Korrakaitse › Liiklus

esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

AS Lux Express Estonia esitas 29.03.2017 Maanteeametile taotluse kaugbussiliini nr 211 sõiduplaani muutmiseks marsruudil Tallinn-Pärnu-Tallinn. Taotluse kohaselt soovib AS Lux Express Estonia lisada liinile uue reisi Tallinnast kell 16.00 ja Pärnust kell 15.15 ning muuta Tallinnast kell 15.30 väljuva reisi varasemaks- kella 15.00-ks ja Pärnust kell 16.00 väljuva reisi hilisemaks- kella 16.15-ks. 18.04.2017 jättis Maanteeamet otsusega nr 27-2/17-00094/026AS Lux Express Estonia taotluse kaugbussiliini nr 211 sõiduplaani kinnitamiseks läbi vaatamata. 17.05.2017 esitas AS Lux Express Estonia Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 18.04.2017 otsuse nr 27-2/17-00094/026 tühistamiseks ning Maanteeameti kohustamiseks tegema AS-i Lux Express Estonia 29.03.2017 taotluse osas uue otsuse hiljemalt 30 päeva jooksul alates käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Ühistranspordiseadus (ÜTS) ega Haldusmenetluse seadus (HMS) ei võimalda taotluse läbi vaatamata jätmist põhjendamata jätta. Käesoleva vaidluse üks keskne küsimus on, kas Maanteeameti käskkiri, millega jäeti läbi vaatamata AS Lux Express Estonia taotlus, peab sisaldama põhjendusi ehk läbi vaatamata jätmise eelduste täidetuse ära näitamist. Jaatava vastuse korral tuleb kaebus rahuldada ja kaevatav haldusakt tühistada. Vastustaja on seisukohal, et läbi vaatamata jätmise otsust ei pea sisuliselt põhjendama (vastustaja 03.07.2017 vastuse p 2.12). Selline järeldus on otseses vastuolus HMS §-ga 14 lg 7 teise lausega, mille kohaselt peab haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kirjalikult põhjendama. ÜTS § 52 lg 2, mis oli läbi vaatamata jätmise õiguslikuks aluseks, ei sätesta teisiti. ÜTS §-st 1 lg 11 tulenevalt tuleb seetõttu sellisel juhul kohaldada HMS § 14 lg 7. Kuivõrd vaidlustatud käskkiri sisulisi põhjendusi ei sisaldanud, on vaidlustatud käskkiri olulise põhjendamispuudega, mis iseenesest on alus käskkirja tühistamiseks. Tunnistaja ei ole haldusakti andja, mistõttu ei ole tema ütlustega võimalik selgitada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Vastustaja arvates on tunnistaja Mika Männiku ütlustega võimalik tõendada, et vastustaja kaalutlused haldusakti andmisel olid samad, mis on hiljem kohtumenetluses esitatud (vastustaja 04.09.2017 seisukoha p 3). Selline seisukoht on ebaõige. Vaidlustatud käskkiri on allkirjastatud Maanteeameti ühistranspordiosakonna juhataja Kirke Williamsoni poolt. Tunnistaja Mika Männik on nõuandva funktsiooniga liinilubade komisjoni liige, seega ei ole tunnistaja haldusakti andja, samuti ei ole tunnistaja haldusakti koostaja. Järelikult ei saa tunnistaja ütlustega lisada haldusaktile põhjendusi, mida see ei sisalda. Isegi kui tunnistaja saaks esitada põhjendusi, mida vastustaja käskkirja andmisel kaalus (millega kaebaja ei nõustu), on tunnistaja Mika Männiku ütlused olulises osas ebausaldusväärsed. Tunnistaja Mika Männiku sõnul jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata, sest taotluses soovitud väljumisaegade muutmine ei avalda positiivset mõju veokvaliteedile ja sõitjatele. Vastustaja arvates jäeti aga kaebaja taotlus läbi vaatamata põhjusel, et see ei oleks parandanud veoteenuse kättesaadavust ja stabiilsust (03.07.2017 seisukoha p 2.2.5). Tegemist on erinevate läbi vaatamata jätmise alustega (ÜTS § 52 lg 2 p 1 alusel võib taotluse läbi vaatamata jätta,

kui kõik taotletavad muudatused ei suurenda: 1) veoteenuse stabiilsust või 2) kättesaadavust või 3) sõitjate ohutust või 4) sõidumugavust või 5) aitavad muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele. Eelnimetatud vastuolu kinnitab veelkord, et haldusakt on põhjendamata ja vastustaja ei ole teostanud kaalumist ega läbi vaatamata jätmise eeldusi kontrollinud. Tunnistaja sõnul: 1) koostati liinilubade komisjoni 13.04.2017 istungi kohta protokoll, 2) saadeti see kaebajale tutvumiseks ja ärakuulamisõiguse teostamiseks ning 3) kaebaja esitas oma vastuväited komisjoni protokollile (12.09.2017 istungi protokolli lk 5). Kõik kolm eelmainitud faktiväidet on ebaõiged. Kaebajale ei ole komisjoni protokolli saadetud ja seetõttu ei saanud kaebaja protokollile ka oma vastuväiteid esitada. Vastustaja on omaks võtnud, et liinilubade komisjoni protokolli ei olegi koostatud (vastustaja 20.09.2017 vastuse p 2.1). Ekslik on vastustaja samas menetlusdokumendis esitatud seisukoht, et „Tunnistaja ütluste kohaselt arvas tunnistaja, et protokoll koostati, kuna mõnikord seda tehakse.“ Kohtuistungi 12.09.2017 protokollist nähtuvalt tunnistaja kinnitas, et protokoll koostati, mitte ei arvanud seda. Järelikult ei kinnita tunnistaja ütlused asjaolusid, mida vastustaja soovis tõendada (st seda, et vastustaja kaalutlused haldusakti andmisel olid samad, mis on hiljem kohtumenetluses esitatud). Seega ei ole tunnistaja ütlused usaldusväärsed ning nendele toetumine eesmärgiga kohtumenetluses põhjendada vastustaja kaalutlusi haldusakti andmisel ei ole lubatav. Tunnistaja ütlustele tuginedes nõudis kohus vastustajalt liinilubade komisjoni 13.04.2017 protokolli esitamist. Vastustaja lubas seda teha, kuid pärast teatas, et protokolli ei koostatudki. Riigikohtu arvates võivad haldusakti põhjendused tuleneda haldusakti lisaks olevatest dokumentidest (RKHKo nr 3-3-1-29-12, p 20). Käesoleval juhul ei ole käskkirjale liinilubade komisjoni protokolli või muus kirjalikus vormis põhjendusi esitatud. Seega ei ole haldusasjas olevate dokumentaalsete tõendite ega tunnistaja ütlustega võimalik tõendada, et haldusakti andmisel esinesid samad kaalutlused, mida Maanteeamet on esitanud kohtumenetluses. Vastustaja on ebaõigesti mõistnud ÜTS § 52 lg 2 p 1 kohaldamise eeldusi. Isegi kui pidada vastustaja käskkirja põhjendatuks (millega kaebaja ei nõustu) on vastustaja ebaõigesti mõistnud ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärki. ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärk on välistada, et vedajad liiniloa taotlemisel kokkulepitud tingimustest hiljem kergekäeliselt ei loobuks. ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärki on võimalik tuletada ÜTS eelnõu seletuskirja kaudu. Seletuskirja kohaselt oli ÜTS § 52 lg 2 p 1 eesmärgiks tagada, et vedaja ei loobuks kergekäeliselt enne kahe aasta möödumist liiniloa saamisest liiniloa taotlemisel antud lubadustest ja selliselt ei halvendaks sõitjate olukorda: „See [liiniloa taotlemine] eeldab vedajalt tegevuse eelnevat läbimõtlemist ja peaks motiveerima liinilubade taotlemisel esitama veotingimusi, mida nad ka tegelikult kahe aasta jooksul täita soovivad ja suudavad, mitte esitama veotingimusi osutatava teenuse paremana näitamiseks ja seega teatud juhtudel liiniloa saamisel eelisseisundi saamiseks“. Järelikult on ÜTS § 52 lg 2 p 1 kohaldatav taotluse läbi vaatamata jätmise alusena juhul, kui liiniloa omaja soovib teha muudatust liiniloa tingimustes, mille tulemusena väheneb: 1) veoteenuse stabiilsus või 2) kättesaadavus või 3) sõitjate ohutus või 4) sõidumugavus või 5) veoteenuse kvaliteet. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei soovinud loobuda senise liiniloa tingimuste täitmisest (näiteks vähendada väljumisi, busside kvaliteeti, ohutust vms). Hoopis vastupidi, kaebaja soovis lisada väljumisi ja sellega seoses optimeerida seniseid väljumisaegu. Järelikult ei ole ÜTS § 52 lg 2 p 1 antud juhul kohaldatav. Väljumisaegade intervalli mõistlikumaks muutmine suurendab, mitte ei vähenda, veoteenuse stabiilsust. Isegi kui ÜTS § 52 lg 2 p 1 oleks antud juhul kohaldatav, on ekslik vastustaja seisukoht, et väljumisaegade optimeerimine eesmärgiga tagada mõistlik väljumisaegade intervall vähendab veoteenuse stabiilsust. Vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtade kohaselt kahjustab sõiduplaanis olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmine veoteenuse stabiilsust, kuna inimestel ei ole võimalik arvestada harjumuspäraste väljumisaegade ja stabiilse sõidugraafikuga (vastustaja 04.09.2017 seisukoha p 2.1.4). Seega on käesoleva vaidluse üks kesksetest küsimustest, kas TallinnPärnu-Tallinn liinile kahe uue väljumise lisandumine ja sellega seoses kahe väljumisaja muutmine vähendab veoteenuse stabiilsust. Veoteenuse stabiilsus on määratlemata õigusmõiste. Maanteeameti peadirektori 30.09.2015 käskkirjaga kinnitatud kaugliinilubade väljastamise ja sõiduplaanide

kinnitamise kaalutluspõhimõtted on abiks määratlemata õigusmõiste sisustamisel. Kaalutluspõhimõtete p 2.2 kohaselt avaldab „väljumiste mõistlik intervall positiivset mõju ühissõiduki kasutajate arvule, tagades sellega ühiskonna keskkonnasäästliku arengu ja veoteenuse osutamise stabiilsuse“. Kaebaja taotles, et Pärnu-Tallinn liinil oleks senise kella 14:30, 16, 16:45 ja 17:10 väljumise asemel reisijal võimalik Tallinnasse sõita 14:30, 15:15, 16:15, 16:45 ja 17.10 (väljumised koos teiste ettevõtjate lähedastel aegadel väljumisaegadega). Vastustaja on selgitanud, et veoteenuse kättesaadavusele võib teatud juhtudel tõepoolest positiivselt mõjuda uute väljumiste lisandumine (vastustaja 04.09.2017 seisukoha p 2.1.6). Järelikult peaks vastustaja taotlust põhjendatuks, kui see oleks sisaldanud ainult uute väljumiste lisandumist liinile. Teisisõnu oleks vastustaja aktsepteerinud, et uute väljumiste lisandumisega oleks Tallinn-Pärnu ja Pärnu-Tallinn liinil väljumisajad muutunud ebamõistlikuks. Selline käsitlus on aga otseses vastuolus kaalutluspõhimõtete p-ga 2.2, mille kohaselt võib „väljumiste mõistlikust intervallist tihedam liiklussagedus avaldada negatiivset mõju ühissõiduki täituvusele ning viia majandusliku ebatasuvuse tõttu liinide sulgemiseni“. Seega on vastustaja seisukoht meelevaldne. Vaidlus puudub selles, et kaebaja taotluse rahuldamisega oleks suurenenud nii veotihedus kui ka lühenenud reisijate ooteaeg. Järelikult uute väljumisaegade lisamine ja sellega seoses väljumiste mõistliku intervalli tagamiseks kahe senise väljumisaja muutmine suurendaks, mitte ei vähendaks, veoteenuse stabiilsust. Vastupidine järeldus tähendaks, et veoteenuse kättesaadavuse parandamisega ehk täiendavate sõiduvõimaluste lisamisega võiks väheneda veoteenuse stabiilsus. Samuti tähendaks see, et uute väljumiste lisamine liinile ei oleks lubatav, sest siis väheneks stabiilsus, kuna „inimestel ei ole võimalik arvestada harjumuspäraste väljumisaegade ja stabiilse sõidugraafikuga“. Selliselt tõlgendab Maanteeamet normi sisutuks. Riigikohus on selgitanud, et normi ei või tõlgendada selliselt, et see muudab selle mõttetuks (Riigikohus III-4/1-6/94, p 1; vt ka 3-2-1-73-04, p 36 ja 3-4-1-1-09, p 19). Vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused lähtuvad ebaõigetest kaalutlustest ning on tõenditega põhistamata. Isegi kui ÜTS § 52 lg 2 p-i 1 võiks tõlgendada sellisel moel, nagu seda teeb vastustaja (millega kaebaja ei nõustu), lähtuvad Maanteeameti kohtumenetluses esitatud põhjendused ebaõigetest kaalutlustest ning on tõenditega põhistamata. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt oleks kahe väljumisaja muutmine halvendanud algkooli õpilaste võimalust koolist koju ja tagasi saada ning seetõttu oleks selline muudatus halvendanud veoteenuse stabiilsust. Tegemist on ebaõige kaalutlusega, sest kaebajale teadaolevalt ei kasuta algkooli õpilased kooli jõudmiseks ekspressliini Tallinn-Pärnu ja Pärnu-Tallinn. Kohtuistungil väitis vastustaja esindaja, et kahe väljumisaja muutmine ei olnud lubatav, sest kaebaja soovis muuta teiste vedajate väljumisaegu. Selline väide on ebaõige. Kaebaja taotles enda liinil kahe väljumisaja muutmist. Vastustaja arvates väheneb sõitjate jaoks veoteenuse stabiilsus, kuna inimestel ei ole võimalik arvestada harjumuspäraste väljumisaegade ja stabiilse sõidugraafikuga. Selline järeldus ei põhine mitte ühelgi tõendil. Ka tunnistaja Mika Männik kinnitas, et liinilubade komisjon ei uurinud ühtegi täiendavat tõendit ja tugines ainult taotlusele. Seetõttu jääb kaebajale arusaamatuks, milline on see „mõistlik“ reisija, keda häiriks kahe väljumisaja nihutamine mõistlikumaks. Seda eriti olukorras, kus nii Tallinn-Pärnu kui ka PärnuTallinn liinil on ööpäevas 27 väljumist. Vastustaja on jätnud hindamata Pärnu Linnavalitsuse, Pärnu Maavalitsuse, Harju Maavalitsuse, Harju Ühistranspordikeskuse ning Tallinna Transpordiameti kooskõlastused taotlusele. Kooskõlastused kinnitavad, et asjakohaste KOV-de elanikel esineb vajadust uute väljumiste ja sellega seonduvate väljumisaegade optimeerimise suhtes. Vastustaja on ekslikult seisukohal, et nelja taotletud muudatust ei saanud läbi vaadata eraldi. Isegi kui vastustaja ebaõigetest kaalutlustest lähtumist ning tõendite mittehindamist pidada õiguspäraseks (millega kaebaja ei nõustu), siis oleks pidanud haldusorgan taotluse osaliselt rahuldama või uurimiskohustust ja selgitamiskohustust rakendades kaebajale teatama, kuidas tuleks taotlust täiendada. Kaebaja soovis ühe taotlusega nelja muudatust (kahte uut väljumist liinile ja kahe senise väljumisaja muutmist). Vastustaja arvates kahe uue väljumisaja lisandumine liinile võiks olla

positiivse mõjuga veoteenuse kättesaadavusele, aga sellega seonduvalt kahe senise väljumisaja muutmine oleks negatiivselt mõjunud veoteenuse stabiilsusele. Vaatamata sellele ei rahuldanud vastustaja taotlust osaliselt kahe uue väljumise lisamise osas, vaid jättis kõik neli muudatust läbi vaatamata. Maanteeameti arvates ei saanud neid nelja muudatust käsitleda eraldi (kohtuistungi protokoll 12.09.2017 ja vastustaja 20.09.2017 seisukoha p 2.4). Selline järeldus on vastuolus HMS ja selle rakendamispraktikaga. Esiteks ei ole vastustaja poolt viljeletav praktika kooskõlas HMS §-ga 3 ja 5, mille kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes ning haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Ebaproportsionaalseks ja mitteeesmärgipäraseks võib pidada tõlgendust, mis ei võimalda haldusorganil positiivselt lahendada neljast taotlusest kahte. Lisaks oleks pidanud haldusorgan HMS § 36 lg 1 p 3 alusel selgitama kaebajale, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada juhul, kui ta peab taotlust ebaselgeks. Kui vastustaja keeldub taotluse menetlemisest, peab kaebajal olema võimalik saada teada, mida ta peab tulevikus taotluse koostamisel tegema teisiti, et tulemus oleks kaebajale positiivne. Vastustaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei olnud taotlusest näha, kuidas avaldaks seniste väljumisaegade muutmine positiivset mõju veoteenuse stabiilsusele. Selline etteheide on asjakohatu ja vastuolus vastustaja enda käitumisega. Vastustaja jättis taotluse läbi vaatamata mitte sellepärast, et muudatus ei oleks avaldanud positiivset mõju, vaid sellepärast, et seniste väljumisaegade muutmine avaldas veoteenusele negatiivset mõju (vastustaja 03.07.2017 seisukoha p 2.2.5). Ka vastustaja senine halduspraktika kinnitab, et ühes taotluses olevat nelja erinevat liiniloa tingimuse muudatust on võimalik eraldi käsitleda. Näiteks haldusasjas nr 3-17-1060 on Maanteeamet Eesti Buss OÜ ühes taotluses olnud neljast erinevast muudatusest ühe rahuldanud ja kolm jätnud rahuldamata (viidatud haldusasjas esitatud kaebuse p 1, lisa 1). Järelikult on vastustaja käitunud vastuoluliselt ja sõnamurdlikult.

Vastustaja: Maanteeamet ei ole jätnud kaalutlusõigust teostamata. Maanteeamet on otsuses selgelt viidanud, et taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks on ÜTS § 52 lg 2 ning et Maanteeamet on hinnanud sätte kohaldamise eelduseid, kuid ei ole tuvastanud vastavate aluste esinemist. Otsusest ilmneb, et „Komisjon hindas, et eelnimetatud tingimustele taotlus liini kehtivate väljumisaegade muutmise osas ei vasta“. Sellest on ilmne, et Maanteeamet on kaalutlusõigust teostanud, isegi kui kõiki kaalutlusi ei ole üksikasjalikult otsusesse märgitud. Riigikohus on selgitanud, et „kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel“ (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-46-14, p 15). 12.09.2017 kohtuistungil selgitas Liinilubade komisjoni liikmena kaebaja taotluse arutamisel osalenud tunnistaja Mika Männik, et Liinilubade komisjonis arutati kaebaja taotlust, milles kaebaja avaldas „planeerime sõiduplaani muudatust ning soovime lisada liinile uue reisi Tallinnast kell 16.00 ja Pärnust kell 15.15. Seoses uute reiside sobitumisega liinilogistikasse soovime muuta Tallinnast kell 15.30 väljuva reisi varasemaks kella 15.00-ks ja Pärnust kell 16.00 väljuva reisi hilisemaks kella 16.15-ks“ (kaebuse lisa 1). Taotluse kontrollimisel tugines komisjon taotlusele ja sellele lisatud tõenditele (12.09.2017 protokolli lk 5, viimane lõik). Sealjuures oli kaebaja taotlus ühemõtteline ja selge, mistõttu ei olnud lisaandmete küsimine vajalik (HMS § 40 lg 3 p 2). Taotluse põhjal oli ilmne, et taotletavad muudatused olid omavahel vältimatult seotud – kahe olemasoleva väljumise kellaaegade muutmine oli vajalik, et lisada graafikusse kaks uut väljumist (taotluse täpne sõnastus p 2.1.3). Seega ei olnud taotluse sõnastuse alusel kahtlust, et kaebaja taotles kõigi nelja muudatuse samaaegset kehtestamist. Maanteeametil ei olnud alust kaebaja poolt esitatud asjaoludest ja taotlustest kõrvale kalduda (nt käsitleda muudatusi eraldi). Tunnistaja selgitas, et

taotluse sisulise läbivaatamise eelduseks enne kahe aasta möödumist eelmise sõiduplaani kinnitamisest on kumulatiivselt kõigi taotletavate muudatuste positiivne mõju veoteenusele. Antud juhul kaks kaebaja taotletud muudatustest (uute väljumiste lisandumine) oleksid veoteenuse kättesaadavust parandanud, kuid samal ajal kaks muudatust (olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmised) veoteenust kuidagi parandanud ei oleks (12.09.2017 protokolli lk 5). Seetõttu tegi Liinilubade komisjon ettepaneku jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata. Eelnevast nähtuvalt on ilmne, et Maanteeamet on otsuse tegemisel kaalutlusõigust piisavalt ja nõuetekohaselt teostanud – taotluse arutamisel on tuvastatud, et kaebaja taotles nelja muudatuse samaaegset kehtestamist ja muudatused olid omavahel seotud, kuid taotletud muudatustest kaks ei parandanud veoteenuse kvaliteeti. Taotluse sisulise läbivaatamise eelduseks on kumulatiivselt kõigi muudatuste positiivne mõju veoteenusele. ÜTS § 52 lg 2 p 1 sätestab, et liiniloa veotingimuste muutmist võib taotleda pärast kahe aasta möödumist ajast, kui liiniluba välja anti või veotingimusi muudeti. Enne nimetatud tähtaega esitatud taotluse võib jätta läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui kõik taotletavad muudatused suurendavad veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitavad muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele. ÜTS eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et "§ 52 sätestab vedaja veokohustuse, mille kohaselt vedaja kohustub enda poolt esitatud veotingimustel vedu teostama vähemalt kahe aasta jooksul liiniloa saamisest või eelmisest veotingimuste muutmisest, st ta ei saa taotleda veotingimuste muutmist enne nimetatud aega. Erand on tehtud juhuks, kui kõik taotletavad muudatused suurendavad sõitjate ohutust või mugavust või muul viisil aitavad kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele. Seega ei pea läbi vaatama taotlust, mille kohaselt mõni uus veotingimus parandab veoteenuse kvaliteeti, kuid samas mõni halvendab seda" (seletuskirja lk 22). Seega, kui kasvõi üks taotletud muudatustest veoteenusele positiivset mõju ei avalda, siis on Maanteeametil õigus jätta kogu taotlus läbi vaatamata. Olukorras, kus Maanteeamet on tuvastanud, et kasvõi üks taotletud muudatustest (antud juhul olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmine) omab veoteenusele negatiivset mõju, ei ole enam täiendavalt vajalik analüüsida, kas mõni teine taotletud muudatustest võib omada veoteenusele positiivset mõju. Veotingimuste muutmine enne kahe aasta möödumist on õigustatud üksnes juhul, kui kõik muudatused samaaegselt avaldavad veoteenusele positiivset mõju. Otsus on asjaolusid arvestades põhjendatud. Kaebaja taotlus sisaldas liini nr 211 sõiduplaanis nelja samaaegse muudatuse tegemist: (a) lisada uus väljumine Tallinnast kell 16.00; (b) lisada uus väljumine Pärnust kell 15.15; (c) muuta Tallinnast kell 15.30 väljuv reis varasemaks kella 15.00-ks; (d) muuta Pärnust kell 16.00 väljuv reis hilisemaks kella 16.15-ks. Maanteeamet asus kaebaja taotluse kontrollimisel seisukohale, et sõiduplaanis olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmine kahjustab veoteenuse stabiilsust, kuna inimestel ei ole võimalik arvestada harjumuspäraste väljumisaegade ja stabiilse sõidugraafikuga. Liiatigi on marsruudid Tallinn-Pärnu ja Pärnu-Tallinn juba kaetud stabiilse ajalise intervalliga väljumistega (03.07.2017 vastuse p 2.2.7 ja 2.28). Seetõttu ei oleks kaebaja taotletud muudatused olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmiseks veoteenust kuidagi täiendavalt positiivselt mõjutanud. Ainuüksi väljumisaja muutmine ei saa kuidagi parandada sõitjate ohutust või sõidumugavust, kuna taotluse juurde esitatud veotingimuste kohaselt kavatseti täiendavaid väljumisi ja muudetud kellaaegadega väljumisi teenindada täpselt samade bussidega, mis praegu kehtiva sõiduplaani järgseid väljumisi. Maanteeamet ei tuvastanud olemasolevate väljumiste kellaaegade muutmise juures ühtegi aspekti, mis oleks avaldanud veoteenusele positiivset mõju. Lähtudes ÜTS § 52 lg 2 p-st 1 ei olnud sellises olukorras enam tähtsust, kas uute väljumiste lisandumine oleks parandanud veoteenuse kättesaadavust või mitte, kuna taotluse läbivaatamise eelduseks oli kõigi nelja taotletud muudatuse üheaegne positiivne mõju veoteenusele. Kaebajal vedajana on ÜTS § 52 lg-st 1 tulenev kohustus pakkuda tema enda poolt taotletud veotingimustel stabiilset veoteenust vähemalt kaks aastat. Kaebaja pidi liiniloa taotlemisel sellega arvestama, mistõttu ei ole kaebajal õiguspärast ootust, et veotingimusi ilma mõjuva põhjuseta enne kahe aasta möödumist muudetakse. Samal ajal ei piira ÜTS § 52 lg 2 veotingimuste muutmist kahe

aasta möödumisel eelmistest muudatustest. Seega ei ole kaebaja õigusi kuidagi ebaproportsionaalselt piiratud ning kaebajal on õigus alates 26.04.2018 taotleda veotingimustes muudatuste tegemist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. AS Lux Express Estonia esitas 29.03.2017 Maanteeametile taotluse kiirkaugbussiliini nr 211 TallinnPärnu sõiduplaani muutmise kinnitamiseks. Taotluse kohaselt soovib kaebaja lisada liinile uue reisi Tallinnast kell 16.00 ja Pämust kell 15.15. Seoses uute reiside sobitumisega liinilogistikasse soovib kaebaja muuta Tallinnast kell 15.30 väljuva reisi varasemaks- kella 15.00-ks ja Pärnust kell 16.00 väljuva reisi hilisemaks- kella 16.15-ks. Seega sisaldas kaebaja taotlus sõiduplaanis nelja samaaegse muudatuse tegemist: lisada uus väljumine Tallinnast kell 16.00 ja lisada uus väljumine Pärnust kell 15.15 ning muuta Tallinnast kell 15.30 väljuv reis varasemaks- kella 15.00-ks ja muuta Pärnust kell 16.00 väljuv reis hilisemaks- kella 16.15-ks. Maanteeamet märkis vaidlustatud otsuses, et AS-i Lux Express Estonia poolt esitatud taotlus oli arutusel Maanteeameti juurde moodustatud nõuandva õigusega Liinilubade komisjoni koosolekul 13.04.2017. Maanteeameti väitel komisjon hindas, et esitatud taotlus liini kehtivate väljumisaegade muutmise osas ei vasta Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 52 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Rohkem põhjendusi Maanteeamet vaidlustatud otsuses välja toonud ei ole. Kaevatava otsuse kohaselt Maanteeamet jättis AS-i Lux Express Estonia taotluse kaugbussiliini nr 211 sõiduplaani kinnitamiseks läbi vaatamata, võttes arvesse Liinilubade komisjoni ettepaneku ning lähtudes ÜTS § 52 lg-st 2. ÜTS § 52 lg 2 sätestab, et liiniloa veotingimuste muutmist võib taotleda pärast kahe aasta möödumist ajast, kui liiniluba välja anti või veotingimusi muudeti. Enne nimetatud tähtaega esitatud taotluse võib jätta läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui: 1) kõik taotletavad muudatused suurendavad veoteenuse stabiilsust või kättesaadavust, sõitjate ohutust või sõidumugavust või aitavad muul viisil kaasa veoteenuse kvaliteedi parandamisele; 2) veoteenuse osutamisel on avaldunud vedajast sõltumatud asjaolud, mille tõttu ei ole võimalik tagada liini ohutut või sõiduplaani järgset teenindamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 7 kohaselt taotluse läbi vaatamata jätmisest teavitatakse taotlejat. Haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist peab kirjalikult põhjendama. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuses puuduvad põhjendused, miks ei vasta kaebaja poolt esitatud taotlus liini kehtivate väljumisaegade muutmise osas ÜTS § 52 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Vastustaja on märkinud, et kaebaja taotlust arutati Maanteeameti juurde moodustatud nõuandva õigusega Liinilubade komisjoni koosolekul 13.04.2017 ning vaidlustatud otsus on tehtud, võttes arvesse nõuandva õigusega Liinilubade komisjoni ettepanekut jätta taotlus läbi vaatamata. Kohus märgib, et vaidlustatud Maanteeameti otsuses ei ole välja toodud eelviidatud komisjoni vastavasisulise ettepaneku põhjendusi ega kaalutlusi. Samuti ei ole põhjendused/kaalutlused nähtavad mõnes muus menetlusdokumendis, millele oleks vaieldavas otsuses viidatud. Riigikohus on 15.10.2013 otsuse nr 3-3-1-35-13 punktis 25 leidnud, et: „/.../diskretsiooniotsuse põhikaalutlused ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eelduslikult eriline ja ainukordne, mistõttu peavad otsustuse põhimotiivid sisalduma haldusaktis. Viitamine menetluses esitatud dokumentidele abstraktselt ei võimalda menetlusosalistel ega kohtul

üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema/.../“. Kaevatav otsus ei sisalda taotluse läbi vaatamata jätmise kaalutlusi ega põhjendusi. Selles viidatakse üksnes Liinilubade komisjoni ettepanekule ja hinnangule. Otsuses on märgitud, et komisjoni koosolekul jõuti seisukohale, et taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest veotingimuste muutmisest ja veoteenuse osutamisest vastavalt kinnitatud sõiduplaanile ei ole möödunud kahte aastat. Kohus möönab, et osundatud asjaolu, et veotingimuste muutmisest ja veoteenuse osutamisest vastavalt kinnitatud sõiduplaanile ei ole möödunud kahte aastat, on ÜTS § 52 lg 2 esimese lause kohaselt õige, samas aga puuduvad kaalutlused, millest nähtuks, miks ei võinud taotlust läbi vaadata enne kaheaastase tähtaja möödumist, milleks annab võimaluse sama ÜTS § 52 lg 2, milles on toodud alused taotluse läbivaatamiseks enne kaheaastase tähtaja möödumist. Maanteeameti otsuses on üksnes märgitud, et Liinilubade komisjon hindas, et olemasolevate väljumiste (s.o kell 15:30 Tallinnast ja kell 16:00 Pärnust) kellaaegade muutmise osas ei ole täidetud ÜTS § 52 lg-s 2 loetletud tingimused ja nende muutmine ei ole põhjendatud. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuses ei ole välja toodud komisjoni hinnangu ega ettepaneku tegemise põhjendused, mille põhjal oleks võimalik aru saada, millistel kaalutlustel on komisjon taolise ettepaneku teinud. Kaevatavas otsuses ei ole lahti kirjutatud, milles seisneb ÜTS § 52 lg-s 2 sätestatud tingimuste täitmata jätmine ning millist konkreetset alust on silmas peetud. Riigikohus 29.11.2012 otsuse nr 3-3-1-29-12 punktis 19 selgitab: „/.../Riigikohus on oma praktikas olnud järjekindlalt seisukohal, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis. Kolleegium on leidnud ka, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu haldus-kolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 33-1-81-07 (p 20), 3-3-1-62-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17); vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-10 (p 44))/.../“. Vastustaja väidab, et Maanteeamet on teostanud kaalutlusõigust, isegi kui kõiki kaalutlusi ei ole üksikasjalikult otsusesse märgitud, seejuures viidates Riigikohtu lahendile, mille kohaselt võib kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-46-14, punkt 15). Sellist veendumust kohtul antud asjas ei ole. Liinilubade komisjoni kaalutlusi/hinnangut, millele üldsõnaliselt viidatakse vaidlustatud otsuses, ei olnud kohtul võimalik kontrollida komisjoni istungi protokolli puudumise tõttu, muu menetlusdokument komisjoni ettepaneku põhjendusi/hinnanguid ei sisalda. Kohus on seisukohal, et vastustaja põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda vaidlustatud otsust tagantjärele kontrollitavaks, kuna pole võimalik tõendada ega kontrollida, kas kohtumenetluses esitatud põhjendused on samad, millest haldusmenetluses tegelikult ka lähtuti. Kohus nõustub kaebajaga, et 12.09.2017 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Maanteeameti nõuandva funktsiooniga Liinilubade komisjoni liige Mika Männiku (Männik) ütlustega ei ole võimalik tõendada, et vastustaja kaalutlused haldusakti andmisel olid samad, mis hiljem on esitatud kohtumenetluses. Tunnistaja ütluste kohaselt komisjoni ettepanek Maanteeametile oli soovitusliku iseloomuga. Kohtus tunnistajana ütlusi andnud Mika Männiku väitel koostati Liinilubade komisjoni 13.04.2017 istungi kohta protokoll, mis saadeti kaebajale ärakuulamisõiguse teostamiseks ning kaebaja esitas oma

vastuväited komisjoni protokollile (12.09.2017 kohtuistungi protokolli lk 6). Kaebuse esitaja seevastu kinnitas 09.10.2017 esitatud seisukohtade punktis 7 ja 12.09.2017 toimunud kohtuistungil, et Liinilubade komisjoni 13.04.2017 protokolli ei ole kaebajale saadetud ning seega ei olnud kaebajal võimalust sellele vastuväiteid esitada. Vastustaja kinnitas kohtule oma 20.09.2017 vastuses kohtunõudele, et Maanteeamet kohtumenetluse käigus kontrollis komisjoni istungi protokolliga seonduvaid asjaolusid ning selgitas välja, et kaebaja taotluse läbivaatamisel 13.04.2017 Liinilubade komisjoni istungi kohta protokolli ei koostatud. Kaebaja pool samuti kinnitas kohtule, et mingit protokolli neile komisjoni ega Maanteeameti poolt ei ole saadetud. Seega on ebaõige tunnistaja Mika Männiku väide, et Liinilubade komisjoni 13.04.2017 istungi kohta koostati protokoll, mis saadeti kaebajale tutvumiseks ja ärakuulamisõiguse teostamiseks ning kaebaja esitas oma vastuväited komisjoni protokollile. Väidetu kohtu hinnangul seab kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse. Lisaks eelnevale kohtul ei olnud võimalik kontrollida, millistest asjaoludest Liinilubade komisjon lähtus, kui tegi Maanteeametile ettepaneku jätta AS-i Lux Express Estonia taotlus läbi vaatamata, kuna AS-i Lux Express Estonia taotluse läbi vaatamata jätmise ettepaneku põhjendused ei sisaldu üheski kohtule esitatud dokumendis. Tunnistaja Mika Männiku sõnul jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotluses soovitud väljumisaegade muutmine ei avalda positiivset mõju veokvaliteedile ja sõitjatele (12.09.2017 kohtuistungi protokolli lk 5). Vastustaja 03.07.2017 kohtule esitatud seisukoha punkti 2.2.5 kohaselt jäeti kaebaja taotlus läbi vaatamata põhjusel, et see ei suurenda veoteenuse kättesaadavust ja kahjustab veoteenuse stabiilsust. Kohus märgib, et tegemist on küll ÜTS § 52 lg 2 p-s 1 sätestatud eeldustega (erinevad alused), kuid kaalutluse teostamisel tuleb veokvaliteedile ja sõitjatele avaldatavat mõju ning mõju veoteenuse kättesaadavusele või stabiilsusele kaaluda eraldi. Kohtu hinnangul on tegemist erinevatele teguritele avaldatava mõjuga, mis nõuab eraldi kaalumist ja põhjendamist. Vastustaja väitel kaebaja taotlus oli arutusel Maanteeameti juurde moodustatud nõuandva õigusega Liinilubade komisjoni 13.04.2017 koosolekul. Kohus märgib, et tegemist on üksnes nõuandva komisjoniga, kelle ettepanekud ja hinnangud ei ole Maanteeametile siduvad lõpliku otsuse tegemisel. Samuti on kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja kinnitanud, et komisjoni ettepanek on soovitusliku iseloomuga (12.09.2017 kohtuistungi protokolli lk 5). Seega oli otsuse tegemisel vajalik vastustaja poolt põhjendada komisjoni ettepaneku ja hinnangu arvesse võtmist (kuigi seda kusagil kirjalikult fikseeritud ei ole). Kaebaja oma 29.03.2017 esitatud taotluses soovis lisada kiirkaugbussiliinile nr 211 Tallinn-Pärnu kaks uut väljumist ning muuta kahe liini väljumise kellaaegasid. Ühistranspordiseaduse § 52 sätte seletuskirja kohaselt eeldab liiniloa taotlemine vedajalt tegevuse eelnevat läbimõtlemist ja peaks motiveerima liinilubade taotlemisel esitama veotingimusi, mida nad ka tegelikult kahe aasta jooksul täita soovivad ja suudavad, mitte esitama veotingimusi osutatava teenuse paremana näitamiseks ja seega teatud juhtudel liiniloa saamisel eelisseisundi saamiseks. Kohus nõustub kaebajaga, et viidatud sätte eesmärgiks on tagada, et vedaja enne liiniloa taotlemist mõtleks oma tegevuse läbi ning ei loobuks enne kahe aasta möödumist liiniloa saamisest liiniloa taotlemisel antud lubadustest ega selliselt halvendaks sõitjate olukorda. Kohus leiab, et antud juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks soovinud loobuda veoteenuse osutamisest või vähendada väljuvate busside arvu vms. Vastupidiselt soovis kaebaja lisada kaks uut väljumisaega ning muuta Tallinnast ühe bussi väljumise kellaaega poole tunni võrra varasemaks ja Pärnust teise bussi väljumise aega 15 minutit hilisemaks. Vastustaja on jätnud AS-i Lux Express Estonia 29.03.2017 taotluse läbi vaatamata ning ei ole seda sisuliselt menetlenud. Kohus märgib, et otsuses, millega taotlus jäetakse läbi vaatamata ning seda sisuliselt ei menetleta, tuleb hinnata/kaaluda taotluse läbi vaatamata jätmise aluste esinemist ning

põhjendada taotluse läbi vaatamata jätmist. Kohtu hinnangul vastustaja ei ole täitnud taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse kaalumise ja põhjendamise kohustust. Kohus on seisukohal, et nõuandva õigusega Liinilubade komisjoni ettepanek on Maanteeameti jaoks nõuandva iseloomuga, mida amet võib arvestada või mitte arvestada, kuid igal juhul see ei asenda vastustaja põhjendamisekohustuse täitmist, mis hõlmab ka taotluse läbi vaatamata jätmise otsustamist. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaevatav kaugbussiliini nr 211 sõiduplaani kinnitamise taotluse läbi vaatamata jätmise otsus ei ole põhjendatud. Selle sisu on üldsõnaline ning ei kajasta Maanteeameti kaalutlusi otsuse tegemisel. Otsuses tsiteeritakse vaid ÜTS § 52 sätteid ning viidatakse Liinilubade komisjoni ettepanekule jätta taotlus läbi vaatamata. Otsuses märgitakse, et „komisjon hindas, et eelnimetatud tingimustele esitatud taotlus liini kehtivate väljumisaegade muutmise osas ei vasta“. Maanteeameti enda põhjendusi vaidlusalune otsus ei kajasta. Kohtul ei olnud võimalik kontrollida komisjoni istungil arutatut (sh kes seal viibisid ning kuidas ettepanekut põhjendati jms), kuna protokolli ega muud menetlusdokumenti istungil toimuva kohta ei koostatud. Tunnistaja ütlused selles osas jäid üldsõnaliseks. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja taotleb menetluskulude hüvitamist ning on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 6274,10 eurot, sealhulgas riigilõiv summas 15 eurot. Maanteeameti esindaja on teavitanud kohut, et seoses kaebaja menetluskuludega ei pea vastustaja esindaja kohaseks arvustada advokatuuris tegutsevate kolleegide kutsetegevust ning on palunud kaebaja menetluskulude osas, kui selline vajadus tekib, kohaldada uurimisprintsiipi ning lähtuda vajalikkusest ja põhjendatusest. HKMS § 101 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on kohtukulud kulud, mis tehakse kohtu poolt või kohtus seoses konkreetse kohtuasja läbivaatamisega. HKMS § 101 lg 1 seob menetluskulud menetlusosalistega ning seega on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 108 lg 12 teise lause kohaselt kontrollib kohus volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet. Kohus on seisukohal, et menetlusosalise menetluskuluks ei ole menetluskulude nimekirja koostamine ja menetluskulude taotluse esitamine ning seetõttu ei ole võimalik neid vastustajalt välja mõista. Kohtule esitatud 09.10.2017 menetluskulude nimekirjas on 11.09.2017 märgitud teenuse kirjelduses menetluskulude taotluse koostamine, mille väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud. Lisaks leiab kohus, et menetluskulu nimekirjas märgitud ajakulu tehtud toimingutele ei ole täies ulatuses mõistlik. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kaebuse ja selle lisade koostamine, koostatud teksti kliendiga kooskõlastamine, kaebuse kohtule esitamine ja kliendi kaebuse esitamisest informeerimine kokku kahel esindajal kulunud 9,5 tundi. Kohtule esitatud kaebus sisaldab neli lehte sisulist teksti, mille koostamiseks märgitud 9,5 tundi on ebamõistlik. Lisaks on menetluskulude nimekirjas märgitud vastustaja menetlusdokumendi analüüsile, teeside koostamisele ja kliendile ekirja teel üle vaatamiseks edastamisele kulunud ajakuluks kokku kahel esindajal 11,9 tundi. Esitatud

kohtukõneteesides on sisulist teksti kokku viis lehekülge ning kohus leiab, et selle koostamiseks märgitud ajakulu ei ole terves ulatuses põhjendatud. Kokkuvõttes leiab kohus, et menetluskulu taotletud summas on võrreldes menetluses tehtud toimingutega ebamõistlikult suur. Kohus leiab, et seisukohtade komplekteerimine ja koostamine on küll ajamahukas, kuid käesoleval juhul esitatud ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud ning on ülemäära suur. Kohus on seisukohal, et menetluskulud ei tohi olla suuremad põhjusel, et isikut esindab ühe esindaja asemel kaks esindajat. Käesoleval juhul nähtub menetluskulude nimekirjast, et osasid toiminguid on teinud mõlemad esindajad. Samuti on mõlemad esindajad kulutanud samade toimingute peale aega ning kaebaja on pidanud kandma menetluskulusid mõlema esindaja toimingute eest. Näiteks on mõlemad esindajad koostanud kaebust, analüüsinud Maanteeameti 03.07.2017 vastust, valmistunud kohtuistungiks ning koostanud kohtukõneteese. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et mõlemad esindajad on märkinud korduvate toimingute puhul ajakulu ning kaebaja on selle eest kandnud menetluskulusid. Kohus on seisukohal, et menetluskulude suurus on käesoleval juhul suurenenud põhjusel, et kaebajat esindas kaks esindajat. Kohus leiab, et menetluskulude väljamõistmine vastustajalt kaebaja poolt soovitud suuruses ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust, mahtu ning menetluse kestust on kaebaja kantud õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud summas 3500 eurot. Samuti tuleb vastustajal välja mõista kaebaja poolt tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.