Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Madis Ernits 25.04.2018, Tartu 3-16-1848 A.O. i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.08.2016. a vastuse nr 1.9-9/989-2 tühistamiseks ja saamata jäänud töötasu summas 2370,94 euro väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 31.03.2017. a otsus A.O. i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant A.O. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2017. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.05.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politseileitnandist kaebaja töötas 2012. aastal PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juhina.
2.PPA kehtestas 03.02.2012. a käskkirjaga nr 1.9-2/187p (tl 42-45) PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo teenistujate palgatingimused ja tööaja arvestuse 2012. aastaks, rakendades käskkirja tagasiulatuvalt alates 01.01.2012. Vastavalt käskkirja lisale kehtestati kaebaja palgaks kokku 1325,53 eurot (tl 44).
3.PPA viis 23.11.2012. a käskkirjaga nr 1.9-2/2141p (tl 46-47) kaebaja tema nõusolekuta üle PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale alates 08.12.2012 ning vabastades ta 07.12.2012 PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo
liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohalt. Kaebajale säilitati kehtestatud palk 1325,53 eurot, sh
9.palgaaste kuupalgamääraga 801,45 eurot, teenistusastmetasu 164,89 eurot, lisatasu regiooni eripärast tingitud täiendava töömahu eest 63,91 eurot, lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 295,28 eurot.
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas 18.03.2014.a otsusega asjas 3-12-2481 PPA 23.11.2012. a käskkirja nr 1.9-2/2141p. Kohtuotsus jõustus 17.06.2014.
5.Kaebajale maksti PPA peadirektori 04.02.2013. a käskkirja nr 196p ja 30.01.2014. a käskkirja nr 155p alusel ajavahemikul veebruar 2013 – juuni 2014 kõigil tööpäevadel töötatud kuul palka järgmiselt (algsed palgalehed tl 5-21): 2013. aasta palga koosseis: astmepalk 1047 eurot teenistusastme tasu 63 eurot riskitasu 25 eurot piirkondlikkuse lisatasu 80 eurot lisatasu täiendavate teenistuskohustuste 135,53 eurot täitmise eest Kokku: 1350,53 eurot 2014. aasta palga koosseis: astmepalk 1047 eurot teenistusastme tasu 63 eurot riskitasu 25 eurot piirkondlikkuse lisatasu 150 eurot lisatasu täiendavate teenistuskohustuste 135,53 eurot täitmise eest Kokku: 1420,53 eurot Palgalehtede põhjal lisandusid mõnedel kuudel eeltoodud palgale ühekordse iseloomuga maksed nagu puhkusetasu ja tasu valvetundide eest.
6.PPA kehtestas 17.07.2014. a käskkirjaga nr 1.9-2/1119p (tl 3-4) tagasiulatuvalt kaebaja palgaks - 01.01.2013 kuni 31.12.2013 1528 eurot, sh 12. palgaastme kuupalgamääraga 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot, regioonitasu 80 eurot; - alates 01.01.2014 1598 eurot, sh 12. palgaastme kuupalgamääraga 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot, regioonitasu 150 eurot. PPA määras, et saamata jäänud palk perioodi 01.01.2013–31.06.2014 eest makstakse välja ühekordse maksena 07.08.2014. Käskkirjaga tunnistati kehtetuks kaebajale PPA peadirektori 04.02.2013. a käskkirjaga nr 196p ja 30.01.2014. a käskkirjaga nr 155p kehtestatud palgatingimused. Käskkirja alusena on märgitud Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2014.a otsus asjas 3-12-2481 ja jõustanud Riigikohtu 17.06.2014. a määrus, millega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
7.PPA maksis 17.07.2014. a käskkirja alusel kaebajale saamata jäänud palgana välja 3188,75 eurot (tl 30p-31). Eeltoodud summa kujunemine on näidatud 13.08.2014 koostatud ajavahemiku jaanuar 2013 – juuni 2014 palgaarvestuse lehtedel (muudetud palgalehed tl 22-31).
8.Kaebaja esitas 13.07.2016 PPA-le taotluse maksta talle ajavahemiku 01.01.2013–30.06.2014 eest saamata jäänud palgana täiendavalt 2370,94 eurot (tl 32). PPA jättis 15.08.2016. a vastusega nr 1.9-9/989-2 (tl 33) taotluse rahuldamata.
9.Kaebaja esitas 14.09.2016 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-2, 59-60), milles taotles PPA 15.08.2016. a vastuse nr 1.9-9/989-2 tühistamist ja saamata jäänud töötasu summas 2370,94 eurot väljamõistmist. Kaebaja arvates oleks ümberarvestus 17.07.2014. a käskkirja nr 1.9-2/1119p alusel tulnud teha nii, et talle oleks tulnud välja maksta 9. ja 12. palgaastmete vahe ehk kõigil tööpäevadel töötatud kuu puhul 1385-1047=338 eurot ühe kuu eest. Kaebaja tegi arvutused lähtudes sellest, mitmel tööpäeval ta igas kuus töötanud oli, ja sai kogusummaks 5559,69 eurot. Kuna PPA on 3188,75 eurot kaebajale tasunud, siis on kaebajal saamata 2370,94 eurot. Kaebaja leidis, et talle igakuiselt makstud lisatasu ei ole võimalik saamata jäänud palga arvestamisel arvesse võtta. Lisatasu maksti talle täiendavate teenistusülesannete täitmise eest, mis tekkisid seoses Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamisega Jõhvi arestimajja. Kuna Jõhvi arestimaja peab vastu võtma ainult oma tööpiirkonna isikuid, siis pidi kaebaja Põhja prefektuuri kinnipeetavate vastuvõtmisega tegema täiendavat tööd. Oli teada, et see protsess toob kaasa täiendavad ülesanded ning kaebajale määrati lisatasu. Kaebaja leidis, et täiendavate teenistusülesannete täitmine on tõendatud sellega, et talle maksti lisatasu – kui kaebaja ei oleks täiendavaid ülesandeid täitnud, siis ei oleks talle ka lisatasu makstud. Lisaks soovis kaebaja täiendavate ülesannete täitmist tõendada sellega, et 22.11.2016 määrati samade ülesannete eest lisatasu Jõhvi arestimaja juhile (tl 61-62). Samadel põhjustel ei saa arvesse võtta ka riskitasu, lisatasu valveaja eest jms. Kui vastustaja oleks soovinud kaebaja palka säilitada, siis oleks ta saanud palgamäära diferentseerida. Seda näeb ette palgajuhend ja seda on PPA sarnastes olukordades teinud (tl 63). Kui vastustaja toob välja, et kaebaja palk oli 2014. aastal 1420,53 eurot ning PPA-l oli kohustus säilitada kaebajale 2012. aasta palk 1325,53 eurot, siis ei olnud PPA-l üldse vajadust lisatasu maksta, kui kaebajal ei olnud täiendavaid teenistusülesandeid.
10.Vastustaja palus vastuses kaebusele (tl 39-40) jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja nõuab kahju, mida tal ei ole tekkinud. PPA pööras 17.07.2014. a käskkirjaga nr 1119p tagasi kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud nõusolekuta üleviimise ning määras kaebajale tagasiulatuvalt palgatingimused, mille järgi oleks talle ajal, mil ta reaalselt töötas Jõhvi arestikambri vanema ametikohal, palka makstud liiklusjärelevalve talituse juhina töötades. Vastustaja ei nõustunud, et kaebajal on lisaks liiklusjärelevalve talituse juhi kogupalgale õigus ka arestikambri vanema palga hulka kuulunud lisatasule täiendavate teenistusülesannete eest. Saamata jäänud töötasu arvestamisel on õige võtta aluseks kogu arestikambri vanemana saadud palk. Sellise arvestusega on kaebajale palgavahe hüvitatud. Arestikambri vanemana töötades ei olnud kaebajal tegelikult täiendavaid teenistusülesandeid, vaid ta tegi tööd vastavalt ametijuhendile. Lisatasu maksmise tegelikuks põhjuseks oli talle kui nõusolekuta üle viidud politseiametnikule senise palga säilitamise nõude täitmine. Õigusaktid ega palgajuhend ei sätesta, kuidas tuleb palga säilitamine vormistada. PPA on kasutanud nii palgamäära diferentseerimist kui ka lisatasu määramist, seejuures Ida prefektuuris kasutati pigem lisatasu määramist. PPA praktika ühtlustati 2014. aastal, mil kõik personalitöötajad hakkasid selles olukorras kasutama diferentseerimist. Seda, et lisatasu määrati palga säilitamiseks tõendab asjaolu, et võrreldes kaebaja erinevaid palgatingimusi, suurenes kaebaja lisatasu täpselt sama summa võrra, mille võrra vähenes tema astmepalk. Riskitasu mõisteti kaebajale kohtuasjas 3-14-15801 välja seetõttu, et 17.07.2014. a käskkirjaga nr 1119p määratud palgatingimused riskitasu ei sisaldanud, kuid reaalselt töötas kaebaja mõnda aega ametikohal, millel oli ette nähtud riskitasu maksmine. 2013. aastal viidi ellu politseiametnike palgasüsteemi muudatused. Eelduseks oli see, et ei tohi väheneda politseiametniku astmepalk koos teenistusastmetasuga ega ka kogupalk. Komponentide lõikes kujunesid summaliselt ümber ka kaebajale arestikambri vanemana töötades esialgselt 2013. ja 2014. aastal kehtestatud palgatingimused. Aluseks oli asjakohane komponentide jaotus koos jätkuva kohustusega säilitada vähemalt senine palgasumma.
Tulenevalt konkreetsete komponentide kindlaksmääratud suurusest kaebaja palk ajas ka veidi tõusis. Kaebaja ei ole palgatingimuste määramist vaidlustanud.
11.Tartu Halduskohus jättis 31.03.2017. a otsusega (tl 90-93p) kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas kohtule PPA 15.08.2016. a vastuse nr 1.9-9/989-2 tühistamise ja saamata jäänud töötasu nõuded. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 ja 3 tähenduses on tegemist liitkaebusega, mis sisaldab tühistamis- ja kohustamisnõuet. PPA 15.08.2016.a vastust nr 1.9-9/989-2 tuleb käsitleda haldusaktina. Sisuliselt taotles kaebaja endale täiendava palga määramist ja palk määratakse haldusaktiga. Haldusaktina on käsitatav ka keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Kaebaja palgatingimusi reguleeriv haldusakt on 17.07.2014. a käskkiri nr 1.9-2/1119p. Algsetel palgalehtedel jagunevad kaebajale välja makstud summad mitmesugusteks palgakomponentideks. Kuivõrd kõik varasemad käskkirjad kaebajale palga määramise kohta on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, ei saa praegu enam tugineda sellele, millistest komponentidest kaebajale varasemalt makstud palk koosnes. Käesoleval hetkel saab välja tuua vaid selle, kui palju on kaebajale palgana reaalselt makstud ja kui palju talle pidanuks maksma, arvestades tagasiulatuvalt kehtestatud palgatingimusi. Kogupalga vahe alusel saab öelda, kui suur summa on kaebajal saamata jäänud. Ümberarvestuse tegemise hetkel sai vastustaja lähtuda üksnes 17.07.2014. a käskkirjast, milles kaebaja palgaks määrati kuupalgamäär 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot ja regioonitasu 80 (hiljem 150) eurot, kokku 1528 (hiljem 1598) eurot. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 17.07.2014. a käskkirjaga kaebajale ei määratud ning kohtule ei ole esitatud ühtegi kehtivat haldusakti, millega selline lisatasu oleks kaebajale määratud. Sel juhul on vastustaja kaebajale saamata jäänud palga õigesti arvestanud ja välja maksnud. 17.07.2014.a käskkirjaga kehtestati kaebajale tagasiulatuvalt kõrgem ehk 12. palgaaste. Muudetud palgalehtedel on selgelt ära toodud, et kaebaja astmepalgaks on arvestatud 1385 eurot ehk 12. palgaastme palgamäär. Kuna kaebajale on palk arvestatud ja välja makstud kooskõlas selle aluseks oleva haldusakti ehk 17.07.2014. a käskkirjaga, siis puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus leidis, et kaebaja nõue ei tulene sellest, et arvestamata oleks jäänud 9. ja 12. palgaastme erinevus, vaid sellest, et 17.07.2014. a käskkirjaga ei määratud kaebajale lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Halduskohus leidis, et kaebus jääks siiski rahuldamata ka juhul, kui kaebaja oleks põhjendanud oma rahalist nõuet sellega, et ta täitis täiendavaid teenistusülesandeid, kuid ei saanud selle eest tasu. Kaebaja väitel seisnesid tema täiendavaid teenistusülesanded Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamises Jõhvi arestimajja. Halduskohus selgitas kaebajale, et tal tuleb tõendada, et ta täitis arestikambri vanema ametikohal täiendavaid teenistusülesandeid, sh kes talle need ülesanded andis ning kuidas oli see vormistatud. Kaebaja seda ei tõendanud. Kaebaja esitas kohtule teise politseiametniku üleviimise käskkirja (tl 61-62), kus üheks palga komponendiks oli perioodiline lisatasu prefektuuriülese arestimaja töö koordineerimise ja Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamisega Jõhvi arestimajja tekkivate täiendavate ülesannete eest. Halduskohus leidis, et see dokument ei tõenda kaebaja õigust lisatasule vaidlusalusel perioodil, kuna kaebaja olukord ja eelnimetatud käskkirjas käsitletud olukord ei ole võrreldavad. Kaebaja esitatud käskkiri on antud 22.11.2016 ega tõenda, et sarnane olukord esines ajavahemikul 01.01.2013–30.06.2014. Käskkirjas nimetatud isik töötas arestimaja juhi ametikohal, kaebaja oli aga arestikambri vanema ametikohal. Nende ametikohtade teenistuskohustused on erinevad. Kaebaja esitatud käskkirjas ei olnud tegemist nõusolekuta üleviimisega. Käskkiri teisele ametnikule täiendavate teenistuskohustuste panemise ja selle eest tasu määramise kohta ei saa tõendada samade teenistuskohustuste täitmist kaebaja poolt. Halduskohus selgitas, et ametipalga (põhipalga) maksmine kaasneb sellega, et isik on vastavale ametikohale nimetatud ning selle suurus ei sõltu mitte sellest, mida ametnik reaalselt teeb, vaid
ametikoha teenistusülesannetest (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 61 lg 2). Lisatasu on ametnikul aga siseministri 02.05.2013. a määruse nr 18 „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ (määrus nr 18) § 3 lg 1 ja 4 alusel õigus saada üksnes konkreetsete täiendavate tööülesannete täitmise eest. Halduskohus asus seisukohale, et tühistatud või kehtetuks tunnistatud palgatingimustes kaebajale määratud lisatasu kujutas endast tegelikult nõusolekuta üle viidud ametniku palga säilitamist. Kaebajale oli määratud lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest juba 03.02.2012. a käskkirjaga ehk liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal. 23.11.2012. a käskkirjaga ehk üleviimisel kaebajale määratud lisatasu summas 295,28 eurot oli varasem liiklusjärelevalve talituse juhi lisatasu 254,37 eurot pluss 9. ja 12. palgaastme erinevus 2012. aastal 842,36801,45=40,91 eurot. Kohtu hinnangul ei oleks ka usutav, et sendi täpsusega määratava lisatasu puhul on võimalik selline kokkulangevus, kus Jõhvi arestikambri vanema täiendavate teenistuskohustuste eest määratav lisatasu täpselt võrdub liiklusjärelevalve talituse juhile täiendavate teenistuskohustuste eest määratud lisatasu ja palgaastmete erinevuse summaga. 23.11.2012. a käskkirja alusel oli kaebaja palk kokku 1325,53 eurot. Alates 01.01.2013 kehtinud palgatingimustes oli kaebaja palk kokku 1350,53 eurot. Erinevus 25 eurot tuleneb ilmselgelt sellest, et 23.11.2012. a palgatingimustes ei olnud kaebajale määratud riskitasu, alates 01.01.2013 seda aga igakuiselt maksti. Taas ei saa olla juhuslik, et lisatasu täiendavate teenistuskohustuste eest 135,53 eurot kuus võrdub täpselt summaga, mille võrra uue palgakorralduse alusel kaebajale makstav palk (ilma riskitasuta) oleks olnud väiksem enne üleviimist kaebajale makstud palgast. Õigusaktid ega palgajuhend ei reguleeri seda, kuidas tuleb senise palga säilitamine vormistada. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ainuvõimalik lahendus oleks olnud palgamäära diferentseerimine. Siseministri määruse nr 18 § 1 lg 2 lubab palgamäära diferentseerimist tulenevalt kvalifikatsiooninõuetest, töötingimustest, piirkondlikkusest ja muudest töö eripäradest. See tähendab, et palgamäära muutmine diferentseerimisel peab tulenema ametikohale kehtestatud nõuetest või täidetavatest kohustustest, mitte aga sellest, millise protsessi tulemusena isik sellele ametikohale nimetati. Ka PPA palgajuhendid, mis perioodil 01.01.2013–30.06.2014 kehtisid mitmes erinevas redaktsioonis (tl 69-84) sidusid palgamäära diferentseerimise töötingimuste või töö eripäraga. Palgajuhendites puudus viide sellele, et diferentseerimist tuleks kasutada palga säilitamiseks isikute puhul, kes on vastavale ametikohale nõusolekuta üle viidud. Sellekohased viited puudusid ka palgajuhendite nendes punktides, mis reguleerisid lisatasu maksmist. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest oli ette nähtud kas spetsiifiliste teenistusülesannete eest või seoses töömahu kasvuga, viimasel juhul on selleks vajalik struktuuriüksuse juhi motiveeritud taotlus. Halduskohus leidis, et kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja täiendavaid teenistusülesandeid täitis, on usutav vastustaja selgitus, et lisatasu komponenti kasutati täpsema regulatsiooni puudumise tõttu just palgavahe kompenseerimiseks. Seadusest tuleneva palga säilitamise kohustuse täitmise sobivaks meetodiks oli nii palgamäära diferentseerimine kui ka lisatasu kehtestamine. Asutusesiseselt oleks praktika võinud olla ühtne, kuid kahepidise praktika olemasolu ei põhjustanud saamata jäänud palga valesti arvutamist. Lisatasu komponendi mõte oli säilitada kaebajale varasemalt teisel ametikohal teenitud palk, mis käesoleval juhul oma eesmärki ka täitis. Kaebaja esitatud tõend selle kohta, et mõne ametniku puhul kasutati palga säilitamiseks diferentseerimist (tl 63), ei tõenda seda, et kaebaja puhul ei võidud kasutada mõnda teist meetodit. Kohtu seisukohtadega ei ole vastuolus ka see, et nii algsetel palgalehtedel kui ka muudetud palgalehtedel on kaebajale arvestatud ja makstud tasu valveaja eest. Erinevalt lisatasust täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest, mis tuleb määrata haldusaktiga, on valveaja tasu
maksmine ette nähtud seadusega (politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 78 lg 4). Valveaja tundide arv on mõlemas palgaarvestuses sama. Valveaja eest makstud tasu on muudetud palgalehtedel suurem ja nii see peabki olema, kuna valveaja tasu suurus sõltub eelviidatud sätte põhjal palga suurusest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale 02.05.2017 apellatsioonkaebuse (tl 98-100), milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PPA 15.08.2016. a vastus nr 1.9-9/989-2 ja mõista välja saamata jäänud töötasu summas 2370,94 eurot. Politseiametnikule on võimalik lisatasu täiendavate tööülesannete eest maksta vaid sel juhul, kui töömaht suureneb. Kui see eritingimus ei ole täidetud, siis ei olnud palgajuhendi järgi võimalik politseiametnikule lisatasu maksta täiendavate teenistusülesannete eest. Kaebaja juhendas lisaks oma tavapärastele tööülesannetele nii 2013. kui ka 2014. aastal uusi teenistujaid, mistõttu oli kaebaja töömaht seoses Põhja prefektuuri kinnipeetavatega märkimisväärselt suurem. Kui ametiasutus annab välja haldusakti, st palgajuhendi, siis ei saa ametiasutus hakata seda meelevaldselt eirama. 2013. aasta palgajuhend ei võimaldanud palga säilitamiseks mõnda muud meetodit kasutada kui ainult palgamäära diferentseerimine. 2013. aastal ei pidanud kaebajale maksma lisatasu 135,53 eurot, vaid selleks, et säilitada liiklusjärelevalve talituse juhi palk, oleks lisatasu pidanud olema 110,53 eurot. Kaebajale maksti riskitasu sellepärast, et arestikambri vanema ametikohal oli kõrgendatud risk. Riskitasu oli võimalik maksta politseiametnikule ainult sel juhul, kui palgajuhendis kehtestatud eritingimus oli täidetud, seega ei saa riskitasu arvesse võtta saamata jäänud palga arvestamisel. Riskitasu, lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest, lisatasu uue teenistuja juhendamise eest, lisatasu valveaja eest jne on võimalik politseiametnikule maksta vaid sel juhul, kui eritingimus on täidetud. Seega ei saa lisatasusid saamata jäänud palga arvestamisel arvesse võtta, kuna neid tasusid saab politseiametnik vaid eritingimustel. Vastavalt riigivastustuse seaduse (RVastS) § 8 lg-le 1 tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui kaebaja õigusi ei oleks rikutud, siis oleks ta reaalselt töötanud liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal ning saanud samasugust palka nagu maksti A. Elm’ile, st 1741,80 eurot (PPA käskkiri nr 1.9-2/1125p, p 2, tl 63).
13.PPA palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl II-83-83p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja jätab järjekindlalt kõrvale, et ka palga diferentseerimiseks nägid palgajuhendid ette konkreetsed eritingimused, millel ei ole seost palga säilitamisega. Kaebaja soovib õigusnormidega arvestada üksnes valikuliselt. Halduskohus on leidnud õigesti, et palgajuhendites ei olnud otseselt kirjeldatud, missuguse meetme abil tuleb asutusel täita PPVS § 57 lg-st 5 tulenevat kohustust säilitada üleviidud ametnikule tema senine kõrgem palk. Viited sellele puuduvad nii ametipalga diferentseerimise kui lisatasu maksmise sätete juures. Samuti on õige halduskohtu seisukoht, et ei ole alust ametipalga diferentseerimist pidada ainuvõimalikuks palga säilitamise lahenduseks, vaid samavõrra sobivaks meetodiks saab lugeda kaebaja puhul kasutatud lisatasu kehtestamist. Kaebaja osas koostatud dokumentide (erinevate palgakomponentide ja nende täpsete suuruste võrdlused) põhjal on jälgitav ja põhistatud asjaolu, et kaebajale lisatasu määramine ja maksmine alates 2012. a detsembrist kuni 2014. a juulini kandis justnimelt palga säilitamise eesmärki. Nimetatud lisatasu sisaldumine kaebaja palga hulgas ei tähendanud suuremat töökoormust ega saa iseenesest tõendada Jõhvi arestikambri vanemale täiendavate teenistusülesannete andmist. PPA pidi PPVS § 57 lg-st 5 tulenevalt säilitama apellandile tema üleviimise eelse kogupalga, olles samal ajal seotud kohustusega lähtuda alamaktides kindlaks määratud palga komponentidest ja nende kindlaksmääratud suurusest. Kindlaksmääratud summade kasvamisega
ajas oli kaebajal õigus palgakasvule, mida vastustaja talle ka tagas. Seega ei kinnita kaebajale palga säilitamise nõudest kõrgema palga maksmine asjaolu, et lisatasu maksmine oli seotud täiendavate teenistusülesannetega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjalike ja läbikaalutud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
15.Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on õigus selles, et juhul, kui ametnik viiakse ilma nõusolekuta üle teisele ametikohale koos kohustusega säilitada talle senine palk, siis oleks astmepalga diferentseerimine selleks kõige kohasem viis. Samas ei saa sellest käesoleval juhul tuletada kaebaja subjektiivset õigust seda nõuda. Ringkonnakohus leiab, et lisatasu kasutamine ametipalga säilitamiseks oli käesolevas asjas samuti õiguslikult võimalik lahendus.
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole tõendanud, et täitis täiendavaid teenistusülesandeid, mille eest talle väidetavalt lisatasu määrati. Halduskohtus väitis kaebaja, et tema täiendavad teenistusülesanded seisnesid selles, et ta pidi Jõhvi arestikambri vanemana tegema täiendavat tööd Põhja prefektuuri kinnipeetavate vastuvõtmisega. Ringkonnakohtus on kaebaja asunud väitma, et täiendavad teenistusülesanded seisnesid selles, et ta juhendas lisaks oma tavapärastele tööülesannetele nii 2013. kui ka 2014. aastal uusi teenistujaid. Kuna ka uue versiooni kinnituseks ei ole kaebaja esitanud kohtule midagi peale paljasõnaliste väidete, siis ei pea ringkonnakohus seda tõendatuks. Kui kaebajal oleks olnud mingid selgelt piiritletud täiendavad teenistusülesanded, siis oleks kaebaja saanud neid arusaadavalt kirjeldada juba halduskohtus ja pakkuda kohtule ka asjakohaseid tõendeid. Kaebaja väide, et täiendavate teenistusülesannete täitmist tõendab ainuüksi see, et PPA on kaebajale vastavat lisatasu maksnud, ei pea paika. Vastustaja on selgitanud, et lisatasu kasutati kaebaja puhul meetmena, et säilitada kaebajale üleviimisel senine palk.
17.Ringkonnakohus leiab, et asjaolul, et kaebajale määratud lisatasu oli pisut suurem, kui palga säilitamiseks oleks tingimata pidanud olema, võib olla ka muid põhjuseid kui täiendavad teenistusülesanded. Üheks põhjuseks kaebaja palga teatavaks suurendamiseks võis olla 2013. aastal aset leidnud politseiametnike väike palgatõus.1 Kaebaja palk 2012. aasta lõpus oli 1325,53 eurot, alates 2013. aasta algusest aga 1350,53 eurot. Seetõttu ei järeldu suuremast lisatasust ilmtingimata, et lisatasu oli kaebajale määratud täiendavate teenistusülesannete täitmise eest.
18.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viide RVastS §-le 8 ei ole asjakohane, sest käesoleva nõude aluseks on PPVS § 57 lg 5. Kuna PPVS § 57 lg 5 järgi tuleb üleviimisel säilitada senine palk, siis ei saa kaebaja vahetult tugineda ka kaebaja ametijärglasele liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal makstud palgale. Palgaerinevus võib olla tingitud ka erinevatest tööülesannetest. Kohtule ei ole aga esitatud kaebaja ja tema ametijärglase ametijuhendeid ega muid tõendeid, millest nähtuks, et tööülesanded olid identsed.
19.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
20.Kuna vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 1 on käesoleva kaebus riigilõivuvaba ning kumbki pool ei ole kohtule kuludokumente esitanud, siis puudub vajadus menetluskulude osas seisukohta kujundada.
/Allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.