A.O. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.08.2016.a vastuse nr 1.9-9/989-2 tühistamise ja saamata jäänud töötasu summas 2370,94 euro nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 15.03.2017
Menetlusosalised
Kaebaja A.O. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Tiina Vellet
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord
kanda.
Jätta
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 02.05.2017. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) kehtestas 03.02.2012.a käskkirjaga nr 1.9-2/187p (tl 42-45) PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo teenistujate palgatingimused ja tööaja arvestuse 2012. aastaks, rakendades käskkirja tagasiulatuvalt alates 01.01.2012. Vastavalt käskkirja lisale kehtestati korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juhi politseileitnant A.O. palgaks kokku 1325,53 eurot (tl 44).
2.PPA viis 23.11.2012.a käskkirjaga nr 1.9-2/2141p (tl 46-47) kaebaja tema nõusolekuta üle PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi arestikambri vanema ametikohale alates 08.12.2012, vabastades ta 07.12.2012 PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohalt. Kaebajale säilitati kehtestatud palk 1325,53 eurot, sh 9. palgaaste kuupalgamääraga 801,45 eurot, teenistusastmetasu 164,89 eurot, lisatasu regiooni eripärast tingitud täiendava töömahu eest 63,91 eurot, lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 295,28 eurot.
Käskkiri tühistati Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2014.a otsusega asjas 3-12-2481. Kohtuotsus jõustus 17.06.2014.
3.Kaebajale ajavahemikul veebruar 2013 - juuni 2014 jooksvalt koostatud palgalehtede (tl 521, edaspidi algsed palgalehed) alusel maksti kaebajale sellel ajavahemikul kõigil tööpäevadel töötatud kuu puhul palka järgmiselt: - 2013. aastal oli palga koosseisus astmepalk 1047 eurot, teenistusastme tasu 63 eurot, riskitasu 25 eurot, piirkondlikkuse lisatasu 80 eurot ja lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest 135,53 eurot, kokku 1350,53 eurot; - 2014. aastal oli palga koosseisus astmepalk 1047 eurot, teenistusastme tasu 63 eurot, riskitasu 25 eurot, piirkondlikkuse lisatasu 150 eurot ja lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest 135,53 eurot, kokku 1420,53 eurot. Kohtuistungil kinnitasid pooled, et need palgatingimused kehtestas PPA peadirektor vastavalt 04.02.2013.a käskkirjaga nr 196p ja 30.01.2014.a käskkirjaga nr 155p. Palgalehtede põhjal lisandusid mõnedel kuudel eeltoodud palgale ühekordse iseloomuga maksed nagu puhkusetasu ja tasu valvetundide eest.
4.PPA kehtestas 17.07.2014.a käskkirjaga nr 1.9-2/1119p (tl 3-4) tagasiulatuvalt PPA Ida prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juhi politseileitnant A.O. palgaks - 01.01.2013 kuni 31.12.2013 1528 eurot, sh 12. palgaastme kuupalgamääraga 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot, regioonitasu 80 eurot; - alates 01.01.2014 1598 eurot, sh 12. palgaastme kuupalgamääraga 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot, regioonitasu 150 eurot. PPA määras, et saamata jäänud palk perioodi 01.01.2013-31.06.2014 eest makstakse välja ühekordse maksena 07.08.2014. Käskkirjaga tunnistati kehtetuks A.O.le PPA peadirektori 04.02.2013.a käskkirjaga nr 196p „Ida prefektuuri teenistujatele kehtestatud palgatingimused“ ja 30.01.2014.a käskkirjaga nr 155p „Ida prefektuuri teenistujatele kehtestatud palgatingimused“ kehtestatud palgatingimused. Käskkirja alusena on märgitud Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2014.a otsus asjas 3-12-2481 ja selle jõustanud Riigikohtu 17.06.2014.a määrus, millega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
5.PPA maksis punktis 4 nimetatud käskkirja alusel kaebajale saamata jäänud palgana välja 3188,75 eurot (tl 30 pöördel-31). Eeltoodud summa kujunemine on näidatud 13.08.2014 koostatud ajavahemiku jaanuar 2013 - juuni 2014 palgaarvestuse lehtedel (tl 22-31, edaspidi muudetud palgalehed).
6.Kaebaja esitas 13.07.2016 PPA-le taotluse maksta talle ajavahemikul 01.01.201330.06.2014 saamata jäänud palgana täiendavalt 2370,94 eurot (tl 32). PPA jättis 15.08.2016.a vastusega nr 1.9-9/989-2 (tl 33) taotluse rahuldamata.
7.Kaebaja esitas 14.09.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-2) ning 20.02.2017 täiendavad seisukohad (tl 59-60). Kaebaja täpsustas oma seisukohti ka kohtuistungil. Kaebaja taotles PPA 15.08.2016.a vastuse nr 1.9-9/989-2 tühistamist ja saamata jäänud töötasu summas 2370,94 eurot väljamõistmist. Kaebaja arvates oleks ümberarvestus punktis 4 toodud käskkirja alusel tulnud teha nii, et talle
oleks tulnud välja maksta 9. ja 12. palgaastmete vahe ehk kõigil tööpäevadel töötatud kuu puhul 1385-1047=338 eurot ühe kuu eest. Kaebaja tegi arvutused lähtudes sellest, mitmel tööpäeval ta igas kuus töötanud oli, ja sai kogusummaks 5559,69 eurot. Kuna PPA on 3188,75 eurot kaebajale tasunud, siis on kaebajal saamata 2370,94 eurot. Kaebaja leidis, et talle igakuiselt makstud lisatasu ei ole võimalik saamata jäänud palga arvestamisel arvesse võtta. Lisatasu maksti talle täiendavate teenistusülesannete täitmise eest, mis tekkisid seoses Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamisega Jõhvi arestimajja. Kuna Jõhvi arestimaja peab vastu võtma ainult oma tööpiirkonna isikuid, siis pidi kaebaja Põhja prefektuuri kinnipeetavate vastuvõtmisega tegema täiendavat tööd. Oli teada, et see protsess toob kaasa täiendavad ülesanded ning kaebajale määrati lisatasu. Kaebaja leidis, et täiendavate teenistusülesannete täitmine on tõendatud sellega, et talle maksti lisatasu - kui kaebaja ei oleks täiendavaid ülesandeid täitnud, siis ei oleks talle ka lisatasu makstud. Lisaks soovis kaebaja täiendavate ülesannete täitmist tõendada sellega, et 22.11.2016 määrati samade ülesannete eest lisatasu Jõhvi arestimaja juhile (tl 61-62). Samadel põhjustel ei saa arvesse võtta ka riskitasu, lisatasu valveaja eest jms. Kaebaja ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et lisatasu määrati ja maksti talle tulenevalt kohustusest säilitada üleviimisel varasem palk. Palga säilitamiseks oleks saanud palgamäära diferentseerida. Seda näeb ette palgajuhend ja seda on PPA sarnastes olukordades teinud (tl 63). Kui vastustaja toob välja, et kaebaja palk oli 2014. aastal 1420,53 eurot ning PPA-l oli kohustus säilitada kaebajale 2012. aasta palk 1325,53 eurot, siis ei olnud PPA-l üldse vajadust lisatasu maksta, kui kaebajal ei olnud täiendavaid teenistusülesandeid.
8.Vastustaja palus oma vastuses kaebusele (tl 39-40) jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja täpsustas oma seisukohti kohtuistungil. Kaebaja nõuab kahju, mida tal ei ole tekkinud. PPA 17.07.2014.a käskkirjaga nr 1119p pöörati tagasi kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud nõusolekuta üleviimine ning määrati kaebajale tagasiulatuvalt palgatingimused, mille järgi oleks talle ajal, mil ta reaalselt töötas Jõhvi arestikambri vanema ametikohal, palka makstud liiklusjärelevalve talituse juhina töötades. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal on lisaks liiklusjärelevalve talituse juhi kogupalgale õigus ka arestikambri vanema palga hulka kuulunud lisatasule täiendavate teenistusülesannete eest. Saamata jäänud töötasu arvestamisel on õige võtta aluseks kogu arestikambri vanemana saadud palk. Sellise arvestusega on kaebajale palgavahe hüvitatud. Arestikambri vanemana töötades ei olnud kaebajal tegelikult täiendavaid teenistusülesandeid, vaid ta tegi tööd vastavalt ametijuhendile. Lisatasu maksmise tegelikuks põhjuseks oli talle kui nõusolekuta üle viidud politseiametnikule senise palga säilitamise nõude täitmine. Õigusaktid ega palgajuhend ei sätesta, kuidas tuleb palga säilitamine vormistada. PPA on kasutanud nii palgamäära diferentseerimist kui ka lisatasu määramist, seejuures Ida prefektuuris kasutati pigem lisatasu määramist. PPA praktika ühtlustati 2014. aastal, mil kõik personalitöötajad hakkasid selles olukorras kasutama diferentseerimist. Seda, et lisatasu määrati palga säilitamiseks tõendab asjaolu, et võrreldes kaebaja erinevaid palgatingimusi, suurenes kaebaja lisatasu täpselt sama summa võrra, mille võrra vähenes tema astmepalk. Riskitasu mõisteti kaebajale kohtuasjas 3-14-15801 välja seetõttu, et 17.07.2014.a käskkirjaga 1119p määratud palgatingimused riskitasu ei sisaldanud, kuid reaalselt töötas kaebaja mõnda aega ametikohal, millel oli ette nähtud riskitasu maksmine.
2013. aastal viidi ellu politseiametnike palgasüsteemi muudatused. Eelduseks oli see, et ei tohi väheneda politseiametniku astmepalk koos teenistusastmetasuga ega ka kogupalk. Komponentide lõikes kujunesid summaliselt ümber ka kaebajale arestikambri vanemana töötades esialgselt 2013. ja 2014. aastal kehtestatud palgatingimused. Aluseks oli asjakohane komponentide jaotus koos jätkuva kohustusega säilitada vähemalt senine palgasumma. Tulenevalt konkreetsete komponentide kindlaksmääratud suurusest kaebaja palk ajas ka veidi tõusis. Kaebaja ei ole palgatingimuste määramist vaidlustanud.
Kohtu seisukoht
9.Kaebaja esitas kohtule PPA 15.08.2016.a vastuse nr 1.9-9/989-2 tühistamise ja saamata jäänud töötasu nõuded. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 ja 3 tähenduses on tegemist liitkaebusega, mis sisaldab tühistamis- ja kohustamisnõuet. Kohtul tekkis asja arutamisel küsimus, kas PPA 15.08.2016.a vastus nr 1.9-9/989-2 on haldusakt või on täiendava väljamakse tegemisest keeldumine toiming. Kohus leiab, et eeltoodud vastust tuleb pigem käsitleda haldusaktina. Sisuliselt taotles kaebaja endale täiendava palga määramist ja palk määratakse haldusaktiga. Haldusaktina on käsitatav ka keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Seega on tühistamisnõue lubatav. Vastustaja leidis kohtuistungil, et kaebaja rahalist nõuet võiks tõlgendada ka kahju hüvitamise nõudena. Kohus sellega ei nõustu. Saamata jäänud palga nõue ei ole oma olemuselt kahju hüvitamise nõue ning palga nõude eeldused tulenevad võrreldes kahju hüvitamisega teistest õiguslikest alustest.
10.Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 70 põhjal kuuluvad politseiametniku palga koosseisu - ametipalk, mis koosneb astmepalgast (ametikoha palgaastmele vastav kehtestatud või diferentseeritud palgamäär) ning teenistusastmetasust vastavalt teenistusastmele; - seaduses sätestatud lisatasud ja seaduse alusel makstavad lisatasud. Lisatasude maksmise aluse ja ulatuse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seaduse alusel makstavaks lisatasuks on muuhulgas PPVS § 78 lg 4 sätestatud lisatasu valveaja eest. Siseministri määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ § 3 lg 1 ja 4 näevad ette võimaluse maksta politseiametnikule lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise, s.t PPA peadirektori või vahetu juhi poolt politseiametnikule antud, kuid ametijuhendis fikseerimata töökohustuste ja ülesannete täitmise eest. Sama määruse § 1 lg 2 annab võimaluse diferentseerida palgamäära kvalifikatsiooninõuete, töötingimuste erisuse, piirkondlikkuse ja muude töö eripära iseloomustavate näitajate alusel. Määrust rakendati alates 01.04.2013. Samasuguse regulatsiooni nägid ette kuni 31.03.2013 kehtinud Vabariigi Valitsuse määruse „Politseiametnike töötasustamine 2013. aastal“ § 2 lg 3 ning § 4 lg 1 ja 5. PPVS § 70 lg 7 kohaselt määrab politseiametniku palga Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruses sätestatud isik, Kaitsepolitseiameti peadirektor või sisekaitselise rakenduskõrgkooli rektor käskkirjaga. Palga määramise käskkiri on olemuselt haldusakt.
11.Otsuse punktis 1-4 toodud asjaolude põhjal on praegu ja oli vaidlusaluse väljamakse
tegemise ajal ehk 07.08.2014 ainus kehtiv kaebaja palgatingimusi reguleeriv haldusakt 17.07.2014.a käskkiri nr 1.9-2/1119p. 23.11.2012.a käskkiri nr 1.9-2/2141p on kohtu poolt tühistatud ning 04.02.2013.a käskkiri nr 196p ja 30.01.2014.a käskkiri nr 155p on kehtetuks tunnistatud. 17.07.2014.a käskkirja ei ole vaidlustatud. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole 17.07.2014.a käskkirjale mingeid etteheiteid ning selles on kaebajale palk õigesti määratud.
12.Algsetel palgalehtedel jagunevad kaebajale välja makstud summad mitmesugusteks palgakomponentideks. Kuivõrd kõik varasemad käskkirjad kaebajale palga määramise kohta on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, ei saa praegu enam tugineda sellele, millistest komponentidest kaebajale varasemalt makstud palk koosnes. Käesoleval hetkel saab välja tuua vaid selle, kui palju on kaebajale palgana reaalselt makstud ja kui palju talle pidanuks maksma, arvestades tagasiulatuvalt kehtestatud palgatingimusi. Kogupalga vahe alusel saab öelda, kui suur summa on kaebajal saamata jäänud. Ümberarvestuse tegemise hetkel sai vastustaja lähtuda üksnes 17.07.2014.a käskkirjast, milles kaebaja palgaks määrati kuupalgamäär 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot ja regioonitasu 80 (hiljem 150) eurot, kokku 1528 (hiljem 1598) eurot. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 17.07.2014.a käskkirjaga kaebajale ei määratud ning kohtule ei ole esitatud ühtegi kehtivat haldusakti, millega selline lisatasu oleks kaebajale määratud. Sel juhul on vastustaja kaebajale saamata jäänud palga õigesti arvestanud ja välja maksnud. Vale on kaebaja arusaam, et ümberarvestuse tegemisel ei ole arvesse võetud 9. ja 12. palgaastme erinevust. 17.07.2014.a käskkirjaga kehtestati kaebajale tagasiulatuvalt kõrgem ehk
12.palgaaste. Muudetud palgalehtedel on selgelt ära toodud, et kaebaja astmepalgaks on arvestatud 1385 eurot ehk 12. palgaastme palgamäär. Kuna kaebajale on palk arvestatud ja välja makstud kooskõlas selle aluseks oleva haldusakti ehk 17.07.2014.a käskkirjaga, siis puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
13.Kohtu hinnangul tuleneb kaebaja nõue tegelikult mitte sellest, et arvestamata oleks jäänud
9.ja 12. palgaastme erinevus, vaid sellest, et 17.07.2014.a käskkirjaga ei määratud kaebajale lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Kohus juhtis istungil korduvalt kaebaja tähelepanu eeltoodud asjaolule, kuid kaebaja jäi oma algse nõude aluste ja põhjenduste juurde. Kaebus jääks siiski rahuldamata ka juhul, kui kaebaja oleks põhjendanud oma rahalist nõuet sellega, et ta täitis täiendavaid teenistusülesandeid, kuid ei saanud selle eest tasu.
14.Kaebaja väitel seisnesid tema täiendavaid teenistusülesanded Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamises Jõhvi arestimajja. Kohus selgitas 09.02.2017.a määruses kaebajale, et tal tuleb tõendada, et ta täitis arestikambri vanema ametikohal täiendavaid teenistusülesandeid, sh kes talle need ülesanded andis ning kuidas oli see vormistatud. Kaebaja seda tõendanud ei ole. Kaebaja esitas kohtule teise politseiametniku üleviimise käskkirja (tl 61-62), kus üheks palga komponendiks oli perioodiline lisatasu prefektuuriülese arestimaja töö koordineerimise ja Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamisega Jõhvi arestimajja tekkivate täiendavate ülesannete eest. Kohus nõustub vastustajaga, et see dokument ei tõenda kaebaja õigust lisatasule vaidlusalusel perioodil, kuna kaebaja olukord ja eelnimetatud käskkirjas käsitletud olukord ei ole võrreldavad. Kaebaja esitatud käskkiri on antud 22.11.2016 ja ei tõenda, et sarnane olukord esines ajavahemikul 01.01.2013-30.06.2014. Käskkirjas nimetatud isik töötas arestimaja juhi ametikohal, kaebaja oli aga arestikambri vanema ametikohal. Nende
ametikohtade teenistuskohustused on erinevad. Kaebaja esitatud käskkirjas ei olnud tegemist nõusolekuta üleviimisega. Käskkiri teisele ametnikule täiendavate teenistuskohustuste panemise ja selle eest tasu määramise kohta ei saa tõendada samade teenistuskohustuste täitmist kaebaja poolt.
15.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et täiendavate teenistuskohustuste täitmist tõendab üksnes selle eest tasu maksmine. Kaebaja analoogia, et ka ametipalga võiks sel juhul jätta maksmata põhjendusega, et isik tegelikult tööd ei teinud, on kohatu. Ametipalga (põhipalga) maksmine kaasneb sellega, et isik on vastavale ametikohale nimetatud ning selle suurus ei sõltu mitte sellest, mida ametnik reaalselt teeb, vaid ametikoha teenistusülesannetest (avaliku teenistuse seaduse § 61 lg 2). Lisatasu on ametnikul aga määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ § 3 lg 1 ja 4 alusel õigus saada üksnes konkreetsete täiendavate tööülesannete täitmise eest.
16.Vastustaja on kohtu hinnangul põhistanud, et praeguseks tühistatud või kehtetuks tunnistatud palgatingimustes kaebajale määratud lisatasu kujutas endast tegelikult nõusolekuta üle viidud ametniku palga säilitamist. Kaebajale oli määratud lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest juba 03.02.2012.a käskkirjaga ehk liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal. Kohtuistungil nõustusid pooled, et 23.11.2012.a käskkirjaga ehk üleviimisel kaebajale määratud lisatasu summas 295,28 eurot oli varasem liiklusjärelevalve talituse juhi lisatasu 254,37 eurot pluss 9. ja 12. palgaastme erinevus 2012. aastal 842,36-801,45=40,91 eurot. Kohtu hinnangul ei oleks ka usutav, et sendi täpsusega määratava lisatasu puhul on võimalik selline kokkulangevus, kus Jõhvi arestikambri vanema täiendavate teenistuskohustuste eest määratav lisatasu täpselt võrdub liiklusjärelevalve talituse juhile täiendavate teenistuskohustuste eest määratud lisatasu ja palgaastmete erinevuse summaga. 23.11.2012.a käskkirja alusel oli kaebaja palk kokku 1325,53 eurot. Alates 01.01.2013 kehtinud palgatingimustes oli kaebaja palk kokku 1350,53 eurot. Erinevus 25 eurot tuleneb ilmselgelt sellest, et 23.11.2012.a palgatingimustes ei olnud kaebajale määratud riskitasu, alates 01.01.2013 seda aga igakuiselt maksti. Taas ei saa olla juhuslik, et lisatasu täiendavate teenistuskohustuste eest 135,53 eurot kuus võrdub täpselt summaga, mille võrra uue palgakorralduse alusel kaebajale makstav palk (ilma riskitasuta) oleks olnud väiksem enne üleviimist kaebajale makstud palgast.
17.PPVS § 57 lg 5 kohaselt tuleb politseiametnikule tema nõusolekuta teisele ametikohale üleviimise korral säilitada senine palk, kui palk uuel ametikohal on väiksem tema senisest palgast. PPVS § 70 lg 1 ja 2 alusel tuleb palga all mõista kogupalka, sh lisatasusid. Õigusaktid ega palgajuhend ei reguleeri seda, kuidas tuleb senise palga säilitamine vormistada. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ainuvõimalik lahendus oleks olnud palgamäära diferentseerimine. Siseministri määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ § 1 lg 2 lubab palgamäära diferentseerimist tulenevalt kvalifikatsiooninõuetest, töötingimustest, piirkondlikkusest ja muudest töö eripäradest. See tähendab, et palgamäära muutmine diferentseerimisel peab tulenema ametikohale kehtestatud nõuetest või täidetavatest kohustustest, mitte aga sellest, millise protsessi tulemusena isik sellele ametikohale nimetati.
Ka PPA palgajuhendid, mis perioodil 01.01.2013-30.06.2014 kehtisid mitmes erinevas redaktsioonis (tl 69-84) seovad palgamäära diferentseerimise töötingimuste või töö eripäraga. Palgajuhendites puudub viide sellele, et diferentseerimist tuleks kasutada palga säilitamiseks isikute puhul, kes on vastavale ametikohale nõusolekuta üle viidud. Sellekohased viited puuduvad ka palgajuhendite nendes punktides, mis reguleerivad lisatasu maksmist. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest on ette nähtud kas spetsiifiliste teenistusülesannete eest või seoses töömahu kasvuga, viimasel juhul on selleks vajalik struktuuriüksuse juhi motiveeritud taotlus. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja täiendavaid teenistusülesandeid täitis, on usutav vastustaja selgitus, et lisatasu komponenti kasutati täpsema regulatsiooni puudumise tõttu just palgavahe kompenseerimiseks. Seadusest tuleneva palga säilitamise kohustuse täitmise sobivaks meetodiks oli nii palgamäära diferentseerimine kui ka lisatasu kehtestamine. Asutuse siseselt oleks praktika võinud olla ühtne, kuid kahepidise praktika olemasolu ei põhjustanud saamata jäänud palga valesti arvutamist. Lisatasu komponendi mõte oli säilitada kaebajale varasemalt teisel ametikohal teenitud palk, mis käesoleval juhul oma eesmärki ka täitis. Kaebaja esitatud tõend selle kohta, et mõne ametniku puhul kasutati palga säilitamiseks diferentseerimist (tl 63), ei tõenda seda, et kaebaja puhul ei võidud kasutada mõnda teist meetodit.
18.Kaebaja tugines sellele, et kohtuasjas 3-15-24 kohustati PPA-d määrama kaebajale lisatasu uue teenistuja juhendamise eest ja kohtuasjas 3-14-51801 riskitasu aja eest, mil kaebaja pärast tema üleviimise tühistamist ajutiselt täitis Jõhvi arestikambri vanema ülesandeid. Mõlemaid tasusid maksti talle lisaks muule palgale. Kohtu hinnangul on see käesolevas otsuses toodud kohtu seisukohtadega kooskõlas. Riskitasu ja lisatasu mõisteti kaebajale nendes kohtuasjades välja just seetõttu, et kehtivates palgatingimustes ei olnud nende maksmist ette nähtud ning leidis tõendamist, et kaebajal oli nendele tasudele õigus (et kaebaja ajutine ametikoht kuulus nende hulka, millel palgajuhend nägi ette riskitasu maksmist ja et kaebaja tõepoolest täitis täiendavaid teenistusülesandeid ehk juhendas uut teenistujat). Analoogiliselt oleks praegusel kaebusel võinud olla edulootust, kui kaebaja oleks tuginenud asjaolule, et talle ei makstud lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest ja oleks selliste kohustuste täitmist tõendanud. Kaebaja aga ei soovinud sellele asjaolule tugineda ja ei ole täiendavate teenistuskohustuste täitmist ka tõendanud. Kohtu seisukohtadega ei ole vastuolus ka see, et nii algsetel palgalehtedel kui ka muudetud palgalehtedel on kaebajale arvestatud ja makstud tasu valveaja eest. Erinevalt lisatasust täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest, mis tuleb määrata haldusaktiga, on valveaja tasu maksmine ette nähtud seadusega (PPVS § 78 lg 4). Valveaja tundide arv on mõlemas palgaarvestuses sama. Valveaja eest makstud tasu on muudetud palgalehtedel suurem ja nii see peabki olema, kuna valveaja tasu suurus sõltub eelviidatud sätte põhjal palga suurusest.
19.Kaebaja hinnangul on vastustaja käitumine vastuoluline, kuna talle 01.01.2013-30.06.2014 reaalselt makstud palk siiski tõusis. Kohus ei näe selles vastuolu kohtu seisukohtadega. Alates 01.01.2013 lisandus kaebaja varasemale, üleviimisel säilitatud palgale riskitasu. Ka kohtuasjas 3-14-51801 leiti, et kui isik tegelikult täitis selliseid teenistuskohustusi, millega kaasnes õigus saada riskitasu, siis tuli seda maksta lisaks muule palgale. Alates 01.01.2014 suurenes palgajuhendis Ida-Viru maakonnas töötavatele politseiametnikele ette nähtud regioonitasu 80 eurolt 150 eurole. Kuna see palgakomponent oli tol hetkel kehtivate palgatingimuste põhjal kaebaja palga koosseisus, siis suurenes ka kaebaja palk. Eeltoodu ei oma mingit seost sellega, kas kaebaja täitis täiendavaid teenistusülesandeid või oli sellekohane lisatasu talle määratud palga sälitamiseks üleviimise hetke seisuga.
20.Kokkuvõttes leiab kohus, et saamata jäänud palk on kaebajale arvutatud ja välja makstud õigesti. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
Menetluskulud
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud kaebaja kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohtuistungil teatasid pooled, et menetluskulude nimekirju ei esita. Seega kohus menetluskulusid välja ei mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.