistust vajavaid ehitustöid (mh nähtub Tallinna Vangla selgitustest haldusasjas nr 3-14-50770, et katuse paigaldamise üheks põhjuseks oli ka see, et kuna jalutusboksides puudub äravoolusüsteem, siis kogunesid sademed enne katuse ehitamist jalutusboksi), poleks vastustajal tõenäoliselt olnud isegi katuse eemaldamisega nõustumise korral objektiivselt võimalik tagada kaebajale juba tema kartseris viibimise ajal jalutuskäiku ilma katuseta jalutusboksis. Kahju hüvitamist ei saa välistada see, et kaebajal võis teoreetiliselt olla võimalik vaidlustada jalutusbokside tingimusi juba seonduvalt mõne varasema kartseris viibimisega (st kuna boksidele paigaldati katus 2013. aastal). Samuti on asjakohatu viide, et XX saanuks vangla keeldumise vaidlustada halduskohtus kohustamisvõi tuvastamisnõudega, sest kaebaja esitaski tuvastamiskaebuse haldusasjas nr 3-14-50770.
16.Ringkonnakohus on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p-d 12–15) või mille puhul raskendas kinnipeetava olukorda ka muude kinnipidamistingimuste ebakohasus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2017 otsus nr 3-14-51528, p 17; 10.10.2017 otsus nr 3-15-3145, p 12; Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2018 otsus nr 3-17-265). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud seevastu põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2018 otsus nr 3-16-1225). Eeltoodust 6(8)
3-16-231 lahkneb mõnevõrra Tartu Ringkonnakohtu 30.11.2017 otsus nr 3-16-1540 (p-d 9–10), milles küll tuvastati, et XX-le ei olnud 27 päeval järjest tagatud kõigile VangS § 651 lg 3 nõuetele vastavat võimalust jalutada vabas õhus, kuid ei hinnatud sellega kaasnevat riivet piisavalt tõsiseks, et seda oleks alust käsitada kaebaja inimväärikuse alandamisena.
17.Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda haldusasjas nr 3-16-611 väljendatud seisukohtadest. Ainetu on vastustaja viide, et XX viibis praegusel juhul kambris nr 84 üksinda, sest ka haldusasjas nr 3-16-611 ei tuvastanud kohtud ühtegi muud kaebaja olukorda täiendavalt halvendanud kinnipidamistingimust (nt ruumikitsikust), vaid ringkonnakohus luges inimväärikust alandavaks kohtlemiseks kaebajale nõuetekohaste jalutuskäikude võimaldamata jätmise kokku 36 päeval (s.o 28.03.2015–27.04.2015 ehk 31 päeva + 27.11.2015–01.12.2015 ehk 5 päeva) ja pidas selle eest põhjendatuks 80 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev – nt http://enesetunne.ee/spetsialist/kuidasvaimset-tervist-hoida/varskes-ohus-viibimine/) ning võimaldada ühtlasi liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Seda eesmärki ei ole täiel määral võimalik saavutada, kui jalutamine toimub katusega kaetud jalutusboksis. Kaebaja õiguste rikkumist ei saa pidada ka väheoluliseks, kuna nõuetele vastavad jalutustingimused jäeti tagamata 30 päeval järjest. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et tagades kinnipeetavale võimaluse jalutada üksnes sisuliselt siseruumiks muudetud jalutusboksis, on vastustaja kohelnud kaebajat vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Halduskohus ei ole heitnud vastustajale ette seda, et kaebaja pidi kartserikambris viibima üksinda, vaid juhtis esmajoones tähelepanu, et kuna kartserisse paigutamine piirab juba iseenesest oluliselt kinnipeetava õigusi, tuleb vabas õhus viibimise võimaluse riivet pidada seda intensiivsemaks.
18.Tallinna Vangla ja XX etteheited seoses väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja selle kujunemisega ei ole põhjendatud. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et vastustaja oleks olukorda adekvaatsemalt hinnates saanud jalutusbokse sademete eest kaitsta ka muul viisil peale nende peaaegu siseruumideks muutmise ning seega ei esine aluseid vastutuse piiramiseks. Ühtlasi on halduskohus asjakohaselt viidanud, et sarnases haldusasjas nr 3-16-611 välja mõistetud hüvitis oli samas suurusjärgus. Seega on kohus hüvitise suuruse kujunemist põhjendanud. Asjaolust, et haldusasjas nr 3-16-611 mõisteti 36 päeva eest hüvitiseks 80 eurot, ei saa järeldada, et praeguses asjas oleks 30 päeva eest 60 euro suurune hüvitis ebapiisav. Viide Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016 otsusele nr 3-15-676 ei ole asjassepuutuv, sest sellega välja mõistetud 100 euro suurune kahjuhüvitis ei seondunud üldse jalutamistingimustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus praeguses asjas ületanud kohtule antud avarat kaalutlusruumi mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel, mistõttu puudub alus sellesse sekkuda.
19.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel jäävad Tallinna Vangla ja XX apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on Tallinna Halduskohus siiski eksinud 30.01.2018 otsuse resolutsiooni p 2 esimese lause sõnastamisel, mõistes hüvitise välja XX-le „vabas õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmise eest“, mistõttu tuleb otsust selles osas muuta. Kuivõrd Riigikohtu 08.12.2016 otsuse nr 3-3-1-55-16 resolutsiooni p-st 3 tulenevalt ei ole haldusasjas nr 3-14-50770 tunnistatud õigusvastaseks mitte värskes õhus jalutuskäikudest ilmajätmist, vaid tuvastati vabas õhus viibimiseks nõuetekohaste tingimuste tagamata jätmise õigusvastasus, siis tuleb vastavalt korrigeerida ka praeguses asjas tehtud halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 sõnastust. Kuna halduskohus lähtus hüvitamiskaebuse lahendamisel selgelt tuvastamisnõude osas varasemalt tehtud ja jõustunud lahendist, siis ei ole tegemist halduskohtu otsuse sisulise muutmisega.
7(8)
3-16-231
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on Tallinna Halduskohtu 28.03.2016 määrusest ja menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt olnud apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning kaebajale on antud ka menetlusabi kohtudokumentide tõlkimiseks. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole XX andmeid esitanud. Tallinna Vangla on riigiasutusena olnud samuti riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ja ka vastustaja ei ole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning muus osas jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.