Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. aprill 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1052
Haldusasi
AS Lux Express Estonia kaebus Maanteeameti 18. aprilli 2017. a otsuse nr 27-2/17-00094/026 tühistamiseks ja Maanteeameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Lux Express Estonia, esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Kadri Härginen Vastustaja – Maanteeamet, esindaja vandeadvokaat Elmer Muna
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Maanteeameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
10.aprilli 2018. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Maanteeameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1052 muutmata.
2.Mõista Maanteeametilt AS Lux Express Estonia apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja 1755 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-17-1052 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS-le Lux Express Estonia on antud bussiliiniluba nr KL-308 ja 26.04.2016 on kinnitatud sõiduplaan, mille alusel äriühing teenindab alates 06.05.2016 kiirkaugbussiliini nr 211 Tallinn–Pärnu.
2.AS Lux Express Estonia esitas 29.03.2017 Maanteeametile taotluse kiirkaugbussiliini nr 211 sõiduplaani muutmiseks. AS Lux Express Estonia märkis, et teenindab praegu nimetatud liini väljumistega Tallinnast kell 9.30, 11.00, 12.30, 15.30 ja 17.30 ning Pärnust kell 16.00 ja
19.00.Taotleja soovis lisada uue reisi Tallinnast kell 16.00 ja Pärnust kell 15.15 ning seoses uute reiside sobitumisega liinilogistikasse muuta Tallinnast kell 15.30 väljuva reisi aega kella 15.00-ks ja Pärnust kell 16.00 väljuva reisi aega 16.15-ks.
3.Maanteeamet otsustas 18.04.2017 kirjaga nr 27-2/17-00094/026 jätta AS Lux Express Estonia taotluse läbi vaatamata. Kirjas on märgitud, et Maanteeameti liinilubade komisjon arutas sõiduplaani muutmise taotlust 13.04.2017 koosolekul ja leidis, et see tuleb ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 52 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. ÜTS § 52 lg 2 kohaselt võib liiniloa veotingimuste muutmist taotleda pärast kahe aasta möödumist liinilubade väljaandmisest või veotingimuste muutmist. Enne kahe aasta möödumist võib veotingimusi muuta juhul, kui kõik taotletavad muudatused suurendavad veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitavad muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele või kui veoteenuse osutamisel on avaldunud vedajast sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei ole võimalik tagada liini ohutut või sõiduplaani järgset teenindamist. Komisjon hindas, et esitatud taotlus ei vasta neile tingimustele. Komisjoni ettepanekut arvestades ja ÜTS § 52 lg 2 alusel jääb taotlus läbi vaatamata.
4.AS Lux Express Estonia palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Maanteeameti 18.04.2017 otsus ja kohustada Maanteeametit vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi. 1) Otsus on motiveerimata. Taotluse rahuldamise eeldusi ei ole sisuliselt kontrollitud. Vastustaja esitas põhjendused alles kohtumenetluse, kuid ei ole tõendanud, et lähtus neist põhjendustest ka 18.04.2017 otsuse tegemisel. Kohtus tunnistajana üle kuulatud liinilubade komisjoni liikme MM ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus vastustaja poolt kohtmenetluses esitatud põhjendustega. 2) Vastustaja on mõistnud valesti ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärki. Selle sätte eesmärk on välistada, et vedajad ei loobuks kergekäeliselt liiniloa taotlemisel kokkulepitud tingimustest ja ei halvendaks sellega sõitjate olukorda. Kaebaja ei soovinud loobuda senise liiniloa tingimuste täitmisest (vähendada väljumisi, busside kvaliteeti või ohutusnõudeid vms), vaid lisada väljumisi ja optimeerida seniseid väljumisaegu. Väljumisaegade intervalli mõistlikumaks muutmine suurendab, mitte ei vähenda veoteenuse stabiilsust. Isegi kui 2(7)
3-17-1052 tõlgendada ÜTS § 52 lg 2 p-i 1 vastustaja soovitud viisil, on kohtumenetluses esitatud põhjendustes lähtutud ebaõigetest kaalutlustest ning vastustaja väited on tõendamata. Kaebaja taotlusele lisatud Pärnu Linnavalitsuse, Pärnu Maavalitsuse, Harju Ühistranspordikeskuse ja Tallinna Transpordiameti kooskõlastused, mis kinnitavad elanike vajadust uute väljumisaegade ja seniste väljumisaegade optimeerimise järele, on jäetud täielikult hindamata. 3) Taotletud muudatusi oleks saanud ka eraldi läbi vaadata ja rahuldada taotluse osaliselt, nt uute väljumiste osas. Selline praktika on Maanteeametil olemas (haldusasi nr 3-17-1060).
Maanteeamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
1) Otsusest nähtub taotluse läbi vaatamata jätmise alus (ÜTS § 52 lg 2) ja asjaolu, et Maanteeamet ei tuvastanud ÜTS § 52 lg 2 kohaldamise eeldusi. Seega on Maanteeamet teostanud kaalutlusõigust. Kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-46-14 (p 15) saab asja lahendamisel arvestada ka kohtumenetluses täiendavalt esitatud kaalutlusi. Tunnistaja MM on kinnitanud, et komisjonis arutati kaebaja taotlust ning taotluse sisulise läbivaatamise eelduseks oli kõigi taotletavate muudatuste positiivne mõju veoteenusele, kuid olemasolevate väljumisaegade muutmine ei oleks veoteenust parandanud. Seetõttu tegi liinilubade komisjon ettepaneku jätta taotlus läbi vaatamata. Maanteeamet lisab, et sõiduplaanis olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmine kahjustab veoteenuse stabiilsust, sest inimesed ei saa arvestada harjumuspärase sõidugraafikuga. Taotletavad marsruudid on juba kaetud stabiilise ajalise intervalliga väljumistega, seega ei oleks kaebaja taotletud kellaaegade muutmised lisanud veoteenusele midagi positiivset. 2) Taotletavad muudatused olid omavahel seotud, seega ei olnud alust kaaluda taotluse osalist rahuldamist. Kuna taotlus oli selge, ei olnud vaja küsida kaebajalt täiendavat teavet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2).
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.11.2017 otsusega kaebuse, tühistas Maanteeameti 18.04.2017 otsuse, kohustas Maanteeametit kaebaja 29.03.2017 taotlust uuesti läbi vaatama 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3515 eurot. 1) Vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused, miks kaebaja taotlus ei vasta ÜTS § 52 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Liinilubade komisjonis toimunud arutelu sisu ja taotluse läbi vaatamata jätmise kaalutlusi ei ole otsuses välja toodud ning neid ei nähtu ka ühestki muust dokumendist, millele oleks otsuses viidatud. 2) Erandjuhul võib arvestada haldusorgani kohtumenetluses esitatud kaalutlustega, kuid selleks peab kohus veenduma, et haldusorgan lähtus neist kaalutlustest juba haldusakti andmisel (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). Kohtul ei ole sellist veendumust. Kohtule ei ole esitatud liinilubade komisjoni protokolli ja ka ükski teine dokument ei sisalda komisjoni ettepaneku põhjendusi. Tunnistaja MM väitis, et liinilubade komisjon koostas 13.04.2017 istungi protokolli, see saadeti kaebajale ärakuulamisõiguse teostamiseks ja kaebaja esitas protokollile vastuväited. Kaebaja väidab aga, et temale ei ole 13.04.2017 istungi protokolli saadetud. Maanteeamet teostas kohtu nõudel kontrolli ja selgus, et komisjoni 13.04.2017 istungi protokolli ei koostatud. See seab tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Lisaks on MM ja Maanteeameti poolt kohtumenetluses välja toodud kaalutlused erinevad – MM väitel jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata põhjusel, et see ei avalda positiivset mõju veokvaliteedile ja sõitjatele, kuid Maanteemet tõi kaalutlustena välja selle, et muudatus ei suurenda veoteenuse kättesaadavust ja kahjustab veoteenuse stabiilsust. Kuigi mõlemal juhul on tegemist ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 nimetatud eeldustega, tuleb veokvaliteedile ja sõitjatele avalduvat mõju ning mõju veoteenuse kättesaadavusele või stabiilsusele kaaluda eraldi, sest
3(7)
3-17-1052 tegemist on erinevatele teguritele avalduva mõjuga. Lisaks on liinilubade komisjon nõuandva õigusega ning Maanteeamet pidi täiendavalt põhjendama komisjoni ettepanekuga arvestamist. 3) Kaebajal on õigus, et ÜTS § 52 eesmärk on tagada, et vedaja mõtleks enne liiniloa taotlemist oma tegevuse läbi ning ei loobuks oma lubadustest kergekäeliselt ega halvendaks sellega sõitjate olukorda. Sellele viitab ka ÜTS-i seletuskiri. Kaebaja ei soovinud taotletud muudatustega loobuda veoteenuse osutamisest, vähendada väljuvate busside arvu vms. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Maanteeamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 23.11.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta AS Lux Express Estonia kaebus rahuldamata. 1) Kõigi asjaolude arvesse võtmise ja tõendite igakülgse hindamise korral ei oleks halduskohus saanud jõuda järeldusele, et vastustaja ei lähtunud otsuse tegemisel kohtumenetluses täiendavalt esitatud kaalutlustest. Kooskõlas Riigikohtu otsusega nr 3-3-146-14 oleks pidanud kaebuse jätma rahuldamata. 2) Otsusest nähtub selgelt, et selle kaalutlused põhinevad liinilubade komisjoni ettepanekul. Seega oleks pidanud halduskohus tunnistaja ütluste põhjal hindama liinilubade komisjoni ettepaneku täpsemat sisu. Halduskohus leidis ekslikult, et tunnistaja MM ja Maanteeameti välja toodud kaalutlused on erinevad – mõlemad rääkisid kokkuvõttes kaebaja taotluse positiivse mõju puudumisest. ÜTS § 52 lg 2 p 1 ei sätesta taotluse rahuldamise eeldusena üldist positiivset mõju veoteenusele, vaid loetleb kitsamad eeldused, millele taotlus peab vastama. Need kitsamad eeldused nimetas Maanteeamet 03.07.2017 vastuses kaebusele. Tunnistaja seisukohad on aga üldisemad. Asjaolu, et tunnistaja mäletas valesti ühte tehnilist detaili (komisjoni istungi protokolli koostamist), ei anna alust pidada tema ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks. Vaidluse eset puudutavas osas ei ole tunnistaja ütlused ebaselged ega vastuolulised ning halduskohus oleks pidanud neist lähtuma. 3) Halduskohus eksis seaduse eesmärgi ja vaidluse asjaolude seostamisel. ÜTS § 52 lg 2 p 1 sõnastusest ja seaduse seletuskirjast tuleneb, et veoteenusele ei tohi negatiivset mõju avaldada ükski taotletav muudatus, st kõik taotletud muudatused samaaegselt peavad avaldama positiivset mõju. Kaebaja taotles nelja muudatuse tegemist, millest kaks – sõiduplaanis olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmine – kahjustab veoteenuse stabiilsust, sest inimestel ei ole võimalik arvestada harjumuspäraste väljumisaegade ja stabiilse sõidugraafikuga. Sellele on vaidlustatud otsuses selgesõnaliselt viidatud ning seda kinnitas ka tunnistaja. Seetõttu ei ole tähtsust, kas uute väljumiste lisandumisel on positiivne mõju või mitte. Seega tuli taotlus igal juhul jätta läbi vaatamata.
8.AS Lux Express Estonia vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vaidlustatud otsuse tühistamine on õige ainuüksi selle motiveerimispuuduste tõttu. 2) Otsuses on viidatud nõustumisele liinilubade komisjoni ettepanekuga, kuid ei selgu, millise ettepanekuga Maanteeamet nõustus. Tunnistaja MM ütlustega ei saa haldusaktile lisada kaalutlusi ja põhjendusi, mida see ei sisalda. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed ja need erinevad Maanteeameti poolt kohtumenetluses esitatud põhjendustest. Tunnistaja ja Maanteeamet viitasid ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 loetletud erinevatele alustele. Kuna tunnistaja on liinikomisjoni liige ja pikaajaline Maanteeameti töötaja, ei ole usutav, et ta kasutab ÜTS-s sätestatud termineid nii ähmaselt, et selle üle peab apellatsiooniastmes vaidlema. Seega ei tõenda tunnistaja ütlused seda, mida Maanteeamet sooviks. Lisaks ei ole tunnistaja eksinud vaid ühes tehnilises detailis, vaid kolmes – liinilubade komisjoni istungi protokolli 4(7)
3-17-1052 koostamises, selle saatmises kaebajale ning selles, et kaebaja saatis komisjonile oma vastuväited. Eelnevat arvestades ei ole usutav ka see, et tunnistaja mäletab täpselt, millistest kaalutlustest lähtuti kaebaja taotluse lahendamisel. Maanteeamet ei ole lisaks tunnistaja ütlustele esitanud ühtki dokumenti, kust nähtuks, et kohtumenetluses esitatud põhjendustest lähtuti juba vaidlustatud otsuse tegemisel. 3) Halduskohus on õigesti mõistnud ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärki ja selle kohaldamise eeldusi. Norme ei tohi tõlgendada selliselt, et need muutuvad sisutuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Maanteeameti 18.04.2017 kirjas sisalduv otsus on nõuetekohaselt motiveerimata ja Maanteeamet ei ole veenvalt näidanud, et lähtus kohtumenetluses täiendavalt esitatud kaalutlustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki halduskohtu sellekohaseid põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4) ja märgib apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
10.ÜTS § 52 lg 1 järgi on vedaja kohustatud korraldama liiniloale märgitud vedu liiniloa andja kinnitatud sõiduplaani ja teiste liiniloa taotlemisel esitatud veotingimuste kohaselt, tagades sõitjate ohutuse. Vedaja võib mitte järgida sõiduplaani, kui see on raskete teeolude, teeremondi või muude vedajast sõltumatute asjaolude tõttu vajalik sõitjate või liiklejate ohutuse või pagasi säilivuse tagamiseks. ÜTS § 52 lg 2 sätestas vaidlustatud otsuse tegemise ajal, et liiniloa veotingimuste muutmist võib taotleda pärast kahe aasta möödumist ajast, kui liiniluba välja anti või veotingimusi muudeti. Enne nimetatud tähtaega esitatud taotluse võib jätta läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui kõik taotletavad muudatused suurendavad veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitavad muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele (p 1); või veoteenuse osutamisel on avaldunud vedajast sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei ole võimalik tagada liini ohutut või sõiduplaani järgset teenindamist (p 2).
11.Vaidlustatud otsuses on tsiteeritud ÜTS § 52 lg-t 2 ja märgitud lakooniliselt, et kaebaja esitatud taotlus ei vasta neile tingimustele. Kuigi otsuses on viidatud liinilubade komisjoni 13.04.2017 istungil arutatule, ei ole selle arutelu sisu otsuses avatud, samuti ei viidata otsuses ühelegi teisele dokumendile, kus need põhjendused sisalduksid. Seega on ilmne, et Maanteeameti 18.04.2017 otsus on põhjendamispuuduste tõttu õigusvastane (HMS § 54, § 56 lg-d 1 ja 3).
12.Erandlikel juhtudel võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel. Sellisel juhul võib kohus HMS § 58 alusel jätta põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata. Tõendamiskoormus küsimuses, kas kohtumenetluses esitatud põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, on haldusorganil (vt nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15).
13.Vastustaja selgitas 03.07.2017 vastuses kaebusele (tl 34–36), et ÜTS § 52 lg 2 järgi peavad kõik taotletud muudatused samaaegselt suurendama veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitama muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele. Olemasolevate väljumiste muutmine kaebaja taotletud viisil ei suurenda vastustaja arvamuse kohaselt veoteenuse kättesaadavust, vaid hoopis kahjustab selle stabiilsust, sest inimesed ei saa arvestada harjumispäraste väljumisaegadega ja stabiilse sõidugraafikuga. Ooteaegade lühendamine saab veoteenusele positiivset mõju avaldada 5(7)
3-17-1052 üksnes siis, kui tegemist oleks ümberistumisega liiniga. Sõiduplaani muutmine Pärnu–Tallinn liinil kaebaja taotletud viisil ei lühenda kell 14.30 ja 16.00 väljuvate reiside vahelist ooteaega, sest lisaks kaebaja enda opereeritavatele liinidele väljuvad Pärnust bussid veel kell 15.00 ja
15.30.Ka Tallinn–Pärnu marsruut on juba stabiilse ajalise intervalliga väljumistega kaetud ning kaebaja taotletud täiendav väljumine kell 16.00 on sõidugraafikuga juba kaetud, mistõttu ei saa see omada positiivset mõju veoteenuse kättesaadavusele ja stabiilsusele. Kuna kaebaja taotles enda poolt opereeritavate väljumisaegade muutmist, ei oma kaebaja busside tehniline varustus muudatuste mõju hindamisel tähtsust. Maanteeamet lisas 04.09.2017 seisukohas, et uute väljumiste lisamine võib mõjuda positiivselt veoteenuse kättesaadavusele, kuid sellel pole tähtsust olukorras, kus kaebaja taotletud väljumisaegade muutmistel ei ole veoteenuse kvaliteedile positiivset mõju (tl 45–46). Maanteeamet leiab, et loetletud kaalutlustega arvestamine on tõendatud MM 12.09.2017 kohtuistungil antud ütlustega (tl 67–68).
14.MM selgitas, et liinilubade komisjoni arvates olid kaks lisaväljumist positiivse mõjuga ja kaks muudatusettepanekut kellaaegade osas ei paranda veoteenust; komisjon arvestas taotleja motiivi ja uute väljumist logistikat; väljumiste muutmine ei avalda positiivset mõju veokvaliteedile ja sõitjatele. Hiljem lisas tunnistaja veel, et „sisuliselt hinnati konkureerivate liinidega“. MM selgitas ka, et „komisjon ei leidnud ühtki argumenti, kuidas muudatused veokvaliteeti parandavad, lähtudes kaalutluspõhimõttest“. MM märkis veel, et komisjoni istungi kohta koostati protokoll, mis saadeti ärakuulamiseks AS-le Lux Express Estonia, kes esitas sellele ka omapoolsed argumendid.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita MM ütlused veenvalt, et Maanteeamet lähtus kohtumenetluses esitatud kaalutlustest juba vaidlustatud otsuse tegemisel. Halduskohus leidis õigesti, et tunnistaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Esiteks oli tunnistajal valesti meeles liinilubade komisjoni protokolliga seonduv, sest puudub vaidlus, et tegelikult ei koostatud komisjoni 13.04.2017 istungi protokolli ning taotluse menetlemisel ei toimunud ka kaebaja ärakuulamist. Tegemist ei ole tähtsusetu tehnilise eksimusega, nagu väidab vastustaja. Maanteeameti 20.09.2017 seisukoha järgi on liinilubade komisjoni praktika selline, et kui taotluse asjaolud on selged ja lisaandmeid ei ole vaja küsida, siis protokolli ei koostata, ning käesolevas asjas oligi tegemist sellise juhtumiga (vt tl 72). Komisjoni liikme MM ütlustest võib seega järeldada, et kaebaja taotlus ei olnud tema mäletamist mööda selge, kuna selle kohta koostati protokoll ja küsiti taotlejalt arvamust. Teiseks ütles MM, et hinnates väljumisaegade muutmise mõju veoteenuse kvaliteedile, tugines komisjon „kaalutluspõhimõtetele“, pidades ilmselt silmas Maanteeameti peadirektori käskkirjaga kinnitatud kaugliinilubade väljastamise ja sõiduplaanide kinnitamise kaalutluspõhimõtteid (vt tl 17–20), mida liinilubade komisjon peab oma ettepaneku tegemisel arvestama. Maanteeamet on aga kohtumenetluses väitnud, et need kaalutluspõhimõtted ei puutu praegu üldse asjasse, sest kaebaja taotlust ei vaadatud sisuliselt läbi (vt 03.07.2017 seisukoha p 3.1, tl 35). Need asjaolud seavad kahtluse alla, et MM mäletas täpselt ka neid konkreetseid asjaolusid, millest komisjon lähtus kaebaja taotluse lahendamisel. Seda enam, et MM ütlused on üsna üldsõnalised ja kuigi need ütlused üldjoontes kinnitavad, et kaebaja taotluse lahendamisel arvestati ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 loetletud kriteeriumitega, ei selgu MM ütlustest, milles täpsemalt seisnes kaebaja taotletud muudatuste positiivne või negatiivne mõju ning kuidas komisjon hindas taotlust võrdluses konkureerivate liinidega, s.o kuidas täpsemalt kohaldati seaduses sätestatud kriteeriumeid konkreetse juhtumi asjaoludele.
16.Kuigi eelneva põhjal on ilmne, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ja vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata, märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Maanteeamet leiab, et kaebaja taotlus sisaldas nelja muudatust, ning on kohtumenetluses analüüsinud eraldi iga muudatuse vastavust ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 loetletud tingimustele. 6(7)
3-17-1052 Ringkonnakohus leiab, et selline tõlgendus ei ole käesoleva vaidluse asjaoludel mõistlik ega eesmärgipärane. Kaebaja taotletud muudatused puudutavad sama liini nr 211 ning on olemuslikult seotud selliselt, et nii Tallinna kui ka Pärnu suunal taotletakse ühe senise väljumisaja nihutamist vastavalt 15 või 30 minuti võrra eeskätt ühe uue väljumisaja lisandumise tõttu sellel suunal. Sellistel asjaoludel tuleb ÜTS § 52 lg 2 p 1 kohaldamisel hinnata, kas Tallinna või Pärnu suunal taotletud muudatused oma koostoimes (st konkreetsel suunal ühe väljumise lisamine ja selle tõttu ühe väljumisaja nihutamine) aitavad kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele. Sisuliselt on muudatuste omavahelist seotust möönnud ka Maanteeamet (vt 20.09.2017 seisukoha p 2.5, tl 72). Lisaks tuleneb ÜTS § 52 lg 2 p-st 1, et taotletud muudatust ei saa jätta läbi vaatamata (st seda tuleb sisuliselt kaaluda, tuginedes mh Maanteeameti peadirektori kinnitatud kaugliinilubade väljastamise ja sõiduplaanide kinnitamise kaalutluspõhimõtetele) juba siis, kui taotletud muudatus aitab mistahes viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele, kuna ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 sisalduv loetelu veoteenuse kvaliteeti parandavatest kriteeriumitest ei ole ammendav ning selles sättes nimetatud kvaliteedi parandamisele kaasa aitavad alused on esitatud alternatiivsetena. Selline tõlgendus ei lähe ringkonnakohtu hinnangul vastuollu ÜTS-i eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 812 SE) seletuskirjas märgitud eesmärgiga tagada, et veotingimuste muutmisele kohalduks teenuse osutamise stabiilsuse huvides reeglina n-ö ooteaeg ja vedaja ei saaks liinilubade taotlemisel põhjendamatut eelist sellega, et näitab esialgu oma teenust paremana ja asub seejärel veoteenuse kvaliteeti kohe muudatuste taotlemise kaudu halvendama.
17.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Maanteeameti menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude suurus on 1755 eurot, mille eest osutati kaebajale 9 tundi õigusabi. Asja mahtu, keerukust ja menetluse käiku arvestades on tegemist vajalike ja põhjendatud kuludega, mis tuleb Maanteeametilt kaebaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.